Täna ajame pisut juttu filosoofiakandidaat Ülo Vooglaiuga ja teemaks juhtimine. Aga ma küsiks enne, Ülo Vooglaid, kuidas teile tundub teie filosoofiakandidaat roolis ja tavaline kutseline korraliku juhi, oled sa saanud juht roolist, kumb nendest on ohtlikum? Muidugi, esimene professionaalsuse on igas valdkonnas hädavajalik ja mina professionaalselt. Olen kaugelt viletsam juht roolis kui sellealase ettevalmistusega ja põhiliselt auto juhtimisega tegev isik. Et siin pole mingit kahtlust. Siin öeldakse ka sedasi, et filosoofiakandidaat on ohtlikum ka seetõttu, et Tal on 1000 muud mõtet peas kui ta tegeleb mehaanilise juhtimisega. Aga elukutselised juhid on see põhitegevus. Aga te olete öelnud, et meil juhtimist ei toimu. Mida te sellega mõtlete? Seda, et nüüd juhtimist ei toimu võib öelda üksnes sel juhul, kui kõne all on teatud liiki protsessid. Ja muidugi juhtimise objektiks on protsessid, olenemata sellest valdkonnast, kus kohal me vaatlusi teeme parajasti, aga ja selles mõttes on põhimõtteliselt väga palju sarnast nende protsesside juhtimises, mis on kulgevad ühiskonnas ja nende protsesside juhtimises, mis on füüsikalised või bioloogilised või või psüühilised protsessid. Muidugi on igas valdkonnas oma väga suured sarnasused, aga väga palju on ka ühist ja seetõttu on võimalik käsitleda juhtimisprobleeme küllalt kõrgel abstraktsiooni tasemel ning sellest on üht-teist õpetlikku igas valdkonnas. Ma peaksin ütlema ka juurde veel, et te juhite suurt Lah agrotööstuskoondise arenduskeskust ja ja teie erialaks ongi juhtimine. Aga. Mõeldakse seal või nagu teadlased ütlevad, sotsiaal reaalne juhtimine, kas auto juhtimine kuigivõrd on sotsiaalne juhtimine. Ja ma peaksin nüüd tegema kõigepealt väikse korrektiivi ses küsimuses minu meelest oli väike vääratus ja nimelt iga kollektiivi ei saa juhtida. Juhtida saab protsess. Nii et meile üsna sageli esinebki sellist asja segatakse, juhtimine ja valitsemine ära, aga ka juhtimine ja haldamine ning organiseerimine ehites kõiki, just nagu oleks kõik juhtimine. Aga igal protsessil on oma iseärasused ja näiteks noh, valitsemise objektiks on inimesed, mitmesugused inimkooslused, juhtimise objektiks, protsessid. Aga mis puutub nüüd küsimuse teise poole, kas auto juhtimine on ka sotsiaalne, linna juhtimine siis sedavõrd-kuivõrd, liiklus on sotsiaalne nähtus. Sedavõrd-kuivõrd inimesed juhivad ju mitmesuguseid liiklusvahendeid. Täpsemini Nende liiklusvahendite liikumist. Autot ennast ei saa juhtida, kui auto paigal seisab, pole mingit juhti vaja juhtida alles siis, kui on vaja sõita ja mitte ükskõik kuhu, vaid teatud punkti ja mitte ükskõik kuidas, vaid teatud viisil. Ja need reeglid on juba sotsiaalselt determineeritud, need on ühiskonnas fikseeritud käitumisnormid. Nagu ma väitsin teie jutu järgi, et juhtimist ei toimu, siis ma seda silmas just nimelt pidasingi, et et enamasti me kõneleme haldamisest ja valitsemisest. Paraku paraku aga tulitic minuga kõnelema praegu mitte sotsiaalse juhtimise teemadel, vaid arvatavasti varem või hiljem jõuab et autojuhtimise juurde. Ja sellepärast ma rõhutaksin, et selleks, et rääkida, siis ju autojuhtimisest, nagu eesti keeles öeldakse peame tegelikult kujutame ette kõiki neid tegureid, millest sõltub juhtimine kui protsess, kui ajalises järgnes olevate sündmuste loogiline jada. Ja vate selleski protsessis, nagu igas teises protsessis on omad seaduspärasused ja nii tekib niisugune objektiivne Meie tahtest sõltumatu determinatsioon, mille tundmine on tegelikult vajalik selleks, et teadlikult sekkuda. Ma tean, et teil on minu jaoks päris huvitavad tähelepanekud. Näiteks Me oleme oma liikluspropagandas pikki aastaid lähtunud sellest, et üks liikluskasvatuse viise on õppimine võõrast kurvast kogemusest. Meil on Eestimaal tehtud ka sellelaadseid katseid. Tähendab, räägime laste liikus õpetusest, et siis näidata nendele seda tegelikku. Ja ma tean ka inimesi, kes spetsiaalselt oma lastele näidanud ränki liiklusõnnetusi, et nad selle läbi saaksid kogemuse võõra, kurva kogemuse najal. Aga teie väidate, et inimene õpib liikluses hoopiski positiivse eeskuju najal? See on üks ammuste vaidluste tallermaa. Üsna levinud on kujutlus sellest, et inimene õpib negatiivsest kogemusest ja eeskätt siis teiste kogemustest. Ja mina küll ei saa sellega nõustuda, mul ei ole mitte mingisugust alust arvata, et asi on tegelikult tõesti nii. Ja kõigepealt ma ütleks niuksed asjad, kogemust näiteks vahend, et teda üldse ei saa millestki väga sageli räägitakse, lähme kogemusi vahetama ja nii edasi. Käime, käisime kogemusi vahetamas ja mõnes valdkonnas käsitatakse seda isegi teatud arengu eeldusena. Kogemuste vahetamine. Kogemust saab inimene üksnes omandada praktilise tegevuse kaudu, millega kaasneb psüühiline reaktsioon, emotsionaalne läbielamine. Kui vaatame teiste juhtunud õnnetusi, siis inimene eeskätt rõõmustab selle üle, et see ei juhtunud temaga ja teiseks õpetusliku väärtust omab kogemus millel on positiivne emotsionaalne taust. Mitte see ei ole tavaliselt õpetlik, kui juhtus õnnetus vaid see, kui õnnestus õnnetust vältida. Ka õnnestus niiviisi reageerida niiviisi toimida. Ette õnnetus jäi tulemata. Aga kust selline kogemus peaks tulema? Oskus, kogemus? Tegelikult ju liiklusohtlikke situatsioone on igal inimesel rooli taga võrratult rohkem kui õnnetusi. Ja selles ongi asi, et õnnetuste vältimise kogemusega kaasneb meisterlikkus mitte õnnetuste kaudu. See on niisugune asi, kuid ma arvan, et tasuks vaadata siin ka teistes valdkondades tehtud katseid, näiteks on mul üsna hästi teada katsed, mida tehti hammaste korrashoiu ja kindlustamiseks ja näidati lastele ja täisvanemad lapsevanematele. Õudusfilme selle kohta, mis kõik võib hammastega juhtuda, kui neid kogu aeg ei pese hoolikalt ja ei hoolda muul viisil ja igasuguseid hambahaigused kohutavates valudes vaevlevad lapsed ja ja tulemus oli see, et lapsed hoidsid hambaharjast ja pastast nii kaugele, kui vähegi said, eks, sest iga kord meenusid need õudused ja see oli ebameeldiv. Minu meelest oleks vaja selles punktis uuringuid korraldada, aga praegused uuringud igatahes ei toeta versiooni selle kohta, et inimene õpib eeskätt negatiivsetest kogemustest, aga, aga tuleme tagasi. Laste liikus kasvatus, noh, me teame, milline ta praegu on, aga kui see oleks teie teha, Ülo Vooglaid, kuidas tõsis korraldaksite just nimelt seda teesi silmas pidades õpime positiivsest kogemusest. Kuidas see peaks olema praktiliselt korraldatud, et efekt oleks olemas praegu kahjuks lastega liiklusõnnetuste arv kogu aeg kasvab. See küsimus on küll nii suur ja nii raske, et sellele hoobilt ja küllalt korralikult vastata. Mina praegu ei ole valmis, aga üht-teist muidugi võiks selle kohta ka öelda. Ning kõigepealt ma arvan, et asi liiklusõnnetuste puhul nii nende osas, kes kõnnivad kui ka nende osas, kes sõidavad, ei ole selles, et põhjuseks ei ole see, et nad ei tea ei tunne liikluseeskirju ja Pole kuulnud, kuidas käituda. Asi on pigem selles, et nad mingil põhjusel ei pane tähele, mis nad teevad ja mis tänaval toimub küllalt suuruna inimeste hoolimatus, lihtsalt hoolimatus selle suhtes, mis neid ootab, mis tuleb, tulgu mis tuleb, pole tähtis ja muudkui lähevad. Kui see on hoovis või, või vahetunnis, siis kaasneb sellega lihtsalt mitmesuguseid õnnetusi, keegi saab haiget ja nii edasi, aga kui see on tänaval, siis võib juhtuda väga ka õnnetus. Samuti ma ütlen, selle koha peal nimetatakse agressiivsust, mis on paljudel puhkudel laste osas ka väga kõrge. Aga agressiivsuse ja niuke afektiseisundis laps ei märka, mis ta teeb. Edasi arvan, et tõsiseks teguriks võib olla ka rootilisus, psüühiline ülepinge ja jällegi kaasneb selle neurootilise seisundiga ebaloogiline käitumine. Tervikuna ma arvan, et liiklusharidus oleks parem ja õpetus viljakam kui sellesse oleks monteeritud ka mingisugune blokk situatsiooni õpetuse nime all. Ja nimelt asi niimoodi, et rahulikus stabiilses situatsioonis käitub inimene ühtemoodi, aga ekstreemses erilises situatsioonis hoopis teistmoodi. Edasi näiteks absurdisituatsioonis, niisusituatsioonis, kus rahuldav lahendus puudub, toimuda tahad igatpidi pahasteks niisugusse katsioonis käitumine ühtemoodi, aga probleemses situatsioonis, kus ta ei tea, kuidas teha, näeb, võib teha nii või naa või kolmandat moodi, kus tuleb mõtelda, kust tuleb lahendus leida, optimaalne lahendus leida mitte ükskõik missugune vat tähendab see kõik sõltub situatsioonist, milles inimene end leiab iga ajahetkel näiteks ja defitsiidi aja külluse ja normaalaja situatsioonis kolmes erinevas situatsioonis käituvad täiesti erinevalt aia aga nii ruumiga, samamoodi normaalruumi või ruumi defitsiidi, ruumi külluse situatsioonis. Jällegi inimene käitub teistmoodi erinevalt. Aga nüüd ma arvan, et väga tähtsaks liikluskasvatuse niukseks elemendiks võiks peaks olema ka mõtlemise ja käitumise iseseisvuse õpetamine. Ja see läheb omamoodi vastuollu vajadusega õpetada selgeks reeglid ja nõue neid täpselt täita. Ja kuidas siis mis iseseisvusest innustunud ja vot siin ongi üks nüüd üks keeruline küsimus, tähendab, elusituatsioonid on sedavõrd keeruline, sedavõrd unika ka seda et neid ei ole võimalik ette õpetada kõiki. Et kui on niisugused vahvad siiski, siis käitu niimoodi, kui niisugune juhtum, siis käitu niimoodi, et neid juhtumeid on nii palju, et kõiki neid ette näha ja õpetada, õpetaja ei ole mõeldav. Arvatakse, et liiklusõnnetused toimuvad enam-vähem umbes 10 kindlat stsenaariumit neil ei ole palju. Ja tähendab need stsenaariumid tõepoolest võib läbi. Mitte võib, vaid peakski läbi vaatama. Kuid tähtis on avastada mitte seda, mismoodi see kõik juhtus, vaid aasta see miksi juhtus. Kas põhjus on aga põhjuste nägemine ja mitte ainult nüüd mehaaniliste ja niisuguste tehniliste põhjuste nägemine, vaid eeskätt psüühiliste põhjuste nägemine, vot see juba võimaldabki iseseisvalt mõelda Ta, ja asetada just nagu ennast nendesse samadesse oludesse nendesse nende sündmuste sisse ja tunnetada läbi enda, mis mina oleksin pidanud tegema, kus kohal mina oleks pidanud toimima teisiti, kus kolm oleks suutnud toimida teisiti ja mida, mis eeldustel poleks saanud toimida teisiti, kui selle puhul Mil vate siiski näiteks juhtus õnnetus, kui on tegemist tüüponetusega, missuguste käitumise mall viib õnnetuseni, mis moodi on võimalik õnnetusest välja tulla missugustel hetkedel kuidagi hoopis teisiti käitudes. Aga see eeldab iseseisvust, see eeldab iseseisvust igal eluhetkel. Ja muidugi teine tee on saavutada käitumises stereotüüp, sus ja niisugune, noh, ütleme vilumus, mis välistaks iseseisvuse seal teine tee. Ja teatud puhkudel on see ainuõige, aga ainult standardsete puhkudel. Aga standardsed, situatsioonid on siiski üks osa elujuhtumitest, aga üldse mitte kõik. Ja vot see on nüüd ei, ma ei ütle, et tuleks asendada, aga mõtlen, et tuleks täiendada iseseisvuse niisuguse arendamisega ja täitsa unikaalsete situatsioonis ma tooksin selle kohta veel ühe väikse näite, praegu ütleme, naised reeglina on nad hoolsamad ja täpsemad kui mehed. Ja autojuhina tüüpsituatsioonides loodetavasti ka üldse korrektsemad. Aga mis, ma loodan, et ükski daam selle peale ei pahanda, aga siiski niisugune lugu süsteemi tunnetuse naistel tunduvalt nõrgem kumistele tähendab kõiki asjaolusid korraga arvestada. No tavaliselt ei tule toime kõikide tegurite korraga, arvestamine on neil tavaliselt raskem kui meestel ja teine asi, adekvaatne käitumine ajadefitsiidis ja ekstreemses, tähendab, erilises situatsioonis viib naised tavaliselt endast nii välja, et nad loobuvad tegutsemisest, lased, lasevad mind nagu juhtub. No ei suuda siis reageerida. Ja vaata, see on niisugune asjaolu, mida tuleb arvestada. Et jutt ei ole sellest, et üks on hea ja teine paha vaid on soolised iseärasused, on vanuselised iseärasused, on seal mitmesuguse kutsetegevusest tingitud iseärasused ja, ja neid ise pärasuste individuaalsete iseärasuste psüühiliste iseärasuste tundmaõppimine peaks minu meelest ka kuuluma autojuhtide ettevalmistamise kompleksi. Vahepeal me kuulsime siin Mihkel vooglaidu, kui vana ta on teil kolme aastane. Kuidas te teda õpetajate juhiks? Õnneks on juhiks praegu tal vaja olla peamiselt ütleme, kolmerattalised jalgrattal, aga ega siin samasugune asi, ta peab oskama ette näha, mis juhtub, kui ta käitub nii või teisiti ja kui ta näiteks põrutab liiga suure kiirusega, mis siis tõenäoliselt juhtub ta seda ütelda, et ei tohi kiirustada pole eriti mõtet. Vaja oleks näidata ja, ja siin ka ega jutt väljast ei aita, ta peab ikka paar korda pea seina sõitma, isiklikult veenduma, et asi tõesti nii on enne väikestessugustes õnnetustes läbi käima saama sellekohase kogemuse. Ja see kogemus ongi asi, mis võimaldab tal iseseisvalt otsustada juba kõikidel järgmistel puhkudel. Aga see kogemus, kui niimoodi kogemust omandada, seal ikkagi negatiivne kogemus, kurb kogemus. Kurb on kogemus, sedavõrd-kuivõrd ta, Dane muidugi ka seda, mis peab juhtuma, kui ta teeb valesti. Aga sõitma õpib ta siiski mitte ainult negatiivse, vaid eeskätt positiivse kogemuse kaudu õnnetuste vältimise kaudu. Nii te rääkisite siin jah, liikluse õpetamisest liiklusõpetusest ja nagu ma aru sain, te rääkisite ühel juuni täiskasvanute, teisel juhul laste. Aga nähtavasti on oluline erinevus, kuidas õpetada lapsi ja kuidas õpetada, täiskasvanud näiteks me oleme rääkinud liikluskasvatusest. Noh, autojuhtide kollektiivis. Kuule, ma arvanud, et et liikluskasvatus täiskasvanute hulgas on täiesti tulutu ettevõtmine, see muidugi õige ei ole. Aga tõepoolest on suur erinevus selle vahel, kuidas õpib täiskasvanu, kuidas õpib laps ja vastavalt ütleme, lastekasvatus, teooria ja õpetus, teooria, ütleme pedagoogika. Oluliselt erineb sellest teooriast, mille kohaselt täiskasvanute koolitus korraldada andragoogika nimetatud õpetus ja kui muidugi on praegu küll takistuseks see, et andragoogikaalane ettevalmistus on õige vähestel ja see distsipliin ei ole veel küllalt selgelt eristunud ning ei ole ka õppeaineks. Muidugi oleks tarvis auto õpetajatele täiskasvanute osas andragoogikaalast ettevalmistust lisaks auto ja liikluse tundmisele ja ütleme seal laste le liikluse õpetajatele. Pedagoogikaalane ettevalmistus reeglina on ju olemas, ma esitan sihiteadlikku vaheküsimuse teie doktoritöö teema. Minu doktoritöö teema, noh on andragoogika. Ja. Ja sellepärast ma siin nii julgelt ka ütlen, et erinevused on väga suured, kuid seda, et nüüd täiskasvanud inimene midagi enam ei õpi, muidugi omal ajal tõepoolest arvati ja siin on, milles on vahe, vahe on selles, et täiskasvanu puhtmehaaniline mälu tõepoolest on nõrgem kui seal lastel ja veel nurgias. See mõnevõrra hakkab langema ning tähendab puhtmehaaniliselt meeldejätmine on täiskasvanule vanemas eas on raskem kuid see-eest on ütleme, ettenägemisvõime, suurem süsteemitunnetus, parem elukogemusi võrratult rohkem, mis võimaldab isiklikult ennast tundes seal oma spetsiifikat arvestada, eks ole. Ja nõnda edasi, et plusse on, kaasneb vanusega ka küllalt palju, mitte ainult miinused. Nii, aga jah, üks teie suurtees oli see, et me õpime positiivsest kogemusest aga eeskätt eestkätt, ahhaa, nii nõus. See oli ka minule mõnevõrra üllatus, just nimelt positiivsest kogemusest. Ja kui nüüd püüaksite Ülo Vooglaid kirjeldada, kes on hea juht ma praegu ei öelnud, mida või keda juhib. Aga hea juht, üldmõistet? Kõigepealt hea juht on see, kes tunneb iseregulatsiooni tunneb neid objektiivseid, sea seadusi, mille kohaselt protsessid kulgevad ja nende seaduste avaldumise seadus päras. See pole üldse tähtis, mis valdkonnaga tegemist on, ühiskond või loodusfüüsikud. Teiseks haritus võimaldab ette näha ja mis võimaldab olla mõistlik. Kolmandaks ma ütleks inimlikus, mis võimaldab väärtustada seda, mida me teeme ja ka seda, mida tegemata jätta. Seda, mida saavutame ja mida oleks vaja. Ja edasi nimetaksin siiski ikkagi iseseisvust võimet mõelda enne kui tegutseda enne kui otsustad. Ja kultuuri ja ühiskonnatunnetust mitte ühte või teist, vaid neid koos. Väga tähtsaks eelduseks on informeeritus isegi sellest haridusest ja kõigest teadlikkusest. Ja ei ole kuigi palju kasu, kui inimene ei ole piisavalt informeeritud kas või vahetu olemuse teel ja isegi ükse nii nimekas Nõukogude juhtimist. Teoreetik on niisuguse nalja. Raamatu raamatu eessõnas kirja pannud, et kujutage ette autojuhti, kes keerab rooli, vajutab seal pedaale ja vahetab käike. Nii et tal endal silmad kinni seotud ja teeb seda kõrvalistuja nõuannete järgi, aga kõrvalistuja vaatab välja auto tagaaknast. Ehitab selle peale küsimus, et missugused on väljavaated kiiresti ja tervelt kohale jõuda. Kusjuures täpselt, kuhu isegi. Ja, ja see mudel, mis autorooli tagant võetud, on temal muidugi toodud ühiskondlikus sfääris juhtimise üle arutlemiseks. Ja paneb muidugi tõepoolest mõtlema. Ja seepärast võib öelda, et eksin, juhtimine, juhtimine ja ikka väga palju ühistan, ükskõik missuguse juhtimisvahel. Kui me, aga nüüd läheme üle niisugusse sotsiaalsest juhtimisest üle mehhaanilise juhtimise juurde, et kes on hea juht autoroolis? Kõigepealt ma nimetaksin rahulikkust edasi tähelepanelikkust, terviku, kogu kogu olukorra ja situatsioonini head tunnetamist. Jaa. Ütleksin küll, võib-olla liialdades, aga siiski ka vist viisakust Tehmiks liialdades mulle näib, et sellele seda ei peeta tavaliselt nii tähtsaks, kui mina praegu selles loetelus nimetaksin. Ja mulle näib, et see on meie liikluses üldse üks eripärane asjaolu ka liikluses tänaval on agressiivsust ja hoolimatust ehk tunduvalt rohkem kui võiks ja peaks olema. Õigemini seda ei peaks üldse olla. Aga ega seda ei saa ka käsu korras keelata, sest inimesed lihtsalt on niisugused ja, ja kui ta niisugune on, siis selle peal igal pool ka autorooli taga ja isegi eriti reljeefselt just nimelt autorooli taga selgub inimese iseloom, nujah jõul on siis tunduvalt suurem. Minu meelest selle ettevalmistusega seoses oleks hädasti vaja silmas pidada ka asjaolu, et inimeste psüühika on organiseeritud mõnevõrra erineval alusel. Osa inimesi on nii-öelda parema pool keralised dominantsusega vasaku pool keralise dominantsusega, sellest olenevalt inimesed mõtlevad kas detailide faktidega rohkem või siis kujundite ja emotsioonidega ja niuksed tervikutega. Olenevalt sellest, kellel, milline poolkera domineerib taga, õpib erinevalt mõtleb erinevalt ja vastavalt analüüsib neid situatsioone, kuhu ta on sattunud erinevalt ja ja no näiteks ütleme seal eksamipuldi taga, kus detail detaili kõrval täpselt vastata tunnevad vasaku poolkerast ennast arvatavasti risti Vatkes faktiga mõtleb ja need saavad seal väga hästi hakkama. Samal ajal ei pruugi need, kes vasaku pool keralistena detailides ja faktides üksik üksik juppides väga täpselt orienteeruvad, üldse hästi toime tulla. Kui on tarvis orienteeruda tervikus ja kõiki asju korraga silmas pidada. Võib suheldes vasaku poolkeraga mõtlejad on enamasti ratsionalistid, insenerid, niisugused reaalse mõtlemisega inimesed oma poolkeraga, kunstnikud, arhitektid, kirjanikud, seda küll, jah, aga usun ka, et väga hea autojuht peaks ka olema pigem parema pool keralise dominantsusega. Ahhaa tähendab kujundliku mõtlemisega. Muidugi minagi praegu käsitlesin peamiselt ütleme Andragoogilisi ja psühholoogilisi asjaolusid, mida oleks otstarbekas arvestada. Autojuhtide ettevalmistamise lehk ja ka muus ütleme liikluspropagandas ja ja nii edasi, tähendab, seda saab teha ikkagi diferentseeritult, tähendab igal juhul inimene, kas tegutseb siis parem oma pool ajupoolkeraga või vasaku, mitte mõlemaga, eks ole, tähendab, kasta on ratsionalist või ta on? Ei, ei, ei muidugi, kogu aeg on rakis mõlemad poolkerad ja noh, nii-öelda piltlikult ja pisut asja lihtsustades muidugi toimub mäng poolkerade vahel. Aga lihtsalt dominantne on inimesele üks või teine poolkera. Muidugi on ka neid, kus dominantsus kuigivõrd ei ilmne ja nii edasi, aga noh, gaussi, kõvera järgi jaotuvad kõik naised meil. Milline tüüp nüüd on siis autojuhtide seas eelistatum näiteks või millisest tüübist parem autojuht? Ma arvan, et seda tuleks uurida, ma ei ole lugenud uuringuid selle kohta, sellepärast ma võin siin praegu ainult omanikest oletus öelda, arvan, et parima pool keralise dominantsusega kujundilise mõtlemisega tervikut paremini haarata suutva iseärasustega. Aga ega Meie enda teha ei ole, milles on väljapääs või lahendus? Ei siinused ja midagi seda lihtsalt ette oli, seal peab õppejõud arvestama ja inimene ise peab ka olema informeeritud oma füüsilistest iseärasustest ja ja lihtsalt näit näiteks kui inimesel on, aga noh, nii nõrk reageerimiskiirus ütleme, ta ei reageeri kiiresti, kulub rohkem aega selleks, et näha hinnata ja seejärel ka siis käituda. Hinnangu kohaselt läheb palju aega selle peale, no siis peab olema inimene vastavalt rohkem ettevaatlik, mis teha, ega see ei ole inimese süü, see on tema õnnetustan. Sündinud sellisena, mis teha siis ja siin ma olen teiega 155 protsenti nõus, sest me oleme pikki aastaid arvanud, et juhi üks tähtsamaid omadusi on reageerimiskiirus, tegelikult ei ole tegelikult hoopis tähtsam, on, on niisugune tähelepanujaotusvõime oskus näha, kus on oht ja kus ei ole oht, sest sel juhul ehk kuidas hästi näeb, ei tekigi vajadust kiiresti reageerida. Kui on küllaldane ettenägemisvõime ja inimene teadlik sellest, et tema reageerimiskiirus on suhteliselt madal, no siis on tal võimalik seda ka kogu aeg arvestada teadlikult ja ja pole karta midagi, usun, et ettevalmistuse kompleksis peaks olema diagnostika korraldatud ka selleks, et avastada inimese motivatsiooni struktuur laialdaselt, kus võiks ju ka nii jagada praegu, et näiteks paarikümnel protsendil väga selgelt tugevalt domineerib saavutusmotiiv kogu aeg nende motiveeritud saavutama midagi elus saavutan kiirust, kohal, täpsust, saavutame, saavutame, saavutame, on need ka realistid? Ega see nüüd küll ei, ei ole tähtis, et kellel on tugev saavutusmotiiv ja see on nimelt kariviht, karjerism kui sotsiaalse käitumise vahe on ikkagi teised, et immigratsiooniga ka see, kui inimene noh, ei püüa üldsegi midagi saavutada, siis pole tal ka põhjust nuriseda selle üle, et ei, mitte midagi ei saavutaks. Kuid. Ütleme sama palju umbes või ütleme, teine ots on need, kes, kellel domineerib vältimismotiiv ebaedu vältimise motiiv. Ja teeb inimesed võivad väliselt käituda enam-vähem ühtemoodi. Aga üks selleks, et saavutada teine, selleks et ebameeldivusi vältida. Psüühilised protsessid vastu on erinevad, teistel domineerib hirm. See on ekspea vältida, vältida ja domineerib hirm, need kardavad karistust, tagajärgi, mis võivad, mis võib kõik juhtuda, kui ta ei saavuta. Olenevalt sellest, missuguse motivatsioonistruktuuriga. On see õppur. Kursustel saab ka individualiseerimine mõnevõrra tema väljaõpet. Aga kumb juht on parem, kas see, kes tahab midagi saavutada või kes püüab vältida ebameeldivaks? Jälle sama sama vastus? Mina ei oska vastata. Ma ei tea, seda peaks uurima. Ma ei ole lugenud mingisuguseid uuringuid selle kohta ja ja praegu, kui ma midagi ütleksin, siis ma lihtsalt avaldasin oma oma arvamust, millel ei ole mingisugust rohkem väärtust kui üks ükskõik kelle teise arvamusel. Aga teie kui andragoogika spetsialist tähendab täiskasvanute õpetamise asjatundja? Kas nüüd nende inimeste õpetamisest peaks olema erinevusi, tähendab, inimene, kes püüab midagi saavutada, tee, kes püüab vältida ebameeldivusi, usun väga hea, et peaks olema erinevus, millest see võiks olla. Ma ütleksin ka niisuguse mõtted keskmist õppurit kursustel ei ole, keskmist liiklejat ka ei ole, keskmist autojuht ei ole, need on kõik sellised abstraktsioonid, millel reaalne vaste puudub. Nii nagu keskmisest ajalehelugejad ei ole, eks ole. Iga inimene on oma iseärasustega oma niisuguste taotlustega oma füsioloogiliste, oma psüühiliste eri tegevustega ja. Vot need nivelleerimine keskmisest lähtumine on minu meelest ka liiklust pagandas ja autojuhtide ja tavaliste jalakäijate liiklusalases ettevalmistuses. Minu meelest üks kurjajuur. Aga väljapääs, lahendus, diferentseerimine ja muidugi mõista, kuidas diferentseeriti, kui vastavaid uuringuid pole tehtud ja ma arvan, et et niisugune Isiklikku kogemust kõige tähtsamaks teejuhiks pidamine, noh oli alguses hädavajalikkuses, mis sa teed, kui pole uuringuid, aga noh, eks me tasapisi jõua sinnamaani, kus uuringute ja ikka osatähtsus aina suureneb ning need arvamused, mis igalühel on isiklikud, tuleb tasapisi asendada teadmistega erinevustest spetsiifiliste kategooriate või mitmesugused erinevad elanikkonna kategooriate, käitumise ja mõtlemise spetsiifika, teadmisega. Arvamused tuleb asendada teadmistega nende asjade kohta ja vaat seda maas tahtsingi toonitada, arvamused tuleb asendada teadmistega ja aga teadmisi saab anda uuringute kaudu. Nojah, ikkagi statistiliste üldistuste kaudu, mis on kogutud korrektsete meetodite abil ja teooriate raames ikkagi väga täpselt korraldatud mõõtmiste kaudu, muidu on arvamused ja ja niikaua kuni teadmisi pole nii kaua arvamused küllalt head ja igaüks võib öelda, mis tal pähe tuleb ja mina arvan nii ja noh, ja nii sul pole ka midagi vastu öelda, sest ta ei tea ju ka rohkem ka arvad, no ja kui siis kõigil on oma arvamus, siis on kõik võrdselt ärgat ka? Jah, aga teadmisi ei ole jah, tema jutus siin vihjasite rohkem kui ühel korral situatsioon, sõna situatsioon on, liiklus koosneb ju ainult erilistest ja erinevatest situatsioonidest ja kuidas hea juht peaks käituma erinevates situatsioonides ja kuivõrd see üldse oluline on? Sõnasituatsioon on kasutades eesti keeles õige mitmes tähenduses ja kõige enam on ta levinud sündmuse mingi juhtumi märkimiseks. Aga pangem tähele nüüd, et et see situatsioon nii objektiveeritud, subjekti veetud, mõtlesin erineva tähendusega. Ja tõepoolest objekteeritud mõttes on situatsioon niisugune standartne juhtum mis on ühiskonnas ja kultuuris fikseerinud küllalt selgelt ja milles inimesed juba stereotüüpselt oskavad käituda. Nonii, nagu ettenähtud, nii nagu oodatakse, nii nagu on vaja. Ja tähendab nii, et pälvida teiste inimeste tunnustus, ütleme, pulmasituatsioon või matusesituatsioon või ütleme, seal kaupluse situatsioon tunni ja vahetunnisituatsioon ja ja ütleme elus iga igal pool. Ja see kõik on suhteliselt lihtne, ehkki küllalt keeruline. Kui me satume mingisse teise ühiskonda või teise kultuuri, siis me oleme üsna sageli raskustes seetõttu, et me ei tea, kuidas on ette nähtud sellel maal selles kultuuris käituda niisugusel puhul aga nüüd hoopis keerukam. Ja hoopis tähtsam on situatsioon subjektiveeritud mõttes siin igal eluhetkel me leiame end kas valikusituatsioonis või sundsituatsioonis. Valikusituatsioonis Me peame otsustama kogu aeg, mida teha ja kuidas teha seda, mida oleks vaja teha. Aga siis meil peavad olema vähemalt üks alternatiiv, eks ole, vähemalt kaks enam-vähem võrdset võimalust võib teha nii võitjana. Me peame uskuma, et tohime toimida oma mõistust mööda. Võime keerata paremale vasakule lisada kiirust, aeglustada kiirust ja nii edasi see on kõik, sõltub meie suvast. Tunneme end valikusituatsioonis. Aga sundsituatsioonis tähendab, tuleb käituda nii, nagu ette nähtud. Mudeli pole mitte midagi pead tegema teatud viisil. Ja, ja nüüd mesilane ilmneb, et osa inimesi tunneb end väga hästi ainult sundsituatsioonis. Tähendab nii, et oleks välistatud tema enda otsustamine, sest otsustamisega kaasneb vastutus. Ja selleks, et vältida vastutust, ongi vaja ainult seada sundsituatsiooni ja tunda end seal väga lõbusalt. Seda tasub toonitada. Vältida vastutust, seame Kelly endid sundsituatsiooni. Räägivad küll väga palju vabadusest, eks ole, just nagu oleks väga vajalik ja kasulik, aga aga kõige enam inimesed tegelikult kardavad vabadust otsustada saab inimene üksnes valikuvabaduse situatsioonis. Aga noh, võtame teise näiteks seesama absurdisituatsioon ja probleemne situatsioon, sellest oli eespool natuke jutt või näiteks rahulik, stabiilne ja ekstreemne situatsioon, sellest oli ka pisut, eks ole, või siis mängu ja tõene situatsioon mängusituatsioonis, inimene käitub kokkulepete kohaselt konventsionaalselt aga tõelises situatsioonis siis ehtsalt, mõni isegi mängib mängimist, isegi mängida ei viitsi, tõsiselt, eks. Rääkimata kõigest muust. Kuid käitumine muidugi mängu situatsioonilise käitumine tõeses situatsioonis on oluliselt erinev. Ja normaalsel juhul inimene teeb mõne minutiga selgeks, kuhu ta on sattunud kas mängusituatsiooni või tõesesse situatsiooni. Ja kui näiteks ka liiklusõpe kulgeb mängusituatsioonis laste juures ja siis kasvatuslikke efekte jääb kujunevat, kordan, mängimine võib olla tõsine asi ja lapse niisugune arengufaktoriks on mäng ja näiteks usun väga, et liikluste saab nii täiskasvanute kui ka laste puhul käsitleda just nimelt Nende mitmesuguste sündmuste läbimängimise kaudu. Aga seda tuleb teha tõeliselt tõsiselt, mitte mängides mängimist tõsiselt mängides. Ja olenevalt sellest, kas on mängusituatsioon või tõene situatsioon, kujuneb ka kogu kasvatuslik efekt. Milline situatsioon liiklusest teie arvates Rovoglaid domineerib kas see valiku või sundsituatsioon domineerib muidugi valiku situatsioon, kus tuleb otsustada, mida teha ja kuidas teha seda, mida oleks vaja teha, millal ta isegi noh, liiklusõpiku nõuab kogu aeg, et juht valiks ohutu kiiruse ja see on alati tal tal vist igal hetkel otsustada milline on ohutu. Me oleme arvanud, et eeskirjad, see ongi nii-öelda sundsituatsioon ja liiklusohutus, mis alati ei käi käsikäes, on valikusituatsioon, arvan õigest. Nojah, tähendab liikluseeskirjadega kehtestatakse reeglid käitumiseks teedel, tänavatel ja nendest reeglitest on kasu sedavõrd-kuivõrd, kõik liiklejad neid teavad, austavad ja oma käitumisega tegelikult nende reeglite austamisega tegelikult austavad 11 aga nende kõigi selgeks õppimine ja tundmaõppimine. Ning nüüd oma käitumise niisugune korraldamine, et need reeglid ei oleks mitteväliseks, vaid sisemiseks nõudeks inimesel käitumisnõudeks käitumiskorraldavaks, reeglite kogumik, see on juba eeskätt pedagoogiline, võivastavad Andragoogiline probleem, see on kasvatusprobleem, see ei ole üldse õpetust double. Ja aga nüüd kuidasmoodi inimene igal konkreetsel elu hetkel käitub, sõltub sellest, millises situatsioonis ta leiab end olevat. Vaat ja see juba on hoopis teine problemaatika. Ühel hetkel teel olles Ta leiab end ka sundsituatsioonis võimaliku situatsioonis, kui ta on sundsituatsioonis, siis käitub ta vaat ette antud reegli järgi mõtlemist välistades. Aga see on kahjuks üsna sagedane. Nojah, selles ongi asi, sellepärast ma üsna kütu sellele probleemile ka viisil ja seda nii väga tähtsad ka siin tähtsaks hinga, pean ja sellest nii pikalt räägin, ma arvan, et see on väga tähtis asi. Kas ei tuleks mitte seda arvata, et meil autojuhi väljaõppe üks osa peaks olema. Ja siis juhtimine üldse. Tõepoolest arvan ka, et oleks väga kasulik käsitleda juhtimist üldse juhtimise niuksed, filosoofilise meetodoloogilise aluseid ja, ja siis juba juhtimise erinevad liigid, juhtimine erinevates valdkondades ja sealt juba edasi juhtimine mehhanistes, determineeritud süsteemides ja ja siis juba niisugune süsteem nagu auto või mis see on. Mis on vaata kahe vahel ütleme, juhtimine kuskil mingi masina tööoperatsioonide korraldamine paigalseisu tingimustes on hoopis hoopis lihtne asi, võrreldes sellega, mis on igal autojuhil igapäevases elus. Kuivõrd On teil andmeid selle kohta, kuidas meie autokoolides õpetatakse, kas, nagu lapsi õpetatakse või nagu täiskasvanuid õpetatakse, või see ja teine? Ega ma kuigi hästi ei tunne seda asja. Vambola germes on mul siin üht-teist rääkinud ja me oleme temaga aeg-ajalt vestelnud, nendest üle aga. Et trenažööril ja, ja muude seadmed, mis peaksid hõlbustama õppimiste on muidugi väga-väga kasulikud ja vajalikud. Ja näitvahendid, mida kasutatakse muidugimõista ka. Aga ma arvan, et Andragoogilise ettevalmistuse osas on veel, ütleme niimoodi suuri reserve.