Tere hommikust, Mikk Mikiver. Tervist. Me oleme vikerraadio otse-eetris. Idast läände, lõunasse, kuni sinna nahakülani välja. Me leppisime kokku, et täna räägime natuke. Tagoorest aitab mul mõtiskleda. Võtame kaks etappi. Mis sa arvad, milline võis olla tema mõju kitanshlija aedniku tõlke ilmumise järel kolmekümnendatel aastatel ja milline võiks või peaks olema Tagoore tähendus tänasele lugejale? Ma ei ole spetsiaalselt uurinud seda, mis mõju võis olla tal kolmekümnendatel aastatel, aga ma mõtlen, et et küll küll tal oli mõju kultuuriinimeste hulgas kõigi lugeda armastavate inimeste hulgas. Ja ma mõtlen, et küll küll see oli suhteliselt eatu mõju valdkond, et nii noored kui vanad olid sellest haaratud, minul on muuseas kitantsiaalija aednik nõukogude ajal ümber löödud, tähendab masinal ümber löödud vormistuses. Üks niisugune ringkond noori inimesi oli 50.-te lõpus, kes olid toorest vaimustatud ja ta kord siis meil veel ei olnud, nagu siis nõukogude ajal avaldatud. Ja, ja siis nad trükkisid ümber sellest ennesõjaaegsest väljaandest, nii et see on mul Pakt nagu kiibel, köidetud kaunilt roheliste kaante vahele ja nii, aga ma ei, ma ei tea, mis praegu, mis mõju tal võib-olla ma usun, et küll teatud inimestele ikkagi on tal mõju, see mõju ehk ei ole nii laialdane kui kui oli, siis sest et noh, siis ta tuli inglise keele kaudu, levis ja oli ilmutus maailmale, eks, kuigi ta 1913 juba Nobeli preemia sai. Aga meieni jõudis ta hiljem ja Euroopasse üldse, küll ta nooremate inimeste hulgas teatud mõju võib omada ja, ja, ja siis omata omada teatud niisugust mälestusliku või kultuurimälu kaudu omab vanemad inimeste juures, nii nagu mina oma maja. Minul oli esimene kokkupuude ta koorega 70.-te aastate alguses, kui me tegime Draamateatris luule ja liikumiskompositsiooni, valgus, mu valgus. Millised on sinu kokkupuuted ta koore loominguga ja kas sinu arvates on teda kerge lugeda või äkki kahtlaselt lihtne. Mis arvad? Mina olen näinud seda. Nimetatud etendust ja, ja siis veel Juhan Viidingu etendust postimaja. Need vaata ja siis kogeja muljed ja ise ma olen teda tõesti lugenud, ma olen lugenud ta kõige rohkem Jaan õunaga koos. Jaan õuna ka kahekesi ja siis tema tema erinevate ansamblitega koos, sest tema sellise muusikavaliku juurde nagu hirmus hästi sobis. Alguses oli, oli teda teistele lugeda, oli nagu nagu raskem, tundus kole keeruline olevat, kui kodus omaette vaikselt lugesid küünlavalgel siis oli nagu otseühendus, aga, aga nüüd seda, mis sinus tekkis, teisteni viia, tundus kole keeruline. Ja äkki teatud aastate järel muutus kõik hirmus lihtsaks ja nüüd mulle tundub nii, et ta korjet lugeda ongi hästi lihtne, et poeetilisus ei olegi. Nagu ülesehituses ja kaunitest võrdlustes, vaipu eetilisus on, on kui sa leiad selle ühe sõna, mis, mida see kõik väljendab, praegu ma puutunud aga uuesti kokku, üheksandal hakkame heliläätsega uuesti tegema rasselli mälestust mis oli kunagi väikese plaadi ühe poole peal kus, kus ma loen vahele ja ka elile natukene. Tagoriad selle jaoks olen ma temaga viimastel päevadel natukene uuesti tegelenud. Muide, sinna ma tahtsin just välja jõuda. Räägi mulle, kuidas tegid Mikiver ja Heli Lääts selle müstilise sõnalis muusikalise projekti, nagu tänapäeval öeldakse, kelle idee see oli? Kui ma õigesti ja on, siis siis vist algne idee pärineb tegelikult Sirje Endrilt. Et midagi niisugust võiks teha ja, ja sealt siis käima läkski. Praegu tõlgib ta koore lühinäidendit. Atentaat üks huvitav noormeestele Ringo ringvee, kellega ma mõni minut tagasi just vestlesin ja ta arvas, et agoonia näidendeid võiks Eestis rohkem lavastada. Mida sina arvad? Liikunud ringi ja, ja Ma ei olegi ausalt öeldes tuttav peale postimaja ühegi ühegi teise näidendiga. Muidugi muidugi ei ole ma ka väga tuttav ju ta koore loominguga, mul on endal olemas 61. aastal ilmunud Loomingu raamatukogus ilmunud lahendatud mõistatusi ja siis antikvariaadist ostetud 36. aastal ilmunud koduja maailm ja juba nimetatud siis kindad, kitantsiaalija, aednik, nii et küll ta koore loomingut võiks. Võiks nagu propageerida rohkem eestimaalast. Mõte just sinuga ta koorest vestelda tekkis kohe, kui see tänane võimalus raadiohommikut teha avanes. Ma aimasin mingit sidet sinu ja ta koore vahel. Niipalju siis ta kooriast, aga ütle mulle huvi pärast miks me esmaspäeval ei saanud seda vestlust, lindistatakse, olid kusagil ära Tallinnast vä? Kaevasin välja mägimände ja siis Võsul istutasin nad mulda või õigemini õigemini liiva 51 mägimändi ja, ja pean ütlema et kuigi juba juba pärast selle töö lõpetamist õhtul hilja päikeseloojang oli, oli vapustavalt ilus seal Võsul ja, ja kui nad olid kastetud ka, sest nad tahavad alguses üsna tublisti vett saada, peaaegu ämber iga peal siis olin ma muidugi väsinud ja sõrmed natukene konksus, sest talv läbi hoiad parimal juhul ainult sulepead käes. Aga ma pean ütlema, et kui ma läksin säält siis oma oma öömaja poole ja seal veel ootas saun, siis ma olin väga sirge, selja line ja kuidagi. Kuidagi tundsin ennast hirmus hästi. Fantastiline, kelle algatusel see toimus, siis ei toimu minu enda algatusel, pole ka ilus. Ja nii ma soovin, et need männikesed kõik kenasti kasvama läheksid ja ma tänan hommikuse vestluse eest, Mikk, kõike head sulle. Head päeva sulle, nägemist. Nägemist.