Tere stuudios on maris Johannes et rääkida kirjanikust filosoofiste füüsikust Madis Kõivuust. Selleks ei piisa pooltunnist. Möödunud laupäeval toimus üheksatunnine mammutkonverents Tartu kirjandusmuuseumis, kus 13 ettekandjad üritas sõnastada ja seletada kõivu fenomeni meie kultuuripildis. Madis Kõivu mõttelistes maailmades uitamisel domineerisid teatriloolased, lisaks praktikud Ingo Normet ja Priit Pedajas. Isepäraseid teoreetilisi võimalusi kõivu loomingu tõlgendamisel pakkus välja ka teatrikriitik Valle-Sten Maiste. Sa ütlesid alguses nagu seda, et minu nägemus on erinev, et see oleneb ka sellest kontekstist, kuhu me paneme, et, et siiamaani on tõesti kõiv olnud väga paljuski just nende inimeste tõlgendada, kes töötavad diaatriskis, kirjutavad teatrist isegi kirjanduskriitilisi nägemusi niukseid pikemaid ja põhja põnevamaid on Kõivust vähe. Aga üldse ei ole kõivu puhul niimoodi avalikkuse ees ja tekstide näol sõna võtnud näiteks filosoofid, mina ka väga ootaks, et mõni nendest Tartu tõsistest filosoofides siis, kes seal Tõnu Luige koolkonna näol on nagu esile tõusnud, et nemad ütleksid nägemuse kõrvust võib-olla ka just kirjalikus vormis kusagil välja, et siis võib-olla see pilt, kui kuidas ta praegu on teatrimaailma näol kujunenud, et see pilt või need vastandumised ja need paigutused saaks ka hoopis teine, kui ta praeguse ajani on, on olnud. Valle-Sten Maiste räägib meie saates veelgi, aga nüüd sõna noorele teatriteadlasele Annelizarole. Küsimus, kas Madis kuivust, kes pühapäeval tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva, on saanud klassik? Mulle tundub, et temast on saanud klassik ja klassik, nagu isegi mitmes mõttes, et ühelt poolt nagu kirjandusklassik või siis Madis Kõivu kirjanik, aga teiselt poolt ka klassik, selles mõttes, et tema näitemängude teatriretseptsioon on olnud nagu väga elav ja ta on tõusnud tegelikult siis 90.-te aastate eesti teatrielust sellisele kesksele kohale ja mulle tundubki, et sõltuvalt nüüd inimese taustast ja huvidest võib tegelikult siis iga inimene lugeda nendest kõivu näitemängudest või ka nendest lavastustest välja hoopis erinevaid asju, nautida neid, et ma nagu esimesel hetkel eristaks mingeid selliseid kihistusid, võib-olla kõigepealt selline kultuuriline kihistus, et sinna alla kuuluksid siis võru keel ja ka võru kultuur laiemas mõttes. Et see oleks siis nüüd esimene, siis teine võimalik retseptsiooni, selline tasand või, või kihistus, võiks olla siis selline maaelu keskne või ka sotsiaalne kihistus, et kindlasti on olemas Eestis inimesi, keda keda huvitavad sellised maaelu laiemad üldistavad käsitlused ja võib-olla indeks sellel tasandil võiks kõivu võrrelda päris paljugi Tammsaarega ka meie teise Kustiku klassikaga. Siis ma arvan, et kolmas ja võib-olla senimaani kõige levinum selline retseptsiooni või vastuvõtutasand ja samas siis ka kihistus Madis Kõivu näitemängudes oleks eksistentsiaalne kihistus ja ma mõtlen, et, et see on need kõik need probleemid, mida, millest me ikka Madis Kõivust rääkides mõtleme, nagu mälu küsimus siis sõda ja mis on sõda meile, kui eestlastele ja mida üldse inimeseks või eestlaseks olemine meile tähendab? Siis on võimalik ka, ütleme, neljas selline filosoofiline kihistus ja filosoofiline Vastuvõtutasand, mida esindavad siis paljud, ütleme sellise filosoofilise taustaga inimesed ja võib käsitleda ka selliseid palju abstraktsemaid küsimusi, näiteks, et mis on olemine ja mis on näivus, mis on objekte, mis on subjekt, mis on süüa lunastas? Jaa, viimase, võib-olla isegi kõige intrigeerivama taustana või kihina võiks olla selline esteetiline kiht, et nüüd need inimesed, kellel on tekkinud mingisugune ettekujutus näidendist või ühest normaalsest lavastusest, et neil tekib kohe võrdlusmoment, et kas Madis Kõivu näidend või Madis Kõivu näidendi lavastust, kas see sobib nende sellisesse üldisesse ootusesse enamasti ei sobi. Nii et tekib ka kohe küsimus, et miks ta ei sobi, sellised formaalsed küsimused tõusevad siin esile. Ja et Ma olen mõelnud, et kas Madis Kõiv võiks olla väga populaarne ja armastatud autoga ka näiteks kooliõpilaste seas ja, ja ma olen leidnud, et tegelikult Madis Kõivu näitemängudes on päris palju selliseid popkultuuri kuuluvaid elemente. No näiteks kas või ütleme selline ma Madis Kõivu absurditunnetus mänguelemendid siis kiire montaaž, teatud erootiline element, vägivald, selline surma tühisus ja, või mäng eluga ja pisut ka ropuvõitu keel. Et tegelikult need on kõik sellised elemendid, mis on omased, ütleme sellisele Pokvile kirjandusele või üldse popkunstile ka. Nii et ma usun, et neid kihistus ja neid vastuvõtuvõimalusi on nagu päris palju ja et tulevikku rõhutada seda, et, et kõik nad on nagu õiged või, või et ei ole nagu valesid ja õigeid, õigeid tõlgendusvõimalusi. Aga oled sa tähele pannud seda? Madis Kõivu näitemängud esindavad nagu mingit mudelit. Kas sul on tulnud see selline mõte pähe, no näiteks kas või küüni täitmist vaadates? Ma usun, et kui sa mõtled nüüd mudeli, siis ma arvan, et Madis Kõivu loonud oma mudeli, et see mudel tekib just siis, kui sa oled juba natuke tutta Madis Kõivu näidendites ja ma arvan, et see on üldse noh, inimese elus nagu huvitav, et, et meie ümber on nii palju informatsiooni ja mulle tundub, et info kipub nagu kuhjuma või kumuleeruma, näiteks, et kui me kas või loeme, olemegi raamatukogus ja vaatama, et seal on mitu erinevat raamatut ja kui me mõtleme, et mida valida, siis enamasti valime selle raamatu, mille kohta me juba midagi natuke teame. Et tõenäoliselt nii on ka selle Madis Kõivu ka, et, et see, kes pole veel mitte kunagi lugenud ühtegi kõivu näitemängu või näinud ühtegi tema lavastust, mõtleb, et noh, ei ja veel on aga see, kellel on esimene tutvus juba olemas, et sellel tekivad juba nagu igasugused mõtted, teid ja ootused ja ja on alati väga põnev, kui sa lähed järjekordset lavastust või, või siis ka järjekordset näidendit lugema, vaatama, sa leiad mingeid tuttavaid elemente ja, ja tuttavaid tegelasi ja Madis Kõivu näitemängudest tuleb seda päris tihti ette, tegelased rändavad ühest näitemängust teise või siis, et seal on mingid sellised kindlad kujundid, näiteks et suletud aknad või suletud uksed ja nii edasi, et ma arvan, et sellist avastamisrõõmu pakuvad nad päris palju. No sa oled ise kõrgelt haritud, aga samas on suse võru taust endal olemas. Ja nüüd unusta see oma teoreetiline mõte ära ja ütle nii-öelda selle Võru pinna pealt, et mida sinule Madis Kõiv tähendab? Ma unustan ära kõik muud sellised võimalused, et siis ma näen nendes Madis Kõivu näitemängudes tegelikult oma oma sugulasi, oma naabreid, keda ma tunnen siis oma oma vanaema külast ja ma näen seal oma tädisid ja samas ma näen, et Madis Kõiv on suutnud tabada mingid väga olulised nüansid, mingid väga olulised sellised keelekonstruktsioonid ja et, et, et noh, tõsi see on, et nagu selline isiklik taust on alati seal väga oluline ja, aga ma arvan, et, et kui inimesel ei ole just võru tausta, kui tal oli, kui tal lihtsalt ta teab, ta on elanud külas vaid on käinud külas külas et siis tal tekib nagu mingisugused assotsiatsioonid, ta mõtleb, et uued, et seal külas oli ka täpselt sama samasugune vanatädi ja vaid seal oli samasugune selline jutukas naabrimees, et tegelikult kõivul on palju väga selliseid üldinimlikke tüüpema näitemängudes. Alati on võimalik, et kui vaatad ainult seda sellist realistlikku tasandit, et sa näed seal mingisuguseid selliseid suuri üldistusi või selliseid igaviku olisi probleeme või mingeid selliseid üldinimlikke asju, mis võiksid nagu ühelt poolt pakkuda lohutust ja turvatunnet, aga teiselt poolt ka niimoodi ütelda, harida või, või laiendada seda meie maailmakogemust. Kuulajaid sel Madis kõigule pühendatud konverentsil oli palju, üks neist, noor lavastaja Tõnu Lensment, kelle küüni täitmist Pärnu Endlas kiitsime möödunud saates. Kas mõni neist, mida te täna kuulsite neist ettekannetest, oli ka selline noh, millele te ise kahel käel alla kirjutas. Aitäh no põhimõtteliselt ütleme ma, kuna ma jõudsin jälgida vähemalt 60 protsenti sellest ette 12 huviga, siis, Noh, ega ühelegi ei tahaks oma tervikuna oma päeva alla kiiresti. Üks täiendas teist ja noh, põhimõtteliselt igasühes oli midagi nagu, mis tundus minu jaoks uut, mis tundus olevat see, mille peale ma ise mõelnud. Et hunnik teretulnud arvamisi kahjet hiljem tulid või hoopiski hea, et tulid hiljem. Iga mees peab leidma oma võtmekõivu juurde. Jätkame Valle-Sten Maiste ka, et aru saada, mis on see, mida teatraalid tema arvates kõivu juures ei ole tabanud, ei ole osanud välja lugeda. Ja selleks näidislavastuseks, mille abil palusin maistel oma nägemusele. Ta on seesama Tõnu Lensmendi küüni täitmine. Aga tulles nüüd siis jah selle Tõnu lavastuse juurde, siis minul oli tunne, et, et see lavastus oli pigem ikkagi nagu Lensmendi lavastus ja vähem kõivu lavastus, kõivu tekstid, draamatekstide enamik võib ju kujutada ette küll on kirjutatud nii, et hea lavastaja teeb ta pigem värvikamaks, annab sinna märke juurde palju erineva matelt kunsti aladelt, kui seda ainult tekst, tänu sellele siis tekst juba lavastusena ütleb meile palju rohkem, aga, aga mulle tundub, et kõivu tekstid on just sellised juba paratamatult nad on selliselt kirjutatud, et kui Neid hakata lavastama, siis see, mida lavastaja saab siis teatrikeelt kasutades sinna juurde panna, et see kõivu tekstide sellist paljusust pigem kahandab ja, ja see ei ole sugugi mitte nii, et nüüd siin on hea lavastaja või halb lavastaja, mulle tõesti tundub vähemalt minu kujutlusvõime ei, ei anna välja sellist lavastus võtit, mis selle teksti kuse tervikuna annaks lavale panna, aga kui ma nüüd võrdlen nagu Tõnu Lensmendi lavastusega Priit Pedajase lavastusega, siis mul on ikkagi tunne, et et Priit Pedajas on leidnud sellise väga rafineeritud vormi, mis midagi ära ei taanda. Ta laseb ikkagi seda kõivu paljusust siis olenevalt vaataja ootustest või ka taustast, mis vaatajal on Kõivuga laseb, laseb seda nagu paljusust, vastu võtta aga Tõnu Lensmendi lavastus tegelikult oli ta minu meelest ka ära taandanud küllalt. Ühenäoliseks nihukeseks mõtteviisiks või maailmavaateks ja, ja ma arvan, et Mihkel Mutt, et oli siin ikkagi ka väga täpne ärataju ja kui ta Eesti Ekspressis tõi välja sellised asjad, et see lavastus mõneti haakub traditsiooniga, mis on noh, ütleme, olnud meil Beckett, tee lavastamistel ja, ja mis on ka selliste lavastajate nagu näiteks Kaarin Raid või üldse need suurlavastused, mis tegelikult on Eestis tehtud, ütleme, Becketti põhjal mõnes mõttes ka võib-olla kamee põhjal üldse sellesse vaimsesse jäävas jäävate sajandi alguse tekstide põhjal, et ta ühtib nagu selle traditsiooniga ja ongi tegelikult selline noore inimese maailma valu väljendus ka minul oli periood, kus mind väga teravalt tegelikult puudutasid sellised tekstid nagu, nagu ka müü või, või ka Beckett. Ja selline maailmanägemus ja, ja sellises vormis oli ta tegelikult ka lavastatud. Hästi küll oli vahepeal tunne, et esimeses vaatuses, et logiseb või ei mõju, aga teine vaatus läks selles võtmes väga võimsaks ja kuigi mina ei ole nüüd neid debüüti näinud, millega Mihkel Mutt et seda lavastust võrdles, aga, aga ma täiesti usun kõrvutades ütleme ka muu selles võtmes tehtud teatriga, mis on üheksakümnendatel tehtud, et ta on küllalt võimas ka seda traditsiooni arvestades ja kui me vaatame, kuidas paljud juba väga kogenud lavastajad lavastavad selles samas sest selles maailma valu või Änsti väljendamise või ka maailma tühisuse või maailma pinnalises väljendamise võtmes oma lavastusi, siis Tõnu Lensmendi lavastus on vägagi kõrvutatav nendega ja paljuski ka ületab meediasse meistrit ka ise alati ei küüni selles võtmes sama latinimist Tõnu lavastus, aga jah, selle juurde ma nagu jääksin, et ta kõivu suhtes oli küll mõnes mõttes nagu niimoodi hööveldab ja üsna ühesuunaliselt hööveldab. Lavastaja Tõnu Lensment Ei, no ma ei ütleks, et ma oskan teda lavastada ega mõjule tulemusega. Tulemuse pealt öeldakse, et ma ei tea kõigust mitte midagi, et mul, ma ei oska üldse teda lavastada, pigem on lihtsalt tegu lihtsalt sellega, et ma olin siis noor ja rumal ja ma kujutan endale kõiki neid ohti ette, jääb mulle lihtsalt, milles ära teha. Aga pidin selle ära tegemas asja pähe võtnud ka teatav jäärapäisus. Ma tegin ära, see jäärapäisust, imestas siis kõik, kõik muud mõistusega nagu võetavad ohud seal ees ja ma ei, ma ei usu, ütleks ka nüüd, et teda varem ei osatud seda kõige lavastada. Pigem oli, seal võib olla mingi muu väline faktor mis segas seda, et kas ütleme noh, ei juletud või tahetud, sõi. Noh, midagi sellist. Aga selle loo tegemise käigus üldse, mida kõiv on teile nagu õpetanud? Mida kõrgem on õpetanud loogiliselt mõtlema, see tükk õigi teda neid vaadates võib tunduda, et siin üks ülim absurd, et Eesti Becketsin laval, aga tegelikult kõik kõik see absurd tuleb sellest, et väga-väga suurt loogikat analoogilisi mõttekäiku kantakse ette kuidagi kohatud viisil lihtsalt. Ja et just nende monoloogide äärde dialoogide ja mitme inimese loog, poloog need ise tegelikult kõik on väga loogilised arutelud, diskussioonid, mis siis, et selle mõttekäigud niimoodi, et üks suur raiub täiesti ühes suunas, teine teises suunas, aga kumbki ajab oma väga loogiliselt sisemiselt põhjendatud, selget rida. Absurd tekib sellest, et noh, lihtsalt kasutatakse erinevaid piis erinevaid võtteid vale koha peal või kuidagi niimoodi valesti maiste. No minu meelest kõige kandvama trolli seal lavastuses kandis Jaan Rekkor, korja ta tegi seda hästi, Jaan Rekkor, telesaates hop ütles siis Piret, Daniela vile. Seda lavastust tegema asudes ta tundis, et lavastaja nägemus teda väga puudutab, et seal avastada, kõlab nagu mingit sedasorti asja, et meil kõigil inimestel on vahel selline tunne, et, et me ei saa aru, mis me teeme. Et meie igapäevane tegevus muutub absurdiks ning selle-ga seoses tuleb siis selline kõheduse või kuskile ära või ka kõrgemale tahtmise tunne ja mulle tunduski, et põhimõtteliselt selles võtmesse lavastus liikus. Aga kui me nüüd vaatame kõivu tekstis, siis noh, siin on mitmeid võimalusi, kuidas nüüd sellesse sisse minna, üks võimalus on mida on ka ise öelnud, et kui Priit Pedajas temalt siis intervjuus, mis oli, ja ajakirjas teater, muusika, kino juba 90.-te algul küsis, et kas sulle meeldib see maailm sellisena nagu ta on siis Madis Kõiv vastaselt, et muidugi see maailm mulle ei meeldi sellisel viisil, aga Ta ei saa ka kuidagi teisiti olla, et, et kui me nüüd vaatame seda hoiakut, et meil kõigil on aeg-ajalt selline tühisuse tunne, siis see nagu eeldaks loogiliselt seda, et selle tühisuse kõrval on ka midagi, mida me saame tühisena tõlgendada ja siis võib-olla püüelda selle mitte tühisuse poole, seda tühisust kõrvale jättes. Aga kui kõivul on nüüd selline hoiak, et see maailm ei saa ka kuidagi teisiti olla, siis ma nagu loen sellest välja midagi sellist, et põhimõtteliselt ei käi maailm mingit nagu ideed või ideaali või ette pandud rada pidi, vaid see, kuidas praegusel hetkel meie ümber siin on, see on tekkinud nagu sellest kunagisest kontekstist kunagisest ütleme, omaks võetud keelest ning selle konteksti ja keelevangidena, no me siis nagu sellised oleme ja siis vot see pööre nüüd siit maailmast välja ei saa toimuda, siis mitte sedapidi, et me seame mingisugused ideaalid ja hakkame oma sellest praegusest seisust püüdlema nende ideaalide poole, ühesõnaga ehitame selle, mida me siis nagu positiivseks peame, neid ideaale pidi üles, vaid pigem tuleb see taust nagu lihtsalt väga selgelt endale läbipaistvaks teha, kus meie igapäevane olemine selliselt on kujunenud, tähendab see äratundmine, et ta on tühine või et ta on absurdne või et ta ei meeldi meile, see ei anna meile mitte midagi, kui me ei teadvusta, et ta nagu paratamatus selle konteksti ja, ja keele kaudu, mis, mis on meie meie taga ja, ja see on ka nagu ütleme, kõivu ülejäänud selliste ära tundmiste taust, et kui me vaatame näiteks selliseid lauseid, et me oleme kõik Aadama pojad nagu ka seal, siis selles küüni täitmise tekstis väga tihedalt läbi käib või siis teist kõivu lööklauset, et ei ole mitte midagi muud kui kuldse minevikku tagantvalgus või siis ka, et me kõik asume maastikul, siis siin on ka ju põhimõtteliselt kaks võimalust, üks võimalus on tõlgendada neid lauseid niimoodi et minevik või üldse aeg kulgeb mingisuguse pideva progresseeruva arenguna ja ütleme, et me oleme kunagi juba midagi tunnetanud, seda me teame, see on meie tänases olemises juba targem, kus me selle pealt saame midagi ümber otsustada jälle edasise suhtes ja, ja niimoodi see aeg liigub, see on üks võimalus, aga see on nagu siis ajateljel, et ütleme niimoodi, et ajatelg ei ole siis see primaarne hetkel ta eksisteerib, las ta olla. Oluline on meil sisseruum. Mis puutub nüüd ruumi ja aega, siis aega saab ju paljuski käsitleda nagu Universaalse noh, selles mõttes, et aeg on võimeline haarama endasse põhimõtteliselt siis kõik, mida ta on läbinud, aga ruumiline areng või ütleme, ruumi tähtsust, seda me saame ju käsitleda ainult ütleme ikkagi selliste kitsaste konteksti täna ja ta on selles mõttes noh, väga mitmekihiline ja selles mõttes ka noh, ierarhiseerimata või teda ei saa niimoodi kuidagi järjestada ega, ega panna ka jah, just mingisugusesse tähtsuse järgi, aga vaatleme maailma aja kaudu, siis on see ju paratamatult nii, et aeg põhimõtteliselt kätkeb endasse kõik, mis on juba olnud ja ta ei kätke seda sõltuvalt erinevalt inimesest, vaid põhimõtteliselt just universaalselt. Aga ruum kätkeb tõesti ainult konkreetselt need arengud või need mõjud, mis siis noh, ühel või teisel inimesel või ka ühel või teisel kitsamal ühiskonnal siis kuidagiviisi on, aga see ei ole ka niivõrd lihtne, et tegelikult ka kõikide nende seoste läbimängimine või läbivalgustamine, mis ühel inimesel minevikus on, see on ju tegelikult noh, meeletu töö ja põhimõtteliselt ka spekulatiivne selles mõttes, et ega ta mingisugust absoluut või täius ei, ei saavuta kunagi. Aga siin sa väidad, et inimene on eelkõige kohalik, mõnevõrra ka vajalik, aga mitte mingil juhul inimlik, mis, mis. Kolmas nüanss tähendab mitte mingil juhul inimlik. See ei tähenda muidugi midagi nüüd sellist, et keegi oleks ebainimlik või teeks midagi inimsuse vastu, aga võib-olla saakski eelmine hägusas võib-olla selgemaks, kui vaadata kõivu ütleme, mingisuguste katkestuste või ümber mõtestuste taustalt, mis on meie sajandi vaimsetele arengutele siis nagu laiemalt Tomased, kui me vaatleme väga erinevaid mõtlejaid tegelikult kuni meie sajandi alguse suurimate esindajate nii välja, kui me võtame sealt kasvõi noh, sellised tegelased nagu Freud või siis ka ning siis me näeme siin mingit sellist maailmavaadet, et inimesele on miski asi omane, ütleme kas ta on juba sünnipäraselt omane või ta on omane juurde õpitu käigus ja ta on jäänud niimoodi. Ja kui me näeme, et fruit tähendab siis paljuski inimesele omase ühtedele asjadele, ta taandub ta seksuaalsusele, teatavatele, sellistele müütidele või kompleksi telemis siis inimese juurde. Nii või teisiti kuuluvad, aga, aga need on talle ikkagi nagu paratamatult ja universaalselt omased. Siis Juncter nagu edasiarenduse ja ütleb, et ei, nii lihtne see ei ole, et me saame kõik asjad komplekside peale vedada. Tegelikult on need mingisugused ürgsed arhed tüübid, mis on nagu Sootsimile laiemalt omasid ja võib-olla ka inimkonnale laiemalt omasid ning me peame neid hakkama otsima ja neid ära tundma, aga põhimõtteliselt annab see siiski võimaluse, et me leiame mingisuguse küllalt ühtse telje, mille pealt me siis inimest võime avastada, täiustada ja kujundada teda võib-olla selliseks välja, nagu meie nägemus seda soovib. Aga nüüd just see katkestus, millega kõiv mõnes mõttes ühtib, puudutab nagu seda ja siin, kui sa nüüd alustasid selle küsimusega, et kohalik inimlik ja ajalik, et kui kõigest nii väga vastandab seda inimliku ja ta on ka ju selgelt välja öelnud, et ma ei ole humanist seal akadeemia 94. aastal ilmunud essees geenius lokki on see lause, et ma ei ole humanist tähendab siis ta arvabki, et inimest ei saa uurida mingisuguse eest leitava ja püsiva antusena, tähendab, inimene ei ole antud uurimisobjektina millegi sellisena ette, et tal oleks midagi sünnipäraselt kaasa antud või tal oleks ka ajaloolise arengu ratamatusena mingisugune ühtse tervikuna käsitletav noh, omaduste või loomuste kogu mees, et selles mõttes inimene ei ole inimlik, vaid äärmisel juhul ta on võib-olla ajalik, sellepärast et oh, ajad, mida ta on läbinud ja, ja ka ütleme tema käsitletav keel on läbinud, need ajad puutuvad temasse nii või teisiti kaasa, aga eelkõige ta on ikkagi kohalik selles mõttes, et ütleme, keel ja aeg ei ole erinevatest kohtadest siin maailmas seesama, et, et võib-olla kui meie tähtsustame mõnes mõttes ka väga üldiselt, et prantsuse revolutsiooniga või valgustusega läksid ütleme, Õhtumaa kultuuriruumist, siis mingisugused arengud liikvele siis kõiv nagu ütleb selle kohalikus all ka seda, et, et see ei ole päris sama, nüüd mis õhtumaal liikvele läks, ütleme siis Prantsusmaal, mis ta läks Saksamaal ja mis ta oleks omakorda saksaruumi kaudu meil siin Eestis ja, ja selles mõttes ta ütlebki, et olulisem on uurida siis seda kohta ja oma kohalik, kust, kui inimest mingisuguse püsiva ja ühtse ette antusena nagu tegelikult seda teeb, ju traditsioon on, mis on selle valgustusjärgne kuni nende droidide Jungideni, keda me eelpool käsitlesime välja ja mida teeb ka ütleme, selle maailmapildi taustal tehtav kirjandus, sellepärast et me näeme ikkagi väga suure hulga kirjandust või üldse kultuuri, me saame ka ju taandada sinna, kõik need ka müüd saab mõnes mõttes taanduda sellele maailmavaatele ja Eesti kontekstis esindab seda kõige ilmekamalt võib-olla Vaino Vahing, kes just ehitab paljuski Jungilikule maailmavaatele oma oma kirjanduse üles ja, ja noh, sealt võib-olla tulebki ka kõivu nägemuseks võti, et kuidas ta romaani sensbil vastandab seda oma kohalikku nägemust siis vahingusele, inimlikule, nägemusele jah. Rääkisid siin juba paari sõnaga sellest katkestuse kultuurist, aga kes on siis need katkestajad? Ma nagu ütlesin niisiis, et kui Ivo ühtib paljuski katkestuste või ümber mõtestustega, mis on võib-olla meie sajandini õhukestele, vaimsetele ja teoreetiliste arengutele laiemalt omased ja ma arvangi, et siin ei pea seda vaatama üksikute autoritena, kelle najalt siis võib-olla kõiv on arusaadav või kellega kõivul on palju ühiseid jooni, vaid tegelikult see rida on väga lai, ta ulatub erinevatest ütleme teada Seaga teoretiseerimise harudest vastas mõjudena niimoodi üksteisesse, et teda on mingis mõttes meie sajandi sotsioloogias, teda on paljuski psühholoogias, kirjandusteaduses selles, mida ikka veel nimetatakse filosoofiaks geograafias ja ja nii edasi, et kui siin tuua mõni näide, siis üks hea näide on võib-olla ajaloos, et 19. sajandil rankeliku ajaloo mõistmisel ja oli üks väga kindel arusaam, kuidas ajalugu võib inimesele kasulik olla ja seda on siis tänapäeval Distorismiks hakatud nimetama. Ja sellel sellele arusaamale oli omane veendumus, et kui me teeme minevikku, fakte järjest enam ja rohkem kindlaks nad on allikakriitilise täpsusega paika pandud, siis ühel hetkel meil on ajaloost juba küllalt sügavpagas ja me saame nende üksikute sündmuste najal teha selgeks jah, ajaloo üldised seadus, pärasused siis, see oli isegi mõnes mõttes taotlused. Ajalooteadvus hakkab lähenema loodusteadlastele selles mõttes, et füüsikas me näeme, et seal mõneti on üldised seadus, pärasused, mille alla me siis saame taandada kõik füüsikalised protsessid ja nuusutiga, ajaloolased saab taandada kõik ajaloolised protsessid mingisuguste jäikade seaduste alla ning samuti seda, et siis nendesamade seaduste põhjal on võimalik näha ka edaspidist ajaloo kulgu ette hoida ära sõda siia ja mida iganes, siis võib-olla loodeti ja spekuleeriti, selles nägemus hakkasid mõrad juba ilmnema konkreetsete sündmuste kaudu, et siiski ei õnnestunud ajalugu paika panna ja teisalt poolt ka hakati siiski väga oluliselt ümber tõlgendama seda, et see fakt iseenesest kindlaks tehtud fakt ei, ei ole niivõrd määravad tähtsusega ja ei ole nii oluline ja seal toobki katkestuse ütleme Annaalide koolkond, millest meil on siis tõlgitud Marc Blochi aia loapaloogia ja mida nüüd praegu uuemal ajal siis Marek Tamm, väga hästi on populariseerinud siin Eestis on juba ilmunud kaks raamatut Tübiilt. Marek Tamme väga hea järelsõnaga ja Vikerkaar erinumber oli keskajast selle Annaalide koolkonna tegemise kohta. Me võime siin näha mõningat paralleeliga kõivu taotlustega, et see maastik, uurimine või konteksti uurimine või see kuldse mineviku tagantvalguse läbivalgustamine, ta on mõnes mõttes küllalt nagu sarnane protsess, aga see ei puutu siis mitte ainult sellesse Annaalide koolkonda, vaid kui me vaatame, kuidas Heidegger mõistab olemist, ütleme, keele kaudu, kuidas keel moodustab siis kontekstina selle, mis inimene, mis ta on, või kui me vaatame ka seda näiteks, kuidas Fuko uurib samamoodi siis keele kaudu kõigepealt võimusuhteid ning seejärel ta huvid nagu võimu juurest kaugenevad, hakkab uurima selliste asjadega nagu enesemoodustamine või nagu eneseool, kuidas ta seda nimetab, kuidas ütelda, inimene saab enda eest hoolitseda või endale mingisugust identiteeti siis kehtestada ikkagi selle keelelise tausta baasil, mis tal minevikust pärandatud on. Et noh, nii või teistsuguste idealiseeringute või, või, või soovide baasil, et kui me kõrvutame just nagu kõivu nüüd nende mõningatega, kes siin sai nimetatud, aga neid on tegelikult ilmatuma palju või haaramatult palju, siis me näeme siin siin pigem kattuvusi. Need on mõtted, mis inspireeritud Madis Kõivu loomingust ja mõtleja oli Valle-Sten Maiste. Ja saade oli inspireeritud laupäeval Tartus toimunud konverentsist, mis juhatas meid Madis Kõivu mõttelistes maailmadesse, kus minu jaoks muljetavaldava oma ettekande pidas hoopistükkis füüsik Piret Kuusk. Aga ega kõike kaunist saa raadiosaateks teha, ütles kunagi mu üks tark kolleeg. Meie aeg on ümber saanud, kohtume järgmisel kolmapäeval ja täna oli stuudios maris Johannes.