Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kas keegi teab, mis maal ei ole liblikaid? Aga mina tean, Kristo hasart ja tema juba teab meiega saame teada, mis raamat on Kristo ojasaare jaoks kohustuslik. Head kuulamist. Tere, Krista Ojasaar, tere. Nagu ikka kohustusliku kirjanduse saates. Alustan saadet sellega, et ma loen ette ühe lõigu raamatust, mille sa oled valinud ja andku autor kohe alguses andeks, kui, kui ma selle nime, mis siin lõigus kahe esimese sõnana Läheb valesti hääldan, tegelikult need nimed on kõik nagu sellised, ma kujutan ette, et mina nagu öelda neid valesti, et aga noh, pole hullu. Loen selle lõigu ette. Inferi viiendaks sünnipäevaks hankis emadele lambaluukere sellise sügisesed, selle mõõtu kõik 207 juppi. Selle kallal jagus lapsel nokitsemist tervelt kaheks nädalaks ja siis oli lambaluukere kondiliimi abil kokku pandud. Külarahvas ei saanud muud, kui pead vangutada ja põnevusest kihevil kõhuga seda ilmaimet vaatamas käia. Uhke Emalasi seepeale majakese ette värava ehitada, kust tuul vihinal läbi tuiskas ja riputas skeletti värava külge. Et ma ei hakkagi isegi seda lõiku kuidagi kommenteerima, vaid annan Krista Ojasaar sulle. No et sa ütleksid, millega tegu on. Tegu on raamatuga Islandil ei ole liblikaid, mille autor on Kätlin Kaldma. Noh, selles suhtes on see muidugi hästi huvitav valik kasvõi juba sellepärast, et, et kui enamjaolt ikkagi kõik saatekülalised on valinud enda selle nii-öelda kohustusliku teksti mingite aegade tagant siis sees raamat on ilmunud just eelmisel aastal 2013. Et aga miks sa selle raamatu valisid? Esiteks, kuna ma olen eelmisel aastal mitu kuud veetnud just nimelt kohustusliku kirjandusega kirjandusklassikaga, siis tundus mulle mõte, et ma peaksin jälle mõne klassiku kätte võtma üsna kohutav. Niisiis ootasin uuema kirjanduse poole ja valsi raamatu, mis mind tõsiselt vaimustas. Ja ma mõtlesin, et see on nii hea raamat, et ta võiks tõesti olla kohustuslik kirjandushuvilise lugemislaual. Mul endal tekkis ka kohe see see mõte, et, et mismoodi võiks tekst kõnetada kedagi, noh näiteks 10 aasta pärast või 20 pärast ja siis mul tekkis tunne, et ega mingit nagu vahet ei ole, sellepärast et ta on kuidagi noh, täiesti nagu ajatu ja mingis mõttes see, see ruum või, või see kontekst, kus tegevus toimub läbi siis 100 aasta. Et noh, see on Island ja väike külakene, et kuna ta on nii kontekstist väljas või sellest meie kajast väljas, siis võtta täiesti vabalt olla nagu loetab ükskõik mis ajal Ja minul tekkis lugedes täpselt sama tunnet, et see on ajatu ja teiseks, et siin on tugev annus muinasjutt, oli sust et isegi kui tulevane lugeja ja ei saa enam kontakti selle ajaga, mida päriselt kirjeldatakse siis ta ikkagi võtab seda kui ühte lugu. Ühte muinasjutte, sest tegelikult Kätlin Kaldmaa on väga osav jutustaja lugeja otsemaid kohe esimesest sõnast ja veab ta kättpidi edasi oma maailma. Ja seda ju muinasjutud teevadki, et tegelikult siin käivitub mingisugune selline muinasjutuline mehhanism. Et lugeja lähemalt ka edasi ja edasi ja edasi. Ja kuigi siin on mitu haru raamatus, siis see on täpselt nagu muinasjutus, lähed vasakule, juhtub üks asi läheb paremini. Aga lõpuks sa jõuad ikkagi selle raamatu lõppu ja elad selle loo kaudu või selle loo abil paremini edasi. Et kõik on ta mingisugune väike ülevaade, et et kuidas sa seda teeksid, mis lugu see on, et siin justkui see narratiiv siiski tegelikult on olemas, et ta on küll nagu tõesti üsna harali või ta koosneb mingitest, et nagu fragmentidest, kui nagu lihtsalt raamat lahti lüüa ja seda lihtsalt lehitseda, siis on ka see nagu hästi-hästi. Tegelikult on see selline noh, mingi vormimängud või et enamjaolt on see selline jutustus või tekste, siis on ainult mingisugused luuletused ja siis võib-olla ainult mingid üksikud sõnad, mis on kuidagi veidralt paigutatud lehtede peale. Et selline graafiline paigutas, on oluline selle selle raamatu puhul aga, aga siiski mulle tundub, et, et see narratiiv on siin täiesti olemas, võtate algab ühe paariga kellegi nimedeks andku jälle Kaldma andeks, eks ju. Gudrun ja Jonts, kes tulevad sinna saarele elama ja siis kõik, justkui hakkabki pihta. Jah, et tegelikult Ta võib seda võtta kui ühte perekondlikku lugu siiski juua, et need on see esimene noor meister on lapsed ja nii edasi. Sõnaga ja kui lugeja jõuab raamatu lõppu, siis tegelikult viimasel leheküljel lausa sugupuu antud siis nende kahe esimese inimese lastest saab ja nii edasi. Et siin on mitu põlvkonda niimoodi ära joonistatud. Et eks siis kõige lihtsamal tasandil saabki võtta, et see ongi nende lugu lihtsalt et on küll natuke harali jutustatud, ma olin meeleolud antud, aga et tõesti see 100 aastat niimoodi omal moel ette kantud, et see oleks nagu üks võimaluste lugeda, ma andsin ühe teise võimaluse enne veel, et võib lugeda nagu muinasjuttu, kus kõik ei peagi alati loogiline põhjendatud olema. Minu jaoks selles raamatus hakkasid tegelikult mängima hoopis muud asjad, see raamat avanes minu jaoks hoopis teistmoodi. Jah, selline muinasjutuline tasand ka loomulikult see perekonna lugu minu jaoks nii oluline olnudki tegelikult siin, et tahaks, algas see raamat sellega, et kohe see lahti lüüa, saada mööda tiitellehest pühendusest ja siis tuleb ookean. Siis algab selline monoloog, kus antakse esimesed märksõnad kohe selle raamatu kohta. Ookeani ole märksõna, pigistasin, korratakse, ma ei hakanud kokku lugema mitu korda esimesel ja teisel leheküljel seda kohta. No ikka väga palju, see siin algab kohe defineerimisega, mis ja nii ei ole. Ja mis ta olla võiks, kuidas ookeani tunda saaks. Ehk siis tegelikult kõigepealt aetakse lugeja segadusse, kes võib-olla on kuulnud, et jah, see on perekonnalugu või midagi siis hakkab järsku hoopis millegi muuga pihta või inimene, kes selle esimesed paar lehe piip satub hoopis millegi muu otsa, kui ta edasi load. Et lugejat segadusse ajada. Aga tegelikult on see suurepärane sissejuhatus. Kaldma alustab teost püüdes nimetada ookeani, kuigi tegelikult püüate nimetada hoopis Islandit ning jõuab lõpptulemuseni, et Island vulkaaniline saar on siis Oceani pühaduse lõpmatuse kehastus või siis selle sõnukest seisund mida tahes, annab selline sissejuhatav seisund, et oleks seda raamatut alustada ja mis peaks nagu lugejaga kaasas käima tegelikult et selles mõttes on see suurepärane sissejuhatus. Et see kõik, see, mis ta siin ütleb, et ookean vangistab ookean olek, see on olemine, see lihtsalt on, ta ütleb otsuseni ookeana, meeleseisund ja siis ookeani all mõtleb ta Tartust. Ja siit edasi läheb Kaldma. Nii julgeks. Et siit edasi tuleb, eks metafaktsioonile akt, kus autor ilmutab ennast otsesõnu. See on. Ma loen selle ette. Ma hoian su käest kinni ja ma ei küsi, kui kaugele on meil veel minna. Su käsi mu käe ümber, see soe kindada käsima külmakingaga käe ümber. Me läheme, peaasi on mitte karta. See julgustus lugejale fiktsioonil akt, millega autor annab oma lähtepositsiooni koopiat, juhib lugeja julgelt läbi oma teksti maastiku kuigi hoiatab ohtude ja keerukuse eest. Peaasi on mitte karta. Ja samas on see ka autoripoolne tunnustus. Ega tema ei tea täpselt, kui kaua ta nüüd jutustab, küll ta teab täpselt, milline on teekond ja autor vägagi olemas. Autor ei ole surnud. Autor osutab siinkohal enese olemasolu, oli just nagu paludes tugevalt kaasamõtlemist ja raamatu lõpuni lugemist nagu särava simmaniperenaine, kes juhatab külalisi läbi metsiku aia et pärast sellist suurepärast meeleolu ette andmist, kes suudab ennast sellesse meeleolusse lugeda. Pärast seda autori valgustust algab põhitekst. Et sellest on see üks väga tore võte, millega raamatut alustada, mitte elas kord või oli siin või midagi muud sellist. Minu jaoks on selles sissejuhatuses esiteks väga teadlikku kirjutajat. Autor on väga tekstitundlik, ta tajub väga hästi tekstil loomisega teksti lugemise protsessi. Lisaks sellele suurepärasele sissejuhatusele peab lugu algab sellisel moel, mis mõnevõrra kordab autori enese sissejuhatust autori esimest monoloogi. Me saame teada, et Gudrun naeratusega kohtub lõpmatusega. Ta näeb esimest korda elus ookeani ja see on tema jaoks samamoodi hoomamatu ei oska seda defineerida, et siin omal väikesel moel korduks, mida alguses Kaldma ütleb ookeani kohta. Ja selliseid kordusi, selliseid väikeseid kordusi leiab raamatus mitmeid. Ja selliseid avastamisi. No kas või seesama päris alguses, kui Gudrun küsib esimest ookeani nähes sama toru sisema tüdrukuna, kuidas täpselt mere ääres elada, et et kas meie sinuga hakkame vees elama, et selliseid lapselik avastuslikke küsimus on siin palju. Et see on selline puhas avastamisrõõm, mis tegelikult siin lugejad kogu aeg saadab. Ja avastamisrõõm ei piirdu ju ainult selle kulgemisega tegelikult kahjuks on see avastamisrõõmu nii see vorm kui ka keel. Sest tegelikult see, et Kätlin Kaldmaa on luuletaja, see paistab siit väga tugevalt läbi. Et just nimelt see kogu see loomine siin kohati on selline tunne, et kogu see raamat õnneks lõppenud luuletus, mis siis, et natuke teises vormis, kui me oleme harjunud tavalist luuletust nägema. Et see lihtsalt kestab ja kestab ja see õnnelik lugemise seisund kestab samamoodi nagu see luuletus. Ja tegelikult see vorm on minu jaoks võib-olla isegi. Hetkel raamatut avastas, sai tähtsamaks kui see keel, milles see kirjutatud on, need kujundid, sellepärast, et see oli kõige suurem avastamisrõõm, mida teeb tekst tänu sellele vormile. Sest et. Nagu sa osutasid üksikud sõnad või laused või midagi erinevatel lehtedel ja ja et mis see kõik siis kokku on? Jah, tõepoolest, siin on mitu harali lugu, siin on kohati lausa Kaldma püüdnud lugu jutustada niimoodi, et paralleelselt poiss ja tüdruk, kuidas nad elavad, kus nad üles kasvavad. A ja B jooksevadki niimoodi paralleelselt üle lehekülgede need tekstid moodi täiesti hunnitel kombel. Ja see, kuidas tähenduslik fraas on tõstetud teisele leheküljele tühjale leheküljele, näiteks see tegelikult ühest küljest näitab, autori diktaatorite, näitab, on kohal mina valitsen lugemist, see, kuidas ta annab ette pausid, seal on kandev paus servadel seest tühi lehekülg seal vahepeal. Ja teisest küljest ta annab lugeda vabaduse tähendab lugejale kaasa loomise rõõmu. Lugeja saab kaasautoriks sellepärast, et selle asemel et anda pikki-pikki kirjeldusi seletada kõik lahti. Ta jätab selle kõik ära ja jätab selle lugejale. Ja sellised suured pausid tähendani meeleheidet, kui ta sellist uhkamist. Et näiteks kui laena Gudrun seisab silmitsi islandi seadusega, et kui meest ei ole seitse aastat näha olnud, seda peab uuesti abielluma ja tema mees ja tema ei olegi tõesti näha olnud. Ja ta peab hakkama mõtlema pulmadele uutele kulmudele, uue mehega. Siis seda, millist meeleheidet ta tunneb? Seda ei ole kirjeldatud. Siin on ainult üks lause, Gudrun vaevalt hingab. See Gudrun on ühel leheküljel ja vaevalt süngab need kaks sõna järgmisel tühjal leheküljel. Suur ruum, see õhk selle ümber annab edasi kogusel suurt tunnet. Hea küll, kui vaba selleks, et lugeja saaks selle ise omaenese tunnete mõtetega täita ehk kujutada ette, kuidas see siis oli. Ohed Gudrun ei kujuta ettegi natuke maad edasi, kus tõesti saab, ta saab aru, et jah, ma ikka pean abielluma uuesti, et see ei kujuta ettegi, et see nagu suure ohkega maandub järgmisel tühjal leheküljel. Et selline suur õhuvahe siin tekstis on see, mis mind selle raamatu juures tõesti inspireerib. Muidugi, sellised tähenduslikud fraasid ei kanna ainult selliseid kurbi meeleolusid, vaid näiteks seesama meistri tagasi tuleksime see tagasi, et moodi Ühele õhk selle ümber, et tohutu tohutu tunne. Et jällegi ühest küljest on muidugi huvitav, kuidas autor lugejat valitseb, aga teisest küljest on huvitav see, kuidas lugeja ise saab teksti selle tähendust luua. Muidugi, sellised fraasid võivad olla ka esitatud sellise tüpograafilise naljana, näiteks päris raamatu alguses, kui see esimene paar siis mindi laastatud maatükile, et sind kirjeldus juurde, kuidas, eks ole, maa on tühjaks jäänud inimestest erinevate õnnetuste läbi, kes siin on hea oma esimene kodu. Kui siis läheb valimises koha valimiseks ja siis niimoodi üle kahe lehekülje neli sõnaruumist puudus ei ole. Et mina näiteks ei saa siin muudkui loen ja tõesti muigama, sest et siin antakse lausa ja seda, kuidas ruum veel nii laialt. Ühel hetkel üle selliseks pilt luuleks, näiteks kuidas puhasta voolavad üle lehekülje servade jällegi siniher pikka kirjeldust sellest, kuidas tõesti mees merele viib, igav, nii kurb on teda oodata, et kas aastad nagu nihukesed hallid lõimelõngad, vaibast moodi muudkui lähevad monotoonselt edasi edasi? Ei, selle asemel lihtsalt on sõna aastad, mis, mis sealt kulgebki niimoodi üle lehekülje servade, nii et kõik saavad ise seda ette kujutada. Seda aastate vaipa. Me juttu Kristo Ojasaarega, Kätlin Kaldma romaanist Islandil ei ole liblikaid. Kindlasti on nagu üks oluline teema oma või, või see, millest see tekst koosneb või on kindlasti loodusstiihia siis inimesed seal sees ja siis selle selle sees ka kõiksugused, erinevad, vaat lood ja müüdid ja nii noh, mingid kohalikud nii-öelda tollitrolli ja ma ei tea, merel käigu müüdid ja nii edasi ja nii edasi, sellised kohalikud lood, aga samas ka isegi vanakreeka müüdid, et, et just nimelt see Gudrun ja Jons, kes tulevad esimesena sinna sinna külla räsitud külla, hakkavad enda elu saama ja siis Jons läheb merele on seitse aastat ära, et see on kaldme ise, viitab ka sellele, et see on vaata Essese ja, ja Penelope lugu ja sama moodi, et et küla siis no ühiskond siis otsustab, et meest pole ammu näha olnud ja noh, nii nagu modesse osali ja Trooja sõjast siis et ja siis öeldi, et nüüd peab Penelope abielluma nüüd täpselt sama moodi toimub seal selles Islandi külakeses. Et mulle tundubki, et noh, see see müütide pool on siin sellessamas tekstis hästi kogu aeg läbi läbi kirjutatud või selline selline müütiline müstiline olek on kogu aeg kohal. Jah, et siin tegelikult ei kirjeldada neid müüte mitte ainult sellises islandi kastmes vaid siin ka teadlikult näiteks käib mingisuguste müütide järgimine, tõlgendatakse mitte ainult läbi argielu, noh, jah, tõesti on vaja kala püüda, on vaja talv üle elada, seina teha, mida kõik, eks ole. Agad kuidagi see, et müüdid, et kuidagi elataksegi läbi selle, et tõesti jah, trollitütar käib ja nutab. Jah, tõesti, pühakud on olemas ja nii edasi. Sõnakat. Siin see raamat on, see tekst on niivõrd mitmekihiline, et isegi kui selle lugeja saab ainult mõnest kihist kinni, et siis ka temale pakub see raamat väga palju. Kui sa alguses ütlesid, et noh, see võib olla ka üks lugemise võimalus, on seda lugeda, kui perekonnalukku, siis siis tõepoolest midagi ei ole teha ikkagi mulle tuligi kohe meelde mingi selline põhjamaa romaan, seda lugedes. Et noh, see ikkagi meenutab rohkem seda, kui, kui ma ei tea mõnda Eesti Eesti Eesti kirjanduse teksti ja siis noh, minu meelest, mis on hästi selline korduv piim, motiiv nende põhjamaiste vanade romaanide puhul, mis ongi nagu magad või et võib-olla see ka nagu justkui saaga või hakataksegi seda perekonna lugu rääkima. Ja kogu aeg kordub mingisugune muster, mingisugused asjad lähevad läbi siis suguvõsa liini pidi edasi ja, ja need järjest korduvad ja korduvad ja tegelikult see kordub nagu noh, sellessamas Kätlin Kaldma romaanis Islandil ei ole liblikaid ka täpselt samamoodi. Selles avalikkus on siin tõesti väga tugevalt olemas selline hästi, esiteks tõesti see müütiline aeg siis on siin olemas need kordused, tõesti, need viited erinevatele usundilistele kihtidele, sest et nagu me teame, Islandil ei ole sugugi üheses lood religiooniga. Et siit kõik paistab see ka välja. Ja. Just see, nii, nii see paganlik kui mingisugune kristlik ja kõik see kõik need lood on kuidagi mõnusalt ühte sulatatud, et see ja, ja nad on selles suhtes võimelised koos eksisteerima, mis on ülimalt sümpaatne. Just nimelt, ja siinsamas see mehe Ta on ise või, või mingi otsimise lugu kogu aeg. Et see saab selliseid toredaid pöördeid kogu aeg, et kogu aeg nagu oodatakse, otsitakse midagi. Et küll küll on see mees, küll on see isa, sa isa otsimist on siin mitu korda, eks ole, seesama Elias hiljem lõpus tuleb eeleks isa otsimise lugu. Et see ootus, mis kogu aeg on, et talv läbi saaks, et elu uuesti hakkaks, kõik läheks hästi, et needus oleks katkenud ja nii edasi, et selline pidev muutus on minu meelest kogu aeg siin. Ja muidugi on see pidev pinge, mis läbi kogu selle teksti jookseb mida siis Kaldma oskuslikult üleval hoiab, sest et see tekst ei ole selles mõttes lobe, et muudkui loen ja loen ja siis muidugi. Ei saa jah, seda, seda liini pidi minna, et, et tal on mingi oma oma muster, mida järgida liiguga. Ja seesama muster, hoiabki seda pinget üleval, sest asjad jäetakse lõpuni ütlemata, jäetakse hästi palju tõesti lugejale endale mõelda. Ja see, kuidas teos lõpeb, ei anna ka ju tõesti üheseid vastuseid, et siin tahaksin mina isiklikult Kätlin Kaldma tänada sellise hoolitseja autoripositsiooni eest, et kõike ei ole määratud. Sest mida rohkem jääb lugejale mõelda edasi lugeda enda mõttes seda teksti, eks ole, mis tekst, mis ta mõtles niimoodi jätkuma ja jätkuma. Et seda on üsna palju üsna ohtralt. Aga see on huvitav, et Krista Ojasaar, et sa seda ütled, et, et ei ole, naeratad mulle just tundub, et et kuidagi algusest peale kuni lõpuni on ikkagi nagu see tunne minu jaoks vähemalt väga valdav, et et kõik ongi justkui nagu ette määratud. Et kõik need mingisugused perekonnalood, kõik see müütiline maailm, kogu see loodus, tyhja, kogu see meri seal ümber, et, et sellel on nagu mingisugune selline määrata see tunne või et kasvõi see, et esimese asjana torkab pähe, et seal oli üks, üks mees, selline tõeline tõbras, väga vägivaldne, nad oli alkohoolik, eks ju, peksis naist vist lapsi ka kindlasti, ja mis siis veel oli, seto arendas kinnisvara selle, selle saare peal see vastuolu loodusega või ka sellega siis kuidagi hästi korduv ja, ja siis ühel hetkel ta lihtsalt lendas mingisuguse orgi otsa, aga noh, see lendamine on ka väga nagu, justkui ette määratud või kogu see selline Paabula või, ja kuidas siis teised edasi elavad ja et see tundub mulle just vastupidi, et see on kuidagi justkui, et kõik on ette määratud. Jaa, aga samas minu jaoks tekitabki sellise toreda pinge, et ühest küljest kõikaks, see käib tegelikult selle muinasjutulise või mütilisega kaasas, eks ole, me kõik teame, kuidas algab ja kuhu peaks siis välja jõudma. Halvad, saavad karistatud, head saavad mingisuguse kingituse või vähemalt läheb neil elu lõpuni või igaviku lõpuni. Hästi. Aga et, et siin ikkagi minu jaoks on see määramatuse pingeväli kogu aeg. Hääletus, on see ookean, on see tohutu hall taevas või midagi sellist, mingi lõpmatus on kogu aeg mingi võimalus siiski nagu oleks, et asjad lähevad teisiti. Et mina näen selles raamatus sellist asja. Kui rääkida veel nendest tegelastest, siis siin on tõesti üks, üks selline kaob pool inimene, pool troll, seesama tegelane, kellest ma lugesin, kes seda lambaluukere kokku pani algusesse katkenud. Tema nimi on insper. Ja et tema on tõesti selline hästi kummaline müütiline tegelane, kes ei saagi täpselt aru, et kas ta on inimene või on ta troll. Ja tegelikult ka näed tema mingisuguse loogika, mille järgi ta nagu käitub või või noh, enda asja ajab, et, et see on ka täiesti kuidagi ei ole kuidagi realistlik või midagi ootuspärane või noh, selles mõttes ootuspärane, et et ta elab nagu mingit teist loogikat. Jah, et siin on täiesti mingisugune teistsugune loogika, teistsugune mõtlemine, et esindatud ja see jah, see omamoodi tegelane, kes siin teksti siseneb hoopis teistsuguse loogikaga. Infer Eikin Ekine inst otil on selle poolest huvitav. Et temast räägitakse kolmandas isikus nagu kõigest koos siin. Ja siis aeg-ajalt saab teost minajutustaja näiteks räägib enda isast moest ja nii edasi. Et see on selline huvitav pööre. Võimeliste muidugi mõelda, et jah, see on huvitav Põdder, kuidas teistsugusest veelgi paremini edasi anda. Samas muidugi paneb see küsima autori enese hääl järele, et kuidas tema häälega on talgusendaks talle selline heatahtlik, käest kinni võttev juhataja, kes läbi teksti hakkame vaatama siis. Ta räägib järsku siis selle pool trollina kellest enne räägitud kolmandas vihikus tekib küsimus, miks ta oma hääle on laenanud sellele tegelasele, miks ta tema kaudu ennast niimoodi väljendab. Ja toon siin näite, kõik see juhtus, ega siinkandis ei tule seda just sageli ette, aga see oligi ammu. Pange tähele, sinna müütiline aeg tega välja, see, see oli, hunte pole, siin olen juba mitukümmend aastat nähtud. Olime tollal alles noored pea, et lapseohtu ja armastasime ikka õhtuti teiste noortega seltsida, juttu rääkida, laulda, tantsida. Noored on noored. Ühel laupäeva õhtul oli õde äkki kuidagi imelik, iseäranis elav, salapärane, naljatleb. Panin tähele, et meie kandi kõige jõukama talupoja kunsteini poiss nime enam ei mäleta. Ikka kiikasin vaatuste poole. Õde kai teinud poissi nägema ja lõõritas omasoodu edasi. Kui me koiduveerul kodu poole läksime, ei suutnud end enam tagasi pidada. Ma nägin hunti. Tõde hakkab siis niimoodi öösiti ära käima ja hundiga jooksmas käima. Ma loen siit teise katkendi. Hakkas külarahvastki rääkima, kes ei näinud teda hundiga koos mööda heinamaad jooksmas, kes hundi kaisus magamas kes juba teda ennastki hundikasukat selga proovimas poisikeste jaoks, sest omamoodi hundi, inimese jaht kuidagi pääsesid Mudeli hunt nende eest ikka alati pakku. Ja siis nagu lugeja või kuulaja praegu arvata võibki, tuleb siia sisse selline libahundimotiiv. Et selliseid lähedaid viiteid on hästi palju. Aga siin muidugi on see hunt truu loom, kes seda õde ootab. Siin ei ole üldse sellist lugu nagu meie teeme, eks ole, meie libahunt, mis juhtus Tiinaga näiteks. Ja siin on hoopis meessoost libahunt huntmees, kes siis tahab ilusat tüdrukut endale naiseks ja meelitada hirmsasti metsa, kõigi vanemad ei luba, tüdruku vanemad ei luba. Et sedasama ingveriga on seotud kogu aeg sellised lood. Et kui tegelastega inimlikema tegelastega päris nii ei juhtu, et seal on, oodatakse kedagi, jah, mõttes kõneldakse kaua kadunud mehega või saadakse mingisuguseid märke siis ikkagi need on sellised inimlikud märgid. Aga et niipea kui mängu tuleb see infel, siis kõik muutub, siis jõuame kohe otse muinasjutu siis loo loogika läheb teistpidiseks ja ei olegi muud teha kui selle kõige loogikaga järjest edasi minna. Kuni see lugu otsa saab, tuleb tagasi jälle see päris inimeste maailm. Et siin sellist vaheldusrikkust on tekstis hästi palju. Et Krista Ojasaar, see, mis sa ette lugesid, on nagu justkui üks nagu alapealkiri, et lugu Äntheri isast See on teine lugu, infer Eiki Nestor teri isast. Just, ja see on ju peaaegu raamatu lõpist ja neid lugusid tegelikult on kokku neli ja need kõik on nagu justkui erinevad lood erinevas võtmes sellest isast siis, keda siis inter otsib ja noh, selles suhtes on see tabav nagu võtta Kätlin Kald maleta, ta on just nimelt sellega ka viitab erinevatele müütidele erinevatele reaalsustele, erinevatele lugudele ja mulle tundub, et noh, tegelikult kogu see tseremoonia mulle tundub, et ongi väga justkui nagu ainuvõimalik viis kogu seda seda maailma nagu edasi anda, kus on nagu noh, et selles selles romaanis ta suudab nagu kokku panna kõik need mingisugused lood ja, ja siin on need võimalikud ja samas nagu ta jätabki need, need võimalused, et sellest kvalid ise, mis lugu sa tahad vä, et just nimelt, et üks lugu, teine lugu, kolmas lugu, neljas lugu isast. Just et siin tegelikult on siinse tohutu valikuvabadust, kui keegi otsib tõeväärtust tekstis, et siis muidugi ilukirjandus puhul on see tõeväärtu saati teistsuguse kvaliteediga kui näiteks otsime mingisugusest argisest tekstist aga siingi on seda avarust ise otsustada. Siingi jätab Kaldma lugejale ruumi, mis on minu meelest ääretult sümpaatne. Et minu meelest kõige vihatumad tekstid on sellised, kus autor praegu täpselt ära kirjeldada ja viimse sõnani kõik välja öelda, mis ta öelda on tahtnud või mõelnud. Ja võtab sellega lugejalt ära vabaduse. Et siin tõesti on hoopis teist teed mindud, et siin on jäetud väga palju ruumi, väga palju tõlgendusvõimalusi. Et minu meelest on see väga armas, teadlik mäng. Üks küsimus, mis mul veel nagu tekkis seda lugedes noh, seesama, mida ma nagu mainisin, millega sa nõus olid, et see tõesti väga nagu selline põhjamaa kirjanduse ala taani, norra kirjanduse selline saaga tekst, eks ju, aga et siis mul tekib kuidagi nagu tunne, et aga et, et mis pidi ta nagu eesti kirjandus on, sind ei teki, sul ei tekkinud seda mõtet. Minul ei tekkinud seda mõtet, sellepärast et mina selle enda jaoks juba ammu selgeks mõelnud vaadates-kuulates kõike seda, mis toimub mõista Eesti kirjandus ümber. Et kas me lähtume nüüd siis keeleprintsiibist või maiskondlikas printsiibist. Et kas kõik see, mis on kirjutatud eesti keeles, on eesti kirjandus kõigis räägibki õigesti muust mitte ainult eesti ainest või siis on see nii, et kõik, mis on kirjutatud Eestis elavate kirjanike poolt, et kas see siis ainult on Eesti kirjandus? Minu jaoks on ikkagi see, mida eesti kirjanduseks nimetada saab mitte ainult eesti keeles kirjutatud, vaid ka Eestist lähtuv kirjandus, näiteks kui Elin toona kirjutab inglise keeles paratamatult inglise keel on tema hariduskeel millest ennast kõige paremini siis ka väljendada suudab, kõige täpsemalt. Et minu jaoks, Elin toona raamatuid on ka, kuuluvad eesti kirjandusse. Mitte ainult, noh, tal on, eks ole, väliseestlane ta on, elab kogu aeg mujal, aga ta on nii juuripidi siin kinni, et teistmoodi võimatu ette kujutada. Emale vahele lõikan, et minu meelest ka nad kõik need eestivene, Ootreid, Ivanov ja finimonos on täpselt samamoodi nagu eesti kirjandust. Just just, ja samamoodi me küsima, et kas see siis on Eesti kirjandus, sest see räägib pagan võtaks, ainult Islandist. No olgu, siia tuleb vahel, eks ole, muid selliseid münte. No siin on tegelikult ka üks eesti tüdruk, kes päris lõpus tuleb sinna Islandil, aga noh, samas ma ütlen, et samahästi võib ka nagu näiteks baasi linn olla Eesti autor, sellepärast tal ka ikka lipsab, kui kahekümnegi eestlane. Ja just nimelt, aga samas näiteks mida me teeme siis, kui meil on järsku tõsine kosmoseooper lugeda? Eesti autor on kirjutanud, aga ühtegi eestlast seal ei tegutse, vaid kõik on mingisugused tulnukad ja pagan teab kes, et kas see on siis ka Eesti kirjandus või olete definitsiooni järgi? Tulve või selline ulmetraditsioon, aga kuidagi see, see mõte nagu paratamatult tekkis, et võib-olla mul juba endale natuke imelik, et mul nagu mõte nagu tegelikult lihtsalt lugeda, et kirjandusse kirjutatud tegelikult polegi vahet ju, kes selle kirjutas ja mis, mis kohas toimub, tegevus või millestki on inspiratsiooni saanud või, või mis kirjandustraditsioonide jätkab, eks ole. Et aga, aga et nad seal need noh, need mööda jõud või need on kuidagi hästi tuntavad. Et võib-olla sellest tekib see nagu küsimus, kuigi noh mingisugust nagu vastast, vaevalt, et nagu ongi vä. Et minu jaoks jah, eesti kirjanduses ja nii lai mõiste ja selles mõttes mina annaksin kirjanikele vabaduse inspireerida ükskõik millest mõtestada ükskõik millise oma nurga olemust, sellepärast et selline loomevabadus peab jääma. Et ei saa väga kitsaks minna, sest muidu me lõikame ära väga suured võimalused häid teoseid luua. Sest et tõesti kõik kirjanikud ei sobitu siinsesse kliimasse ka temperamenti, et kõiki taha kartuli vagudest kirjutada, mõni kirjutabki riietes Kairos näiteks. Et andkem see võimalus. Nii, eks ole, eesti autor tõlgendab seda omamoodi, ta kirjutab paratamatult veidi teistmoodi, kui sellest samast ainest kirjutaks kusagilt mujalt maailma nurgas pärit inimene, sest juba tal on see nii-öelda see eesti prill ninal. Ja see teebki sellest kirjandusest eesti kirjanduse. Väga hea vastus, aitäh sulle sellest, aga aga üks asi, millega ma tõesti nagu noriks, on see, et minu meelest on see täiesti feministlik tekst tegelikult nagu väga isegi et noh, just vaadata selle kandi pealt, et kuidas neid mehi selles raamatus kujutatakse ja mis seisus on nagu naised, et ma saan aru, et noh, ajaloolises mõttes võib-olla nagu kõik kogu aeg on naised, mingi sellised kõrvaltegelased ja mehed muudkui möllavad ja on, on peategelased ja läbi meeste silmade kõik toimub, et siis selles suhtes on kõik justkui väga hästi, aga aga mulle tundub küll, et, et kõik need, et kas nad on kodunt ära, kas nad lähevad ära. Kui nad on kodus, siis nad on alkohoolikud ja mölakad, onju ja siis naised peavad kuidagi hakkama saama, olema elu mõtestama kõiki neid mingi olmeolmeasju ajama ja nii edasi ja nii edasi. Tagantjärgi mõeldes tundub, et, et ka kõik need mingid vaimsed asjad, kõik need müüdid ja mingid sellised kummalised müstilised tegevused ja nii-öelda mingid salasõnade tegevused. Nendega pole meestel mitte mingisugust asja, et, et selles suhtes, et kõik hea tuleb, hea, tark ja huvitav, tuleb naistelt ja mehed on Jah, seesama Elia seljas on, eks ole, kes otsib pühadust kogu aeg see pühadus, lootus on talle ema poolt ette antud, tegelikult. Aga mina olen väga rahul sellega, et üks selline suurepärane feministlik tekst on olemas. Sellepärast kui me mõtleme tõesti nüüd eesti kirjanduse klassikale sellele kohustuslikule kirjandusele, mida kõik siis peavad lugema koolis. Kui nüüd tulla selle saate teema juurde, siis seal ongi ju meeste lood, naised on kaunistused, keegi, kes kogu aeg tasaselt toimetavad, Krõõt võib-olla ei ole nii tasane, võib-olla noppis libahundi Tiina. Aga et need on ikkagi ju mehe vaatepunktist hästi palju kirjutatud. Et mida siis naise vaatepunkt ja mõnes mõttes on see noore naise vaatepunkt, Saare naine on ikka, kes saadab mehe merele, ootab teda sealt istuda. Peab kogu eluga üksi toime tulema. Ja see ongi mees kodus vabal ajal joob ja laaberdab ja kui on hea mees, siis ta muidugi aitab veidi teistmoodi, ehitab maja üles ja nii edasi. Aga et ikkagi naine on see, kes kannab elu edasi, kannab järjepidevust. Mehed on need, kes tulevad ja lähevad. Ära võta, Merbib uue mehe tuua, et minu jaoks kuidagi on see mõtteviis sind kuidagi esindatud. Et kuigi jah, Island on määratud suurim olgu näiteks Saaremaa või, või Kihnu, Vormsi või midagi muud. Et mind näiteks häirima ei hakanud, aga see võib-olla tuleneb ka tõesti sellest, et paisole naissoost võiks mulle feministliku tekstid meeldivad ja nii edasi et pindu vastupidi, häirijatest needsamad eestit tõsised matsiod kes meie kirjandusklassikas ikkagi väga esindatud. Mind kõned, mõtlesin, et häirivad jah, aga, aga see torkas ka see feministlik pool, sellest selles tekstis aga silma, aga aga tahtsingi sinu arvamus selle kohta küsida. Kuigi ma hakkasin mõtlema, et sa ütles Saare naine, et tegelikult siin saatesarjas on ower rääkinud Kaczyl näidendist Taarka siis tegelikult seal on nagu täpselt samasugune nagu naise käsitlus olemas. Ta ongi peategelane, naine ja kõik mehed on tellid. Ja, ja naised on siis need, kes hoiavad elu üle laval ja ja kuidagi mingit vaimsust üleval ja mingi selline edasiviiv jõud. Võib-olla see on matemaatiliselt selle, et, et mul on hea meel, et moodi eesti kirjandusse jõudnud ka selline väga feministlik vaatenurki, et selliseid erinevaid vaatenurki on alati vaja, et kirjandusrikkam oleks. Aga et mis puudutab nüüd seda naiste edasikestmist ja mehi kui šovinist siis see võib ühest küljest olla naiselik vaatepunkt, kuid ma ei usu, et see võiks nüüd nii valdav ollagi, klasid mõtleksidki. Nii. See võib olla külaelu reaalsus muidugi. Aga teisest küljest on see ikkagi minu meelest mingisugune mingis mõttes ka eestlaslik mõtteis selles mõttes, et hästi palju kõlab ju alati seda, et muretsen endale ainult nii palju lapsi, kui see aktsiad üles kasvatada. See noodi, mida naised omavahel räägivad, eks ole noh, võib-olla see, see on tõesti mõni põlvkondade tarkus sees samamoodi, et ka majapidamise kohta. Et põhisõnum on alati see, et tuleb hakkama saada ja oma võimete piirides. Et siin selles teoses on see lihtsalt väga tugevalt esil, kuna see keskkond, kus elatakse, äärmiselt karm seal tulebki kogu aeg tegeleda seal hakkama saamisega. Et siin ilmselt vähemalt naise vaatepunktist ja teistmoodi. Võimalik, et ei ole võimalik olla päriselt printsess, kuigi siin, eks printsesse lood on ka sees siin, mida siin. Eks isa jutustab, et lihtsalt on teistsugune ruum, kus selline hernetera printsess olla võimatu. Tere, Katrin Kaldma. Ma mõtlesin, et ma küsin ka sinu käest üle selle küsimus, et et noh, ilmselgelt on see hoopiski mingisugune teine traditsioon, mitte Eesti, selline noh, on või, või noh, ma ei tea. Nüüd võib muidugi küsida, et mis, mis Eesti traditsioon on, aga, aga noh, pigem ikkagi ette, selline põhjamaine on sinu, sinu romaani Islandil ei ole liblikaid lugedes, mida sa ise selle peale ütled, et kus sa oled saanud selle inspiratsiooni või, või selle mõtte. No ma arvan, et kõige rohkem see inspiratsioon ja see mõte pärineb kõigist neist meeletutes raamatuhulkadest, mida ma olen lugenud ja mida ma olen tõlkinud ja noh, lisaks loomulikult põhjamaistele mõjutustele siis ei saa kuidagi kõrvale jätta ka näiteks selliste seitsmekümnendatel alanud inglisekeelse naiskirjanduse arenguid mis tegelikult algasid juba modernismi jäävičine Wulfiga, aga nii-öelda kõik plaaniga edasiarendused, mida ütleme, eest seisjad jäid, kirjutajad on olnud näiteks kaateriaadianat, Winters on ja kuna ma olen sellelt vintersoni raamatuid tõlkinud praeguseks juba kuus tükki ja neid kõiki lugenud lugematu arv kordi, siis siis ütleme, see tema konkreetne jutustamise meetod ja jutustamise viise, need põhimõtted, et siis need on mulle väga lähedaseks saanud ja see tähendab seda, et ükski lugu ei liigu lihtsalt punktist A punkti B, vaid kõikide lugude juures on nii palju kõrvallugusid ja, ja et ükski lugu selline binaarne joon ja noh, näiteks inglise kirjanikest radis missi, keda on eesti keelde tõlgitud kaks raamatut, kes on ka seda suuna esindaja kahtlemata. Aga muidugi, ja siis andi kirjanitsioon, kelle raamatuid ma lugenud, nii palju kui vähegi võimalik, inglise keeles lugeda. Selge tahtsin küsida ka selle selle keele kohta just nimelt selle otsese kõne kohta mis tundub justkui seda on üsna vähe seal sinu raamatus seda otsest kõnet või dialoogi just kus inimesed räägivad justkui murrakut, samas ei ole nagu mingi eesti murrak ja noh, et mis keel see on. No ma olen püüdnud natukene kuidagi tekitada või tuua tagasi natukene neid kihistuse, mis meil on tegelikult ära kadunud, et mina arvan nagu seda, et mida nõukogude võim kõige rohkem Eesti sellega tegi, oli see, et see geel reeglistati nii ära et sellised loomulikud kihistused on tegelikult sisuliselt kadunud, et tänu Eesti meeletule kirja keelestamisele on kadunud ära peaaegu kõik murded, see natukene, mis veel kusagil alles on jäänud, et see on, see on ainult jäämäe jäämäe tipp ja seda jäämegi seal all, enam olemas ei ole, sest selle keelte kõnelejad on kadunud. Aga kas on siin mingisugune konkreetne murrak, mida sa järgi aiman? Ei ei, ma ei valda ühtegi murrakut, nii palju kui see on lihtsalt selline enda sees tekkinud, et ma lapsepõlves osanud muudki murrakut, sest mu ema on Mulgimaalt, aga see on lihtsalt selline, selline minu üritus või katse või üldse keelelises mõttes võtta kasutusele, tuua sisse selliseid vanu sõnu ja vanamoodi ütlemisi ja noh, muidugi ka see dialoogi puhul, et kuivõrd ma olen vana subtiitri hai, siis mind häirib kohutavalt see, kui inimesed, eriti tänapäeva raamatutes räägivad kardetud korralikus grammatiliselt kõikvõimalikud õiges eesti keeles, eriti kui lapsed seda teevad, et see on tegelikult tegelikkusest nii kaugel, kui olla saab. Viimase küsimusena küsin midagi väga Savinistliku, et miks su raamat nii feministlik on? Kõik mehed on tõelised tõprad raamatus. Miks on su raamat nyyd feministlik? Noh, kuidas seda nüüd öeldagi, ütleme, et, et see on nagu üks raamatu eesmärk, et kuivõrd see kujutab naise naise elu 20. sajandi jooksul, siis siis vaata eesmärk on olnud näidata, kuidas naise elu on muutunud ja noh, ütleme ka need kõik mehed ei ole ka tõprad, et esimene joon tema tegelikult norra, mida teevad rannakülas mehed, rannake kala nad lähevad, millele nad on kadunud, kes teab, kui kaua tema oli konkreetselt seitse aastat, eks ole, aga noh, kui kaua meil Odüsseus kadunud, et ütleme, seal esimeses loos just on väga konkreetselt tegelikult just Penelope jõuad ühtsuse teema ja, ja noh, mis on ühes raamatu peatükis ka otse välja kirjutatud nimedega, aga tegelikult on see selline naise ootamise raamat, et naised on väga sageli asetatud sellisesse ootamise positsiooni, kas nad ootavad, et kuna see mees kuskilt tagasi tuleb, et noh, näiteks Islandil ja rannakülades, et et mehed, kalamehed, kes on, kes on ju käinud merel, need on täiesti ütleme, sellise pooljumala staatuses ja alles nüüd on hakatud korjama kokku ka nendega naiste lugusid, kes kodus olid, kes pidid tegelikult üle elama kõik selle, kui mehed tulid merelt koju, nad ainult jõid, nad ei teinud mitte midagi, peksid naised-lapsed läbi, läksid uuesti verekorra tagasi. Loomulikult on meil ka teistsuguseid teistsuguseid eksemplare ja näiteks esiSayoun seda ongi, ta ongi täiesti natukene teistmoodi ja ebatavaline. Aga kui seal võtta neid teisi haaraldele kedagi, siis tema lihtsalt on oma arengus elus jõudnud selle maksimaalse tõprusest staadiumisse. Ja noh, see kogu leiab teataval määral sellise sellise lõpu, et noh, nii nii hull see nüüd ei ole, et mehed kõik nii läbinisti halvad oleksid, aga aga kui vaadata kas või meie igapäevast Eesti elu, siis naine on see, kes eluga hakkama saama. Sinul sulle naisel on vedanud, aga kui palju on neid, neid naisi ja lapsi, kes peavad kõigega üksipäini hakkama saama, et see hulk on hirmuäratavalt suur. Et ma ei oska kirjutada sellest, kuidas eesti mehed käivad tööl Soomes, Rootsis, Iirimaal näen, kuidas elavad nende naised ja lapsed ja see ei ole üldse rõõmus elu. Nii et sellest ma ei oska kirjutada, et ma nagu kirjutasin sellest, millest ma, millest ma oskasin. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Krista Ojasaar Kätlin Kaldma romaanist Islandil ei ole liblikaid. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.