Meil on täna sedavõrd ilusa numbriga saade, selles plokis 555 et mitte mainida seda kuidagi ei saa. Sest kus oleta seda julgust ja öelda, et me kunagi jõuame ka numbriteni kuus, kuus. Aga vähemalt täna on siis sellise numbriga järjekordne saade. Ja tuletame meelde, millest me eelmine kord rääkisime, meil on ikka Boriss Pasternak. Nii et see alaplokk on Stalin ja kirjanikud. Ja konkreetselt oli juttu sellest, et Pasternak järjekordselt keeldus allkirja andmisest ja see puudutas tuga Chevski ning koos temaga süüpinki saadetud väejuhte ja kiri oli nõudmisega sellised, nad on ju kõik surmanuhtlus. Ning ka sellest on meil olnud peaaegu kõikide nende juhtumite puhul, mida see tähendas inimestele, kes esinesid tol ajal sisuliselt ju avalikult, Stalini soovidele. Vastupidiselt. Aga Boriss Pasternaki otsesed repressioonid ei puudutanud. Ning pole ju üldsegi välistatud antud, et tol ajal ju ainus otsustaja, kes vähemalt sellise kaliibriga inimeste puhul määraskas represseeritakse, ei represseerita, arreteeritakse teerita oli ju Stalin ja viimane võib-olla niisugune sõigakenemis meid eelmise nädala saatega seob, tuletame meelde, et pole üldsegi välistatud, et just nimelt tol ajal nende sündmuste kontekstis ütles Stalin selle oma lausele repliigi märkuse et ärge puudutage seda taevaelanikku või enne sõna, mida on väga raske tõlkida. Aga õnnistatu või midagi sellist, nii et need on need sündmused. Kuid see pole kaugeltki viimane kord, kui Boriss Pasternak sisuliselt avalikult hakkas Stalinile vastu. Ja see järgmine kord viib meid juba sõjajärgsesse aega. Aga jätame meelde, las ta olla meil ka praegu ja see ei ole väga paljudele meie kuulajatele mingi uudis. Et kõikide nende kannatustega koos tõi ja lõpp ka mingisuguse vabanemise arusaadavalt. Sõja ajal tuli ju kuidagi seda repressiivpoliitikat muuta. Jätame need detailid praegu kõik kõrvale, aga mõne aja mõõdudes algab uuesti kraanide kinni keeramine. Jällegi jätame praegu kõik detailid kõrvale aga üheks väga oluliseks verstapostiks, mis puudutab just nimelt intelligentsi kul tuur ringkondi oli 1947. aasta keskkomitee määrus. Mis konkreetselt nimeliselt puudutas Sošenkod ja Ahmatavat? Sellest otsusest eelloost ja tagajärgedest räägime juba natukene põhjalikumalt siis, kui meil tulevad nii Sostšenkokkuja Maatava, selle pärastajat seos Staliniga nende kirjanike puhul on ka niivõrd oluline tegur, mis algul määranud nii nende elukäiku kui ka loomulikult kaudselt loomingut. Nii et selle selle juures peatume niikuinii tulevikus. Ja loomulikult, kui ilmusid taolised keskkomitee otsused, määrused, siis neile tuli kuidagi reageerida, reageerida just nimelt ideoloogilised tõhustamise suunas. Ning üheks sammuks tuginedes eelnevale otsusele poliitbürooga vastu võtab on otsus alustada uue ajalehe väljaandmist. Ja see oli ajaleht, kultuurai šiisin kultuuri ja elu. Esialgu oli ajalehe tiraaž üks planeeritud 100000 eksemplari. Arutelu käigus see number suurendati tõsteti 200000-le, võib-olla see kõlab meie jaoks praegu kuidagi väga suured iraažina. Aga võrreldes Pravda ja Izvestija aga polnud see ju eriti suur. Nende ajalehtede tiraažid ulatusid miljonitesse numbritesse. Kuid mis on selle ajalehe puhul väga oluline tol ajal nendel aastatel, kui see ilmus kooli ta oma mõjukuselt, et just nimelt kultuuriinimeste jaoks võrdne Pravdaga. Hiljem ei möödunud väga palju aega, see on aasta viiskend tõks, kuis ajaleht suletud takse ja toimetus liidetakse prao taga. Ei oleks mõtet sellel likvideerimisel pikalt peatuda, kui sa ei oleks mitte näide väga hea näide üldse tol ajal valitsevast atmosfäärist. Ja kuidas neid otsuseid vastu võeti. Ja nimelt, mis puudutab nüüd seda ajale, siis 1951. aastal, viiendal märtsil, kooli selle ajalehe küsimus ühe päevakorrapunktina sekretäriaadi istungil sekretariaadi istung väga palju päevakorrapunkte, keskkomitee sekretäriaadi ja ühe punktina selle ajalehe tulevik ning kokku oli lepitud ajalehte, tugevdatakse, tiraaž, suurendatakse, koosseise laiendatakse ja nii edasi. Ning köik see nagu tavaliselt taoliste punktide puhul nad ju ei lange kuskilt. Ülevalt ootamatult oli läbi viidud suur ettevalmistustöö kooskõlastatud kõikide nende ideoloogia valdkonna tippudega ja võetud vastu üksmeelne eelnev otsus, et jah, nii Me toimime. Kuid ootamatult suhteliselt ootamatult saabus istungile ka Stalin tavaliselt Nendel viimastel sõjajärgsetel aastatel. Ta ei võtnud alati sekretäriaadi istungitest osa, aga seekord ilmub, ilmub. Ja kui jõutakse selle päevakorrapunktini, siis ta olevat kõigile ootamatult teatanud et ajaleht on oma ülesande täitnud. Et seda väljaannet pole enam vaja. Ja ajaleht tuleb kinni panna, nii et ettevalmistatud allid, punkt, mille tulemusena ajal ta oleks veelgi õitsema puhkenud. Aga Stalini seisukoht oli sulgeda ja loomulikult mitte keegi ei julge küsida ei milline see täidetud ülesanne siis oli, millega oli ajaleht hakkama saanud, mis siis nüüd oli muutunud, mingeid küsimusi ei esitata ja võetaksegi vastu otsus ajalehest sulgeda ja toimetus liita Pravda ka läheks. Nii et järjekordne hea näide, kuidas Stalini ajal neid otsuseid vastu võeti. Aga 1947. aastal, vahetult pärast ajalehe asutamist töötas ta täie, aga peatoimetajaks oli määratud Keskkomitee agitatsiooni ja propagandaosakonna juht Aleksandrov. Ja mis on selle ajalehe puhul ju oluline, mitte see, kes ajalehte juhtis ja kui sageli ta ilmus vaid tollaaegne üldine arusaam. Nii nagu meil oli ka mõni näide Brauda puhul, et see ajale veendumus väljendas otseselt Stalini seisukohti. Ja kui vaadata selle ajalehenumbreid just nimelt tol ajal, 47. aastal siis ei olnud vist yhtegi lähe numbrit, kus poleks ilmunud järjekordne paljastahvel tikkel mõõnad kultuuritegelase kohta koos süüdistustega formalismis, kosmopolitismi ja nii edasi. Nii et see oli nisukene nui, millega tol ajal kultuurisfääri reguleeriti ja neile ka virutati selle sõna otseses tähenduses. Mis on nüüd iseloomulik, kui me vaatame 40 seitsmendat aastat Boriss Pasternaki, vaata nurgast, on see aena sagenevad esinemised siin ja seal koosolek parteikoosolekutel erinevate kirjanike organisatsioonidest töökoosolekutel, kus ilmub tema nimi ja kriitilises valguses nende esinemiste seas muidugi märgilise tähendusega Fadjeevi oma väga kriitiline Pasternaki suhtes. Aga Fadee fon ju tol ajal Kirjanike Liidu peasekretär inimene, kes väga hästi orienteerub selles, mis on neid aktuaalne, millele tuleb tähelepanu juhtida. Ja see ka tema sõna tema seisukohta oleks nagu signaal väiksematele vennikestele. Kes köiki uti Ražeerivad seda arvamust, et midagi on selle Boriss Pasternaki ikka viga. Ta ei piirdunud ju kogu see kriitika mitte ainult koosolekutega, sellepärast et seal ju kuulajaid suhteliselt vähe. Aga aina sagenevad artiklid, lood ajalehtedes, kus yldiselt kriitika alla sattunud inimeste loetelus hakkab ilmuma ka Pasternaki nimi. Nii et mingid märgid on õhus. Ja väga paljud tol ajal olid veendunud, arvestades seda üldist atmosfääri äsja ilmunud otsussoshega ja Ahmatova kohta. Et on tulemas uus keskkomite määrus, uus dokument. Ja seal ideoloogilise pogrammi objektiks saab juba olema Boris Pasternak. Kui see ka ei jõle. Ta oma oma räiguses võib-olla seda eelmist mainitud juba otsus, aga ilmselt ei jäeta ka sellele alla, see on üleüldine meeleolu. Siis hakkavad levima kuulujutud, et võib-olla ei tule spetsiaalsed keskkomitee otsust, aga pole mingisugust kahtlust, et purustav artikkel kultuuris ja elus ilmub. Et see artikkel on juba olemas, nagu ikka, leidub inimesi, kes teinud, kes on kuulnud ainult oodatakse seda õiget momenti, millal see lugu ilmutada. Ja ega tol ajal niisukese artikli ilmumine äärt kultuuris ja elus ei olnud ju mitte signaalina vähema tähtsusega kui ka keskkomitee mingisugune määrus, nii et see oleks tähendanud sisuliselt Pasternaki hävingut. Ning lõpuks see oli 1947. aasta 22. märtsil see artikkel ilmub. Kui need tugineda Benedict sarnovi raamatus ära toodud ühe teise raamatu Gladkovi mälestusteraamatu katkendile, selle raamatu pealkiri on kohtumised Pasternak igalt siis seda sündmust kirjeldades. Ta ütleb. Lugesin läbi selle artikli ja ohkasin kergendatult vaatamata Ta kogu ebasõbralikkusele ja nõmedusele polnud selles artiklis, no enam-vähem nii oli seal kirjas nisukest täielikku hävitamist või täielikku kõrvale heita mist. Ja ta lõpetab selle mõttekäigu tõdemusega. Sai selgeks, et seekord Pasternaki naljaheitmine Kirjanike liidus pole, pole küsimus, põhise küsimust pole tõstetud. No midagi enam-vähem sellist seal ka oli. Ja nüüd oleks vaja võib-olla eriti meie noorematele kuulajatele teha, väikene täpsustus tänapäeval ju mõnest organisatsioonist ühingust liidust välja heita, milline on piinlik, on ebamugav. Aga ta ei too ju midagi jänesega kaasa, sellist, mis võiks olla kuidagi seotud otseselt küsimuste ringiga, mis puudutavad elu ja surma, nälga ja nii edasi. Aga tol ajal on situatsioon olukordi hoopis teistsugune. See naljaheitmine Kirjanike Liidust oli inimese asetamine mingisse seisundisse, mis oleks võib-olla võrreldav kuskil päkakuristiku kohale. Kusjuures on väga suur tõenäosus peaaegu sajaprotsendiline, et teisele kaldale välja ei jõua. Ja sisuliselt on ette määratud kukkumina sinna kuristiku põhja, mis ju tähendab ka surma. Niiet kõik need lood, mis tol ajal algasid mõne kirjaniku väljaheitmisega Kirjanike Liidu ridadest lõppesid ju laagritega ja väga paljude jaoks ka surmaga. Jaan ju veel üks aspekt, kui isegi jätta neid see kõige hullem, kõige hullem areng kõrvale siis mida tähendas Kirjanike liitu mittekuulumine ja veelgi variandis sealt väljaheitmine? See tähendas seda, et mitte midagi sinu loomingust ei näe enam trükivalgust midagi ei avaldata. Ja mida seal köik veel vahetult sõjajärgsel ajal tähendas, kui oli toiduainetele kaardid, see tähendas seda, et toiduainetekaarte sa enam ei saanud enne, sa said ju neid kui Kirjanike Liidu liige. Nüüd sa oled inimene, keda kutsuti Tuniejaadjets saali töö põlgurssa midagi ei teinud ja sa olid määratud siis näljasurma, kui isegi ei järgnenud mitte mingisugust rangemat karistust. Ja kõike seda ju nende inimeste puhul. Sellise kaliibri inimeste puhul otsustas just Stahlil. Ega keegi ka tol ajal pärast seda keskkomitee otsust, mis puudutas Sošenkot ja matavad. Ja kui nad selle otsuse tulemusel heidetakse Kirjanike Liidust välja, ei teadnud, et Stalin oli andnud käsu spetsiaalse käsu neid mitte arreteerida. Ja nii taoline artikkel Boriss Pasternaki kohta, aga nagu oli juba sellest tsiteeritud loos, ei ole seal püstitatud küsimus tema välja heitmisest kirjanike ametlikust organisatsioonist. Nii et asjaolu, et vaatamata sellele hävitud vastavale artiklile kultuuris ja elus ei eideta Pasternak Kirjanike Liidust välja on veel üks näide selle kohta, et tal oli mingisugune eriline staatus. Ja ise on ta tol ajal öelnud, et jällegi ühes mälestusteraamatus on see ära toodud, et vaatamata kõikidele nendele otsustele ikkagi võeti töö vastu, siis mingi teine otsus on olemas soov mitte lasta mul nälga surra. Ja miks siis kuidas Pasternak saab seda järeldada. Talle saadeti leping Fausti tõlkimiseks, nii et ta saab mingisuguse lepingu, mis garanteeris talle mingi minimaalse sisse tuleku. Aga veel kord, see sai toimuda ainult Stalini isikliku otsustuse tulemus. Et kõik isiklikud otsustused ei tähenda seda, et igas detailis pidi Stalini käsu andma tallaametnikud ju õhust olid kinni püüdnud selle erilise suhtumise taeva elaniku Pasternak. On veel üks väga huvitav episood, millel tahaks täna kindlasti peatuda, mis kinnitab seda Pasternaki erilist staatust ja sele ja aset juba vahetult enne Stalini surma lugu, mida vast kõik meie kuulajad teavad kunagi võib-olla tuleme ka selle juurde. See on 1953. aasta jaanuar. Stalini isiklikul käsul valmistuti Pravdas kollektiivse kirja avaldamiseks, eks. Nii et terve rida hästi pikk vedas seltsimehi pöörduvad Pravda toimetusse kollektiivse kirjaga. Ja selle kirja autorid nõudsid kõige rangemat karistust Võrtsukatele, valge Nendes kitlites, nii neid tol ajal kutsuti. Need olid valdavalt arstid. Ei, Aned arstid, kui seda loetelu arstidest vaadata, siis need olid ju valdavalt kõik juudi rahvusest. Ja seega just nimelt siin on see seos kirja selle planeeritava kirja alla kirjutanud nõudsid ka kõige rangemate abinõude kasutuselevõtt too seal küll täpsustata, millised need abinõud peaksid olema? Mõrtsukad valgetes kitlites muidugi tuli kohe maha lasta, aga siin ranged abinõud ja tekstis on järgmine lause nende juudi rahvusest Nõukogude Liidu isikute vastu kes olid langenud sionismi paania ohvritaks, no midagi, midagi sellist. Ja teksti alla oli paigutatud loetelu kõikidest nendest nimedest väga pikk talu kes siis pidid oma allkirja andma nii et kõik oli valmis kirjutatud ja mitte nii, et on tekst ja siis pöördutakse inimeste poole, oled sa sellega nõus, ei ole sa sellega nõus. Aga siin oli juba ka kindlaks määratud see inimeste ring, kes pidid oma allkirja andma. Ja selles loet elus olid kõik tuntud juudi nimed tol ajal sotskangelased, Stalini preemia laureaadid ja nende seas inimesed, kel juudi pärit talus polnud mitte mingisugust kahtlust. Ütleme nii. Ega ju võib olla väga laiad, massid seda ei teadnud, ei pööranud sellele mingit tähelepanu, aga enamus inimesi ei kahelnud. David ois, trahh Samuel Mašakt või saaktorajevski. Ilja Ehrenburg on juudid, nii et need nimed olid kõik seal loetelus olemas. Ja lisaks veel ka nii-öelda NSV Liidu peamine juut kanovitš, tema nimi Lazarcaganovitš oli seal loetelus. Kuid seal olid ka nimed kavandatud nimed allkirjastamiseks. Inimesed, kes olid vist oma juudi päritolu ammu unustanud ja ka nende perekonnanimed seda ei reetnud, nii et mõeldi ka nendele inimestele. Näitena oli seal endine relva taastuse rahvakomissar vannikov ja lennukonstruktor Lavotškin, aga neid oli ka teisi. Ja need, kui seda nimekirja vaadata, see on hästi pikk nimekiri, seal on ikka kümned nimed, tuntud nimed, veel kord, kes siis ei teadnud nõukogude maal näiteks siis aktuna jäski nime. Ja neid on palju ja üks nimi, keda sealt ei leia, muidugi neid nimesi on ju veel. Aga selle kaliibri inimeste seas vastu on see ring peaaegu et absoluutne. Aga keda seal loetelus ei ole, seal ja laboris Pasternaki nime. Kui oletada, et Stalin ei koostanud seda nimekirja isiklikult siis pole ju ka mitte mingisugust kahtlust, et ta väga tähelepanelikult selle nimekirja üle vaatas. Tõi ka siis oma korrektiive, kas kedagi tõmbas maaväe lisas sinna juurde. Ja võib-olla poole tahtis isegi see, kas Boriss Pasternaki nimi sai sealt maha tõmmatud või jällegi need ametnikud, kes selle nimekirja koostasid, juba teades või aimatas nagu õhus kuskil võttes. Et parem mitte riskida selle taevaelaniku nime sinna lülitamisega, jätsid selle nimekirja panemata ja Stalin ka ei lisanud. Ja kui seda lugu analüüsida, aga seda teeb ka sarnov, siis ju ei ole siin antud juhul mitte niivõrd oluline Pasternak sest tema ju ei koostanud seda nimekirja, tema ju ennast ei jää olnud või ei pannud sinna, vaid see on ju kogu Stahlil lik suhtumine, tema loogika, tema käitumine. Ja neid analüüsides seda stalinliku mõttekäiku on vaja tuua sisse veel üks nimi. Tuleme selle juurde kindlasti hiljem. Me peaksime vas seoses Staliniga nagunii, kui me juba oleme otsustanud neid kirjanikke vaadata, siis peame vaatama ka Ilja Erenburgi, see on ka omaette väga põnev seos Staliniga Herem purk. Kuid on teada ja ütleme seda praegu lühidalt. Ilja Ehrenburg keeldus allkirja andmisest. Nii et hakati töötama nende nimedega nende inimestega, kes sinna loetelu olid paigutatud, lülit seotud ja neilt nõudma allkirjad Ilja Ehrenburg keeldub, keeldub ja saadab Stalinile kirja kirja, milles ta ütleb, et selline Nõukogude juutide nimekirja avaldamine oleks hävitav löök rahvusvahelisele kommunistlikule liikumisele mainib ta ka rahvusvahelist rahuliikumist. Ei ole jällegi praegu aega ja õige koht põhjalikult sellel kirjal toda. Kuid fakt on see, et Stalin võtab kõik need Erenburgi soovitused argumendid arvesse. Ja koostatakse uus kiri toimetusele. Nii et see on ju kõik kiri toimetusele, nagu need inimesed on kogunenud ja omal initsiatiivil taoliselt kirja kirjutanud. Nii et tehakse uus variant, kuus variant arvestab tões Erremburgi soovitusi või neid tähelepanekuid, märkusi. Kuid kas see pehmendatud variant jääb hiljem avaldamata, see antud juhul pole tähtis, kuid Eremburgilt just nimelt tuginedes tema nendele ettepanekutele. Kusjuures ta kirjaska mainib Stalinile kirjas, ta kirjutaks alla loomulikult, kuidas siis täisi ka tema on kõikide nende kurjategijate vastu ja seonistid vastu, aga need momendid. Ja kui nüüd Sõeredaktsiooniline töö on tehtud, siis Stalin nagu nimme nõuab kar Erenburgi allkirja sinna ja loomulikult ta selle allkirja annab. Ja peaaegu samasugune lugu on ka Laasarkaga Novitšiga toome sellel Logaa ära, haakub väga hästi eelnevaga quicaganovitšelle tuuakses kiri, kiri ja nõutakse talt allkirja sellele kollektiivsele kirjale, siis ta olevat öelnud, et ta on poliitbüroo liige, aga mitte mingisugune. Siia võib panna siis kolm punkti. Talle teatatakse, et see on Stalini nõudmine, et ta peab oma allkirja amma. Kuid Kaganovitš kange kaeliselt keeldub, teatab, et ta ei kirjuta sellele kirjale alla. Jaa, taas seletab Stalinile ise, miks ta seda ei nõustu tegema. On teada, et nad saavad kokku, Kaganovitš toob oma põhjendused ja need põhjendused seisnevad peamiselt selles, nii on vähemalt seda refereeritud meieni toodud ta pole ja milles siis Kaganovitš lähtub, milles ta on nagu solvunut mitte ju sellest kirja sisust, küsimus pole ju kaugeltki mitte selles. Vaita väidab. Ta ei ole mitte mingisugune juudi ühiskonnategelane, tal nagu ei sobiks olla selles ühes nimekirjas kuskil meile ja mingisuguseid tema vastuargumente kirja sisule vaid see on niisugune formiline rahulolematus. Tema on poliitbüroo liige. Ja Stalin jälle, nagu võtaks selle teadmiseks ja hakkaganovitsele antaksegi hiljem allkirjastamiseks kiri eraldi. Et seesama kiri, täpselt samad argumendid, täpselt sama lugu. Aga neid selles Stalini poolt pakutud variandis pöörduks nagu kanovid iseseisvalt Pravda poolega tema nördinud ja masendunud sellest kõigest, mis on aset leidnud, aga tema pöördunud nagu eraldi oma kirjaga. Ja nii paistab, nagu see pretensioon on leidnud lahenduse, kuid kui me vaatame, mis siis edasi aset leiab, veel kord sellises variandis need kirjad ei ilm, aga nad on olemas, nad on olemas koos kõikide nende allkirjadega seegaaganovitšuerasti seisev kiri, see ei lähe kuskile, nii et talle nagu antakse see võimalus. Aga mitte keegi või Stahlil mitte keegi on vale, sellepärast son ainult Stalin täielikult ignoreerib Kaganovitši, nii, nii on pandud üldisesse nimekirja. Ja kui vaadata selle esimest varianti, seda varianti timis eelneb Erenburgi kaebusele temal kirjale siis sinna on paigutatud Kaganovitš neljandale kohale. Aga nõukogude ajal paar anti väga olulist tähelepanus sellele reale, kes mitmendal kohal, kus see määrab nagu inimeste tähtsuse. Ja nüüd tema suur poliitbüroo liige on selles nimekirjas alles neljas ja mida tuleb veel tähelepanelikult jälgida iga selle tegelase taga on ju mingi tema ametlik posid, positsioon, mis on välja toodud. Need on ju kõik väljapaistvad inimesed, nad on mitmetele olulistele ametipostidel. Nende teened on nii- ja teistsugused. Aga kirjas on nalja nopitud just nimelt see ametipost, millele on antud situatsioonis Taetud rõhku osutada. Eaka kanovitši puhul öeldakse, et ta on sotsialistliku töö kangelane ja NSV Liidu ülemnõukogu saadik ja rohkem mitte midagi. Nüüd siis on toimunud see episood, kus ta on esinenud kaebusega keeldumisega. Taan väitnud, et ta on poliitbüroo liige, mitte lihtsalt mingisugune tavaline inimene. Ja selles teises nimekirjas, mis on koostatud pärast seda stalinliku parandust, järjekordselt parandust. Kui ta oleks nagu võtnud arvesse Laazarcaganovitši soovid, on ta nihkunud kuuendale kohale. Ja tema nime taga on öeldud. Ta on NLKP keskkomitee liige, nii et lisaks nendele sotside kangelasele NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi saadikule ka NLKP keskkomitee liige. Aga nüanssiline vahe, vahe, mis tol ajal hakkab Kreigile silmamee, pööraks sellele võib-olla erilist tähelepanu. Aga see vahe on nagu öö ja päev, kas keegi on NLKP keskkomitee liige või ta on poliitbüroo liige? Ja vot selle väikese nisukesed torkega annab ju Stalin tegeliku vastuse Kaganovitsi repliigile. Ma pole juudi ühiskondlik tegelane, vaid poliitbüroo liige. Sant tüüpiline Stahlil, tüüpiline Stalin. Täna oled sa jah, poliitbüroo liige. Homme võid sa saada ainult keskkomitee liikmeks ja ülehomme pole siin täna üldse olemas. Nii et mängitakse ja nende esmapilgul tühiste väikeste märkidega avanev on erakordselt olulised tolla aja õhustikus nad dolla inimestele ütlevad ju väga palju. Kuigi see keri taolises sõnastuses ja nende allkirjadega sellisel kujul ei ilmu on see meil veelkordne näide ja erakordselt oluline näide selle kohta selle kohta, mida me oleme juba näinud, eri varianti tides. Et vähemalt Stalini silmis oli Boris Pasternak il mingisugune eriline staatus. Mingisugune tõesti taevaelanik, kas see lause veelkord oli kunagi öeldud või olnud öeldud, aga mingisugune taevaelanik ta ju tõesti oli? Ka Pasternaki ja tuleb välja tagantjärele, et ka pastan, nakil oli õigus, kui ta kunagi meie poolt tsiteeritud luuletuses paigutas või märkis ära mingi müstilise, erilise seose tema tema kui poeedi ja Stalini vahel. Kui vaadata seda suhet ja üldse, kui otsida mingisuguseid võimalusi või kuskil mõnda teist kirjanikku, kellega võib-olla sidus, kas on õige sõna või ei ole õige sõna aga sidus ka mingisugune, no pigem niisugune tavainimestele mõistmatu kõikidele nendele chinovnikud Arusaamatus seos sest neile pidi käik olema selge, kuidas toimida siis teiseks taoliseks nimeks Pasternaki kõrval. Kui seda praegu kuidagi otsida, siis selleks nimeks võiks olla pulga kohv jääga rohkem neid vist ei ole. Nii et see on üks suur mõistatus, seos seas, mis meil veel ei katke, jõuame rääkida ka järgmine kord, jääme veel ilmselt üheks saateks Boris Pasternak, ehkki juurde ja vaatame, kuidas suhe areneb edasi. Ning juba pärast seda liigume mööda seda meie poolt välja valitud rada, Stalini ajakirjanikud. Edasi.