Tere keeleseadusest esimese taasiseseisvumisaja keeleseaduse vastuvõtmisest on möödas 25 aastat. 18. jaanuaril 1989.-le aastal see juhtus, meenutame tänases saates aega, milles keeleseadus valmis, missugune sai esimene keeleseadus, aga missugused olid järgmised keeles. Ja võib-olla siis ka mõtleme pisut saates selle peale, et missugune peaks või võiks olla järgmine keeleseadus. Saates on keeleteadlane Mart Rannut, tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja alustame tollest ajast 25 ja rohkemgi aastat tagasi. Teie olite siis sündmuste juures, missuguses õhkkonnas keeleseadus valmis? Keeleseadus oli lihtsalt üks killukene kogu suurest muudatuste protsessist. Nimelt oli lõppenud see kahe üliriigi vaheline vastasseis, nimelt seda teist riiki ei olnud enam palju järel. Oli seal veel küllaltki suur armee, kellel olid väga ohtlikud relvad käes, nii et kahtlemata kõik Nõukogude Liitu kartsid. Üritasid mitte varba peale astuda, et ei ole teada, mis võib kõik juhtuda, aga no üliriigil ei olnud enam majanduslikke hoobi, millega mängida, hoobasid hoonustub. Ja seetõttu oli tekkinud olukord, kus nii-öelda Nende üliriigi sees olevad ja vabariigid, kes ei olnud mitte küljest sõltumatud, need hakkasid nii-öelda otsima endale paremaid võimalusi, paremat äraelamist. Et ka siin olid tekkinud kindlad protsessid, kuidas leida endale just seda õiget kohta nishivõimalusi ja selle varjus Antiga rohkem vabadusi, muidu neid ju võimalusi ei teki. Ja koos nende vabadustega sai Eesti rahvas hakata tagasi võtma neid oma ajalugu, oma keelt, oma kultuuri ja üheks osaks sellest nii-öelda tagasivõtmisest või tagasivõitmisest oligi eesti keel. Ja need sündmused algasid, mina paigutaksin selle aastasse, 1987 oli alanud juba perestroika Gorbatšovi glasnost oli jõudnud Eestisse ja seda aina laiendati ja sinna märgiksin ära muidugi Savisaare artikleid, mis oli selle käivitajaks keele alalt muidugi, Mati Hindi artiklid, kõik need prillidega ja prillideta lood, mis tal Vikerkaare silmusid, muidugi ajakiri Vikerkaar ise. Mida siis andis välja Rein Veidemann. Nii et oli kogu aeg edasiminekut, ikka sammude ja sammukese kaupa. Ning niimoodi sa hakkaski tulema. Ja läheksin kohe siit aastasse 1000 988988 oli aasta, kus võis hakata rääkima sotsiolingvistikas niimoodi, et keel oli seotud rahvusega, enne seda oli selline huvitav seis, et teatud teadusalad olid sellised, mida ei tohtinud nõukogude liidus uurida. Üheks selleks oligi sotsiolingvistika. Ja seetõttu me ei tohtinud teada, mis sünnib eesti keelega. No kahtlemata me kõik seda teadsime. Ja mis oli just selline Eesti eripära. Nimelt Eestis oli kaks Eli tee oli nii-öelda kultuurieliit, mis oli eestikeelne ja siis oli olemas meil ka ju sõjaväeline eliit ja majanduseliit ja need ei olnud mitte eestikeelsed ja need kippusid olema umbvenekeelsed. Nii et vene keeles suurt midagi ei teatud, nagu teada ju kaheksakümnendatel aastatel, et kompartei nõupidamised Need olid venekeelsed juba Ministrite nõukogu istungid, need olid venekeelsed. Nii et see asi nagu sinnapoole. Ja koolides hakati ka järjest rohkem nõudma, oldi väga kuri selle peale, et eestlased ei õpi vene keelt ära. Eesti keelt taheti teha üheks vähemuskeeleks ja me võime ju praegu näha, mis Venemaal on juhtunud nende vähemuskeeltega, et tegelikult keelt ei ole, linnades enam muid keeli vene keele ei kõnelda ja see on ikka väga piinlikku inimene, kasutab kuskil nii-öelda linnas muud keelt peale vene keele. Nii et me olime tegelikult küllaltki väikese sammukese kaugusel sellest, et eesti keelt, kultuuri ja järelikult ka Eesti riiki ei oleks saanud kunagi tekkida. Nii 88. aastal teadvustati see, et eestlastel on vaja eesti keelt. Et see oli üks samm selles just selle tuuri taastekke suunas ja suveräänsuse Eesti riigi suunas. Ja siit ma mainiksin märksõnadena, veel loome pleenumit. Aprill 1988 ja mis juhtus pärast loome pleenumit, sellest ajast on säilinud üks ülemnõukogu presiidiumi nõupidamise protokoll, 26. aprill 1988, kus siis tulid partei ja meie nii-öelda kõrgemad administratsiooni tegelased tulid kokku rüütli juures, et arutada, et kuidas nüüd keeleküsimusega edasi minna. Ja On huvitav, märkida otsustati, et minnakse kaasa uute ideedega ja siis oli kaks inimest, kes kategooriliselt protesteerisid selle vastu. Üks oli mingi keskkomitee tegelane, oli, tema nimi oli Tutkin, ma isegi ei tea, kes ta võis olla selline. Aga ta ütles kohe väga teravalt. Võttis sõna ja eesti keele vastu. Teine oli mingi komsomolijuhtu, kes oli selle vastu, aga ülejäänud leidsid, et võib küll kaasa minna ja see oli positiivne. Ja järgmine etapp oli see, kus hakati koostama põhiseaduse parandust või täpsemalt tol ajal oli konstitutsioon. Ja seal seda hakkas ette valmistama ülemnõukogu presiidium, täpsemalt Viktor Vaht oli ülemnõukogu presiidiumi sekretär, kes siis pakkus välja sõnastuse ja koos sellega äkki tekkis keeleseadus. Põhjuseks oli see, et kui nüüd lubada pakkuda eesti keelele riigikeele staatus, siis tuleb kindlasti ka nii-öelda kõik need võimalused selle staatuse realiseerimiseks ära võtta. Ja tegelikult, kui me vaatame esimeste seda keeleseaduse visandid, mida pakkus Viktor Vaht välja, siis see tähendas seda, et Eesti jääb igal juhul vähemuskeeleks. Et võib eesti keelt arendada, aga muidugi kõik majandus, kõik meie elu siin peab ikkagi olema vene keeles ja vene keelele tulevad kõige tuleb kõik võimalused anda rahvaste vahel rahvas keelele, just et see oli kogusele hea mõte. Aga selle jaoks kutsuti kokku komisjon. Sinna kutsuti Eesti keele instituudist meie eesti keele väärikad esindajad Valdek Pall ja Paul Kokla. Ja kui nemad sealt komisjonist ära tulid, siis muidugi nad tulid Eesti keele instituuti ja rääkisid, et mis toimub. Tõid kõik need paberid meile ja siis läks instituut Läks kihevile, et mis nüüd sünnib, et tahetakse nüüd see viimanegi ära võtta, mis meile tegelikult oli veel pihku jäänud. Ja seetõttu moodustatigi kiiresti, mitte formaalselt. Ma rõhutaksin just, et alguses oli seal väga mitteformaalne üks selline komisjon. Selle põhiliseks vedajaks oli Arvo Eek, kes praegusel hetkel on juba manalamees. Aga ma mäletan just seda, et see esimene keeleseaduse visanud mis kaitses eesti keelt, see pandi kokku ja Arvo Eegi kodus diivani peal. Et siis seal me istusime kõik reas, et palju neid inimesi oli, ma loen nad kohe ette. Selle visandid koostasid, no kõigepealt põhi, põhitöö tegi ära Arvo Eek, Mart Meri, Kaido pihlakas, Aare Tark, Väino Rein, Willik, Ülo Krigul olin ka mina asja juures. Nii et see oli 1988. aasta september, kui sai valmis visanud ning koos sellega siis avaldati ka meie poolt ajalehes vastav artikkel, kus analüüsiti Viktor vahti poolt koostatud visandid ja siis meie visandid ja ülemnõukogu presiidiumi juures olev komisjon seisis, otsustas võtta edasiseks aluseks siiski meie visandi. Aga selles Viljandis oli üks suur probleem, mis kuidagi ei sobinud tolleaegses õhkkonda, nimelt et ei olnud vene keelt nimepidi mainitud. Et tegelikult Me praegu võime küll mõelda, et mis häda, et me peame ju eesti keelt kaitsma, et miks me peame kogu aeg siis vene keelt seal rõhutama asja juures, aga tol ajal see kuidagi ei sobinud mitte. Ja siis oligi niimoodi, et kui me siis hakkasime osalema ülemnõukogu presiidiumi, selle keelekomisjoni koosolekutel, siis põhiline teema oligi, et kui palju seda vene keelt sisse panna. Mitte et keegi oleks arvanud, et seda ja see oleks väga vajalik olnud sisuliselt, aga lihtsalt mõte oli see, et see keeleseadus läbi läheks, et see vastu võetaks. Ja teatud aspektides võis nõus olla, aga kui päris akati lahjendama, siis enam ei kõlvanud ja, ja siis nii-öelda meie, kes me keeleseaduse visandi oleme kokku pannud, siis meie olime selle vastu ja jäeti meid edasisest arutelust kõrvale. Ja on huvitav märkida, et kui siis hakati seda asja veel lahendama, siis Rüütel ühel hetkel kuidas nüüd viisakalt öelda ärrit ja ütles, tehke ikka seadus, mis seadus, aga mitte ümmargune muna. Vaat et selline huvitav mälestus on sellest ajast. Kõigepealt võeti vastu konstitutsiooniparandus, oli aastal 1988 detsembrikuus ja siis keeleseadus võeti vastu 18. jaanuaril 1989. Ja sellel keeleseadusel oli Ma ütleksin vägagi selline revolutsiooniline mõju. Mitte ainult Eestis, vaid ka igal pool mujal. Teeme siin ühe väikese pausi ja meenutame seda aega, kui keeleseadus ülemnõukogus vastu võeti. Raul Mälk on reporter ja just nimelt lõpphääletuse hetkeeelsest ajast. Seega me oleme kõik peatükid läbi hääletanud, kasson peatükkide kaupa hääletamise kohta mingis õpetensioone või märkusi ei ole, kas võin panna siis, nagu me kokku leppisime, keeleseaduse eelnõu tervikuna tervikuna siis panen hääletusele, kes on selle poolt, et eesti keeles. Palun, jah, palun. Ma esinen avaldas aga 20 ringkond, Kravitz on miljonini. Võttegrupp ning Narva Kohtla-Järve, Sillamäe rahvasaadikud veel kord suunasid Eesti NSV ülemnõukogule oma ettepanek. Kahjuks ei president ega ei presiidium ega komisjon. Keelekomisjon ei võtnud arvesse meie arvamusi. Istungjärgule pakutud seaduse projekt ei. Saanud muudetud kuigi redaktsioonikomisjoni Liikmetel oli ka eriarvamused. Hääletamine näitas põhiliselt ühe rahvasaadikute keele grupi huve ja arvestades, et rahvasaadikud, meie rahvasaadikud ei saanud kaitsta oma valijate huve. Me ei pea võimalikuks osa võtta hääletamisest hääletamisest seaduse poolt tervikuna. Ja suuname oma ettepanekut NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumile selleks, et nad oleks arvestatud NSV Liidu seaduse väljatöötamisel. Jätame selle tervikuna tervikuna ei ole, teisi arvamusi kellelgi ei ole. Siis panen Eesti NSV keeleseaduse eelnõu hääletusele, kes on selle poolt, et seadus võtta vastu tervikuna, palun teid hääletada? Kell 19 20 hääletatakse keeleseadust tervikuna. Nüüd loksuvad kaamerad ja on tõesti see pikk protseduur jõudmas oma finishisse. Kõige vähem on olnud peatüki poolt 204 saadikutel muuseas märgatavalt suurem kui siin saalis olevate Eesti saadikute hulk. On ka vastuhääli. Ja lisaks siis meenutan grupi saadikute omalaadset taktikat deklareerida, mitte osa võtta. Vastu 50 rahvasaadikud kas jäid erapooletuks? Erapooletuks jäi kuus rahvasaadik. Seega esimese keeleseadusest vastu võetud poolt 204 rahvasaadikut, vastu 50, erapooletult kuus ja sellega on see päevakorrapunkt meist läbi arutada. See juhtus siis 25 aastat tagasi Toompeal, kui võeti vastu ENSV keeleseadus ja Mart Rannut. Kas on vist tõesti õige, et tulebki rõhutada seda, et 204 kutt hääletas keeleseaduse poolt, mis tähendab seda, et mitte ainult eesti keelt kõnelenud saadikud vaid ka uuendusmeelsed, venelased? Jah, ja tegelikult saadikute käitumine peegeldab mingil määral ka meie Eestis elavate mitte-eestlastele peaasjalikult siis venelaste hoiakuid. Et see ei olnud mitte nüüd partei truudus või riigitruudus, vaid see oli ehk selline natukene laiem suhtumine, nimelt paljudele inimestele ei läinud tegelikult see keeleküsimus kordama, Ta et nemad tahtsid, et nemad võiksid nii-öelda edasi elada, nagu nad siiani on elanud, ehk paremini keel. Ja kuna Nad otseselt keelega ei olnud kokku puutunud, siis nad ka seda ei tähtsustanud siis nemad moodustasid ligi poole venelastest tol ajal nende esimeste sotsiolingvistilise uurimuste järgi siis oli 1,1 neljandik, jah, veerand oli ehk neid, kes olid need niinimetatud vanad bolševikud või kellele üldse ei mahtunud pähe, et eesti keelel võiks mingisugune koht olla. Selliseid vihaseid oli ikkagi küllaltki palju meil eestimaal. Ja siis olid veel niinimetatud vene demokraadid, neid oli seal kuskil nii 10 protsendi juures ja siis olid veel need meie põlisvenelased, keda oli ka niimoodi üle 10 protsendi. Kes olid isekad, ükskeelsed ma mäletan just, et külastasin kallaste linna ja neid alasid seal, kus inimestel päris ükskõik mis keeles rääkida ja nemad täiesti mõistsid, et mismoodi eestlane mõtleb. Nii et nii nagu praegu on meil igasuguseid elanikke eri vaadetega, nii oli ka vanasti ja eks ole ka üks põhjus, miks niimodi hääletati. Esimene keeleseadus selle sisu oli siis põhimõtteliselt eesti ja vene keele vahekordade paikapanemine. Jah, et kuigi seal alati eesti ja vene keele kõrval räägiti ka muudest keeltest siis ikkagi vaidlus käis selle üle ja piirjoonte tõmbamine, et kumb keel on olulisem, kumba keelt kasutada, toda siiani ei olnud ju eesti keelel mingeid õigusi, sellepärast puudus puudusid puudus õiguslik alus. Ja nüüd tuli keeleseadus, mis ütles, et näiteks et riigivõimu ja riigivalitsemisorganitega võib suhelda eesti keeles, võib asju ajada eesti keeles, teiste sõnadega võib esitada ka dokumente eesti keeles. Ja kui me kujutame tolleaegsete nii-öelda pilti näiteks oli meil see, mis ta oli, varumisministeerium jah. Et seal oli kaks kolmandikku olid mitte-eestlased ja mitte lihtsalt rahvuse poolest, vaid need, kes eesti keelt ei osanud. Et kuidas nüüd see peaks olema võimalik, suurt osa majandusest üldse juhiti Moskvast, nagu me teame, olid meil üleliidulise alluvusega tehased ja kõik muud. Ja nüüd äkki tekitatakse selline uus inimõigus, õigus Eestimaal eesti keeles suhelda? Kusjuures isegi õigus oma nime kirjutada, nii nagu eestlased on kirjutanud ees- ja perenimi, see oli ka seaduses kirjas. Just Henn Saari oli muide selles osas väga tubli, et ma mäletan, et tema surus need oma neli trahvi sisse, mis puudutavad, puudutasid nimesid ja see oli oluline, see algas ka mitte ainult oma isikunimedes pihta, vaid ka tänavanimed. Ma tuletan meelde, et meil kesklinnas oli see suur õiendamine, et millised nimesildid peaksid olema ja see oli veel kolm-neli aastat pärast keeleseaduse vastuvõtmist. Et seda riiduja tüliga jätkus tükk aega. Aga oluline oli ikka see staatus, kumb keel on tähtsam ja eestlastele oli eesti keelt kogu aeg ülitähtis olnud, oli tähtsam kui vene keel. Muide väga paljudes teistes vabariikides tol ajal see niimoodi ei olnud, et vene keelt millegipärast peeti tähtsamaks kui oma emakeelt. Eestis polnud sellist negatiivset murrangut tekkinud. Aga need venelased, kes meil siin elasid ja muud rahvused, vaat nende jaoks oli see täiesti vastuvõetamatu. Et äkki eesti keel, see keel, mida nad nagu ei olnud tähele pannud, et see nüüd muutub äkki oluliseks, et peaks nagu ära õppima nende keele. Ja siin tooksin veel välja selle aspekti, et ei nõutud seda, et nüüd päevapealt, et võeti seadus vastu, et siis peaks kohe kõik eesti keelt rääkima. Esiteks, see seadus mõjutas ainult ligikaudu arvestuslikult kas kuutekümmend tuhandet kuni 80 tuhandet inimest mitte kedagi teist, et see on üks väike osa, mõni protsent elanikkonnast, keda sa üldse puudutas. Nõuti eesti keele oskust neilt mittevaldamist vaid teatud tasemel. Ja siis lükati selle seaduse rakendamine ka edasi. Neli aastat. Komisjonis olid küll kõvad hääled, et mis me inimesi kiusama, et lükkame kas 10 aastat või seitse aastat, ma mäletan, et sellised numbrid käisid läbi ja siis Mati Hint tõusis püsti ja ma mäletan, et emotsionaalselt siis põrutas, et kaks aastat, et niikuinii hakatakse alles eelviimasel aastal õppima, enne seda ei liiguta keegi, et kaks aastat emaksima. Ja et selline emotsionaalne sõnavõtt mõjus, otsustati niimoodi, et panemegi kaks aastat, aga paneme kaks aastat tähtajaks kõikidele asutustele, ettevõtetele, mis tähendab seda, et asutus võta, vastutab, et kui inimene tuleb, eksis temaga õiendataks eesti keeles. Et need, kes eesti keelt ei oska, las nad siis täidavad muid ülesandeid, jooksevad kas või eest ära. Et jah, ja poes siis aeti niimoodi, et, et need, kes ei ole selleks ajaks ära õppinud, las nad siis pakivad juustu või midagi. Et teised on need, kes eesti keeles suhtlevad, et nii-öelda tegelik tähtaeg oli neli aastat õppimise jaoks ja mis siis tuli välja? Sindil oli õigus, nimelt kolmandal aastal, kui siis võiks arvata, et nüüd kolmveerand sellest seltskonnast on ära õppinud. Selleks ajaks oli eesti keele eksami sooritanud 4000 inimest. Nii et see, mis meil oli mitukümmend 1000 4000 tantsis, sooritas ja siis viimasel aastal veel 10000 ja praktiliselt suur osa ei liigutanud lillegi. Ma just mäletan seda, et massiliselt korraldati keelekursusi tol ajal. Jah, aga kui, kui tulenevad pakutakse ilma rahata, ega see ei ole eriti väärtuslik ja aga siis korraldati nendele miilitsatele 100 eesti keele õpet ja ma mäletan, et siis pandi üks kõvemate pagunitega mees alati sinna keele tundi istuma, et kes siis nii-öelda vaatas kõikidele kogu aeg otsa, et need siis kaasa töötaksid ja ennekõike nad kohale tuleksid. Aga muidugi selle miilitsa politseiga ju see asi ju jätkus ja vist jätkub siiani, et nagu teada, eelmisel aastal veel Ida-Viru politseinikele nõuti leebemaid keeleoskusnõudeid ja siin ma tahaksin just tuua välja ühe väga tähtsa seose. Nimelt see esimene keeleseadus kehtestas inimõiguse, et meil on õigus eesti keeles asju ajada Eestimaal. Ja see tähendab ja seda on nüüd korratud kõikides keele seadustesse ei ole kuhugi kaduma läinud, seal on meil üks väga spetsiifiline inimõigus, mida mitte kuskil mujal maailmas ei ole. Ja inimõigus tähendab seda, et kohustus seda täita on ennekõike riigil et mitte nüüd naabril või ükskõik kellel, kellega me suhtleme, vaid just riigil, riik vastutab, et meie peame selle õiguse kätte saama. Ja see tähendab, et riik selle alusel kehtestaski keeleoskusnõuded, et siis see teine pool siis oskaks või suudaks täita seda inimõigust. Ja selle jaoks nõuti ju politseinikel ja arstidel ja kõikidelt teistelt erialadelt, kes siis suhtlesid nendelt nõuti eesti keele oskust. Ja, ja nüüd meil veerand sajandit hiljem on meil ikka see probleem üleval, et me tahaksime nagu seda inimõigustiga piirata ja vähendada, et ikka eesti keeles ei peaks nagu Ida-Virumaal suhelda saama ja ma mäletan omast kogemusest, et aastal 2009, kus politseinikud kippusid mind traphimat, pidasid kinni ja siis tuli välja, et nagu eesti keelt ei oska. Ja, ja siis ikka üks hakkas rääkima ja rääkis hullusti ja siis tuli välja, et see teine, kes oli kaasas olnud, see ei olnud üldse aru saanud eesti keelest. Jaa jaa, see oli veel viis aastat tagasi niimoodi. Eelmisel aastal nõuti, et ikka tuleks leevendada, et me ei tohiks mängida inimõigustega, inimõigused on standard, see on norm. Ja see nagu ei passi nii-öelda kult kultuurriikide õigussüsteemi, et hakatakse inimõigusi rikkuma. Aga me loodame, et see probleem laheneb sellega, kui uus põlvkond kasvab peale, kes nüüd gümnaasiumi lõpetab eesti keele oskusega. Siseprobleeme läheb iseenesest mööda. Jah, nüüd me peaksime jah tulema selle praeguse oleks olukorra juurde ja muide, esimeses keeleseaduses otseselt nii-öelda pikki programme ei olnud määratletud. Esimene keeleseadus pani paika staatuse, et eestlastel on õigus igal pool eesti keelt kasutada, teised peavad oskama suhtlemise suhtlemise osas avalikult, et väljapandav sildindus ja suhtlus peab olema eestikeelne. Just need kindlad nõuded, mis olid lühiajalised, et selle sildi treimine ja ülesriputamine ei võta eriti palju nüüd selle uue põlvkonna peale kasvatamine, see võtab juba põlvkond aega. Ja seetõttu neid pikki programme olid nii-öelda keeleseaduses viited. Aga otseselt ei olnud lahti kirjutatud, neid, need pidid tulema teiste seadustega ja mis tuleb välja, need teised seadused nagu ikka ei ole tahtnud tulla. Nagu me teame ka gümnaasiumiga, no küll sai seda nüüd edasi lükatud, see pidi olema aastal 2000 pidi see asi toimima. Ja nüüd see on siis aastal 2013 peaks nagu see asi olemas olema ja kui me vaatame, aga teda ei ole, nimelt nõutakse, et gümnaasiumilõpetaja muide, allapoole vene noortest jõuab üldse gümnaasiumi lõpuni, mis tähendab, et esimene pool juba niikuinii on allapoole, vastavalt asend siis gümnaasiumilõpetaja peaks omandama nii-öelda B kaks keeleoskuse v2, keeleoskus ei ole see, millega nüüd minna ülikooli edasi õppima, see sellest jääb natukene puudu. Ja lisaks sellele ainult pooled saavad selle tasemega. Et meil tegelikult see koolilõpetaja, see koolilõpetaja, teda ei taheta kuhugi tööle võtta, sellepärast kirjutada ta ei oska, suhtleb kehvasti, väga tihti ei saa aru, mis talle öeldakse, see on see praegune pilt, mis on meil mis on kooliõpetajatega ja seda oleks väga kerge parandada, aga lükatakse edasi, et kuidagi see selline, ma ütleksin, rahvuslik alaväärsus, kompleks on meil siiani sees, vähemasti otsustajate juures. Et ei juleta võtta ette õppekava ja seda natukene kohendada. Me näiteks nõuame praeguse õppekava järgi, et vene kooli lõpetaja peab vene kirjakeelt oskama, ei tohi vigu teha, me ei nõua seda, mitte et ta peaks eesti kirjakeelt oskama. Et ta nagu ei peakski Eestimaal tööle hakkama ja siis me muretseme, et miks inimesed välja rändavad. Ja sama probleem on ju ka, et need vene kooli lõpetajad nad oma kehva keele tõttu ei ole konkurentsivõimelised pärast ei kõrgkoolis õppimise korral ega ka töökohtade otsimisel. Et see on üks suur probleem, et probleem tegelikult lahendamata. Aga olete te, kui me juba ka sellega jõudsime, te olete nõus, et tegelikult olukord on ju oluliselt oluliselt paranenud. Kindlasti seda olukorda ei anna võrreldagi tolle ajaga 25 aastat tagasi ma juhin tähelepanu, et kui see seadus vastu võeti, siis oli meil üks selline kuulus inimene nagu Jarovoi, Dvigateli tehase direktor, kes ütles, et seda seadust meie ei täida. Ja, ja nii et seda konflikti oli palju. Ebakindlust oli palju ja me peame ikka päris õnnelikud olema, et meil nii rahulikult on see asi läinud, asi on paranenud. Aga probleem on ikka nüüd sellel venekeelsel. Kuidas nüüd öelda, kogukonnal? Probleemiks on see, et nad ei ole suutnud kohaneda või kogu aeg see meedia annab signaali, et, et me peame nüüd võitlema eesti keele vastu ja selle tõttu selle kohanemise lähenemise asemel on ikka tähtsustatud seda vastupanu. Ja muidugi põhjus on vägagi poliitiline, et need, kes niimodi hüüavad, need saavad ka parlamenti valitud ja saavad kuulsaks. Et see toob kasu. Et see on mitme otsaga asi. Eesti keel praegusel ajal selle juurde me jõuame veel veel pöördume korraks ajalukku tagasi, sellepärast et ka üheksakümnendad aastad olid ju olulised eesti keele staatuse kindlustamisel ja selles mõttes olulised, et rünnakut tuli nüüd nii vasakult kui ka paremalt, nii Venemaalt kui ka läänest teise keele siia seadus aeguma. Ühe aspekti ma tooksin veel välja, et mida keeleseadus tegi ja mis on ehk jäänud tähelepanuta nimelt esimene keeles, esimene keeleseadus ja et kaheksakümnendatel aastatel oli venelaste keskmine palk kõrgem kui eestlaste keskmine palk. Ja aastal 92 oli eestlaste palk kõrgem kui venelaste palk ja seda seostatakse otseselt keeleseadusega, nimelt Töökohad, paremad töökohad, need olid nüüd eestlaste käes, sellepärast nõuti eesti keele oskust. Ja suur osa tolleaegsed venelasi. 89. aasta andmete järgi ju ainult 14 protsenti venelastest oskas Eesti keelt. Suur osa venelasi töötas siis madalamatel ametikohtadel kuskil nurga taga mingisugustes ettevõtetes, kus see palk ehk ei olnud nii suur ja see on jätkunud. Teine keeleseadus ja üheksakümnendad aastad kui me ilmselt kõik vikerraadio kuulajad mäletavad nimemaks vander, stuul OSCE ülemkomissar, kes käis ikka sõna otseses mõttes näppu viibutama meie peale. Jah, 95. aastal võeti vastu uus keeleseadus ja siis sealt kaotati see üleliigne vene keele ära, et me tegelikult ju kaitseme ikka Eestimaal eesti keelt, eesti keel oli rünnaku all. Ja, ja põhjuseks oli ennekõike see, et eelmine keeleseadus oli vastuolus põhiseadusega. Sealt tekitati uus euroopalik keeleseadus. Ja muidugi need rünnakud algasid juba varem eelmise keeleseaduse ajal, aga ehk mitte nii teravalt ja maksuAnders tuul oli kahtlemata selle eestvedaja, võib öelda, et kui tänapäeval maks vanders tuulist Läänes räägitakse, siis räägitakse väga kiitvalt ja tuuakse välja just tema tööd Balti riikides. Kusjuures meie vaatame täpselt vastupidi seda protsessi, eriti kui me vaatame, mida ta täpselt soovitas. Nimelt väga paljud tema soovitused on vastuolus Euroopa nõukogu standarditega. Tüüpiline näide sellest on see, et uues keeleseaduses nähti et valitavad isikud peavad oskama eesti keelt. See ju võeti Max van der stuuli nõudmisel välja, see oli vist 2000 või 2001 kuma täpselt meelde tuletan ja öeldi seda, et me hakkame siis kontrollima, kui nad on juba valitud, miks, miks enne. Ja selle kohta on Euroopa inimõiguste kohtulahend seant podculsina Läti vastu, kus siis leiti, et riigil on õigus kehtestada tingimusi, kes saab kandideerida, millise keele oskusega saab kandideerida ametisse ja milliseid kandidaadi keeleoskusega ei saa kandideerida. Samamoodi on meil keeleseaduses ja muide ka praeguses keeleseaduses suure austusega on jäetud selline piirang, et millal riik võib üldse keeleasjadesse sekkuda, kui ta on loetelu, et millised sfäärid ja millistel tingimustel ja peab olema proportsionaalne veel ja ei tea, mis. Ja see on olemas eesti keeleseaduses ja see on olemas läti keeleseaduses ja mitte üheski teises maailma keeleseaduses sellist totrus sees ei ole. No kes see ikka hakkab endal ise kõiki võimaluse nii-öelda piirama, et jätab endale ühe väga väikese osa alles, et kus siis võiks veel sebida peale selle, see nõue on vastuolus jälle Euroopa inimõigusstandarditega, selle kohta on jälle üks kohtulahend Iirimaa ruuneri vastu. Nimelt põhjus on see, et riik võib kehtestada nõudeid, millel on sümboolne funktsioon, tähendab tegelikult otseselt võib-olla vastavas kohas vastavas piirkonnas kilt tarvis ei lähe. Aga võib nõuda sellepärast, et see on vastava keelega riik. Ja just Iirimaal oli küsimuses see, et kas mäletamist mööda, et kas joonistusõpetaja peab oskama iiri keelt, kui ta õpetab seal Iirimaal aga inglise keelses koolis siis leiti, et jah, peab, sellepärast see on Iirimaa vatt. Nüüd tuleb välja, et eesti keeleseaduse alusel nagu sellist asja ei saakski nõuda. Nii et selliseid huvitavaid vastuolusid on meil ka praegugi. Praktilises elus siis ka see maks, vander, Stahli risu, nagu te olete öelnud ka praegu kehtivas keeleseaduses, tähendab seda, et ametnik valitud ametnik võib saadav osutuda valituks ka ilma eesti keelt oskamata ja siis tekivad temaga probleemid, sest siis saab tema keeleoskust kontrollida alles, kui ta juba valitud on. Jah, see on just see ei kommentaari juhtum, mis mõned aastad tagasi oli väga tuntud ja praegune keeleseadus, see on juba siis nüüd kolmas keeleseadus, et 1000 989995 2011. Et ka selles keeleseaduses on küllaltki selliseid nõrku kohti. Ja praegusel hetkel, nagu me teame aastal 2009 alustati selle viimase keeleseadused tegemist ja siis üritati ka väga seda avalikku keelt normeerida. Tegelikult avaliku keelt on väga keeruline normeerida õiguslikult et sealt harilikult normeeritakse ametlikku keelt ja ka meil mindi lõpuks selle peale tagasi, aga oli kaks aastat ära kaotatud ja selle tõttu ei suudetud teha alusuuringuid. On väga palju selliseid propagandistlik formuleeringuid. Et oli terve rida iroonilise artikleid sel teemal, et keeleseadus keskealistele ja mis nad seal olid. Aga see keeleseadus, mis meil praegu on, see keskendub sellele, kuidas eestlased ise keelt kasutavad mitte enam Eesti ja, või mõne teise keele vahekordadele ja staatustele. See reguleerib mõlemad, et nii seda, kuidas eestlased peavad keelt kasutama, nimelt keelenorm on nüüd viidud keeleseadusse, enne oli seal määruse tasandil, see keelenorm on kenasti olemas, aga siis on veel terve rida neid paragrahve, mis reguleerivad ka vahekorda teiste keelega just staatusliku vahekorda. Ja mis natukene mind õnnetuks teeb, on see, et just mis puudutab kakskeelsust, et avalikus ruumis, et kuidas seda on reguleeritud. Et kuidagi ei taheta seda nii-öelda korralikult täpselt ära määratleda. No tüüpiline näide on näiteks, et tehakse reklaam, ühel küljel on eesti keeles, teisel küljel on näiteks vene keeles noh, Lasnamäel on seal väga tüüpiline või Ida-Virumaal ja, ja siis keeratakse reklaam ainult ühe küljega. Et on näiteks seda või siis kui inimene läheb kauplusse, kuuleb, et näiteks vene keeles on kõik need teadaanded ja siis tuleb tükk aega oodata ja siis tuleb ka eesti keeles muidugi. Aga lihtsalt inimene võib vahepeal vabalasest välja minna ja jah, et, et kuidagi need asjad, härra reguleerimata. Et tegelikult me peaksime oma keelekeskkonna korda panema, analüüsima, milliseid puudusi saab kõrvaldada, millised ei saa kõrvaldada. Et see on praegusel hetkel veel tegemata niimoodi, et potentsiaali meil on, kuidas edasi minna. Aga kui me võrdleme olukorraga 25 aastat tagasi, siis meil on ikka päris roosiline elu. Lisaks on ju praegu veel uued väljakutsed tegelikult et kõik keeled maailmas on uues situatsioonis nii ka eesti keel. Et lisaks vene keelele on küsimus nüüd ka soome keeles ja inglise keelest rääkimata. Ja, ja tehnoloogilised tehnoloogiline areng, kas see eeldab ka keeleseadust, tuleb varsti hakata jälle? No kui mitte uut keeleseadust vastu võtma, siis täiendama, muutma. Selles viimases keeleseaduses on selline paragrahve, riik toetab eestikeelse laiale kasutajaskonnale suunatud ja õppeotstarbelise tarkvara kasutamist aga minu meelest see ei ole nüüd küll mingi paragrahv, kui riik toetab, et mida see küll võiks tähendada. Aga tänapäeval me ikka eeldame, et oleks väga täpselt kirjas, mida me tahame, kuidas me reguleerime keeletehnoloogilist keskkonda, mis on meie ümber. Praegusel hetkel on ju täiesti võimalik, et inimene elab Eestimaal ta praktiliselt eesti keeles ei suhtlegi kellegagi, sellepärast keeletehnoloogia võimaldab talle talle seda, tema töökoht võib-olla on ametlikult ei tea kus ja elab ta ka kuskil rajoonis, kus ta ei pea suhtlema kellegagi ega inimene eriti palju väljaspool seda Facebooki, ehkki ei elagi. Et elada saab niimoodi Eestimaal, et nagu eesti keelt ümber ei olekski. Aga kuidas keeleseadus siin saaks nagu kaasa aidata või, või mida teha? No me peaksime täpsemalt ära reguleerima just selle, et mismoodi on meil see keelekeskkond virtuaalselt üles ehitatud mis keeles võiksid olla need leheküljed, kuidas materjali hankida? Kahtlemata riigil peab olema kohustusi, tagada eestikeelse virtuaalse keskkonna konkurentsivõimelisus ja terve rida selliseid punkte peaks olema praeguses keeleseaduses sees. Sellest tuleb ka minu viimane küsimus, et me oleme selles ühel meelel, et olukord 25 aastaga on oluliselt paranenud, aga on veel probleeme, millega tegeleda seadusloomes ja keelepoliitikas, aga eesti keel ise. Teie kui keeleteadlase hinnangul missugune missuguse hinde paneksite praegu eesti keelele viie palli süsteemis endise endisel aja kombel? On meile vastavaid keelekorraldus, mõõtmeid, kus mina paneksin puhta viia välja, et kus me oleme tõesti tublid olnud just keele korpus lõpus. Et kus meil on küll neid sõnastikke tehtud ja need sõnastikud on väga sõbralikud just kasutamiseks, et igaüks saab sealt materjali kätte. Ja üldiselt see, mida me eesti keelega ette võtame, eesti keelt rikastama ja kõik need tegevused on tõesti viite väärt. Kui me lähme nüüd keeleõppe juurde, siis minule meeldib ka see, mis meil eesti koolides toimub. Et rõhk on sellele, et õppida kasutama eesti keelt selleks, millised tööülesandeid täidame. Ja selle kohta on üks uurimus aastast 2007, mis näitas, et tahetakse siiski, et inimene oskaks helistada, telefoniga, suhelda teistega, oskaks dokumente koostada, peaasjalikult mingisuguseid lahtreid seal täita ja see on kõik niinimetatud sõjafunktsionaalne kirjaoskus. See, mis puudutab juba nii-öelda loomingulist tegevust, võib olla niinimetatud sellist kriitilist kirjaoskust, kus isegi mitmest dokumendist võrdlevat arvamus kirja panna siis enamikul inimestel ei lähe sellist oskust mitte kunagi elus tarvis. Ja praegusel hetkel ongi just need tekstitöötlusoskused on ehk esikohal gümnaasiumi programmis, pluss veel see kriitiline. Seega on meil kadunud kirjand ja minule, muide see meeldib. Nii mis puudutab nüüd vene koolides toimuvad, siis mina ikka mõtlen, et miks ei saa neid asju korda panna, et on edasiminekut toimunud. Aga see on niivõrd aeglane ja praegusel igal aastal tuleb nii-öelda tööturule kuskil ligi 2000 noort venekeelset inimest, kes ei saa eesti keelega hakkama ja nad kibestuvad, nemad muu ongi see põhiline eestivastane seltskond. Igal aastal toodame seda 2000 inimest juurde, et kas ei võiks seda ära lõpetada, et anda korralik eestikeelne haridus ja selleks ei ole tarvis mingisugust imet teha. Kui me räägime keeletehnoloogiast, siis siin ma paneksin jälle julgelt viie välja, riik toetab, riik on tähelepanelik, reageerib, et kus on tarvis ehk hoogu juurde anda ka finantsiliselt. Et ka sellega võib rahul olla. Ja, ja vist olemegi kõik valdkonnad läbi käinud, et üldist hinnet ma ei paneks. Ma ei hakka siis ka kokku võtma neid viisija neljasid, aga, aga põhimõtteliselt pole paha, aga jätkame tööd. Kindlasti. Aitäh keeleteadlane Mart Rannut meenutamast, seda, kuidas tehti esimest keeleseadust, mis võeti Eesti NSV ülemnõukogus vastu 18. jaanuaril 1989. aastal. Keelesaate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head.