Tere hommikust, mina olen maris Johannes ja kutsun teid kuulama teatrisaadet. Täna räägime Pärnu teatrist. Rääkijaks on Endla kunstiline juht üle vaala. Kuna meie ajakirjanduses on Pärnu teatris viimasel ajal üsna harva juttu tehtud ja kuna teatril on ees, kas trollid Tartusse Tallinnasse, siis peaks meie tänane jutt aitama teatrisõbral veidi orienteeruda Endla mängukavas. Aga kui kaks eestlast, kes 11 eriti ei tunne, kokku saavad, siis alustavad nad juttu ikka ilmas, nii ka meie. Minu esimene küsimus ülevaalal oli, kas Pärnu teatri suvehooaja edukus sõltub ka sellest, milline on ilm? Kahtlemata tähendab, kui tulid siin nüüd sel suvel esimesed jahedad ilmad, siis oli kohe märgata, kuidas rahvas hakkas teatri poole voorima, sellepärast et algusaeg on valitud küllalt optimaalne kell seitse. Aga ega ise ka hea meelega ei tuleks näiteks kell seitse rannast ära, eriti kui sa oled kuskil natuke kaugemal, mitte siin linna keskrannas ja aga niipea, kui ilmad jahedaks läksid, siis Jaan külastatavus tõusis kohe päris kõvasti. Ja üldse võib öelda, et ega meie suvehooaja publik ja see, kes meid vaatab kevad või sügishooajal, need ei kattu põrmugi. Nii et me praktiliselt oma publikut ei kaota. Sellega, et me suvel mängime, põhiliselt on ikkagi Pärnu külalised ja vahetevahel juhtub siis sekka ka mõni pärnakas, kes oma külalistega koos teatrisse tuleb, aga pärnakas tavaliselt teatrihuviline, juba nakkus on need tükid kas varem ära näinud või arvab, et näeb neid siis sügisel. Ja praegu on ikkagi küllalt, et suur osakaal juba on väliskülalistel. Kui kuskil mõned aastad tagasi veel oli idapoolne vene naaber, siis praegu on näiteks soomlasi just eriti palju. Kui pannakse kinni etendusi näiteks siin on just meie muusikalide ja operettide-le, siis on soomlaste osakaal on seal lausa tuntav. Kuivõrd üldse arvestatav repertuaari kujundamisel suve publikut kellele te teete teatrit? Suvepubliku peale nüüd repertuaari kujundades küll ei mõtle sest suvehooajal püüame näidata ikkagi koguvama repertuaari, ei arvesta sellega, et noh, et siin on need puhkajad, me arvestame sellega ka, et suvel on võimalik tulla ka tõelisel teatrihuvilisel viibida ütleme nädal aega Pärnus ja selle nädala aja jooksul näha ära 10 erinevat lavastust või noh, või siis ka seitse või kuidas ta ise otsustab seda. Et saada mingi ülevaate Pärnu repertuaarist. Ei ole võimalik arvestada mingi suve publikuga. Teatrit on nagu vahetevahel süüdistatud selles, et repertuaar kipub olema kergekaalulisem võib-olla siin on seda kuurortlinna meki juures, aga ma ei arva, et see repertuaar praegu nii kergekaaluline on. Lihtsalt me peame arvestama, kellele me mängime ja me peame arvestama ikkagi, et kogu eesti rahvas praegu roosat, millest mina üldse aru ei saa, tähendab, ei ole olnud suuteline vaatama ja, ja sellepärast on väga raske praegu üldse mingeid piire tõmmata, see massikultuuri pealetung on noh, niivõrd totaalne ja jube. Et selle järgi ei saa isegi mänguaegu paika panna, kunagi hakati seda roosat näitama kella poole kaheksa ajal, siis see oli noh, teatri jaoks kõige magusam aeg, teater hakkas pool seitse. Inimesed lihtsalt teatrisse tulenevatest neil vaja roosat vaadata. Tellitud piletid jäid ostmata, kui oli kunagi seal mingeid marja, viimased seeria tõstankinastena tähendab, puutume kokku praegu selliste probleemidega, millega me ei ole elus varem kokku puutunud. Võisime rääkida küll sellisest taga kiusatusest või, või tsensuurist või et kuidas nüüd mõnda asja läbi lillede öelda või kuidas mõnda tükki läbi suruda ja kui see tükk läbi suruti, siis tundsid, et see mäng oli väärinud küünlaid. Publik elas sellele kaasa, ta oli tänulik selle eest. Aga praegu oleks tunne jah, et kui paneks siia mingi sellise korraliku roosa lavale, siis jätkuks piletisabas seisjaid lõputuseni. Ma arvan, et teater peab elama ja jätkama oma normaalset elu, nii nagu on elatud, püüdma pakkuda veidi igale maitsele, mitte olema ainult elitaarne teater või või siis pakkuma ainult meelelahutust, vaid, vaid tõesti, näitlejale on vaja arenemiseks mängida nii komöödias kui tragöödias ja publikul on vaja enese arendamiseks ka näha igasugust teatrit ja need televisiooni seebiooperini püüame kohe ette ära unustada. Millised on praegu Pärnu teatri kassatükid? Hetkel on kahtlemata kassatükk number üks on operett, valge hobuse võõrastemaja. Aga siin ma ütleksin kohe juurde, et ta ei ole niisugune ka selles mõttes operett. Kõike söödav, nagu ta kunagi ta Austrias kolmekümnendatel aastatel kirjutati, mängiti sellest neist väikekodanlikust maitsest ja üsnagi laamedast huumorist on meid üle aidanud liberetist Priit Aimla, kes on selle tekstisõnumi ikkagi kirjutanud vägagi vaimukaks ja seeditavaks etno edasi käib kõik operette reeglite järgi, siis no mis saab selle vastu olla? Pärnu teatris, noh, kahtlemata kogu aeg läheb täissaalidele, läheb Puniaga potitehas, väikesesse oli etendus suure saali etendustest veel. Selle hooaja lavastustes kindlasti Pepsi mis on ka ikkagi tegelikult kommertslik komöödia. Aga Ma ei ütleks ka selle järgi, et nüüd publik ihkaks ainult komöödiaid. Kunagi oli menutükk Merle Karusoo täieline Eesti vabariik. Ja kui tuli välja armastuse võimalikkust vargamäel, siis ikkagi sellele jätkus väga pikka aega publikut. Ja üldse see menutükk, see võib olla kinni teinekord väga väganistest vähestest asjadest, kas pealkirjast või millest sa ise alles hiljem aru, et äkki äkki ei olnud kõige Pealkiri. Aga kui üks klassik on pannud pealkirja rotid oma lavateosele ja noh, nii seda veel peaaegu et Nobeli preemia vääriliseks hinnatud, no kuidas sa hakkad siis seda pealkirja muutma, aga niisugune pealkiri, rotid nagu selgub, on ikkagi publikust teatud tõrget tekitanud, kuigi lavastus oleks väärinud märksa suuremat tähelepanu publiku seas, justkui ta siiamaani on saanud. Ja ka näiteks lavastus Extremitis. Äärmused noh, pealkiri on suhteliselt vähe, ütleb, aga tõlge on äärmiselt täpne. Ja Pärn on selline linn, kus on vaja, et kõlakas läheks laiali ja siis hakkab ka publik tulema, nii et ma olen täiesti kindel, et äärmused on see lavastus, mis hakkab varem või hiljem minema märksa suurema eduga, kui ta siiamaani kevadest on läinud. Kuidas teie arvate, kes on praegu teatrist tähtsam, kas lavastaja või müügimees, mänedžer reklaamimees, ükskõik kuidas seda nimetada? No ma arvan ikkagi, et tähtsam on lavastaja, sellepärast et head asja on kergem müüa. Olgu see mänedžer nii geniaalne kuitahes kuskil inimliku alatuse piir ka. Ma arvan, et see mänedžer, kui ta on andekas, siis ta peab olema ikkagi aus inimene ja ta saab müüa ikkagi korralikku kraami, ta ei saa paska kaela määrida. Siit olekski paras jõuda lavastaja probleemini. Pärnus töötab põhikohaga kaks lavastajat, homseni. Hetkel on meil ikkagi kolm. Praegu on Vello Rummo, Kaarel Kilvet ja Raivo Adlas, aga selles mõttes on küsimuses tõetera sees, et et Raivo Adlase on kokkulepe, et ta läheb Vanemuisesse, nüüd sügisest tagasi. Ja siis me jääme jälle kahe lavastajaga teatriks. Kilvet on nüüd noori värske veri vähemasti Pärnus ja Vello Rummo sõna vana ja kogenud. Ja see kolmas, see jääb siis niimoodi salati Niseks Jokkeriks. Meil on võimalused kogu aeg mängida seda mõttemängu, et noh, et kelle me võtaksime teatrisse nüüd kolmandaks lavastajaks, aga samas on meil ka see võimalus, et selle kolmanda lavastaja arvel kogu aeg kutsuda külalisi ja kutsume külalisi, siis loomulikult Tunnustatud eesti lavastajaid, kui nad viitsivad siia tulla ja leiavad, et neil on aega, siis nad on alati teretulnud, aga samas lavastajaid kutsudes. Me peame ka silmas seda, et noh, et kes võiks siis olla see kolmas meistriks. Praegu just külalislavastajatega käivad läbirääkimised. Kes ja mida, mida võiks nagu lavastada, mida hakkab lavastama Kilvet, see on teada. Ruma rida on ka põhimõtteliselt teada ja Hallasest ei saa mitte üle ega ümber, sellepärast et atlas on esimene, kes sügisel tüki välja toob. Väikeses saalis lavastab ta Astrid Reinla näidendi. Nii nad tapsid. Mis on kirjutatud Henn-Kaarel, Hellati psühholoogilise kriminaalromaani motiividel. Pärnus on juba kombeks, et meil lavastavad omad näitlejad ja järgmiseks hooajaks on niimoodi kohad reserveeritud Aare Laanemetsale, kes on nüüd regulaarselt teinud tööd kooliteatriga ja Nende järjest lavastanud ka siis teatri näitlejatega kaks lavastust, püksid maha komöödia. Ja noh, päris tõsine katsumus. Laanemetsale oli lavastus kelm. Ja no kuivõrd see siiski ennast õigustas siis ei ole mingit kahtlust, temal. Lavastamise võimalus jääb ja Peeter Kard on see mees, kes lavastus meil nüüd Pepsi sel hooajal ja järgmisel hooajal on temalgi plaanis lavastus. Külaliste jaoks on praegu planeeritud kaks või kolm meest. Ristikest siin ühe ühe konkreetse näitena ma võin tuua, kellega on juba ka üsna konkreetsesse staadiumisse need läbirääkimised jõudnud, on Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise eriala lõpetanud Tamur Tohver, kes töötas ka raadios, režissöörina, kes meil lavastasin möödunud kevadel lasteetenduse Nutika seesel. Päris kenasti. Et ta nüüd prooviks juba. Kätt natukese tõsisema materjaliga. Ja tuleb anda noortele inimestele võimalus sealt sealt seda tulevast potentsiaali võib tulla. Kriitikute seas on olnud selliseid avaldusi, et et ainuteatril on praegu kas need kriis või, või raske aeg või kuidas te seda kommenteerite, mul on just meeles Neymari arvamus, kuskil oli vist teles olnud, kui ta oli üsna mures Pärnu teatri pärast. No ma nüüd ei ole lihtsalt nii usin televaatajat, ma teaksin, mis ajal see öeldud oli. See oli öeldud hooaja kokkuvõtteks. Mina sisemas tunnen, et kui nagu Pärnu teatris kriis on, siis on eesti teatris veel sügavam kriis. See ei tähenda mitte mingit enesega rahulolu. Ma tean üsna hästi, et, et mis siin, mis siin viltu on ja mis võiks võib-olla paremini olla. Seda kriisi juttu tähendab küll Eesti teatri kriisist küll ühe konkreetse teatri kriisist, neid jutt on olnud ju hästi palju ja. Nagu hakata, no iga niisuguse jutu peale köit kaela ajama siis siis eriti kaugele jõuaks, tähendab tähtis on ikkagi edasi tegutseda ja mõelda, mõelda, mida teha. Kindlasti on olnud palju paremaid aegu. Pärnu teatris ja kindlasti on olnud palju paremaid aegu kogu Eesti teatri jaoks. Aga kindel on ka see, et on olnud palju halvemaid aegu ja. Noh, kogu aeg käib mingisugune olelus, olelusvõitlus ja enese õigustamine. Praegusel hetkel, nagu me räägime kriisist teatris, siis me võime rääkida minu arvates Pärnu teatris mingist majanduslikust kriisist, et. Meil ei ole võimalik oma näitlejatele korralikult maksta, no vist ei ole ka mujal võimalik paremini maksta. Meil ei ole võimalik mõelda, et me teeksime lavakujunduse sellise, nagu me tahame, et me läheme poodi, ostame siin lavastuses selle ukse või selle diivani, mis sinna on vaja, tuleb lappida vanu kostüüme ja nii edasi ja nii edasi, tähendab see on tõeline kriis, samal ajal, kui sa näed, kuidas noh, ümberringi raisatakse, laamendad, tehakse ja nii edasi. Aga mis puutub mõttekriisi, siis? Ma ei tea, ma arvan, et teater elab üsna niisugust tasakaalukat elu ei ole sündinud tõesti selliseid säravaid tippe nagu, nagu need juhtus järjest paar aastat tagasi. Aga sel hetkel need olid need ka kogu Eesti tipud. Ma mõtlen siin näiteks täieline Eesti vabariik ja Puniaga potitehas. Ja kus neid tippe nii väga tuleb, tähendab, kriitikud on väga altid valmis mõtlema enda jaoks mingisuguse mõttemudeli, mingi kangelase, keda siis ülistatakse taevani, sõltumata sellest, mida ta teeb. Aga see, kui köhad teatrafiš võiks rääkida iseenda eest, no siis seda, seda nagu ei panda tähele, tähendab, pannakse tähele lihtsalt kahte või kolme enam tähelepanu tekitanud lavastust. Sõltumata sellest, kas seda mängitakse siis kord kuus või kord kahe kuu tagant, tähendab, see lavastus on selle teatri repertuaaris, aga kui teater ise samal ajal Sõidab ainult kommertsi peal siis noh, seda ei märgata, sest no nii palju kui nüüd mina olen ise noh, oma teadlikus elus jälginud ajakirjandust. Ja noh, ma olen ka enne Pärnu teatrisse tööle tulekut, siin olen ma olnud nüüd 12 aastat enne seda, ütleme viis aastate repertuaari toimetaja Kultuuriministeeriumis enne seda raadios välissaadetes kus ma kirjutasin regulaarselt, kirjutasin ise teatri ülevaateid, olen jälginud, no mida kirjutatakse teatri kohta. Ja kogu selle aja jooksul, tähendab, see on ikkagi siis aeg alates 60.-te aastate keskpaigast 30 aastat rahulikult, võib öelda. On räägitud vabariiklikus ajakirjanduses, Pärnu teatrist, et kui väga stabiilsest teatrist kus siis kohati tulevad üksikud lavastajad ja üllatad tavad mingitel hetkedel, eks ole, üllatavat siin on olnud siis noh, ennekõike Kaarin Raid ja vaid tegelikult kõige suuremad üllatused. Pärnu teatris ongi olnud need kaks Punia poeg slaidi ja üks pedaja saama. Aga, aga seda nii, sest noh, pidevalt heal tasemel või normaalsel tasemel olemist, seda siis nemad, see ongi püütud seostada Te tõesti selle 30 aasta vältel, ma ei püüa olla üldse mitte mingisugune Pärnu patrioot praegu, vaid püüan meenutada seda, mis ma olen selle pika aja jooksul lugenud. Et selles selles heaolus selles varitseb, noh, niisugune oht tekib, enesega rahul ole ja jumala eest selles selles on ka on ka õigus ja on tekkinud ka ilmselt on olnud selliseid perioode, kus noh, niimoodi trupp tunneb, et noh, et me teeme ja publik käib ja aga alati on värskendava süsti andnud uute noorte tulek ja. Pärnu teatri jaoks oli see üks niisugune väga tugev süstoli. 82. aasta, kui tuli. Lavakunstikateedris siia viis noort, siis vahetus ka, kuidas seda öelda, võim Pärnu teatris tähendab, Rummo asemel tuli peanäitleja kohal Normet. Aga Pärnu teater iseloomulik omadus on olnud see, et tähendab, ma tunnen kõiki neid inimesi ikkagi, kes siin 30 aasta jooksul on, on siis nagu selle võimu juures olnud. Ma olen absoluutselt kindel, et mingit võimuvõitlust ei ole siin kunagi olnud. Siin ametipost on antud käest kätesse küllalt rahulikult ja see on nüüd juba see, et mida kellelgi loominguks on vaja, mõnel on vaja loominguks intriige, sahinaid, et oleks hetkel nugade peale, siis kuskilt siis plahvataks, tuleks mingisugune säde. Kriisist ei räägita neist teatrite puhul, no mis on lausa põhjas. Tähendab, kuhu peab kultuuriministeerium või ükstaspuha mingi abiga ja tohutute majandite toetustega otsima juhte, vaid ka erilist räägitakse niisuguste teatrite puhul, mis nad elavad ja töötavad oma normaalset elu. Muidugi, see on ka see tõesti, see tippude tippude küsimusega Pärnus on praegu repertuaaris veel 10 aasta tagune lavastus vaimude tund Jannseni tänavas. Et noh, see on väga pika elulooga lugu ja siis on see Punjeva potitehas, mis on au ja kuulsust kogunud vaat et kogu Euroopas nagu sinna kõrvale ei ole midagi midagi samaväärset sama mastaapselt lisandunud. Vaimude tunde võib 10 aastat mängida ainult tänu sellele, et teda mängitakse saalis, kuhu mahub 50 inimest ja punne vutitehast võib mängida neli ja viis aastat ka tänu sellele, et teda mängitakse saalis, kuhu mahub noh, 60 70 inimest, kui me oleksime mänginud Puniavad suures saalis, oleks ammendanud ennast ikkagi täpselt samuti nagu teised lavastused ühe või kahe aastaga. Ja loomulikult siis jääb niimoodi, et kui teatri on hea lavastusega repertuaaris, siis on alati võimalik teda kunstlikult hoida. Sellised väikesed lavastused, eriti käib see Punieba kohta. Vaimud tund on siiski küllalt blokaalne. Need võiks lausa niimoodi vabaks lasta lasta mööda maailma ringi rändama ja nagu te ütlesite, au ja kuulsust koguma, aga aga teatritöös on ikkagi midagi natuke konkreetsemat. Teater peab pakkuma publikule antud juhul ennekõike Pärnu linnarahvale pidevalt mingit vaheldust ja pidevalt midagi uut ja see ei tohi olla niisugune kaup, mille pärast me ise peaksime silmad maha lööma ja ma arvan, et kui vaadata kas või seda suvehooaja Physse, kus praktiliselt mängime kogu repertuaari ega ei ole ühtegi sellist lavastust, mille kohta ma ütleksin näiteks sõbralt ära jumala pärast seda vaatamine peaaegu et iga lavastuse kohta, ma võin öelda, mille pärast seda tasuks vaadata ja noh siis sealsamas siis leiduks jõuga sulgude vahel see mõte, et noh, et miks, miks üks või teine lavastus on tehtud. Tähendab, me ei ole sugugi teater, mis on ainult kommertsi pöör, kui me hakkasime tegema kelmi. Kelmitööprotsess oli noh, praktiliselt sama pikk kui kahe väiksema lavastuse, mis pepsi ja äärmused mahtusid sinna paralleeridesse. Oli ju ette teada, et noh, ega kelme ei hakka koguma sellisel määral publikut, aga see oli lihtsalt väga tõsine ja hea materjal mida lihtsalt trupile oli vaja ja näitlejale endile mängida ühe provintsilinnateatri näitlejad ja vaadata ennast natuke kõrvalt. Kui pikk on üldse keskmiselt ühe lavastuse eluiga, noh siin keskmist on muidugi naer võtta igalühel eri pikkus, mängitakse hooaeg, mängitakse paar Nagu me suudame ühte etendust praegusel ajal hoida repertuaaris kaks hooaega, kaks aastat kalendriaastat siis see on ikka juba hästi. Praegu kipub olema niimoodi natuke üle aasta aasta-poolteist ütleme see, mis tuli möödunud, et kevadel välja me arvestame, et noh, et ta võiks repertuaaris püsida veel siis järgmise aasta suvehooajal ka. Ja siis ütleme noh, kas siis sügisel või siis tal talveks peaks teda lõpetama. Ja see on paratamatult ühenes väikelinna linna probleem, Tallinnal seda probleemi loomulikult ei ole ja selle arvelt, et juss, külastaja väljaspoolt on ära jäänud, siis selle võrra on lühenenud ka lavastuste iga. Et kui varem oli, ütleme, võtame need kuldaegu kuskil kaheksandat aastat, et keskpaik. Me lugesime keskeltläbi õnnestunud lavastus publikumenu suhtes mis läks 50 korda praegu. Me loeme õnnestunuks seda, mis läheb 30 korda. Nii oluliselt on need asjad muutunud, aga see ei välista seda. Et mingite etendust mängitakse ka praegu rohkem. Kuigi suures saalis ma ei kujuta ette isegi praegu, et noh, et üle 50 korra eriti midagi annaks välja venitada, siin noh, on igasuguseid. Ta on näiteks kas või võtta sedasama operett valge hobuse võõrastemaja, et sinna viia teine kord, siis ütleme seal, kui see koosseis juba noh, tunned, et on selle Pärnu publiku ammendanud, siis viia paar staari sinna sisse, kes oma nimedega kutsuvad inimesed teisele ringile ja nii et 100-ni võib-olla annab välja venitada, ma ei räägi praegu üldse väikestes saalides, seal on need arvud päris müstilised, 10 aasta jooksul on vaimude tund esitatud nüüd 292-l korral ja tähendab juba jonni pärast ei saa enne lõpetada, kui 300 täis on. Aga kunagised suure saali etendused nagu ütleme Oli veel vana Irdi-aegne Kosjakased, mis oli omaaegne rekord. See on siis viienda aastate lõpp, kui ma ei eksi. Seda mängiti üle 200 korra ja siis nüüd. Rõõmuga võis tõdeda, et selle rekordi leida üleni tark neitsi ennekõike tänu kuldsele Triiule tookord ja siis ka ott kooli Musta kassi öösel ei näe, nii et aga ma ei kujuta ette, et oleks võimalik praegu midagi niisugust tähendab, sõltumata sellest, kui hea dramaturgia taga on olgu või algupärane dramaturgia. Sest ka sellesama musta kassiga sai ka lõputult mööda Eestimaad ringi sõidetud. Nüüd on teatril ka need sõidud suhteliselt kärbitud, sellepärast kõik on kallis, nii et et sõit tasub ära ainult siis, kui sa saad mängida noh, kindla peale ja täissaalidele väikestes kohtades mängima enam pea peaaegu mõttetu või siis heategevusniiet. Kuigi seda tuleb teha, pigem tuleb teha heategevust, kui hakata nüüd nii väga ratsionaalselt mõtlema, sest mingit dotatsiooni saab teater ka riigilt ja eks me rahva pärast ju siin olema. Aga siia sobiks öelda ka need kohad, kuhu te nüüd lähete, lähemal ajal. Oli vist Tartu ja oli vist Tallinn, milliste lavastustega? Peavad tulevad jah, niimoodi septembri päriks septembri alguses Tartu ja siis sinna otsa kohe septembri teisel nädalal, umbes Tallinn. Enne seda augustikuus käib Tartus ära ka veel punn, juba potitehas mängitakse Vanemuise suures saalis, aga noh, ei maksa ehmatada, mängitakse laval ja publik pannakse Kalavale Nonii Tartusse. Kui Tallinnasse viime oma viimase hooaja repertuaari. Ja kõige värskemad asjad Tartus kujuneb omamoodi, kujuneb niimoodi atlase aruanne tööaastast Endla teatris, sellepärast Tartusse läheb koguni kaks tema lavastust ja üks Vello Rummo lavastus, kus atlas mängib abikaasa Kaizarlasega peaosa. Tähendab, need on siis armastuse võimalikkusest vargamäel? Rotid neid kahte lavastust mängitakse Vanemuise suures saalis ning Vanemuise väikses saalis mängitakse Sis Vello Rummo lavastatud vabameelset abielu kahe Allasega peaosades ning William Masters Simoni äärmusi ja Piret Brüno pepsit. Ning ka siis lastetüki Heljo Männi nutikat eeslit. Ja Tallinnasse läheb täpselt samamoodi. Meie viimase aja repertuaar. Juba Tartu kontrollis nimetatud näidenditest korduvad äärmused ja Pepsi ja lasteetendus, nutikas eesel. Ja lisaks sellele näitamis tallinlastele ka kelmi. See on siis Aare Laanemetsalavastus. Ungari tänapäeva kõige kindlasti juhtivaima dramaturgi Diorid Spiro näidendist, mille üle vaala ise lavastama hakkab. Ma arvan, et et ma sinnamaani vist ei jõuagi. Sest Eestimaal nüüd lavastajate puudust siiski ei ole ja ja ma loen ennast ennekõike ikkagi ikkagi tõlkijaks. Ja ilmselt ilmselt mul puudub see hullus, mis sunniks mind ühte tükki lavastama hakkama, tähendab, tõlkijana ma tean, ma olen väga palju tõlkinud näidendeid ja ma tean üsna täpselt, et. Tõlkimine on sisuliselt ka lavastamine seal avastate enda jaoks ikkagi ära ja ka dialoog ja see kõik peab haakuma. Kui ma hakkan tõlkima näiteks ühte romaani teatritüki kohta, see ei käi siis ma pean arvestama, et ma pean seda teost lugema hilisemalt korrektuurid veel kaasa arvatud läbi umbes 10 korda. See peab olema ikka noh, täiesti niisugune raamat, milles peaks olema kanu mingi mõistatus või minu enda jaoks, et ma suudan seda teha, et ta, et ta veel 10. lugemisel mind iiveldama ei aja. Aga näitemängu teksti tõlkides Mul jäävad tekstides naiste pähe, aga siis kujutada, et ma istun kaks kuud ja nemad ei teen näitlejatega seal seda proovida, see tekst on mul endal juba enne peas, siis aitäh, mailist on võtta midagi midagi uut ja tõlkida mingi järgmine näidend, tähendab see, see ei ole üldse mitte etteheide lavastajatele, tihtipeale on mul endalgi mad ju läbi pea käinud, et, et miks ka mitte, ja ega ma endale mingit vannet Ta ei ole andnud, et ma lavastani, et kui kui teinekord satub mingi selline materjal pihku, et kui ma tunnen, et siin võiksime näitlejate abistamisel kõige kasulikum olla, et no et siis see ei ole välistatud, aga ma olen juba liiga vana selleks, et nüüd hakata oma mingit lavastaja keelt välja mõtlema, midagi niisugust siis saaks olla ikkagi ainult asi, mis tuleb välja läbi läbi näitleja ja ma arvan, et tõlkijana ma olen rohkem väärt.