Kas te ise ka vahel raadiost olete kuulanud midagi nendest kuuldemängudest, kas te teate, mis näiteks mängitakse, vabandust, ma olen arvest arvustanud oma ajalehes juba neli või viis tükki sellel aastal. Kas te kuulate neid eetrist või, või teil on võimalus ka kuulata seda liidi, päästan neid ikka pühapäeviti, tavaliselt kuna te olete ju neid tõesti arvustanud ja ma tean ka seda, et te olete neid arvustanud, siis aga võib-olla saate selle viie kuue pealt ka öelda, mis tase see praegu seal seal on või, või mingeid suundumusi või, või mingeid soovitusi? Ega ei oskagi selle põhjal midagi öelda. Kuuldemängus on ikka vähe tegelasi suhteliselt ja nad on niisugused nagu kammerkammerkammerlikud teatrietendused. Need peavad olema väga head tekstid, et nad väga-väga mõjuksid. Ma ei saa öelda, et minu kõige suuremad kunstielamused oleksid seotud kuuldemängudega. Siis ma luiskaksindile nüüd seal Berliinis Euroopa festivalil sai Ervin õunapuu õhtueine Emmuses äramärgitud viienda kohaga. Seda teksti te olete ka ju kuulnud? Kas teil ei tekkinud seda mõõdet või muljet, et hea meelega vaataksin seda hoopis lavalt sellel teemal? Eks siin praegu autoriga telefonitsi ja ta ütles, et ei lavastajale praegu mõelnud, aga ta on sellest kirjutanud täispikka mängufilmi, stsenaariumi ja ta kindlasti kavatsetavast filmi teha. Aga päris kindlasti oleks võimalik ka teatris mängida, siin pole mingit kahtlust, õunapuutekstides on väga tähtis sõna- ja grotesk, seal on teksti, teksti tekstil põhinevaid mingisuguseid nippe on, on hästi palju sürrealistliku verbaalset loomingut seal küllalt palju, nii et seda võib kujutada ka loomulikult hea näitlejanna sellel ikka palju juurde ikka seniseid õunapuu, mis on peamiselt Von Krahli teatris mängitud, neid tükke võib, võib ka kuuldemänguna eetrisse lasta ka, ikkagi. Igasugune butafoorikamis lavastaja juurde annab, teatris on midagi juurde, sest noh, lõppeks inimene saab 80 protsenti informatsioonis läbi silmade. Vestlusringis on täna Mari Tuulik kuuldemängude igipõline toimetaja ja Külli tüli kuuldemängude helirežissöör. Tulete nüüd sealt Euroopa kuuldemängude keskelt. Kas eesti kuuldemängul on põhjust silmad nurka heita või on eesti kuuldemäng täiesti võrdväärne selle Euroopa toodanguga? Et me oleme väga konkurentsivõimelised. Me oleme nüüd stabiilselt olnud esikümnes ja seegi kord me tulime, viiendaks. Konkurendid Euroopa kuuldemänguareenil iga kord huviga vaadatakse, oodatakse, mis meil tuleb. Üks mu austria kolleeg ütles siis, kui esimene kord esikümnesse saime. Selle 95. aastal ütles, et Nammari varsti võidate Brieraapa, mina ütlesin, et vaevalt, sest see tasemevahe erinevus on väga väike. Siin tulevad juba mängu maitsed ja, ja muud. Tegurite ütleme, kes saab võitjaks. Nonii Mari Tuulik on seal žüriis ja võistlust vaadanud juba mitmed korrad, sina, Külli olid esimest korda seal. No kui sa nüüd helipildi poole pealt hindaksid või, või analüüsiksid natuke seda sisse ja siis mis on praegu see, mis valdab või mis on nendel parimad seal sellist, mida näiteks ka meil tasuks õppida. Ahaa, no mis sulle meeldis? Ma arvan, et kõige rohkem üllatas mind just see, et et selle sõna kõrvale lugu ju koosneb sõnadest ja aga selle loo kõrvale on tulnud see helitaust niivõrd oluliseks, mis annab hoopis teise väärtuse sellele loole ja tõstab, tõstab selle kujuntlikkuse sõnaga võrdseks, mitte ei tõmba sõna maha, vaid see lugu saab selles mõttes hoopis huvitavama variandi. Meie oleme selles mõttes natukene arad olnud, et, et ei julge veel seda, seda muusikat ja tausta nii ohtralt kasutada, et oleme ettevaatlikud, mõtleme liiga palju läbi, aga seal võidulugu oli, oli selline, mis oli tegelikult läbikomponeeritud, ei jäänud sõna alla ei muusikale ja muusika ei jäänud sõnale alla, nii et need olid nii võrdsed ja see, see oli hästi huvitav. Et kui teie teete oma kuuldemänge ja teete valikuid, otsustate, mida saata järjekordsele prio roopa festivalile, siis millest teie lähtute siin, et see rahvusvaheliselt arusaadav lugu oleks, et see oleks intrigeeriv lugu, tähendab, ma kujutan ette, nagu on festivalidele saatmiseks noh, nii-öelda omad kriteeriumide kaanoni siis need peaksid eksisteerima vist ka kuuldemängukunstis. Seda peab kohe ütlema, et kuuldemängu muutuvad filmilikumaks varagmentaarsemaks, et on kadunud ja pikkade vahele rääkimiste jutustajapoolsete kommentaaridega lood neid oli, seal oli, aga need ei leidnud üldist toetust. Sõnaga, see on see kriteerium ja ega me siis kohe, kui me teeme kuuldumegi, ma ei mõtle, et sellega, et see tuleb meil nüüd festivali kuuldemäng. Me saame hea teksti ja kui me oleme suutnud leida sellele tekstile adekvaatse ka lavastuse teostuse siis siis me pärast mõtlema H. See võib-olla ongi see, mis me saadame näiteks selle konkreetse Ervin õunapuu õhtueine Emmauses puhul. Huvitava näite. Me saatsime õunapuu teksti. Euroopas toimub iga aasta tekstide võistlus raadioteatrite vahel ja meie tekst oli ka Ervin õunapuu õhtu enne Emmases oli ka sel aastal, me ei tea praegu tulemust, aga ma vestlesin selle žüriiliikmega Solveid Matsoniga üles raadiost enne meie kuuldemängu kuulamist. Ta ütles, et jah, et ei tee, aga et me leidsime CD, jäi nagu oma arengus seisma, et see nagu ei et ei olnud lõpuni arendatud. Ja mina tõmbasin hinge, mõtlesin, minu meelest oli seal väga võimsalt arendatud, et et kuidas neil sai selline mulje jääda ja meie töö on juba teisel päeval tules. Ja salveid. Matson oli see, kes arutelu keskustelu ringi juhtis ja ja, ja tema kohe tõsiselt tunnistas, ütles, et, et see oli suurepärane teostus, et teksti lugedes ta ei näinud neid võimalusi, mis tegelikult seal olid. Kui te olite seal ikkagi nagu ühe tsunfti inimesed koos ja, ja tõesti, et ei pidanud üksteisele selgeks tegema, mis asi on kuuldemäng. Paraku on tavaolukord vist hoopis teine, sest kuuldemäng kui kultuurinähtus kipub kaduma ja, ja kipub nagu jääma sellisesse seisu, et temast nagu enam see noorem seltskond suurt ei ole kuulnud ega ei ole midagi näinud. Ja vaat siit tekkiski see küsimus, et kas kuuldemäng, kui selline mida siis nüüd on, kas temast saab selline elitaarne nähtus kultuuripildis või vastupidi, on ta lihtsalt mingi möödunud kultuurirudiment? Ta sisaldab kõike eelmise eelmiste aegade rudiment ja ja, ja tal on olevikus auditoorium ja ma isegi julgen loota ja usun, et tal on ka tulevikku. Sest mis kuuldemäng on ta tegelikult raadiosaade kunstiline saated, mida inimene ei saa informatsiooni saadetes tavalistes sõnalistest saadet, siin on tihendatud sõna, siin on kujundlik keel ütleme nii, heliline kui tekstiline. Ma arvan, et see mure on muide paljude raadiotel, et kuulatavuse langeb. Iseküsimus on see, noortel ei ole kuulda kuulamisharjumuste, see on nüüd see, mis on nüüd meie töö, et me peaksime leidma väljundi noortele. Tegelikult ongi ju häda selles, et kogu maailm läheb järjest pildilisemaks ja järjest visuaalsemaks. Vot mul tuli hoopis teine mõte praegu, et et paljud inimesed ütlevad seda ka, et ooper on iganenud asi, et tolmunud vahel või seal actioni vahel need suured inimesed panevad oma vanaaegsed riided selga ja naiivsemuusika saab del laulavad mingisuguseid naiivseid Teile, aga tegelikult eks ole, paljusid inimesi ikkagi liigutab jälle ja just see muusika liigutab. Samamoodi on see kuuldemänguvärk ka ikka, olgugi et on ikka vana asi, tundub praegu, et kui sa ütled, et praegu pakutakse seda visuaalset pilti niivõrd palju, siis siis minu meelest on just vastupidi. Vanasti mulle meeldis see kuuldemängu, et miks ma ise selle juures oleneb, meeldis just see, et et ma saan mingit mängu mängida, et ma loon mingi sihukesel teksti, tulevad näitlejad ja loovad nendele kujud ja siis siis saab koos nende kujude loomisega saab veel selle atmosfääri juurde luua. Tooksid õhupallile õhu sisse ja mis ei ole ümmargune õhupall, veid, siukene sugukuju on sellel õhupallil, eks ole, iga kord on erinev kujun Jäneesleid vutt. Või, või siis natuke täiendan või siis on see, et kunde kuuldemäng annab võimaluse, et hästi tehtud kuuldemäng, ütleme nagu ta praegugi liigub niukse, filmilikkuse soolased, tegelikult sulle ei anta ette visiooni, vaid sa ise lood selle põhjal teksti ja muusika põhjal, see jookseb sul peas. Filmina. Teeb vanasti mulle meeldis seda mängu mängida, aga nüüd ma olen, seisan siin stuudios, jalad tugevalt maas ja ma tean sellepärast et ma tahaks kaitsta just seda, seda loovuse ja seda kujundlik keele säilimist, et see jääks üldse alles, et et nende olgu nad vanad või noored, et, et see, kui sa annad, annad talle mingisuguse sõna, et ta ise loob sellest sõnast juba midagi edasi, et pilt hakkaks tal endal sees kerima, et vanasti tundus, see oli nagu üks osa sinust, aga, aga seda nüüd nagu surmatakse tasapisi selle suure visuaalsuse ja televärgiga. Aga, aga mulle meeldib just see, et et inimese ise säiliks ikka, see on minu meelest üks väike tükike inimest, mis jääb alles. Mihkel Mutt kriitikuna, mis te arvate, kas sellisel tööl on mõtet ja kui on mõtet, siis on seal ka mingeid eri nüansse, mida annab vaatajal sedalaadi töös nagu otsida erinevates versioonides, see oleneb, kelle jaoks seda asja võtta. Näitleja jaoks on päris kindlasti sellel asjal mõtet, sest nii nagu lavastaja Eero Spriit on kavalehel kindlasti ka kirjutanud, et kuuldemängu tegemine nagu filmi tegemine seen, lõiguti üks jupp teise otsa iga kord näitleja viib ennast uuesti sinna staadiumisse teatud lainepikkusele pärast tehakse kokku võib-olla lõpus, kui alles kogu see värk on näitleja nii-öelda käes kogu rolli tuum on pihus, siis on kõik on salvestus ära olnud, kokku mängitud, ta pole mitte midagi sellega enam teha, aga ta heal meelel näitleja on ju lõppeks kunstnik. Ta tahab ju seda esitada ja ta kindlasti teeks seda teistmoodi kui keegi. Aga miks ka mitte ainult ei kuuleks seda, sest ega seal ei ole ju kõik, mis inimesel antud on ja kuule vaataja jaoks, noh, sõltub sellest, millise vaatajaga tegemist on. Kui on tegemist säärase inimesega, kes armastab võrrelda, kes armastab nüansse kes vähekene, arenenum vaataja, temale on see kindlasti maiuspala. Täpselt niisamuti nagu vaadata filmi ja vaadata lugeda raamatut, teatri etendust või kasvõi sellele tehtud raamatuillustratsioon kõik see säärane komparetivistika, mismoodi sinu ettekujutuse kellegi teise ettekujutus sellest ainest, millest see teos on, kuidas need ühtivad või ei ühti. Aga muidugi teater on, teater on ikka teate, seal on nii palju eri meeli tunnetab koos seda ainet, et see on ikkagi vist minule kõige kõige meeldivam. Kas te oskate öelda, on sealt kuuldemängul gaasis midagi sellist, mida mida sa teatrivariant näiteks pakkuda ei saaks, kõigepealt, elu on lühike, kuuldemäng kestab pool tundi, teater kestab alati vähemalt kaks korda rohkem, nii ka praegu. Kuuldemäng on äärmiselt kontserte leeritud, see on lausa lausa imelik kuuldemäng teoreetiliselt võttes kõike, võimaldab me võime ju selle kuuldemängu tegevus võib toimuda kas või kaugetes galaktikate või, või, või ma ei tea, inimese ühes kehas pakkus või jumal teab, kus kohas see kõik on võimalik tänu kujutlusvõimele. Aga nagu me kõik teame, kujutlusvõime abil saadud emotsioon on alati vähem intensiivne kui see, mida me saame elust või siis antud juhul teatrilavalt, kus ikkagi kõik need eluliselt tähtsat viis meelt ka kaasa mängivad. No sõltub inimese kujutlusvõimest, on, on ja asetub sellest noh, nii täpselt niisamuti nagu on vaja kõiksugu meediaid ja küsida, et miks on raadiot või sellel ajal, kui on olemas televisioon ja kas on vaja kirjandus sellel ajal, kui on olemas internet, iga ükski meedia ei suuda teist täielikult asendada ja tuleb nii välja. Neid kõiki on siiski vaja ja selles suhtes on ka muidu maailmateoreetikud kokku leppinud enam-vähem informatsiooniteoreetikuid, et uute meediate tulekutega üksi teine välja ei sure. Kuuldemäng ei sure, ei sure välja, kuuldemäng on ju, oleneb situatsioonist, kus kohas sa seda kuulad, kui sa, juhid autot või, või jumal teab, mis tegevuse juures sa oled, siis on kuuldemängu palju paremal jälgida. Aga noh, jah, ei kindlasti kuuldemängul, miks mitte, lisaks sellele paistab, et seda odavam teha, kui, kui teatris mängida. Võib-olla paari sõnaga nüüd rähi sellest samast hallist mehest, mingid need helide mängud olid seal ka nüüd midagi teistmoodi, siis vabandust võrreldes millega, kuna siin prooviti siiski Tuua teatrilavale neid kuuldemänguvõtteid ja, ja nagu neid mänge, et võrreldes mõne teise lavastusega. Ei see ei mõjunud niimoodi. Ja siin oli teatavad tegelaste sisekõnelised momendid olid võimendatud. Aga kui me ei teaks, et need katkendid, mida nad nii-öelda lendamise siis ise kõnes rääkisid, et need olid võetud selles kuuldemänguvariandist siis ma ei näe mingit vahet, seal oleks võinud väga hästi olla ka kusagil spetsiaalsed, ainult selleks etenduseks eri tõust tehtud, mitte eraldi kunstiteost, eks kuuldemänguks, nii et ma ei näe siin mingit mingit erilist vahet selles helikasutamises praegu nüansid, kuidas nad nüüd olid laval, kuidas nad olid kuuldemängus? Värskelt ju kõik veel meeles ja see vahe on väga suur, informatsioon tuleb ainult kuulmise kaudu, ainult teksti kaudu. Ja ma ei saanud aru, mille pärast, et peategelased teineteisesse, kuidas nad suhtuvad, sest tegelikult nad ju nad räägivad mööda. Alguses nad räägivad mööda, alateadlikult nad on. Nad ei saa läbi, nad elavad teineteisest mööda, räägivad mööda, aga varsti kohe seejärel see muutub teadlikuks neil möödarääkimiseks, räägivad trotslikud, Nad räägivad vihaga, üks ütleb ühte asja, teine räägib hoopis teisest ooperist, üks ütleb, et ei tea, kui palju täna külma on, teine ütleb, et jah, heeringas on soolane säärasel põhimõttel. Aga teatrilaval, kui on ka need nimetab paralingvistilised vahendid, žestid, miimika ka, ja seda on ka lavastuslikult pauside, kõikide muude asjadega toonitatud, siis muidugi saab hoopis kiiremini aru, saab kiiremini pihta, mille milleganud tegemist, nii et muidugi kuuldemäng võiks öelda, on väga suure kujutlusvõimega ja eriti intelligentsete inimeste kunst, kui nii võib võtta. Ta jääb muidugi jah, natukene napiks. Kui nüüd tulla tagasi meie võistlusloo juurde õhtueine Emmouses autor Ervin õunapuu siis arutelul näiteks meie kolleegid BBC-st ja, ja seesama üles raadio ja Taani Raadio ütlesite aga toredasti Taani raadiosse, ta nägi seda karavadža Maali silmade ees, et see oli nii visuaalselt kujundatud, meil, nii sõnas kui helis. Et, et kohe ta tundis, et ta tajub seda kõike, mis, millest see peategelane seal, noh, kuidas peategelane nägi, et ta tajus seda täpselt samamoodi. Ja samas, kui järgnes õhtu enne valmistamine, siis BBC kolleeg, see, et ta tundis lausa nende toitude lõhnu ja tal oli tunne, et ta viibib samas köögis. No minu meelest ei, saan. Tulla nüüd selle juurde tagasi, mida sa annab inimesele, et, et sa ise lood selle ruumi ise, lood, mis seal toimub, eks ole, sulle antakse kätte need mängureeglid. Jaja, aga seal olid need kaasa mängijad professionaalina, siis hästi arenenud, see võimelised, kuna nad ise töötavad samade vahenditega, siis nad valdavad seda. Aga kui ma nüüd vaatasin meie praegusi küsitlusi, mis on tulnud siis suve ja ka vastavalt kevade kohta, siis auditoorium uuringutes, siis noh, minu arvates masendav on see, et väga see väike kuulajaskond on siiski need, kes on alla 40, nii et me saime suvise kuulajaskonna ja alla 40 umbes 1000 inimest ja kevadine oli siis 3000 inimeste kuulajaid. Et noh, mõnes mõttes mulle ei meeldinud see tendents, mis siin praegu toimetuses toimub, et on, otsitakse uut dramaturgiat ja üritatakse olla unisoonis selle ütleme selle Euroopa kuuldemängupildiga. Aga, aga samas, kui kuulaja on siiski nii eakas, nii eakas, et siis siis näib, et nagu käärid, et need, kellele on määratud see, kes peaksid kuulama, need ei kuule ja need, kes kuulavad, nendele tundub see materjal võib-olla lihtsalt üle pea. Selles on õigust ja meil on mitmed on ka kurtnud, ütleme eakamad kuulajad, et ei saa enam aru, ütleme seal kuskil viie viis-kuus aastat tagasi kui meil toimus niisugune läbimurre nagu meie selles repertuaaris. Aga, aga me anname piisavalt varem tehtud kuuldemänge viimase paari aasta jooksul ei ole mina küll kuulnud enam kedagi kurtvat, et ta ei saa sellest uuest erikeelest aru isegi ma olen kuulnud lausa eakate inimeste käest. No ma, isased üldistust muidugi teha, et, et nad tulevad kaasa, tähendab, võtavad midagi, nad leiavad ikkagi sealt midagi, sest ega meil ei ole ütleme, tehnika tehnika pärast või sõna sõna pärast, seal on ikka mingi peidetud mõte mingi sõnuna lugu. Ei, ma usun, et see, kes on see truu kuulaja ja ta on juba ka noh, niivõrd vast haritud või, või, või ta oskab kuulata, aga aga just probleem on praegu ikkagi sellest uut kuulajat ei ole, aga kui nüüd Euroopa pinnalt vaadata, kas, kas ka nendel on see probleem tuttav seal omavahel arutada? Et asja oli, oli juttu, oli täiesti juttu, kuidas jõuda noorteni juba koolis hakata õpetama neile kuulamist, oli näiteks üks, üks mõte siis ütleme, üldise kuulatavuse tõstmiseks oli see mõte. Et näiteks paljud muretsevad endale järjest kallimaid aparaat kodus raadioaparaat, täitleme, digitaalaparaate jaa jaa. Ja tehnika ju läheb järjest keerulisemaks, me kuulsime seda inglise keeles. Ons raunding sound, kuidas sõnaga filmi filmiheli, eks ole, see tuleb kuuldemängu ka, et sa oled selle sees üleni. Ja, ja näiteks Ungari raadio ütles, et okei ei tea küll, et, et see, see heli ei pruugi praegu kõigini jõuda, aga need, kes on endale jõudnud muretseda selle aparatuuri. Ta hakkab otsima, kus ta saab seda, seda jaama, seda kanalit, seda saadet, kus tuleb talle 100 protsenti, et, et see on ükski. Muidugi see on, see on palju räägitud teie Euroopas väga palju on leidnud ka juba lahendust, et kuuldemängud lihtsalt müüakse syydiitena või siis kassettidena. Ja, ja, ja see on igal pool väga edukas äri Alt. Mis oli siis see töö ja kelle töö oli see, kes sai siis selle Trieuroopa? Esikoha, ja see oli Bulgaaria raadiokuuldemäng atoll sealt kuuldemäng rääkis seose tagasitulekust või õigemini tema teelolekust koju. Ja, ja see teelolek oli kohutav, seal oli kasutatud seda vana Homerose teksti paralleelselt käis tänapäeva sõjapidamine odüsseia söötis niimoodi koju, et tema taga oli põletatud maa autor helilooja ja režissöör olid töötanud selle teksti kallal poolaastal. Ma ütleks, et see oli väga poeetiliselt lahendatud samast kargelt ja, ja ka heliliselt, ühesõnaga see oli nagu ütleme, täiuslik kuuldemäng, mida mina olen kuulnud, üks täiuslikematest niisugust pingutust tehakse võib-olla üks kord elus ja ma arvan, tegid seda festivali jaoks, nad võitsid. Tähendab, nende kogu nende jõudele läinud selle peale isegi esindajad, Bulgaaria raadio esindajat ei olnud kohal, sest tal ei olnud raha Berliini sõita ja prii Euroopa korralduskomisjoni hing ja kortinaar. Ta leiab, Raun lubas, et järgmine aasta Bulgaaria raadiot kutsutakse nende kulul prii Euroopale. No see oli ilus lugu, aga selle loo rääkimise aegu tuli selline mõte, et järjest rohkem muutub raadio nagu taustaks inimese toimingutes ja järjest vähem toimub seda pühendumist. Ja kuuldemängukuulamisel olen ma ise tundnud ka seda, et et seal ei saa niimoodi end, pesen nõusid ja vahepeal annan koerale süüa ja, ja vahepeal õiendan kellegi kolmanda-neljandaga. Kuuldemäng on see, mis nõuab sinu sellest argiaskeldusest väljatulekut aga samas raadiosuund on sellele, et ta ikkagi järjest rohkem. No ongi see taust, et siin on minu arvates see tugev vastuolu, et, et see kunstiline tekst ja see idee ei jõua enam sealt raadioaparaadi kaudu tagasi, et, et võib-olla siis peabki olema nii, et et lähme mingisse eraldi ruumi, võtame eraldi aja ja siis Kuulame seda, aga maris, ma ütlen sulle kohe vastu seda raadio tausta fenomeni, sa naudid seitse päeva nädalas iga päev vaid 24 tundi ainult pühapäeval, tund aega on kuuldemänguaeg. Ja kes on hakanud kuulama, kes armastab kuulda, leiab selle aja. Tänapäeval on niimoodi, et seda mulinat on niivõrd palju, et siis vahest tore, istud maha ja kuulad ja sõbra muret või rõõmu. Oskad teda ära kuulata? Isegi samastuda, teinekord ütleme selle loo peategelaseks Eks see ärakuulamise värk on üldse neil kadumas ka, et see on tore, kui me suudame seda ikka hoida ja kõiki meid ära kuulama.