Kui tihti te üldse teatris käite? Ma ütlen, et väga harva, sellepärast et ma teatrisse lähen, tavaliselt siis ma olen nendes etendustes nii pettunud, et ma ei taha tükil ajal sinna minna ja ma lähen alati teatud selliste eelarvamustega, ma üritan muidugi neid etendusi, mida reklaamitakse kõvasti ja niimoodi ikkagi vaadata, aga pettumused on olnud sageli nii suured. Et, et ma ei ole aktiivne teatrikülastaja, aga samal ajal ma olen saanud teatrist väga suuri elamusi ja väga silmapaistvaid etendusi ma olen, siiski on õnnestunud selle elu jooksul näha, niiet teater, kunstil on minu jaoks ikkagi eksisteerib, tähendab ütleme, operette eksisteerimine jaoks kunstide kahjuks. Janhard, Laapinguid, nüüd vaatasite seda Jaan Toominga uut lavastust vanalinnastuudios siis kuivõrd palju oli seal sellist äratundmisrõõmu vanast toomingast ja palju oli siis seda uut ja ootamatut või üldiselt oli väga palju äratundmisrõõmu, sest et loominguga omal ajal see oli aastal 71 72. Me ju tegime koos tema lavastajana mina kujundajana Tartu Vanemuises suurt seitsmetunnist etendust, kapsad ja kuningad. Mis siis tol ajal muidugi tegi ta suure šoki, õieti Dali kõrveli ooper, aga, aga ta muutus, muutus selle toominga lavastuse käigus samasuguseks realistlikuks farsiks nagu nagu seegi lavastus ja ja mina muidugi kujundajana panin ka kõik kõik mängu, mis seal kõik, mis võimalik, oli selle aja kohta, nii et me võtsime kasutusele täielikult selle Vanemuise valguspargi ja tõime valgustid sinna juurde ja toomingas tõi isegi koori lavale mängima ja mõned argestrandid ja ja see oli ikka täiesti totu, totaalne lavastus, nii et kui ma tulin seda vanalinnastuudiolavastusi vaatama, siis ma üllatusin selles mõttes, et ma imestasin, et noh, vanalinnastuudios, midagi sellist üldse korda on saadetud, siis mulle on jäänud mulje nagu sellisest kammerlikum mas teatrist vanalinna stuudiost, täpselt samuti sõnajaga. Need näitlejatööd olid ju kohati lausa silmapaistvalt selles mõttes, et nagu toomingas tal on võime. Anno näitleja tähendab mängima mina vähemalt aktiivsemalt, kui nad seda teevad, tavaliselt sõnaga, ta võtab ühest näitlejast, ma ise käisin omal ajal proovides välja kõik, mis on võimalik sellel hetkel võtta ja seda oli näha ka selles lavastuses. Me kõneleme rošeevitracki näidendist Victor ehk lastevõim Jaan Toominga lavastuses Vanalinnastuudios me kõik kolmekesi olime selle esietendusel 31. oktoobril. Ja nii Lilian Velle rand kui Meelis kapsas on jõudnud seda lavastust ka arvustada Eesti Päevalehes. Meil ilmselt ei kujune siin selles suhtes tigedat, poleemikat, et me kõik oleme selle lavastuse pooldajad, tundub mulle, aga mul endal pean tunnistama, ei ole veel niisugust, selgelt välja kujunenud suhet selle lavastusega või mina ei oleks suutnud seda arvustust ka paberile panna pärast seda ühte vaatamist. Ja kui ma lugesin teie kirjutistest seda, et pole tükk aega nii palju naerda saanud ja tuli tervendav naerma pärast on nagu kergem selle kurja maailmaga silmitsi olla, siis minul oli vist mingi vastupidine effekt. Tekkis mingi hingeline segadus ja väga depressiivne. Pühapäev oli pärast seda laupäevast esietendust ja võib-olla hetkelt ei oleks tahtnud selle kuueaastase esteeri kombel öelda, et sajad mulle hirmu nahka Victor, mõeldes Victoria kogu seda lavastused, krim plit, aga ma saan aru, et teie laeng oli siis ikkagi niisugune. Vastan. Märgiline sellel etendusel ma sain aru, et teater on ikka väga isiklik asi. Ja mina võiksin sellest etendusest rääkida nii kui sotsioloog kui, kui teatrikriitik mana diletantlik sotsioon, ma ei oska öelda, kas nüüd vastase naer oli aga tervendav, ma arvan küll, sellepärast et minu emotsionaalses mälus on viha vihastamist, mis ärkas selle etendusega üles. Ja ma ei, et, et inimene, kes vihastab elu asjade peale, on, on tingimata positiivne nähtus. Ja ma saan väga hästi aru nendest tolerantsemat tõest ja filosoofilisema meelelaadiga inimestest kes vaatavad seda etendust kuidagi imelikult ja hakkavad teda analüüsima üksikasjaliselt, nii teatri esteetika mõttes. Minule meenusid Need toominga lavastused 30 aastat tagasi kus me neid ühendas nagu vaatajat ja, ja toomingad. Üks viha ja, ja nüüd nagu teine viha, aga ma usun, et et see erinevus on rohkem karniiri laadi ja, ja vihastab elus meid, et midagi, mis mis on nagu sügavam või või põhimõttelisem. Ja, ja kui nüüd võrrelda Baskini ja kalli estraadietendustega, mis mulle ka väga meeldivad siis toominga naer on muidugi põhimõttelisem ja eksistentsiaalse Meelis Kapstes sinu arvustusest võis võib-olla välja lugeda, et ega jaga nii sarkastilised veni lootusetult pill. Kui maailmale sellest ma püüdsingi kirjutada ja tegelikult sellepärast mul ongi hea meel, et meil hiljem veel Vellerannaga mõlemal oli asjasse positiivne suhe. Selles mõttes positiivne, et asi oli huvitav. Aga et tegelikult. Ma ei usu sellesse küll, et see lavastus mõjuks tervendavalt, aga ja maailmavaateliselt ilmselt moira omadega niikaugel et olla maailma ilma ja inimeste peale nii tige või lootusetu, et selles mõttes ilmselt on mingi filter ees, et ma ei samastu absoluutselt selle lavastuse sõnumiga. Sest ma usun, et see näidend nii kuritekstina ei pruugi olla, et seda on võimalik palju profarstlikumaltki selles mõttes hea, et võiks olla pealispinnalt palju leebemalt lavastatud ja võib-olla isegi siis või loovtõsidus või, või lõikavus isegi minu jaoks pääseks rohkem esile, aga praegusel juhul ma püüan nagu võtta seda asja vastu sellisena, nagu ta tehtud on. Ja puhtvormiliselt oli see mulle huvitavam kui nii mõnigi teine toominga lavastus kas või Ibseni metspart või hästi sarkastiline ja tige Parkman oli jah. Et seekord oli mul huvi tav ja jälle vastupidi. Kui Lilian Velle rannal, siis minule meeldis just see lõpp, esimene oli, esimene vaatus oli minu jaoks selline üsna üsna tavaline ja nagu ma ütlen, et ma ei suuda kaasa minna sellise looga, kus kõikidesse tegelastesse on suhtutud. Tähendab siis ma mõtlesin, et ma sellest lavastusest ei kirjutata. Aga kui teises pooles tekkis mingi selline, nagu ma nimetasin, seda realistlikuks atmosfääriks kaks koledat sõna, õhustik, paadunud teatrivaatajana, ei juhtu just tihti, et miski asi laval mind hirmsasti haaraks või, või tekiks selline tunne ka, et see asi on võimalik ainult teatris seda telekast või, või, või kinos ei näe. Vot siis, kui oli see magamistoas stseen, tegelikult see on väga hästi kirjutatud, tud dialoogi, et see ilmselt on Liina Tennosaar ja, ja Vello Janson, kes selle maiuspala kätte on saanud, oleks ka imelik, kui sellest näitlejad midagi suudaks teha. Et tekkis tõesti mingi selline tunne, et, et ma olen seda näinud, ma olen seda tundnud ja, ja samas oli see väga teatripärane, et ühelt poolt mingid paatuslikud, antiiksed, karjed ja röökida samas mingi nullstiil, mis oli väga eluline. Kuidagi muutuks selliseks unenäoliseks eluliseks korraga, nii nagu ilmselt me vahel kõik oleme tundnud, et see oleks nagu unes, aga tegelikult on elusad, kui mingisugune mõttetu dialoog läheb käima või mingi mõttetu konflikt väga-väga-väga absurdseks kisub ja tunned, et sa ei suuda seda peatada, näed seda kõrvalt, aga ikkagi asi läheb kuidagi edasi, et ma usun, et igal inimesel seda paaril korral elus on ette tulnud ja, ja sel hetkel ma teatris seda tundsin ja veel kord kordan, et, et ma olen ilmselt täieliku filtri peale võtnud, et ma ei samastusele selle toominga ideega, et siin ilme elu on, on väga kuri ja, ja, ja ma ei tea, mis sõnad kõik kokku, et kõik, see parem ootab meil kuskil teises ilmas ja isegi see jumala teenimine, kui ta siin on, et see on muutunud selliseks võltsiks ja farsiks ja no ühesõnaga, see kõik ei ole kokku minu teema. Aga, aga ma suudan, noh, mul on hea meel, et ma suudan, suudan vaadata seda asja nagu sellest lahus, rääkimata sellest, et paljud vanalinnastuudio näitlejad, rääkimata Tõnu ojast olid huvitavamad ja üllatavamad kui, kui tavaliselt, palju huvitavamad. Minu arvates see etendus ei olnud tige, ta oli vihane, aga ta ei olnud tige. Ja teine asi oli see, et see teravus no ta oli kindlasti teravam, kui on kõik Baskini kalli etendused kokku, sest et see oli, see oli niisugune põrkega teravus rääkinud millestki väga otse ta rääkis nii nagu me oleme 30 aastat olime harjunud rääkima asjadest siiski nurga tagant või ribide vahelt, ridade vahelt. Ja tegelikult oli ta ikka jah, traagiline etendus. Ja ma saan väga hästi aru, Figheriinid, kes oli varas, Madenduses. Ta on traagika. Tragöödia tegelikult ja mul on niisugune tunne, et ma nüüd, kui ma paar päeva mõelda sain et, et ma ei ole tabanud, ei ole mõelnud sellele, missugune võiks olla 90.-te aastate Hamlet. Ja järsku, kui ma sellele Tõnu Oja Victorile mõtlen siis tekivad niisugused Ise äralised paralleelid. See roll mulle väga meeldis, kuigi ega ma ei tahaks väga teda kiita, sellepärast et see, kuidas üsna tüütus telesaates Tõnu Oja kriitikuid nimetas tollerdajateks teatri ümber. Aga see pahameel hetkeline pahameel on juba mööda läinud, nii et ma võin teda jälle kiita. Kui ma mõtlen Vanemuise Hamletile Kaljujärve Hamleti-le siis siis kui ma seda etendust vaatasin, ma ei saanud aru, milles on asi miks on tema olla või mitte, olla monoloog. Nii tühi. Nüüd kui ma seda üheks aastast pikaks kasvanud poissi Tõnu Oja Viktuuri vaatasin, kes Veiderdab ja ja märatseb ja mässab, nii nagu kunagi 30 aastat tagasi, noor Tooming. Sain ma aru, et temas, selles Viktoris on rohkem olla või mitte olla küsimust, kui kui Mati Undi Hamletit võttis ja ma ja ma usun, et, et see oli mati hundil taotluslik, sellepärast et kui, kui me elame niisuguses maailmas, kus iga hetk võib hakata lund sadama nagu 300. öeldakse siis, siis on isegi natukene imelik, et täiskasvanud enesetunnetusega täie küpse enesetunnetusega mees veel hakkab arutlema selle üle, kas olla või mitte olla, sest et see mitteolemine on tal nii kergesti kättesaadav ilma tema enda tahteta. Aga see üheksaaastane poiss, kes alateadlikult tunneb seda, mis ta ümber toimub, see niisugune labane ja väiklane maailm mis on väliselt väga kena ja sile. Ja see maailm on tegelikult see maailm, mille pärast see poiss otsustab mitte olla. Ma saan sellest asjast nii aru, see kõhuvalu ja see lõpufarss kõik on iseasi, aga tegelikult põhimõte on selles, et ta otsustab mitte olla. Ja selles on kogu selle loo traagika ja see teine plaan ja, ja kuna seal pealispinnal niimoodi märatseb farss tõesti särav farss, siis seda, seda traagilisem on selle Viktori otsus. Tähendab. Minu jaoks on põnev siin ka, kui me võtame mingi eelmise sleppi asjale juurde, ma ei ole küll nüüd näinud ju toominga, ütleme selle algusaja või, või kõrgaja, neid lavastusi. Aga ma usun, et siin see toomingas lepp on ka oluline ja mingisugused toomingale omased teemad kas või selle patu ja, ja pühasuse teema ja hullumeelsuse teema, et neil on mingi lisavint peale keeratud või just mingi pilamomenti juurde tulnud samamoodi võib-olla Tõnu Oja suhtes üks aspekt veel. Meelis Kapstus ka kirjutas seda, et mingil moel see laste või, või noorukite mängimine on olnud mingi tema ampluaa, mis tal on peale pandud, et nüüd see roll annab nagu talle võimalusel mingiks eneseparoodiaks või mingil täiesti uuel tasandil kõrvalt vaadata kogu mingit oma läbitud sleppi lisaks lisaks sellele rollile ja tõesti nõrgemalt ja teistmoodi võõritusega kui varem. Ma ei oska öelda, kui kui valmis nüüd esietendusel see kõik veel oli või kui küps oli ja ja meil on siin ilmselt kaks leeri nende vaatuste suhtes ka minu jaoks, nagu oli kõige õigem mäng äkki või kõige õigem kraat esimeses vaatuses koos Egon Nuter tulekuga läks minu jaoks see farss või see õiges, õiges kerguses käima. Ja siis esimese vaatuse lõpuni. Ja minu jaoks seal teises vaatuses oli rohkem tühikuid ja võib-olla seesama, millest Lilian väljananud kirjutas, et mingi ebamugavustunne nagu mindi farsist välja kuidagi muidugi see ta on vanalinnastuudios sega selles teatris niisugune erandlik ja uudne asi. See ei ole nüüd päris minu väljend, aga kas teie arvate, kas on mingeid, et vastutulekuid või mööndusi või kompromisse tehtud vanalinnastuudio laadi suhtes või vanalinnastuudiopubliku suhtes selles lavastuses? Ja kui me võtame mingid siin ja praegu momendid, mingid eesti paralleelid? No näiteks, et öeldakse seal Setumaa Elsasse ja Loträäni asemel või? Või no ei saa siin ka mööda Egon Nuter sellest presidendi soolost, mis oli küll hoopis mingil teisel Tasandil, et ei tunne seda analine publikut nii hästi, aga ma usun, et et kui see vastutulek oli, siis lihtsalt žanriliselt farss. Vali. Aga no ma ei usu, et see vanalinnastuudio põlvik ka nüüd nii vähenõudliku anneta tragöödiat ka ei taba, farsis või komöödia, tragikomöödia on ju ka üks, üks huvitavamaid ja peenem. Saan ta üldse. Et nüüd ka seal olid nad setomaad, siis no mind ei seganud ja tegelikult see, see, kui nagu ma aru saan, see tekst, mida notar rääkis, president like intonatsiooni taga oli tegelikult rollis ju olemas ja ja kui selle selle pereisa tekst kõlas niivõrd presidendi, meie presidendi kõne moodi, et, et võis tekkida hetkeks kahtlus, et see on sinna lausa juurde kirjutatud, siis seda geniaalsem ju see näitemäng ühelt poolt ja meie president teiselt poolt. Ja ta oli ikka väga lustlik etendus oma teatudki siis. Praegu hakkasin mõtlema selle üle, et ma seda isegi usun ka, et tegelikult näitlejatel on ilmselt seda selles lavastuses üksjagu raske mängida ja otsid, ma jõuan jälle tagasi jälle enda kaitsekõnega selle sõna teravus juurde ja see teravus ilmselt saaks tulla just läbi selle, et näitlejad, noh, ma ei tea, ma usun, et toominga mõte tegelikult on kindlasti vastupidi, selline kogukondlik, teatri tegemine mõttekaaslase ja sellise rühmatöö põhimõtte alusel ma vähemalt oletan, aga aga tegelikult ma usun, et, et mina usun, vastupidi, näitlejal on puht tervistavam, kui ta seda asja endale väga ligi ei lase ja teeb seda, seda rohkem. Sellise sisemise terava hooga ja, ja sellisena suurema sisseelamise ja samastamiseta. Aga ei, ma ei usu seda, sest kui Tõnu Oja kaotab ära need niisugused hingevärinad, mis tal seal esimeses vaatuses on või ma ei tea, ma, mõtlesin nad välja, minu meelest oli tal väga peeni kohti sealsele märatsemise sees olin niisugused peened peened valukohad ja kui ta need ära kaotab, siis kaob etendusest väga palju. Usume, Tõnu Ojal on ka kõige lihtsam tema kedagi löö, tema saab ise vastu kõrvu. Tema, see, kellele netti, kuidas see oli see, kes, kes, kes sina, kes sa saad kõrvakiile, tema on selles loos see, et põhimõtteliselt nendel, kes, kes nagu peksavad, on ilmselt see palju raskem ülesanne. No ta peksab vastu ta oma vahenditega peksab väga kõvasti vastu ja nii, et arugi ei saada. See on nii, et Karin Kask on ikka öelnud, et loll ei saa aru ja tark ei tule ütlema. Aga ikkagi, tema on ikkagi positiivne kangelane, kui võrdlus juba Hamleti nii kiskus, siis mis siis liiga positiivne olla, see on ikka lihtsam. Tähendab sise sisetundega laval, ma arvan. Aga nojah, see on tegelikult kõrvalt. Aga nad mängisid ikka hästi. Ma ei ole tükk aega nii hästi mängitud, komöödiat näinud. Seal oli niisugune vabadus, ei olnud seda nii meelelahutusliku farsi mängimise, pressi või punni või seda ei olnud. Ta oli täieliku vabadusega mängitud säravalt minu arvates maid. Oli see mingise prantslaslik kergus ja sprei, mida on nagu öeldud, et, et ei saavutata eesti teatrist. Või ei, ma ei usu, et see nüüd see ei ole, et ma ei ela nüüd jah, et Lauri Leesi ütleks, et see on prantslaslik Esprjagad, aga ta oli siis eestilik. Aga ta oli Espri sellel etendusel jälle mõtlesin. Siin on see niisugune positiivne ja negatiivne see asjast. Et, et mis vahe on nüüd 30 aastat tagasi ja, ja praeguse etenduse vastuvõtuvahel siis oli nii, et sul ana teadvuses kogu aeg töötas, et vaat, sa ei tohi kriitikul, sa ei tohi öelda, et see on pessimistlik emal, nüüd oleme me ükskord jõudnud demokraatia nii, ja ma võin rahulikult öelda ka, et mul pessimistlik asi ka meeldib ja miks ei võiks vahel mängida, aga pessimistlikult ja lavastada Ta on selles etenduses on vähemalt energiat, väge, mida ei saa vist keegi eitada. Mina julgen väita küll, et mulle teatris enamasti natuke rohkem seda, seda rõõmu õnnestunud vormist ja heast mängust, palju siis selliseid selliseid lugusid ja lavastajaid on, kellega oleks mingi ilmatu see usuline kokkukuuluvus? No igal juhul toominga lavastuste reas. Julgen väita, et, et mulle vähemal vähemalt üheksakümnendatel aastatel nähtud toomingas kõige sümpaatsem lahast Ja noh, see energia ilmselt seesama märksõna, mis nüüd võib-olla võib valem valesti mõistmist tekitada, see depressioon, mis ma ütlesin, see on ikkagi ka lavastuse energia või see mingi hullumeelsuse tuul, millest nad seal laval räägivad ikkagi uhkas minust üle, nii et järelikult ta võttis mind kaasa. Aga kui vajalik võiks olla selle lavastuse nägemisel teatrimälu või see seesama toominga, maailma tundmine? See on kindlasti üks üks niisugune toetav moment aga, aga mitte määrav, ma arvan. Sest, et see äratundmisrõõm ei tarvitse olla ikkagi üllatus, rõõm on suurem ja, ja selles etenduses oli ju tõesti üks üllatus teise peale, nii et see iial ei teadnud, kust see pöörab või kuhu see pöörab või missuguse laadiga välja tullakse või või see oli ka kogu selle selle vaimuenergia peal oli ikka ikkagi üks üllatus teise järgi. Vormi üllatus. Aga samas olid need siis ikkagi selles mõttes tervikut, et Kletiliseks ta ei läinud teie jaoks kusagil. Ei, no mina võtsin ta ühe sõõmuga vastu ja just tahtmata teda kuidagi vormiliselt analüüsida, sellepärast et mul on niisugune tunne, et siis pudeneb see tervik mul käest ära, kui ma hakkan seal nikerdama, et see oli nüüd niisugune, see linas. Üks asi on võtta võtta vastu nii nii jäägitult, et sa ei, sa ei taha analüüsida, sind ei huvita see, sa, sa tahad jätta endasse selle mulje. Ja kuidas see on saadud, sa ei tahagi seda nii väga näperdama hakata. Ja teine asi on see, et kui sa seda seda niisugust täis muljet täis täis pealetungi ja siis hakkadki, ei saa neid üksikuid asju lahti võtma ja see on ka, see on muidugi see on isegi väga vajalik, seepärast, et ega kõik ei ole niisugused viha hullud nagu mina olen. Siin oli hundiga, paralleel oli selle Hamletiga olemas ja muide mõne muusikalise kujunduse või mõne tantsukeeru või või, või selle laulu numbri ajal ma isegi korraks mõtlesin hundilaadile ja ja selle seebimullide puhumise ajal tuli mul tango millegipärast meelde võrdlusena, nii et võib-olla on võimalik seda hundiga. Kõrvus jah, see seebimullid, ma just ei hakanud enne ütlema, et see oli minu jaoks natukene kohatu detail kui hundil need seebimullid kukuvad alati hästi välja. Ja kõige selle kohta saab öelda, et üks kämp kõike hästi tore, aga aga, aga vaat siin nagu selles toominga. Ärgi selliseid detaile oli minu meelest külmis tema laadis nagu ei kuku nii tervikuks kokku. Aga võib-olla teatud piinlikkuse hetked kuuluvad ka selle asja juurde. Jumalateenimises oli seal pila sees, et miks siis mitte selles teatriteenimises samamoodi pilada seda teatrit? Ta toominga lavastustes on alati kollektiivsest süütunne sees ja võib-olla just nendel nendel hetkedel, kus kadusse pila ära ja sest need asjad, mis toimuvad, mille üle me naersime, me kõik kõik ja selles süüdi natuke. Aga kui siin oli see võrdlus selle noore toomingaga või selle 70.-te toominga, kas siis nüüd need ajad, mis need lavastused on välja kutsunud, pessimism on nüüd ajas jõudnud siis ka sinnamaale? Aga minul just tundubki see, et Tooming ei ole ju kunagi olnud poliitiline lavastaja. Ja see nüüd tagukutud, tundub nagu oleks poliitilist satiiri ka selles on pisut. See on minu arvates nagu niisugune väline garneering, ta ei räägi tühistest poliitilistest kämplemitest, tal on ikka midagi olulist tähtis ja kui siis sealt midagi peal virvendab, siis jah ei ole, nagu see põhiline. See mulle meeldib ka, et ta ei ole nagu siin ja praegu punnitatud, et, et peaks siin ja praegu olema, ma usun, et see on heas mõttes tõesti igal pool ja igal ajal. Ja tantsigu leid, igavikuline lavastaja olnud ja ilmselt jäänud ka selleks päevakajaline lavastaja ta ei ole. Ja mingis mõttes ta selle igaviku ikkagi annab skaalat tee nendes oma finaalides kätte, noh siin ka juttu sellest, et see finaal võib-olla poleemiline, minu jaoks on ta just selle toominga lavastuste reas ja tema lavastuste finaalide reas nüüd jälle oluline ja minu jaoks see maski maskitants või, või see rituaal seal lõpus andis mingi üldistuse või võib-olla enda kokkukogumisel Seal oli ju see, et keegi teatas kuskilt piiksatas, et see, mis te nägite, oli ainult teater ja siis läks, läks tantsuks, et ütleme, et põhimõtteliselt noh, selline plakatlik lähenemine ei ole jälle üldse üldse minu maitse, aga iseenesest kui see tants ära tehti, siis tantsu kihvtilt tehtud ja see mulle meeldis. Selles lõpus tähendab mitte päris lõpus, aga kui Victor sureb siis tuli mulle meelde, kuidas põrgupõhjas Eelme vanapagan märatseb ja lõhub selle maailma ära. Ja siin on asi hoopis pessimistlikud, siin lõhub maailma ära väikse Viktori ja, ja selleks, et see jääks minu arvates just just niisuguseks, et see, see moment oli küll see ei olnud enam farss. Selleks oli tarvis, et ta tõuseks üles. Sest oli tarvis, et, et see oli teater ette need surnud üles tõuseksid, sellepärast et see teine surnuse, teine hull, see oli ju sama sümpaatne, need olid ju mutter, mängisin väga sümpaatselt seda meest, aga noh, ainult öelda seda, see oli teater, sääst oleks väheks jäänud ja sellepärast see igatahes see oli juba niisugune rahunemise ja, ja hea rütmiga, väga hea rütmiga ja ka väikese alltekstide, aga minu arvates niisugune lõpp. Päris lõpp oli ju ärkamisajast ärkamisajas, seal tuli pimedamal laval mingise rahvusviisiotsa polnud tähti? Ei, aga hea meel on, et vanalinnastuudios selline lavastus. Minu arvates on seda väheldud. Pärast hullumeelset professorit on minu meelest see üks niisugune lavastus, mis Jahavat, kellele, eks ole niisugune vana vanatoi, vaid ta annab selle elutunde kätte mingi mingi peegelduse, elutunde peegelduse väga tugevalt. Ja vot see on jälle kummaline, et ometi me vaidleme siin, aga sellega ma olen ka väga nõus, et et selles selles hullumeelses professoris, seal oli ka mingi sürrealist kristlikus selles dialoogis sama moodi, et mingi dialoog, mis veereb ja veereb ja ja, ja mis kisub kuskile kiiva ja mida kuidagi ei saa peatada tegelikult sealt jäi tugevasti ka seesama elulist teatraalne tunne. Jah, aga see on, mis kasvab välja mingist elutundest ja ja nii Mikiveril kui toomingad, on see see tugevasti siia oma olemas, mida väga paljudel lavastajatel meil teatris ei ole ja mille pärast me, teater ongi igav. Sest kui see oleks ka niisugune, mida ma vastu ei võta ega ei pea ju vastu võtma, aga, aga ma tajusin, et see on olemas. Aga seda ju väga paljudel juhtudel ei ole. Kostümeeritud etlemised. On väga sageli meil teatris. Ma pean ütlema seda, et lisaks muidugi toominga ikkagi silmapaistvale lavastus oli väga hea kunstniku töö seal ja ma ei ütleks, et see kunstnik oleks nüüd kitsalt orienteerunud sürrealismi-le ma nii palju kui mina olen Artood lugenud, et seal oli arvestatud teatud mõttes Arto põhimõtetega, too ju esitab teatud nõudmisi ka lavakujundusele. No näiteks kas või seda, et iga näitleja kostüümis peab olema midagi veidrat ja ees ei pruukinud alla alati olla sürrealistlik, nii et ma ei ütleks, et et see sürrealism seal oli nüüd esile tõusev, et see oli natukene selline peenem, et seal oli, seal oli väga erinevaid laad, täpsemalt öeldes ta oli ikkagi selline postmodernistlik lavastust ka oma kujundusstiilil, et lihtsalt oli tehtud üks selline toominga lavastusele vastav Arto põhimõtetest lähtuv lavakujundus, aktiivne kujundus, selle avastas, isenesest kuulas ta nagu sellise sotsiaalse teatri juurde. Mina olen seda sotsiaalsust kunstist võtnud teatud reservatsiooniga alati selle peale, tähendab minu meelest sotsiaalne ei ole ainult see, kui me näitame näiteks laval laipu või räägime sõnaga mingisugusest vägivallast või või demonstreerima ühesõnaga ühiskonda pahupoolt. Minu meelest sotsiaalne on ka see kunst, kui inimene tuleb teatrisse või mõnda teise kultuuriasutusse positiivse emotsiooni, sest vaadake, milline on maailm meie ümber ümberringi vägivalda, sõnaga selline räpasus ebaeetilisus ja kujutage ette, kui inimene tuleb nüüd kasvõi ühte näitusesaali, vaatab imeilusaid akvarell ja saab sellest naudingu juba minu meelest on see sotsiaalne, et meil käsitletakse seda sotsiaalset problemaatikat väga ühekülgselt, et see on selline noh, pahempoolne sotsiaalsus. Aga miks ei või olla parempoolne sotsiaalsed, ma pakun inimesele positiivseid emotsioone vastukaaluks sellele, mis on meid ümbritsevas maailmas. Aga, aga noh, toominga lavastuses oli nii üht kui teist, et tal oli ju tõesti sõnaga seniseid ühiskonnakriitilisi fitseene seal, mida ma hinda kõige kõrgem, aga samal ajal on seal ka selliseid ülevaid kauneid ja, ja, ja buss näiteks selliseid seene ka. Et seal oli nii üht kui teist, et selles mõttes sotsiaalne on keerulisem, keerulisem fenomen kui lihtsalt rääkimine ühiskonnas olevast halvast. Meie olukorras on sotsiaalne kunst ka see, mis pakub meile ilusat, ülevat, ausat, eetilist, eks ole, hingelist vaimset, sest näiteks vaimne vaimne kunst oli meil täiesti kadumas, eks ole, no toomingas pakub ka seda, et võib-olla see vaimne pool ongi see nüüd, mis on toominga suut võrreldes sellega, mis oli siis need 30 aastat tagasi, sest et siis oli toomingas lihtsalt ütleme, loogiline lavastaja, ta tegeles inimese võib-olla sellise alateadvuse avamistega just sellesama rituaal, rituaal teatri kaudu, aga nüüd ta ainult ei ava seda alateadvust, vaid ta üritab ühesõnaga, jõuda ka alateadvusest läbi, ütleme meie vaimse maailma noh, algeni või üritab vähemalt seda. Tseense positiivne positiivne sotsiaalsused ei pea tingimata nagu meil praegu suurem osa ju ka rahvusvahelisi kunstinäituse, mis siin toimub, demonstreerivad ainult negatiivset sõnaga vägivalda, seksi, laipasid mingisuguseid perverssusi. Et umbes nii, et see on käinud sotsiaalne, aga, aga ühiskonnas on nii üht kui teist, eks ole. Kuivõrd Jaan Tooming on teie jaoks olnud moralist, selle kohta võib öelda, et pada sõimab katelt, sellepärast et eks me oleme enam-vähem ühe põlvkonna lapsed ja ajame ühte asja, et et minule ta küll moralistinale mõjunud, aga minu enda kohta on öeldud, et mina lähen maralist. Nii et võib-olla me ajame ühte ja sedasama asja erivahendeid kasutades ja noh, me oleme erinevad inimesed, eks me teeme seda võib-olla erinevalt, aga, aga selge on see, et selles suhteliselt räpases maailmas sõnaga keegi ka koputama positiivsetele emotsioonidele või positiivsetele ustele või avama inimestele ka positiivseid võimalusi, sellepärast et et negatiivse programmiga ei lähe me kuhugi edasi. Meie rahvuse, meie rahvuse lõppes meie kultuuri lõpp, kui me ainult ehitame üles kunsti mingisugusele sellisele 20 sajandi lõpu sellisele perversiteedileveni, selle samal aastase puhul on tulnud käibele selline märksõna nagu jõhkrus ja, ja rämedus jõhkrust küll nüüd eriti jah, ei kohanud, ma sain seal kõvasti naerda, tundega inimesed naersid, kui oleks olnud nii jõhker, siis inimesed ei oleks võib-olla naernud muidugi. Nalja juurde kuulub teatud selline brutaalsus ja, ja otseütlemine, aga aga see oli nagu nalja kontekstis ja ma arvan, et see kuulus nagu rohkem selle teksti juurde, sest et toominga sõnaga ju ise ei olnud seda teksti kirjutanud, ta võib-olla oli kohati seda täiendanud. Nii et see, mis on brutaalne, mõnele võib-olla ongi algtekstist tulenev. Aga samal ajal ta pani mängima näitleja kehaga, võib-olla mõnel on see vastumeelne, aga eriti need kaks lapsukest peategelasseal, nii, nii see kuueaastane tüdruk, Kuiga, üheksa-aastane poiss, eks ole, nad mängisid kehaga, et sellise body längi vitsu sõnaga, mis on toominga õudselt tähtis ja mina arvan, et see oli näitlejatele kindlasti väga hea, koos, ma kujutan ette, sellele teatrile oli see kindlasti väga kasulik vastus. Et me ei saa siin mõelda asja niimoodi ühekülgselt, et kas vaatajale ta meeldis või ei meeldinud ainult kuidas sa teatrile meeldisid, peaks küsitlema näitlejaid, mis nemad, mis nemad sellest sai, ta andis ka teatrile veel midagi siis näitlejatele, siis on see ikkagi noh, antud juhul saavutus, kuivõrd nüüd see Jaan Toominga trigeel eeldab seda. Et inimene on, ütleme noh, elanud sellesama põlvkonna elu või, või noh, tuleb järgmine põlvkond, kes ütleb, et see, mida teeb Jaan Tooming, et see on midagi mõistetamatut, tekib nagu selline barjäär või kurist, mina üldse olen seda meelt, kultuur ei ole põlvkondlikud, kultuur on vertikaalne nähtused. Et siin on rohkem tegemist mõttekaaslastega, et mõned noored noored inimesed, kes töötavad samal lainel, mõtlevad samal lainele, loovad samal lainel kui toominga toomingas on teile vastuvõetav ja mõned võib-olla ka raugad võtavad teda vastu, aga samal ajal teised ei pruugi võtta, siin on ikkagi tegemist sellise ikkagi teatud selliste individuaalsete omaduste ja eesmärkidega mis seal püstitatud ja selles mõttes spetsiifiliselt ütleme põlvkondliku küll selles lavastuses noh kuigi palju joonud minu meelest. Et seal oligi kajalist võib-olla, aga noh, ajakajalised saavad kõik aru 100 kraadises mulle võib-olla nagu nii hästi sobinud nagu et see oli mulle ainukene, mis mind natuke häiris, just eriti see presidendi imitatsioon, sest seda on juba niivõrd palju nähtud, et kulunud kulunud teema seal. Aga toomingad. Huvitav, sest et tema Tartus seda võib-olla pole jah, pole näinud ja läbi elanud, mida veel lisada, vaid seal on ka võib-olla see, et ma pean väga teretulnuks, et ütleme, toomingas need Tallinnas lavastas ülemist 30 aasta. Et selles mõttes kindlasti oleks kasulik, kui ta teeks ühe seeria lavastusi Tallinnas. Et see on tegelikult teatud mõttes noh, ütleme kuuekümnete aastate lõpu seitsmendate aastate alguse renessanss. Ja kindlasti ta värskendab seda teatripilte, sest et mulle ei meeldi mina teatrisse istuda ja igale ta seal kaks-kolm tundi antud juhul ma siiski tähendab, nautisin seda kõike ja see on haruldane, sest et väga sageli tuleb siiski teatrietendustes pettuda, sest et teater ei saa kanda selliseid funktsioone nagu anda. Ma võin rahulikult täiesti ühte head sügavat raamatut lugeda, ilma et ma ootan sealt mingisugust vaatemängu, aga teater jääb nii või teisiti vaatemänguks ja ja selles mõttes toomingas pakub tema printsiip pakub vaatemängu. Ja, ja ta tõestab järjekordselt seda, et vaatemäng ei pea tingimata olema kitš, et ta ei pea minema seks rahvalikuks labasuseks. Et ta võib olla kõrgkultuuri ja selle, ütleme rahvateatripiiril, eks ole, tähendab, Tommingas väga osavalt manipuleerib nii ühe kui teisega. Ja ütleme noh, sellist puhaste täiuslikku teost ühes või teises laadis on muidugi väga raske luua. Võib-olla see polegi teatri ülesanne, see on võib-olla kriitikute ülesanne kirjutada millised on terviklikult ja puhtad teosed, aga lavastajat ülesanne lihtsalt pakkuda meile head vaatemängu, sest ma tõesti seda nautisin, oli pikk, kolm tundi vist, eks ole.