Räägime vanast draamateatrist stuudios on Lea Tormis. Nii esialgu käib esimene maailmasõda. Tartus on Menningu trupi tuumik otsustanud tulla ära 1916. aastal siiski mitte enam seal edasi töötada, kuna neile oli vastuvõtmatu see kuidas seda teatrit seal edasi tehti. Ja Tallinnas sünnib 16. augustil 1916 üks uus teater, kellel ei ole oma maja ja kellel üldse ei ole ühtki kindlamat pidepunkti ja ta avatakse niisuguse näidendiga, mis kannab üsna sümboolset pealkirja vastu vett. Sellepärast et see teater, millest nüüd kujuneb niinimetatud vana draamateater ta peabki kogu oma lühikese olemasolu aja õieti vastu vett ja vastuvoolu ujuma, selleks et üldse ellu jääda. Sest Menningu kasvandikud tahavad teha tõsist kunsti teatrit edasi ja just nimelt nendes kõige keerulisemates, majanduslikult kõige raskemates aegades kus see tegelikult ei pea, oleks üldse võimalik olema. Aga nad teevad seda. Väga emotsionaalselt meenutab vana draamateatri algus nüüd proua Maria Türk. 50 aastat tagasi üheksa ülijooksikud, lahkusime raske südamega meie armsaks saanud vanimustik, jaks. Siirdusime pealinna Tallinna, milline olid tulvil täis sõjapõgenik. Meie lipule üks oli siis tuul puhub ja vihma sajab. Välk valgustab pimedat ööd. Kõik otsivad majadesse varju, mina üksigend, tundmatut tee köit. Linn oli sõjapõgenikke täis ja kusagil kusagil peavad ehk nii abikaasaga elasin suure suure külma tulikeni bändoriini suveputkas. Ega teistegi palju paremini olnud. Mehe asustimu omati aednik, looma Aleksandrit istus, sai kokkuleppele, bänd oli seltsiga Eduard tühkvaike üksmeelselt õpib peanäitejuhiks. Juba esimese hooaja kestel ühinesid meiega Vilcolmendist vani muislast Mitsigatis Mölder tapet, nutsu. Ja nii siis kokku oli 12 12. Kui ma aga hooaja repertuaari koostamisel selgus, et meie trupp on ikkagi veel liiga väike siis otsustasime suurendada seda ajalehekuulutuse kaudu. Ja tõepoolest saime terve rea asjahuvilisi, kes enamikust neist olid juba varemgi püsinud. Nii et niisugused tuntud näitlejad nagu August sunne, Anna, Markus, Eduard ja Marja, Tüür Aleksander ja Olly, Teetsov ja Karl triip, buss ja veel mõned olid siis need, kes panid aluse sellele teatrile. Aga Tallinnas ei olnud kusagil mängida. Ja Aleksander Teed Sovil õnnestus läbirääkimistes pandoriini seltsiga, kes valdas ikka sedasama vana maja, mis on Eesti teatriajaloos suurt rolli mänginud, kus mängis siis vana Estonia, enne kui uus hoone valmis sai, sellest oli juttu Estonia saates. Ja kus hiljem mängis ka veel lühikest aega Paul Pinna Rahva, tead, Peeter ja kus mängis ka Tallinnat töölisteater, see kõik on hiljem. Selle juurde me alles jõuame. Aga nüüd siis seal see pandolini selts kuidagi hingitses, erilist tegevust neil parajasti ei olnud. Esialgu mängiti tingliku nimetuse all pantoriini rahvateater ja põhiliselt siis Eduard Türgi Aleksander Teetsov juhtimisel seda vana head Menningu repertuaari, seda kohandati natukene. Ja võeti mõningaid näitlejaid juurde Tallinna Pealt ja mängiti neid edasi. Siis nad korraldasid katsed ja neilt katsetelt tuli veel mõni uus jõud juurde. Nendest nüüd Eesti teatriajaloo jaoks kõige tähtsam Ruts Bauman. Kes siis hakkab nendega kaasa mängima, esialgu täiesti veel oskamatuna, aga väga kiiresti leiab oma ampluaa ja oma mängulaadi. Nad saavad anda umbes kolm etendust nädalas ja kohe nad on isegi nii uljad, et kuulutavad välja odava hinnalised rahvaetendused, jaga koolilastele odavamad etendused ja seal, kui nad suudavad sellest ka kinni pidada. Aga juba esimese hooaja lõppedes sai seltsil sellest asjast isu täis. Ja peavarjuta jäämine oli jälle päevakorral. Juba on 23. augustil 1917 niisugune märkus protokolliraamatus, et otsustati teatri hooaja avamist määramata aja peale edasi lükata. Aga tegelikult olid kevadel juba lepingud lõpetatud seltsi poolt nende näitlejatega ja arvati, et ega ega vist enam ei tehta ja nüüd on ju see kõige hullem aeg, ära on olnud veebruarirevolutsioon ja nüüd on siis päevakorral juba ligidal oktoobrirevolutsioon. Aga trupi põhituumikotsust kokku jääda, tegevust jätkata, alalist ulualust ei leita, sellest hoolimata lepiti kokku, et esinetakse Eesti draamateatri nime all siin nüüd esimest korda, siis tuleb see nimi Eesti Draamateater. Revolutsioonilise diisel 1917. Trupijuhti ei ole, valitakse ajutine juhatus, kes siis hakkab eeltöid tegema, et jälle hooaeg avada ja kavatsetakse ikka pakkuda ainult väärtusliku repertuaari. Eesmärk on tõsine eesti kunsti teha, tal niimoodi kuulutatakse välja. Me üüritakse lihtsalt sealt, kus saab, ka vahepeal lähevad ühiskondlikud asjad ikka keerulisemaks ja kui on oktoobrirevolutsioon ära olnud, siis tekib üks niisugune ajutine lühiaegne uus teatrinähtus, nagu Tallinna tööliste teater. Põhiliselt valvaja senise niisukese pahempoolse kallakuga näiteringi alusel. Aga kuna seal on asjaarmastajad ja neil ei jätku näitlejaid, siis küsitakse, et kas ei tahaks tulla need tuule peale jäänud Eesti Draamateatriinimesed ka mõne aja nad mängivad koos. Ja mis on oluline vastu, et Draamateatri mängukavas oli korki põhjas mis läks neil küllaltki hästi, see oli neil ju läbi töötatud lugu ja just seal nüüd Ruts Bauman paneb ennast maksma mängides parunid, mida ta alguses väga pelgas mängida ja see tundus nii ootamatu lahendus talle see loll anda. Aga pärast selgus, et tal oli väga häid, elulisi tähelepanekuid, tali neid padruneid elus väga palju jälginud ja see oli tal üks õnnestunud roll. See kestis umbes kolm kuud, ainult tööliste teater. Sellepärast et siis algas Saksa okupatsioon ja draamateatri näitlejad, kelle tuule peale ja 1009 18. aasta sügisel ei olnud ka veel näha mingeid erilisi esinemisvõimalusi. Ja otsustati tegeleda rohkem rändtrupi na tähendab anda Tallinnas ära paar etendust, niipalju kui nad suutsid neid ruume üürida, sest eriti kui nad püüdsid saksa teatris, tähendab seal majas, kus praegu mängib Eesti Draamateater ruume saada, Ta siis maksis nii palju, et peaaegu kogu sissetulek läks ainult ruumi üüriks. Ja siis nad sõitsid lihtsalt ringi suuremates linnades ja maakeskustes tavaliselt kahe lavastusega paralleelselt. Ja tegid sellega oma trupile head reklaami ja need isegi tasusid ennast ära majanduslikult, nii et nad vähemalt jäid kuidagi vee peale, olles muidugi väga vähenõudlikud ise. Kuidas rändteatrielu oli? Mari Möldre meenutab. Praegu on see niuke, ütleme näitlejate imekergeks tehtud aga meie pidime ja seal oli ka hobustega sõitma, pikad maad maha, talvel, eriti talve ja 30 kilomeetrit, eriti talvel oli sige. Ütleme ainult ei oska ette kujutada, praegust tabeli ära kannataks niisugust olukorda. Ja siis oli noorus, oli tervist ja oli jälle päev mööda ja teine päev oli tuju jälle hea. Tuletõrjepidu tuletõrjeesimees oli harjunud, et mustkunst ja palagani läbi käisid Keezee esimeest, vaatus tuleb kiiver peas võtta oli meie mäng, ime, ütleb soo. Nüüd mees sellerrest nutti ära. Kes teid pärast teab, võib-olla ei, maksagi tuli lavale, tuli lavale, tal oli korvi kogemuse järgi võeti raha ära ja ütlesin Iidee oma tsirkust edas. Ja 1009 11. aasta lõpus jõuluajal, detsembris nad avasid ikkagi ka oma paikse hooaja saksa teatri ruumides. Nii et asi Läks edasi mängiti eesti klassikat, Koidulatkonderit, Kitzbergi õieti tekkis nii põhjalikult üks niisugune hea traditsioon sellest ajast peale ongi olnud draamateatriga tema mitmesugustes avaldusvormides seotud. See on järjekindlalt laste- ja nooretendused. Eestvõtjad olid Eduard Tüür jääaugust sunne ja väga palju lavastati igasuguseid muinasjutte, küll tõlkele isi, küll siis Kitzbergi tehtud ümbertöötlusi saksa muinasjututükkidest Augus sunne, kes oli lastelavastustega seotud, oli üldse niisugune hea hing seal Draamateatris, sest ta oli heal näit. Ta tegeles ka lavastajana, aga tema kanda olid organisatsioonilised ja majanduslikud asjad, nii et ta tõesti oli seal. Kodune vaim. 1919. aasta on omamoodi ülemineku aasta selle lühia realise teatri ajaloos. Esiteks sellepärast, et nad enam ei korda nii täpselt seda vana Menningu repertuaari. Ja sellest sügisest ilmuvad majja uued ini. Millised Otto Peterson, kes on praegu juba täiesti võõraks nimeks jäänud ja kes püsiski ainult ühe hooaja. Aga teine mees, kes tuleb, on kaunis ootamatus nimelt Paul Pinna keda ei oskagi selles trupis üldse ette kujutada. Pinna on jõudnud vahepeal Estonia seltsiga tülli minna, sealt uhkelt ära läinud ja nüüd töötades kord siin, kord seal ja tehes niisuguseid Kublee ja muid etendusi, kui kusagil võimalus tuli. Tulete nüüd draamateatrisse ja niisugustes tingimustes, et 1919 oli üldse üks õnnelik aasta ja selles mõttes, et see oli ainus aasta või ütlemiseks poolteist aastat, kus neil üüritingimuste poolest oli enam-vähem normaalne olukord. Käis vabadussõda ja sõjaväevõimud, otsustasid rekvireeris, Saksa teatrisõja tingimustes oli see ju nagu ette nähtud ja Paul Pinna oli formaalselt kutsutud sõjaväeteenistusse, aga tema määrati draamateatri komandandiks. Ühtlasi siis muidugi hakkas ta ka lavastajaks ja näitlejaks, siin. Reiman kirjutab, et Draamateater säilitas Menningu poolt loodud kindla realistliku aluse pidas kinni koguni Vanemuise dekoratsioonidest. Tehnilistest võtetest tuntud repertuaar kulges nagu rööppall liikuv rong endise hoo ja jõuga. Aga et draamateater algajal näitejuhtidel puudus endise kindlakäelise energilise teatrimehe Loovia elav vaim siis hakkas tempolutvume, ähvardas seisma jääda. Ja siis just tulid uued lavastajad ja draamateater, püüdes kirjandusele orienteeruda. Ta muidugi mängis kajante komöödia, et see on loomulik ja pinna tõi kaasa oma armsaid saksajante. Siis olid niisugused nimed nagu bluumental ja kadelburke ta väga palju mängiti Jaaliga prantsuse niisuguseid kergemaid lugusid aga nad ei kaalunud kunagi üle seda tõsist, repertuaari tõsine, lõpetatud paar püsis seal kõrval vähemalt samas mahus kui mitte isegi suuremana. Ja selles mõttes nad pidasid oma põhimõtetest kinni, nad isegi tekib mõnikord natukene poliitilist satiiri, kuigi üldiselt poliitikasse ei sekkutud. Selleaegses teatris. Aga näiteks oleme juba jõudnud Eesti vabariigi aega. Eduard Türk lavastab ühe saksa näidendi väikemees 19. aasta kevadel. Ja see on nüüd poliitiline satiir, sellepärast et siin parodeeritakse nüüd saksa materjalil Eesti asutava kogu valimisi, kus siis jahitakse seda väikest meest ja tema häält. Nii et niisugune teema, mis vist igavesti parlamentaarsetes riikides kides jääb püsima. Hindraile küll ei meeldinud, et naljamäng on ajakohaseks tehtud, aga noh, tegelikult see on üks teatriloomulik osa muidu põhiliselt niisugust ajakajalist, nalja, improvisatsioonilist, nalja tehti igasugustel lõbusatel õhtutel, Mari Möldre hakkas oma Tootsiga siin esinema. Neil õhtutel just ja pinna ise seal parodeeris oma lavastusi ja esines pilke lauludega ja oma Kubleedeega. Et sellised asjad olid täiesti olemas ja nad kõik muidugi natukene raha ka sisse kunstikolleegium samal ajal tegutseb edasi, kirjutab oma siseretsensiooni, neist on paljud alles tegevusraamatutes, nad on väga nõudlikud enda vastu vaadatakse iga etendustega, keegi milleski eksib, siis kirjutatakse kohe raamatusse sisse. Vahekord väliskriitikaga nii rahulik ei olnud üldse, sellel perioodil toimuvad mitmed kriitika sõjad, mitte ainult draamateatril sest ikka läheb väga nõudlikuks, ta tahab kohe saada muutumiste, kohe saada täielikku professionaalsust ja kõrget kunsti ja nüüd on meil oma vabariik ja miks miksteater järele ei tule? No ma arvan, et see on umbes sama, mis praegu praegu ollakse võib-olla natukene räigem selles kannatamatuses, et miks juba kõik uued voolud ei ole kajastatud ja miksteater ajast maha jääb. Ja siis oli tegelikult seesama asi. Ja 1000 919920 võib juba rääkida selgelt avalduvatest uuenduspüüetest. Põhjas on vist küll tahtmine kriitikale näidata, et me ikka võime ka ja saame küll ajaga kaasas käia. Paul Pinna võtab, lavastab kohe Knut homseni kuningriiki väravatel. Aga erilist furoori tekitab see, et pinna lavastab Oskar Vaildi Salome, mis on niisugune omamoodi dekadentlik ja omapärane näidend, mis nagu pinnale tundub, ei peaks mitte nii väga sobima. Ja harjutusi tehakse väga usinasti ja rahvas on isegi kaasa haaratud. Ado Vabbe niisugune moodne kunstnik Real ja üldsegi mitte tavarealistlik teeb igaühe jaoks eraldi värvilise kostüümi, kavandi ja kostüümis ei ole üldse tavaline, sel vaesel ajal kus kohandati tavalist olemasolevaid kostüüme, tehakse eraldi kujundus eraldi kavalehtedelt spetsiaalsel niiskusel, jämedel paberil. Nii et seal on kohe suured püüdmised. Võib olla pärast August Gailit oli enne seda just kirjutanud ühe artikli ja tunnistanud, et Draamateater püüdleb tõsise uuendusliku kunsti poole, aga öelnud, et uus teater tekib teisiti. Uus kunstiteater võiks tekkida stuudiumine pool, kus oleks tegevad meie andekamad kirjanikud, muusikud, tantsijad ning näitlejad. On meil kunstnikke, kes paneks sarnasele teatrile aluse ja paunpinna otsustas, tõesta, et muidugi on. Roo kirjutab niimoodi, 24. selle kuu päeval esietendub Oskar Vaildi Salome. Draamateatri juhatus on hoolimata suurtest ainelistest kuludest kõik teinud, et selle näidendi ettekanne Eesti teatrielus sündmuseks võiks saada. Stendiettevalmistamisest osa võtnud haridusministeeriumi kunstiosakonna juhataja Hanno Kompus. Ruumide kavandid ja dekoratsioonid on Ado Vabbe valmistatud Salome osas tuntud plastika õpetajanna proua parts tartust Heroodes osas Paul Pinna, kes on ka näitejuht. Salome tants on proua Partsi koostatud ja kantakse ette selleks kokku seatud orkestri saatel. Viimane esitab etenduse alguses Huwertüüri. Ettekande eel esineb trükitõlkija Hendrik Visnapuu sissejuhatava referaadiga. Nii et täispaukkoguga Urve jõuga. See muidugi lähendus teateid kunstiringkondadele kirjandusringkondadele, Siuru lastele ja tõesti loodi eriline, tähendusrikas õhkkond. Kuigi aegses Tallinnas ei olnud materjale saadav värv ei olnud saada kõike seda, mis oli kavandatud, võib-olla ei õnnestunudki nii efektselt teha. See, et nüüd pinna lavastas, ega ta lavastus meetodilt midagi ei muutnud, aga ta oskas teisi kaasa kiskuda. Ja nähtavasti ta on ise sellele vihjanud, et Tal oli väga tugev intuitsioon, ta tundis, et midagi peab teatris muutuma ja ta hakkas sellest kinni lihtsalt oma teatraalse enesetundega. Mingit vajadust mingit ismi teha ei ole tal elu sees olnud ja muidugi jäi ja natukene ebaühtlaseks mäng. Seal võis tekkida ka kaasaegseid paralleele ja nendest ka räägiti, kuna see niisugune Brassi, Veliideldav Heroodes õukond, see klappis kokku, ütleme valgekaartlased oli seal Tallinnas palju ja niisugune rinde tagala õhkkond ja möll ja restoranid ja ja kabaree, ettekanded ja kõik see kuidagimoodi haakus nähtavasti näitlejate kohta Öeldi arvustajate poolt, et oli nagu kaks vähemalt eri stiili, kui mitte rohkem, tähendab pinna mängis ikka oma tavalises efektses aga realistlikkus laadis. Ja samuti Galina Reiman Heroodiasena siis pinnanaisena. Aga proua parts, kes muidugi üldse ei olnud näitleja, kelle eesti keeltki oli aktsendiga ja teda ikka ahviti järele, kuidas ta olevat hüüdnud, et anna mulle Johannani. Veel selle lõunaeestilise mitte pea, vaid, vaid niimoodi seda näitlejad tegid veel hiljuti järele need, kes veel elus olid sellest põlvkonnast. Aga pina olevat mänginud väga varjundirikkalt. Ja Ma statistina tegi kaasa noor Priit Põldroos, kes sel ajal oli juba draamastuudio õpilane ja nemad tegid kaasa sageli draamateatrietendustes, kui oli vaja massi või statiste. Ja ta on meenutanud, et pinna hämmastas tooni ja mängurikkusega haaras mingi nähtamatu jõuga. Lauses tantsi mulle, Salomee, tantsi on nii palju meelitamist ja himustamist, tekkis tunne, et nüüd ta peab tantsima hakkama. Nii et pinna kui näitleja uudsuse vajadus nähtavasti oli rahuldatud, ta leidis ühe uudse teose. Tal olid võimekad kaastöölised, ta lõi läbi tema ennast ei vaevanud nagu Liina Reiman sellega, et tahtis saada psühholoogilist põhja, sellele vahelisele kuningaemandale kätte. Aga parts muidugi lähtus sellest efektsest Salome seitsme loori tantsust ja see kataklik kõnepruuk kanti talle siis andeks, kuna tants oli väga ju harjumatu. Sel ajal ei olnud sugugi niisuguste looride mahaheitmise tantsu nähtud korraliku teatrilaval. Võib-olla kusagil gabarees ehk, aga ta tegi seda ilusti, kunst tantsuliselt ja mitte ainult kunstihuviliste kitsam ring või snoobid ei käinud vaid sellel tükil oli väga suur külastatavus selle aja jaoks. Ja nad ise parodeerisid seda tehes vana-aasta õhtul ühe niisuguse Humoorika kava, Sallo, therniseeritia, eesti reerid, seal oli siis poliitilist satiiri sees, aga oli ka niisugust omaenese Stampide kohta, naermist ja põldroos, muide oma mälestustes järeldabki ta väga uuris, jälgis, sel ajal kõikkimis teatrites tehti, kui ta ise noor oli. Et see oli Ühele midagi, sest ainult intelligentsi haritlaskonna vabameelsem osa ja noored ei käinud teatris, vaid vaid olevat hakanud käima ka opereti, publiku, koorekihist ja väikekodanlaste hulgast rahvast seda just põldroos mäletab noore Teatris olijana. Ja tema oli väga selle üle imestanud, aga siis saanud aru, et igaüks sai oma maitsele midagi, oli veidike moodsat Ekspressionistliku kunsti, oli tantsu, mida võis kapikantseks pidada, oli pinnatmite, küllust, koomilist pinnataga ikkagi pinnani, et üks midagi sai. Ja seda sõideti vaatama isegi väljastpoolt Tallinna. Ja teater ühesõnaga, võitis nii kunstiliselt kui ka majanduslikult. Ja pinna olles korra saanud maigu suhu, ta tahab seda liini jätkata, see ei ole muidugi kerge. Ta mängib veel ühte valdis rongikomöödiat ja siis ta võtab veel kaks juuditit. Ta võtab Heepelli saksa klassiku piibliainelise juuditi ja püüab teha ka sellise suure lavastusega, see jääb natukene õõnsaks, kuigi teise mängib kaasa koosluses Reimaniga, kes andis väga jõulise ja võimsa juuditi osa. Aga huvitav on see, et 1921 lavastab pinna nüüd Tammsaare värskelt kirjutatud näidendi juuditist, mis siis oli küll pettuulia nime all ja Juudit mängis siis netipinna. Ja see tulemus ei olnud eriti võimas, aga no fakt ise, et seda sele teos kohe ära mängiti, hiljem on teda paremini mängitud. See oli siiski väga oluline ja nähti ka mingeid paralleele, kuigi oli ju piibli süžee ja niisugune filosoofiline teema. Aga kogu selles sõjaõhkkonnas paralleele ka kaasa ja hakka siis püüab ta lavastab ennašod, seeniorite, Kleopatra tratiivsed seesolit mängides. No see on muidugi väga tore, Ta seda teeb, aga ilmselt ka see Shoo nisugune, peenem iroonia, intellektuaalne nali. Võib-olla ei olnud päris pinna ampluaa ja samuti niisugune irooniline, resigneerunud tseesar millel muide on just haakumisi väga ja Tammsaare armastas soodia tõlkistada haakumisi, Tamsar Alaverne sekka. Just sellel, kuidas olid sees, oli kirjutanud see nüüd pinnalevast eriti lähedane küll ei olnud. Vastab veel suurema menuga, kui need eelmised tõsised tükid oleks, siis Kivinõmmekingsepad ja mängib ise Eskot, kuigi tal niisugust maamehe karakterit ei ole ja ta ei ole ka eriti sellise külapoissi niimoodi, aga noh, oma võimsa temperamendiga ta võttis eeskuju Soome lavalt isegi kasutas seal Soome lavakujundust. Igatahes seal suure eduga Se Esko, ta ise on pidanud Esskaadühegümne paremaks ralliks. Mul on natukene raske seda küll ette kujutada, kuidas ümarpinnasel ta Soome kandiliste jää karvast maapoissi mängis, aga mine tea, näitleja temperament võib kõik asjad ära teha.