Täna räägime Irish möödubki romaanist meri, meri. See raamat on meie lugejale neljas kohtumine sele inglise kirjanikud, loominguga, aga teile virva Jüri salu, nii-öelda tööalane kolmas kohtumine, sest varem olete te tõlkinud tema musta printsi ja Ükssarviku. Esimene romaan, mis üldse eesti keeles ilmus mööduki loomingust, oli võrgu all ja selle tõlkis Helga Kross. Võib-olla enne kui hakkame konkreetsest romaanist rääkima mõni sõna selle autorist Helistasin mõõduk on, võib öelda üks silmapaistvamaid tänapäeva inglise kirjanik, et on sündinud 1919. aastal. Ja ta on õppinud Oxfordis klassikalisi keeli, Cambridge'is filosoofiat ja on kaua aega olnud filosoofia õppejõud Oxfordi ülikoolis. Andmed tema kohta pärinevad möödunudaastasest leksikonist inglise kirjanduse leksikonist, mille Inglise saadik kinkis Pedagoogikaülikooli raamatukogule just siis, kui mul oli vaja kirjutada seda järelsõna ja see raamat toodi siis sellel aastal ja seal oli küll öeldud, et ta on elus. Ja Inglismaal on üldse viimasel ajal tõusnud esile just väga targad naiskirjanikud, targad ja väga haritud, ma mõtlen müürelt spaaki Magrat Trabige ja häiris möödukita neid kõiki, ma olen ka tõlkinud võlts möödukilt, oli see mul jah, kolmas romaan tõlkida ja mingil määral ma olen selle autori loomingusse sisse elanud. Aga ma pean kohe ütlema, et peaks olema väga targalt haritud ja just filosoofiliselt haritud inimene, et et kõike seda haarata, mis tema romaanides on, sest et ta esineb oma loomingus omamoodi kahestunud olekus filosoofina. Või ütleme siis filosoofia õppejõuna ja kirjanikuna ja seda on muidugi huvitav jälgida, kuidas, kuidas need kaks poolust omavahel isegi nagu võistlevad. Ja noh, muidugi ma pean ütlema, et mulle tundub ikkagi, et see, see kirjanikust pool on saanud võitu kõigis tema teostes. Nii palju kui mina nüüd olen lugenud, aga tal on väga rikkalik looming, tal on üle 20 romaani. Aga see romaan, mis nüüd meie lugejani jõuab või on juba jõudnud, õigemini meri, meri, see on ikkagi üks, üks olulisemaid tema teoste hulgas. Seda öeldakse jah, ja juba see näitab, et ta sai selle Pukraissi selle suure inglise kirjandusauhinna, mis on kõige suurem auhind Inglismaal. Ja nüüd, kui äsja kuulutati jälle välja tänavune Nobeli preemia laureaat Poola luuletaja, siis siis ma mõtlesin ka, et huvitavat et ka isegi see teos oleks ju ju väärinud Nobeli preemiat, aga ilmselt on see preemia temast mööda läinud. Aga seda ma panin tähele, mis öeldis Poola luuletaja purske kohta ja tema loomingu kohta Nobeli preemia aruandes, kui nad põhjendasid, miks talle on antud preemia. Ta võitis oma, võitis auhinna oma luule eest, mis iroonilise täpsusega laseb inimreaalsuse kildudest esile tõusta. Ajaloolisel ja bioloogilisel kontekstis on muidugi üsna keeruline lause, aga mulle hakkas kõrva just see väljend irooniliselt täpsusega ja minu arvates siin selles raamatus on seda iroonilist täpsust üsna palju. Tähendab Ta on nii mitmeplaaniline ja see autori hoiak. Ta on irooniline, aga, aga ta on ka tegelikult heatahtlik, siin on palju niisuguseid väga südantliigutava stseeni, isegi. Selle raamatu peategelane nüüd on Charles ärbi ja raamat ise on nagu tema mälestusteraamat või autobiograafia või filosoofiline päevaraamat, aga päevaraamat mitte selle sõna klassikalises tähenduses, sest teksti liigenda kuupäevad vaid tekst voolab lihtsalt, nii, nagu nagu kirjutaja mõte jookseb. Peategelane on tuntud lavastaja ja siin on mitmes kohas rõhutatud, et on rahvusvaheliselt tuntud. Ja kui ta tuli, äkki otsustas, et tuleb sinna mereäärsesse majja mille ta ostis sinna elama siis on öeldud ka, et ta ei olnud veel kasutanud ära oma loomingulist potentsiaali. Ühesõnaga see jõud oli temas kõik olemas. Ta püüdis neid ühiskonnast nagu ennast lahti rebida. Ma lugesin tänavu suvel inglise kirjandusteadlase Pieter Conradi esseed tänapäeva inglise kirjanduse kohta. Ta ütleb seal niimoodi, et et Victoria-aegsed novellid, ta mõtleb inglise novelle, käid räägivad indiviidi hõivatusest ühiskonnas. Aga, aga nüüd tänapäeval on püütud seda indiviidi sellest ühiskonnas nagu välja rebida, vabaks vabaks teha sellest. Ja, ja väga paljudes teostes on peategelaseks isikut, kes, kes ei usugi mingisse ühiskonda. Ja need arvutused on väga reljeefsed ka mööduki romaanis võrgu all. Ja seal esitatakse küsimus, et kas inimene saab olla endaga rahuldub indiviid või on ta sotsiaalne olend. Ja kas ta saab mõlemat korraga olla? Lihtsalt Charles püüab, eks ole ennast lahti rebida, aga tegelikult see ei olegi võimalik, see ühiskond tuleb talle ja terve see seltskond sisse Londoni seltskond tuleb talle sinna järele ja tuleb järele ka sinna tema minevik selle tema armastatu näol, kellega ta kohtub seal, seal mereäärses külas. Jah, Charls on otsustanud, et 60 aastaselt ta loobub oma elust nagu te iseenesest kirjeldab, ta on üksikmeestel, pole perekondadel, pole lapsi, tal pole naist, tal pole isa, ema, tal on ainult üks sugulane, see on tema onupoeg, kes on, kes on veel elus. Ja nüüd ta nagu vaatab tagasi oma elule, aga samas ta on olnud kuulus, aga temaga kuulsus on habras, nagu ta ise ütleb. Habras võib olla sellepärast, et ta on olnud kuulus teatri lavastaja ja lavastus sureb koos lavaelu lõpuga. Ja tegelikult, nagu me raamatu lõpus näeme, suleb ka sellesama Charlesi kuulsus, sest seal on üks niisugune koht, kus ta ise televiisoris, et mingis BBC viktoriinis keegi ei tea, kes ta on ja noored ei tea. Arvan, et teda juba enam ei tea. Aga sinnamaani ta on olnud türann. Ja kõik tema suhted naistega on ju ka, kui ta neid kirjeldab, nad on tavaliselt näitlejad, eks ole. Kui ta neid kirjeldab, siis ta tema nagu loob need naised ja kui ta nad maha jätab. Need naised hakkavad koos temaga elama laval ja surevad pärast seda surevad ka laval, kui tema nad maha. Ja vaat see on huvitav, sellepärast et näiteks Musta printsi kohta usun, et paljud Me kuulajad on seda lugenud, on öeldud, et peategelane on kirjanik ikka jälle intelligentsist. Ja et et see teos on Sekspiri Hamleti ümberjutustus romaani kujul. Ja see peategelane Se Bradley Persson, see loob oma armastatu, Juliani kuju, see läheb nüüd selle kokku, mis teie rääkisite, eks ole. Et nagu nagu loob endale oma oma armastatu ja pärast tulebki välja, et see, see armastus purunes ja seal ei olnud mitte midagi järele jäänud. Aga siin on nii, et Charles kui lavastaja tuleb nüüd sinna üksikutesse majja, aga tegelikult hakkab seal elus hakkab lavastama, ta hakkab nüüd lavastama seda oma armastatu, kunagise armastatu päästmist. Ta on jälle nagu režissöör, eks ole, ja ja on isegi võrreldud seda ümbrust ja seda suurejoonelist mereranda ja merd ja kõik, et need on nagu nagu tohutud ja väga võimsad kulissid selle teatrietenduse jaoks, nagu kõik oleks teatrietendus, mis seal tegelikult toimub. Jah, selle Charlesi kõrval on veel teine peategelane selles romaanis ja see ongi see meri. Ja see on haruldane. Ja muidugi väga raske oli, neid kohti on väga täpselt, kirjeldab seda randa ja on öeldud, et, et ta kirjeldab Belfasti lähedast Iirimaa randa on öeldud selle ükssarviku kohta, et seal on, seal on ka samasugune metsik rand sest ja meri, mis, mille kohta öeldakse, et see on Hillar Tatar, sinna sinna ei tohi minna ujuma, üksarvikus siin peategelane käib ujumas, aga see on väga suurte raskustega seotud ja meri nõuabki ohvri selles romaanis. Nii et ikkagi see, see mõte on rõhutatud. Nüüd need merekirjeldused ja rannakaljude kirjeldused on väga täpsed. Ja kui ma oleksin tahtnud, et ma oleksin seda randa näinud. Aga juhtus niisugune huvitav lugu, et äkki vaatasin ühel heal päeval, kui mul oli see romaan juba tõlgitud, aga ta ei olnud veel erandud kirjastusse. Vaatasin televisiooni kava ja nägin, et päeval kella kolme ajal Soome televisioon näitab ühte iiri filmi Iiri naiskunstnikust, kes elas mererannas ja kõik need, mis nägin, pildid langesid kokku nende kirjeldustega, nii et ma tegelikult filmi kaudu olen seda randa näinud. Ja paistab, et ta tunneb ka väga hästi taimi, siin on ju ka taimedest väga palju juttu ja no ma loodan, et ma ei, ma ei ole neid valesti tõlkinud, aga ega peatäide taanda nii nagu nagu sõnastikud annavad. No me ütlesime, me rääkisime nüüd nagu kahest peategelasest, aga kui tahaks seda nüüd väga mahukat romaani ütleme ühesõnaga iseloomustada, millest raamat on, siis ühest küljest võiks öelda, et see on armastusromaan, aga äraspidi armastusromaan, aga minu meelest veel täpsem oleks öelda, et see on armukadeduse romaan, sest kõiki neid suhteid pingestab mitte armastus, vaid just nimelt armukadedus. Armukadedus on see, mis paneb nii naised tegutsema kui, kui peategelase tegutsema, kui ka kõik, kes temale vastu nii-öelda mängivad, selles romaanis. Ja küll on huvitavalt antud Haatli, tema armastatu, mehe kuju ja üldse inimeste ka väline kirjeldus ja nende karakterid ja need on muidugi suurejoonelised, neid lausa ju näed, nii nagu me näeme seda merd, eks ole. Meri on ta nagu, nagu igaviku sümbol ja see on ju üks väga ilus seen, kui ta öösel lamab seal kaljudel, veedab väljas ja näeb tähti, siis on juba nii, et nagu kõiksusega ühinemine, aga tegelikult ka ka selle loodusega. Ühinemine on ju ka lõpus, kui need hülged tulevad, mis on üks ilusamaid kohti koera näoga, need sõbralikud, uudishimulikud, ümmarguste silmadega. Kui ta lõpuks koeralt küsitakse, kas te hülgeid olete näinud külaski käsitaks seal baaris, siis lõpuks need tulevad ja õnnistavad teda, need on nagu mingit heatahtlikud olendid. Kui sellest romaani ülesehitusest rääkida, siis lugedes on niisugune huvitav tunne, et kui ütleme, esimene kolmandik raamatust umbes 100 lehekülge lugeda, siis see on tõesti niisugune filosoofiline päevaraamat, kus, kus sündmustik voolab aeglaselt ja autor mõtiskleb oma elu üle oma suhete üle ja aga kui ilmub see see tema noorpõlve armastus sellesse romaani, see Haatlik koju muutub sündmustik kohutavalt kiireks, lausa pead pööritavaks ja mõnikord isegi tundub natuke konstrueerituks, ta balantseerib kusagil reaalsuse ja ebareaalsuse ja, ja niisuguse väljamõeldise piiri peal juba. Ja viimane raamatu kolmandik muutub jällegi väga mõtlikuks filosoof ohviliseks ja kui ma ütlesin alguses, et seda raamatut ei liigenda, kuupäevad aga huvitavalt, esimese kolmandiku peal liigendavad seda söömaaja kirjeldused ja see on tema niisugune, milline vahepala, mis on väga oluline selle peategelase kohati nagu kokaraamat, jah, sest ta ise ütleb ka ja ma mõtlesin, et kui ma kunagi midagi kirjutan, siis ma kirjutan kokaraamatu. Sest seal ei pidanud autor kunagi valetama, et ja kui ma nüüd vaatan, et näiteks näiteks kirjutab nii, et sõin lõunat, sulgudes läätsesuppi Chipulaate vorste koos keedetud sibulate ja tee saavutatud õuntega sinna juurde kuivatatud aprikoosi ja liivakooke. Jõin kerged Mosoleeveeni ja tunnen ennast nüüd paremini. Jälle sulud. Värsked aprikoosid on muidugi paremad, aga kui kuivatatud aprikoosi leotada 24 tundi ja siis hästi ära nõrutada, on need taevalikud lisandid igasugustele mõõdukalt magusatele, küpsistele või kookidele. Need on eriti head lisandid kõigele, mis on tehtud mandritega ja seepärast sobivad hästi punase veiniga. Ma ei ole eriti suurvesikute sõber, aga ma kahtlustan, et Aafrikas on puuviljade kuningas. No kas pole? Te ütlesite, et see vahepealne osa läks nagu konstrueeritakse, ta konstrueerib jo nimelt tähendab, et karakterid on väga realistlikud, aga see faa pole nagu irratsionaalne või, ja sinna ta panebki oma need filosoofilised vaated ka siis näiteks noh, tal on väga palju ju seotud seik spiriga kogu ta looming. Ja, ja kui Sekspiroma omasonettides lubab nendel, keda ta on kunagi armastanud ennast reeta ja isegi õnnistab neid selle eest, siis on sama motiiv tegelikult see aadli reetis ka tema kaudne kuma, nützeekspirist on siin ju kogu olemas. Ja, ja ka siin romaanis on ju Shakespeare väga oluline tegelane, ta küll ei tule kuidagi välja, aga ta seisab kogu aeg nagu mingi vari tema kogu tema ütleme, teatrialase loomingu taga ja ta ju tegelikult tunnistab ju ainult Šexpyri ja isegi kui ta kirjeldab oma suhteid naistega on Shakespeare'i näidendid need abil ta kirjeldab, kuidas suhe areneb. Kuidas ta oli siis armus, kui ta mängis pateerudist, naised ka on tähtsad just just selle järgi, missuguseid rosinate siis pirne näidendites mänginud, nii et tema oligi jah, muidugi. Selts pidi lavastaja. Ja isegi kui ta lõpus pöördub tagasi juba Londonisse Londoni elu juurde, siis ta ju tükk aega ikkagi teatrisse ei lähe ja esimene asi, mida ta vaatab, on Hamlet. Ja ja ma nimetasin sind Seimsi ja tema on nähtavasti omamoodi nagu autori advokaat ja ta ütleb ära, mis, mis tema sellest Charlesi elust arvab. Mulle tundub, et sa oledki sellest peaaegu üle saanud, ta mõtleb sellest sellest suurest armastusest. Sa ehitasid oma hädades puuri ja panid haagisele keskele tühja ruumi. Tema ümber on tugevad tunded, edevus, armukadedus, kättemaks. Sinu armastus oma nooruse vastu. Need tunded ei ole temale suunatud, ei puuduta teda. Haatli paistab olevat nende vang, aga tegelikult ei tee temale mingit häda. Sa kasutad tema kuju, nuku pettepilti, see on nagu kurjade vaimude väljaajamine. Üsna pea hakati temas nägema õelat nõida. Siis ei ole sul muud teha, kui talle andestada ja sa suudad seda. Ja lõpuks ongi andestamine.