Tere, head vikerraadio kuulajad, kuulama huvitaja saadet täna, esmaspäeval, 18. juunil ning juttu tuleb täna meil erinevatel teemadel räägime ühtedest, huvitavatest veeloomadest, hüljestest veel grillimisest tuleb juttu ning siis kuulame, mismoodi musitseerivad inimesed, linnud ja loomad koos sirvima ajakirjal loodusesõber ja otsime küsimusele, mida teha siis, kui rästik on hammustanud, vastuks sellised siis teemad tänases huvitaja saates saatejuht Krista taim ja helipuldis Ingrid Roosipõld. Ning alustame kohe sellega laseme laulda ühel mehel, kellele nimeks on siil, ehk siis hüljes inglise keeles ühe loo, et seejärel juba jätkata hüljeste teemal. Huvitaja. Ja tänases huvitaja saates on meile külaliseks Eesti riikliku looduskaitsekeskuse ligikaitsespetsialist merebioloog, hülgeuurija Ivar Jüssi, tere. Tervist. Ja saate teemaks hülged. Miks see teema, ütlen ka kohe ära, sest kevadest kuni ütleme juunini välja tänase päevani välja on tulnud väga palju uudiseid sellest, et meie meres sureb hülgeid või õigemini rannast leitakse surnud hülgeid. Pärnu kandis 20 hüljest juba sel kevadel, see on märgatavalt suurem arv kui eelmistel aastatel, milles tuleb. See, et nad nüüd see kevade sellise hooga ja suurel arvul suhteliselt lühikese ajaga välja tulid, see on nagu omalegi kergelt üllatav, aga aga neid on tulnud iga aasta randa, aga nad on tulnud nagu pikema ajavahemiku jooksul ja neid on leitud. Mis, nagu kesksuvel ka ja, ja muidugi, teine põhjus on see, et, et see aasta otsiti neid tunduvalt, et rohkem kui möödunud aastatel. Ja muidugi see, see arv oli omalegi suhteliselt üllatav, et neid nii palju välja tuleb. See on muidugi teada, et Pärnu lahes neid suhteliselt palju suredus põhiliselt kalurite püünistes. Aga miks sina püünistesse lähevad, kas neil meres ruumi jääb väheks? Meres meres ruumi loomulikult küll, aga püünistes on neil nagu, nagu öeldakse, kohvik nad ei pea kalu taga ajama. Pärnu lahes on ongi just suhteliselt palju kalu veel võrreldes näiteks teiste Lääne-Eesti saarestiku ümbruse vetega, kus vanasti oli ka muidugi palju püüniseid ja ja, ja sinna jäi ka palju hülgeid iga aasta pühistesse sisse kuid praegu on sealt kalapüük peaaegu kadunud. Aga Pärnu lahes on palju kalu ja, ja palju kalamehi ja hülged tulevad ka muidugi sinna, kus on kalad ja siis tahtmatult jäävad need sinna Kalameeste püünistesse ja hukkuvad. Meie Eesti vetes elab kahte liiki hülgeid hallhülged, viigerhülged, juustu, mis nendel vahetan. On nendel on päris päris suur vahe nii eluviisilt kui ka välimuselt. Hallhülged on suured, täiskasvanud loomad kaaluvad 200 kuni 300 kilo ja võivad kasvada nii kolme meetri pikkuseks siis viigrid on maailma kõige väiksemaid hülged üldse. Täiskasvanud loomad võivad olla heal juhul 100 kilo rasked ja, ja, ja nii pooleteise meetri pikkused. Liigrid on arktilised liigid, Need tegelikult nende päris kodu on Põhja-Jäämeres. Aga siia annad siis jäänud Läänemerre just nagu lõksu pärast jääaega. Nii et nad on elanud siin väga kaua või, või nii-öelda kauem, kui inimesed. No loomulikult loomulikult kauem kui inimesed, aga Läänemeri üleüldse on ainult võib-olla 10 11000 aastat vana, nii et nad on Läänemeres elanud. Nii kaua kui Läänemeri on, on siin olnud, aga muidugi hülged kui sellised. Nad on ka loomulikult vanemad kui inimesed, sellepärast et kui inimkonna ajalugu Loetakse võib-olla vast üks miljoni aastaga, kui see homo sapiens homorektor, mis ta siis iganes oli, siis hülged on välja kujunenud vähemalt 10 miljonit aastat tagasi. Ja elanud 10 miljonit aastat meredes, kas nad nüüd täpselt sellisena välja nägid nagu praegu, kui nad siis kujunesid, aga, aga vähemalt on tunduvalt vanemad. Ja nendest vanadest loomadest räägivad ju ka päris paljud eesti muinasjutud, tuleb mulle meelde, et hüljes oli peamiselt just see loom, kes siis võttis naisekuju ja tuli tihtipeale mandrile elama. Vähemalt muinasjuttudest tuleb mulle meelde ja abiellus kaluriga ja ja ikka see kalur midagi sellist tegijat see hüljes vette tagasi läks ja sinna ta jäi. Ja need on üldiselt ka Skandinaavias ja näiteks Briti saartel on sellised legendid täiesti täiesti olemas. Olen ka lugenud internetist, uurinud, et just viigerhülgeid ähvardab väljasuremine ja seda inimese tegevuse tagajärjel. Noh, nii ja naa, selles mõttes, et muidugi inimene on tiigrile pannud Läänemeres eriti just kõva põntsu viimase 100 aasta jooksul, kui nüüd võtta möödunud sajandi ehk siis 20. sajandi alguse arvukus, siis hinnati, et neid oli Läänemeres ligi 200000. Ja praegu on need Läänemerre järgi jäänud vaevalt vast üks, 6000 7000, aga hallilias hallhülge ka natukene natukene teistmoodi see lugu, sellepärast et hallhülge arvukust hinnati samamoodi 100 aastat tagasi võib-olla 80000 kuni 1000-ni, siis vahepeal oli see väga madal ja väga kriitilises seisus, ütleme 70.-te aastate lõpus ja kaheksakümnendatel aastatel kus arvati, et neid on ainult võib-olla 5000, Läänemeres järgi. Aga nüüd on arvukas hallhülge arvukus hakanud jõudsalt tõusma, nüüd see küünib jälle 20000-ni, vähemalt kui mitte peale. Aga millest see tuleb, et ühel nagu oleksin hea elada ja teisel mitte? Viigerhüljes on üldiselt tunduvalt tundlikum igasugustele mõjutustele ta tunduvalt belglikum, ta kardab inimest rohkem kui hallhülged, siis ta on vastuvõtlikum kõikvõimalikele keskkonnamürkidega ja üleüldse natukene varjulisema eluviisiga ja hoopis teistsuguse käitumisega selles mõttes, et ta poegib ainult jää peal, hallhülged saavad vabalt hakkama ka kuival maal oma järglaste sünnitamisega. Avigritel on vaja jääd. Seal on ikkagi ju artiklid, artilised liigid ja see inimtegevus muidugi sellel on otsene mõju läbi selle, et, et inimesed on suutnud selle näe, mere korralikult ära mürgitada ja need mürgid mõjuvad just emasloomade viljakusele väga pärssivalt. Riigite puu läks hallide puhul, aga hallide hallide ei ole niivõrd tundlikud selles suhtes ja siis kaudne mõju on, on see, kui nüüd siin väga moodne teema on kliima soojenemine ja kõik need mõjud. Et kui inimtegevuse toimel nüüd see alanud kliima soojenemine, see lihtsalt kaotab selle jää meil merest ära või see jääperiood jääb nii lühikeseks, et tiigrid ei suuda peale oma poegi lihtsalt üles kasvatada ja pojad jäävad nõrgaks ja kui nad nüüd ei hukku esimestel elunädalatel või kuudel, siis nad on nii palju nõrgad, et nad ei suuda järgmist talve enam üle elada. Need mõjud on hoopis pikemad, pikema vinnaga, nagu öeldakse, et see poegimise edukus selle tulemusi vaadatakse alles nii-öelda aasta pärast, et kui palju nendest poegadest, kes on siis ühel kevadel sündinud, kui palju nendest on selle järgmise talve üle elanud ja kui nad on selle esimese kriitilised üle elanud, siis nad võivad elada kaua-kaua. Aga praegused talved on olnud suht soojad nende jaoks. No ütleme, kui me võtame viimase 15 aasta talvi, siis on olnud väga ebasoodsaid, tallesid sees, aga nüüd jälle viimased see talv oli enam-vähem, ei saanud nagu väga kurta. Eelmine talv oli väga hea siis 2003 oli väga hea talv, siis veel 96 oli väga hea talv, 94. Teised on sihuksed, vahepealsed, et nad on saanud hakkama, aga nagu ütleme kõige kõige paremad, need ei ole olnud. Aga selliseid õnneks ei ole vahele juhtunud, nagu oli 90.-te alguses, kus kogu jäämis Eesti rannikul oli Pärnu lahes niimoodi, et kahe kilomeetri kaugusel rannast ja kõik hülged, kes seal Pärnu lahes või üldse seal olid, olid seal jää peal ja kõik see jää mustlashüljestest, neil ei olnud lihtsalt kuskile mujale minna. Hülgeaga, kui me räägime nüüd mürkidest, siis on ju vähenenud või vähemalt nii on väidetud, et on vähenenud tööstuslike mürkide merre paiskamine, on see Meriga läinud puhtamaks see läbi. Mõnes mõttes on jah, sellepärast et need tuntud mürgid, need klassikalised, mis avastati 70.-te aastate keskpaigas, need inimestel, kes, kes on sellega kokku puutunud ja need lühendid nagu DDT ja Peetseebee mis on siuksed, klassikalised mereorganismidesse kogunevad mürgid, nende sisaldus on poolest vähenenud, aga on tulnud suhteliselt palju uusi mürke, nagu näiteks need Di oksiinid, mille sisaldust on suhteliselt raske määrata, sellepärast et mürgised kontsentratsioonid juba väga väikestest konsentratsioonidest on nad juba mürgised. Raske määrata ja uued mürgid, mille otsene mõju ei ole teada täpselt, kuidas ja millal ta nagu avaldub ja millele ta mõjub. Et ühed mürgid kaovad ära samal ajal inimesed mõtlevad välja uusi mürke ja selle puhul ei tea, mismoodi need mõjuvad. Jah, muidugi, enamike mürkide mõju on selgeks tehtud ja kindlaks tehtud, aga nüüd nii-öelda kaudne mõju, et, et mis on ikka mürgine, mürgine, aga just need väga väikesed konsultatsioonid, mis kogunevad siis nagu mereorganismidesse ja, ja mida nii-öelda toiduahelat pidi ülespoole minna, seda rohkem nad sinna looma akumuleerivad ja siis hüljes ja merikotkas on nagu toiduahela tipus ja ta saab selle kõik kätte, mis on kalad söönud linnud ja, ja kõik, noh, ütleme hüljes muidugi, lind ei söö, aga aga kotkad küll, mis seal siis lendu siis on kogunenud, siis lõpuks koguneb siis sinna nii-öelda toiduahela tippu ja, ja seda mõju, noh, seda tõepoolest ei ole täpselt teada, et näiteks on leitud Läänemere hallhüljestest väga palju selliseid haigusi, mida Atlandi ookeanis elavatel hallidel ei ole ja millegipärast ei ole, et miks ei ole, vat seda ei tea. Ja nüüd meie Läänemere halli Vister on neid, need ei ole nüüd loomulikult nüüd kohe hetkega tappa taga aga on näha, et, et tunduvalt rohkem seedeelundkonna suguseid, haavandeid ja selliseid asju, mida Atlandi hallide stel ei ole. Meie omadel on, kes tulevad keegi veel Seneedia. Külge, aga see kodukeemia, mis küll peaks läbima igasugused filtrite puhastussüsteemid, kui palju see võiks ütleme, nerd saastuda ja seeläbi ka mereloomi hävitada või neid kahjustada? Ma ei usu, et nendel nüüd nii otsene otsene mõju nendele on, aga loomulikult mida vähem seda, mida mõistlikumalt seda keemiat kasutada, seda parem see üldiselt loodusele on ja, ja kõik need, eks need puhastusseadmed näevad ka kurja vaeva nende keemiliste ühendite lagunemisega, et selge see, see vesi, mis siis nagu puhastusseadmetest lõpuks merre jõuab, et, et see on nagu väga kindlalt kontrollitud ja ja see peab vastama igasugustele normidele, detsee nagu mürgine ei tohiks olla, aga igasugused muud need mürgid ei pruugi tulla otseselt nüüd kas siis solgitorust või, või, või siis jõgede kaudu. Aga Neid asju on sellised, mis tulevad atmosfäärist kuskilt korstnast lendavad nad taevasse või siis kasvõi mingites kilekottide põletamisel, lõketest või, või kust iganes lendavat taevasse ja sealt näiteks sadenevad siis vihma ja muude sademetega merre. Ja siis lähevad alles sealt aineringesse, et see, see protsess, kuidas need merre merre mürgid satuvad satuvad igalt poolt sinna, mitte ainult solgitorust, aga tõesti nii jõgede kui ka kui ka sademete ja õhu kaudu. Prügipõletuslõkete kaudu kaudselt üldaga, kas hüljestel on piisavalt palju süüa meie meres? Seda nüüd täpselt ei tea kus maalt see piir on, kas neil on palju või kas neil on piisavalt või, või seda, seda ei oska nüüd täpselt öelda. Kui nüüd võtta ja seesama, mis ma enne rääkisin, see 100 aastat tagasi olev seis siis on ilmselt selge, et Läänemere kala varud ei kannataks praegu mitte mingil juhul välja kokku kolmesadat tuhandet hüljes, sellepärast et need hülged jääksid kindlasti nälga. Kalade arvukus on drastiliselt langenud selle aja jooksul, et kui palju nüüd näiteks ilmaga püügita ilma inimese vahelesekkumiseta nüüd ütlemises loodusliku protsessi, et kui palju neid kalu on ja kui palju, kui suur see hüljeste arvukus võiks olla, siis, siis seda täpselt ei tea, aga fakt on see, et, et kolmsadade tuhandete hüljest Läänemeri lihtsalt puhtalt toidu pärast enam välja ei kannata. Kunagi olid olemas sellised mehed nagu hülgekütid ka meil siin ja on neid praegu veel. Eestis, jah, ma arvan, et neid päris hülgekütte võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes on tõepoolest käinud hüljest küttima niukseid, uusi, nii-öelda hülgekütt, kes arvavad, et nad teavad küll, mismoodi hüljest küttida, neid ikka leidub, aga niukseid, vanu mehi, kes on olnud päevade viisi jää peal ja ja niimoodi traditsioon sellisel viisil hülgeid küttima, et neid on käputäis. Aga tohib neil hülgeid küttida ei tohi, mulle meenub kuskilt üks väga õõvastav ja kole uudis oli vist aastaid tagasi, kui leiti hülgepojad, kes olid tapetud inimese poolt. Nojah, ikka seda nüüd küttimiseks küll ei saa nimetada, aga seal oli lihtsalt üks niukene. Ei oskagi nüüd otseselt nime anda sellele asjale, et üks nii-öelda natukene ilmselt vähe segi läinud vanamees arvas, et ta nüüd maksab kätte selle eest, mis hülged on tema kalapüünist selle teinud, lihtsalt käis ja nottis vahepeal paar-kolmkümmend hülgepoega maha, seal oli neid 300. Ta oleks võinud need kõik maha lüüa, aga ilmselt ta siis võib-olla sai aru isaga, et et see asi ei ole nagu eriti mõistlik. Me teeme siin juttu väikese pausi, kuulame muusikat ja siis juba jätkame hülgeteemal. Me läheme hülgejuttudega edasi, meil on külalisi. Eks Eesti riiklikus looduskaitsekeskuses liigikaitsespetsialist merebioloog. Hülgeuurija Ivar Jüssi, öelge palun, mismoodi teie hülgeid uurite neid jälgite ja neil silma peal hoiate, teada saada, mis elu nad elavad. Noh, neid uurimise ja jälgimise võimalusi on, on väga mitmeid, alates sellest, et minnakse ja vaadatakse neid nii-öelda palja silmaga või siis binokliga või ja, ja lõpetades selleni, et kasutatakse äärmiselt kõrgtehnoloogilisi seadmeid sinna vahele. Kõik need, need uurimise meetodid, moodused jäävad, kui me võtame seda kõige lihtsamat uurimist nimetagem seda nüüd seireks ehk siis nagu silma peal hoidmiseks, siis seda me teeme praegu suhteliselt primitiivsete vahendite, et aga, aga need töötavad, loeme neid lihtsalt visuaalselt kokku, kas siis paadist, kui palju neid on erinevates kohtades. Või siis see aasta katsetasime ka natukene arenenumad meetodid niimoodi, et lennuki pealt lihtsalt pildistasime. Ja pärast laeva neid piltide pealt kokku, sellepärast et kui seal on ühes karjas tõesti 500 600 700000 looma siis neid Ühel hetkel silmaga kokku lugeda ei ole lihtsalt võimalik, aga kui saab teha õhus pildi ja pärast pildi pealt üle lugeda, siis on tükk maad täpsem. Nimetame seda seireks, seda me oleme teinud juba 15 aastat. Ja niimoodi hinnatakse seda hüljeste arvukust, et kui palju neid siis on ja kus nad on ja ja kas neid tuleb juurde vähemaks. Ja seda peab tegema väga süstemaatiliselt igal aastal, sellepärast et need tulemused võivad siis kas siis ilmast olenevad või muudest asjadest nagu kõikude varieeruda ja see, kui me saame ühel aastal näiteks sajandi võrra vähem hülged, siis see ei tähenda, et kohe neid on veerandi võrra vähem mitu aastat järjest, siis me saame juba enam-vähem mingisuguse trendi joonistada, kas neid siis tuleb juurde, on sama palju, jääb vähemaks. Aga mis puudutab seda teist poolt kõrgtehnoloogia rakendamist, see on mereimetajate uurimisel maailmas väga levinud ja, ja ja võib-olla et isegi rohkem levinud kui teiste liikide Uurimise jälgimise puhul sellepärast, et ega sa ju ei näe, mis nad seal vee all teevad ja selleks on vaja nendele panna külge siukseid riistad, mis teevad ja vaatavad selle asja sinu eest ära. Hüljes seda ei tunne või kuidagi ennast ebamugavalt ei tunne. Ei tunne, me oleme proovinud pannud nendele selliseid märgiseid külge, mis registreerivad nende sukeldumise sügavust ja ja pärast saadavad üle satelliitsidekanalite kogu selle informatsiooni meile nii-öelda laua peale arvutisse. Me näeme selle märgis, mida see hüljes teeb. Et esimesed, võib-olla paar tundi ta nagu ei oska kuidagi olla, sellepärast et ta et ta on kinni püütud ja ta on nagu võib-olla natuke stressis, aga aga pärast on näha, et üldse ei tee sest märgisest välja. Ja need ei ole eriti suured, rasked ja, ja vees nad ei kaalu mitte midagi. Lillakashülged on paiksed loomad selles mõttes, et nad käivad kogu aeg ühe ja sama koha juures poegimas siis või, või pesitsi emas või sõprussidemeid loomas või ma ei tea, mis elu nad elavad, aga et nad on nagu kohatruud. On küll on küll ja kui me nüüd võtame jällegi need kaks, kaks liik eraldi hallid ja tiigrid, siis hallid muidugi rändavad väga palju ning et see ei ole mingisugune ime, kui näiteks nad veedavad paar nädalat Eestis, siis käivad Soomes tiiru on kuu aega seal siis vaatavad Stockholmis kas umbes, et peaaegu, et nagu šopingule minna siis lähevad, Taani on seal ja siis tulevad näiteks jälle Eestisse poegima. Tseed hallide allidele on seal Läänemeri nagu üks eluruum, see on täitsa tavaline asi ja seda me oleme oma märgistamise andmetegagi leidnud. Teisest küljest on nad jällegi suhteliselt paigatruud. Kui nendele on sigimisaeg käes, siis nad tulevad praktiliselt ühe sama koha peale. Kui nad nüüd saarte peal sigivad, siis täpselt samal ajal täpselt sama saare peal ja me oleme näinud neid, kes on meil nägupidi tuttavad, noh, mitmeid aastaid seal või siis, kui nad on jää peal siis nad hoiavad ikka samasse piirkonda. Ja muidugi, meil ei ole neid uuringuid nii täpselt tehtud, aga Inglismaal ja Šotimaal, kus nad poegivad ainult maa peal on, et mida vanemaks ja kogenumaks need emasloomad saavad seda rohkem kinnistuks poegimise koht, nii et nad tulevad praktiliselt samal päeval välja igal aastal sama kivi kõrvale, kus nad on harjunud poegima. Millest see tuleb inimesed, Külli, truud. Inimesed ei ole nii truud, aga sellepärast, et kui nad vaatavad, et see poegimine on nendel õnnestunud seal juba mitu aastat järjest ja sellel ajal ka siis järelikult see on hea koht ja kindel koht. Kuulge, aga kas nad, kui teie käite üks aasta teine aasta, tunnevad nad juba ka teid ära. Kuidas nad siis käituvad? Me arvame, et nad tunnevad, aga kas nad tegelikult tunnevad. Aga on, oleme tähele küll pannud, et, et nad on muutunud julgemaks just eriti poegimise ajal ja just eriti nooremad, nooremad emasloomad, kes on tõepoolest võib-olla meid näinud seal juba, ega me nägupidi kõiki täpselt ei tea, aga aga kui nad alguses ikka üritasid või kippusid põgenema, siis praegu on nii, et vaata kallale ei tule. Aga need piirkonnad, kus nad käivad, või saared sinna inimestel niisama vabalt juurdepääsu ei ole. Ei, no need on jah, praegu looduskaitsealadel kõik ja, ja need on, need on nagu liikumispiirangutega alad just nimelt mitte ainult hüljeste pärast, aga, aga ka teiste näiteks lindude pesitsusperioodil, et et jää, noh, jää on jää, eks ole, sinna võiks üks päev anda ühes kohas ja teine päevane teises kohas kõik triivib ja ujub seal sinna inimesed eriti satu ka. Aga aga need saared, kus hülged peol poegivad, need on kõik kaitstud. Iseenesest on see hea, ei pääse kõik traavima ja uudistama, siin loomulikult. Aga kas muidu üldse on võimalik näha? Inimesel ma ei tea, kas või mandri inimesel hüljest. Väljaspool loomaaeda on ikka, mida ta siis peaks tegema või kuidas käituma ja kuidas olema? Ega seal midagi käituda ei ole, eriti plärmatavaste maksaks. Lärmata muidugi ei maksaks, ega seal midagi käituda ei ole, sellepärast et näiteks üks hea koht on Lääne-Saaremaal Vilsandi rahvuspargis, kus üks hüljeste kogunemist paikeks saar on suhteliselt kaldale lähedal. Ja sügiseti on täiesti kevaditi. Samamoodi on võimalik hülgeid häirimata umbes 800 meetri kauguselt, vaadata neid binoklit ja siis nagu natukene parema optikaga, mida nad seal teevad. Ja sügisel tulevad nad tihtipeale, kui on rannas rohkem liikumist, värviliste jopedega inimesi, mitte suurt karjaga, piisab paarist-kolmest. Hülged tulid ise vaatama, inimesed lähevad vaatama, hülged, hülged tulevad inimesi vaatama. Ja siis nad ujuvad seal rannaääres edasi-tagasi ja, ja uudistavad paarkümmend minutit. See on täiesti täiesti võimalik. Ja sügiseti tihtipeale juhuslikult nad. Ma olen näinud neid rohuküla sadamas ja Hiiumaal Lehtna sadamas ujuvad seal laevade vahel ringi. Nad on siis suht uudishimulikud loomad. Aga millised nad veel on? Kuidas võiks need iseloomu, seda ma tean, et nad on väga ilusate silmadega, vähemalt hülgepojad piltide peal on. No väga, väga armsad ja ilusad. No selleks, et seda seletada, millised need andma, selleks peab olema natukene kogemust ka teistel ütleme siis ka kuulajatel selle hülgevaatamise, selle jälgimisega õnneks, et hästi hästi huvitavad nüüd igaüks on nagu ise ise omaette iseloomuga, kui on aega neid jälgida. Muidugi väga vähestel on seda võimalust, aga nii, et jälgida mitut hüljest korraga, siis üks vedeleb kivi otsas tundide kaupa ja absoluutselt ei liiguta, magab ainult teine ringutab natukene, sügab ennast, vaatab ringi, noh, elab nagu hoopis teiste elu. Kolmas ujub nende ümberringi ja üritab tüli norida, kellelegiga. Üritab ühte nendest kivi otsast alla ajada, üks ei tee üldse välja, teine läheb hästi kurjaks selle ringi ujuja peale ja, ja kogu aeg, noh, see on nagu omaette. Nad on ikkagi piisavalt sotsiaalsed loomad ja nendel on omal omavaheline suhtlemine, see kogu aeg pidevalt toimub, niipea kui seda jälgida, siis on see no kas nüüd otseselt inimestega võrrelda, aga mul on seda raske raske teha, seepärast et ma olen nagu, ma ei ürita kõiki asju nagu inimkonnale üle kanda, aga nad on naljakad. Tihtipeale. Kui tõenäoline on, et nad elavad siin, ütleme aga võib-olla inimesed üle, kes ei pruugi ju siin man siin maa peal väga kaua vastu pidada oma tehnoloogia kõigega. No ma arvan, et nad, juhul kui, kui inimesed ei mürgita merd ära siis nad elavad küll või ei tapa mingil põhjusel neid, neid hülgeid lihtsalt maha, inimesed on tapnud ju mitu mitu liiki või elus hakkama mitme liigi hävitamisega. Aga ma arvan, et nad, et nad võivad hakkama saada olenevalt muidugi, mis piirkonnas ja kuskohas, et kas nad nüüd Läänemeres inimesed üle elavad, seda ei oska öelda, aga, aga näiteks kuskil mujal asustamata piirkondades. Miks nüüd? Öelge, palun, kuidas teie hüljeste juurde sattusite, te hakkasite neid uurima, miks te nende vastu huvi? See on pikk lugu, see oli ülikooli ajal juba, aga ülikooli ajal ei olnud seda võimalik teha, seepärast siis oli nii-öelda piir kinni, meri oli kinni ja Vene piirivalve lasknud lihtsalt kedagi merele, mis oli niisugune lihtsalt, et niisugune huvisid, uudishimu. Kui need võimalused avanesid, siis sai seda uudishimu hakata nagu teoks tegema ja nii see tasapisi pihta hakkas. Koos Eesti vabariigiga nii-öelda ja tekkis ka muidugi huvi väljaspoolt, et mis siis ikkagi Eestis toimub, sellepärast et siin oli, see oli täielik maa ja, ja keegi täpselt ei teadnud seda. Kuna see on üks ja sama nii-öelda asurkond kogu Läänemeres siis näiteks Soome ja Rootsi kolleegid, need olid väga huvitavad, mis Eesti Eesti poole peal toimub ja siis vaikselt siis kui, kui on juba küsimus, siis peab hakkama vastuseid otsima. Aga kas on juba hüljeste kohta kõik teada või annab seal veel ikka avastada, jälgida, teada, saada? Oi-oi, see on alles algus, mis, mis, mis mitte siin on tehtud, aga, aga mis mis nende mereelukate imetajate uurimisel on praegu alles tehtud viimaste aastatega, seal on veel ja veel ja veel asju alates siis ütleme, käitumisest või arvukusest ja lõpetades füsioloogiliste asjadega, mis on omaette teema sellest rääkida siin tunde. Aga nende koguse organism talitleb hoopis teistmoodi kui maismaa loomad. Et uurimist on palju ja, ja me võime olla ainult õnnelikud, et meie vetes elavad need iidsed ja ilusad ning huvitavad loomad. Loomulikult nad on siin enne meid elanud ja, ja väga hea oleks, kui nad elaksid siin koos meiega või inimeste kõrval. Ja veel pikka-pikka aega, aitäh teile saatesse tulemast. Merebioloog hülgeuurija, Ivar Jüssi. Rajab? Nii nüüd teeme aga teemades pöörde ja läheme edasi hoopis toidurubriigiga ja sel nädalal räägib meile grillimisest Meelis sülge ning kohe alustabki. Selle nädala toidurubriigid on grillimisest ja seda eelkõige seetõttu, et laupäeval on meil jaanitule tegemine ja eks ikka jaanipäeva paiku on see grillimine täies hoos. Olen kutsunud selleks stuudiosse rääkida grillimisest, mismoodi seda paremini teha ja milliste vahenditega. Eesti Rahva grilli kooli koolitaja ja Rakvere lihakombinaadi lihatootejuhi Enn Tobrelutsu. Kõigepealt võiks rääkida üldse sellest, milline grill endale valida. Ma kujutan ette, et kui minna poodi, siis seal on valik üpris sai ja esimese ettejuhtuva grilli võib saada mõnekümne krooniga, mis on siis ühekordne ja need hinnad ulatuvad edasi tuhandetesse kroonidesse. Õige valik üldse teha? Tere ka minu poolt, et kindlasti nii arvan seda, et grilliostmine ei saa olla selline juhuslik tegevused, et lähen poodi ja ostan esimese ettejuhtuva või siis sellise, mis parasjagu nagu välimuse järgi meeldib. Kindlasti võiks olla selline ette planeeritud kindel tegevus, et nii nagu inimene läheb autot ostmata ikkagi ennem teeb hinnavõrdlust, vaatab omadusi, teeb endale kindlaks, mida ta tahab. Kas ta tahab sellist, et autot, mis on alastandardvarustuses juba teatud lisadega, või on ta selline nii-öelda plank ja, ja saab siis hiljem neid lisasid juurde osta väga grillidega, et tegelikult on olemas isegi lille on väga odavad ja samas selliseid, millele ei saa ka hiljem mingisugust nagu sellist lisavidinat väga juurde meisterdada, juurde osta ja on olemaski lille, mis on kohe väga täiuslikud, erinevate väikeste lisadega liigendiga restid, söekorvid, automaatsed söekorvipuhastajad ja nii edasi. Ja, ja, ja ka selliseid, millele siis saab neid hiljem juurde osta, et kõige enam ongi vaja nagu selgeks see, mida me tahame, kas me tahame sellist hästi lihtsat ja odavat grilli või siis juba ikkagi selliste mugavus mugavuselementidega. Et see on nagu üks üks osa asjast kindlasti. Võib-olla kõigele levinumad tunduvad olevat sellised kupli moodi grillid, mismoodi nendesse suhtuda, ajavad need oma asja ära. Kindlasti olen sellel veendumusel täielikult, et kõige parem grill on ikkagi tavaline söegrill ja, ja veel parem, kui talle on tõesti ka kaan peale tavalised ufo grillid väga head ja ja nagu ütlesin, et saab osta väga odav ufogrilli, saab osta ka väga kalli, kus on tõesti neid võimalikke pisividinaid veel juures, mis teevad grillimise veelgi mugavamaks ja nauditavamaks. Mis need lisad on, mida kõige sagedamini võib tarvis minna? Ma arvan, et kõigepealt praktilisemaid paremad lisad oleksid võib-olla need, et et üks asi, võib-olla söe süütaja, osadel grillidel on olemas siuksed, gaasi süütajaid, et kui paned sinna söe nagu grilled, siis alt tuleb selline gaasi gaasi mõjul leek, mis siis süütab selles jõe? Siin kindlasti hea, et ei pea kasutama seal erinevaid süütamis meetodeid ja samamoodi siis kindlasti liigendiga rest, et on olemas osad grillrestid, Sa oled nagu tõusevad ülesse kui teda tõsta, et siis need on selles suhtes hea, et kui on vaja vahepeal sütt juurde lisada või mingisugust lepalaastu sütele raputada, et siis on juhatuste mehe risti ära natuke ülesse paneme seda, et vastasel juhul kui seda liigend ei oleks, siis peaks nagu kas siis risti üldse maha võtmas, ühe lisamiseks või siis lihade vahelt kuidagi neid Lepalastukesi näiteks sinna peale piserdavad igatepidi ebamugavam, et liigendiga rest kindlasti väga hea, praktiline ja loomulikult näinud, selliseid nüansse on palju, näiteks seesama töötasapind grilli kõrval, mis kindlasti väga praktiline, mugav saab igasugu ettevalmistustöid teha. See on osadel grillidel sellised korvid, kuhu saab siis nagu söe sisse panna, sellised väiksed nagu kastikesed. Et ütleme siis nii-öelda põletamata süsi, et oleks alati varuks olemas kuskil grilli kõrval lilli juures ja, ja samamoodi siis näiteks seesama asi, et osadele grillidel on olemas siiber selline, mis ühtlasi toimib nagu ahjupuhastaja natuke edasi-tagasi liigutada sisse tuhk kukub kõik sinna tuhakorvi ja ja nii hea lihtne teda nagu puhtaks teha, et neid lisasid nagu väga palju ja erinevatel grillidel erinevad aga müügil veel ka gaasiga grillid, millal neid võiks vaja minna, et tegelikult ongi nii, et kui inimene läheb poodi Jacob grilliostmiste peakski selgeks tegema, kas ta tahab grillida igapäevaselt ja sellist kiirelt, et a'la tuleb töölt koju, teeb kiirelt grilli ja sööb kõhu täis ja muid tegevusi edasi või siis on selline nädalas vahetuste ja ütleme õhtuste grillipidude teema, et kindlasti inimene, kes eelistab kiirust, puhtust ja mugavust ja tahab selliseid tihedaid grillimise lüüksidki, Lillimise tead siis muidugi gaasigrill on hea valik, sest gaasigrilliga on tõesti see puhtus ja mugavus oluliselt suurem, aga samas ikkagi gaasigrilli miinuseks on puusuitsu lõhna puudumine, mis kindlasti on oluline miinus väga kallistel gaasigrillidel on ka selliseid eraldi lepa laastukorvikesed, aga, aga need hinnad, nende gaasilised hinnad on ikka väga kallid, et selline tavaline gaasigrill on ikkagi selge miinus, et ei ole lõkaroomia Q7 lõhn, söegrill on selles osas ikka maitseelamused oluliselt nagu parem ainult maakodudes õue peal kunagi ise meisterdatud šaslõki ahju, seal siis selline üsna pikk ja ja tugevast rauast. See asi peaks olema kusagil kuuri taga või roostetanud, küll aga siiski maja taga olemas, kas see sobib ka veel tänapäeval kasutamiseks? Kindlasti sobib, see on tegelikult väga hea, lihtsalt noh, miinuseks on seal ilmselt, et kui meil nagu kaanega grilli puhul on võimalus, et me tekitame mingit lisasuitsu ja maitsearoome nagu ka suitsuga siis paneme kaane peale ja see suits imbub nagu tootesse, et saame rohkem suitsumaitselise maa grillija. Et siis selle nii-öelda mangaani puhul lahtise grilli puhul seda võimalust ei ole, aga samas enamus selliseid Armeenia šašlõkiküpsetajaid, Kaukaasia šašlõkiküpsetajaid, kes siin ka suveüritustel väljas käivad, teevadki just selliste mangaanidega ja sealt sealt selliseid kli nagu pärit ongi, et tegelikult väga hästi saab teha ja, ja ei ole absoluutselt probleemi lihtsalt seda suitsu maitset. Võib-olla läheb sutsu nagu vähem lihale külge. Kuidas suhtute ühekordsetes grillides? Ühekordne grill on kindlasti selline lihtne see asi, et kui meil pagasnikus olemas, lähme, lähme piknikule, alati saame välja võtta ja asja ära teha, aga loomulikult eks ta maitse tulemuselt ja kõigelt sellelt nii head tulemust ei anna, kuna liha on ikkagi Hitleri suht lähedal ja eriti selliseid ühekordseid ja odavaid asju ei poolda küll mitte seda, et nüüd peaks kallis olema, aga üldjuhul ikkagi kallim hind tähendab ka kõrgemat kvaliteeti ja eks see muidugi oleneb väga palju tootest, aga tegelikult ise on ikkagi sellise pikniku jaoks ostaksin pigem siis sellise väikse Väikse gaasigrilli Kohveli grilli, mida saab siis alati võtta kaasa ja teha sellega siis piknikul, et siis on tegelikult lihtne on seal iga kord pagasnikus olemas, ta on hea väike ja, ja alati on selline kvaliteetne, iga asi, aga kindlasti kiire grilli jaoks, alati sobib ka ühekordne grill, mismoodi kaminas saaks grillida? Kaminasse saab väga hästi grillida, et talvisel ajal seal on, on siis ütleme, lepa, puit ilusti süheks põletatud kaminas ja siis ilusti valmis, et siis saab paarisrestide vahele panna liha ja ja sellega siis seda grillimisel toimetada või siis šašlõkivarrastega ja loomulikult kaminal olemas külgede peal sellised hoidikud, sellised kohad, kuhu siis resti peale panna, et siis saab valmistada ka sellise spetsiaalse testi, mille sinna peale siis panna ja teha nii nagu nagu õige grilli peal küpsetada ikkagi täiesti võimalik. Ja mõeldes veel jaanitulele, siis laupäeval on terve Eestimaa lõkkeid täis, lõkke peal on võimalik ka ilmselt üht-teist ära teha, lõkke peale kindlasti saab ja peab vaatama, millesse lõke tehtud on, kas seal on siis põletatud mingit suvalist puitu ja kuuske ja mändi ja kõike segamini, et siis selle kuuse männi söber väga nagu ei, ei soovitaks nagu teha, aga et pigem ikkagi vaadata, et sisse süsi oleks Eesti, kes lepapuust või haavast või mõnedest puuviljalistel puudest tekkinud, et siis on kindlasti see maitse tulemas ka nagu õiget. Et kui ikkagi lõke on mõnusalt Sõeks juba põlenud, siis saab alati seda grillimis teha ja kindlasti mingid vorstikesi vardasse niimoodi küpsetada jaanitule ääres, see on kindlasti väga populaarne, teine asi. Väga hea, kindlasti lõkketuhas näiteks kartulit küpsetada ja kõike muud sellist. Võimalusi on väga palju. Aitäh sulle samast stuudiosse, Eesti Rahva grilli kooli koolitaja Rakvere lihakombinaadi lihatootejuht Enn Tobreluts. Me jätkame grillimise teemaga. Ja siis tuleb juttu ühest olulisemast asjast, sellest, mismoodi grilli süütada. Millist sütt peaks just kasutama? Raadioteater esitab raudteel on au olla kutsutud teenima suurt Nõukogude armeed. Mind küll ei kutsutud. Sind ei kutsutud mind rohkem, kes tegi, ema käis minu peale komissariaadis kaebamas selle ja, ja sa ise pole leidnud, et nõukogude inimesele on armeed vaja. Mis nõukogude inimene nüüd mina olen? Siis, kui Eestimaal juba siin-seal sinimustvalget lippu levitatakse, peavad kolm eesti poissi minema teenijaks nõukogude armeesse nende seiklustest. Seal pajatab viieosaline kuuldemäng kroonu, mille Olavi Ruitlane raamatu põhjal on raadiole seadnud ja lavastanud. Aare Toikka. Esietendus vikerraadios esmaspäevast reedeni algusega kell 11 30 ja 22 30. L1 näitleja portree üllatustega. Peaosades Guido Kangur, Helgi Sallo, Tiina Tauraite ja Erki Laur Arvo Raimo, Liina Olmaruga. Kordussaated esmaspäevast laupäevani kell 14 null viis ja 19, null viis. Saate. Nõnda kiirelt veerete. ETV laululoo taga ja. Oma, et PPA küljes olev Taani Kui loomeliidud ongi uute nõnda kiirelt veerenud?