Tere hommikust, täna räägime me euro jutt, et aga need eurojutud on sellise suvise suunitlusega, nii et nad ei ole mitte väga tõsised, aga ma loodan, et meeleolukad ja selle suve jutuks olen ma siia stuudiosse palunud, kunstiteadlase Ebe Nõmberg. Ja räägime meie tuleviku pealinnast Brüsselist. Ma usun, et väga paljud ei ole seal käinud, käinud on need inimesed, kellel on olnud see nii-öelda töökohustuste seas, aga need, kellel on mingid euroop, Papa huvireisid ja nii-öelda kultuurireisid, siis need nagu kulgevad ja suunduvad sellest linnast nimega Brüssel kuidagi eemale ja mööda, sest sealt nagu arvatakse. Ega sealt suurt midagi näha ei ole. Nii olen mina kuulnud oma sõpradelt, Ebe Nõmberg. Ei, ma ütleksin, et sul on jah, sul on õigus ja, ja natukene võib-olla ei ole ka ja see on mu enda esimesest kogemusest uues, uue pealinna külastas, et ega mina ei olnud ka sinna elus elus sattunud lihtsalt saatus ei olnud sellist sellist reisi nagu nagu mulle korraldanud, aga noh, tänavastasem seoses oma töö igapäevase töökohustustega Kultuuriministeeriumis seoses Eesti läbirääkimistega või õigemini siis praegusele sõelumis protsessiga, mis meil on käsil eksima meie töörühma koosseisus aprilli lõpus, siis esimesele pealinna visiidile kus oli sisust meie kultuurikultuuris kriinimine ehk noh, nagu eestikeelse sõnadega palju mõnusama sõnaga sõelumine, sõelumine käsil. Ja, ja kuna meil oli seal niimoodi nädalapäevad ta töötegemistega sinna jäigani natukene vaba aega kahe nädalavahetuse päevaga, siis sai saini Brüsselit näha päris päris piisavalt. Ja natuke väljaspool ka käia brüsseli juurde tagasi kaarega muidugi võtan ka. Esimene esimene mulje on, et ühtpidi ma ütleks, et on üks ebahuvitav linn ja teiselt poolt näiteks ta on jälle võluv linn sellest, et ta tema jaoks on niuksed kultuurituristile või kes kultuuriturismi noh, ikka oma oma nihukeseks hinge ihaluseks peab ja selle jaoks ta pakub ka küllaltki no kasvõi see brüsseli enda pisikene vanali, mis on jumalik, väiksem kui meie Tallina oma oma territooriumilt. Võib-olla niisugune Riia, Riia vanalinna territooriumi suurune, aga, aga väga rikkalik ja üksikuid niisuguseid kaid, arhitektuuriobjekte leiaksid Brüsseli linnapealt mujaltki. Pealegi, Brüsselis alati toimub midagi ja noh, minu sealviibimise ajal oli seal tõeliselt suurejooneline Magritte'i näitus, mis oli lõpuni välja müüdud ka. Me pääsesime koos oma kolleegiga tänu sellele, et teil olid juba kogemused ka ühest teisest pealinnast, kuidas pääseda väärtuslikule kunstinäitusele just nimelt nimelt kogemused endisest pealinnast sealtoimelised, täpselt nii see toimus. Siis ma kohe ma räägin selle väikese väikse looga ära, aga ma usun, et see on minu, selle aasta selle aasta no niukseks number üks kultuurielamuseks kunstielamuseks. Aga pääsesime sinna, niiet et me lihtsalt omast vanast elukogemusest koos kolleegiga ei lasknud ennast heidutada siidist, et kõik piletid on välja müüdud vaid läksime ikka niimoodi kassa juurde. Noh, tõsi seal keegi muidugi ei kukkunud ka lärmama, kuhu ta trügib ja mis tal sinna asja on ja küsisime siis nii väga süütu ilmega, et ega juhuslikult ei ole kahte piletit kriti näitusele ja noh, esimene reaktsioon oli muidugi viisakalt, et oi, kahjuks ei. Ja meie reageerisime täiesti spontaanselt, meil ei olnud see ettekavatsetud ega plaanitud, aga spontaanne reageering oli loomulikult kui kahju ja ja minu kolleegi hüüatas ja veel oleme nii kaugelt Meie Eestist tulnud. Ja, ja selle peale läks kere ja hakkasime juba noh, nagu ümber pöörama, et noh, lähme ära, mis seal, mis seal siis ikka. Ja siis kena daamiks osutus administraatoriks siis ütles, et oodake üks moment, võttis telefonitoru midagi väga vaikselt, poolenisti seal liti, halve omasele pidaga midagi sahistasitset ja palun võtke kõrval kassast. Palun, teil on kaks piletit, et noh, nii me saime nagu omal ajal ka, mäletad, et siis oli ka, et siis Pribeldikuma mõistallinna Kuidagimoodi toimis küll, nii et kõigil meil on need Ermitaažis ja just tõst näiteks oli vapustav ja kui suure mahuga ta oli, ma arvan, et üks viljakunstihoone saali jagu kohe kindlasti seda toimus nende kunstimuuseumis praktiliselt kogu esimene korrus oli hõivatud mandrite näitusega ja ja ta siis hõlmas. D väga varajase Nofellisid õpingud, aja lõpuperioodist alates kuni elu lõpuni kõiki tema, noh, ma ei ütle nüüd, et seal 100 protsenti kõik, mis ta eales eales on oma käega teinud, oli väljas, aga temal on niukseid, niinid, krestomaatilised õid, mida me teame kui ka noh, niisugused, mida, mis olid erakogudest ikka üle maailma toodud toodud kokku ja ja noh, mis suurepäraselt ta kõike seda teen, seal, kus oli eksponeeritud tema tarbegraafika pool ja kus terves üks suur suur saal oli sisustatud arvutitega, sul oli kõikvõimalike siidi, Rommide kaudu võimalus siselt suhestuda Akva kriti isikuga ja tema loominguga ja, ja üks saal oli siis nagu noh, organiseeritud kinosaaliks, kus siis demonstreeriti ma kriti enda niisuguseid amatöörfilme või õigemini tema lavastusi, ta lavastas väga palju oma sõpruskonna oma perekonnaga, neid mošeesid oma unenägusid, seda unenäoliste. No seda oli põnev vaadata, igal juhul meil kulus peaaegu neli tundi seal ja noh, oleks võinud. No ma ei oska öelda, kindlasti veel olla, olek poleks aega napiks jäänud. Oh jah, vaat nüüd pidin just ütlema reklaami tegema, kes veel juhuslikult satub, äkki äkki õnnestub ka, et me oleme kaugelt Eestist, aga, aga juuni lõpuni oli ta nüüd, oli ta seal Brüsselis avatud, aga ma usun, et ta läheb kindlasti teiste teiste suuri linna kultuurilinnadesse rändama. Et tähelepanelikud ja jälgige maailma reklaami, et ükskõik kus taga on, seda, seda tasub küll vaatama minna. Ja nagu ma aru sain, see oli siis nagu selle Brüsselis käigu üks kultuuri dominantne. Absoluutselt, absoluutselt täielikult. See, see, see jäi ka kohe nii kõlama ja see oli ka sel ajal seal tõeline sündmus, aga Brüsselis selliseid, selliseid ettevõtmisi toimub seal pidevalt, nii et selles mõttes on ta muidugi peale missugune ja väga põnev ja kultuurilinn ja ja noh, minu pärast Brüsseli vanalinnas tasub, tasub nüüd küll küll käia ja vaadata ja sinna õhtuks jääda. Pisut kitsilik, võib-olla, aga Ta on niisugune mõnus kits, see, see õhtune valgusmuusika, mis nende raekoja platsil on raekoja peale. Aga ela, elamuse pakub, seest on väga noh viimase peale ikka välja mängitud, muusika vaheldub, meie juhtusime kuulama, seal siis Mozartit. Ja, ja no siis raekoda, muu väljak ka on pimeduse sages kaunis gooti raekoda on siis noh, seal siis valgustad niivõrd muusika, no iga nüansi ja rütmiga kaasa või kus ta siis vaheldub kõigist toonidest sinakates, lillakates, oranssides, kotta lööb plahvatama nagu mingis tõesti põleks niukses tohututes leekides, siis on jälle niukses jäisesse külmusse ja ja korruste kaupa eraldi torn välja valgustav kogu hoonel, noh see seesama vaatepilt, seal on vaatepilt, nii et kuigi noh, võib öelda, et väike niisugune niukene turistide tõmbenumber, aga, aga tasub vaadata elamus igal juhul. No siis on seal üks selline olend nagu üks väike poiss, keda käiakse riietamas kogu aeg, ka meie poliitikud kasutavad oma PR tuuridel seda ära, mis seisundis tema seal selles laia ja see on see brüsseli kõige vanem linnakodanik, nagu nad teda ise kutsuvad mannekeen, kes et meie ajal oli tema väga palju seis, on püstoli täiesti, tal ei olnud ühtegi püksikeste kostüümid seljas ja ta oli niimoodi omas omas naturaalses ilus. Aga ta on ju täiesti niisugune väikseke ja no kui kui sealt ikka hoogsalt teda sinna isegi otsima jääda, sest ta on nii tagasihoidlikult mitte nurga taga, ta on niisugune tänavate ristumiskohal niisugune kuidagi harva sisse, sinna jääb pisut tänavafrondis teemal, et niukene tagasi pisikene väike poiss pissib pronksist poiss. Aga ära tunneta selles, et seal ees on metsik kriselemine muidugi kõik turistid seal reselevad ja igaüks peab ilmselt vajalikuks tema juures pildistada lasta ja aga noh, muidu on niisugune mõnus selikene tagasi hoidlikkusega ja niukse muhedusega meenutab siis seda belglaste balloone ja flaame endid, mis on ju ka minu meelest niuksed, meeldivad ja soojad inimesed. Reisijale on seal päris mõnus nende keskel olla, nad on väga abivalmid ja ja vastutulelikud ja mida iganes, Seltsivad meile sobivalt nii väga naha vahele ka ei hakka sulle pugema küsima lõpmatuseni, kus lähed, Nad on nagu, ütleme Itaalias võib kohtadeta iga itaallase käsku, küsib teed, siis ta ühtlasi jõuaks selle seletuse juures päridas hulka kõik ära, kus sa tuled ja mitu last sul on ja ja nii edasi siis belglane seda muidugi ei ole, aga, aga meeldiv ja niisugune soe inimene küll, palju seal üldse Brüsselis on neid belglase ja palju on siis seda euroametnike gängi, kes domineerib suvises tänavapildis, õigemini see on niisugune kevadine tänavapilt, aga juba turismihooaeg oli, oli käima siis ütleme seal südalinnas, seal domineerib jaapanlane, kõige maailma kõige parem turist ja kõige rohkearvulisem ja üldse turistid siis need anglikaani maade vanahärrade vanaprouad, et ühesõnaga, see on turisti käes. Aga mujal ja see on tõesti kaks sammu, astud kaks sammu ja sa satud hoopis teise maailma. Euro euroametniku maailm, mis on natukene kurb ja troostitu oma väliselt vormilt vähemalt. Ja seal domineerib siis see ametnik, ma riskin nüüd eksida, aga ma ei eksi, palju, need peaks olema 40000 seal. Ja see on ikka väga mõjus arv, nad on nii kindlalt äratuntavad, noh, sellepärast et eks meiegi ka muidugi püüdsime sinna sisse sulandada, sest seal on noh, on muidugi teatud suhtluses, mis on, väga kena, on ka väiksed oma reeglid ikka teksapükstes ja ja, ja T-särgis, noh, loomulikult ei lähe tööle, aga noh, üks euroametnik, ta teeb tõesti välja nii et meestel ikka tume ülikond mingi niisugune, kas valge või siis nihukese kerge kollaka varjundiga särk, siis niuke ellips. Väga tihti on see euroliidu lips tumesinine, kus on diskreetselt väiksed kuldtähekesed siin-seal mustri sees, daamid, tumedas kostüümis seelik, pluus, ele pluus ja siis niisugune kassist, diplomaat, kohvrikene või siis nisukene, mappe kaenla all ja nii et nina, nii nad seal on ja ja askeldavad, tööpäev algab, tööpäev lõpeb, siis on kohe tunda, päev algab, tööpäev lõpeb, hea tööpäev algab niimoodi kella üheksa ajal ja tööpäev lõpeb kella viie ajal ja see on tunda seda, sest et noh tööpäeva alguses kõik marsivad täis otsustavust ja asjalikust oma hoonetesse majadesse, mida on seal lõpmatult palju. Ja ma arvan, me kohe ma kommenteerin seda minu meelest, mis öeldakse, et on Brüsseli kurvemat poolt arhitektuurselt või linna linnapildiliselt. Ja, ja tööpäeva lõppedes avanevad garaažide väravad, mis autot lohisevad välja kergelt ja nad euroametnikud ei tähenda oma oma korteritesse linnaäärsetes majades, kus keegi siis elab selle kurvema poole peale, et noh, et Brüssel, Brüssel ju ise noh, nagu linnana, ta on ühtpidi, ta on vanalinn, aga teistpidi on ka noor linn. Belgia on ju olnud ka maa, mis on mõnes mõttes lähedase saatusega meile, kust on käinud üle ülesõdu ja dramaatilise ajaloo ajaloo sündmused ei ole, ei ole teda ainult puutumata jätnud ja, ja paraku on ka Belgia enamasti olnud kuulunud kellelegi öelnud, kellelegi all iseseisva riigina me räägime Belgiast 19. sajandi algupoolel kuskil 1830 ja Brüssel oma siis riigi riigipealinnana ja ta on ka mõnes mõttes hakanud nagu sel ajal välja kujunema arhitektuuriliselt seal linnaplaanis siis nagu domineeris, ütleme siis ikkagi 19. sajandi 20. sajandi alguse arhitektuurne on niisugune Historitsistlik mõnus Niukest kodanikke kodanlaste elamud olemisega, niuksed kolme, nelja korruselised, viiekorruselisi vähem maksta poekesed all ja nii nad seal olid. Niuksed, kitsad, need hooned üksteisele väga tihedalt tihedalt üksteise ligi ligisurutuna. Sest eks maale seal alati olnud maad vähe ja ma nagu kallis. Aga nüüd praegu praegu on nii, mina pean nüüd ma esimese hooga ma ei uskunud oma silmi, et niisugune asi võib üldse üldse olla ja toimuda või kuidagi väga-väga õõvastav oli seda vaadata, et seesama osas 19. 20 see nii-öelda see uuema uuema brüsseli linnaosa. Ma nimetaks neid just varemeteks tondilosside grupid, et nad on viis kuus hoonet, jälle mingi vahe, jälle paar hoonet veel tühjaks satud, mahajäetud, nad lagunevad kus ripub mõni rõduäär, noh sealt veel nii kurvalt veel ripneb mõni pardina jupp välja, katused on sisse varisenud, aknaraame pole ees, uksed sisse pekstud, usk kuskil tuvi, tuvid oma pesad seal teinud puud kasvavad katuseräästast välja. Ja, ja neid on massiliselt, see on seal nii et see torkab silma, me küsisime ka seal siis Belgiast endi käest, et noh, miks see nii on või mida see tähendab siis seda, et ja see on nii, et kuna maa kallis, nendel on omanikud ei ole kasulik teha seda maja korda. Palju kasulikum on lasta laguneda ja siis ta maha müüa vare just selle maa hinnaga, siis praktiliselt siis võetakse ta buldooseriga, see käib väga kähku seal meie hotelli lähedalgi oli seal näha, kus ühed võeti, no tõesti paari päevaga lammutus tehtud ja asemele kerkivad siis eurobürokraatia uued paleed. Aga need, ma panen kohe jutumärkides need mingi iluga nad silma ei paista, need on ikka tõelised betooni ja, ja klaaskuubikud või noh, niuksed tikutopsid asetatud püsti asetatud siis horisontaalselt ja väga troostitu ja, ja noh, see see kett hakkab nüüd või noh, see ring hakkab nagu, aga hakkabki nüüd siis seda brüsseli vanalinnaosa ümbritsema juba ümbritsebki ja no elu toimub ka siis niipalju kui hommikul sõidavad, needsamad need ametnikud lähevad tööle, päeval on nad seal kogu see elu enamasti toimub need nendes nendes hoonetes, ega sealt suurt välja ei ole vaja minna, sest noh, loomulikult teenused on kaasas ööd, seal sa töötad, seal sööd, suhtled, kõik toimub seal nendes piirides selle komisjoni hoone keskkonnas ja õhtul seal siis tuhiseb sealt välja ja need tänavad on täiesti välja surnud. Juuksed sirge sirgeks aetud. Meenutavad jälle meie kunagise peale niuksed Lailaiu tänavaid enam väga äärmiselt troostitu vaatepilti. Ma, ma ei tea, minu pole kunstisilmale, tekitas küll nukra mulje, täiesti kui lennuväljad tulid ja hotelli jõudsid ja kõik see, mis ümber avanes, siis esimese hooga tahtsin öelda, mu jumal, see on maailma igavam linn. Tõepoolest. Aga samas paarkümmend 30 40 50 kilomeetrit eemal on juba hoopis teine majja, seal on hoopis teine maailm, seal on jumalik prüge. Natukene peale Kenti, kus mul kahjuks ei olnud aega käia, aga noh, ehk ehk mõni teine kord. Ja prüge on siis tõeline vana vana hansaliidu au ja uhkus ja üks tema suuremaid ja tähtsamaid linnu praegu ta orienteerub ka loomulikult tõika põhiliselt turismile turism, turism, turism, turistide vool on seal seal päris meeletu, isegi. Noh, ma kujutan ette, et seal, võib-olla mõni seal talvisel ajal või sügisesel ajal on rahulikum käia, noh näed, näed paremini või suvisel turismiajal, noh, eks see melu oma kas võlu annab linnale juurde. Aga see hansa vägevus, rikkus, noh, see, ma pean ütlema, pole kuskil nii hästi näinud seda välja paistmas kui tõesti selles prüges. Ja võib olla ka seetõttu, et ta on nagu omamoodi konserveerunud, tema hiilgus oli, oli 13 on 14 sajandi, põhiliselt 13. sajandil ja nii ta on, noh, seal on ka hilisemaid tõsi ja kõike, aga domineerib just see keskaegne linn kõigi kõigi oma linnaplaneeringuga, oma hoonete, kõik. Ja pärast seda ta nagu jäi noh, niisuguseks väikeseks provintsilinnaks midagi seal õieti toimunud meri taganes töö, Se tekstiilitööstus, kõik sadama tegevust kandus mujale Antwerpeni ja kõik muud punktid muutsin tähtsamast, ta jäi niukseks kõrvale. Aga teistpidi, see on tema õnn ilmselt olnud. Vaeselinnana pole jaksatud teda lammutada ja, ja nii ta demonstreerib tõesti seda, mis võis olla ühe hansalinna vägev rikkuse vägevus on see, kui sa tema kaubahoovi juba kunagise kaubahoovi siis nojah, see raha haiseb kuue sajandi tagant. Ja prüges, mis minule jättis suure elamuse olid eesti püha vere kirik 13.-st sajandist, no suurepärane basiilika ja väga kaunite kaunite maalingutega ja samuti nende raekoda ka imeline, see kotipitsid ja nende peakirikud seal. Seal on tõesti palju vaadata ja kahjuks aeg napis, mul ei olnud aega minna tõesti, nende nende kunstimuuseumis on ju teada ikkagi Madalmaade kunsti kuulsuse au suures osas on sealse paremikku eksponeeritud just just luge muuseumisse kaljulges põgesse satub, siis ma soovitan seal kindlasti võtta see ja aeg, eks tund aega minna kanaleid mööda sõitma ja see, see väike rahakulutust teha. Ja seepärast, et see on nii meeleolukas, meeleolukas reis ja retk. Ja näeb väga hästi linna muidugi. Ja siis, mis ma seal prüges veel soovitaks, et katsuge sättida ennast nädalavahetuse päeval vähemalt, et üks külastuspäev oleks nädalavahetusel, sama, võib soovitada brüsseli koht. Ta ka, aga, aga mõtlen prügesaid eriti võlu, et seal on see vanakraamiturg. Iga nädalavahetus on nendel nii, nii Brüsselis kui kambrüges, ma usun, et teisteski nendes niukse vanakraamiturud. Aga ta ei ole nüüd see täita nagu meie mõttes, noh, niisugune Aid müüakse, võib leida suurepärast, suurepärased ja väga võluvaid, vasknõusid võib leida väga võluvad portselani ja fajanss, isegi. Seal, mis mina nägin, aga minul rahakott lihtsalt ei hakanud peale, muidu oleks sealt selle meelsasti Erada meil ta seisaks kindlasti kuskil antikvariaadis aukohal, oli väga kena niisugune 18. sajandi lõppu serviisikene seal noh sellist kraami võib leida seal kohe-kohe ohtrasti ja isegi ja no niukseid vanu krabüüre ja põhiliselt tundub, et noh, rohkem nagu 19 sajand, aga 20. sajand toredad. Et sellist toredat kraami seal leiab, ta ei olnud mitte eriti suur kanali servas vasta oli nisukene kahes reas nagu läks kilomeetri jagu või nagu seda mööda kanali äärt minna võib-olla ei olnudki täid kilomeetrit, aga aga tasub minna ka seal elamuse, seal saab muidugi kaubelda ja vaadata, aga ta nagu ta nagu mingi väike näitus, kahe nad on nii kenasti seal pike esitatud ka ja ja noh, nisukest meie mõistes nihukest tõelist jampsliku kitsi või noh, nihukest koledaid kipskujusid või jumal teab mida veel nisukest kiiksu kaltsu, seda Selejale ta on täitsa päri, päris väärt asjadele orienteeritud. Kuidas selle keelega seal on, mis keeles suhted, mis keeles sa kaupled seal vana grammidurvalte pre prüges võib kaubelda inglise keeles saab ka kahe suurepäraselt hakkama sellest, et üldse see prükke poolne ja ka juba Kenti poolne, no seal rohkem flaamide ala jääb flaamidega suhtlemisel. Turistile ja võõramaalasele on inglise keel parem kui prantsuse keel. Ega nad muidugi noh, selge, see on selge, aga seda isegi soovitatakse. Ja vastupidi, nüüd kui Brüsselis, siis sotsiaaloleks muidugi, inglise keelega saab hakkama, seepärast. Nad teavad, et suur osa turistidest on ju kasutavad siiski inglise keelt, aga seal on kohe ilmselt noh, kohe ilmselt on tunda, et oleks parem prantsuse keelt osata. Ikka prantsuskeelse keskseid seal nagu Valoonide Aloonide ala rohkem ja saksa keelega ei oska öelda, küllap saab, aga noh, neil on kannatanud selline. Väiksem galaktika ta aga nii, et inglise ja prantsuse keel või vastupidi, ühesõnaga prantsuse ja inglise keel on siis niuksed keeled, millega, millega seal hästi läbi saab. Räägime nüüd natuke seda juttu ka, et läksid ju tegelikult sinna mitte pits ja sats vanakraamiturgu ja näitusi muuseumi vaatama, vaid tegelikult oli eesmärk hoopis teine. Räägime sellest, milline õhk on, valitseb üldse sellises euroametnike seltskonnas, kuidas seal töötegemine on, ma ütlen sulle kohe päri pärise kohe otse, et ega ma väga pikalt ei taha seda siin kommenteerida. Vest, et eks ta ole see sõelumine, sõelumine alles käib sona just tööprotsess ja nüüd, kui noh, oma ametnikuna pean sulle ütlema, et noh, kõik kommentaarid, õigused ja volid on meil, noh, välisministeeriumi kaudu toimub nii lähemalt. Aga nonii, kergemalt need rääkides noh, niukses suvises toonis suvises toonis sellest rääkides siis tuur on sõbralikum poole, ma arvan tuuris noh, kas nüüd kergemini, aga ütleme, võib-olla sujuvamalt ta läheb kui võib-olla mõnes teises valdkonnas, mis on lihtsalt palju suuremat seaduste rohkuselt ja sõelumine ongi ju lõppude lõpuks meie meie seadusandluse nii-öelda järelekatsumine peab ütlema, et see on ikka tõesti kost õhtuniga seal ega seal pausi pausi ei ole, sest et kui meil oli algus, oli ka siis multilateraalne, mis oli siiski kõik viis läbirääkimistel olevat riiki ja siis olid bilateraalseid, kus siis olime siis üksiti oma komisjonide ees ja meil hommikupoolik kuivus siis tihe töö tõesti seal nende läbirääkimislaudade taga. Õhtupoolikul pealelõunane aeg oli meil enamasti siis oma oma tõesti töögrupi siseselt, mis oli siis vaja veel ette valmistada materjali läbi analüüsida, nii et see oli ikka päris tihedalt ka kodutööd, me teeme juba Eestis ära, kõik need multilateraalsed ja bilateraalseid juba toimuvad ette valmistatud dokumentide alusel juba nii, et materjal on ette valmis ja siis kui on küsimusi, siis vot siis need vestlused nii-öelda need täpsustavad vaidlused võib vestleme, diskussioonid, mitte vaidlused, isegi diskussioonid, arutlused toimuvad siis ikka kohapeal ja ja kui siis seal on veel midagi vaja, siis noh, siis saab oma positsioone täpsustatud, aga ka suur töö tehakse siin kohapeal ära. Nüüd valda täiesti seda tubli bürokraadi keel. Noh, kuulsime ise koosneme, midagi aru ei saanud, mida ma ütlen, et igal juhul kultuuril läheb hästi, ma usun, et krigin läheb praegu hästi või me üldse oleme juba uudistest kuulnud, et ennustatakse siin juba järgmist aastat sügiseks. Eks näis selle ametniku jutu peale, et ega sisseametnikuks olemine või seal käimine kas nii hirmus ei ole, ega siis see, nagu sa ütlesid, kuulsime, mis me kuulsime, segane asi, on ta ikka noh, ei ta ole. Ma arvan, et võib-olla see meie pelgasin tihti, et noh, ühest liidust, Me tuleme teise, läheme kas me oleme nii väikesed, mismoodi vaatavad, meie suured nimed tehakse ühenäoliseks või? No mina tunneksid hoopis suveniirileti juurde, ütles, et ei ole midagi ja seepärast, et isegi oma suveniiride, see Euroopa liit propageerib ikka seda, et julge olla erimeelne minule, sealt meeldiksid nad sealt tõin ka mul tõesti täna kaasas niukse T-särgi, kus on peal niukse pulga hulga lambakesin kell 15 ja ja, ja siis aga ükskõik, on valged, aga üks on niukene, helesinine selle peale ja kirjad niimoodi. Ma olen uhke, et olen eriline. See on, et noh, seda nad nisukesed juba suveniirideks propageerinud ja ma arvan, nii ta ikka on, et eks ikka igaüks jääb seal olles küll liidus häbita iseendaks ja see ongi eesmärk. Aga nüüd suveniiride pool on minu meelest seal Belgias üks, üks võrratu võrratu pool ja seal on muidugi igasugu naljakaid asju nagu ikka suveniirimaailmas, aga, aga mis seal on, tõeline unistus on pitsid nendest, et noh, võib ju öelda ka Belgia on üks pitsist heegeldatud, ma ükskõik, kas nüüd Brüsselist rääkida võib rügest. Siis ta on nagu pitsi vaevust kokku kootud nii oma, mõnes mõttes, oma arhitektuuris, nendes ana linnades, aga ta kõik need poekesed siis mõtlen, valdavalt on seal on minu meelest pitsi popitsibut, pitsipood, Tobe läänid, pitsi potentsi. Ja noh, iga igav pood on, on nagu omad väike muuseum, et sa võid lihtsalt nautida nende seda käsitöömeistrite peent peent tööd ja enamasti nautida, sest noh, nad on päris kallid ka. Kuigi ma pean ütlema, et noh, jaksab samal ajal käega saab uued, leiab selle väikesed, kui ikka tahta endale midagi tuua, mis on noh, Belgiale iseloomulik siis, siis seal tuleks ikkagi midagi pisikest pitsi ära tuua, mina tõin endale pisikesi pits liblika see ja siis väikese linnakese käiakse siin sõltuvad, et noh, et sa nimeline fantastiline, mida nad kõike sellesse pitsi. No ma ei tea, kuidas seda isegi öelda kokku ei heegelda või ei punu, et maastikud, lilled, no mis iganes, see on nagu noh, tõesti tõeline muinasjutt ja, ja mida nad kõike sellest ei tee. No tõesti, ma ütlen ehetest kuni kuni rõivastuseni ja, ja sama lugu kube lääniga muidugi ka, et noh, need on imelised ja nagu poest ka seal peab muidugi olema noh, tõhusam rahakott kaasas, turistil, aga sealt kana prilli doosidest rahakottidest noh, kuni siis uhkete vaipadeni ja, ja mööblikatete nii ja ja neid pilt neid kauneid vanas vanas heas traditsioonis suveniiride poolt, et mina ei tooks mannekeen pissi soovitud tuues, on tavapärane. Tooge siia kombel. Selle rõõmsameelse soovitusega me lõpetamegi, see oli väike suvine lõbus jalutuskäik Brüsselis trükkes saates oli meil külaline Kunstiteadlane Ebe Nõmberg ja teda kuulas ja küsis aris Johannes. Jätkame saadet ja oleme suviselt kergemeelsed. Euromehes laulab nüüd Tõnis Mägi. Ma teen küll lõpmata naisperega. Eurorikkaks, saaks mind väsitaks. Elada küll ei tahaks maha saada, aga leiva ja ja mind. Äkki ära olla. Minu parandus EMA paeva lina. Poole lähituledes ma panen selga, euro päästab eesti mees tahab vaeva ära. Elada küll ei tahaks, ma, aga leiva jäätub ja mind omal alla. Juhatagu see Alo Mattiiseni laul meid euroskeptikute rajale. Kuna euroskeptikute eestimaine koolkond veel kogub jõudu ja lihvib mõttelendu, siis pöördume rootslaste poole ja pakume teile kuulata Rootsi edukaliteraadi Herman lingvistid esseed kogumikust üks Euroopa puha, mis ilmunud kärtsiirakud, kes Anu Saluääretoimetamisel Loomingu raamatukogus 1996. aastal. Kuidas ühinenud Euroopas erineva kultuuritausta ja traditsioonidega kodanikud üksteisega suheldud saavad, selles on küsimus. Loeb Kaljo àra. Ühel päeval helistati mulle koju Madriidi. See oli mu sõber, luuletaja, kes Stockholmist tulles esmakordselt saabus Madriidi. Ta oli hotellis viibinud napilt pool tundi, aga juba oli ta kohutavalt erutatud. Luuletaja oli muidugi alati erutatud, aga praegu rohkem kui kunagi varem. Mis sunnib möirgas ta tuumakatastroof või kas sõda on lahti, mispärast kõik põgenevad? Mu vastus oli ainuke mõeldav ja korrektne sel hetkel nimelt. Aga tema vaid jätkas erutatud karjumist. Pane kurat võtaks telekas käima. Ma näen atlastest, vastas major, rahvas vahib telekat. Midagi peab olema juhtunud. Ma heitsin pilgu telekale, mis juba käis. Sealt tulid lõunased uudised nagu ikka sel kellaajal. Ja see, mida näidati, oli täpselt niisama igav kui alati. Vuntsidega ja nahkpintsakuga pappi kogutab konverentsi lauadega ninal mikrofoni Mets. Pappi suitsetab vahetpidamata ja kõik tema ümber niisamuti. Appi kõneleb Madriidi uutest bussiliinidest. Ei midagi, mis võiks üles ärritada kõige hullemat poeeti. Kuidas ennast tunned? Küsisin kobamisi. Kuraat vandus ta väga inetult, tema, kes ta sai luulepreemia oma ilusa keele eest. Mis siin toimub? Miks tänar tühjaks jääb, mispärast kõik ribikardinad alla lastakse, nüüd pool kolm siis süttis valgus pimeduses. Tähendab, minu peas järsku ma taipasin. Ta oli ju esimest korda. Madriidis. Nägi elus esimest korda siesta lõunavaheaega Madriidi kesklinnas. Madriid, mis suurema osa aastast on väga külm ja tuuline linn, peab kõigest hoolimata kinni Andaluusia sulgemises jest aegadest. Kõik, kes vähegi saavad, lasevad jalga kell kaks ja kes ei saa, need teevad seda kell pool kolm. Tema nägi viimast spurti Mil teraskardinate vaateaken lastakse alla ja rahvas viskub autodesse. Olukord sarnaneb tõepoolest paanilise põgenemisega pommirünnaku eest. Kella kolmeks on kõik nii vaikne, tühi suled. Et jääb mulje, nagu poode enam iialgi ei avataks. Näib, et selleks hooajaks on riivid ette lükatud. Luuletaja saabus just keset viimast põgenikelainet, mil nälginud ja unised mandrihiinlased vingerdavad sööma ja puhkama. Kella kahe ja viie vahel ei tehta osteta ega müüda Madriidis mitte midagi. Vähemalt mitte midagi olulist. Muidugi oli mu sõber lugenud lõunavaheaegadest, aga meil, rootslastel on kalduvus uskuda, vaheajad ja muud kohalikud kombed meid ei puuduta. Tema arvas nagu paljud muudki rootslased, et tema mingi erand. Et tema võib nagu tavaliselt ringi luusida. Peaaegu kõik rootslased, kes tulevad Madriidi, on kuulnud, et siis paanlased ei eineta kunagi enne kella kahte. Ega õhtust ta enne kella üheksat. See on teada, aga ollakse arvamusel, et ise võib ikka sööma minna. Üks tõsine rootslane võib ju kohalikud kombed pikalt saata ja süüa, nagu ise tahab. Ei lähe läbi, sest söögikohad on lihtsalt suuletud. Ei mingit einet enne kella kahte ja ülimalt vähe õhtusöögikohti enne kella kaheksat. Tavalisel argipäeval keset nädalat iga nädal aasta läbi. Kui sulle see on selgeks saanud, hakkab tasapisi juurdlema, mis saab edasi ühinenud Euroopas. Millal siis härrased kohtuvad? Mis ajal peavad tähtsad härrad näiteks neid väga tähtsaid telefonikonverentse, kus võetakse vastu kaalukaid otsuseid, mis mõjutavad kõikide elukorraldust nii Madriidis, Roomas, Pariisis, Frankfurdis, Stockholmis kui ka Helsingis. Rootslane on ärkvel juba kella kuue-seitsme paiku hommikul. Paljudes ametiasutustes on töö täies hoos juba kell kaheksa. Kella üheksat loetakse Stockholmis hiliseks alguseks. Sel ajal istub enamik hispaanlasi ikka veel liiklusummikutes nagu Pariisis ja Londonis. Sky. Rahvas pole veel kohale jõudnud, et läbi lugeda öösel saabunud fakse. Tähtsad telefoni konverentsid tuleb niisiis edasi lükata. Aga mis ajaks? Kella 11 paiku avatakse Stockholmis eine restoranide uksed. Samal ajal joovad hispaanlased hommikukohvi. Muide, Helsingis on sel ajal kell 12, nii et nemad seal on kõik, lõunal tuleb veel oodata. Kell 12 läheb ülejäänud Rootsi rahvas lõunaeinele, samuti sakslased. Sispaanlased on just tööga pihta hakanud ja helistavad nagu hullud. Stockholmi, Frankfurdi ja Pariisi, kus keegi ei vasta, sest kõik on läinud sööma. Pisut pärast kella ühte on kõik Stockholmis kohal kuid enam pole Euroopa ühenduse peakorteris Brüsselis ainsatki hingelist. Ainult hispaanlased, kellel hakkavad kõhud tühjaks minema, istuvad Madriidi kontoris. Kell kaks on keskeurooplased tagasi, aga kõik hispaanlased on teel uksest välja. Nagu ka britid, kelle kell näitab sel ajal üks. Tuleb jällegi oodata. Kell viis on kõik hispaanlased tagasi söönutena ja rahulolevatena täis tööindu. Aga rootslastel on siis tööpäev läbi, kui nad pole juba eelmisel päeval kursustele sõitnud. Helsingi kontor on tühi ja pime, sest seal on kell kuus Pariisis, Madridis ja Londonis ollakse mõnda aega veel paigal. Kui Rootsi ülemused istuvad kella kaheksa-üheksa paiku kodus teleri ees ja vaatavad uudiseid, lähevad nende Pariisi ja Madridi kolleegid ülemused töölt koju. Vale. Nad ei lähe ega koju. Nad sõidavad autoga ja enamik neist suundub kindla peale, kes kõrtsi või kellegi poole küll ametiasjus. Argipäeviti jõuavad vähesed Euroopa ülemused oma kodudesse enne südaööd. Millal nad siis kohtuvad, kõrv kõrva vastu sellel tähtsal telefonikonverentsil. Need Euroopa Ühenduse härrased kogu ööpäeva jooksul on ainult üks lühike hetk, mil nad kõik on oma kontorites üheaegselt üle kogu Euroopa. See on pool tundi kella poole 11 ja 11 vahel. Siis on kõik jõudnud tulla, kuid mitte veel minna. Kurb küll, aga just sel ajal istuvad nad kõik omaettevõtete koosolekutel tohib hiljem helistada? Oi, kas täna on reede, siis on rootslased kindla peale kogu päeva koosolekul, nagu keskjaam tavaliselt teatab. Kui ei ole just seminari Ahvenamaa laeva peal. Mille eest neile muidugi makstakse päevaraha seminaril, mis algas neljapäeva hommikul ja lõpeb reede õhtul kell 17 null null. Ja miski pole nii püha kui vaba aeg. Nädala lõpuks peavad kõik koju jõudma. Niimoodi mõtiskles Rootsi populaarne literaat Hermann lingvist Esseon pärid Loomingu raamatukogus ilmunud kogumikust üks Euroopa puha, luges Kalju Oro. Ja sellega on meie tänane suvine ja veidi kergemeelne maailmapilt lõppenud. Saatejuht oli maris Johannes.