Kultuuriga ja. Tere, siit kultuurikaja stuudiost, ütleb teile maris Johannes, möödu nädal meie kultuuriilmas oli rikas. Meie valik selles sündmuste galeriist on järgmine. Täna saates maa taevas, see on Viivi Luige uus luulekogu pragmenteesitluselt. Esietendus Estonias tule inglist, räägivad Kaie Kõrb ja Leili Tammel. Tallinna graafikatriennaali vestlusringis on kriitik Johannes Saar ja kunstnike vägask. Draamateatri tipptüdrukud hindajaks Jaanus kulli malm sümfoonikud ja Rootsi aja algus Estonia kontserdisaalis. Malle Leisi personaalnäitus Raatuse galeriis. Kirjastajad, küsime, kas uus käibemaksuseadus teeb raamatu hinna odavamaks? Ajakirjanikud küsime, milline on Postimehe kultuurilisa uus nägu? Ühe luuleraamatu ilmumine on tähelepanu väärne, eriti veel siis, kui autoriks on Viivi Luik, jätkab Mari Tarand. Kultuuriga ja mikrofon on neid Rahvusraamatukogu väikeses nurgasaalis, kus teisipäeval algas Viivi Luige valikkogu maa taevas esitlus. Jaanus Rohumaa loeb. Inimese käsi liigub valgel nahk, küüned liha, Soonat luuni. Aga Hääde kurje vapralt kaasat tehes seisab kolme sõrme vahel pliiats. Tru. Väljas undab tuul või linn või ajalugu. Pilk on muutunud ja saanud salapära. Süda liigutab end rinnus ühtelugu. Aga suu ei suuda seletada ära, miks on igal ajal Moody valu seeris. Kõiki elavaid leeb üheks tõukeks. Käsi kirjutab kortse, tume valu, tõuseb paberilt muutub elujõuks. Viivi Luik on imelaps meie luules. Nii noorelt jõudis ta esik koguni peagi kujunes väga oluliseks luuletajaks mitmele põlvkonnale ja veel hiljem K2 proosaraamatuga. Väga poeetilise proosaraamatutega seitsmes rahukevad ja ajaloo ilu jõudis laiema ilmagi. Nüüd seisis ta kolleegide ja sõprade ees valmis vastama Kalev Kesküla küsimustele. Viibi sinu esimene ilus raamat, nagu sa ütlesid, pidades neid punaseid kaani ja sinist sisu silmas nagu moodne inimene, ma alustan ka välisest. Miks nii punane ja miks nii sinine? Sest minu arust inimese elu on punane, sinine. Kas siis ei ole vä? Niisugusele luuletaja vastusele ei ole mul küll mingi kommentaari võimalik pakkuda. Sügav punaste kõvade kaante vahel on veidi vähem kui 200 luuletust, see on üsna hõlmav valikkogu. Me mäletame, et Viivi Luige viimane luulevihik pealkirjaga rängast rõõmust ilmus rohkem kui 25 aastat tagasi. Ja selle valikkogu lõpus. Viimases tsüklis on avaldatud raamatutes mitte ilmunud luuletused. Need on aastast 1984 kuni 90 luuleteadlik kuulaja teab, et need on ilmunud Loomingus ja Vikerkaares ja nende seas on ka Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud luuletus. On aastase aja lõpp, on öö. Ja ikkagi viimase peaaegu 10 aasta jooksul ei ole Viivi Luik luuletusi avaldanud. Ta on avaldanud omanäolist publitsistikat ja elanud diplomaadi abikaasana Soomes ja olnud palju ka Saksamaal. Ma olen kirjutanud jah, midagi muud aga minu arust sõnana tähtis, nii nagu luuletused olid sel ajal tähtsad, kui ma luuletusi kirjutasin, see tähendab minule tähtis. Täna ma just kirjutasin ühte vastust, seal oli küsitud, et mis on kirjaniku osa või kirjaniku roll ja seal ma kirjutasin, et kirjanikul pole mingit muud osa kui olemas olla. Ja kirjanikul pole mingit nähtavat osa tegelikult ühiskonnaelus. Kirjanik peaks olema, mida läbipaistvam ta on, mida rohkem ta kadunud on, seda parem. Aga peaasi on, et olemas on. Sest et ikka elu on näidanud, et need kirjanikud, kes peavad palju kõnesid ja keda peetakse ühiskondlikult väga tähtsateks tegelikult kaovad ja esile tulevad need, keda näha ei ole. Selline lugu juhtus Juhan Liiviga ja see lugu juhtus Alliksaarega ja seda lugu on juhtunud tuhandeid kordi. Nii et kunagi ei tea, kes on see tähtis, seda ei näe kunagi. Seda ei oska näha. Need luuletused sündinud hoopis teises ajastus hoopis teises ajapildis, hoopis teises rängas rõõmus, kui see, mis meil praegu on. Kas sulle tunduvad, et nad kuuluvad siia aega või kuuluvad nad eelmisse aega või ei kuulu jõuetus üldse mingisse aega? Kuule, hea oleks, kui ta ei kuuluks ühtegi aega jala. Ise loodan, et nad ei kuulu ühtegi aega. Seda nüüd hirmus keeruline endale öelda, seda peate juba teie kõik ütlema, kuhu nad kuuluvad. Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista kaer tead küll ja usub küll, et need luuletused kuuluvad ka meie praegusesse aega. Mul on väga hea meel, et see raamat sai välja antud ja tõesti, et aga viilus välja kukkus, Viivi Luige luulekogu oli esimene täiesti meie kirjastus, et neid on veel tulemas. Aga et ka ilma mulle näiteks on hakanud välja andma. Muidugi väga fund annab välja väga ilusaid luulekogusid ja tuum. Nii et miks mitte ka omaaegne luule uuesti palju ilusamad välja anda, nii et ta tõesti oleks midagi, mis käärvormilt jääks, mitte ainult sisu, mida sinule isiklikult omal ajal tähendasid need samade Viivi Luige 80.-te aastate alguse ränga rõõmu kogub luuletused, mida täna mõtlesime, et mida üldse tolleaegne luule tähendab, ta täheldas ikka välja, sest see oli ikkagi asi, mis tegelikult andis niisugust enesetunnet jõudu. Võimalust asja ikka teise pilguga vaadata ja ka mõnes mõttes äratundmisrõõmu. Luuletaja kasvasid panna selle sõnadesse, mida väga paljud inimesed mõtlevad. Sama küsimus Doris Karevale. Kui ma kuulasin, siis ma tundsin, et ma võin mõttes kogu aeg kaasa lugeda. See oli nagu taevalihaks saada mine või kõik, seesama, sama õhk või taevas, mida me hingame, see oli nendes tekstides kuidagi just nimelt kehastunud lihaks saanud. Teine asi on see, et need tekstid tõepoolest, need loeti kehasse, me teame neid peast või südamest või üheksa või kust iganes raamatu välja andmine, see on oluline uute jaoks, aga ma ei tea, kas see meie jaoks enam midagi muudab. Meid on see juba meisse endasse kirjutatud. Kalev Keskküla püüdis mõtiskleda luuletaja loomingust ka suuremas ruumis laias maailmalaanes. Sa oled ju viimastel aastatel elanud väga palju Eestist väljas, mujal ilma maa peal laiali. Et kas need, need luuletused on sündinud kõik kodumaa pinnal, kas, kas muud maad ei ole sünnitanud luuletusi või peaks muud maad sünnitama hoopis teistsuguseid luuletusi? Kunemisi? Vot seda ma ei oska öelda, missuguseid luuletusi nad võiks sünnitada, aga huvitav on see, et ma olen muudel maadel hästi läinud, et kogu maailm on üks või ühesugune. Et igal pool on seesama inimese elu ja need vahed ei ole sugugi nii suured, kui Eestis paigal olles võiks arvata, igal pool on inimesed mingis mõttes sunnismaised. See pole sugugi nii, et Eestis inimesed istuvad väikestes linnades ja maakohtades räägivad, et raha pole ja ära ei saa. Tegelikult on see igal pool nii. Maale taeval on mingit vahet või kas sa oled mõelnud nende sõnade peale maapealne taevas ja maapealne põrgu ja sa armastad tegeleda niisuguste äärmuslike nähtustega nagu sa ise oled kunagi ühes essees kirjutanud, et sinu poeetika põhimõte on siduda väga erinevaid asju. Ühendada ühendanud ja minu arust ei ole maal ja taeval väga suurt vahet sest et taevas on ja siinsamas me hingame taevast kogu aeg, muidu me poleks elus. Viivi Luige kõrval on selle nädala tegija kahtlemata ka Mai Murdmaa oma tuleingliga. Tule ingli kurja puudutust on Estonia tunda saanud juba septembri algul. Ka eilse esietenduse aegu oli teater hädas egord elektriga. Jututule inglist Kaie Kõrbi ja Leili Tammeliga vahendab nüüd Ene Jürna. Möödunud nädalal hooaega alustanud Estonia teatris esietendus eile Mai Murdmaa ballett Tuleingel. Balleti libreto on loodud valeeribrüssovi samanimelise romaani põhjal inspireerituna Alexandra Screabini muusikast ja peaosalistest Kaie Kõrbist, Viesturs Janson Sist. See lugu on rändinimtunnete võimalustesse. Lugu Renato kiindumusest kättesaamatus Se ideaali. Tema ekslemisest, pühaduse ja lihalikkuse vahel. Ta on väga-väga sümboolne ja ma ütleksin väga palju tõesti sellist müstikat ja ja inimestele siin mõtlemist meeletult selles mõttes, et teema iseenesest on väga huvitav küllaltki väheste inimestega, praktiliselt mina ja vestors kanname kogu etendust, rühm on ainult nagu sümboolika, on ta ka minul on igastahes väga huvitav tantsida, nii et ma loodan, et publik saab ka aru, mida me edasi tahame anda, keda või mida te Renata siis otsib õigupoolest nurinat. Naisterahvas, kes kogu oma elu otsib seda tuleinglit, see peaks olema meesterahvas, keda ta armastab meeletult ja kellega ta väiksena mängis nagu ingliga ja, ja siis kui tekkis momente, ta armus sellesse, inglise tahtis temaga magada, ingel kadus ära ja tema isend ujutas, et ta sai tema peale vihaseks ja kogu elu otsib seda inimest. Kohtab ühte meesterahvast, üks krahv, kes tundub talle, et on see tuleingel, aga see loomulikult ei ole see. Ja ta noh, põhimõtteliselt on Renata õnnetu naisterahvas, kes armastab, aga ei tea keda ja selle pärast lihtsalt viib ennast nagu ikka Mai Murdmaa on öelnud, et ei pea kehastama renotad, sest ei ole see. No kui Mai Murdmaa nihutab, võib-olla no ma ei, ei oska öelda, ma võin ainult niipalju öelda, et kui ma seda asja tantsin, siis ma sajaprotsendiliselt tunnetan, et ma olen selle Nathani, et teisiti vastasel juhul ei oleks võimalik seda osa tantsida, sest. Ma loodan, et ma laval olen tõesti lennata, te olete ise öelnud, et ei ole nii keerulist ja nii täpset murdnud ka varem tantsinud tema koreograafiat? No võib-olla tõesti, sest Maian selles etenduses nagu väga palju koreograafiat ja kõike omad, mis tal on mu ühte balletti pannud ja neli rasket duetti praktiliselt ei, oleme vestorsiga testi May balletis nii palju materjali tantsinud ja sellepärast tundubki, et on noh, küllaltki keeruline ja sammastik on ka, et kui midagi läheb nässu, siis, kui üks ei tee, siis teine ka kohe peab olema väga täpne, teineteiselt poolt ära tantsitud vist esmakordselt saab publik kuulata teie häält. Ja ma arvan küll Vastandiks Kaie Kõrbi Renaattale on lihtne talunaine, keda kehastab lavastuses Leili Tammel. Naine, kes on leppinud sellega, mida jumal loonud kes elab rahus ja harmoonias. See on see inimese pürgimas kõrguse poole täiuslikkuse poole, sisimas kui ma seda balletti vaatan, siis selles mõttes, et ma ei ole kommertslik. Ta pakub väga palju just nimelt sisulist niisugust mõtlemisainet ja ta ei lähe mitte kuskil ega mitte millegagi, ta ei lähe lihtsalt mingite tühjade efektide peale. Mai väga osavalt sünteesib praegu kõiki võimalikke kunstiliike ja ma arvan, et ta teeb seda väga õigesti ja targalt tidele ammu Estonia laval näha olnud. Mõned aastad ma võtsin lihtsalt omale niisuguse tehnilise pausi tegemiseks, kui laulja on 20 aastat tööd teinud, kui ta on väga hea laulja, et siis ta võib täiel rinnal edasi minna. Aga kui ta tunneb ise, et tal on mingisugused puudujäägi, tema tundsin siis on kaks võimalust, kas astud täiesti kõrvale või teed korrektuure. Ballett Tuleingel, mida kabefoomensiks müsteeriumiks või totaalseks teatriks nimetatakse on täis ootamatusi. Kõnelev balletitrupp, lauljate osalemine, lava kõrval asetsev klaver, valgusefektid. Kõike seda on võimalik vaadata ka homme teisel esietendusel Estonia teatris. Eelmise nädala tippsündmus meie kultuuriilmas oli kahtlemata Tallina 11 10. graafikatriennaali avamine. Vestlusringis on triennaali president, kunstnik Eve Kask ja kriitik Johannes Saar. Mul on tunne, et graafikatriennaali elavad oma elu, see on üsna ja omaette seisev suur rahvusvaheline võrgustik mis suhtlevad pigem omavahel, kui siis teiste ülemaailmsete kujutava kunstisündmustega on, tooksin siin siiski esile just eelkõige graafikaspetsiifilisust. Vaatamata sellele, et teda tõlgendatakse viimasel ajal järjest avaramalt ja selles oma žanrilises ülemaailmses elus on graafikatriennaalil kahtlemata väga tähtis üritus. Rahvusvaheliselt erakordselt tuntud ettevõtmine. Eve Kask, kuivõrd kerge või raske oli saada siia triennaalile esinejaid, see oli teil vist väga pikk protsess, kaua te tegite üldse seda tööd? Kaks aastat kerge või raske, oleneb sellest eelhäälestusest või kuna olin nagu tahtmine teha. Mul oli visioon olemas, kuidas see peaks välja nägema, siis ta ma arvan, selles suhtes raske ei olnud. Selles mõttes oli ta keeruline, et kuigi 30 aastat on kriminaalolnud, oli selline tunne, nagu oleks jälle nullis, et see eelmiste aastate kogemus selles suhtes eriti mänginud, et meil ei olnud isegi noh, mingisuguseid rahvusvahelisi suhteid meil ei olnud aadressil, see kõik tuli luua nii et selline töömaht ja ütleme selline sekretäri töö maht oli kohutavalt suur. Te ütlesite, et teil oli visioon olemas, kuivõrd täpselt te teadsite, et vat te tahate just neid autoreid Heino selles suhtes muidugi ei saanud ju teada, kes üldse vastavad ja vastajaid oli palju rohkem. Arvasin Johannes Saar, sina olid ka selles meeskonnas, kes vist aitas välja valida näitajaid. Ja ma olin žürii töös, ma osalesin küll jah. Keda te võtsite, keda te jätsite, et mis põhimõtted seal nagu mängisid, mis kategooriate järgi tehti need otsustused? Kategooriaid põhimõtteid tegelikult ei ole, sellepärast et see on väga tinglik, on see valikute langetamine ja tegelikult suures osas üsna mõttetu ja väga paljus osas intuitsioonile tuginev sellepärast et valikut tuli teha slaidide alusel siia saadetud slaididel alusele ja see on hoopis midagi muud kui töö ise, mis oli omane kõikidele žüriiliikmetele, oli igatsus igasuguste erinevuste järele. Et keegi ei otsinud mingisugust mainstreami või mingisugust põhilist joont või mingisugust üldist nägemust graafikast, vaid igalt poolt nopiti kokku erinevusi võimalikult avara lähenemise graafikaga žanrile või kuivõrd mõjutab seda siiski neid valikuid ka selline asi nagu trend ei tea. Mina isiklikult praegusel triennaalil niisugust valdavat trendi ei näe. Kui, siis just seesama pluralismi idee, aga mulle tundub, et see võib-olla ongi just žürii poolt peale surutud see võimalikult avar graafika tõlgendamine. Ja see võimalikult avar graafika tõlgendamine tekitab kohe sellise intrigeeriva küsimuse minu jaoks, et kus on siis need graafika piirid, kui Rotermanni soolaladu on siiski traditsioonilise noh, see, mida ma seal nägin, oli enam-vähem nagu ma adusin ette, siis see, mis on siin Vabaduse platsil on minu jaoks küsitavam. Poliitiliselt korrektne vastus oleks see, et graafikapiirid on seal, kuhu Tallinna graafikatriennaali mina olen vaadanud, hetkel maha pannud. Kui nüüd siit pinnalt edasi minna, siis see oleks tegelikult üsna mõttetu arutelu, kus need piirid on. Nad on alati olnud erinevas kohas ja see sõltub ainult tegijatest endast, kuhu nad jälle maha märgitakse. Aga näiteks kask, kui ma nüüd paluksin teil nagu defineerida seda, ütles, et mis on graafika, graafika selline, nagu ta on siin graafikatriennaali, tähendab, ütleme niimoodi, et siiski see soolalaonäitus ja see kuraatori näitus, need on ikkagi kaks isenäitust. Ja kõik see, mis on soolalaos, no ütleme graafika definitsioon võiks siis olla, et ta on mehaaniliselt või digitaalselt teostatud trükitõmmis autori poolt signeeritud sealjuures, sest noh, see on oluline just, ütleme, arvutigraafika puhul, kuraator on nad iseseisvalt kokku pannud või on see siiski koostisele triennaaliga. Selles mõttes on ta koostöös triennaaliga, et meie soovisime graafikatriennaalile ühte satelliitnäitust, kus oleks siis kutsutud kunstnikud see põhimõte, mille alusel nad kutsutud selle põhimõtte pani kokku Ando Keskküla ja noh, loomulikult on ta selles mõttes satelliitnäitus, tasub diskussiooni selle näitusega, mis on soolalaos ja aga ta väljub graafika piirides, selles mõttes, et ta ei vasta alati sellele definitsioonile. Praegu ütlesin ja mis oli soola puhul siiski oluline, ütleme, need piirid, soola puhul on seal jahene seal sina alustasid sedamoodi, et graafika on üsna iseseisev või ta nagu tegutseb oma mingite sisemist võrgustikku pidi, aga ütleme nüüd seesama kuraatori näitus siin kunstihoones. No kuivõrd see nüüd on väljumas sellest graafikavõrgustikust. Kunstihoone ekspositsiooni ma olen valmis vaatama ükskõik millises kontekstis mitte ainult graafikatriennaali satelliidi. Et selles mõttes ma ei näe siin mingisugust spetsiifilist probleemi ja sellele kunstihoone näitusel on, ma tahaksin tegelikult viidata kui vastulausena nendele kriitikutele, kes heidavad graafikale jätkuvalt ette mingisugust sulgumist, kapsaldumist oma žanri, spetsiifikasse. Sellist asja ei ole enam olemas. Need sillad on ammu maha lastud juba ja noh, graafikasse imbub sisse, mõjusid teistest žanritest ja see liiklus on nagu kahepoolne, selles mõttes, et ka graafika annab tagasi kogu aeg, kasvõi siis kunstihoone puhul videokunstile, reklaamikunstile, millele iganes, kogu aeg on näha, näiteks graafiline disain on paljuski ütleme reklaamikommunikatsiooni aluseks. Nii et noh, ma ei saa nendest Kriitikutest aru, kes räägivad mingisugusest zhanrisisesest kapsaldumisest. Lähtugem siit, eks ole, et kogu aeg on graafiga kallal verisetud ja nüüd viriseb Juske vastupidi, et et need on piirid liiga laiali ja maksumaksjate raha raiskamine ja kas näitusele ehk liiga suur ja ja on üle pingutatud ja mis seal siis selle kohta arvavad, et graafika võiks olla traditsioonilisem ja Mul oli juba võimalus Juskega sellel teemal tülitseda aga me ei jõudnud mingisugusele ühisele leppele. Ja ma saan aru, et talle nagu lähedase maksumaksjate raha läheb kohutavalt hinge, aga minu arvates erandina või noh, ühena vähestest eranditest on antud juhul maksumaksjate raha on asja, ainult on näha, et raha ei ole läinud vasakule ega paremale, vaid otse ürituse heaks. Ma tahaksingi siinkohal esile tõsta seda vormistusliku kultuuri, mida võib näha triennaalil ja millest võiksid eeskuju võtta kõik teised Eesti kunstisündmusel. Ma saan aru, et see maksab palju, aga üks selline näitus võib ju olla teiste ka huvitavate näituste seas, millele samas võib ette heita vormistusliku lohakus. Minu arust tekiks see küsimus, kuhu läheb maksumaksja raha? See küsimus kerkib siis üles, kui graafikatriennaalil palju ei toimu. Aga antud juhul on ta aset leidnud ja väga suurejoonelise. Ja kõik, kes võtavad vaevaks minna Tallinna kesksetes galeriides, näevad, kuhu see raha on läinud. Iseasi on nüüd see, kas kellelegi meeldib graafika või mitte. Aga see on juba ja nagu kunstisisene probleem, mitte maksumaksjate probleem. Tallinna graafikatriennaali propageerimise mõttes see üritus on võib-olla küllaltki oluline, sest noh, ütleme need, kes võitsid preemiad, loodetavasti kajastavad ka seda sündmust, no näiteks kohe vetimuga kontakti Helsingin Sanomate st ja ja taheti infi saada, kuna nii palju soomlasi võttis osa kasvõi Poola ja tsehhi kombel need suhted olemas, mis on graafika seisukohalt üsna olulised. Kas te olete nüüd ka edasi mõelnud, mis saab edasi sellest? Teie jaoks on see ainus kord teha, siiamaani on andnud nii, et iga kord on eri inimesed seda triennaali teinud vähemalt nali. Eestis on need, mis saab järgmine kord, seda ma ei tea, graafikaühenduse juhatuse otsustada ja noh, kuivõrd inimesed selle triennaaliga rahule jäävad ja kui me alustasime juttu teemal, et milline võiks olla selle graafikatriennaali koht Euroopa kultuuripildis, siis võib-olla lõpetaks niimoodi, et milline on siiski kunstiteadlase pilgu läbi selle graafikatriennaali koht meie kohal. Kus kultuuripildis ma vaatan sellele asjale väikse distantsiga ja meel, et mul on sellel triennaaliga niukene kaugem suhe ja kui need otsida tema kohta kohalikus kultuurielus, siis ma näen, et selle triennaali organiseerimine ja nii-öelda valmistamine ja selle lipu edasikandmine on lakkamatu intriigide ja kakluste pesa. Ja Eve juba siin eelpool viitas, et iga kordon seda organiseerinud uued inimesed ja põhjus on väga lihtne, sellepärast et organiseerija nimetatakse iga kord verest tühjaks ja kui nad seda triennaali juba kord teevad seal kõigi nelja jalaga seal supi sees on nad vannuvad, et nad iial ei tee seda enam uuesti, sellepärast on niivõrd suur ja niivõrd tänamatu töö. Ja selles mõttes DNA-l, ma arvan, ta on selline traditsioon, kes iga kord otsib üles mingisuguse uue hullu, kes viitsib seda traditsiooni edasi kanda ja noh, loodame, et neid hulle ikka tuleb peale. Mida ma olen õppinud selle aja jooksul, et ma olen õppinud Osopale diplomaatiat? Meie asjaajamise kulg on ju siin kohalikul tasemel läinud peaaegu juurasse välja. Et kui nüüd ausalt öelda, siis mulle tundub, et kolm aastat tagasi meil ei olnud rahvusvahelisi suhteid praktiliselt olemas ja mulle tundub, et meid endid ei olnud praktiliselt olemas. Eestlaste jaoks on see graafikatriennaali olnud kohutavalt oluline, aga samas palju meid on teatud väljaspool. Me arvame, et on teatud, et me oleme olnud olulised, aga ka näiteks minu jaoks oli päris üllatav, et interface kataloog, mis trükkis ära kõik rahvusvaheliselt olulised maalid koos aadresside ja muu olulisega sisaldanud üldse Tallinna graafikatriennaali, mis tähendab seda, et meid nagu ei olnud olemas. Nüüd ma loodan, et me oleme olemas. Ma loodan, et me oleme selles võrgustikus sees, et see on võib-olla rahvusvaheliselt meie jaoks oluline. Viivi Luik, Mai Murdmaa, Eve Kask, olulised tegijad meie kultuuripildis naised teevad ja mehed kommenteerivad, jätkame seda, meie saate tänast traditsiooni ja anname sõnateatrikriitik Jaanus Kullile, et teada saada, mida arvab tema Carol Churchilli näitemängust, mis möödunud nädalal esietendus Draamateatri väikesel laval. Eesti Draamateater tõi uue hooaja ava etendusena välja inglise naisdramaturgi Carol Churchilli tipptüdrukud. Lavastajaks Mati Unt. Churchill on praegu Euroopas laineid lööv dramaturg, eesti vaataja tutvus temaga paraku alles tänavu suvel Baltoscandal-il kui festivali peaesineja, Inglise trupp out of joint mängistasin Churchilli minu tükki. Luhat. Hunt on praegu Eestis vist ainus lavastaja, kes naiste maatikat järjekindlalt lavale toob. Selles mõttes isegi kummaline, et Unt sedavõrd hilja feministliku dramaturgi poole pöördus. Ent teatris ei sõltu kõik ainuüksi lavastaja tahtest. Küllap ei olnud siis tähtede seis soodne. Näiteks ei olnud lavastajat kasutada just neid näitlejaid, keda tema soovis laval näha. Tipptüdrukud on tõepoolest omapärane näitemäng, mitte ainult selle põhjal, et tegelaseks on eranditult naised vaid eelkõige sellepärast, et naised ajavad sind naiste asju. Meestest ja meestemaailmast on ääretult vähe. Eelkõige siis avastseenis, kus kaks teismelist taguri tüdrukud siis Maria Avdjuško ansi ja Pille luukini kit täiskasvanute maailma avastamas. Tõenäoliselt just taolises taga huvi keskkonnas mängitakse maha esimesed isa, ema või arstimängud, kus siis kogenumad õpetad nooremaid esimestele seksuaalkogemuste avastamisele. Et mitte kõik taolistes tõenäosuses tuhandetest agulitüdrukutest ei taha jääda elu lõpuni virelema kuskil urkas, kus põhiprobleemiks toidu hankimine ja järglaste soetamine Churchil näitabki oma näidendist üht võimalikku teed naisele karjääriredelil andmata samas vastust küsimusele, kas karjäär on naise elus ainuvõimalik tee. Kas edukas karjäär teeb õnnelikuks või hoopis vastupidi, võõrandab perekonnast, meest ja lastest. Kas üldse on võimalik olla ühtaegu edukas, karjäärinaine, edukas pereema? Selles mõttes on Churchilli näidend tipptüdrukud siin ja praegu enam kui aktuaalne. Eeldatavalt eelpool püstitatud küsimuste ees seisavad tuhanded eesti naised, kel valida, kas anduda pangandusele kui ärile või siis hoopis perekonnale. Tipptüdrukutest vaagitakse just esimest varianti eelkõige läbi noorukese Anži kokalise tee. Minu muljed pärinevad kontroll etenduselt, kuigi nii-öelda avalikult kontroll etenduselt, kuhu pääseb ka publik ja seetõttu ei tohiks etenduse alustamine midagi väärat või ebaeetilist olla. Tervikuna mulle lavastus meeldis, võiks isegi öelda, tüüpiline Undi lavastus. Ent imponeeris eelkõige see, et hunt oli oma näitlejannad ega teinud ära suurepärase eeltöö mistõttu on syndinud terve rida meeldejäävaid osatäitmise. Alustada tuleks kindlasti hundi ühest lemmiknäitlejast marjavdjuscost kelle koostöös lavastajaga enne lapsepuhkusele minemist taksoga sedavõrd rutiinseks ja trafarendseks, et sealt ei olnudki nagu midagi uut oodata. Kõik karakteri taandusid kuskile infontiilse kangelanna kanti. Nüüd aga on laval täis verile natuke naljakas, natuke kaastunnet, avaldab teismeline, kellest samas juba rohket elutarkust uskuja, luuki Jabas, seen, millest hoovub ühtaegu taga huvi, ängi, aga samas ka muhedat huumorit, ongi kokkuvõttes lavastuse parim. Lavastuses on järjestikku suurepäraseid rolle, alti oskust juba sai mainitud. Teisenenud tahaks nimetada Kersti Kreismanni joyszi ja kolmandana Kaie Mihkelsoni, eriti tema teise vaatuse hullu Gretet. Tunnistan, et Kaie Mihkelson pole olnud kunagi nii-öelda minu näitleja, aga see, kuidas ta mängib esimeses vaatuses Louisi eriti hullu Gretet on Mihkelson näitlejanna biograafias kahtlemata midagi uut, lausa suurepärast. Kõige enam küsitavusi tekkis kontrolletendusest teine vaatus. Ma aiman, mis asju siin hunt aeda tahtis, aga kuivõrd sa vaata, jooks haakus esimese vaatusega, on iseküsimus. Siin Saprawalveerivaks teatraalsus suurepärane grupiportree sädelevat osatäitmisega. Entses realistlike sugemetega ajalooline tagasivaade nii-öelda pidusöök maailma ajaloos tuntud ja vähem tuntud ajalooliste isikutega kipub vägisi lavastuse tervikust välja libisema. Siis reaalne ja groteskne naiste maailm on siiski liialt teises dimensioonis kui esimene vaatus. Olenemata sellest, et näiteks ka Paavst Johanna kannatlik seda või Jaapani keisri kurtisaan. Budistlik munk kokkuvõttes pajatavad samadest asjadest. Naise sooviks meeste maailmas läbi lüüa. Ega ka jätkame Malle Leis ja tema personaalnäitus Raatuse galeriis Kerttu Soans intervjuu. Tallinnas Raekoja platsil Raatuse galeriis on avatud Malle Leisi isiknäitus pealkirjaga biosfääri kaitseala. See on Malle Leisi 31. isiknäitus ja esimese näituse väljasolekust on möödas 30 aastat. Kunstnik Malle Leis, mis on selle huvitava pealkirja taga, kuidas seda lahti seletada? Biosfäär on litosfääri ja stratosfääri õhukivi vahel. Pisike-pisike siblib, ribake õitseb ja kasvab, jookseb ja annab intervjuusid. Tunnete te ennast kuidagi aktiivselt selle biosfääri kaitseala? Tunnen, tunnen. Tähendab, see ongi naljakas meil, et kui niisugust kasvavat asja Molse siis võilill või, või maalida. Et nagu see ei ole täisväärtuslik. Ameeriklastel on naisi maalija, George'i Ochiffi, kes maalib ainult õigsi ja ta on ameeriklaste rahvuslik uhkus. Teie õied, teie taimed on pealkirjastatud konkreetsete kohtadega. Ühesõnaga need on siis looduse, tükikese pildikesed kuskilt konkreetsest pargist metsatukas. No tähendab, see on neid natuke endiselt liialdatud selles mõttes, et siit nad ei ole konkreetselt. Noh, ma ei ole oma molbertika olnud Tõhelas oma lapsepõlve mängumaal kas mingi mälestus suurtest õites ja värvist ja väiksest inimesest nende vahel, samas nagu need eedeni aiad, noh, mul ei ole õnnestunud eedeni aias on aga see on midagi kaunist ja lopsakat, ihaluse maad. Tegelikult ma olen ka kõike muud maalinud, aga kuidagi inimesed mäletavad mind ikka taimemaa leiana. Ma ei tea, millest see tuleneb, tegelikult ma hea meelega maalin inimest ja portreed, aga kuidagi nagu väga raske leida kedagi, kes viitsiks sees olnud ja kui tulevadki meelde teie portreed, siis on mul meeles, et ka nende juures ei puudunud kunagi mõni taimekene, mõni lehelible teie näitusele väljas Raatuse galeriis Tallinnas, eks huvitav näitusekoht. Praegu me ka seda jutuajamist siin salvestame ja ilmselt on kuuldav muusika, mis taustaks mängib. Sest galerii on lahti keskööni, sest tegemist on omamoodi kohvik galerii ka, sest kui käime läbi näituseruumides, siis sattumegi kohvikusse, mis on avatud 24-ni. Teie pildid sobivad sellisesse salongliku ümbrusesse, vähemalt mulle tundub nii. Kas te ise olete rahul selle näituseplatsiga? Ja loomulikult olen. Ja nüüd raamatu juttu, selle nädala hea uudis oli see, et raamatult võetav käibemaks langeb senise 18 protsendi asemel viiele protsendile. Kirjastaja Krista kaeral palus seda uudist kommenteerida. Piret Pääsuke. Võttis riigikogu vastu seaduse alandada raamatute käibemaksu viie protsendini. Seaduseelnõu oli algatatud aprillis Mõõdukate fraktsiooni poolt põhjendusega, et Eestis on tekkimas olukord, kus väärtkirjandus ei ole tavalugejatele Te saada. Kuidas teie nüüd, kui kirjastuse peatoimetaja kommenteerite, kas olukord raamat turul on tõesti nii drastiline? Jah, eks ta on viimasel ajal läinud veelgi halvemaks, sellepärast et raamatuid raamatukauplustes müüakse aina vähem. Ja selle tõttu on ka tiraažid vähenenud, mis selle omakorda tõi kaasa hinnatõusu. See on nagu olnud niisugune omamoodi nõiaring. Kirjastus Varrak, mis kui raamatulettide järgi hinnata niukseid produktiivsemaid Eestis on ka olnud sunnitud viimasel ajal oma toodangut piira maja tiraaže tähendama. Tiraažid on vähenenud kõigil kirjastustel, mitte ainult varrakul, varrakul on ka jah, osa osa raamatute tiraažid on päris kindlasti vähenenud sest ükski kirjastus ei ole huvitatud muidugi sellest, et need raamatud, mis on valmistatud, seisaksid laos. Aga kui nüüd tänu sellele uuele seadusele hakatakse siiski raamatuid taas rohkem ostma ja võib juhtida lauset mõni teos kiirelt läbi müüakse, kas siis kirjastusel on tänapäeval lihtne tiraaži juurde tellida? Jaa, on küll selle taha küll ei peaks midagi jääma, et raamat saab lootusetult otsa ja väga palju soovijaid on. Praegu peaks suhteliselt lihtne olema ja ma loodan väga, et, et see uue seaduse vastuvõtmine toob ikkagi kaasa raamatu hinna languse. Seadus jõustub alates järgmise aasta esimesest jaanuarist, enne seda ka tulevad veel jõulud, mis on raamatukirjastajatele oma toodangu müügi seisukohalt ilmselt aasta kõige tervitatav aeg. Kas te ei karda, et tänavu lükkavad paljud raamatust tuleva aasta algusse, siis ihaldatud teos soodsama hinna eest omandada? No vast mitte, kui on ikka tegemist ilusate jõuluraamatutega, mida mõeldakse kingituseks, ma arvan, et see ikka ostetakse jõuludeks. Kuigi muidugi tihtipeale on niimoodi, et inimesed lihtsalt ei jõua kõiki neid raamatuid osta aasta lõpus, mis tulevad selle nii-öelda jõulubuumiga välja ja ja ostavad need võib-olla tõepoolest jaanuari Aga nüüd, kas te olete kursis ka, kuidas on teistes Euroopa maades, kui suur on käibemaks raamatutele on Eesti sellega nüüd võrreldav. See on väga erinev. Näiteks Briti saartel on null käibemaks hoopis. Mõnes teises kohas on olnud isegi suurem kui Eestis. Ma olen kuulnud ka 20-st protsendist. Aga ma tean ka, et näiteks ist klaveenias tõsteti käibemaks 20 protsendini ja oldi sunnitud jälle tagasi viiele tõmbama, seepärast et raamatute hind selle tõttu niivõrd kasvas. Ja järgmise nädala hea uudis on see, et Postimehe igareedene kultuurilisahakkab ilmuma 40 leheküljelise enam. Kas tõesti koguse leheruum saab olema kultuuri päralt? Toimetaja Margot Visnap jahutab mu elevust. Tegu on selles mõttes peaaegu et uue projektiga, et igal reedel hakkab senise 16 lehekülje asemel Postimehe vahel olema 40 lehekülge kultuuri, ehmatada ei tasu, kõik see 40 lehekülge ei ole ainult kultuuri, vaid kultuur saab endale juurde ühe lisaväljaande ja see on televisioon, mis hakkab siis ilmuma kultuuri teises pooles. Nii et mahult võiks jääda siis pooleks 20 lehekülge kultuurilisele ja 20 lehekülge televisioonile, kus on siis võimalikult palju telekavasid väikesed soovitused ja raadiokuulajaid võiks rõõmustada see, et siiski küllaltki ülevaatlik raadiokava ajaleht muutunud mahukamaks. Mida see tähendab toimetusele, kui me aasta jooksul tegime seda lehte ainult kahe koosseisulise toimetajaga siis sellest sügisest alates on meil olemas oma filmi toimetaja Jaak Lõhmus oma muusikatoimetaja immo Mihkelson ja lahtine on veel kirjandustoimetaja koht. Samuti on komplekteeritud ka televisiooni toimetus esialgu kahe inimesega, kellega te konkureerite, no võiks öelda, et me ei tahaks kellegagi konkureerida. Selles mõttes alati on räägitud ja meid kõrvu pandud ajalehega sirp näiteks, aga mina näen meil ja sirbil täiesti teistsugust nishi, sest kuna meie puhul on tegu ikkagi väga massid iroosis väljaandega minu teada peaks igal reedel Postimehe vahel olema Meie väljaannet 67. 1000. eksemplaris, siis sirp on küllaltki väikese tiraažiga, mis võimaldab süvaanalüütiliselt läheneda kultuurile. Meie püüame ikkagi kasulikud olla kultuuritarbijale. Kui sirbis kõnelevad võib-olla loojad omavahel ja vahetavad mõtteid, siis meie peame ikkagi sellel laiale lugejaskonnale mõtlema ja oleme pigem niisuguse soovitusliku ja tavarolli endale võtnud. Mingil kummalisel moel on õnnestunud meil niisugune tõsine kultuurikäsitlus ja populaarne vormistamine omavahel ühendada kehtetele valiku, milliseid plaate, milliseid raamatuid te tutvustate? Eks ikka toimetaja meie poolt valitud ekspertzeni. Me tahame ikkagi olla ise valiku tegijad, sõltumatut valiku tegijad praegu seda juttu rääkides, kus tegelikult lehte veel ei ole, on südames kerge hirm, et milline see see uus toode siis välja hakkab nägema ja kuidas lugeja ta vastu võtab. Sest mõnes mõttes on see küllaltki radikaalne muutus ja kaudne nähtus Eesti väljaannete hulgas, kuna me oleme otsustanud seda oma väljaannet pakkuda nii, et tal on kaks esikaant üks esikaasan kultuuri esikoos ja kui inimene lehe ümber pöörab, teistpidi pöörab, siis võib ta alustada televisioonikavade lugemist. Ja kerge hirm või, või mure südames on, et kas lugeja sellega ära harjub. Kui suured vaalad on orbiidil, on raske neid mitte märgata. Väikese eluõigust meie teatrimaastikul tõestab nii kümnendat hooaega alustav Tartu lasteteater kui laste sõber vaata. Teater, kes oma kümnendat sünnipäeva tähistas möödunud sügisel. VAT teater annab teada, et seda hooaega alustatakse 27. septembril Mustpeade majas Sekspiree tragikomöödiaga Simba linn. Kui Stockholmis teeb ilma Klara Supiteater, siis Tallinnas avab uksed esimene õlletubateater just sellesama Shakespeari tükiga Rein Aguri lavastuses ja VAT teatritrupi esituses. Aga saate lõpuloos tutvustame suurejoonelist kontserdisarja Rootsi aeg mis Eesti kontserdi eest ja Rootsi riigi toel algab täna ja algab väga suurejooneliselt Malmö sümfooniaorkestri esinemisega Tallinnas. Ivalo Randalu telefoniintervjuu kontserdikorraldaja Madis Kolgiga on tehniliselt küll veidi kehvapoolne. Vabandame, kuid loodame leida mõistmist. Kiidaksime seda rootsi aega 1998 99 niukene sari ja eriti tänaõhtust malm sümfoonikute kontserti. Nii nagu on Eesti, rahvasuus on kunagisel vanal heal Rootsi ajal on meeldiv kõrvalmaik juures või ta on ju omamoodi hea tundega öeldud. Samamoodi me loodame, et hakatakse hea tundega vaatama ja kuulama ja meenutama ka praegu algavad üks hooaeg kestvat rootsi aega, mis juhtub Eestis ja veidi muudetud kujul ka Lätis. Ja huvitav, et kui olime jõudnud kontserdisarja ettevalmistamisest pealkirjani, siis minul oli üllatuseks, et lätlaste jaoks on sõnapaaril rootsi aeg sama tähendus nagu eestlastele, niiet seega see uus Rootsi aeg saab olema nii Eestis kui Lätis. Ning see on Eesti kontserti selle hooaja suur või suurim kontserdisari, mis algab täna Malmös fonikute kontserdiga, mis kestab läbi hooaja. Suureks teiseks kõrgpunktiks on Rootsi rahvusorkestri, Göteborgi sümfoonikute ja nende peadirigendi Neeme Järvi visiit siia maikuus. Lõpp-punktiks on tuleva aasta juulis Kuulsa vanamuusikaansamblit Rotninkholm barokk külaliskontsert Niguliste kirikus, mis on ühtlasi orelifestivali avakontserdil. Lähme tänaõhtuse juurde. Täna ja homme Estonia kontserdisaalis on kaks kontserti sama kavaga. Õnneks on saalid publikut täis, homme on suur osa kontserdipublikust, on Tallinna koolilapsed tänu rea eraisikute majanduslikule toetusele, et me saime koodidele pakkuda odava hinnaga pileteid. Ma olin, orkester, on ju Eesti kultuuriga olnud tugevasti seotud aastaid. Paavo Järvi kuni päris viimase hetkeni on olnud orkestri peadirigent ja muuhulgas tegi ju siingi hästi tuntud plaadikomplekti Lepo Sumera sümfoonilise loominguga. Ning teine põnev Eestiga seotud moment neil kontserditel on Arvo Pärdi Concerto Piccolo esitamine nii kuulsa trompetivirtuoosi poolt nagu ookean Hardenbergel kes ju huvitav oli esimest korda Eestis 10 aastat tagasi Göteborgi Sümfooniaorkestriga. Ka seekord tuleb Malmö Sümfooniaorkestriga, mis on eriti loogiline seetõttu, et ta on ise Molmelane ning Malme muusikaakadeemia trompeti professor. Kuigi ta trompeti professor Londoni kuninglikus akadeemias ka. Sealjuures Pärdi Piccolo kontserdi esiettekanne Eestis. Meie teada ei ole seda Eestis mängitud. Ma igaks juhuks korrigeerinud viga, mis on olnud mõned kuud varasemates reklaamimaterjalides, nii nagu tegelikult meened kavad orkestri poolt saime. Et see ei ole Piccolo trompetikontsert, vaid kontsert Piccolo, aga see on lihtsalt kontserdi pealkiri. Teemal pea CH kontserdilt tulevatel ettekandel ei või selles tänases kavas. Kaks Rootsi juhtivate eriloojate teos Andressilbori röödel marmorping, Jansalklemi ookean hapnbergidele kirjutatud trompetikontsert number kaks ning kontserdikava teise poole täidab portabki kontsertorkestrile. Mis on üks seosid, kus orkestrite mängu võimed tulevad kõige paremini esile, nii et kuuldavasti mitte iga orkestri julgen selle teosega lavale tulla, nii et me saame malmorkestri praegusest seisust päris hea pildi. Rääkisin kesti direktoriga, kui nad saabusid umbes 10 inimest. Orkestri koosseisus on uut õige mitu kontsertmeistrit või rühmajuhti. Nii et malmorkester on sama, aga uus orkestri kontsertmeister muuhulgas samuti Ungari päritolu nagu orkestri dirigent, Londonis muidu elav Gilbert Vargaorkestri kontsertmeister on sama koos oma Stradivariuse. No siis on ka üsna loomulik, et ungarlased lõpetavad partoki orkestri kontserdiga. Niko dirigent ütles, et ka see oli üks põhjus, miks ta just marketi valis. Sellega on tänase saate lood kuulatud. Saate panid kokku Külli tüli jaamaris Johannes kuulmiseni.