Algab saade maailmapilt. Täna on stuudios toimetaja maris Johannes selleks, et rääkida kida möödunud nädalavahetusel Tartus toimunud teatrifestivalil oma 97. Kolme päeva jooksul sai näha kaheksat erinevat lavastust. Esindatud olid kuus teatrit, olgu nad siinkohal üles öeldud, need olid Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Vanemuine, Ugala, Rakvere ja Von Krahli teater. Oli rahvusvaheline žürii, kes vaatas ja vaagis etendusi ja andis välja 10 auhinda. Kaheksa lavastuse seast hindas žürii kõige kõrgemalt linnateatri, Arkaadia ja draamateatri ning lavakunstikooli ühistööd peierite õhtunäitus. Mõlemad said neli auhinda. Peierite puhul kiideti lavastaja Priit Pedajas näidendi autorit Madis Kõivu muusikalist kujundajat Riina Roose ja näitleja Ain Lutsepp. Arkaadia puhul tõsteti esile lavastust kui tervikut, näitlejaid Katariinal auku ja Marko Matvere ning kunstniku ainun. Need kaks lavastust tegid auhinnalaual peaaegu puhta töö. Järelejäänud autasudest läks üks trupile, kes mängis Merle karusoo lavastust. Kured läinud, kurjad ilmad ja teise sai Peeter Jalakas oma sõduriloo eest. Auhinnasaajad üle loetud, läheme žüriiliikmete jutule. Otsustajaid. Hindajaid oli üheksa Eestis Tõnu Tepandi, Mihkel Mutt, Hardi Volmer ja Andrus Laansalu ja mujalt lavastaja Adolf Shapiro ja krid ikk Natalja rõõmava Eesti teatriinimestele teada-tuntud. Lisaks Poola lavastaja Jerzy koonik, Kopenhaageni teatriprodutsent, härra Möller ja Manfred linke, kes pidanud dramaturgi, teatri direktori ja õppejõu ametit Saksamaal. Nüüd saab festivali kommentaariks sõna lavastaja Adolf Shapiro. No ei või kannatada žürii tööd, unistab Shapiro. Kui seekord pakuti võimalust, meelitas mõtte tulla Tartusse, jalutada, pargis tuttavaid kohata ja nii edasi. Aga kolme päeva jooksul ei näinud ma peale teatri mitte midagi. Lõpuks ajasin segi juba väikese ja suure saali. Aga mis žürii töösse puutub, siis olin kord Poolas ühel festivalil, kus iganes, žüriiliikmel oli võimalus välja anda oma auhind, mulle see meeldis, tunnistab Shapiro. Loomulikult oli meie žüriiliikmetel erinevaid arvamusi. Nägin mõningaid näitlejaid esmakordselt, erinevalt eestlastest, kes teavad, tunnevad neid ja nende töid. Meie väidame, näitleja mängib suurepäraselt, nemad, eestlased jälle vastu, et see kõik on juba kord tehtud. Meie ei saa seda hinnata. Erinev vaatepunkt, teine raskus, et inimestel on väga erinev arusaamine teatrist, mitte niivõrd maitse, kuivõrd üldse arusaam, milline peab teater olema. Näiteks karusoo lavastuse puhul leiavad mõned, et see on kui raadioteater pole minu asi, kuidas seda nähtust nimetada. Ma arvan, kui vaataja istub saalis neli tundi, istub vagusi ja jälgib elavat laval toimuvat siis nimetage seda raadioks telekas või kasvõi õiekeseks lillekeseks. Tähtis on see, et etendus mõjutab vaatajal. Siin on karakterid, on ajalugu, on ajapaine, siin näed, kuidas aeg mõjutab inimest. Mõni väidab, et see ei ole teater. Tekib küsimus. Mis siis üldse on teater? On erinevaid inimesi ja erinevat suhtumist sellesse, mis on teater ja nii tekivadki vaidlused. Aga hea on, et vaieldakse. Ja žürii teeb oma otsuse ikka hääletades, nagu igal pool mujalgi maailmas. Kuivõrd Shapiro ise on rahul selle žürii otsusega. Olen rahul, tunnistab Shapiro. Igasugune žürii töö on suhteline, nagu on suhteline ka lavastuste valik. Festivalile. Selle suhtelisuse raames on Shapiro arvates tulemus õiglane. Auhinnatud lavastused märgistavad huvitavaid momente eesti teatri arengus. Kas võib siit festivalilt saada ülevaate, milline on tänase eesti teatri nägu? Kogenud teatrimehena vastab Adolf Shapiro et festivalil nähtu on vaid osa sellest teatri näost sest tänase teatripildi kujundavad lavastused repertuaaris, mitte need, mis selle hooaja kestel esietendunud teatripilt sõltub sellest, kui pikk on ühe lavastuse eluiga, kui tihti teda mängitakse, kuidas kodupublik etenduse vastu võtab, kuidas reageerib välisvaataja. Lavastust mängitakse ainult koduteatris või käiakse sellega külalisetendustel ja nii edasi ja nii edasi. Festivali, see ei näita niivõrd seda, mis nägu on tänane teater, pigem vaat siin esile üksikud näojooned. Jutu alguses mainis Shapiro, et talle meeldiks välja anda igal festivalil oma auhinda keda ta tõstaks esile tartus nähtust, kes saaks Shapiro nimelise aura. Küsisin lavastajalt, aga ta jäi vastamisega raskustesse. Ta tunnistas, et lavastades tuleb tal endal hästi välja, kord mõnivaata ja siis jälle mõni seen, kordan ta rahul lavakujundusega ja muusikaline taust ei kõlba kuhugi ja siis on jälle kõik vastupidi. Aga auhinna annaks ta festivali korraldajatele hea ideest korraldada selline teatripidu. Küsisin Shapiiralt, kuidas ta jäi rahule etenduste tõlkega. Shapiro tunnistas, et tema jaoks ei ole see mingi probleem, hea näitleja tunneb ta ära juba selles, kuidas ta mängib. Keel pole oluline probleeme olnud, aga karusoo lavastuse ingliskeelse tõlkega venekeelne tõlge olnud tasemel. Äkki sa Adolf Shapiro, kes ise lavastab Linnateater? Tris kolmekrossiooperit. Kas sünnib sellest üks ilus lugu, mis järgmise festivali auhinnalaua lagedaks lööb, seda ei oska praegu veel keegi ette ennustada. Aga jätkame juttu Draama festivalist, jätkame juttu žüriiliikmega tige teatrikriitika Andrus Laansalu, nii tutvustas teda Tõnu Tepandi. Mida arvab Postimehe teatriarvustaja žürii töökogemusest? Andrus Laansalu? Mis seal ikka nii väga erilist keerulisust tuleb lihtsalt mõtte välja mõelda ja siis välja öelda ja siis hakkab see põhiline töölöömine ja laskmine selle mõtte ümber, aga üldiselt tundus niimoodi, et millest žürii oli ühel nõul, sellest oli ka täiesti radikaalselt ühel nõul, et näiteks näitlejapreemia Nad läksid paika niimoodi, et mitte mingisugust vaidlemist ei olnud praktiliselt noh, kõik olid otsekohe nõus ja veel päris mitmed asjad läksid niimoodi paika ja samas olid mõned asjad, mille juures žürii jagunes, täiesti radikad reaalselt pooleks, lihtsalt ühed olid, leidsid, et on tegemist väga hea asjaga ja teised leidsid, et ei lähe mitte. Ja kusjuures kummalisel kombel see kõige teravam lõhe tekkis ikkagi just nimelt sellelt pinnalt, et eraldi eestlased ja eraldi mujalt tulnud. Aga samas noh, välismaalaste hulgas oli, oli paar sellist väga intelligentsete mõistlikku vanahärrat, kes tasa kaalustasid selle asja väga hästi ära. Tegelikult. Aga millised olid need lavastused, mis tekitasid sellise noh, kummatise mõistmise probleem tekkis sellega, et kuidas hinnata Merle karusoo lavastus, kured läinud, kurjad ilmad seal läks väga, väga teravalt läksid arvamused lahku. Lõpuks me jõudsime konsensusele siiski sellepärast, et kui Sürje suureks konsensusele jõuda, siis ei oleks tööd teha, siis ei oleks võimalik, on selge, et kas see on ikkagi mingisugune keskmine, mis arvamustest kokku põetakse, eks ole, noh, niiehknii tuleb astuda oma mingitest väga radikaalsetest seisukohtadest tagasi, anda kärge, leppida mõistlikult kokku, aga nii Arkaadia kui ka peierid olid siis nagu konkurentsitult täiesti täiesti üheselt vaidlusi oli just nimelt detailide osas, aga mitte selles, et kas anda, kuigi oli žürii liige, kellele Arkaadia üldse ei meeldinud, kes ei tahtnud sellele üldse auhinda anda, aga tal olid omad põhjendused ütleme, tema vaatekohast täiesti respekteeritavad, aga, aga siinsest vaatekohast võib-olla noh, mitte niivõrd noh, jõudsime konsensusele ka selles osas, kuidas need toimus, see formuleering seal oli noh, mitmeid näitlejapreemiaid ja trupi preemiaid ja vorm oli selles mõttes jah vaba, et ei olnud ette fikseeritud, millised preemiad antakse ja tegelikult meil jäi liiga vähe aega selleks, et mõistlikult formuleerida need asjad ära ja läbi mõelda. Kui meil oleks olnud kindlalt, et me anname kindlasti välja näiteks ühe preemia igas kategoorias, siis ma usun, see töö oleks läinud kiiremini, aga samas mul ei ole midagi selle vabavormi vastu. Tegelikult oligi nii, et hakkasime lihtsalt otsast peale vaadates noh, mis oli hea järgi fikseerisime ära, vot nüüd anname preemiat sellele, sellele, sellele, siis lugesime kokku, mitu veel üle jäi ja siis mõtlesime välja ülejäänud, kui teil oleks olnud võimalik anda see omanimeline preemia, keda te oleks esile tõstnud, millist lavastust või, või millised näitlejad, miilist lavastajad. Tähendab ma nimetaksin kõigepealt kõigepealt kolme asja, parimate, eks oleks pidanud, teie olite õhtunäitus, orkadiat ja sõdurit kogu nii kohe kindlasti noh, igaühte erinevatel põhjustel. Ja üldiselt ma oleksin andnud välja preemia parimale noorele näitlejale Tiina Tauraite-le kes täierite õhtunäituses mängis ühte kaksikõdedest, sest mul on tunne, et ta võiks olla Eesti teatri üks tulevikulootus. Noh, elame, näeme seda võib küsida Eesti žüriiliikmelt, just et kuivõrd see rippus ära sellest valikust, mida see valikumeeskond välja pakkus, et kas siin oleks olnud võimalik teie silme läbi leida mingit muud aastadel siia konkureerima? Tõenäoliselt oleks võib-olla leidnud, aga ma täiesti respekteerin valiku meeskonnatööd, sellepärast et ükskõik millise koosseisuga valiku grupime kokku paneme. Alati, tähendab, tuleb tulemuses mingisugune erisus, alati keegi eelistab midagi, keegi valib noh, mingi asja välja ja keegi teine valib välja mingi teise asja. Et ma põhises olen valikugrupiga nõukogus, tõepoolest, kui ma ise oleks valida, oleks kindlasti võib-olla mõne asja siit välja jätnud ja mõne asja hoopis sisse toodud, aga see ei ole oluline. Hästi rahul sellega selle valimiga, mis oli ja selle sees hinnangut andma, ma olin täiesti nõus. Kas festivalil oli ka nõrku lavastusi? Jah, tähendab oli küll selles mõttes, et just nimelt olid olemas tugevad asjad, olid olemas asjad, mis olid silmnähtavalt, mitte tugevad. Aga noh, ka see ei ole minu meelest festivali juures viga, sest ta annab läbilõike ja võib-olla jah, volikogu komisjon oli teinud oma valikuga ilmselt lähtuvalt sellest, et oleks olnud esindatud võimalikult palju erinevaid stiile mis tähendabki seda, et noh, automaatselt võivad sisse sattuda ka mõned mitte nii tugevad, kui ütleme, lagi ma ei näe selles probleemi. Aga näiteks festivali korraldamisel võib-olla oleks mõttekas kuidagi neid festivale kas grupeerida või mingi temaatika järgi teha või, või äkki siis tuleks ühtlasem pilt, sest praegu olid tõesti olid tipud ja olid siis need põhjad aine vajadust ühtlase järgi. Ja pealegi temaatiliselt rupeeriti menüüs ja sellest peaks täiesti piisama. Ma arvan, et see festival annab läbilõike veelgi Eesti teatris niisugusel kujul, nagu ta praegu on. Ja, ja ma arvan, et see mõistlik Festivalil vaatas lavastusi, sedapuhku Vabahärra staatuses tõlkija Jaak Rähesoo. Teil on piisavalt pikk vaataja kogemusteatrivaataja kogemus ja kui te nüüd hindaksite seda valikut, mis on sellele lõppenud Tartu festivalile tehtud takkajärgi tarkusena. Et kuivõrd õige või vale oli see valik teie arvates või, või noh, mida teie oleks näiteks teisiti valinud? Kahjuks just nimelt sellele küsimusele ma ei saa vastata sellepärast, et ma olen terve aasta välismaal ja ma ei ole näinud selle hooaja tõkke kuigi palju. Nii et praktiliselt siis võib öelda nii, et see pilt eesti teatrist kujunes teil selle festivali jooksul, tähendab, selles viimases hooajast noh, võiksime öelda tinglikult. Üsna huvitav oleks teada, milline see pilt siis tuli välja, kui on nähtud ainult need, mis siin välja pakuti, et, et kas tulevad mingid tendentsid välja või, või noh, mingid suundumused Ma ütleksin, et mingisuguseid uusi tendentse ma nüüd selle festivali põhjal küll ei näinud siin need silma torkab omad ja ka auhinnatud etendused, mis olid, nad paigutavad teatud kindlatesse ridadesse põhiliselt lavastajate ridadesse, ütleme siis rohumaa areng lavastajana Arkaadias, silmapaistev siis teiseks Pedajase juba tuntud liin, mida ta on arendanud koos koos Priit Pedajase ka muidugi ka Madis Kõiv. Loomingu jätku tutvustamine, mis kahtlemata on siis viimaste aastakümnete olulisemaid hästi dramaturgia panuseid olnud ja samuti Merle karusoo, sotsioloogilise teatri arendus ja huvitavali, kindlasti ka see mitmesuguse uute teatrivahendite rakendamine. Peeter Jalakas paneb need eeskätt nad tähendavad nende juba väljakujunenud või kujunemas olevat lavastajate edasiarengut, aga mingit täiesti uut nähtust küll sellel festivalil nagu ei märganud. Kas niimoodi riburada neid vaadates kas nad kuidagipidi ka nagu temaatiliselt 11 võisid hakata nagu mängima, seda mängu täiendama või vastu rääkima või? Selliseid üldistusi? Ei, minu ajus vähemalt ei tekkinud vähe selliseid just sõda laadi seoseid. Ma ei usu, et kuidagi žürii valis, sellest lähtudes võib alati mingisugused temaatilised grupid, naljad oleks, seda vist ei tule ka. Aga noh, võib ju võtta, et oli ühelt poolt näidanud Don Juani kohta, oli üks näidanud Shandarki kohta, kes on mõlemad noh, üks on täiesti legendaarne ja teine poollegendaarne isiksus ja aga ma ei usu, et sellest lähtudes midagi Nüüd me jõudsimegi jutuga näiteks Donsuanini, mis ju sai publikupreemia publikuauhind kuulus üle saaremäele, aga samas noh, kas nüüd tuleb siis nii, et see rahva maitse ja siis see kriitika ja nõudlikuma poole maitset, seal on ikka üsna suured käärid. Muidugi, ma kujutan ette, et publikupreemia oleks võinud saada ka mitu teist näitlejat, kes mängisid. Nii et võib-olla natuke väike üllatus sel puhul oli, aga. Ma ei tea, kui suure ülekaaluga Saaremäe kõigi teiste häältes võitis, siin oleks võib-olla huvitav seda teada. Siin. Eks mingid käärid on alati olemas. Aga see, et see valikuprintsiip, et valida väga erineva erinevas žanris lugusid võib-olla välja jättes mõned elitaarsemad ja pakkudes siis šovlikumaid ühelt poolt nagu publikule võib-olla kergem vastu võtta, aga teisalt on ka need planed maitsevääratused nagu tugevamad tulemagi. Ma mõtlen pigemini nõndamoodi, et ilmsesti tuleks natukene mõelda selle festivali edaspidise tuleviku suhtes, et võib-olla katsuda kuidagi mingis suhtes profileerida, tähendab anda talle mingi mingi eritendents, sellepärast et selliste natuke ebamääraste kriteeriumide järgi valida on küllaltki raske, et noh, ühelt poolt, et igast teatrist võib-olla parim parim etendus või või midagi taolist, vaid oleks leida siis mingeid teisi festivali võimalusi, ma muidugi ei tea, kui palju see rahaliselt oleks võimalik. Aga kart Ta võib, et lihtsalt üks selline Eesti teatri festival aastas. Paratamatult vist jääbki, kui tal ei ole antud mingit kindlamat Salist ette nähtud nagu või siis ta jääbki selliseks ebamääraseks. Aga kui teil oleks olnud nende võimalus määrata oma auhind, siis kellele see oleks võinud? Kuule, ta ei peaks ütlema, et minu eelistused sellel festivalil langesid küllaltki kokku nendega, missugune preemiaid said, siis oli selge, et siin peamiselt loorbereid lõikasid, ühelt poolt siis Arkaadia teiselt poolt peierete õhtu näitas ja ma pean neid kindlasti kaheks, kõige tugevamaks oligi valida umbes ainult kahe. Vahel, et noh ja siis ühe ühe preemia, eks ole, sai veel karusootrupp ja, ja ühe sai. Peeter Jalakas valik oli väga väike. Ei olegi jah? Tõepoolest. Aga mis te arvate, kas sellised festivalid, kui tihti nad võiksid toimida või, või siin on ka arutlusel olnud, et millal seda korraldada? Ma usun, et teatri ollakse toime küll huvitatud võimalikult rohkesti kokku saada, aga kardetavasti silane küsimusest raha taga ikka. Mida rohkem enne meil neid festival oleks, meil nüüd praegu festivalide uputust nüüd küll ei ole, nii et selles mõttes võiks soovida rohkem, temale on olemas muidugi Baltoscandal, mis esindab hoopis muud teatrit ja, ja kus on palju rahvusvahelise turu väga, võib-olla kui olud paranevad, siis tuleks hakata, nagu ma ütlesin, profileerima mingisugust äri erifestivale. Küsimusele, kas sellist festivali korraldada igal aastal või näiteks aastase intervalliga ei osatud peo lõppedes veel vastata. Isikliku kogemuse põhjal ihaldaks festivali, kus kahe tipplavastuse asemel oleks neid rohkem. Üks hooaeg ei suuda sünnitada, mis täidaksid kogu festivali. Ehk tasuks teatrifestivalile sõita kahe aasta tagant, sest siis saaks aakrikalikum. Selle festivali eripära oli ka tudengižürii. See tegevusvaldkond tahab noortel hinne hetkel veel harjutamist. Siin jäid nad oma kolleegidele teierite näitlejatele tugevasti alla. Hinnata võib kõike teretulnud oli nende mõte leida igas festivali lavastuses mõni ilus koht, olgu siis näitleja kujundus miks mitte ka mõni stseen või kostüüm, mida esile tõsta. Aga selline auhindamine ise olgu vaimukalt esitletud, vaimukalt põhjendatud, mitte ninale nohisedes ette kantud, tunnistas ka kogenud teatrimees toruuni festivalis žüriis tööd teinud Priit Pedajas. Kõige keerulisem on auhinna täpne formuleering sõnastus. Nii et tulevikus tudengižürii võiks küll jätkata, aga tegutseda veidi läbimõeldumalt ja teatraalsema. Välja oli pakutud ka lavastuste arutelu, mis kippus öisele tunnile nihkuma kella kahe ajal peale südaööd arvata midagi head eesti teatri kohta, see on üsna lootusetu üritus ja seda me kogesime ka Tartus. Ainus arvud elu, mis tõesti oma nimega vääriliseks tõusis, oli peale Merle karusoo kured läinud, kurjad ilmad, etendust. Etendus iseenesest nagu põhjustas poleemikat ja oli kaitsjaid, oli vastu väitlejaid. Väga ilus moment oli ka arutelul see, kui üks vanaproua tunnistas, et tema on olnud ühe selle lavastuse tegelase prototüübiks. Ning siis näitleja ja, ja tema prototüüp kohtusid. See oli võib-olla selle arutelude tipphetki. Aga nüüd jätkame juba jutt tuv žüriiliikmega ja selleks on sakslane Manfred Link kes töötanud õppejõuna olnud teatrist dramaturg, teatri direktor. Küsisin temalt, mida vanahärra eelistab nähtud etendustest. Peierit õhtunäitus oli saksa vanahärra konkreetne ja selge sõnum. Ta pidas seda väga oluliseks lavastuseks hindas selle lavastuse kvaliteeti, näitlejatööd ja samuti. Ta pidas oluliseks selle kohta Eesti teatripildis ja arvas, et see etendus peegeldab väga täpselt eestlase olemust. Nii arvas siis saksa teatrimees Manfred linke. Aga nüüd jätkame oma juttu juba Priit Pedajase, ka peierite õhtu näituse lavastajaga. Kõigepealt palju õnneauhinna puhul. Mina olen küllalt neutraalne nende festivalipreemiate suhtes alati olnud noh, täiesti muidugi on hea meel, kui preemiat antakse, aga see ei ole kõige olulisem festivalide juures vistele tulles ikkagi see, et noh, mängida ja noh, kui sa näed ka teisi, noh tõesti, ma vaatasin ka siin kõik ära, siin oli kuivõrd teise õpetaja, olete rahul. Oli see nagu parem kui noh, üle keskmise etendus, mida siin festivalil mängib. No ta oli hea etendus, ütleme nii hea või ülegi keskmisena nendega on ikka nii, et esietenduse tooriumi alati sellega on läinud hästi, madal saastada, korralikult mängida ja ja nüüd küll oli suvi vahel mängisite enne siia tulekut. Ja ühe korra mäe dramatutes mängisime. Siin oli see peaasi, et Vanemuise väikene majand draamateatrile kõige lähedasem seal üldse, nad on väga-väga lähedal oma suuruselt olemuselt. Me pidime algselt mängima Vanemuise suurel laval, aga mina palusin, et mitte seda teha lubaks hakkama saanud küll, aga me oleksime kaotanud natukene, sest et et meil on see asi pandud väga suur füüsilise. Olgu seepeale üles ja lihtsalt see suur oleks meil olnud liiga suur ja nad laulavad lavastuses muude asjade hulgas laulavad ka mitu ärkamisaegset koorilaulu, laulavad ainult ütleme üheteistkümnekesi. Ja üht-teist inimest suures saalis akustiliselt laulma. Natukene hõre, noh see seepärast ma olen väga rõõmus, et olemas võiks, saime ja ei, ei, nad on väga tublid, sest nad ju üliõpilastena on selle aja jooksul ju või ütleme, näitlejatele ka ka noh, arenenud ja kasvanud, mitte see puudutanud ainult meiereid. See peabki nii olema. Kindlasti on siin aega suhelda ka teistega, kes on tulnud väljastpoolt, ma mõtlen just žüriiliikmeid ja külalisi. Kuivõrd nad on endast peierite loost aru saanud. On olnud mingeid probleeme, et oleks pidanud midagi üle seletama või. Muidugi on, kõige tõsisem probleem on muidugi see, et no ma ei mõelnud väga sellele festivalile mängida, oleks ma mõelnud siis oleks pidanud tegema ühe kommentaariumi sellele, et mis puudutab selle teksti tausta. Sest et väga paljud asjad ei ole ju, tahavad lihtsalt saada taustu. Rääkisime siin Nimitmegagi kõige rohkem küsimusi tuli ponnibianale uuelt direktorilt poni kriminaale on festival üle kahe aasta Bonnis, mis keskendub just uuele teatritekstile uuele draamale. Ja, ja tema tuli väga palju just just teksti puudutavaid küsimusi või noh, teistega, Kas see on seotud ka teatud nii-öelda festivali korraldaja huviga selle lavastuse suhtes? Ja sellest on vara rääkida, sellist juttu ei ole, sest ei puutu siin peksmisest tekstist. Kõiv oli kutsutud Bonni biennaalile eelmisel korral üheks kutsuvad kutsuvad aukülalisi ja just kaasaegsete kirjanike seast ja kõiv oli üks kutsututest, eelmine aasta ta küll ise käinud. Festivalipublik. Aga nüüd oleme Tartu veel. Festivalipublik väärib tõesti kiitust, saalid olid täis ja piletisoovijaid jäi ülegi. Ehk oli see festivale heaks alguseks hooajale, kus sünnib rohkem kui ükski lavastus. Jõudu ja head pealehakkamist kõigile tegijaile. Sest hea lavastus publiku puuduse kätte Te juba ei sure. Seda tõestas Tartu draama 97. Siit raadio stuudiost ütleb teile head päeva jätkutoimetaja maris Johannes.