Tere algab kultuuripool tundi, mida täna toimetab maris Johannes. See suvi on olnud ilus ja rikas. See on kohutavalt hea meel, et Eesti inimene viitsinud minna kodunt kaugemale kui asi seda väärt ja oskab väärtustada sündmusi, mille sõnum ulatub kaugemale kõrgemale igapäevakõlinast. Möödunud nädalavahetus vargamäel, kus mängiti Noormetsa, Kasterpalu, Kaljujärve, Recory ja Ugala rahvavisiooni tõest ja õigusest, oli minu jaoks üks helgemaid sellel suvel. Ja sina vargamäel ei olnud kokku sõitnud ainult paadunud teatraalid vaid etendust nautisid täiesti normaalsed Eesti inimesed ja meid kõiki ühendas üks vargamäe asi. Aga täna on suur päev näiteks Võru linnal kontsert, tulevärk ja puha ja oi kui palju rahvast ühes väikeses Eesti linnas. Sealsamas Võru külje all on tegutsemas üks salapärane kütiorurahvas kes oma manifesti esines eilses sirbis ja meie tahame nendega rääkida juba oma järgmises saates. Siis oleme sellel suvel veel näinud, kuulnud Manhattan Transfer i ja maha saanud ühe väikese ja kena Michael Jacksoniga. Nii et on olnud, kuhu sõita ja kus kulutada on olnud megavärki, vaiksemat vaguramat. Meie missioon on oma tänases saates esile tõsta just seda viimast ja kõigepealt lähemegi Tammsaare maile koos Mari Tarandiga. Kui raudtee rong Tallinnast välja sõites lagedalt mööda saab jõuab ta Raasikule üle Kehra jõudes. Aga oleme lipsti Aegviidus, kus tee Koit järvele viib. Aga pidage meeles, pöörake mere poole ja siin mööda Piibe maanteed edasi. Kui te versta seitse ja pool olete liivast teed selja taha jätnud siis keerake paremat kätt kõrvale. Koitjärve teel pole küll mingisugust kirja ega märki otsa ees aga teda tunneb igaüks, kes kordki teda on sõitnud. Ühelgi teisel metsateel pole nii sügavaid roopaid. Ka ei lähe ükski teine metsatee maanteelt kõrvale pöörates esiteks mööda Vargamäe alust. Selle nimel on pikk, õudne ja tume lugu. Mis puudutab kodumaa kuldsemaid päevi. Jootme kaudu kõrve kullile ja sealt pika põllumägedele kõik väga tähtsad paigad, mis osalt nimestki, selgub, kust iganes lapski koitjärvele oskab minna. Niimoodi alustas oma koitjärve reportaaži, mis ilmus ühes 1915. aasta juulikuupäeva päevalehes Anton Tammsaare. Nüüd rohkem kui 80 aastat hiljem me niimoodi öelda ei saa, et iga lapski oskab juhatada teed koitjärvele. Sellest ajast lahutavad meid sõjad ja revolutsioonid, riikide varisemised ja taassünnid. Tundmatuseni muutunud maailm tundmatuseni muutunud Eesti. Kuid on asju, mis seovad, mis jäävad, mis ei kao. Möödunud nädalavahetusel, kui 1000 inimese kogunes Tammsaare muuseumimaale et jälle vaadata üht uut varianti tõest ja õigusest mis iial ei vanane iial ei tüüta. Ja alati uuesti üllatab. Sel samal ajal oli väike rühm jalgrattureid Albu raamatukogu juhataja ageli liivaku juhtimisel teel Järva-Madiselt koitjärve suunas. See oli intiimne kultuurisündmus, Räikke uurimisretk, millega kohalikud vaimuinimesed Tammsaare muuseumirahvas muidugi sealhulgas otsivad teid, et Tammsaare tundmist ja Tammsaare radadel käimist veelgi mitmekesistada ja kodumaa kultuuriloo tundmist. Palju laiemaltki. Ma ei hakka siin üles ütlema peatüki Tammsaare Koitjärve sest seda peaksime ikka ju enam-vähem kõik teadma, et kopsuhaige kirjanik seal oma venna, metsavaht Jüri Hanseni talus, ent peaaegu üheksa aasta vältel ravise kosutas. Üks asi on teada. Olla lugenud Kõrboja peremeest näiteks ja olla näinud neid maastikke isegi filmis. Aga teine asi on ise kohal käia ja teha läbi tõeline Katarsis näha maastikku, mis aastakümnete jooksul on olnud sõjaväepolügooni tallermaa ja kohtuda inimestega, kes siin on kasvanud ja elanud ja hiljem vaid salamisi oma kodupaigas külas käia saanud. Ja kes nüüd selja taga, isegi vangla ja laagri vintsutused võivad näha oma laste kätest uuesti tõusvat hoonet. Siin koitjärvel. Jutan perekond Weisse rikkudest orumetsavahi koha, Jüri Hanseni kodu lähim naaber kohe üle tee oli laanetalu peremees. Ajakirjanik, kirjastaja. Üks tema tütardest valve abiellus Artur Weisse rikuga ja nad elasid enne sõja puhkemist siinsamas lähedal. Kõvasoo talu kohal. Artur meisterliku raamatus Ma armastasin Eestimaad, mis möödunud aastal ilmus ja millele Albu rahvas on Tammsaare auhinna määranud. Selles raamatus on kirjas Artur reisse rikku elusaatus. Ja nagu ütleb raamatu järelsõnas Jaan Isotamm võiks seda käsitleda kui e-posttööle ja kestmisele. Artur meistriks saab esimesel oktoobril üheksakümneaastaseks tema abikaasa vale Weisse. Rikk on 86 aastane. Lähiümbruses juhatasid meid nemad ja nende lapsed. Tiina Jaak meisterlik. Soodla jõgi, kobraste elualad, hundi ja karurajad. Lõputud inimtühjad alad paigus, kus kunagi oli 300 eesti talu. Kogetu on liiga vägev, et seda ühte kultuurikaja tillukesse mahutada. Luban selle teema juurde pikemalt tagasi pöörduda esimesel oktoobril, mil Artur Weisserik saab 90 aastaseks. Kuid kuulame nüüd koos Üht helikildu. Ja kujutlege valge Youg, sellist 86 aastast naist kes astub kergel sammul nagu tütarlaps läbi kaelani nõgesepadriku, et näidata oma lapsepõlvekodu. Aga seal oli siis hambaja ja sealt hambad läksid roosidega palistatud, tee sinna alla ja seal, kus natukene ägedam on. Seal oli siis kiige püsti see hiiglasammud, kõik liikusid siis susi neiud ja me pidime ikka puhastama need umbrohud kõik selle kõnnitee pealt ära rakendas meid alati niux rohimise tööle ja see tamm on istutatud siis, kui mu noorem vend suri siis õde lille, tema istutas selle tamme. Aga nüüd siis võiks nõges omale talveks korjata, see pidi olema parim. Teena, tähendab teene joomiseks on see nõgesed siis muud ained kasvatatagi. Aitäh teile, head inimesed külalislahkuse eest ja jõudu teile, Tammsaare muuseum ja kodupaik oma väärtuste hoidmisel. Omad väärtused on hoida kaitsta ka vaba. Siis on meil Rocca al Mares järgmisel nädalal ootame sinna soliidset teadlaste seltskonda Euroopast. Vabaõhumuuseumi direktriss Merike Lang. Tegemist on Euroopa vabaõhumuuseumide liidu 18. rahvusvahelise konverentsiga. Euroopa vabaõhumuuseumide liit, mis on loodud 1966. aastal ühendab Euroopa tähtsamate teaduslike vabaõhumuuseumide direktoreid või nende asetäitjaid. Teadusalal eelduseks on see, et direktor peab olema teaduslik juht ja organisatsioon. Nonii kuulub 107 liiget praegu siia meile Eestisse tuleb kokku 90 delegaati 55-st erinevast Euroopa vabaõhumuuseumist 22-st riigist. Ja mis on selliste kokkusaamiste eesmärk, miks te kokkutulek või kokkutulekutel vaadatakse läbi oma teoreetilisi seisukohti, sest vabaõhumuuseumit ka arenevad, siis sageli arutatakse ka kohalikke probleeme. Näiteks kunagi on vabaõhumuuseumide liit saavutanud selle kui Saksamaal näiteks ühe muuseumi kõrvale taheti rajada kiirtee mis oleks tunduvalt saastanud keskkonda ja oleks olnud ohtlik muuseumieksponaati telesiis. Vabaõhumuuseumide president saavutas selle, et Saksamaa pidi selle kiirtee teise kohta projekteerima. Ja nüüd toimub selline suurejooneline üritus esmakordselt Eestis. Mida on Eestil praegu pakkuda sellisele spetsialistide seltskonnale Euroopast? Kahtlemata on meil see kollektsioon on huvitav ta on vana ja ainulaadne ju üldse maailmas, meie omad, rehielamud ja kõik. No ma arvan, et see, kuidas me oleme siiski vaatamata kõigele suutnud seda säilitada, aga meie puhul on teatud maha jää küsimus nüüd selles mõttes, et kui viiekümnendatel aastatel, kui kogu maailmas pandi vabaõhumuuseumi püsti, siis nad olid eelkõige arhitektuuri muuseumid. Nüüd läänemuuseumid läksid juba ja siiski nii paarkümmend aastat tagasi selle elunäitamise peale ja meie siin, kes me erilist oma rahvuspropagandat teha ei tohtinud, jäime ikkagi maa-arhitektuurinäitaja peale ja nüüd näeme meie tohutut vaeva jõuda sinna järele nende elustatud vabaõhumuuseumide juurde. Aga meie pluss on nüüd see, et meie oleme suutnud oma hooneid säilitada tänu sellele, et meie oleme surnud olnud. Aga seal on need probleemid, et kui nemad iga päev seal keedavad ja küpsetavad, kui nendel on loomad sees, siis hakkavad nende hoone nüüd juba pöördumatult hävima. Ja vot meie jaoks ongi praegu see konverents tähtis selles, et ma tahan teada, millisele rongile ma nüüd siis istun. Et milline on see nende tulemus, kas ma teen kõik täpselt järele, nagu nemad seal ees on teinud või ma saan millestki üle hüpata või ohumomente näha. Mingi üks konverentsi teema ongi see elavdatud vabaõhumuuseumid ja arhitektuurimälestiste kaitse. Te Eestis olete ju ka siin juba üritanud ühteteist teha selle elavdamise poole pealt, et kas see on toonud nüüd rahvast juurde või on nüüd nagu see suhe vabaõhumuuseumi see inimene muutunud nagu kuidagi vahetamaks tänu sellele? Ojaa meile rahvast tuleb juurde kogu aeg ja näiteks tänavu aasta on meil juba ligi 40000 inimest käinud, eelmine aasta käis meil 65000 terve aasta jooksul kokku ja juurdekasv oli väga suur 25000 inimest rohkem kui üle-eelmine aasta, nii et tegelikult meie tegevus elavdamise suunas ja need üritused toob inimesi tunduvalt juurde, aga samas näiteks on tagasilöögid talveüritustega, talvel on meie hooned väga õrnad. Me kütame ahju ja me näeme, kuidas kondentsvesi voolab mööda palke alla. Siis näiteks me tegime jõuluüritust, eelmine aasta pärast seda oli meil lävepakk ühes Hannes viis sentimeetrit vajunud. Alles ükspäev Ta kukkus meie valvur siin läbi põranda, meie niiske kliima all tuleb välja, et talad on täiesti läbi mädanenud. Meie hooned on 40 aastat tagasi pandud püsti, mitte kasutamise eesmärgi. Meie peame nüüd kõigepealt tegema ära selle põhjaliku kapital Taal remondi kontrollima üle kõik küttekolded üldse, need palgid ja kõik, kuidas nad on, kas me saame seal üldse midagi teha ja näiteks mehe puhul on ka see, et meie loomi ei saaks kuidagimoodi panna siis originaallauta. Aga siin me näeme ühte väljapääsu, näiteks selles, et meil ju seni seisab varemetes 80 seitsmendad sel aastal põletatud Hiiumaa aidalaut ja sellest me oleme nõus nüüd tegema rekonstruktsiooni, et me saaksime ehk sinna siis juba nähes ette loomapidamist, panna loomad sisse ja teha sellest üks elab. Talu te jääte nüüd selle suure seltskonnaga siia Rocca al Mares või on teil plaanis nendesamade inimestega veel ringi liikuda, et siis uusi muide koguda ja nende pealt midagi arutada. Edasi me läheme, 28. sõidame Koguva külla Muhu saarel. See on muidugi see merereis ja see on nende jaoks eksootika ja, ja siis õhtuks jõuame Pärnusse ja siis hakkame sõitma Läti poole. Lätis käime ja c siis linnas, siis vaatame Araiši arheoloogilist küla ning õhtuks jõuame Läti vabaõhumuuseumi. Järgmisel päeval sõidame edasi ikka lõuna poole. Vaatame rundale lossi ning jõuame leetu. Leedus vaatame ühte väikest Glebooniskise külamuuseumi, mis on midagi taolist meie Koguva külaga, aga rohkem muuseum seal elu on vähem alalist elanikkonda kahes talus ainult ja siis kuna Vilniusse välja ning viimasel päeval toimub veel liidu liikmete ühiskoosolek ning Leedu vabaõhumuuseumi külastamine ja õhtu lõpeb siis pidulikult Leedu vabamuuseumi külakõrtsis lõpetamisega, nii et esimesel septembril on siis lõpp. Kas selline üritus nendele, kes seda just parajasti korraldavaid, noh, pigem tulevad siia uudistama, on ta nagu puhkuse moodi või, või on ta ikkagi töö, mis ta siis lõpuks on? Ta on nii seda kui teist ja kuna vabaõhumuuseumide liit on sõpruskond siis on ta meie jaoks selline väga suur laengu hall. Merike lange, milline on olnud sellel suvel teie jaoks nagu võib-olla kõige tähtsam või kõige ilusam kultuuriüritus või kus on kõige? Rohkem energiat saanud või kohe antud koha antud on vist juba selge. Tähendab muidugi see suvi ju muuseum tähistas oma neljakümnendat aastapäeva ja me tegime seda meie külalistele stiiliüritusena. Kuna me avasime 29.-st aastast pärineva orgmetsa pritsikuuri, siis me mängisime siin ka ise kahekümnendaid aastaid kaasa ja me olime ise selleaegsetes riietes ja me lustisime, pole siin. Apart galerii asub Tallinnas Toompeale. Et sinna jõuda, peab marssima läbi kassi, koera ja linnapiltidel kitsi kadalipu. Apaarti galeriis pakuta on tänu jumalale teisest ooperist. Räägime galeristide Eve Pärnaste ja Aet Reinhold iga. Räägime näitusest, mis seal avati. Eile Eve Pärnaste. Näituse pealkiri on Hirvepargi kunstnikud ja siin esinevad need kunstnikud, kes on seotud esimese Hirvepargi miitingu kas otseselt organiseerijate kohalolijatele või eelnevas poliitilises tegevuses, mis teatavasti siis oli põrandaalune tegevus või siis vahetult sellele järgnevast sellises ka hapras ajas pool legaalseks poliitilises tegevuses ja need inimesed on maalinud enne neid poliitilisi sündmusi, maalisid siis ja maalivad praegu või tegelevad kunstiga. Mõte oligi see, et inimestel ei ole ju mitte ainult poliitiline taust, vaid inimese elu mitmekülgne ja miks mitte siis sellist näitust teha. Selle näituse tegemise mõte tuli õnnelikult, Aet Reinhold-il. Kusjuures mina tundsin sellele eriti suurt rõõmu, sest üheksa aastat tagasi oli mul taoline näitus Taanis. Aga siis ei olnud aega teha ja ei olnud kohta, kus teha. Ja siis ta ununes. Ja nüüd see idee tõusis uuesti päevakorda, saigi teoks. Keda siin näha on? 12 kunstnikku Henno arr rakk Karl Hans Arrak, Henno Arraku poeg Merle Jääger, Silvia Kalvik Anniki Kari ja Renee kari. Matti kiirend, Uno Laur, Helgi lillesteerive pärnaste Iris Uuk, Vello Väärtnõu lugesin tähestiku järjekorras mitmelt poolt üle Eesti ja isegi Stockholmist. Vello Väärtnõu elab hetkel Stockholmis, sest ta saadeti 88. aasta alguses ja poliitilise tegevuse pärast igalt kunstnikult on kas üks või kaks või kolm, neli tööd ja nende tööde iseloomustamiseks võib öelda, et, et nad on rahulikud, enamasti rahulikud, kammerlikud on portreid nende hulgas üsna palju. Ja vähimatki pistmist ei ole mingisugusegi poliitikaga, tähendab et pildid ei kajasta mitte mingisuguseid poliitilisi sündmusi kundedele küsinud, et kas on teil midagi muutunud. Et Eesti on saanud taas iseseisvaks ja nii, et kas seda on kuskilt piltidest näha või kas seal on kellegi konkreetse kunstniku tööst näha. Ja ei ole. Ja siis on nad küsinud seda, et kas niimoodi üleüldiselt kunstimaailmas on toimunud pööre mingisugusest mustast masendusest, sellisesse helgesse lootusesse või või mingi saavutatuga rahulolemine või midagi taolist või võidurõõm, ütleme sellel momendil, kui Eesti iseseisvus taastati? Ei ole ka minu meelest. Nii et jah, sellist põrandaalust kunsti nii nagu Venemaal oli, et kui ajad läksid vabamaks, siis siis tuldi keldritesse, põranda alt välja, näitustele, piltidega. Ega Eestis tõesti ei ole sellist asja olnud, kes tegi, kas ta just näitustel väga tihti esines, aga omalaadi sellepärast ei ole keegi muu. Samas, ma vestlesin eile ühe mehega, kes töötab Oxfordi ülikoolis ja ta ütles, et huvitav, huvitav ta nüüd endale nõuks võtnud käia läbi endise idabloki maad ja vaadata sellise pilguga just nimelt kunstnike töid, mis on nüüd saadaval nähtaval. Ja võrdluseks ta ütles niimoodi, et oi eesti kunsti üldpilt, et mis ta nüüd siin Tallinnas on näinud ja mitte ainult meil loomulikult meil on väike koht. Et on niisugune positiivne ja, ja rõõmsas tonaalsuses võrreldes ütleme, Bulgaariaga ta tõi selle näite, et seal on niisugune. Õhkab ahistatud või masendust, see on ühe inimese arvamus. Aga niisugusi, terakesi me oleme kuulnud niimoodi mõtteterakesi ja nüüd ka see näitus, mis on olemas ka siin, ei ole ju näha seda, mis need inimesed kunagi on teinud, needsamad samade piltide autorid kui suure kirega ja kui suure valuga nad on kunagi teinud poliitikat, nende piltidest ei tule see välja ja see ongi hea lüürika. Võtame enamasti osa teist on muidugi ka täiesti elatanud ennast kunsti aga võib-olla teil on ka siis selline roll, et te olete natuke nagu pühapäevamaalijad, et elasite oma maalimaailmas see oli nagu võimalus pagedasele sõgeduse eest või selle eest, mis võib-olla väsitas koormast, kas nii ei olnud just täpselt nii ja nüüd ma olengi oma nendele ostjatele seletanud, et see oli üks niisugune uks, millest sa sisse läksid, tõmbasid enda järelt kinni ja see oli sul niisugune hea peidupaik sellel ajal, kui see tegelikkus oli rusuv ja see sind ahistas kammitsas. Mina ei saaks seda öelda, sellepärast et praegu põgenen täpselt sama meelsasti iseenda maailma ja see iseenda maailm on sõltumata sellest, missugune riigikord parasjagu valitseb. Koolid, need kõige masendavam aastat ma mõtlen võib-olla 83 ja 84, kui suur osa minu sõpru, Heiki Ahonen ja Arvo Pesti ja Lagle Parek kinni pandi sisse? Noh, et kuna igapäevases elus selliseid rõõmsaid kontakte vähemaks, siis tõtt-öelda nendel aastatel ei teinudki midagi. Ei põgenenud piltidesse, mitte sinna midagi halba oleks võib-olla peale tulnud, aga lihtsalt selline toetav innustus oli nagu kõrvalt olulisel määral puudu ja minust jäid pildid tegemata. Peaaegu 10 aastat oli paus ja siis 92. ma hakkasin uuesti maalima, tõenäoliselt sellises, sellises vastukaaluks, et see poliitiline tegevus oli niivõrd kaua kestnud juba ja noh, ütleme tega, seal ei ole ju sellist rõõmu, hommikust õhtuni on ikka ikka väga asjalikud ja väga murelikud, et tegevused ja siis sai üsna tihti õhtul väga hilja küll koju uks kinni, kõik need mõtted jäid sinna ukse taha, maalisin kuni hommikuni, siis tuikusin tööle ja samamoodi sulgusse uks, maalimistoa, uks minu selja taga, kui ma siis teele läksid, need kaks asja omavahel seotud ei ole, aga selliste inimlikku soojust jäi puudu ja siis nagu tekitasin iseendale seda juuste värvidega. Räägime natuke veel ka galerii päevaelust, Aet Reinhold, keda te siin välja pakute? Peale selle, teil on siin vahelduvad näitused? Meil on enam-vähem kogu aeg müügil 45 44 46 kunstniku tööd, see ei ole mingisugune ette nähtud ega ette võetud arv, see lihtsalt on niimoodi kujunenud, on saanriliselt väga erinevaid asju, on erinevates tehnikates. Meil on õlimaali, akvarelli, graafikat, niraamituna, kui albumites on siidimaali siidimaalipilte ja siidimaalikaarte ning vitraaže. Ja siis umbes ringiga oleme me ennast piiranud, sellepärast et ruumid on pisikesed. Kasutada on meil ainult seinte ja akende pind, see koht on selline atraktiivne ja kena ja niisugune Ilusa ja kõige parema vaatega koht. Asume praegu Toompeal Kohtu tänaval ja Kohtu tänava lõpus seal platvormi kõrval, eks ole, hiljuti avastasime, et sellel kohal on imeilus nimi, selle koha nimi on kohtuotsa vaateplats. Kas te olete nüüd mõelnud ka selle galerii näo üle, et milline ta siis võiks olla Stahlis või, või kuhu poole te püüdlete, sest tegelikult olete te ju avatud alles maikuust? Tundubki, et ta on natukene. Kuidas ma ütlen, heas mõttes. Pöörane. Meie ekspositsioon, ärge saage valesti aru. Et niisugust päris võib-olla päris jutustavat laadi ja niisugust pildiraamatut plaadi võib-olla, et ei ole võib-olla natuke natuke abstraktsem poole kalduv või, või midagi taolist. Aga see ei ole ka viimane sõna, nii et et elu läheb edasi ja iga päev võib midagi muuta, aga mingisugune põhijoon või põhipalgejooned hakkavad vist jah nüüd välja tulema. Aga võtab aega. Küsiksin ühe küsimuse, mis jääb võib-olla väljaspoole seda teie galeriid, aga võib olla ka mitte. Tähendab, milline on olnud sellel suvel tee jaoks selline kõige olulisem või kõige tähtsam kultuurisündmus, mina teen seda päris kindel kindlasti see juhtus kuuendal augustil Tartus, see oli Manhattan Transfer kontsert, mille lummuses ma siiamaani olen ja ma siiamaani mõtlen, et äkitselt ma pean ennast näpistama või kuidagi teiste pealt kontrollima, et ega see viimati unes ei juhtunud. See oli vägev. Ja see oli üks parimaid asju, mis mulle on juhtunud, Aja jooksul ma olen olnud nende fänna ammusest ajast alates ja see, et nad Eestisse tulid, no ma ei, ma ei tea, paremat kingitust iseendale. Väänate kõrv küll, aga vist on minu loomus selline, et kui ma mingi asjaga tegelema hakkas, mul tegelen nii põhjalikult ja, ja pidevalt. Muidu juba jah, alates märtsikuust, kui see galerii asutamine pihta hakkas kuni tänaseni ma olen siiani niivõrd sisse elanud nii nendesse piltidesse, mis siin on ja nende paigutamisse ja seinte kujundamisse kui ka ise maalimisse. Nii et ütleme nii, et ma ei vaja hetkel rohkem. Ma naudin seda siin iga päev. Mida suuremat ühelt päevalt veel tahta, kui seda pakub tänane, mil Võru elanikkond korraks kahekordistub ja sünnib pauku, teie värvilise taevaga muusika, millest mõnda kuulge, aga kirjutatakse ja räägitakse ja mida igal juhul mäletama jäädakse. Ent suvemuusika jätkub veel sootuks. Teises plaanis. Kõigepealt sellega, et kolmapäeval laulab Nigulistes Tallinna poistekoor Lydia rahula juhatusel. Antakse neile nii tüüpiline kava, kus on esindatud nii eesti vanem kui uuem nii vaimuliku, ilmalik ning nii lapse kui sügavalt tõsimeelne muusika. Nõnda asetuvad kõrvuti näiteks kreegi Taaveti laul psalm 104 ja Pärdi solfedžo Britteni hindu Se virsin ja Karl August Hermanni, oh laula ja hõiska. Nagu ka Mats, alati on tubli mees ja laulud Ingerimaa õhtutest. Need siis Tormise loomingust. Kohe järgmisel õhtul neljapäeval Estonias esineb Helsingi linnaorkester. See on skandaal, Araabiamaade vanim ja Soome nimekaim professionaalne orkester. Midagi taolist, nagu meeleeerrso asutatud mõrudel venestusperioodil 1882 täitis ta sarnast funktsiooni meie laulupidudega veelgi otsesemalt saabaga võrreldav toonast Sibeelse buumi, ligi 100 aastat hiljem meil toonase Joonase puhul toimunuga nagu meie pürgiseme Joonasega Euroopasse. Nii käiski Helsingi linnaorkester rõpet kajanuse juhatamisel sajandi algul ära Pariisis ja Viinis kaasas noore Sibeliuse muusika. Mul on seegi seal Viinis näiteks sipeediust kohe ei mõistetud ja oma triumfi tuli tal oodata ekspea Joonaski veel ootama oma hiidettekandeid Euroopa muusika metropolides. Nii nagu siis jah, see Siberse saabus, nii, on Joonase edu veel tulekul kindla peale. Nüüd seisab orkestris. Aianuse Jorma panula, oko, Kamo ja paljude teiste kuulsate soomlaste mantlipärija keskab tuntud viiuldaja ja pianist, 21. sümfoonia 28 kvarteti kaheksa viiulikontserti, nelja klaverikontserdi ja nii edasi autor. Rõhutamist pärib see, kes daami puhul veel see, et ta on ooperimees, kes juhatab etendusi rahvusooperis La skaala Metropolitan ooperini välja. On soomlastel heas mõttes populaarne, võimaldades samas efektselt presenteerida kõlakvaliteeti. Õhtu esimese poole täidavad Reveli valssi boolero, teise Sibeliuse esimene sümfoonia aastast 1899. Seesama, mida Viini akadeemikud sajandi algul nahutasid kui orkestreeri avatuse musternäidist ja mida need vanakesed nüüd enam korrata ei söandaks, kui nad elaksid Tallinna ja üldse terve suvemuusika lõppedes tuttavad hollandlased, nimelt nimekas tänapäeva muusika viljeleja, Hollandi raadio kammerorkester teadupäralt on hollandlased juhtpositsioonil kahel äärel vanas ja nüüdismuusikas. Ja sugugi mitte ainult kui interpreedid, vaid samuti loojatena. Nii tuuaksegi kaasa vastavad taiesed 1000-le õuelt sünniaasta 1926 ja Tristan Geouriselt eras 1946 kuni 96. Ja on ka üks tore esiettekanne vahendajate kaudu just hollandlaste tellimusena tänavu valminud mari vihmandi aknad, unustatud maastik. Kuule. Inflatsiooni põhjal võib oodata Ta autori enda sõnul midagi kaunist, mis on olnud ja mida päris endisel kujul enam puudutada ei saa. See on nagu mingi nähtuse vaatlemine läbi akna, mis tähendab ikkagi valikut, sest aknast korraga ju tervet maastikud kätte ei paista. Dirigeerib nüüdismuusikat unustatud spetsialiste, hispaanlane Artuuratama ja, ja kontsert toimub Estonias täna nädala pärast. Nii lõpebki siis tänavune muusika suvi järjekordselt kaunim, mis meil eales olnud. Tänased jutud on räägitud meie kuulajale teadmiseks, et alates septembrist on meie kultuurisaade eetris igal laupäeval algusega kell 11. Tänase saate toimetaja oli maris Johannes ja helirežissöör Külliki Valdma. Head aega.