On vist pikim, mida on üldse ja loetud prantsuse Balti-Põhjamaade video ja uue meediafestival see tähendab, koosneb põhiliselt siis kolmest regioonist prantslased, Baltikumi kunstnikud ja Põhjamaade kunstnikud. No on võrdlemisi traditsiooniline, ma ütleks isegi nii nende festivalide nimekirjas milliseid selles vallas üldse tehakse, tähendab, esindatud on videokunst elektrooniline kunst. Meediakunstiks nimetatakse seda laiemalt kuigivõrd ka kineetiline kunst fraktiivne kunstsiidiruumide kujul, seda loeti Läks interaktiivse kunsti kategooriasse. Need siidiruumid on reeglina kunstnike tehtud, kus leiab aset siis kas mingi mäng või mingi tegevus või või on siis tegemist mingisuguse no mittelineaarse jutustamise ka, see tähendab, et sa võid ise valida neid liikumissuundi ja seda, kuidas see materjal sinule esitub. See on siis Algne auditiivne tekstiline, niisugune kooslus, samuti on esindatud interaktiivne kunst installatsiooni kujul. Praegu on oodata üritusele soomlasest kunstniku olli manner, kioskid, kes tuleb oma kolleegidega lapimaalt lausa, kuna ta töötab Rovaniemi ülikooli juures, on ta siis valmis teinud viimase kahe aasta töö tulemusena sellise installatsiooni. Mis lauset meenutab natuke elektritooli. Inimene peab ikkagi endale nagu pähe panema või külge panema ja siis tema hingamine ja tema siis tegevus noh, mingil määral mõjutavad seda arvutikeskkond, õhtuse arvutikeskkond mõjutab teda ka tagasi. Ma ei tea täpselt, ma ei ole seda tööd ise nagu kogenud just niimoodi füüsiliselt, kuid umbes selline ta on. Ja põhilise ürituse niisugused tuuma moodustavad erinevate riikide erinevate kunstnike videod, mida siis eksponeeritakse seansside või ekspositsiooni aegade Sis vältel ning samuti on festivali oluliseks osaks inimeste ette kanda, kes meile siia saabuvad. Umbes kümmekond inimest Saksamaalt, Poolast, Soomest, Hollandist, Rootsist ja veel kusagilt Inglismaalt pidi ka keegi tulema lausa omal kulul. Mõningad inimesed on nagu meie kutsutud, mõned tulevad nagu ise, nii et jaa, ülesandeks on siis esitleda kas oma projekte või siis oma keskuste või nende organisatsioonide loomingut tund niisugust kunstitoodangut, mis siis nende juures nagu asu. Mis sidemed ja seosed on Prantsusmaaga teinud sellepärast et Baltos kandja ühendamine, noh see on üsna mitmetel festivalidel juhtunud Prantsusmaa siin nagu mingil määral ootama. Tegelikult festival on juba nagu võrdlemisi vana, esimene üritus toimus aastal 90 naljakal kombel prantsuse Läti festival. See inimene, kes seda organiseeris, tegutses kultuuriatašee ka Lätis. Ja kui ma ei eksi, peale seda, ta isegi abiellus lätlannaga ja lõppude lõpuks läks Pariisi tagasi. Kuid see tema niisugune side seal link Baltimaadega nagu jäi ja ta on siis aidanud ka neid hilisemaid festivale teha. See on arvult kuues festival ja varem on neid toimunud, siis see on selline veider festival, et on nagu rändfestival toimub nagu igal aastal erinevate riikide pealinnades, kuid samas tema olemasolu on, sõltub rohkem entusiastide eest, kes seda korraldavad või ei korralda härra Pascal Emanuel kalleega. Ma olen nagu kirjavahetuses küll ja selle festivali nime ja siis selle valiku osas me oleme mõtteid vahetanud, kuid mulle tundub, et see sidePrantsusmaaga nõrgeneb selles mõttes, et meil on nagu üha vähem kõrvalabi vaja selleks, et selliseid üritusi teha. See festival kasvas tegelikult välja sellest, et Baltikumi inimesed ja kunstiinstitutsioonid ise ei olnud suutelised midagi korraldama sellel alal. Ja see valdkond praktiliselt ei eksisteerinud, ütleme videokunst ütleme, kunstnike tehtud niisugune audioaudiovisuaalne kunst. Ja siis endale oma arvata siis nagu tõi selle sellisele kujule. Ta palus prantsuse videosid institutsiooni keskustel valikut kokku panna, siia saata. Võiks olla distributsioonikeskus eestikeelne nimetus. Levi keskusli, arhiivia levitus, keskus, ütleme niimoodi konkreetselt see keskus, kust on pärit ka sel aastal prantsuse valik paikneb Lillis ja nende väljundiks on siis erinevatele festivalidele või üritustele. Niisuguste valik olete kokkupanemine ja nad reeglina üürivad neid valikuid. Meie tegevust lihtsustab, see ütleme, see valik on nagu vahendatud prantsuse. Me ei tea muidugi, kuidas festival kujuneb, kuid nii rahalises mõttes mulle tundub, et me võiksime selle festivali nimetada eesti prantsuse Põhjamaade festivaliks kuna need on need põhilised finantseerimisallikad. Et Prantsusmaa osa esmajärguline küll ei ole, tähendab Eesti osa Eesti nii-öelda kultuuriinstitutsioonid on aidanud kogu seda üritust nagu. Ses mõttes festivali valik ja seltskond täidab, nagu ütleme kogu selle areaali, mida võiks meediakunstiks nimetada. Kuigi alguses me tahtsime täielikult lülitada välja installatsioonid, kuna nendega on palju tegemist ja need installatsioonid, millest kindlad on praegu just see oli manner, koski ja Kaarel Kurismaa installatsioon samuti ühe leeduke installatsioon. Nad sõitsid lausa vägisi uksest sisse, kuna meil olid inimestega varasemad kontaktid ja nende soov neid asju teostada, festivali raames oli ka võrdlemisi suur. Kõik toimub kunstiakadeemia ruumides, me tahtsimegi seda hoida just nimelt kunstiakadeemias, mitte kuskil linna peal, sest tegemist on külma novembriga. Keegi ei viitsi liiga palju linnas liikuda. Ja samas selline kompaktsus nagu kogemused näitavad, on alati parem festivalile festivali ajaks tahame üles panna ka umbes kümnekonnast arvutist koosneva arvuti klast tüüpi sellise piirkonna kus on siis arvutid, mis loodetavasti ühendatakse internetiga ja mille otstarve oleks siis eksponeerida neidsamu siidi Romme, mis on siis vaadatavat reline ainult arvutiekraanil. Ja ka internetiprojekte festivalil on ka pealkiri pealkirjaks on offline online offline ät Online. Võrdlemisi banaalne, eks ole, kõigile on ju selge et seesama problemaatika täidab meie tegelikkust kogu aeg, me oleme kas siis kas siis arvutivõrkudega seotud või nendega mitte seotud, ütleme see on meie realiteet iseloomustav. Ja küsimus loomulikult ei ole selle ühendatuse ja mitte ühendatuse puhul ainult arvutis arvutivõrgus, kuigi see on kindlasti üks huvitavamaid niisuguseid valdkondi, mis praegu areneb, dub vaid ühendada. Üleüldse, ma mõtlen, telefoniühendus on ju ka miski, mis on ühendus ja noh, kui ironiseerida asjale nagu selles Kadologeews sõnas, natuke teen, siis selline võrgu iseärasus võrgustatus või võrgu niisugune metafoor iseloomustab kogu tsivilisatsiooni juba varasematest aegadest, ütleme, maakera on katnud ju, katab praegugi jõgedevõrk teedevõrk, kõiki neid on kasutatud ja selleks, et kontakteeruda Se jõgede teedevõrk, on olnud lõpetada enne igasuguseid muid võrkusid. Käigus kommunikatsioonivahendina. Ja lõpuks on siis tulnud elektrivõrk. Ja torustik on võib-olla ka samamoodi võrk. Niiet et me oleme ühendatud vähemalt radiaatorite kaudu ka oma naabritega. Isegi kui meil internetiühendustele tõesti selle Prodiseerimiseks võib ütelda, et kui sa tahad oma laamendama aprill või remonti tegevale kulistavale naabrile sõnumit saata, sai kasutaja internetega, teinekord ei lähe kade ukse taha, vaid kolistada radiaatori pihta. Nii et see soojatorustiku võrk on vähemalt üks võimalikest kommunikatsioonikanalitest. Aga räägime nüüd ikkagi sellest võrgust ja nendest mängudest, mida teie mängite seal oma festivalil, ma arvan, et mingisugune internetikogemus on väga paljudel ka mingisugune ka arvutimängu kogemus on väga paljudel, mis siis teeb teid eriliseks, no ma mängin mingit mängukest oma väiksel arvutil mil, mis on siis, mis õilistab seda teie mängu seal ja, ja kõike seda meediavõimalusi, mida te mulle rohkem pakute. No esiteks selle valdkonnaga tegelevate inimeste üks motiive sellega tegelemisel ei ole alati tingimata teistele pakkuda, vaid eelkõige ennast väljendada. Ütleme, kui see eneseväljendus saab kokku sellega, et keegi teine sellest ka midagi saab nii-öelda, et ka temale midagi pakutakse selle läbi siis on kõigi taas murukord, kuid noh, kunstniku niisuguse identsuse inimene defineerib, mõistab tõlgendab ennast eelkõige seestpoolt, mitte auditooriumi poolt, tähendab, kuidas ta ise tunneb ennast seda tehes, mida ta teeb mida ta enda jaoks saavutab, seda tehes kasvavad korra seda aktsepteerib ja missugune auditoorium teda aktsepteerib? See on hoopis ise küsimus ja teinekord loomulikult see toorium võib olulist rolli mängida selle autori niisuguses eneseteostuses teda nagu edasi tõmmates tagant lükates kas siis ütleme meelitustega või siis ostestama töid talle siis materiaalseid hüvesid vastu pakkudes. Aga samas on väga palju tegijaid, kelle puhul see ei mängi rolli, kes ei saa orienteeruda sellele kunstiajalugu, ta ju mitmeid ja kõige tüüpilisem maks. Klišeeliku maks näiteks on Vincent van kokk, kes ju legendi järgi ei olevat müünud mitte ühtegi maali oma elu jooksul, kes on samas praegu üks kõige hinnatumaid kunstnikke hinnatuse mitte hinnata, tuus auditooriumi poolt on väga spekulatiivne valdkonda võib oleneda ajastutest ja keskkondadest. Samas ma võin öelda, see uus valdkond, mida festivali üritaks presenteerida, milleks on netikunstvõrguprojektid võrgus tehtud, niisugused kunstnike tööd ei ole Eestis veel mingisugust kohta leidnud, et ma ise olen ainult sellest kirjutanud ja minu arvates ei ole ka sellist tähelepanu leidnud, et mingites uudistes ka kunstiuudistes kajastataks. Praegu ma tean, on üsna mitmed kunstnikud saanud lausa preemiaid Jaapanist mujalt. Just niisuguste projektide eest ladunud toimetajate tähelepanu orbiiti ei ole see valdkond veel jõudnud ei saada nagu aru, et see on nagu mingi perifeerne või isegi vähem tähelepanu äratav kui Pöide festival kusagil. Aga mis puudutab seda küsimust, et mis poolest need kunstnikud siis mispoolest siis see valdkond, mida nad viljelevad, on erilisem kui mingisugused mängud ja miks ta siis nii väga kunst on, või mis sa kunst üldse on? Jah, et milline on tema koht selles virtuaalses reaalsuses? No mingi koht on, aga ma ei ütleks, et see on selline atraktiivne ja enne lõbustuspargile või lunapargi like'd pakub inimestele mingeid meeletuid füüsilisi ja visuaalseid naudinguid, kes sinna saabuvad nagu kõige tüüpilisemad on mingisugused audiovisuaalsed, tugitoolide mängud, Manginaarse, mingisuguse seikluse kabiinid kus inimesi raputatakse päris korralikult, meil on võib-olla kolmemõõtmelist niisugust nägemist võimaldavad prillid ees ja nad saavad tõesti rabava elamuse. Jaa, kuid samas sellisele keskkonnale kunstnike projekte tehtud, kuid et lühidalt väljendada selle valdkonna iseärasust. Kõigepealt on ta muidugi multimediaalne, et eks ole, siin on siis visuaalsus auditiivne sfäär seotud, kuid siin on oma koha leidnud ka kirjandus, need siidiruumi projektid, näiteks mis esituvad tüüpilised sellised audiovisuaalse kirjanduse näit. Et kuna nad ei paku ainult mingisugust sinule passiivselt esitavad pilti või siis heli, vaid seal on võimalus ise, nagu see kooslus luua surfidelevi, selle materjali. Ja kuna teatud projektide oluliseks osaks on ka tekst, siis tekst muutub ka sellise audiovisuaalse koosluse üheks komponendiks. Kas selle teksti loojaks on ka kunstnik ise või või on need tsitaadid mingid? Ta asjad võivad olla väga erinevad, Ameerika autori Elizabeth Cisco Sidi rammis, esitub ürituse ajal on pühendatud tema isa surmale kuna ta põdes vähki, seal on ka siis Roman pühendatud lihtsalt oma isiklikele, niisugustele meenutustele kaevumisele iseeneses illustreeritud piltidega röntgenipiltidega, iga sugusteni meditsiiniliste dokumentidega plussis kaadritega perekonnaalbumist, nii et niisugune pildiliselt tekstilisel ja siis ka hääle kommentaariga esitatud teos. Väga selline indid, individuaalne, väga selline personaalne, ütleme kunstiinimese eelis on see, et neil on vahendid olemas, selleks on oma nagu rõõmu ja valu väljendada. Ja seda tegelikult tahaksid ju kõik. Nõnda et alates sellistest atraktiivsetest objektidest kuni lõpetades väga isiklikke ja väga selliste personaalsete dokumentidega. See valdkond tegeleb kõige sellega, millega tegeleb ka traditsiooniline kunst, ma mõtlen selle all nii kirjandust, kujutavat kunsti, filmi ja kõiki muid valdkondi. Lisaks eelräägitud Elizabeth Cisco siis ruumile või niisugusele nagu mängule, mis oli tehtud tema eluseikade ja tema isiklik kõige niisuguste emotsionaalsete traumade baasil on festivalil meil külaline Rootsist pale, torson, kes esitab enda ja oma kolleegide tehtud niisugust noh, nagu ümberpööratud arvuti mänguprojekti, mille struktuur on üles ehitatud sellise vägivallamängu nagu Nuugem noh, põhimõtetele ja tema on selle ruumistruktuuri asemel, mis siis selles mängus on ehitanud siis kaks nagu kunstimuuseumi varianti, milleks, millest üheksa on siis Oceani kunstimuuseum. Ja teiseks on Vilniuse kunstimuuseum. Nii et selle mängu kasutaja olukord on siis samasugune nagu selles mängus, erinevus on ainult nendes ruumides, kus ta liigub, ehk siis inimene kosele püssiga või siis relvaga, mida ta võib vahetada, ta liigub siis kunstimuuseumis, muidugi pildid on seintel. Ja loomulikult need kollid vened peletis, et kes kõik virisevad teevad sellist väga madalalt ja jõhkrat häält tulevad talle seal kunstimuuseumi mahajäetud ja hüljatud ruumides vastu inimene siis tulistama ja kui ta neid ei tulista, siis lastakse ka tema ise maha. Nii et inimene võib liikuda ja väga erinevatel tasanditel sõita liftiga üles-alla, väljuda. Aga kas kunstimuuseumil endal on ka mingi sõnum seal või noh, see oleks võinud ka olla ühes mõnes teises ruumis, et tal on ka ikka mingi sümboli, tasandan sellel kunstimuuseumil ka. Ei no selles mõttes kunstimuuseum on lihtsalt ruum, mõni niisugune keskkond seestpoolt näiteks mulle oli see väga huvitav kogemus selle tõttu, et Vilniuse kunstimuuseumis man linnas moodsa kunstikeskus on selle nimi on ehitatud millega, nagu nõukogude ajal seal päris kesklinnas. Ma olen käinud Reiljan näitusepiirkondades seal, kus ikka tööd on väljas kuid selle töö sees oli siis kunstimuuseum täielikult igalt poolt nagu kättesaadav, ma sain käia ruumides, kus ma tegelikult ei ole isegi viibinud. Sain näha, mis on nagu. Ma mõtlen selles mõttes, kuidas see kõik välja näeb ja loomulikult kohtuda hästi jõhkrate agressiivsete vastastega. Muidugi usun, et nad ei olnud kunstiteadlased, aga samas kes seda teab. Mõni nendest nägi küll sedamoodi välja, et nii, et kuidas EGT festivali raames esitub, põhimõtteliselt me saame ta mõnesse arvutisse kani statsionaarselt on arvatavasti kunstnik. Ka presenteerib seda ja annab mingeid selgitusi. Kuigi kus on noh, väga niimoodi halvasti finantseeritud kuid siiski toetatud väga väärikate sponsorite poolt, on ta avatud, selles mõttes me otsustasime, et me ei hakka mingit piletimaksu võtma, sest et see muutub keeruliseks üliõpilastele, kes on põhiline auditoorium sellise ürituse jaoks, aga inimesed, kes kas kohale tulevad või kellelegi töid esitatakse põhiliselt on tegu siis just sellise audiovisuaalse meediaga tegelevate kunstnikega. Enamus neist on kujutava kunstitaustaga kas üliõpilased või siis juba valmis kunstnikud ja mõned inimesed on animaatorid ja filmitegijad. Kuna üritusi toimub maailmas väga palju sadu ja võib-olla isegi tuhandeid, siis võib ikka päris korralik vaeva olla inimesel need videokassette saata ja tegelikult mulle tundub, et osa inimesi on juba nagu hüljanud selle valdkonna, kes video kaaluv alguses alustasid. On läinud kas sellise digitaalkunsti peale või netikunsti peale netikunsti peale. Esiteks ka põhjusel, et et seal on väiksemad kulutused. Selle töö saatmiseks sa tegelikult saadud ainult lingi sai saada mingeid esemeid. Ja postikulutused puuduvad. Kas näiteks selles samas netikunstis eksisteerivad ka mingid trendid? No ütleme nii, et kui on tehtud varem, et on umbes nagu juba ajast maha jäänud ja teine on juba kolm kuud ajast ees ja nüüd ajalist mängu Jah, see on hea küsimus, sellepärast videos näiteks trende küll märgata või noh, ütleme videos on sellised erinevad alajaotused on näiteks arvutianimatsioon, siis on niisugune video, kus on teatud mingi stoori laenama sees mingi lugu, mida siis jutustatakse läbi selle liikuva pildi ja on niisugused tüüpilised videokunstiteosed, et mida võib mõista kui abstraktset maalikunsti, mis on liikuma pandud. Ja samas on ka niisuguseid minimalistlike, kus ei toimu tegelikult peaaegu mitte midagi ja mis on hirmuäratavalt igavad tavalisele auditooriumile kunstnikele tegelikult. Aga see on noh, niisuguseks heaks tooniks ka väga selliste raskete väga igavate videote tegemine. Ma arvan, iga kunstnik katsetab ennast sellel alal ka. Ja kindlasti mingi mingi trend, mingi liin on niisugusi hästi noh, nagu natuke natuke totakaid või lõbusaid või jaburaid asju teha. Ning kindlasti üheks trendiks on noh, tüüpiline, ütleme, muusikavideo, mingisugune lugu, millele on siis pilti juurde ehitatud mis, mis aga mis, aga noh, ütleme oma niisuguse esitusviisi, ütleme kaadrite sellise agressiivsuse poolest sarnaneb muusikavideole, kuid oma adressaadi poolest erineb et ta mõõdud nagu kuusk kunsti auditooriumile ja trendide asjus ja seoses netikunstiga natuke rääkida, sest see selle valdkonna etableerunud kunstimaailma kinnistumine selles mõttes muutub selliseks nagu reaalseks sellega tegelemine muutub normaalseks ja sellega tegelemine ei ole enam sinu niisuguse marginaalse nagu väljaspool mängu olemise tundemärk, eks ole, sa oled nagu sees, kui sa tegeled sellega. Nii et samas siin Eestis sa oled ikka väga väljas sind üldse näha, kui sa sellega tegeleda. Nii et mujal maailma on see nagu vastu võetud, toimuvad festivalid, kus on leidnud auhindamist ja tõstetakse üles niisuguseid geeniusi, lausa gruppe ja antakse päris kopsakaid rahalisi preemiaid. Sfääri toetajaks on ars elektroonikafestival Lintsis mis toimub igal aastal ja mida toetavad väga suured organisatsioonid, umbes nagu terasetehased ja mingisugused naftakompaniid. Lisaks nendele televisioonijaamad sellised maakonnakeskused ja ma ei tea, mis kõik veel sponsorid tingivad ka selle festivali üritab natuke mängida laia auditooriumi maitsele, siis praktikas nad niimoodi välja, et püütakse anda preemiat siis Hollywoodis tehtud filmide animaatoritelt näiteks igas filmis on reeglina mingid animatsioonijupid ja siis ütleme see animaatoritelt seltskond siis kutsutakse välja või auhinnatakse siis nende niisugust vapustavat tegevust mis võib muidugi väga vapustav olla, kuna ta on täielikult kommertslik, pigem võiks ütelda, et antakse preemiaid nagu trikki tegijatele või nagu virutama roosidele. Tundub, et seoses netikunstitrendidega võiks kõnelda mingitest muutustest viimase paari aasta jooksul, kui ütleme esimestel sellistel auhindamisüritustel hinnati väga virtuooslik teid väga huvitavalt tehtud, kus oli nagu viimase niisuguse karjatuse netitehnoloogia esindatud siis nüüd võib näha mingit vastupidist arengut, üritatakse premeerida või esile tõsta. Priit, kus on olulisel kohal just sõnum, nagu see see, mida kunstnik üritab siis nagu teatada, mida siis on seal tehtud mida ta siis nagu kõneleb meile see asi, mis on siis netilehekülje peal tehtud. Ja noh, seda suunda võib kindlalt tähele panna, nii et noh, võrdlemisi lihtsalt vahenditega tehtud tööd tehnoloogiliselt lausa vaesed on leidnud nagu tähelepanu ning samuti on leidnud tähelepanu selliseid olgu spetsiifilised fenomen, mille autoriks võib olla kunstnike seltskond, nagu selleks on näiteks Lätis tegutsevate kunstnike seltskond, mis on koondunud iile nimelise koha ümber. Nende tegevusvaldkonnaks on peamiselt võrguraadio. See tähendab internetiraadio tähendab, mitte selles mõttes, et nüüd nad ainult edastavad sellest punktist seda elavat heli. Need võrguvahendid võimaldavad seda, et sa saad otse kuulata, kasutades seda netti nagu raadiot vaid nad korraldavad selliseid avatud kanaleid nagu avatud sessioone, et inimesed siis noh, maailma erinevates kohtades, siis Berliinis, Amsterdamis, kuskil New Yorgis, Riias on siis avatud kanali juures ja kommunikeerutakse esitatakse niisugust muusikat noh, lisaks sellele omad algatanud meilinglist või niisuguse nagu meilimise ajakirja, mille tulemusena on tekkinud plahvatus, oli niisugune aktiivsuse kasv, mis on jällegi seotud just selle riia seltskonnaga. Hästi palju tekste on genereeritud selles valdkonnas ja tagatipuks said nad või võib-olla selle tõttu nad saidki preemia sel aastal ars elektroonikal. Nimi on antud siis niisugusele väga võrgukesksele aktiivsusele, et internet oli nagu vahendiks selleks, et teatud inimeste ühendust või niisugust ühisaktiivsust luua. Nii et tegelikult anti nagu inimtegevusele noh, hinnati nagu inimtegevust, mitte niivõrd seda produkti või tulemust, mis nad siis tegid. Aga praeguse festivali puhul on ikkagi vajalik, et ma lähen sinna ruumi, ma ei saa oma koduarvutis näppida mingi aadressi kaudu ja jõuda sinna teie näitusesaali. Kuigi noh, midagi sarnast on nagu tehtud ja mingil kombel on selline asi võimalik, kuid meie vahendeid siiski luba meile niivõrd tehnoloogiliselt hästi varustatud üritust teha. Muidugi meid ja meie internetileheküljed internetti saab kataloog. Seesama kataloog, mis ka paberlikul kujul ilmub loodetavasti enne festivali algust. Tegelikult on võimalused väga suured, noh, me teame, mida me saaksime teha, põhimõtteliselt oleks võimalik lausa otse niisugune teleülekanne ütleme, sellest näituseruumis tekitada või kanda mingil kombel need videod ka internetti, et see tehnoloogia on olemas, kuid vahendid selle jaoks meil puuduvad. Võib-olla mõnel järgmisel ürituses. Me sureksime midagi sarnast ja näiteks üks üritus, kus ma just selle aasta algupoole käisin Tokyos, seal oli festivalilt või ütleme, festivali galaürituselt oli otseülekanne internetti. Ja need inimesed, kes siinpool olid Eestis jälgisid toimuvat ja see edastus siis nagu liikuva pildi ja helina liikuva pildi, noh, vastuvõtmine on muidugi väga raskendatud interneti kaudu, kuid ütleme üks väike selline programm. Nimetatud Aga märjal pleier võimaldab reaalajas nagu videot ja. Ja kuna see info maht, mis on videol on tunduvalt suurem, kui näiteks helil on, siis sellega on seletatav ka see, et video ei jõua kõigini, kuigi tegelikult on see võimalik, nii et praktikas näeb see nii välja, et ütleme, seesama ülekanne Tokyost siin Tallinnas oli nähtav niisuguste noh, staatiliste piltide jadana, stoppkaadrit jadana, kuid sujuva heliga Öelge, et kunstnikuna, kui palju on uue meedia mängumaal vaja neid kõikvõimalikke loogilisi oskusi ja kui suur protsent on siis sellel loomingul endale, kui seda asja teha, noh, kas sul on rõõm sellest, et vot mis ma tegin või vaata, mida ma oskasin teha. Kas see selline küsimus võib üldse tekkida? Küsimus tekib kogu aeg, tähendab see, et sa oskad, aga sul ei ole nagu midagi teatada midagi selle oskusega nagu kirjeldada või talletada neid inimesi, kes on noh me võime rääkida juba ka traditsioonilist, sest uskudes oskustest Kaasa arvatud joonistuse maalimisoskus. Me teame Ma arvan isegi lausa tuhandeid inimesi, kes on viratooslikud, joonistad ja võib-olla isegi virtuoosliku maalijad, kuid nende toodang ei küündi kunagi nii-öelda inimesi haaravate kunstiteoste loomiseni. Nad jäävad väga headeks niisugusteks, autoriteks headeks tegijatega, kes piisava nutikuse korral suudavad leida ühiskonnas ka kunstiühiskonnas mingisuguse niši endale, kuid neil ei ole midagi teistele teatada. Ja teine grupp seltskond on Sellised inimesed, kellel on väga palju teatada, kuid kes ei oska ja mulle tundub, et Kunstis üritatakse või kunstiõppeasutused heal juhul üritavad just niisugused tasakaalu luua. Et inimene oskaks nii palju et nende oskused oleksid abiks nende sõnumite edastamisel, mis temas eneses on mitte neid, mis ta teab, et mis temas nagu niimoodi ära võtmatult temaga seotult nagu olemas on kunstnik. Kuigi ta võib spekuleerida, mingit infi nii-öelda kokku pakkida oma oskustega. Varem või hiljem tuleb ikkagi väila see, kas tal see oma sõnum või oma mingi personaalse samme olemas või ei ole. Ja tehnoloogilise kunsti puhul on sama lugu. Sa võid mingeid vigureid teha lihtsalt oskustega, et auditooriumi tähelepanu püüda. Kuid kas see, mis sa teed, esiteks, kas ta mingil kombel on unikaalne või on tal mingi niisugune erilisuse pitser küljes ja kas läbi selle erilisuse ka midagi nagu olemusliku väljendub? See on isas juba kuid kindlasti tehnoloogilise kunsti puhul kunstnikud peavad õppima neid vahendeid nii palju kui võimalik. No see ei tähenda muidugi, et nad peavadki ainult selle õppimisega tegelema, sest tegelikult nad võivadki ei noh, jääda õppima vaid et tasakaalus oma niisuguste vajadustega üritavad nad õppida väljendusvahendeid, sest liigne süvenemine sellistesse finessides. Ja nagu eemaldumine sellest, mis sinus eneses on, võib ka nagu sellise katastroofiga lõppeda. Kuna lihtsalt kaob, tuntakse ennast ära juba sena tehnoloogiasse. Suund on ikkagi selline, et inimesed peaksid juurde õppima, kuid samas erinevad tehnoloogilise kunstivaldkonnad nõuavad erilist süvenemist või teistsugust lähenemist sellele tehnoloogiale. Video teatavasti on võrdlemisi lihtne vahend. Selle oskamisega, sellega tegemiseks ei pea väga palju õppima. Masinad teevad kõik ise ära. Arvutite kasutamise puhul on juba keerulisemad nitro vigu tundma õppida. Ja teatud programmide puhul, mida kasutatakse just selliste Multi mediaalsete publikatsioonide programmide selliste tegemiseks, kus on heli, video, liikuv pilt, staatiline pilt ja kirjandus ühendatud. Nende puhul peab juba neid Tamme, millega neid tehakse tundma õppima päris põhjalikud sõstrad. Kahjuks parimad programmid selles vallas on võrdlemisi keerulised, neil on. Lisaks sellisel läheb pildilisele tõmbaja tõsta tegemise võimalusele ka nagu sellise programmeerimiskeele kirjutamise võimalus. Sellega on võimalik kogu sellist tööd nagu keerulisemaks muuta ja samas on see jällegi palju raskem kunstniku jaoks, kelle mõtlemine on reeglina niisugune pindmine, see on juba väga komplitseeritud märkide keel. Ja noh, näiteks üks programm nimetusega makromeediadirektor on üks levinumaid, nii ütleme kunstnike seltskonnas, kes näiteks iroome teevad kui ka professionaalses sellises kommertslikult sfääris kõik, ütleme, õpe või mingisugused muud siseruumid. Noh, ma jätan kõik, aga ütleme, suurem osa nendest on tehtud põhiliselt selle programmiga. Nagu öeldud, festival on pühendatud siis elektroonilise kunsti võrgustatud ja võrgustamata vormidele kuid teisest küljest on ta pühendatud liikuvale pildile erinevates niisugustes kunstniku meediumites milleks, millest üheksa on siis video. Ja teiseks on siis arvutiprogrammi kaudu või siis võrgu kaudu esitatav liikuv pilt. Me tahame tuua just liikuva pildi siis niisuguses onlain ehk siis nagu läbi võrgu kasutatavas viisis sinna festivali konteksti.