Tervist, mina olen Urmas Vadi. Andres Maimik on mees, kes põhistab oma väikese motorolleriga mööda linna ringi ja paljud ohkavad võidukalt, kui talle järele vaatavad ning lausuvad, et sel mehel on sotsiaalset närvi. Teised on aga senimaani Esto-TV tegemise eest vihased, kolmandad aga mõtlevad, et küll ikka oskab hästi rolleriga sõita. Head kuulamist. Tere, Andres Maimik. Tervist. Kui ma ütlesin täiesti muuseas enda peatoimetajale Riina rõõmusele et ma teen sinust saate, siis ta mainis, et mingil ajal oli tema sinu muusikaõpetaja koolis kui sa olid veel väikene poiss ja Ta ütles seda, et laulda sa eriti ei osanud ja et sa olid väga vagur ja tasane noormees mis ajal sa muutusid lärmakaks. No ega ei olnud sellist revolutsioonilist hetked, nüüd mõtlesin, et aitab vaguralt, allekese mängimisest tuleb oma tõeline loomus välja tuua. Ja määratanuksu, lõvi. Tõenäoliselt vaikselt kujunesid mul pättidest sõbrad seal õismäel ja nemad vedasid igale poole keldritesse, kus toimusid õllejoomise võistlused ja tulid tüdrukud mängu ühel hetkel ja ja siis, kui ma käisin kaheksandas klassis, kirjandusolümpiaadil, see andis mulle võimsate enesekindlust, sest ega ma tõtt-öelda oma õpetajate kaadriga eriti hästi läbi ei saanud, ikka olid probleem, ma olin suhteliselt lohakas, suhteliselt uimane, ei kodutöid korralikult. Kuigi eksameid ma sooritasin suhteliselt headele hinnetele, siis sellised jooksvad kodutööd ja kontrolltööd ja nendega sageli kukkusin läbi ja seetõttu olid minu suhted õpetajatega iseäranis klassijuhatajaga kaunis problemaatilised küll, aga meil oli üks eesti keele õpetaja, kes oli just lõpetanud ülikooli ja kelles oli selline teatud annus idealismi. Et võib-olla ta tõesti suudab muuta mõned õpilased paremaks inimeseks või näidata meile vaimuvalgust ja tema armu natist kinni ja toppis mind Tuglase teostesse saatis kõigepealt üle linnalisele olümpiaadil ja siis ülevabariigilisele. Ja seal ma sain kolmanda koha ja Õismäe koolile oli see suur asi. Siis kui meile see väike õppealajuhataja mumm vastu Padistresse. Männikus õnnetusi olnud siin, mis siin? Siis ma sain talle ülbelt öelda, et ma just saabusin Võru linnast ja just ma võitsin ülevabariigilise olümpiaadil kolmanda koha. Sain Preemia, sain diplomi ja ma lihtsalt ei ole jõudnud praegu klassituppa. Ei kujuta ette, kuidas tema olemine muutus Takas ergama, vala inimene tõusis meetri kõrgusele maast ja sära seda kui absoluutobjekt seal. Ja noh siis kooli suhtumine muutus natukene ja ma sain ise ka enesekindlust ja aga sellegipoolest, kuna mul suhted klassijuhatajaga olid enam kui jahedad. Ma nimelt armastasin joonistada karikatuure tunni ajal, sel ajal kui pidi tegelema millegi muuga, millegi olulisega õppetööga, näiteks mina joonistasin igasuguseid pilapilte ja ükskord meil oli kutsenõustaja seal koolis, kes siis analüüsis meid, vaatas, et kes sobib rohkem treiali raja peale, kellest võiks saada insener, kellest võiks saada raudteetööline. Ja mina teda, kuulasin seal natukene ja siis ma mõtlesin, et läksid oma rada, võtsin ette paberi, joonistasime Welcmale siis klassijuhataja portree. Aga selle nagu erinevusega, et seal, kus velt mannil oli krunn, oli sellel karikatuuride siis aatompommiplahvatus. Ühesõnaga selle pilt nägi välja nagu peekri rubriigist raja tagant kus olu, Sämmil oli ka sageli kuskil aatompomm kuskil vöö peale ja taamal tõusis tuumaseen. No vaata, aga siis Vertmann hiilis mulle vaikselt selja taha ja nägime mind seda pilti tegemas ja siis haaras mind turjast ja lõugas üle klassi. Maimik, sina, keskkool ei saa kõik jutul lõpp, kars selle kutsenõustaja poole, et vaadake seda meest, mis sellisega üldse teha, kuhu selline üldse sobitada? Kutsenõustaja, kes nägi mind esimest korda elus ei omanud ka teatud selliseid selgeltnägemise võimeid, laiutas nõutult käsi. Ja siis oli selge, et ma siis nagu seal koolirajal ei jää. Ja siis ma läksin Tartusse kunstikooli proovima ja sain sisse. Ja seal oli õhkkond hoopis teistsugune, ei pidanud koolivormi kandma. Igapäevane õppetöö oli palju, Flexi biilsem. Järsku mulle sai selgeks, et õppejõud ei olegi. Matsakad tigedad psühhopaatsed, vanamutid Nad võivad olla kaunis intelligentsed inimesed, kellega saab rääkida, kui nagu inimestega. Loomulikult toimus ka selline ekspressiivne elu avastamine. Eliksis püssirohukelder, Werneri kohvik, Ülikooli kohvik, Neiud põlvede peal, roheline tee bulale vei, kui raha oli Nietzsche filosoofiakogule Tartulaks rullus üle. Aga samal ajal kuidagi toimus selline isiksuse vabanemine. Viskasin minema, ülikonnad, kõik, mis mul olid väikseks jäänud laste ülikonna ja kapteek kasvatasin ju pikaks juuksed ja habeme, nii palju, kui seda tuli sel ajal lõua seest välja, kuna tuli ainult neli habemekarvu, sest sellest habeme mõttest loobusin üsna käbedaste. Panin kuhugi haaknõela ja siis mõtlesin, et ma õudne vaga punud valmis võtma. Võib-olla nüüd see sõna ahter, sissejuhatus võib-olla räägibki sellest, et kuidas sellisest väiksest hirmunud poisist, kes laulpeo osanud sai siuke poole kohaga elukapten. Kui sa räägid sellest, et sa Õismäe keldrites tegid õllejoomisvõistlusi ja, ja see karikatuuri joonistamine, kus klassijuhatajale joonistasid pähe krunni asemel tuumapommiplahvatuse et see on tegelikult väga hea märk sellest, et mida sa praegu teed või teinud oled, et, et selline erriteeriv skandaalimaiguline taust on seal olemas nii-öelda sotsiaalne närv, mille pealt sa siis enda kirjutisi ja, ja ka dokfilme teed. Miks sulle meeldib või sa kirjutad selliseid tekste, selliseid filme või mis paneb sind seda tegema? Filmel teen ma sellepärast eelkõige, et ega ma väga palju muud ei oska teha, kui must oleks saanud suurepärane projekteerijev, võib-olla oleks siis projekteerinud ehitisi kuidagi tung oli eneseväljenduse poole ja kui see filmikool meil siia tehti, siis oli iseenesestmõistetav, et ma sinna üritan minna ja läksingi ja ma leian, et nüüd vabariigi haridussüsteemile konkreetselt kinoharidusele tuleb see kasuks, kui inimesed jäävad tegema erialast tööd mitte ei saa nagu hariduse filmi alal ja läheksid üle siis kuhugile. Jumal teab kuhu reality-TV toimetajateks. Mõned aastad tagasi oli selline steitment ja hoiakulisus rohkem esiplaanil, et ma tahtsin midagi öelda. Ja sageli juhtub nii, et kui sa tahad öelda midagi, sind kuulatakse, pead natuke karjuma. Kas ma tahan kellelegagi tüli norida või kellelegi kohta kätte näidata või tänitada ühiskonna kitsaskohtade kallal leidub mõni ekstraordinaarset vastik kuju ja siis seda Velvastikumaks muuta. Ega ma seda tegelikult ei taha, küll see ole. Mu põhiliseks eesmärgiks. Ütleme näiteks see, mis Esto-TV oli, see on konkreetselt ikkagi ju sina ja need esto-TV tegijad sekkusid, mölisesid inimestega. Seda võib küll ju pidada tüli norimiseks. Nüüd sa muidugi ütled, et tegelikult oli see rollimäng ja tegelikult meie ei olnud selliseid ja need ei olnud meie, kes küsisime. Jah, võtsid sõnad suust, muidugi ei olnud, meie sealsamas ju ikkagi olid. Tegelikult sai asi alguse sellest, tundsime, et Eesti meelelahutusmaastikul kaunis selline tasapaks nurgetu ja tolerantne üksteisele pepu peale patsutamise meedia mitte nagu praegu, kus on kired, kired möllavad kella viiest kella 11-ni. Et tol ajal oli see saateformaadid ruulisid hoopis teistsugused saated, tõsised, kaalukad, terava pilgulised siis foorum või vaatevinkel, mis iganes. Teisest küljest siis meelelahutus tähendas seda, et tõmmatakse totakad parukad pähe, tehakse porgandi häält ja, ja siis pannakse kogu seal krempel kiirendusse, et igast kaadrist oleks aru saada, et kohe hakkab nalja saama. Ja siis me mõtlesime, et jõulutaks õige uue, hoopis teistsugused meelelahutusvormi, hoopis provokatiivse, hoopis häbituma, hoopis. Sotsiaalsem, ilma et Rõuk sellisele karnevaliefektile tõmbaks õige need tähtsad onukesed sealt ülevalt alla paneks neil narri mütsid pähe, paneksite piinlikes olukordadesse ja sa näed, pane laekasse olukorra, laseksin rahval oma valitsejate üle natukene lõbutseda, nii nagu kunagi karnevalil tehti, ka seal võis, võis olla ainuke hetk aastas, kus sa said irvitada kuninga kuradi ja võib-olla issanda jumala enda üle. Ja minu arust me selline ütleme siis sisse seest, Eesti meediasse ja Eesti ühiskonda. Õnnestus üle arvastigi ses suhtes, et alguses olid meie plaanid isegi või ütleme, mitte nii ambitsioonikad, me ei tahtnud mingisugust ühiskondlikku poleemikat tekitada, me tahtnud muuta elu. Kui siin viidata Artur Rambo kuulsale maksiimile, et kunsti ülesanne on muuta elu siis meil otseselt seda missiooni esialgu ei olnud, aga nagu süües kasvab isu saadet tehes läksime üha julgemaks üha ütleme siis kontseptuaalse maks. Ja võib-olla sellest ajast pärinebki minu selline kuvand, et ma olen üsna bravuurikas ja nahaalne Est samale ajale langes ka see minu esimesena sotsiaalsed teemad, kirjutised. Ühel hetkel mul hakkasid närvidele käima reklaamiagentuurides pärit nagu arvamuskujundajad, kes mõnusasti seadsid ennast Divantsikus sisse, disainer, prillid läikesid peas, lipsud olid ilusti sirgelt ees ja siis avaldasid arvamust igasuguste nähtuste kohta. Siis ma kirjutasin ühe oma esimestes krestomaatilised tekstides, nimi oli pähemäärimise gurud. Ja tõin välja selle selle punkti, et inimesed, kes on põhimõtteliselt kapitalismi teenistuses loovad inimesed, andekad inimesed. Et kas neil on õigust olla nagu sotsiaalsed arvamuskujundajad. Ma ei mäleta täpselt, mis selle point oli, aga midagi umbes sellist, ma kirjutasin seal, millega ma teenisin, ära palju poleemikat. Isegi mõned minu sõbrad, kes töötasid siis või täitsid reklaamiagentuuride tellimusi, küsisid, et mis, mis sul nüüd juhtus, lolliks oled läinud või? Siis ma tundsin, et et kui ühe korra ma olen juba praegutanud, et võiks teist korda veel haarata, sule, et see on kuidagi selline. Noh, tead ise lugeja haarab sule fenomen. Selliseid inimesi, vira, kes kellegi kuradi käsi sügeleb. Sule järgi oli ilmselt palju rohkem lihtsalt kuidagi, mul on õnnestunud areenile pääseda. Aga et kui selle Esto-TV juurde nagu tagasi korraks pöörduda, siis see käib ka selle päevakajalist või ühiskonnaelus toimuvate nähtustega kokku, et on mingi hetk, nimetasid seda karnevali sündroomiks, et, et on mingisugune hetk, kus asjad on nii hullud, et sa ei saa enam rääkima hakata, et diaat, vaadake vaat saamerat kõik. OK, kui istume maha ja peame natuke aru, et kas nii ikkagi on hea teha ja mis sellest arvata väidet, et ongi mingi hetk tõstatunud lihtsalt nagu kõva häälega naerma hakata või karjuma või või ma ei tea midagi sellist teha, midagi ootamatut. Esto-TV-saatesarjale eelnes selline nähtus nagu kabaree Das Lust, mida me tegime oma sõprade Arbo Tammiksaare ja Juhan Ulfsakiga, mida näidati Von Krahli teatris ja olid ühekordsed etendused, teemapõhised, etendused siis üks oli viru vägi, see oli elu mõte vait power ja nendes etendustes me põimisime kokku siis kõige kurioossemad audiovisuaalsed, õiekesed ja elavad ettekanded käisid seal poistekoor laulmas, vabamaadlejad, ooperilauljad, stripparid noh, see täielik kabaree, mis meil seal toimus, selle sõna parimas tähenduses. Ja sinna vahele tikkisime üsna nagu veidrat materjali, mida me siis korjasime, kas siis ETV arhiivist või ütleme siis koduvideotest ja ja need etendused läksid üha nagu julgematakse häbitumateks, kuni viimane etendus, mille nimeks oli vait power mis käsitles siis varjatud Tiugu varjamatuid, fašistlik ilminguid meie ühiskonnas. Sellega juhtus selline lugu, et ühelt poolt tulid meile neonatsid seda etendust kaema, teisalt istus saalis mitmeid kapo agente, kes olid eelnevalt meiega vestelnud sellel teemal. Ja kolmandaks kõlasid kuuldused Pärnu tippkoptereid tulevad pesapallikaigastega kogu seda jama laiali peksma. Ehk kõik võitsid varu tõsiselt. Ja siis sel hetkel me saime aru, et ups nüüd me oleme vist kunstielu piiri ületanud, et pool meie auditooriumist vähemalt ajab nüüd küll kunstielude sassi etendus lõpes veel sellise suurejoonelise aktsiooniga, kus näidati graffiti filmi rahvuse sünd, kus kappavad võlgetes rüüdes kuublux, Klanlased, Sullivan, Toonane ansambel, terminaatori kitarrist, mängis elektrikitarril Wagneri Valküüride lendu. Tulime meie miga äkise nimega T-särgid seljas, kes kolmeliitrine purk, mille sees oli omaenda tekitatud fekaalid. Seisime seal hetk oli väga ülev jõudmisele. Ennem seda oli Juhan veel paisanud õhku manifesti Yoko Türka teksti järgi kirjutatud manifesti, et me oleme sündinud sita aeguse vahet. Ja siis sel hetkel me saime aru, et ega meil vist edasi minna ei ole, mitte kuskile. Et nüüd on nagu piir käes. Esiteks sellises nagu ütleme siis sotsiaalses mõttes me oleme ületanud ühe piiri ja teises ka siis selle hetke ülemuse mõttes. Ja seetõttu kabaree tasunust lõppes ära. Aga loodus teatavasti salli tühja kohta ja tekkis Esto-TV formaat, millega hakkas toimuma täpselt samasugune arenguspiraal. Kõigepealt Me jõudsime saateni, teine Eesti, siis oli juba aru saada, et, et meil on võimatu saada, et sellises vormis jätkata, sellepärast et meid tuntakse ära. Maiega kohe suhtestutakse, kes ei taha meiega üldse tegemist teha, panevad lõikama ja ülejäänud siis hakkavad pulli tegema kaamera ees, mis ei sobinud ka meie saate ideoloogiaga. Mis oligi täiesti hämmastav, et peaaegu kõik need inimesed, noh, ma ei tea, palju nendest sinna saatesse lõpuks jõudis, aga need inimesed, kes saatesse jõudsid, enamus nendest vastasid väga tõsiselt või kuidagi solvusid selle peale, et mina mõtlen, et mul oleks, esimese asjana on hakanud sellist sama jama vaste ajama, mida ei saa tõsiselt võtta, et see on nagu minu jaoks nagu ainukene nagu vastus sellele. Aga see oli üllatav, et inimesed hakkasid ennast kaitsma ja ütleme, et ei, ei, te olete ise lollid ja nii ei ole asi. Tõsi, ta on jah, et et meil leidis ka selliseid, kes kohe hakkasid samaga vastama. Paljud neid ei jõudnud üldse saatesse või filmi sisse. Praegu on tulemas ekraanile üks niisugune film nagu moorat on briti koomiku Sasha kõveni tegelaskuju Kasahstani reporter Borat, Nazarbajev, Alijev tähendab, mängib seda niivõrd tõsiselt ja veenvalt. Nimelt reporter Borat külastab Ameerikat, käib seal võimukoridorides ja modelliagentuurides autokoolis ja Rodeol ja igal pool ameeriklased võtavad teda maru tõsiselt või tähendab see situatsiooni, võetakse tõsiselt. Kasahstanis samamoodi? Jah, ei no see Kasahstani on mõneti õigustatud solvunult. Tõepoolest ei esinda mitte mingil moel Kasahstani või kasahhi inimest. See karastan, mida Poolat on tekitajad, on ilmselt suurem või ütleme siis maailmas palju rohkem tähelepanu pälvima kui reaalne Kasahstan. Päris Kasahstan võiks olla isegi tänulik, et pöörata nagu 100 korda energilisem märku näiteks Welcome to Estonia. Mis hoole ja armastuse ja suurte summadega treitud suhteliselt lahja eesti kuvand, mitte sellest rääkida, milline on Eesti kasahhi märk vaid hoopistükis sellest, et kui sul on nagu oskuslikud viisid või väga tõepärane legend ja kui sa talitajad väga kiiresti ja kontrollida olukorda ja valdad ka inimese manipuleerimise siis algteadmisi siis lühikest aega on sul võimalik tõepoolest ära lollitada ka suhteliselt nutikaid ja suhteliselt, et hästi meediaga toime tulevaid isikuid, kaasa arvatud vabariigi peaminister, näiteks, kes oli meie filmis Vali kord sees. Ma mäletan, kui me kunagi Sven Mikserit intervjueerisime ja siis meil oli vaja saada Sven Mikser viia olukorda, kus ta peab vastama sellistele küsimustele, et kas see on tema ise või ta noppis Vaino Väljase kloon ja selleks me tegime temaga ütleme, pooleteisttunnise intervjuu alguses lihtsalt lahistasime seda linti läbi ja küsime väga asjalikke küsimusi välispoliitika kohta ja, ja need. Me oleme pakkinud mikseri juba sellisesse situatsiooni, kus tal ei olnud võimalik enam väljuda ja nii oligi, intervjueerisime mikserit, kuni me lõpuks me jõudsime selleni, et kuhu on kadunud Vaino väljas mis tast on saanud ja sellest natukene maad edasi. Aga täpselt sel hetkel, kui Vaino väljas Eesti poliitikataevast haihtus, ilmusite teie, et millised on need seosed. Ja lõpuks läks, mikser läks näost punaseks lapiliseks ja torutas seal huuli ja vaesuse kogedes, aga ta ei saanud ära minna, sellepärast et ta oli juba nii kõvasti selles olukorras sees. Olid, need olid magusad hetked meie jaoks. Aga noh, tõesti, tuleb tunnistada, et me kasutasime kõiki lubamatuid, ajakirjanduslikke võtteid kaasa arvatud tekstide selline kokkumonteerimine. Et see jutu sisu muutub kuidagi naeruväärseks, absurdseks, aga me tegime omastavas seda varjamatult, sest tegemist ei olnud dokumentaalse produktiga, vaid meelelahutusega. Jätaks nüüd selle Esto-TV rahula last olla, enam teda ei ole niikuinii. Aga ennist, kui sa rääkisid sellest Von Krahli teatris tehtud lavastustest, Sa ütlesid, et teil läks segamini või vaatajatel siis läks segamini elu ja kunst, et aga kas sinu kui dokumentalisti noh, ülesanne või eesmärk ei olegi nagu need asjad kaks tükki ühendada? Tead, ma olen mõelnud selle üle, milline on nagu dokumentalisti positsioon, roll ühest küljest muidugi tahaks võtta terve au endale ütelda, et meie tegime selle filmi, me ehitasime selle üles, me leidsime tegelased Me suunasime, manipuleerisime mõnes mõttes dokumentalism, ükskõik kas ta on kasu ei, kõige fundamentaalsem malt, nagu ütleme, siis tõetruu elulähedane. Ta võib ka jälgida mingisugust sündmust, elu kulgu sinna absoluutselt mitte sekkumata, isegi mitte fantaažika manipuleerimata reaalajas mingisugust sündmust või lihtsalt elu. Sellepärast et kui me näeme juba sündmust juba, see tundub nagu lavastuslik ehk siis miks on just võetud see sündmus välja. Aga isegi sellisel juhul kasu kaamera asetusega või alguse lõpp-punkti tähistusega. Me juba lavastame. Me juba valime konstrueerime, ütleme siis otsustame vaataja eest, mis põhimõtteliselt tähendabki lavastamist. Ma ei saa eitada, et me lavastame ja olen selle üle isegi uhke. Pärast dokumentaalfilmi üheks osaks peab ikkagi jääma teatud subjektiivsus, subjektiivne pilk elule või inimestele või nähtusele. Juba ainuüksi see, et me selle ühe nähtuse fookusesse seame ja puhastame neid karaktereid ütleme, valime välja just karakterist sellised osised või filmi üles, kust ta kõige rohkem nagu kehastab seda generaalideed, seda, millest see film räägib. Aga teisest küljest ütleme, dokumentaalfilmi režissöör peaks alati jääma nähtamatuks, ta peaks jääma vaatlejaks. Tema kaamerasilm peaks olema pealtnäha objektiivne ehk ta ei tohiks nagu mõjutada sündmuste kulgu. Ja ta ei tohiks nagu oma autoripositsiooni esile pressida. Vastasel korral me võtame vaatajalt ära sellise tõepärasuse illusiooni, et see, mida ta näeb, ongi reaalsus ja kogusime dokumente. Lismi vägi seal algusest peale seisnebki selles, et inimene usub seda, mida ta näeb. Et kui sa teed filmi liiga selgelt autoripositsioonilt ja ei püüa seda maskeerida kuidagi, siis hakatakse sind süüdistama hakkas inimestega manipuleerimises või selle teemaga manipuleerimises või kellelegi pilkamises või tahtlikult nimede kokkupanemises, et see mõjuks nagu ütleme, tegelast alavääristavalt. Sest mul ei ole kunagi ütleme siis selliste tõsiste vaatlevate filmide puhul soovil nagu oma tegelasi alavääristada või neid nagu paika panna. Okei, aga ma segan kohe vahele ka sulle tähendab ma vaidleks vastu sellepärast et noh, nii sinu kui jook ilmiga koos tehtud filmides olete te ise just nimelt sellises väga kindlas autoripositsioonis kuste, sekute kustel avastate olukordi, näiteks lähete Eestis Ameerika saatkonda, et hakata seal nagu miitingut segama või, või siis näiteks Peeter köntsleri joodate täis ja siis Peeter rongi purjus ja piinlik on vaadata. Need kaks, kaks näidet peaksid seisma teineteisest lahus, üks oli filmist, vali kord, mis ei pretendeeri, oleks aus ja korralik dokumentalismisele nagu sõna puhtas tähenduses. Noh, kokkuvõttes võib kõike dokumentalismiks pidada ka reality-TV-d, ka seal on nagu ütleme siis reaalelu vahendatud. Ka Külsleri episood on pärit filmist elav jõud ja sellega oli see värk, et esiteks, Külsler oli kogu aeg kas täis või pohmellis kui pohmell, sest ta oli täiesti suletud ja kiuslik ja pobises omaette ja täiesti Teo tahtmatu. Aga kui ta oli veidi purjus, siis ta oli palju aktiivsem, palju sõnakam ja palju sõjakam. Siis no sul oli valida nagu kahe režiimi vahel, mis siis peategelasel on täiesti kuradi endasse sulgunud või siis veidi natuke ülevõimendatult aktiivne. Loomulikult dokumentalist valib selle aktiivsema režiimi ehk põhimõtteliselt meil ei olnud teda nüüd vaja ülearu täis ei ootagi, sellepärast et ta võttis hea meelega. Kui ta sai küünele raha anti või napsuklaasi ette tõsteti, siis ta võttis seda hea meelega ja ma olen ka käinud näiteks saates kahvel kus on konjakipudel grimmitoas, et kõik need, kes sinna lähevad ja tunnevad, et neil oleks vaja natuke jutuõli, siis neile lahkesti pakutakse. Et see võib-olla on siis seotud nagu kuidagi rahvusliku karakteriga või meedia harjumusega või paljud inimesed ei tunne ennast kaamera ees väga sujuvalt. Aga kui palju tema või ka üldse mingite teiste inimeste puhul, keda te olete enda filmides kasutanud, tuleb mängu see, et et ta näitleb, ühesõnaga, ta hakkab mängima, et ta juba ise teiseneb noh, läheb endast kaugemale ja hakkab mingit rolli tegema, midagi võimendama, et kohati näiteks mul sellesama Peeter Köstleri filmi puhul oli, oli see mõte, et kas ta mängib See on tõsine probleem. See, et inimesed tahavad iseennast kehastada. Sageli on see seotud sellega, et milline on inimese haridustase, milline on tema meediakogemus ja milline on tema temperament. Meil oli üks film, mille nimi oli Isamaa ilu, mis räägib Anne Eenpalu ust siis kodutütarde tolleaegsest juhist ja Tiina Janssonist, kes siis kantseldas miinimisse ja korraldas minimissivõistlusi. Ja siis meile heideti filmile ette, et me oleme võtnud peategelasteks kaks naist, kelle alad on natukene marginaalsed ja seetõttu mõjuvad nagu eksootilise või kasutame siin väljendit naeruväärsena, et läbi selle nende kahe tegelasega siis nagu naeruvääristame naissugu. Aga absoluutselt, esiteks meil ei olnud plaaniski nagu naissugu naeruvääristada, need ei, teiseks film rääkis nagu laste kasvatamisest ja lastega tegelemisest ja laste manipuleerimisest võiks otseselt välja öelda. Ja seetõttu me pidime otsima kaks ekstreemset näidet, sest ühtekokku nad töötavad nagu paremini kui kumbki eraldi. Ühest küljest selline minimissid dresseeritud nagu glamuurimaailm ja teistpidi siis nagu sõdur tüdruk, tüdrukute kasvatamine, sellise karskes skautluse ja väga-väga vanamoodsate soostereotüüpide vaimus. Film Isamaa ilu, millest sa just rääkisid ja noh, kasvõi päkapikudisko et need on kuidagi väga olulised teemad ja, ja, ja tõsised teemad, millest minu meelest ka peab rääkima osad filmid on jällegi just sellised, kus on noh, minu meelest selline lavastuslik ja mänguline, olge nagu hästi esiplaanil. Aga üleüldse, et missugused on need filmid nüüd dokfilmidest, mida sa teha tahad, oled sina ja Jaak Kilmi need noh, kas siis teemade järgi või mingi mingite muude kriteeriumite järgi selle paika pannud, oleksite huvitatud filmi tegemisest näiteks väikestest Boliivia poistest, kes peavad kaevanduses töötama noh, tasuta või siis et mis sai Dianast, et kuidas ta ikka surma sai. Siis see on selline küsimus, et siin on nagu palju piiranguid. Esimene piirang on see, et palju lihtsam on the filme, ainest, mida sa tunned. Seetõttu me oleme teinud filmi Eesti asjadest. Kuigi maailmas on võib-olla palju kergem läbi lüüa filmiga, kui sa lähed, otsid mõne Palestiina põgenikku või või kurttumma tänavalapse kuskilt Boliivias, ütleme rõhuda sellistele üldinimlikele humaansetel aspektidele või teha film kuskilt kriisikoldest, noh, on rida selliseid standardseid, teemasid või kohti või probleemiasetusi, mis müüvad dokumentalismi sfäär on samasugune Merkatiivsetel suhetel põhinev sfäär kui ütlema ja koolitus või, või siis oma Tupperware, mida me kehastanud lihtsalt need on natukene peenemal tasemel, et need kaubanduslikud suhted ei paista seal niivõrd välja. Ühesõnaga üks küsimused, kui sa tahad olla dokumentalism, mees, edukas ka väljaspool Eestit siis peaks olema selline teema, mida on võimalik müüa erinevatel dokumentalistika foorumitel või erinevatele telekanalitele. Seal peaks olema midagi universaalset, aga samas, kuna me ei tea suurt midagi ütleme siis Boliivia tänavalaste problemaatikast, siis me meelsumine teeks võib-olla selle filmi Eestis isegi siis, kui ütleme Eesti Eesti praeguse seisuga on nii palju, ei müü rahvusvaheliselt kujutleme veel viis 10 aastat tagasi, siis kui sai talle juurde lisada, võlus postkommunistlik. Siis üheks kriteeriumiks ikkagi peaks olema see, et teema, mis sind ennast huvitab teema, mis ei pruugigi nii huvitav olla, kuhu sa saad nagu, kus sa leiad huvitavaid aspekte mille sa saad enda jaoks huvitavaks mõelda, või sfäär, kus sa leiaksid huvitavaid karaktereid. Et minu arust nagu üks oluline nähtus, kes filmi alguses oma karakter mitte see teema, et seal võib olla mis tahes eeskujulik projekt, mille sa maha müüd, aga kui sa ei leia sellele projektile sisu, ehk sai teises huvitavat filmi, siis sa oled iseenda jaoks lati alt läbi jooksnud. Et saada inimest nagu olemuslikumalt kätte filmilindile jäädvustada, on see, et sa veedad temaga koos pikemat aega. Seetõttu ongi dokfilmi valmimise protsess suhteliselt pikk ja vaevaline võrreldes ütleme siis mõne telesaatega. Et me veedame tegelase kaua aega koos, võidame usalduse Me et saada temalt midagi intiimset, me peame ise ka midagi välja andma, ehk siis ise olema siis nagu avatud ja usaldusväärsed, kab manipuleerimistehnika, mina annan sulle saanud mulle vastu, see kaamera muutub pisitasa nagu nähtamatuks või inimene harjub kaameraga ära, enam ei heida kõõrdpilke objektiivi suunas. Ja lõpuks mõnes hoogsamas episoodis ei pane tähelegi, kas kaamera üldse käib või mitte. Mõned on natukene trootslikud, näiteks Peeter küntsleret, okei, panges oma kaamera käima, ma istun siin, panen käed rinnale ja vaata, mis ta siis minust välja filmite. Tuleb stimuleerida või torkida või saata talle Juku-Kalle Raid peale, kes teda sõimaks? Juku-Kalle raide? No see on nagu filmi elav jõud, nagu võib öelda, nagu lavastatud episood, kus Juku valla tulija sõimas teda, aga samas ta ei eksinud ka reaalsuskoodeksi vastu, selles mõttes, et Chrysler ise pakkus, et kui te tahate käivitada, siis las keegi sõimab mind. Ja siis me otsisime professionaalse sõimaja, Juku-Kalle kellel oligi muideks vaja Kütslerid sõimatuses kösler, lubastame kaastööd teha ja ei ole seda ära toonud. Siis meie ülesanne, et me viisime nad kokku ja vaatasime, mis välja kukub sele. Ma olen lapsest peale dokfilme vaadates mõelnud kahte asja, esiteks seda, et et dokfilmides näedsa tihti mingisuguseid väga isiklikke ja tihtipeale ka piinlikke seiku. Et siis on küsimus see, et, et kas näiteks kui mina oleksin dokfilmi režissöör, et kas ma paneks selle sisse või nendega digipiinlik, vaid noh, niigi on piinlik. Aga ma saan aru, et sinul selle piinlikkusega võib-olla sellist suhet ei ole, näiteks teie viimases filmis, kus Peep Vainu koolituse lõpus inimesed jooksevad üle tuliste süte siseneks. Eks naisterahvas, kes tuleb, karjub kaamerasse, et ma tegin seda? Ei, ma mõtlen seda, et sellel hetkel võis olla täiesti adekvaatne. Aga kui ma näen seda filmis, siis ma vist ei tahaks ennast näha sellisena, et ma karjun. Et ma tegin seda ega sa vist ei karjuks ka seal, ma vaatan sulle otsa, mulle tundub, et sa ei ole selline seda tüüpi inimene, kes massi sugessiooniga või ütleme siis kõrgendatud meeleolu ja entusiasmiga, nii sujuvalt kaasa läheksid. Ega mina ka ei lähe, aga leidub inimesi, kes sellega lähevad kaasa, mis on selle üle uhked ja leidub ka inimesi, kes kelle elu on tõepoolest Peep Vain kõvasti mõjutanud ja see sütel kõndimine on selline rituaal, kus sa selle oma esimese nagu egolaksu kätte saad. Et sa siis teed, sa lähed, sa tunned hirmu ületada oma hirmud, sa teed selle ära ja sa rõõmustad seal ja kogu see rituaal, kogu kõik muusika enda üleskütmine, energiaväljade tekitamine selle ümber, see positiivne atmosfäär ongi nagu suunatud kõik sellele, et sa nagu oma ego vabastad, et sa nagu võtad seda kui suurt saavutust. Ja ma ei eita, et see religioon, eneseusu, religioon on oluline näiteks sportlastele, kes peavad nagu viimast jõuraasu. Noh, ütleme Kaido Jaanson, kes on juba vanem mees ja peab sõitma olümpiavõidule, et ta peab viimase jõu molekuli ka oma kehast välja pigistama. Aga aga sa ei vastanud mu küsimusele, et ühesõnaga et sellised piinlikud momendid, mis tõena ei pruukinud olla piinlikud ja aga filmis nüüd on kuidagi välja kistud aga sellega ei teki mingeid probleeme, et äkki ei ole eetiline või ilus. Kuule, ma isegi ei mõelnud sel hetkel siis atmosfäär, mis seal sütel kõndimise oli selline nagu entusiastlik ja hästi emotsionaalselt avatud, et ja siis me mõtlesime lihtsalt parimad võimalikud seda õhkkonda iseloomustavad kaadrid ja siis naine, kes seal karjus, ma tegin seda, ma tegin seda ja ütleme, kogu koolitus suunab ka sellisena nagu avatusele, et ja et kui sa rõõmustad, siis sa ikka rõõmustad täiel rinnal ja tahad seda kõigile kuulutada sellest inimesed küsima, et kas ta tahab ennast näha olukorras, aga ma ei leia küll, et seal midagi erilist piinlik on. Aga ütleme, et mõned hetked mida ma siin siinkohal ei taha öelda, olite tõepoolest sellised, mida võib-olla see isik ei tahaks näha ennast sellises olukorras. Aga samas nad on selline dramaturgiline maiuspala. Siis teine asi, mida ma olen juba lapsena mõelnud, et sa pead paratamatult üsna pikaajaliselt nende inimestega, kellest sa siis filmi teed suhtlema ja et võite nende usaldust ja nii edasi. No räägiks natuke sellest teie viimasest filmist, mis seal, kus Kilmiga oled teinud. Müümise kunst, seal on üks tegelane, Margus, kes on siis ka Peep Vainu koolituse läbinud ja tegeleb sellega, et ta, ta värbab inimesi Ameerikasse raamatuid müüma. Tema on jah selline tegelane, kes on minu jaoks natukene teistmoodi kui need inimesed, kellega ma suhtlen. Ja tema sõnavara on väga, väga piiratud. Ta räägib žestidega ja vilistab ja viu vops ja sinna-tännaaegsed teed seda ja Nendest käseb kirjutada sellel inimesel, keda ta koolitab, siis omakorda koolitab suurte tähtedega lauseid nagu Sky is the limit ja muid selliseid naljakaid asju. Kuidas sina kui dokumentalist nagu vastu pead, nende inimestega? Kahtlemata sobivad hästi läbi saama enda filmid. Ja ja sa pead neisse empaatiliselt sisse, enamus ei saa võtta neid mingisuguseid kurioosseid, multifilmi tegelasi, samal ajal ikkagi nagu ütleme siis elu analüüsides, et see kompuuter, mis nagu vaatleb, analüüsib juba mõtetes kokku, monteerib tulevast filmi, et see masin peab samal ajal sees olema teatud empaatiavõime juures ja suhtlemisoskuse juures. Loomulikult sa tuled nendega toime ja seda ei pea isegi nii tegema, et sa peaks neile kuidagi nende sõnavara või žestikulatsiooni või mõtteviisi omaks võtma, see läheb juba siukseks lipitsemiseks. See mulle nagu ka istu. Mul ei ole kunagi olnud probleeme tegelastega, läbisaamine ühe filmiga mul oli see, et üks tegelane jäi mulle helistama, et ma võib-olla natuke liiga lähedaseks saanud. Ja siis siis muutus natuke koormaoksaga. Või sellest rääkida, sest niikuinii kaua aega möödas oli. Aivar, palume kellega me tegime Argo voos filmi Mcbet, Aivar Põllumäe, sellel metsik võrumees, kes tegi koduste vahenditega pornofilme. Siis me leidsime, väga huvitav ainelised, et võiks saada Aivar üles, aga miks mitte, miks ta peaks tegema siis selliseid väikseid ja ja ütleme siis kodukootud dramaturgi asju, et, et annastava kohe kätte nagu klassikalise teose nagu Sekspirimekt, et palumäele siis selle peti teksti, mida ta siis kohandas omaenda nõudmistele ja vajadustele. Ja siis hakkas Smekvede järgi tegema ühte linateost meiega koos ja meie jälgisime teda siis ja hiljem, kui see film valmis sai, siis Aivar vahetevahel helistas mulle ja ütles. Tal on nüüd uus projekt ja tal oli üsna hullumeelsed projektid, kuhu oli kaasatud või kääbused ja munad ja ütleme siis erivajadustega seksuaalaktid. Ja siis ta küsis, et sulaseks kultuuriministeeriumis käsi sees, et järsku läheksid kulutuuriministeerium, ministri või keda sa seal tunned, tema juurde räägiksid sellest, et järsku saaks nagu rahastust küll natukene kööki natukene keeruline nagu öelda, et, et need asjad päris nii ka ei käi. Kuivõrd oluline on sinu jaoks üldse see Eesti film või selle filmi arendamine on, et sa oled üsna paljude filmide juures olnud kas kaasstsenarist või või oled ka väga paljude inimestega peale Jaak ilmiga ühiselt ilme teinud. Kas sinu jaoks on ka oluline see, et mis nagu Eesti filmis saab või, või on seal just vaja seda, et mina olen siin ja ma tean, kuidas filmi tehakse ja teen enda filme? No ikka on oluline, et mis Eesti filmist saab, tahaksite ausaid filmi, nähtaks Eestis ja ma tahaks, et tehtaks igasugust kräppi maksumaksja raha eest. Ei läheks mingisugust kahtlastele koostööprojektidele. Et ma tahaks küll, et Eesti film oleks areneks ja ja noorte filmitegijate juurde tulemine. Kõlab Andres Maimiku küsimus. Eile ma juhtusin lugema eesti. Trassi seal oli lugu sellest, et kuidas Tallinn paisub ja paisub järjest ja kuidas moodustuvad uued eeslinnad, väiksed külakeses põllukesed kasvavad rahva uus asumiteks ja paljud meie arvamusliidrid ja poliitikud on täiesti avalikult kutsunud üles tulgegi kõik ära Tallinnasse, et Tallinnas on töökohad, suured rahad, suured võimalused, et mis te korrutate seal oma Kolgastes, et teeme Tallinnas tõelise suurlinna. Ja kui siin toimuvad üleskutsed ja reaalne oht ongi Tallinnas toimuvad demograafilised nihked, ehk siis pool Eestit tuleb Tallinnasse kokku, nagu on ennustatud ja mitte Tallinna südalinna, vaid siis eeslinnadesse, mis tähendab, et igal leibkonnale tekib veel auto või paar või kolm ja kõik nad hakkavad tulva ma siia kesklinna kokku, siis mul ongi küsimus, et mis saab meie armsas kodulinnast, et kuidas nad kavatsevad need inimesed ära elatada. Ja samas on teine küsimus, et mis saab siis nendest kohtadest, kus need inimesed kõik siia tulevad, kes sinna jäävad elama, kuidas, ütleme siis see asi klapib kokku Eesti regionaalpoliitikaga. Ma ei teagi, kellele ma selle küsimuse peaks esitama. Ilmselt siis Tallinna linnajuhtidele või planeerijatele või siis küsiks selle Tõnis palsilt, kes on siis avalikult kutsunud üles inimesi Tallinnasse tulema. Või oli see Jüri Mõis? Majanduslikus mõttes on see protsess kindlasti tervitatav ja tõstab selle rahva jõukus ütleme meil on ju päris häid näiteid, et näiteks Singapuris elab ju rahvas kõik ühes linnas ja ülejäänud on loodus Hongkong samamoodi ja need on maailmatiigrid ja on olnud juba kolm-nelikümmend aastat need ega mingisugune miljon ei ole ju tänapäeva linnamajanduse jaoks mitte mingisugune probleem. Teine asi, see, et mis nüüd nendest kohtadest saab, ma isegi ei arva, et nendest peaks midagi saama, teda peaks, peaks keegi neid väga täpselt juhtima, et see on iseregulatiivne protsess loodusseadus ja noh, ma tean jõudu, enamus inimesi toetab ikka seda kohta, et noh, puhas ja ehe, naturaalne loodus on see kõige paremateks puhas naturaalne loodus seal taastub siis jälle. Mul on selline mõte, et see puhas naturaalne loodus taastub koos nende vanurite ja nende inimestega, kellel polegi võib-olla mingit sissetulekut, et lähevad ja nälgivad ja siis saavadki looduse osaks seal kuskil näiteks Virumaal või jumal teab kus. Ei noh, see protsess pole nüüd päris mustvalge, aga nüüd noh, põhimõtteliselt on ju niimoodi, et ikka kõige odavam eluviis üheskoos tihedasti koos, et ütleme, et nagu vaene inimene, Eka elab rohkem. Mida aeg edasi, seda rohkem sellistes lasnamäe taolistes elu asemetes jõukas saab lubada endale palju maadi, avarat loodust. Loodust ümberringi, kuidas seda soovi? Et ma selles osas küll mitte mingisugust probleemi Andres Maimiku küsimusele vastas Jüri Mõis. Tänase Inemise sisu panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Saates kõlas muusikakollet tiivilt kriminaalne elevant. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt ning kirjutage meile elektronposti aadressil vadi ät r punkt e muidugi vaid juhul, kui te pole veel looduseks saanud. Kohtumiseni. Inemise sisu on saade sisukatest inimestest.