Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuni seitsmenda detsembrini oli nooruse galeriis võimalik näha näitust öö ja päev mis koondas valikut Eesti, Läti, Soome ning tõenäoliselt mingi kummalise kontakti kaudu Hispaania kõrgkoolides õppivate skulptorite töödest. Kusjuures peab ütlema, et kui Läti ja Eesti üliõpilaste käekirjades oli tunda selge erinevus siis hispaanlased olid esmapilgul tartlastest eristamatud. Näitust koordineeris Mari Hiiemäe. Paar päeva pärast näituse avamist, nooruse galeriis avati Tartu Kunstimaja suures saalis Kirke Kangro kureeritud samuti Eesti, Läti ja Soome skulptuuri üliõpilasi koondav näitus väljapääsumaastik mida saab külastada veel kuni 15. detsembrini. Lisaks avati neljandal detsembril Y galeriis Kirke Kangro isikunäitus saluut, mis avatuks veel 29. detsembrini. Selle näituste loeteluga püüdsin viidata mitte just sagedasti tekkivale olukorrale, kus ilma omavahelise kooskõlastused, ta on suurem osa Tartu näitusepindu hõivatud skulptorite näitustega. Kusjuures natukene ette vaadates peab möönma, et skulptuuri näituste jada siinkohal veel ei lõpe. 12. detsembril avab Tartu kunstimuuseumi kunstikabinetis isikunäituse skulptor Jevgeni Zolotko. Kui selle näituse juurde tuleme ehk mõnes järgnevas ministeeriumis. Kahe võrdlemisi mahukalt skulptuuri üliõpilaste näituste foonil tekib paratamatult huvi ja soov otsida paralleele ja teha üldistusi vaimus. Milline noore skulptuuri olukord võib-olla esile tuua dominantseid tendentse silmapaistvamaid nimesid sõnaga, ära kasutada olukorra potentsiaali, ent niipea, kui hakata näitusele kunstikriitika võttestikuga lähenema ilmneb hulk ebakõlasid nii-öelda materjali ja meetodi vahel. Üliõpilaste näol on tegemist kriitiku jaoks suuresti täiesti tundmatute nimedega. Varasem kokkupuude autoriga, mille baasilt võiks järeldusi teha, lihtsalt puudub. Grupinäituse kontekstis esinetakse tavaliselt ühe, äärmisel juhul kahe tööga, mis samuti võimalda üldistusi. Ning noore kunstniku puhul ei saa olla kindel, et konkreetset töövormimaterjali ja lahenduse puhul ei ole tegemist üksikkatsetusega. Nii näiteks on nooruse galerii näitusel öö ja päev väljas Martin Rosenfeld i päike seisev figuur pealkirjaga banaani, söö mees. Selles töös võiks näha paralleeli Läti noorema põlvkonna tunnustatud ja tähelepanu pälvinud skulptori Ivars trulle töödega kes esitab absurdseid jutustusi, kasutades väikeseid modelleeritud nukke. Ent kunstimaja näitusel on Rosenfeld esindatud hoopis ehitustellingutes rajatud konstruktsiooni ja videoga. Kuuldavasti oli autori algne plaan olnud rajada kogu suurt Taali, hõlmab Kaarsild. Nooruse galeriis ja Kunstimajas eksponeeritud tööde lähenemispunktide erinevus on materjalid tehnika abi osas nii radikaalselt erinevad. Et ma kahtlustan, et ka noor kunstnik ise ei oskaks öelda, kumb praktika talle lähedasem on. Kui autorikeskne lähenemine ei ole võimalik, võiks keskenduda üldistustele. Ent endiselt jääb lahtiseks, mille alusel teha üldistus. On võimalik ja mõeldav vaadelda eksponeeritud töid kui koolitöid ja otsida kommentaari koolile. Ent mõlemad näitused on rahvusvahelised ning osalejad arv on küll eriti nooruse galeriis võrdlemisi suur ent siiski mitte piisav, et see võimaldaks rääkida tendentsidest. Seda enam, et tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist on koolitöödega. Ehk kui üldistusi teha, siis võiksime teha üldistusi selles küsimuses, mida ja kuidas koolis õpetatakse. Millele on õppekava rõhk. Ent probleemiks osutub asjaolu, et see rõhki muutu aastast aastasse märkimisväärselt. Nii kirjutas Peeter Talvistu 2013. aasta Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetajaid käsitledes oma sirbis ilmunud artikli pealkirjaks üllatavast üllatuste puudumisest ning selgitab kohe artikli avalauses, mida tasele pealkirjaga öelda tahab. Ma tsiteerin. Varasematel aastatel on Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetamisel olnud vähemalt üks komplekt, mis on mõjunud tõeliselt võimsana. Tsitaadi lõpp. Olles läbi katsunud kõik lõpetajad, joonistab Talvistu artikli lõpu algust mõnevõrra leevendava, aga siinses kontekstis väga tähendusliku kordusmärgi. Ma tsiteerin. Kohe kindlasti ei saa rääkida madalast tasemest on samas ka raske leida seda vägevalt inspireerivat miskit maaliosakonna lõpetajatelt ootama oleme hakanud, tuleb hoopis oodata järgmist kevadet. Tsitaadi lõpp on märkimisväärne. Talvistu artikkel on üles ehitatud teadlikkusele varasematest aastatest ja lõpeb lootusega, et iga-aastane olukord kordub. Kusjuures ootus ei ole seotud konkreetse autoriga, vaid põhineb kriitiku varasema kogemuse alusel välja kujunenud abstraktses struktuuris. Esinevale lahtril. Õppekava kõrval on oluline koht ka õppejõul. Nii näiteks oli Eesti kaasaegse kunstimuuseumi algusaegadel väga oluline roll kunstiakadeemia fotoosakonnaga seotud näitustel ning professor Marco Laimre kuraatori rolli rõhutamine sealjuures ei olnud oluline ja õigustatud mitte ainult seetõttu, et ta näituse kureeris vaid seetõttu, et ta kureeris osakonda ja üliõpilasi ka väljaspool näitust. Sama oluline on Peeter linnapi roll Tartu kõrgema kunstikooli fotoosakonnast rääkimisel. Siinkõneleja sulest ilmus täpselt aasta tagasi nooruse galeriis eksponeeritud fotod, kuna näitusest Grozdaim sirbis artikkel pealkirjaga linnapi vaim ja Tartu foto artikli avalauseks oli, tsiteerin professor Peeter linnati, väga dünaamiline karisma lehvib endiselt võimsana Tartu kõrgema kunstikooli fotoosakonna kohal. Tsitaadi lõpp. Edasi kulges artikkel sümptomaatilisi kommentaarina ise endale. Tsiteerin. Tööde valiku seisukohalt ei paku näitus midagi uut. Tegemist on vanade, kuigi kahtlemata heade teostega, millele linnapon lisanud sisulises plaanis domineeriva kuraatori sõnumi. See ei võimalda näitust käsitleda tavapärase kooliga seotud kunstnike tööde esitlusena, nagu need selles galeriis ikka kipuvad olema. Tsitaadi lõpp. Õppejõust on saanud nii võimas ühik määrab kogu näituse tõlgendusliku dominandi. Tsiteerin tuleb siiski möönda, et näitus on väga kuraatori nägu. Nii on ka kõnealust näitust ilmselt kõige korrektsem vaadelda kui fotokunsti ja ajasuhteid kaardistavad esseed. Kuid vormiliselt on ekspositsioone ennekõike siiski põgus ülevaade ja meeldiv taaskohtumine Tartu taustaga fotograafide loodud väärt teostega. Tsitaadi lõpp. Tööde eneste tähendusvälja ümber, mõtestab kuraatori seatud, defineerib sõnum ei ole iseenesest midagi ebatavalist. Ei tänapäevaste ega ajaloolist kunsti esitavate näituste puhul. End üliõpilastööde puhul loob see kohati suisa perverssed vorme. Nii kirjutab Peeter Talvistu ülal osutatud artiklis, tsiteerin Indrek Aaviku õudusfilmilik, peaaegu mustvalge insomaania meenutab nii oma anatoomilise täpsuses kui teatraalsus valgustuses juhendaja Rauno Thomas Mossi teoseid ning temalt vaid tulevikus nii mõndagi oodata. Tsitaadi lõpp. Juhendaja ei ole siin tsitaadis mitte ainult maalide tähendusvälja defineerijaks vaid mõjutab kogu kunstniku edasist elukäiku. Kunstikriitika seisukohalt valitseb üliõpilastööde näituse ümber natuke paradoksaalne olukord. Ühelt poolt on kunstiavalikkuse huvi näituste vastu võrdlemisi suur. Olen olnud ise korduvalt olukorras, kus pean taolist tüüpi näitustest kirjutama ja tänases ministeeriumis veel sõna saab. Kolleeg Triin Tulgiste kirjutas mõlemast skulptuuri üliõpilaste näitustest sirpi just toimetaja tellimusel. Ent samas muutub lõputööde näitustest kirjutamine paratamatult aastast aastasse korduvate vormelite kordamiseks või report staažiks, mis loetleb, palju oli lõpetajaid või kirjeldab, kes millisel teemal oma kompositsiooni lahendas. Tõnis Tatar alustab 2011. aasta kokkuvõttet noorte maalikunstnike tuleristsed lausega. Tartus on kõrghariduse omandanud järjekordne lend Tartu ülikooli maaliosakonna üliõpilasi. Tänavu antakse välja koguni 11 bakalaureuse ja üks magistridiplom. Tsitaadi lõpp. Peeter Talvistu kirjutab 2011. aastal artiklis lõpp hea kõik. Sirbi ilmumise ajaks on Tartu igakevadise kaitsmist ja kunstifestivali selleaastane voor, mis sai alguse kuuendal juunil Tartu Ülikooli kunstiajaloolaste kaitsmisega. Lõpule jõudnud tsitaadi lõpp. Reportaaži kõrval järel hakkab silma kõigi autorite lühikirjeldusepõhine läbi sammumine mis ei ole mitte ainult üliõpilastööde, vaid ka teiste keskse teljeta grupinäituste puhul kohustuslik formaat. Võib-olla veelgi markantsem näide korduvatest vormelitest on käesoleva saate alguses kõlanud lause. Tsiteerin selle näituste loeteluga püüdsin viidata mitte just sagedasti tekkivale olukorrale, kus ilma omavahelise kooskõlastused on suurem osa Tartu näitusepindu hõivatud skulptorite näitustega. Kahe võrdlemisi mahukaks skulptuuri üliõpilaste näituse foonil tekib paratamatult huvi ja soov otsida paralleele ja teha üldistusi vaimus. Milline noore skulptuuri olukord võib-olla esile tuua dominant, tendentse ja silmapaistvaid nimesid. Tsitaadi lõpp. 2012. aastal alustas siinkõnelejal sirpi kirjutatud artiklit ettevaatust noor kunst järgmisele uksega juhusena, mis paraku pigem erakordne on Tartus avatud üheaegselt kaks noorte kunstnike näitust Y galeriis ime kuhu koondatud Tartu ülikooli maaliosakonna magistrantide tööd ja nooruse galeriis noorus on ilus aeg, kus võidutsevad kunstiakadeemia noored graafikud. Kahjuks või õnneks on näitused niivõrd erinevad, et neid omavahel võrrelda tundub võimatu. Mõlemal näitusel kombatakse alusdistsipliini piire, ent lähteülesanne või positsioon on kummalgi nii isesugune, et paralleelide tõmbamine oleks vägivaldne. Tsitaadi lõpp. Olenemata sellest, et need kaks tsitaati hindavad sarnast situatsiooni risti vastupidiselt on nad oma ülesehituslikus loogikas nii sarnased, et täidavad ilmselgelt mitte sisulist, vaid ennekõike vormilist ülesannet. Ma arvan, et nii ausa enesekriitilise avalduse eest olen ära teeninud aplausi. Kuivõrd nagu ma eelmises lõigus osutasin, ei vaeva kimbatuses, olles üliõpilasnäitusest kirjutades valmis vormelite järele haaramine mitte ainult mind vaid ka teisi kunstikriitikuid, otsustasin probleemile lahendust otsides pöörduda kommentaari saamiseks kunstnike poole. Toon teieni vestluse Zolotkoga, kes rõhus ennekõike üliõpilaste ebatavalisele positsioonile ühiskonnas ning jõudis sellelt lähtepunktilt minu probleemi lahendada, püüdes mõnevõrra absurdse ja iroonilise, ent siiski olukorda adekvaatselt kirjeldava paralleeli. Antropoloogilisele lähenemisega. Üliõpilaste näitusele tuleks läheneda sarnastel alustel, nagu me vaatame koopamaali. Tegemist on täiesti võõra šovičumiga, millega me peame kõigepealt suhestuma selleks, et me saaksime üldse aru põhjustest, mida ja miks tehakse. Tere, Jevgeni Zolotko Tartus nooruse galeriis on skulptorite näitus öö ja päev ja kunstimajas Kirke Kangro kureeritud väljapääsumaastik, mis koondab ka autorid. Et suurem osa neist on ka üliõpilased minu jaoks nagu selline põhiline probleemne näitustele ka seotult ongi natukene nagu see üliõpilasnäituse formaat või et kuidas ma pea on, ütleme ka näiteks kunstikriitikuna sellele näitusele üldse lähenema, et paratamatult selline üliõpilasnäitus on väga-väga kõikuva kvaliteediga, ütleme niimoodi vä. Kui ka näitusena tuleb suhestuda sellega või ka teise, näitas, et aga peab arvestama, võib-olla natukene rohkem tõesti seda, et need inimesed, nende aeg läheb suurelt teiste ainetele, mida nad koolis õpivad sees puuritud, teeb skulptuuri ja paneb seda, saadi välja. Vaatame seda ja siis me peame arvestama, et tal on 1000 asja veel teha, samal ajal seal koolis milleks ma seda ütlen, et nad ei saa süveneda nii palju oma töösse võrreldes professionaalne vannidega nii-öelda, kes, kes tegelevad ainult sellega ainult skulptuuriga nende inimestega, kes on kooli lõpetanud, juba pühendanud kogu oma aega selle tegemisele need puhtinimlikult peab sellega arvestama. Ja teiselt poolt see koolielu või see tudengielus, seal on ka natukene teistmoodi, seal on erinevaid asju, mis pööravad selle inimese tähelepanu kõrvale seltsi, keegi armukoolis, teistesse tekki, võtuaarit, suhted kõikunud, nõus nende jaoks. Võib-olla nad ei orienteeru üldse hästi selles, mida nad tahavad teha. Kas nad tahavad veel teha, sest tegelikult see kooliaeg on see aeg, kus inimene otsustab, kas ta tahab tegeleda sellega või mitte, mitte siis, kui ta astub sisse just selle kunstikooli ajal. Inimene otsustab, kas ta tahab sellega tegeleda kas ta suudab sellega tegeleda nende tingimustega, kus need inimesed või siis antud juhul tudengid. Nendega tuleb arvestada, kui me vaatame neid näitusi, nende töib, minal on künnil vähemalt kui pedagoog suhtun oma tudengites küll niimoodi, et üritanud arvestada sellega, et nendel võib-olla tõesti praegu ei ole aega ja võib-olla tõesti see installatsiooni kursus või mingisugune kursus ei ole kõige tähtsam asi nende elus praegu. Miinulas näiteks mul on väga vähe asju elus, mis on tähtsad, neid jääb aina vähemaks ja vähemaks, aga nendel nendel on kõik teed lahtival, nad ei ole veel valikuid teinud ja, ja see ei pruugi nende jaoks praegu lihtsalt aktuaalne. Võib-olla see tüdruk istub kõrvalised, kes on kursusekaaslane, võib-olla ta mõtleb tema peale rohkem kui installatsiooni juuni peale mingisugusest sügav filosoofiliste probleemidega. Sellega tuleb arvestada ja jäid, inimesed teevad üldse, mida see näitab, lihtsalt, et nendel on energiat ja seda energiat 1000 tuleb rakendada. Ma ei usu, et inimene saab süveneda väga palju sellesse, mida ta teeb tudengiajal. Väga palju, tegime väga palju, aga kui ma vaatan oma arhiivi, mida ma olen teinud nende nende aastatega täiesti uskumatu, kogus sõnnikut. Vabandage, seda oli vaja läbi teha. Aga ma ütlen, et ma tõesti ei ole veel tol ajal mõistnud, mida ma teen ja mida ma tahan teha. Aga ma tegin ja on kohe näha ja nende nendes kavanditest kõiges, et mind huvitavad tegelikult teised asjad. Ma olen sinuga nõus, et okei, et võtame arvesse, et tegemist on üliõpilastega. Noh siis see on see hetk, mida ma natukene nagu kardan või mida ma nagu professionaalsest tööst nagu näen, on see, et kui sa tead, kuidas näitust tehakse ehk et võis juhtuda, et aega jäi väheks, kui miski asi ei tulnud välja ja nii edasi, et noh, et seda ikka nagu juhtub ja ise kogu aeg näituste köögipoolega kokku puutuda, siis ma tean, et juhtub. Et siis ma natuke seal on nagu kardan seda suhtumist. Et kogu aeg on küsimus, et noh, et kas see on nagu vabandus. Aga okei, see, see ei ole hetkel nagu see kõige põnevam küsimus, aga lihtsalt sellel baseerub natuke minu probleem. Aga kui me nüüd selle üliõpilase läheneb natuke teisest positsioonist, et tema nagu see roll selle üliõpilase jaoks, et kui sa ütled, et installatsiooni kursus ei ole võib-olla kõige olulisem hetkel ja, ja kui me võtame selle nooruse galerii näituse, siis see ongi väga konkreetselt selline koolikursuse raames nagu sündinud. Aga, aga siis mind ikkagi huvitab nagu nende näituste rull meie ühelt poolt nagu nendele noortele kunstnikele enestele, teiselt poolt sellel näitusemaastikule Ja seal on muidugi, see on väga tähtis ja vajalik, et inimene kunstitudengi juba saab nii-öelda see on enam-vähem esimene professionaalne kogemus v esimene, teine, ükskõik et ta tõesti ta vastutab oma tööga juba. Et see ei ole enam nii, kus koolis komisjon, kes paneb sulle hinne selle sinu töökursusetöö eest või millalgi millalgi. Inimesed tegelikult on esimene avalik kogemus ja see on tähtis, et mina vähemalt ennast mäletan niimoodi, et see oli väga tore olnud, erinev see kogemus, kus oled kunstinäituseid kuskilt kunstisaalis. Kuule, publik paneb oma tööd vähemalt teistmoodi käsitleda. Et sa tunned seda esimest korda ei kujutanud seda vastutust publiku ees ja see on tähtis, teine asi, tähtis, miks kunstinäitustel tudengitel on vaja osa võtta, just see, see, millesse mängida ebaõnnestumine. Sest suur šanss ebaõnnestuda esimeste näitustega esimeste töödega ei tea, kiire, ei ole kruve paras suurusega ja kõik ja kõik see, millega ei oska inimene arvestada, kui temal kogemust ei ole. Ja see viib ebaõnnestumise ja ebaõnnestumine on võib-olla tähtsam kui kõik nii-öelda kooli seinadest, mitte väljuvad tööde hinnangud, õnnestumise kogemust, kunstnikul on üldse väga tähtis. Ja esimene esimene selline kogemus on väga tähtis süütusega vaatamine, midagi siukest, ei tea mõnelgi tulegi kunagi ebaõnnestumist. Rääkisin oma tudengitelt küsin, on kirjeldatud vabannastumine, esimene, ükskõik, mingisugune. Ma olen mööda pannud ja kus oli viga tehtud ja aga nendel ei ole. Ja, ja see on väga häiriv asi, Donald kohtlane ta endale ei ole, lihtsalt siis kogemust. Aga ei, me võtame selle näituse, kui oleksime selle vaatajakogemuse. Et ühelt poolt mulle väga meeldib, eriti kujuneks kõrgem Kunstikool, sai oma nooruse galerii et siis nad need tööd nii-öelda saavad sellest kaitsmise olukorrast nagu ka mingisuguse avalikkusega, ütleme ma tahan, kogu aeg on tunne, et seal koolis tehakse kõvasti midagi. Et muudkui tehakse, küla nägemist tehakse ja noh, seda väljundit nagu ei ole, teiselt poolt jälle olen ka ise teinud seda kriitikat. Nooruse galerii suhteliselt, väga hea pind, onju, aga siis näidatakse väga palju kooli töödelda, näed, ma näen ise nagu väga sellist kahetist suhet ja ütleme, mul endal galeristina nagu see probleem vaikselt näiteks maaliosakonna kaitsmised on alati meie majas ja ma olen ka muidu võtnud üliõpilaste töid, et noh, et seekord on Kirke Kangro kureeritud üliõpilaste näitus aga oli eelmine aasta Raivo Külamehe siis Eesti kunstiakadeemia meediaosakonna üliõpilaste töödest näitus. Siis mul ongi nagu noh, just see probleem, et ma ei saa nagu tegelikult ju sellesse näitajatesse suhtuda samamoodi nagu nagu mingisse tavalisse näitusse, sellepärast et seal kunstnikul puudubki eksponeerimis kogemusi, mul puudub tema töödest mingisugune kogemus, et see, see näitus saab mulle ka kunstikriitikule hakata tööle, tegelikult alles retro aktiivselt. Et noh, et enne seda on see niisugune, noh, ma saan heal juhul teha reportaaži sealt näituselt, et noh, et olid siuksed autorid ja siis neil olid seal mingisugused sellised tööd justkui aga mul on väga keeruline, nagu selle autori loomingu kontekstis seda teost kuidagi kontekstualiseerib. Teine variant oleks nagu rääkida sellest, mida ühes või teises koolis tehakse, et vaata see koolinäitus kui näide sellest, mida seal koolis tehakse. Aga siin võetakse lihtsalt seid, iga-aastane kogemus, viga aastastele. Et tegelikult mingid asjad hakkavad lihtsalt korduma. Mis on paratamatus ja mis ei ole tingimata nagu jälle halb, onju, ma ei julge nüüd hilisema kogemuse põhjal öelda, et see on halb, aga lihtsalt, et kuivõrd on sama programm samad õppejõud siis noh, mingisugused hormoonid hakkavad korduma, et kui sulle õpetatakse kogu aeg, kuidas figuuri maalida ja see on väga oluline munitsipaali osakonna paka programmis on väga oluline figuuri maalimine siis paratamatult, et teemad, mis nagu programmist kohustuslikena läbi jooksevad, et need jõuavad ka sinna nagu lõputöödest saad. Et siis mul on nagu enese jaoks nagu väike selline lõhepealset. Võib-olla see probleemipüstitus tuleneb üldse sellest, et ma tegelikult see on nagu mingid valed eeldused sellele üliõpilastööde näitusele. Kui sul on selline probleem, et nendel inimestel puudub mingisugune loominguline pagas, ei saa lähtuda nende loomingu kontekstis, aga sa ei saa lähtuda sellest ametlikust kooliprogrammist ka natukene absurdne. Et sa hakkad siis õppe juurde rolli mängima, et kes, kes ta on saanud oma ülesannetega hakkama või ei saanud seda ja seda ei saa siis nii lume alles siis saab igalt näitustega kunsti täitsa käsitleda puhtalt loogilisest vaatepunktist ja võib-olla see on seal lahendaksime jaoks. See tundub tegelikult päris hea mõte. Kui sa selle nüüd veel niimoodi sõnastasid, et noh, et võtame nagu selle sotsiaalse kontekstiga nimetame siis tahtropoloogiliseks lähtepunktiks. Et selles on täiesti iva. Sest sest see on täiesti kui me loeme näiteks koopa koolidest, meil on mingisugune suur album, raamat noh, siin on näiteks kunstikriitikuna, ei saa ju läheneda nendega koopa maalidesse niimoodi, et et sa hakkad nende küünal, kunstnik kriitilist teksti kirjutama. Union. Milles alustad, sa, sa ikkagi alustad sellest, et, et need on koopamaalid ja nüüd meil on mingisugune maagiline funktsioon, esimene asi ja siis sa viid kursi eluviisiga, kuidas need inimesed koopades nii-öelda elasid ja kuidas, kuidas jahimehe jaoks oli tähtis see kujund ja ja kuidas see võib olla, arenes mingisuguse topise tegemisest ja see on juba teine. Abstraheerimistase seal on juba joonistatud, et ei tehta enam topist selle maagilise rituaali jaoks edasi ja me arvestame kõik sellega. Kui ma seda albumit võtame, siis ma saan väärsejad, kirjeldus, kuidas inimesed elasid, mis oli nende mõttemaailm ja elutingimused ja nii edasi ja siis me saame neid koopamaale vaadata, meil on see nihutada suur elupilt, on loodud see kontekst, see taust. Ja siis me saame vaadata neid koopamaale, neid loomi just selle inimese pilguga, kes neid tegi, seal on väga väärt ja see teeb meid rikkamaks. Aga miks me ei saa näiteks kunstitudenginäituselt teha samamoodi? Segage hea retooriline küsimus. Paralleel lihtsalt oliseni kuldne. No tõesti, ja siis meil tõesti lähevad need probleemid, millest sa rääkisid, ei ole, konteksti, on kontekst olemas, kõik, kõik, mis ümber toimub nende inimeste ümber, seal mingi kontekst, milles nad loovad seda oma teost, milles nad teevad seda, neid, seda tuleb arvesse võtta. Mina arvan küll. Külastasin ka noort kunstikriitikut Triin tunnistad, kes mõlemast skulptuuri üliõpilaste näitustest sirpi kirjutas. Tulgiste jaoks oli tegemist esimese katsega nii-öelda noorte näitusest kirjutada. Torkab silma tema püüet näituseid tüpoloogia alusel eristada objekt versus installatsioon ning teoste ainese kirjeldamine toon tsitaadi tema artiklist. Nooruse näitusel on tegemist iseseisvate materjali kesksete objektidega, mis enamuses ei suhestu konkreetse ruumiga, milles neid näidatakse, ega ruumiga ühiskonnaga, milles nad on loodud. Kunstimajas veeritud installatiivsete teosed tegelevad seevastu aktiivselt nii galerii kui ruumiga aga ka sellest väljapoole jääva geograafilise mõttelise ja virtuaalse ruumiga kasutades selleks tihti juhuslikke materjale ja erinevaid meediumid. Tsitaadi lõpp. See üldistav kirjeldus on väga tabab ja annab aimu kahe näituse ideoloogilise lähtepunkti erinevusest. See on ka kõik, mida kunstikriitilisest positsioonist saab näituste kohta öelda, sest teoste tasandil jääb Tulgiste nagu kõik teised klassikalise kirjeldava reportaaži juurde. Tsiteerin Kristin Reimani määrib, koosneb mitmekümnest, mitte kuiva värviga võõbatud laest alla rippuvat traadist ning sunnib vaatajat installatsiooni sees väga ettevaatlikult ja teadlikult liikuma tsitaadi lõpphinnang ja mingisugune muu kontekstualiseerib peale selle, et tegemist on teosega, mis tegeleb ruumiga ja et see on välja murdnud klassikalisest postamendile asetamise kaanonist jääb teostele andmata. Triin Tulgiste ära, et siis kõik ausalt ära rääkida, mina olen tartu kas ka ristina tööl, sina töötad nooruse galeriis. Nii et me mõlemad oleme nagu nende praegu avatud skulptuuri näitustega ka puhttööalaselt väga otseselt seotud. Aga. Nende lepingulise tööga seotud olemisele ujutavad, näitasid mõlemad ikka kui kriitikuid ja näitustega siin ja praegu seoses ongi tekkinud tegelikult pigem nagu sellise kunstikriitikupositsiooni probleem, nii et ma olen siin Ahti Seppeti ja geenisolotkoga rääkides üritanud nagu seda situatsiooni natuke alla joonida või küsida nagu selle järele kuidas ma nagu kunstikriitik, kuna peaksin töötama nagu üliõpilasnäitusega nemad olid nagu kunstnikud ja nende, noh, ütleme arusaam minu probleemist oli kahtlemata natukene nagu teistsugune, siis ma mõtlesingi, et nonii, et sinuga, Me saame äkki isegi noh, nagu nagu lahatav ja vaadata rootslased ja see reaalselt nagu ussikriitika positsioonilt. Et noh, et mida hakata peale nii-öelda üliõpilasnäitusele, et noh, et tegelikult on ju kõik nagu tore, on nord autorid ja on palju töid, aga see probleem, mida mina jooksvalt läbivalt kogu aeg nagu sõnastan, ongi see, et, et põhimõtteliselt on tegemist täiesti tundmatut autoritega ja, ja ma nagu näen seda näitust tööle hakkama enese kui kriitik oleks ikkagi alati alles nagu sellises tagasivaatava situatsioonis, et kui ma näen seda autorit veel kuskilt siia Ta tuleb kunstiväljale ja jääb siia, et siis see tema varasemate tööde nägemine hakkab poolesse retrospektiivsete minu jaoks tööle või kuidas sulle nagu see üliõpilastööde näitus institutsioon nagu, nagu tundub Noh, kahtlemata asjaolu, et siin on nii palju esiteks erineva tasemega töid ja üldse nii palju töid, mis nooruse puhul on ka väga lõdvalt seotud ideeliselt, mis ongi see ideed tegelikult lihtsalt näidata neid töid. On õpilased teinud kooli ajal, aga et see on siis toodud ka mingisuguse pealkirja alla kokku, millega nendel töödel võib olla, ei ole otsest seost, väga paljudel mu enda taust on rohkem selline, ma olen töötanud näitustega, millel on mingi selge ühine või kus kõik tööd peaksid kuidagi tulema kokku mingil viisil sellise ühise platvormile. Et siis siin sellest kindlasti rääkida ei saa, et siin see on pigem selline Vunder kammerkus, siis võid leida väga selliseid veidraid ja samas väga huvitavaid ja võib-olla ka väga igavaid asju, et lihtsalt, et et ta on lihtsalt selline koondpilt läbilõige mingisugusest hetkest, mis siis toimub kunstihariduses. Et selles mõttes kindlasti ta ei ole nagu võib-olla selline klassikaline näitas juba, millega mina olen varem kokku puutunud kriitikuna? Ma ei ole varem kirjutanud ühestki üliõpilastööde näitusest. Tähendab väljakutse, kuidas läheneda sellele näitusele nii et mitte olla liiga ülekohtune. Sest et kindlasti kuna need tööd on nii erinevad igas mõttes, et, et üldse, et kuidas leida see tasakaal, keda kajastada, kuidas kajastada ja milline peaks olema selle siis selle kriitika kitsamas mõttes osakaal tagasiside mõttes siis kui, siis konkreetselt mingite igal väljatoomine näiteks, et kas see on nagu vajalik, vajavad nad just sellist heatahtlikku toetavat armastust, mis võib-olla aitaks neil kuidagi tõestada ennast hiljem või nende kahe näituse puhul. Minu jaoks ongi kõige huvitavam aspekt võib-olla see, kuidas seal esindab siis võib-olla kahte erinevat arusaamisskulptuuris. Et kui see, olgu see näitus, on rohkem skulptuur kui kolmemõõtmeline objekt, mis on siis lihtsalt siia galeriiruumi asetatud et võib-olla ka mõnest teisest Kaläriseda suhestusele, Hei, galeriiruumiga ja paljud võib-olla ei suhestu otseselt ka üldse selle sotsiaal keskkonnaga, kus nad on loodud. Et samas, kui me läheme Tartu kunstimajja, siis selle näituse nagu ambitsioon suhestuda niisele galeriiruumiga kuidagi panna vaata et aktiivselt selle ruumiga suhtlema, kui siis üldse oma sellise ühiskondliku ruumiga või sotsiaalse keskkonnaga, vahest tunne, et see on hoopis teistsugune. Et siis võib-olla ongi, et nooruse näitas, kui, kui selline klassikaline vastamendile asetsev skulptuur kui ka siin on see tuuminstallatsioon rohkem. Aga siiski mulle tundub, sest nende lähenemised väga erinevaid, et üks on selline, vaata et kaasav, selline võib-olla teataval määral ebamugavustsse, opositsiooni asetav, sunnitada galeriis käituma, võib-olla teistmoodi ronima mingitel tellingutel või ekslema kuskil värvinööride vahel. Asi on ikkagi küllalt turvaline galerii keskkond, inimesed vaatavad aknast, nad saavad aru. Tegemist on skulptuuri näitusega esimesel pilgul, et kunstimaanäitus on võib-olla selline klassikaline kaasaegse kunstinäitus, mis nagu ei ole nii meediumipõhiselt defineeritav, kui siin. Aga seal on ka ilmselt nagu näituse lähtepunktid selles suhtes erinevad, et kui kunstimajas väljapääsu maastikud on Kirke Kangro kuraatoriprojekt kuigi tal oli seal rida nagu nõuandjad ja nii edasi, aga, aga suuresti Digisena näitsik Kirke Kangro ja aga nooruse näitus on selline noh, nagu kursusetööde näitus mingis mõttes oli skulptuuri kursus teemal öö ja päev või noh, et, et selle tulemusena, kui need teosed sündisid, selles mõttes see nagu valikut ei tehtud, nagu neljalt alustanud. Näitus enese kokkupaneku loogika on teine. Ja ei, ma arvan, et siin on ka see kaks erinevat tähendust kuraatoril. Et kas mõista kuraatorit kui sellise professori, kuna see kunstiväljal töötav isikuna, kes siis mõtestab, koostab mingi sellise kindlalt mõtestatud näituse, mille iga töö on siis väga hoolikalt valitud terviku suhtes või siis see on rohkem selline kuraator kui lihtsalt inimene, kes esindab mingit näitust ja vastutab siis selle ülespaneku eest ja nii edasi. Et neid kasutatakse meelselt, mulle tundub nad sama sõna võib tähistada väga erinevat asja, et et siin ongi näha, et ka sellel näitusel on nagu ametlik kuraator olemas. Kuid siin ei ole siis neil sellises mõttes kuraatoritööd näha nagu meie võib-olla oleme harjunud mõtestama seda mingis teises kontekstis. Siin väljas olevad tööd on hästi kursuste nägu, et, et siin ongi, et tõenäoliselt lätlastel on olnud metallikursus kus nad nagu lihtsalt õpivad metallides, ütleme siis, enne kui näha, et sa näed materjalipõhiselt, et on olnud kursus a'la graniit ja siis sa näed, mille inimesed on õppinud graniidist tegema või siis on pronksskulptuur või mingisugused silikoonid, millised uuemad materjalid. Ja siis see tulemus ongi siin näha, et et see on nagu kuidagi tagasiviidav mingite kursuste, nii ka väljaspool seda öö ja päeva vabakursust. Siit tulenebki nagu see, see küsimus kohe, et noh, et mis on nagu selle näituse puhul see kõige pädevam lähenemispunkt Tundub, et võib-olla see ongi siis selline hästi klassikaline nagu kriitika võib olla. Ma pean natuke võib-olla moest läinud või sa lihtsalt autorite kaupa võtad esiteks, valinud välja endale huvitavamad altarid ja siis keskendud nende lühiksikutele töödele ja teistele tagasisides ta ei olnud selles valikus või võisin üldistusena raske teha kogu näitusekomplekti kohta peale siis tõesti see, et tegemist on materjali ja vormipõhise kunstiga mis tegelikult ei ütle skulptuurinäituse koha nagu otseselt sisuliselt mitte midagi. Paratamatult tekib natukene see situatsioon, et ta nii et tuli näitusele ja siis täiesti reportaažid on noh, mida näiteks justkui pidi enesest kujutama noh, selles mõttes, et oli skulptuur ja olid üliõpilased siit riigist, sealt riigist ja kolmandast riigist ja siis Abstraktseid geneetilisi objekte ütles, et noh, et kogu see asi muutub natukene selleks, et, et oli seitse maali viisorit punased aga see kuidagi varastatud juhtub, ja see ongi nagu see probleem, mida mina nagu natukene selle näitusega näärme nakkuse retseptsiooni peale mõtlema, et noh, et see hakkabki juhtuma, teine võimalus on avada seda näitust selle kooli enesekonteksti seisukohta. Et nii, et nüüd kõrge pool näiteks on ju nii võtta, mis on skulptuuri ja siis, et noh, et milliseid üldistusi me saame selle kohta teha üks kord probleeme, mida tähendab see, et noh, need üldistused akvad aastast aastasse korduma. Et see lihtsalt juhtub ja see on see, mis mulle natukene nagu probleemidega. Ei, et noh, et, aga selles kontekstis see ei tundu ka nagu päris see ei tundu pädev, aga see ei tundu jätkusuutlik lähenemine, sellepärast et nad on olemas traditsioon. Mina ütlen, et noh, et näitus justkui peab toimuma eriti nordkooli galerii sinna, kuhu toimuvad samamoodi kunstimaja, ma olen ikkagi alati sisse võtnud ka mõned üliõpilastööde näitused. Ja Reet Varblasele on ka neid lugusid näituste kohta ikkagi nagu tellitakse, sellepärast et, et iseenesest olu neile seda järelkasv nagu pea toota. Aga mul kirjutajana tekkinud nagu probleem selle tekstiga Ei no ma täiesti mõistan sind, pean ütlema, et tantsutundeid ja mõnes mõttes see ongi problemaatiline, mul jällegi sellel head vastust, et mis see hea lahendus oleks, et, et ma ei oska seda öelda hetkel. Kui palju sa oled jälginud seda, mida Gregor Taul EKA galeriis teeb? Et mulle tundub, et on EKA galerii natukene konkreetsemalt sellise pisiku näitustepõhiselt üles ehitanud mitte nüüd, see on ka jälle meelevaldne üldistus. Noh, mulle tundub, et on selle näituse kui, kui sündmuse peale seal väga palju rõhunud ja ma ausalt öeldes väga täpselt ei adu, et noh, et kas see tulema vähem või, või noh, kuidas see EKA galerii kontekstis hoopis teine asi on palju, palju väiksem ruum ja see on põhimõtteliselt nagu EKA praeguse sellise ajutise keskuse fuajees kiru stalinistlik fuajee. Ma ei ole kahjuks ise sattunud sinna väga tihti, sest meie lahtioleku ajad kattuvad suures osas, aga just nagu sa välja tõid, see suurus on väga oluline, et kui see galerii oleks ka väike sena, oleks võib-olla huvitav teha tegelikult isikunäitusi või mingeid kontsentreeritum, aidaa töid, aga kuna ta on nii suur, siis ükski tudeng või isegi selline väike tudengite grupp nagu selle ruumi täitmiseks tegema väga palju tööd. Ta ütles, et ta ei suuda teha nii, et, et see selline suur ruum, mis on ühelt poolt suur luksus tegelikult ka piirab selle näituste valiku. Et see nõuab lihtsalt palju töid, mida enamasti siis on mõistlik nagu kooli poolt korraldada kursuste näitustega selle üldse, selle näitasid valiku poliitika koha pealt ja mina hetkel ei ole selles osalenud veel. Ma tulin siia tööle siis, kui see oli juba paigas pikemaks perioodiks. Ma ei tea, kuidas kujunema järgmiseks perioodiks. Aga ma eeldan, et kool, kool jätkab seda, et kõrgemale kunstikoolile ka oma sellest spetsiifikast meiega kõrgem Kunstikool tegeleb. Et võib-olla sealt ei tõuse nii palju esile siukseid, üksikuid isiksusi nagu Ekast dekas. Võib-olla selline isiksusepõhine lähenemine võib olla õigustatum, arretsiin pigem nagu võib-olla kursuse formaat on huvitavam ka. Meil on ka lihtsalt rakenduskõrgkooli funktsioon, see lähenemine. Et, et jah, et see on ilmselt sellest tingitud ka veel võib-olla mida võiksin galeriis rohkem olekski võib-olla kooli vilistlaste isikunäitusi milleks annab võimaluse kelder, keldriruumid, mis on rohkem liigendatud ja milleks on huvitavam töötada, mis ei ole nii senine noh, ütleme nii, et see galeriiruum ise ja koguni spetsiifika panevad need piirid päris selgelt paika. Milliseid näitusi siin on nagu võimalik, korraldanud? Üliõpilastööde näitustel käsitlemisega seotud raskuste kaardistuse fooniks on ilmselt mõistlik võrdluseks tuua põgus paralleelne kutselise kunstniku näituse kriitika lähenemispunktidega. Selleks paralleeliks sobib suurepäraselt veel 29. detsembrini Y galeriis eksponeeritud Kirke Kangro isikunäitus salud. Luues hüpoteetilise situatsiooni, kus ma sellest näitusest kirjutama hakkaksin, mis võib ju iseenesest ka juhtuda, jälgige paari tuleva nädala ajalehti. Alustaksin näituse iseloomustust sellest, et see koondab kaht Kangro loomingus olulist, ent kohati raskesti teineteisega suhestatavad tendentsi. Esiteks personifitseeritud ellu astunud ruum, mida näitusel esindas video iseseisvalt mööda kortereid sõitvat toolist pealkirjaga kummitus. Ja teiseks perverssed võimu sümbolid, mis on küllili kukkunud butafoorsete sammaste kujul asetatud Y galeriisuurima saali põrandale elustanud ruumi heaks näiteks Kangro varasemas loomingus on fotoseeria toad mille näol on tegemist autoportreede sarjaga, kus kunstnik kujutab end erinevate võõrastele inimestele kuuluvate tubade sisustuse osana kummastunud võimu sümbolite monumentaalseid. Heaks näiteks on must objekt, mida võib kujundlikult kirjeldada kui klaverijalgadel tanki. Neid kaht tendentsi ühendab kummastus õõd ent lahutab ühe isiklikus ja teise poliitilisus. Y-galerii põrandale laotatud omaste Fallilisus aga toob nii selgelt esile võimu sümbolite seksuaalse potentsiaali, et nad kaotavad oma poliitilise tähenduse ning hakkavad Kangro töödest õhkavad isikliku õõva ümber mõtestama kui käsitleldamatut seksuaalset jõudu. Äsja toodud kirjelduses hakkab esmalt silma, et viidatakse autori loomingus varem esinenud tendentsidele. Kunstnikul on kujunenud omaloominguline biograafia oma teemad ja teiseks, kõik, mis autor teeb, asetub selle varasema foonile ning uued teosed saavad oma tähenduse läbi selle, mida kunstnik on varem teinud. Paratamatult kujuneb kriitikul ka professionaalse kunstnikupraktika suhtes välja oma lähenemine ning Kinglikud vormelid. Ent need on motiveeritud konkreetse kunstniku loomingulisest praktikast ning selles mõttes kandvad ega sõltu oma sisus nii otseselt kriitika normeeritud vormidest nagu saate alguses kirjeldatud üliõpilastööde näituste käsitlused. Tänane Kunstiministeeriumi näitusesoovitus sõitke liiga ise lähen samuti alles paari päeva pärast ega oska näituseid vahetu kogemuse põhjal veel iseloomustada. Aga julgen soovitada, kui 15. detsembrini arsenalist eksponeeritavad skulptor Ginters Krumboldsi isikunäitust ja minu jaoks ühe Läti huvitaibama noore skulptori Ivar strulle näitust Alma galeriis, mis on avatud veel 24. jaanuarini. Paju luba tundubki armans tšeltši hajuvate maastikke, rajad, mis on eksponeeritud Krimmis veel kuni 26. jaanuarini. Ent nagu öeldud, ei ole ma ka ise ühtegi neist näitustest veel vaatama jõudnud. Ehk saan midagi lähemalt öelda ja soovitada mõnes tulevases saates. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Tänase saate keskmes oli skulptuuri üliõpilaste näitus öö ja päev nooruse galeriis ning Kirke Kangro kureeritud samuti noori. Skulptorid koondab väljapääsu maastik Tartu Kunstimajas. Üliõpilastööde näituste käsitlemise iseärasusi aitasid kommenteerida kunstnik Jevgeni Zolotko ja kunstikriitik Triin Tulgiste. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium. Tusena laupäeval kell 14. Null viis.