Tere, Beethoveni sõber on jälle siin tulnud selleks, et võita teie poolehoid järgmiseks tunniks. Kõik see peen ilu, mis viimaseid rännakuid kaunistanud, jääb meist selle tunni jooksul maha kohe kaugele. Võtame seljast tikanditega kuued ja jalast lipsustatud kingad. Tõmbame selga koduse tagusest särgi ja surume jalga viisud, mis kõik omajagu päevinäinud olemisega koguni sedavõrd, et meil pole aimugi, kui mitu põlvkonda neis enne meid põis ringi katsuda. Vaja on seda selleks, et läbi astuda, tee, mis lõpuks pistis meidki kingadesse ja tõi meie rahva seast esile suurmehed kellest mõnel on peaaegu koht Beethoveni sõbra nimekate sõprade Wagneri jaga Beethoveni enese kõrvale. Nende kahe viimase üle jäävad sakslased sekka madal, maalasedki alati rahvuslikku uhkust tundma. Ja meilgi. Kui jagub küllalt ausust ja otsekohesust, tuleb oma viimaste sajandit intermuusika kunsti edenemisest loovutada omajagu just sakslastele ja saksa like tavade ülevõtmisele ja mahakirjutamisele. Nende kahe viimase sajandiga, mis tõid Eesti rahva pärisorjusest välja ei ole me enam aega kaotanud. Lõpuks on ju liider Tafeli ajastul vallandanud rahvuslik ärkamine päädinud Eesti inimeste seast võrsunud loojaga, kelle muusika on juba kolm viimast aastat järgemööda osutunud kogu maailmas enim mängituks kõigist elusolevaist heliloojast. Muidugi oli see viide Arvo Pärdile. Aga meie jääme kaugemasse aega. Tänast Beethoveni sõpra huvitab iseäranis sakslaste liider, taastalli tungimine meie ellu sellest korraliku tõuke saanud imetabane revolutsioon, mis andis eesti rahvale tagasi iseteadvuse ja tõstis esile oma rahva seast pärit paremad pojad. Mitte viimased alati kohe suure hurraaga toimuvat oleks jälginud. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Ülemöödunud kümnendil, 90.-te aastate alguses sattusin Põhja-Itaaliasse, uudistame väikelinna eluolu. Linn oli kaunis nagu üks Albi väike linn olema peabki. Kaunid voored, kõrged mäed, erakordselt avarad vaated ja mägine õhk. Sattus olema veel kevad, takkapihta oli õhus veel midagi, mis mõjus inimestele ergastavalt. Villad nende mägede külgedel olid tõsi, üsna eri mõõtu, nagu olid eri mõõdus ka viinamarjaväljad. Kell oli neid rohkem, kellel vähem kui aga peremehed jõukuse vahest hoolimata teel kokku, said käidud ikka rõõmsalt ja väga pikalt lobisema. See oli alles sissejuhatuse eest. Õhtul kogunesid needsamad jässakad mustapäised Itaalia Mägilasedama linnakese südames asuvasse majja mis oli täis imelikke lõhnu. Segiläbi, pitsast veinist ja mingites toona üsna tundmatutest maitse aina ruumidest sai kokku imeliku mälestuse, mille tipuks kujunes just lauast tõusnud meeste müriseb laul. Kõik, mis vanajumal meistesse oli pistnud, kõik otsis väljapääsu. Piano ja Cresciendav peaaegu puudusid kivist saal terve kontserdi vältel meeste hääli täis. Näis olevat peaaegu reegli ees need, kellel oli, et rohkem antud kannatas samas naabrist enam viisipidamatuse all. Õigupoolest oli see hõiskamine Eestist tulnud kõrvadele mõneti valus. Seest Braavitas valu, rõõm ja pühendumus, mis põlvpükstes meeste oma viie 60 laulja silmist kaugele näha oli. Ja kui see lihtne kontsert kord otsa sai, istuti tagasi lauda. Sel hetkel ei olnud enam miskit imestada, miks kontserdisaal pitsa järele lõhnab, sest needsamad pitsad olidki ukse taga kannatlikult lauale pääsu oodanud. Ei jooksnud Euroopa aastasadade eest veel rahvusriikide piire pidi nagu oleme korduvalt igasugu näidete varal juba veendunud. Ehk oli tähtsaimegi mõni üksikkeskus või koolkond või hoopis mõni maantee, mida mööda reisija piirkonda oma mõju maha jätsid. Itaalia poole alpides on täielikult või osaliselt saksakeelsest kultuuriruumist ehk Saksa-Austria või Šveitsi aladelt ainult kukesamm liider, tahaffelli laulutraditsioon koos kõige selle juurde kuuluvaga on aga nimelt pärit saksa kultuuriruumist. Mis muutse Itaalia Mägilast ühine valjuhäälne hõõrutamine tol kevadisel õhtul alpi mägikülas siis muud oli. Külakesest juba mõnisada kilomeetri põhja poole Baierimaal armastatakse neid laule laulda oma armsas saksa keeles. Lihtne laul, lihtne traditsioon, oleme siis lihtsad meiegi sellest rääkides, mida siis Seleva liider ta seljal kõige lihtsamas eesti keeles õige mõista. Mina leidsin oma vaste. See on laulu laudkond, seon, laulu, Laatkond, Lehtud tahvel on laud või tahvelliider on laul. Liit on laul ehk laulud laulu laudkonna tõlitsusele. Ethani sõber palus abielupõlise laulumehe kümneid ja kümneid aastaid meeskoori ridades kaasa löönud Vello Mäeotsa. Ja seepärast, et rahvusmeeskoori endise rammi ridades on ta otsatu Maran kordi sattunud isegi Saksamaale sageli neisse piirkondadesse, kust liider tahvel esimesena õide puhkes. Niisiis laulu laudkond? See on minu meelevaldne tõlge, kannab mõte hästi edasi, annab edasisele, mõtle, sest laudades nad istusid algupoole praegusele. Vaevalt et nad nüüd kogunevad, ainult need, kõik need saksa koorid, meeskoorid kogunevad nüüd laudade taha, ainult veenatega võtavad nad, nendel on omavaheliselt lauluvõistlused ja ja mida kõike nõnda, et ega nad nüüd enam ainult laulud, et laudade taga ei laua ja seakooti ja õlut peale, aga õlut joovad nad ikka oma proovides. Seakooti seda ei tohi siiski alahinnata. Kes vähegi Saksamaal või mujal Saksa kultuuriruumis viibinud ja püüdnud meestega vabamalt jutule saada, teab et sama kehtib kõhule kohta. Piltlikult kaks vaala kolmest ongi nüüd nimetatud, aga see viimane, see kolmas no juba lausa 19. sajandi algupoole hakkasid tekkima meestelauluseltsid. Neid nimetati menerghorfer. Ja need seltsid siis hakkasid arendama ja tellima laulusid heliloojatelt, kes neile kirjutasid. Ja need laulud, mida nemad laulma hakkasid, need olidki need liider, tahvli laulud, Need liidrid, tahvel mõiste tähendab ühelt poolt need lauluselts, teiselt poolt tähendab ka seda lihtsat laulu. Neljahäälset hakkab bella koorilaulu. Sellisele harrastuskoorile. Sinna kutsuti üldiselt ikkagi nähtavasti natuke jõukamat rahast vähemasti algupoole. Nii nagu see ka Eestis oli, et need olid kirikuõpetajat, kooliõpetajat nõnda edasi. Ja need sängerferainid ehk siis liider tahvli kooskäimised olid väga huvitavad selles mõttes, et ega nemad ei kogunenud siis kuhugi harjutussaali istunud sinna dirigendi juhatusel toolidele ja hakkasid metsikult harjutama ja vaeva nägema. Need olid kooskäimise kohad, kus rööbati õlut, söödi seakooti ja kogunes palju rahvast kohale tuldi siis seakoodi, õlle või laulu pärast, seda nüüd raske öelda ikka hiljem aina. Mida aeg edasi, seda rohkem ikka laulu pärast. Aga üks kirjeldus, mida ma olen lugenud, oli niiviisi, et tuldi kokku kokku ja kõigepealt söödi kõhud täis, hõivati kõvasti õlut või veini. Ja siis jagas kelner laiali, noodid ja koorijuht, tõusis, ütles, andis helistiku ja hakati laulma ja kõlas võimas meeste laul, üldiselt ikkagi meestele. Me oleme käinud paljudes kohtades Saksamaal, neli korda käisime Lääne-Saksamaal ja ja igal pool olid kohalikud koorid neid vastu võtmas, ka nemad laulsid enne paar laule, siis meie ja see koorilaulu see tegevus on nendel nisu naa, joo meestel selle asemel, et ainult õlut rüübata, siis lauldakse ka ja siis lubatakse õlut. Nii et, et selle võrra siis jääb seda õllejoomist vähemaks. Maname teie silme ette asjaarmastajate laulu liikumist uurinud Martin Lutheri kirjelduse 1845. aasta Saksamaalt tarvistatist otse Frankfurti kõhu alt. Üsna sarnase sellele, millel oli sattunud ka Mäeots. Bet luuseri uurimistööd on enamjaolt keskendunud Prantsusmaale ja teistele piirkondadele, kus prantsuse keel senini rööbiti teiste keeltega käibel nagu Šveits või Helsas. Pole ime, et sealt saata ainest ka võrdluseks. Saksamaal pole avalikke kohvikuid. Nende kooskäimise kohtade asemel on kooriseltsid, mida nimetatakse liider, krants ja liider taas seal. Koosolek algab õhtuti kell seitse v8 suures saalis, kus kõigi saabumist oodates võib süüa lambakarbonaadi ja kartuleid. Kui kõht on täis ja kurk pudeli õlle või veiniga loputatud, siis toob keldri teile tenori või bassinoodid. Dirigent näitab valitud loo annab hääled ja näitab käega ette liikumise ning te kuuletegi suurepäraselt kõlavaid koore. Sageli ühinevad nende seltsidega daamid ja ma kuulsin paljusid preili tunnustatud asjaarmastajaid, kes vahelduseks koorimuusikale esitasid mõne lüürilise või särava soolopala. Kõik koorid, kvartett, Tiidja, soolod esitati suurepäraselt, samuti kõik sõid ja jõid väga palju. See on asi, mida Saksamaa. Nii oli see aastal 1845 pean praegugi. Ma olen ise olnud ühel sellisel õhtul, kus kus see liider, tahvel lausa särama lõi. Nimelt Me rammiga olime esimest korda Lääne-Saksamaal 1974. aastal. Ja sõitsime läbi värgisse sland, sealsed piirkonnad ja meid võttis vastu ka Kölni politseimeeskoor on, meil oli ühine kontsert, emad, politseimeeskoor laulis paar laulukontserdi alguses ja siis laulsime meie täiskava ja õhtu õhtul oli pärast suur pidu. Ja see oli nüüd tüüpiline selline liider, tahvelistumine, kus me istusime laudades ja sõime, jõime ja laulsime, mitte võistu, aga laulsime kordamööda. Econeid, toredaid Haine rööv, Slim, mis on siis suu verd, üks ilusamaid laule, siis laulsime Linden, Baum ehk üks, üks kask meil kasvas õues, muide see oli minu elu esimene laul üldse, mis mina laulsin, et pääseda mingil määral noh, kuhugi muusikakooli sisse näiteks. Linn pärnapuu küll tõlkes, aga meil tuntud kui kask, mis kasvas õuel tuntud nii laialt passis teiste seas ka saatesarja laulge kaasa, kus sajad inimesed Jakko Maltis vedamisel laulust rõõmu tundsid. Eks me ka uue just ma. Ka saage ka Smi ta jaa, ta moos. Ta ja. Ent kelle lauluga on tegu, sündis pooltundmatu nokastanud kunstniku sulest kõrtsi taganurgas. Kaugel sellest kasekese laule NAGU Vello Mäeots ka välja tõi. Algupärasel pärnapuu, Linden Baum, on pärit sakslast ehk suurima romantikast laulumeistri Franz Schuberti enda loomingust. Jääb vaid küsida, kas suurmeister Schubert tõesti lõigi laulu sellisena. Ooey. Just nõnda nagu listi või Schopeni või kelle iganes armastatumast loomingust on sündinud töötlusi oli mutandi eest seegi siin. Kuidas siis Linden Baum algupäraselt kõlas tahtes Subertile ja saksa kultuuripärandile vaid head, kuulame seda parimas võimalikus ettekandes alles mõne aasta eest kõrges eas lahkunud sakslaste suure uhkuse bariton tiitrifisher Tiiska uuenda esituses. Kui tahta olla korrektne, tuleb kindlasti lisada, et Linden Bauman, viies osa Schuberti laulu tsüklist. Talvine teekond. Liider tahvellaulud, psalmi laulud seal ei ole mingisugust, väga suurt Polfoonilist arendust pole olemaski, sellist ilma dissonantsi, delta jah, ikka konsonanssidega ja lihtsalt lihtsa lihtsa thermooniad kolme tuuri peal võis teha päris mitu laulu. Ma ei tea, kas, kuidas nüüd tuuridesse suhtuda. Seal võis ikka kahetuuriga hakkama, saad, tõsi küll, liider, tahvel võib neljahäälse koorilaulu asemel sama hästi tähendada soololaulu mitmetuuriga siis iganes. Ei oleks arvatavasti lihtne leida Schuberti loodu hulgast kahe duuri laule. Aga kes ei suudaks ette kujutada, et neid värvilt ilmekaid, ohtrate viniettide ja sädeleva klaverisaatega laule ei võiks esitada ka nõnda, et kaob kõik peen jättes alles vaid meloodia ühes ise kootud ja väga lihtsakoelise harmooniaga. Kui ikka viis on meeldejääv, jääb mällu ketrama ja kaunimaid neist tahaks ju ise väga ette kanda. Aga siis on Winjetid ja faktuuri algupärane põbelus juba koormaist. Küllap need liider tahvlit ka sel moel sünnipäralt peenemast kraamist rahva sekka jõudsid. Samast aastast, kust pärines ka Martin Lõõnzeri olustiku kirjeldus on teada ka miskit epohhiloovat. Esimene laulupidu Saksamaal oli 1845. aastal vürtsburgis ja selle korraldas vürtsburger liider Chafelvat. Kooride nimed olid ka niimoodi liider, tahvel ikka liider, tahvel igal pool. Ja see oli siis võrdlemisi võimas pidu juba tookord, seal oli tuhandeid lauljaid ja kuulajaid. Ma ei tea, kui palju. Või siis, kui tahta kogu Lääne-Euroopa laulupidude traditsiooni kaevuda, tuleb nihkuda veel paar aastat varasemasse aega vürtspurgist kolme-neljasaja kilomeetri võrra edelasse. Esimene laulupidu peeti 1843. aastal Zürichi linna välja. Ja tõesti, juba kaks aastat hiljem korraldati üsna sarnane piduga Saksamaal vürtsburgi linnas. Jäätiate mänguga suur laulumeister. Schubert siis lisama, et arvatavasti aegade suurim Lääne-Euroopa laulupidu on seotud nimelt tema nimega. Kui 1928. aastal korraldati Viinis laulupidu tähistamaks noorelt surnud Franz Schuberti sajandat surma-aastapäeva. Kas kujutate ette lauljate väge, mille ridades on ligikaudu 200000 lauljat? Kaks Tartut, pool Tallinna? Selline pidu peeti kahe suure sõja vahel maha Austria pealinnas Viinis. Ühtlasi sai sellest ka hiid mõõtmeis laulupidude kõrghetk, sest pikapeale hakkas laulupeorõõm lääneeurooplasi maha jätma. Erinevalt meist, siin, Eestimaal, kes me koorilaulu küljes nii kinni oleme on Lääne-Euroopas koorikultuuris ka 20. sajandi algupoolel juttu juba üsna vähe. Langus oli kiire, sest veel sajandivahetusest. On teada, et pärast kaht võistulaulmist tema majesteedi, keisri ja kuninga asutatud rändauhinnale olevat keiser Wilhelm teine nõudnud sellise meeskoorilaulude kogumiku koostamist, mille laulude valik jalad vastaks koorimuusika kui rahvaliku iseloomuga kunstiliigivajadust. See tähendas, et moodustatud koguni väga kõrgel tasemel komisjon, kelle ülesandeks sai laulude kogumine ja nende valimispõhimõtete üle vaidlemine. Rahvasuus keisri laulikuna tuntud väljaanne sai valmis aastal 1907 ja kui keiser juba rahvapärasele liider tahvlile rohelist tuld näitas, sai sõdava vaid edasi õitseda. Need meie käimised Saksamaale rammiga kuulnud küll kuskil märku sellest, et oleks halvustavaid vestlusi olnud leedri Safelli teemal. Ja õieti öeldes ei eliigitatudki neid laulusid, liider staadionis polnud üldse juttugi. Kuuldi laulusid, mis nad olid, olid nad mõned liider, Saferlikud või nad ei olnud, aga sakslased, ese, nende koorid muidugi enne meie esinemisi laulsid selliseid laule, mis olid küll tõepoolest twiterda rahvalikud laulud, nad ise seda sõna pigem ega ei, ei kasutanud. Ilmunud nähtavasti vajadust. Aeg oli nii palju mööda läinud, sellest. Millest siis üks korralik liider Taappeli lagul enamasti jutustas. No ta võib rääkida ilusast loodusest. No mis siis on hall rööslain, eks ole, üks roosikene aasa peal või mis asi siis on linn, pao pärnapuu, üks kask, meil kasvas õues just maja ukse ees siis päike vajus Pärna pool, millest ta räägib ikka looduslüürika armastusest ikka ka ikka armastusest loodusest. Noh, mingisugusest patriotismist ka ikkagi ja isamaalisuse ste hiljem eesti heliloojad oli ju lõputu hulk isamaalisi laule. Kui mälus mööda palju lauldud repertuaari ringi astuda meenub eri sugutekste veel ja veel. Eelmisel kümnendil ilmunud artiklis, mis lahkab liider tahvlit ja selle arvel tehtud kriitikat laiendab artikli autor Urve Lippus selle mõiste alla mahtuvat veelgi. Kui räägitakse liider tahvellaulust, siis peetakse silmas kogu seda asjaarmastajate koori repertuaari, kus lõidust tõeliselt kauneid muusika ja luuleminiatuure kõrvuti Sabloonsete ja asjaarmastajalik lauludega. Laulu populaarsus sõltus paljudest teguritest ja kunstlik valik, et polnud neist sugugi kõige olulisem. Nagu me ka tänapäeval laulupeo laulude puhul näeme. Plaul pidi küllalt ebamäärase masskoori esituses hästi kõlama. Laulu sisu pidi lauljate mõttemaailmaga resoneerima. Laul oli vaja kõikvõimalikeks elujuhtumiteks ja nii edasi. Või siis Lääne-Euroopa oma laulupeotraditsiooniga tingimata idast ees oli? Otse meie naabruses juba 1836. aastal, seega veel seitse aastat enne Zürichi laulupidu korraldati vägev meestelaulupidu ka Riias. Seega on korrektne ajaline jada hoopis selline. Riia Zürich vürts Burge. Viimane neist oli jätnud eelmistest sügavama jälje. Igatahes selle järelkaja oli, oli sedavõrd võimas, et neid pidusid hakati korraldama edasi juba paljudes linnades ja, ja üsna varsti üle terve Saksamaa levisid laulupeod, mis muidugi siis olid meil eeskujuks, sest saksa kultuur on ju lõppude lõpuks meil ikkagi olnud mõjusalt sees ja isegi meil on ühine rukki, Liliu, sakslaste rahvuslik, samuti rukkilill nagu eestlastel ja tänase päevani. Tahtmata takerduda aastaarvude rägastikku püüame vaadata otsa just samale ajaperioodile siin Eestimaal ja otsida vastust, kust moodne võõras päritolu, ilmalik laul meie maile tungis. Mis muusika oli see siinmail ju 19. sajandil veel väga piiratud, samal ajal kui mitmel pool mujal valitses otse asjaarmastajatele jõukohase olustiku muusika kõrgaeg oli koorilaule nii ja naasuguseid trükikojad andsid tohutus koguses välja laule klaverisaatega, samuti seatuna ansamblile lihtsaid klaveri, palud tantsumuusikat, meeleolu, muusikat, seadeid, armastatud ooperitest. Kõigest sellest oleme juba üksipulgi Venemaa näitel rääkinud, kui kirjeldasime eesti soost mehe Peeter Jürgensoni edulugu noodikirjastaja Pjotr Tšaikovski Humetseenina. Muidugi jõudis Ilu kätega tuhandetesse kodudesse ja salongides siinsamas Eestimaal paraku mitte talurahva madalates musta laega tubadesse, mis veel sama sajandi algul olid olnud koduks pärisorjadele. Muidu meil oli rahvalaul, eks ole, vegi värsiline rahvalaul. Aga kus seda peeti heas, kus ei, siis oli meil kirikulaul muidugi kirikulaule edenenud. Paljud tolleaegset kirikuõpetajad on mures, et kogudused ei laula laule õigesti, igas koguduses lauldakse laule isemoodi. Rahvas orelil bardakk. Eks ole nii, ei mingit probleemi, ei ole mingit probleemi omal viisil praegu. Ja see kirikulaul, selles mõttes ka kirikukoorid hakkasid tähendama kirikumuusikat, need tekkisid paljude kirikute juurde ja need juhatasid siis kas siis kiriku organistid või või tulid väljastpoolt keegi, nii nagu me teame, näiteks. Põikan nüüd kõrvale. Adam Jakobson, kes ajas asutas, tormas puhkpilliorkestri 1008 ning kaheksa siis tema oli ka ühtlasi koorijuht seal. Ja, ja hiljem Karl Robert ka jätkas seda tööd, ainult ta läks mõisnikuga raksu ja oli sunnitud ja, ja ja läks hoopiski Peterburgi ja sellepärast muuseas, ta läks Peterburgi ära, ta ei teadnud, mis Eestis toimub ja pani pahaks Jansenile Jansen korraldab seda laulupidu, lööb sakslastega mesti ja teeb sakslastega käsikäes. Nüüd laulupidu. Tegelikult Janser oli nii kaval mees žonglööriks ühe ja teise ja kolmanda vahel ja tegi ikkagi rahvusliku, peaaegu rahvusliku laulupeo ja küll, et seal lauldi saksa laule. Mõned märgilisema tähendusega maamärgid, mis viitavad esimeste ilmalike ja maarahvale lähedastele eestikeelsete laulude sünnile on võimalik ajaloost üles leida küll. Ühe neist leiame alles 19. sajandi keskpaigast. Miks nii hilja? Ei olnud ju valitsejate huvides lasta rahva ise teadvusel kerkida. Küll oli eesmärgiks, et rahvas kirikulaule paremini laulda mõistaks. Küll koolitati selleks ees lauljaid kooripoisse küll tehti muud. Ent üks oli mõistagi ka valitsejaile, selge, et need ei saanud olla ainsad laulud, mida rahvas iseäranis veel omal soovil kirikust eemal laulda võttis. Nädalaleht Das in Land on 1840.-te aastate keskel olukorda paagin. Liivimaa eesti dist trükis on eestlastele meelelahutuse paikadeks. Laat jakk, kõrts, Jul kui kõrtsi peremees on sõbralik, on tema kõrts ümbruskonna meestele klubimaja. Ja kui ta leiab pühapäeva õhtuks alalise viiuldaja, siis on see ka naiste ja laste kogunemiskoht. Et seal kirikulauludest rõõmu ei tuntud, see on selge. Neis paigus, aga kui vennastekoguduse mõju oli tugevam oli ilmalik laul ka vastavalt suurema põlu all. Järgmisel aastal kirjutatakse samast nädala lähis veel. Kuigi eestlased on andekas rahvas, tahaksid nad vaimse tööga tegeleda ainult siis, kui vaim oleks vaba. Toidu murest ja hirmust. Ning samas lisatakse vennas koguduse huvides koguni takistavad paljud pastorid rahvalaulude laulmist lasevad seda koolmeistrite ja maavanemate poolt keelata ja kutsuvad tõsiselt aru andma neid, kes keelust järeldusi ei tee. Tihti nõutavad koguni lastelt, et nad karjas käies laulaksid ainult vaimulikke laule. Oi, seda ilusat aega oli ilus ta ka. Selliseid aegu on olnud ja sedagi. Ja kena kevadet. Seda enam tuleb hinnata Kreutzwaldi ja Faehlmanni väljaastumisi meie vana rahvalaulu püsimise eest. 1839. aastal utsitas Kreutzwald oma sõpra Faehlmanni üsna noomiva stanis. Bergli pärast vanemad sind kirjameheks on koolitanud, kui sa enese mõtterikkusest ei, seda vähematki teistele ei raatsi jagada. Sinu kohus oleks teisi allati kannustada ja tunniseks teha. Nõdervaim hoopis ei jää magama. Andis see nüüd Kreutzwaldi kirja mõjul või mitte aga veel samal aastal pidaski Faehlmann õpetatud Eesti seltsis mõjuka ettekande luulekunstist ja laulust hinnates rahvakunsti, mis Pietismi mõjul oli hakanud rahva igapäevasest eluringist taanduma niivõrd väärtuslikuks, et seda tuleks püüda säilitada vähemalt uurimise rahuldamiseks. Kui võtame appi muusikateadlase Karl Leicesteri uurimuse eestlaste seitse sajandit pikast lauluteest leiame sealt eesti rahva edenemist soovinute seast laiuse ja juba mainitud Torma kihelkonnakooli õpetajaga kõrvuti Põldsam Restoran härshelmanni kes avaldab 1847. aastal esimesena trükis ja arvatavasti just koolide jaoks eesti keel seina kuus väikest saksa rahvalauluväljaande nimeks sai möned, armsad laulud. Vaga südame rõõmustamiseks ehk kolme healäka laulda, niisiis veel mitte neljaga nagu korralik liider, tahvel eeldanuks, aga palju ju puudu enam ei jäänud. Mis aga mõtlemapanev, kui olnuks erinevalt Hershel manist Kreutzwaldi Stephen manist, kõik pastorid, kirjamehed ja koolmeistrid sama hirmunud ja kuulekad kõrgemalt laekunud keskudele keeldudele. Kas näinuks me veel 60.-te lõpul oma esimest laulupidu? Ja ka Miina härma aastakümneid hiljem komponeerinud. Meie esimene elukutseline naishelilooja ei häbenenud liider tahvli stiilis kirjutada. Nagu ka Aleksander Thomson, Johannes Kappel, Karl Ruut. Meenutagem liider, tahvel ikka salmiline ja enamasti neljahäälne laul. Aga millal tekkis meie maile midagi sellist? Esmakordselt just eestlaste sekka? Ka siin on muusikaajaloo uurijaid vastus välja pakkuda aastal 1818. Ehk siis saame juba mõne aasta pärast tähistada neljahäälse koorilaulu jõudmist eestlastes ka. Küllap leiab see aastapäev Põlvamaal kanepis kindlasti tähistamist, sest just sealt esimene teade nimetatud aastast pärit ongi. Iseäranis tubli kihelkonna kool tegutses aga Jõgevamaal laiusel seal peetud laulutunde lausa iga päev ja mis ajastu kohta kaunis ebatavaline. Kooli võeti ka tütarlapsi. Ka siis, kui eestlaste lauluseltsid sajandi teisel poolel üsna jõuliselt idanema asusid, ei olnud see veel küllalt tavaline. 1863. aastal Reval ja kaks aastat hiljem Estonia siis Vanemuine ja ikka ainult meestele, kõik. Siis veel. Aga noh, Eestis muidugi, kui Vanemuise selts loodi Janseni eestvõttel 1865 siis algul oli see meestelaulu selts. Aga hiljem võttis ta sinna ka naisi. Ja seal olid ka siis juba siis oli ka juba selles Vanemuise seltsis oli ka segada kooriuma. No esimesed olid Janseni tütred, kes tulid sellesse segakoori laulma, seda ma tean. Kes veel olid, no jumal teab, seda ei oska öelda, mis pilguga mehed neile esimestele naistele võisid. Võib-olla armusid mõned mehed nendesse, kes sedagi teab, ilusad naised? Eestlaste vaim oli ärganud, lauluseltsid loodud, aga suur häda oli just eestikeelse mõnusa lauluvalikuga sakslased, need lõõritasid emamaalt pärit liider tahvleid suurima mõnuga juba 1857. aastal esimesel saksa laulupeol Tallinnas. Nende lauluseltsid olid muidugi sündinud veel varem. Enne meie esimest laulupidu korraldati saksa laulupäevi mitu. Et sellel ajal oli liider tahvli võidukäik lause Eestis, kuna saksa kooris laulsid neid laule ja eestlastel omi laulusid oli üsna vähe. Nad võtsid nagu Herman tegi, eks ole, ta pani oma teksti mingisuguse, tegi, võttis ühe saksa laulu, pani, tegi sellest sellele eestikeelse teksti ja niimoodi oli liider, tahvel tunginud Eestisse. Ent kirge, veel vähem tänutunnet liider tahaffelli lihtsate laulukest vastu ei jaganud siinmail kaugeltki kõik. Õigupoolest annab meie suurmeeste seast liider tahvli sõpru lausa otsida. Kui täna öelda Saksamaa liider taastal, siis kõlab see hästi. Saksamaal kindlasti meelda üks 20. sajandi algupoole kõlas üsna halvasti, seda peeti kuidagi nagu muusikaajalookirjutistes kunstiliselt küündimatuks Epigoonlikuks laulu loominguks. See, mis sakslastele siis oli siin kuidagi monosiin, taheti rahvuslikku muusikat rikka rahvusliku kultuuri ja see tõepoolest ka läks hiljem niimoodi järjest Mart Saarest, teame ju, et tema liider tahvellaulusid Polnud ühte ainsatki. Nõnda et ja selle vastu olid ennekõike Rudolf Tobiase. Muidugi läinud sajandi alguses võttis seisama Rudolf Tobias üht järjekordset liider Tafeliku koorikogumikku arvustades vaevaks oma suhtumist, selgitas. Et ilmaliku A capella laulul kui iseseisval muusikaliigil Ühtegi suuremat väärtust ei ole, seda klassikalised meistrid väga õigesti ära tundnud. Ükski suur komponist ei ole koorilaulusid meie mõttes kirjutanud alles romantikud, nagu üleüldse teise ja kolmanda järgu komponistid. Harisid selle muusikaliigi ise realiseks muusikatõuks ja võid siis selle läbi ühe liigi rohkem koguliste tundmuste avalduste tarvis. Nõnda sündisid Veeberi vabaduse laulud Mendersoni metsalaulud. Seejuures ei olnud aga keegi nõnda kitsa peaga, et kohe lauluseltside ja kontserdisaalide peale mõelda. Ei, vaid vaba taeval. Lõbukäikudel pidid need laulud kõlama. Seal tuli saksa labane väikluse vaim ja leidis, et seda uut põldu väga kasulikult tarvitada võib. Tähtis oli ainult igal pool lauluseltsi kasutada, siis vabriku viisil etteantud mustri järele laulusid valmistada. Ning lõpuks angro müratööstuse näitusi teise nimega laulupidusid toime panna. Nii kirjutas Rudolf Tobiase ja oli oma sõnavõttudes mõnel pool veel teravam ja isegi ütles, pahasid sõnu, ütles laulupidude kohta, et siis tulevad kop, kui karjuvad seda seda a capella laulu ja kuidas seal noh, omal ajal, eks ole, natuke mööda ka. Eksis viisin eest ei pidanud. Tema hindas hoopiski ikkagi, noh Wagneri ajal lauldakse nüüd liider tahvellaulusid Saksamaalt, kus see kõlbab, kontrast oli ikka päris suur, no väga suur muidugi tema koolkonda kuulus veel keegi siin Eestimaal kindlasti. Artur Kapp loomulikult, jah. Aga kui me räägime Tobiase stel, siis tema Joonase lähetamine muidugi on niisugune niisugune teos, mida on paigutatud ju isegi läänekriitikas. Sinna on Beethoveni ja Wagneri ja ja siis Mahleri alevi võrdluste hulka, nõnda et tema juhase lähetamist on peetud ikka maailma muusikaks täiesti ja seda ta ilmselt on ka. A capella ehk saateta koorilauludest meie muusikaajaloo suuremaid nimesid tobias ei vaimustanud. Mingi side on Tobiase nendega küll ilmalik, pealegi. Laul varas näiteks on hästi teada-tuntud paljudele Eesti koolidele ent selle ülesehitus on kaugel lihtsast liider tabelist. Siin mängib helilooja mitme häälsusega just samuti nagu Peeter süda, Beethoveni sõbra ammune sõber, oma ainsas koorilaulus, lina, katkuja. Ei tobias ega süda hakanudki lugu pidama koorimuusikast kui eraldiseisvast nähtusest. Olid ju tuppa saanud 19. sajandi lõpus kummardamisväärseks hoopis suurvormid olgu siis innustatud vaagnerist või kellestki teisest liider, tahvel oma lihtsusega. See oli kui kunst, muusika, surm. Selle kohta ta kirjutas ühe artikli 1906. aastal ühe laulukogumiku kohta, muuseas kus ta sarjas ikka põhjalikult seda liider tahvlit ja, ja viitas ka sellele, et selles laulukogumikus oli kabatsiuse muisama meie meie praegune hümn, mis on ju tõenäoliselt ka ikkagi tahvel. Ma ei tohi seda öelda, aga, aga mis ta siis ikkagi muud on, kui vaat seal oli sakslane ja lõi selle laulu sellel ajal, kui litter tahvellaulust kirjutati. Nii käe armsa maale. Kaeljeedi. Johansen tõlkinud seda laulu teksti soome keelest rootsi keelest. Ta tegi uue teksti. Selle kohta on oldud, pahanesin nüüd viimasel ajal. Jaan Kaplinski on vaadanud, et see on halb luule ja nii edasi, aga aga mis seal Jansenikesel üle jäi, tema tegi, nagu tema oskas, ega tema hümni teksti loonud Jansen lihtsalt, et ilus laul saaks kava panna. Tegi eestikeelse teksti see. Olete teie seda ette õllelauluna? Ei, mitte mingil juhul. Sellest on saanud teise tähenduslik laul absoluutselt. Aga noh, hiljem oli üks tubli mees meie kõikide kuulsaim koorijuht ja laulumeister Gustav Ernesaks, kes ka kasutas liider tahvelstiili oma miniatuursete loomisel. Ja Urve Lippus, kes on kirjutanud ühe artikli sellises väljaandes nagu paar sammukest. See on Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat ja välja antud 2008 ja ta on kirjutanud siin. Ernesaksal on nii toredaid laule, mis küll ei ole päriselt enam, noh, nad ei, nad on edasi arendatud, mitte enam selliseid liider, tahvleid, mida me võiksime. Mida me võiksime alahinnata või pahaks panna talle selle pärast. Aga näiteks, mis Sireli, kas mul õnne? Mis see siis on? On olemas primitiivsed liidest rahvalaulud ja on head liider tahvellaulud heade laulude hulka me paneksime kõik need Ernesaksa laulud õnnelik ja me paneksime sinna ka võib-olla võib-olla mõnedki omaaegsed siis Karl August Hermann, kes, keda peeti küll liiderdafeli peaaegu et Eestisse toojaks ja keda kutsuti Epigoniks ja plageerijakse, mida kõike ja pandi pahaks, et tema laul munamäel vist on lausa kellelegi sakslase helilooja pealt maha kirjutatud ja nõnda edasi. Aga ometigi me teame, et oh, laula ja hõiska Karl August Hermann neilt või siis kalapüük või siis need on ilusad laulud. Me oleme laulnud neid siiamaani ja laulu laulupidudekavades on need ikka alati olnud. Hermanni enda suhtumist muusikasse võib välja lugeda nii tema lauludest kui sõnadest häbenemata taotlust luua või siis ka kopeerida väga lihtsaid ja rahvale meelepäraseid laule, on ta ise natuke helilooja, keeleteadlane, ajakirjanik, entsüklopeedia ist öelnud sõna-sõnalt nõnda. Komponeerimine pole muud kui ilusa viisi leidmine ja selle üksikutele nootidele. Sündsate kolmkõlade allakirjutamine. Aeg läheb, aga õnn ei kao. Mõned laulukesed, mille õllelaual päritolu pole kellelgi eales kahtlust olnud elavad jõudsalt tänapäevalgi, olles niisama menukat kui täna olnud ka esimese vabariigi aastail. See Eestis moodi võis minna. Isegi millal see siia tuli üldse. Aga ma arvan, et see õllepruuli oli ikka esimese vabariigi ajal üks, üks mõnusamaid laule. Paraku ei ole miski igavene ja aegamisi on ka liider tahvli õnnis puhang tõmbunud tagasi sinna, kus on tema sünnipärane õiglane koht ehk kõrtsi. Mingisugusel määral aeg-ajalt teatud kavades, kus tahetakse pöörduda ajalukku tagasi, pannakse seda liidersaferliku laulu ikkagi veel kavadesse. Aga no muusika suur muusika on edasi läinud ja ja ega siis Wagneri ja Beethoveni puhul me ei saa rääkida, enamus nendel pole mingit seost enam liider tahvliga liides, tahvel oli hoopis midagi muud ja algelisemalt. Aga et sellel nende nende eluajal eksisteeris ka liider tahvel. No mis siis teha, see oli lihtsamale rahvale vastuvõetav igal pool ei saanud ju Wagneri oopereid ette kanda või Beethoveni sümfooniaid esitada. Tuli leppida liider tahvellauludega, nemad siis lööritasid üksi kõrtsis, kui teised olid ooperisaalis. Ma arvan, et kõrtsis Saksamaal jah, lauldakse seal, tõsi küll. Kas alati lauldakse just koorilaule neljahäälselt, aga laul võetakse üles küll seal õige. Siinkohal olemegi alguses tagasi, kui võiksime uuesti seakoodi ja õllekapa jutuks võtta. Kel himu ise liider tahvliga professionaalse tutvust teha, ei pea neid kaht edaspidigi kartma. Tänase kergema jalutuskäigu eest on Beethoveni sõber tänulik Vello Mäeotsale. Tsitaadid Toomas Lõhmusele saate sidus kokku Märt Treier kuulmiseni. Ja nüüd haavalvi saab süüa ja juua. Joon. Teed.