100 pluss üks. 100. saate puhul alanud pidu kestab. Keskajal peeti pidu kirikukalendri rahvakalendri pühade puhul kõrgete külaliste vastuvõtmiseks sõjalise võidu tähistamiseks. Pulmad, ristsed olid peod, söögilaud kaeti matusteks. Ajaloolane Anu Mänd, arheoloog Ain Mäesalu kõnelesid nädala eest, kuidas Ta kaeti, mida joodi ja missugust muusikat peo seal kuulati. Jätkame seda juttu ka täna ja olgu teil kõigil sealjuures hea tuju. Alustame saadet niisiis keskaegse toosti lõpusõnadega ja kuulame ka, kuidas võis kõlada, sööd keskajal. Joomisest on nüüd räägitud küll, et räägime sellest, mida söödi, jutt oli, et liha oli ikka laual. Aga kas oli ka mingi järjekord, mida mille järel või mille ees söödi? Gildi pidustustega on selline lugu, et, et seal ei ole tavaliselt kirja pandud, neid käike on kirja pandud, et mida pidustusteks osteti, aga mida täpsemalt omavahel kombineeritud või mis järjekorras neid toiteta kanti seda Me saame üksnes oletada. Küll aga on täpsemalt kirja pandud näiteks pulmapidustuste menüüsid. Ja nendest siis ilmneb, et ütleme, nagu nagu tänapäevalgi on tavaks alustada suuremat söömingut supiga. Et nii ka keskajal kõige esimene käik koosnes siis sellisest supist või õigemini sellisest paksemast soostist. Kohe järgmine käik oligi siis selline põhiroog ehk praad. Ja selleks oli nii kildi kui, kui ka pulmapidustustel selline pajapraad või moorpraad seda tehti peamiselt, et loomalihast kasid lehma või, või nuum härjalihast seda liha oli siis maitsestatud erinevate maitsetaimedega ja, ja vürtsidega siis sellele praele järgnesid tavaliselt külmad suupisted lihast. Sellised kolm põhiasja, mis pidid alati laual olema, olid siis keel, sink ja suitsuvorst. Edasi järgmine käik võis olla riis või siis mõni muu selline peenem luksuslik toiduaine. Eraldi nagu moodustas juust ja lõppes üks korralik pidusöök ikkagi magusam, aga ehk siis jällegi sellised põhiasjad, mis, mida pakuti kõikvõimalikel pidustustel olid siis koogikesed õunad ja pähklid. Ja nende pähklite seas oli siis nii kodumaised ehk siis sarapuupähkleid kui ka imporditud kreeka pähkleid. Ja õunte puhul on siis ka sageli mainitud, et need olid ahjus küpsetatud õunad, suhkru, vabaga ja kookide puhul on ka kasutatud erinevaid maitseaineid, erinevaid vürtse ja, ja võid ja jällegi aja jooksul siis suureneb see nimetuste hulk erinevate kookide kohta, kui kui ütleme siis 14. 15. sajandi allikates on sageli öeldud lihtsalt koogid siis juba 16. sajandi alguses on kasutatud selliseid täpsemaid nimetusi, et kas siis kringlid või mingisuguseid rõngas, koogid või siis ka selline asi nagu paganate koogid. Samuti kõikvõimalikud sellised Timpsajad ja, ja muud pagaritooted, mis need paganate koogid on? Aga see on, jah, ma isegi ei tea, miks, miks selline nimetus on, on, on kõikidele pandud. Kusjuures, kui vaadata Euroopas säilinud retsepte, siis paganate kookide nime all on, on, on tegelikult väga erinevaid küpsetisi millel mõnikord on soolane täidis ja mõnikord magus täidis. Nii et näiteks üks alamsaksa aladelt säilinud paganate koogi retsept sisaldab siis liha, õunu ja sibulaid. Et selline kummaline kombinatsioon on siis täidiseks olnud ja rääkida keskaegsetest maitseelamustest, siis öelda, et, et need võivad olla tänapäeva inimesele mõnigi kord natukene võõrad või ehmatavad. Sest keskajal kombineeriti väga sageli selliseid maitseid, mida, mille peale võib-olla ta tänapäeval ei tulegi. Et kombideeriti magusat soolast magusat või kibedat. Näiteks on on teada, et On söödud rosinate mandlite ka, et minusse küll erilist isu ei tekita, selline kombinatsioon aga, aga seda on tehtud. Samuti on söödud jänesepraadi suhkruga. Jah, muidugi, kuna suhkur ei, tegelikult on meil väga kallis ja seda, seda ei toodud eriti palju sisse, see oli tõeline luksus, see oli tõeline luksus ja kama, ilmselt jänes olin ka ikkagi väga hõrgu lihaga. Aga muuseas, nüüd, arheoloogiliste kaevamiste põhjal on veel mõningaid huvitavaid asju tulnud. Nimelt on Tartus seal Werneri kvartali hoovis olevatest jäätmekastidest seal liidame Haldre, kas nüüd loomaluud läbi ja ja seal torkas silma, et et ütleme siis, jõukamad linnakodanikud ka kodus tarvitasid suhteliselt palju noorloomade liha ja üpriski palju oli näiteks ka põrsaluid. Nii et nii et nad ostsid siis neid nii-öelda piimapõrsaid ja neid eriti hõrgu lihaga. Ja üleüldse vist nagu liha osakaal oli ju tol ajal suhteliselt suur. Jah, see on tõsi. Jällegi, kui rääkida seisusevahedest, siis ütleme, ülemklassi iseloomustab see, et nemad oma pidustustel said just nimelt värsket liha. Ja palju ka siis noorloomade liha, nagu sa ütlesid, samal ajal kui madalamate klasside esindajad pidid leppima soola ja kuivatatud lihaga, võib-olla isegi rohkem kuivad. Soolal oli ka päris paras hind oli. Ja noh, aga näiteks talurahva hulgas oli veel igasuguseid huvitavaid uskumusi ja kombeid seotud näiteks mingi teade selle kohta, kuidas talupojad läksid siis õppekirikuõpetaja juurde ja palusid tal soola õnnistada, aga kirikuõpetaja ei olnud sellega nõus sugugi, nii et nähtavasti tänu sellele soola mitte kergesti kättesaadavusele, siis siis oli igasuguseid uskumusi seal tegelikult rahvausundis tänapäevalgi säilinud soola viskamine siia-sinna, teatud teatud sellised erilised kombed. Jah, eks nii nagu paljude teiste toiduainetega toimus ka soolaosa selline muutus, et mida sajand edasi, seda kättesaadavamaks muutus ja sealhulgas ka siis jah, madalamate sotsiaalsete kihtide esindajatele. Aga kui veel rääkida huvitavatest momentidest pidulaua juures, siis tahaks rääkida ka sellisest ekstreemses olukorrast kui oli vaja pidustus korraldada paastu kajal. Nimelt keskajal eelnesid ju aasta olulisematele ristiusu pühadele taastumisperioodid lühemad ja pikemad. Ka igal nädalal olid oma kindlad paastupäevad, nendest tuntuim reede ja aasta pikim baas. Teatavasti eelnes siis ülestõusmispühadele see niinimetatud neljakümnepäevane paast. Ja sel ajal siis põhimõtteliselt pidustusi ei korraldatud. Aga tuli ette selliseid olukordi, et oli vaja pidustusi korraldada. Kui ikka kõrge isand tuli just ükskõik, kas poliitilistel või muudel põhjustel just sel ajal külla, siis oli vaja ikkagi katta rikkalik pidulaud, hoolimata sellest, et olid ju peal paastupiirangud. Ja huvitavaks näiteks ongi Liivimaa ordumeistri Volter Fonblettenbergi külaskäik Tallinna 1525. aasta märtsis. See sattus täpselt keset paastuaega. Aga ega siis Tallinna raekojas lauad sellepärast vähem rikkalikult kaetud ei olnud. Liharoogade asemel oli väga palju erinevat sorti kala. Nii mere kui mageveekalasid. Nii kohalike kui ka siis kaugemalt pärit kalu siis lisaks siis nendele erinevatele kalaroogadele oli Tartust tellitud kalasülti. Ta oli sel ajal tähendab keskajal siis tõeline ülemklassiroog, kuna selle valmistamine nõudis spetsiaalseid oskusi, oli keerukas. Seda tänapäeval oskab muidugi iga koduperenaine sülti teha, aga tollal see niimoodi ei olnud. Ja seda kalasülti toodi siis tartust kuskil tosin tünni. Ja oli veel selline peen roog, mida siis ilmselt pakuti üksnes ordumeistrile ja tema lähimatele kaaskon lastele nimelt koprasabad. Selleks pidustusteks valmistati kolm kopra saba. Ja võib siis ju tekkida küsimus, et kuidas, kuidas on see võimalik, sellepärast et imetajate liha serveerimine paastu ajal oli keelatud. Aga nimelt tol ajal loodusteadus, kokandus püüdis paastureeglitest kõrvale hiilida, leiutades siis mõningaid selliseid sobivaid ettekäändeid, nii et ei kannataks isanda kõht ega tema võimalik singi õnnistus. Ja ongi siis tolleaegsetes, kokaraamatutes ja ka loodusteaduslikes traktaatides kirjas kas ise on küll loom, aga kuna tema saba on kaetud soomustega, siis on tegemist kalaga, järelikult võib seda paastu ajal serveerida siis kopra saba või piiblisaba oligi keskel selline väga hinnatud ja peenpaastuaegne roog ja samuti arvestades selle rasvasisaldust väga kaloririkas ja seda peenrat, aga siis pakuti 1525. aasta märtsis ka Volter fon Plettenbergile. Kokaraamatud olid keskajal olemas? Jah, nad olid olemas küll, kahjuks neid küll ei ole meie aladelt säilinud, nii et kõige lähedasemad kokaraamatud on siis Põhja-Saksamaalt, mis siis võiksid jah oma sisult olla olla lähedal sellele, mida siis ka meie linnades kasutati. Aga nüüd kokaraamatut ei olnud mõeldud selliseks kokale selliseks praktiliseks juhendamiseks nagu nagu tänapäeval, sest üks õige kokk pidi oskama kõike teha peast oma oskuste järgi. Nii et vanimad kokaraamatud olid tegelikult selline eksootiline ja omamoodi prestiižikas lugemisvara lihtsalt kõrgklassi kuuluvatele inimestele nii-öelda ajaviiteks, mitte kokale praktiliseks praktilisteks. Seda, milliseid koostisained omavahel kokku segada, kui kaua ja millisel temperatuuril ühte või teist rooga valmistada sedapidi üks kokk teadma peost. Ja kõigi nende toiduainete juures on veel ju huvitav, et et näiteks arheoloogiline materjal pakub veel ka lisamuuseas, on nendest jäätmekastidest tuleb väga palju väljamarjade seemneid ja rohkem on seadust metsmaasika siis mustika ka jõhvikate seemneid, punane sõstar, must sõstar. Ka õunad on ilusasti esindatud, pihutum kuigi meil on Eestis vabandusega metsõunapuud, aga, aga aedades kasvatada ulatud on ka juba suhteliselt pakub, vigastas 13. sajandil olemas. Ja muidugi on ka neid erinevaid, selliseid Märjamaa vilju viigimarja varju siis on ka kreeka pähklid. Muuseas, suhteliselt vara kord on, on need kreeka pähklit meil olemas juba 13 sajandi lõpus vähemalt ka siis sellised asjad, akond kirsikivid ilusasti esindatud ja. On mõningad peavalu tekitanud sellised asjad, näiteks 15. sajandi kihis olevad austrikarbid, kuidas on neid austrite suudetud siia transportida, peavad elus olema? Jah, arstid on küll selline selline toiduaine või mida meeste gildide ega ka Rae ja, ja teiste korporatsioonide allikatest ei leia. Võimalik, et et austrid olid tõepoolest ülemklassiruum, mida siis sõid ainult aadlikud. Nii et jah, seda, seda ma kahjuks ei, ta ei oska, aga, aga noh selge on, et tegemist on jällegi ühe sellise prestiižse sisse toodud kõrge hinnalise toiduainega, mis oli mõeldud vaid vähestele. Ka arheoloogid on tänapäeval võimelised selgeks tegema, missugune oli keskaegne metsõunapuuseene ja missugune oli keskaegne aia õunapuuseen. Arheoloogid kaevavad, aga selleks on muidugi oma eriala asjatundjad, kes neid neid loomaluid läbi vaatavad, siis on, kes tunnevad neid taimeseemneid ja ega arheoloogid ei suuda hakkama saada. Aga mis asja asjatundja, mis nime tema kannabki lõunat? Muidugi paleobotaanik, kes tegelevad varasema ajaseemnetega ja ja siin on näiteks Ülle Sillasoo on teinud väga head tööd selles vallas. Kahju meil praegu ei ole nüüd kusagil Ristris ametlikku töökohta nende nende inimeste jaoks, nii et iseenesest oleks neid hädasti vaja, aga aga nagu see teadusasutuste süsteem praegu on natuke raskem. Jah. Keskaja toit, toidu ja toitumistavade uurimisel ongi väga oluline kasutada just võimalikult palju erinevaid allikaid, ehk siis nii kirjalikke allikaid, arheoloogia andmeid kui ka pildilisi allikaid. Ja eks muidugi, igal allikaliigil ole ka oma voorused ja vead. Ja kui tänases saates on palju räägitud arheoloog loogiast sisse ütleme arheoloogia üks suur pluss on tõepoolest, et saame teada, mida siis tõepoolest on söödud. Samal ajal muidugi arheoloogiaandmetele tuginedes ei ole võimalik eristada pidusööki ja igapäevasööki. Aga jah, see selleks arheoloogia ei oska ka öelda, missugused olid söömiskombed, kuidas laua ääres käituti kas Matsutati ja luristati ja, ja kuidas nuga õite, miks üldse luga igal inimesel kaasas oli? Tundub, et sinuga. Et tõenäoliselt võisid siin olla levinud ka nii-öelda noa ja pistodavahelised asjad, et ta oli, oli kasutusel vana, aga samal ajal teda võidi kasutada relvana, sest üldiselt pidustuste ajal olid ju relvad olid ju keelatud. Aga, aga see nii-öelda muga pistada, see oli igal mehel kaasas ja, ja kui kaklema mindi, siis on niuke seda öelda muga kasutatud ja nii, nii see paraku tõesti on. Kaklused olid küll gildide eeskirjades kõvasti keelatud juba suulise solvamise eest karistada, rääkimata siis füüsilisest kaklusest, aga loomulikult on peomeeleolus toimunud nii, nii seda kui teist. Ja kui tavaliselt Killid püüdsid siis kõiki korrarikkumisi lahendada killi siseselt ja siis kaklejaid ja mürtsu mehi ise korrale kutsuda, siis on teada linnakohtuprotokollidest ka mõningaid selliseid ekstreemseid juhtumeid, kus näiteks üks, üks meremees on hakanud suurgildis nii hirmsasti noaga vehkima, et gildi vennad ei ole ise suutnud temast jagu saada, vaid on siis pidanud kohtuteenrid või siis ütleme, tänapäeva mõistes politsei kohale kutsuma kesis mehe alustasite türmi, pistsin mõneks ajaks. Aga sellisele viisakale käitumisele ja kultuursele joomisele pandi muidugi suurt rõhku. Ja seda väljendavad kas või need arvukad ettekirjutused, mida jällegi gildide põhikirjadest võib leida. Et oli ju väga ebaväärikas juua nii palju, et, et sul hakkas paha või või et sa oksendama kukkusid. Samuti ei tohtinud õlut põrandalaada või seda kellelegi näkku visata. Ei olnud viisakas ka kutsuda õlle valajat enda juurde, enne kui sul peeker polnud tühjaks joodud ja nii edasi, nii edasi. Nii et vähemasti eeskirjade järgi, ehk siis ideaalpildis ei olnud tegemist mingisuguse läbu ka, vaid ikkagi sellise korraliku kultuurse ju ise. Tegelikult natukene võiks ikka maha valada ka jah. Lihtsalt, kui lihtsalt läks, eks ole. Joomise juures, aga see loik pidi väiksem olema kui jalalaba laius, eks ole, pidi talla alla mahti talla alla ära mahtuma, kui aga ei vastanud, siis tuli jällegi kukrut kergitada. Kui söödi noaga ja lusikaga, siis liha söömisel ilmselt kasutati ka käsi? Jah, just, ja mitte ainult liha söömisel, käed ja, ja nuga, need olid, sellised söömisvahendid ja käsi muidugi sai vahepeal ka loputada. Peenemates ringkondades ei olnud, ei kantud lihtsalt ringi veekausse, vaid selles vees võisid ujuda roosilehed. Et näppude loputamiseks oli selline peenem peenem vesi või siis lavendli ka lõhnastatud vesi. Aga jah, tavaline vesi käis näiteks killi pidustustel küll asja eest. Suurtel pidudel olid laua ääres või lauast eemal ka koerad orikas kliendid, kellele ülejääki visata. Rekord nüüd lausa pidustuste peoruumis nüüd küll ei olnud. Paar pilti õnge, sellist, kus on koerad, Orlov olla nüüd need pillid puudutavad jälle eelkõike, selliseid kuninga ja vürstikodades toimuvaid pidustusi, sellepärast et ühe korraliku isanda atribuudi X oli tõepoolest ka koer, aga seejuures mitte mingisugune suvaline krants, vaid ikkagi selline peenem naer tõukoer ja selle poolest jah, kui, kui on keskaegsetel maalidel kujutatud mõnda kõrget isandat, siis sageli tema jalge Sistub koer, see ongi nagu isandat, hullu saab omaette ja siis sellistel laadi pidustustel tõepoolest on kujutatud laua ümberringi hulkumas või, või siis laual konti närimas Baieri. Aga sellest ei maksa nüüd küll järeldust teha, et näiteks Tallinna gildimaades pidisotsiaal hulkusid ringi mingisugused koerad või ootasid oma palu palukest. Ja samuti loomulikult ei, ei lastud siis selliste kõrgemate isandate piduruumiga sante või, või muid vaeseid. Küll oli iga korraliku pidustuse kohustuslikuks komponendiks tõepoolest teatud toiduaineid, mida siis muretseti spetsiaalselt selle jaoks, et neid jagada pärast pidustuste aastale. Eelkõige oli selleks siis almuse leib, see oli selline lähedam, kehvema kvaliteediga leib kui see, mida sõitsid pidustuse käigus kaupmehed. Ja seda almusele leiba ja siis ka pidustuste laualt ülejäänud toiduaineid jaadi tõepoolest pidustuste lõbul vaestele. Et see oli tolleaegne tava ja midagi häbiväärset selles ei olnud vastupidise see kuulus, käisin seal kohustusliku osana pidusöögi juurde, ei antud seda, mis endast järele jäi, vaid ikka spetsiaalne hoog oli. See almuse leib, oli küll spetsiaalne, aga, aga kui sealt peolaualt ikka midagi üle jäi, mis oli ka võib-olla juba mõne päeva seisnud ja mida sellisel korralikul kodanikul ei kõlvanud endal enam suubist juhisega ikka. Aga tõenäoliselt ei paista just silma see, et osteti spetsiaalselt albuse leiva, et üldiselt peenem ja parem toit, mis laua peal oli, see ikka üritad ise ära süüa. Jah, ei, seda loomulikult seda loomulikult jah. Homme tähendab, et peab igal juhul midagi ka vaestele siis selle jaoks osteti kohe eelnevalt selleks valmis spetsiaalne, et ott ja, aga noh, tuleb silmas pidada seda ega, ega siis noh, vaeseid oli ka ju mitmesuguseid ja ja samuti ka see ega vaeste nõudmised kahe jooksul kasvasid. Et see, kui kui seal ütleme 13. sajandil onu vaene õnnelik on mingisuguse suvalise kujunud kukli üle, siis siis võib-olla seal juba paar sajandit hiljem nõuab ka liha. Aga tegelikult, kui kui veel korra selle toidu juurde tagasi tulla, siis ühest asjast on jäänud rääkimata. Me rääkisime küll sellest, mida sööd ja kuidas seda serveeriti, aga me ei ole rääkinud sellest, et väga tähtis oli ka see, milline see toit välja nägi. Et hoid pidi pakkuma rahuldust mitte ainult maitsemeelele, vaid ka rõõmustama silma. Nii et toidu serveerimise kaunidusele pandi väga suurt rõhku. Ja iseäranis muidugi sellistel peentel pidustustel, mis olid siis korraldatud mõne isanda vastuvõtmiseks. Et sageli selliste pidusöökide kõrghetkeks oli mõne üllatus, roserveerimine, see üllatus või siis seisneda selles, et tegemist oli mingisuguse eksootilise roaga, näiteks on pakutud Tallinnas ordumeistri vastuvõtul paabulindu samuti võis tegemist olla siis sellise visuaalselt efektse roaga kasutati toitude kuldamisti hõvetamist ehk siis toidukatmist kullapuruga või siis oli asjal tõepoolest mingisugune efekt, seda küll ei ole Tallinnas teada, aga, aga mujalt Euroopast või siis näiteks ütleme, lõigati pirukas lahti, sealt lendasid välja ilusad linnud või, või midagi sellist. Sellisele teatraalsele küljele pandi ka keskajal väga suurt rõhku, aga tordisest vist tütarlaps veel ei tulnud. See algselt jah, hilisem mõttevälgatus. Need on linnarahvapeod, kas maha rahvapidudest kaan midagi teada? Maarahvapidudest on mõnevõrra vähem teada, sest meil ei ole ju selliseid kirjalikke allikaid palju säilinud. Aga on olemas muidugi russo ja tema oma kroonikas on küll kirjeldanud ja üpriski värvikalt, kuidas. Mõni maarahvapidu välja võib näha. Ja võib-olla kõige värvikam on siis ühe keskmise laadakirjeldus ja kuna ma arvan, et me ei oska seda nii ilusast ümber jutustada, siis tuleks vast kohe nagu suht ette lugeda. Suvelaga käidi virgasti all kirikulaadal, kus ühena naaberkälimees ja sõber truisti teise kiriku laadale ilmus ja kiriku laadaks, muretsesid endale kõik kihelkonna maamehed, Riitalunikud, jad õlut ning oli suureks häbiks. Kui ka kõige vaesem talumees kiriku laadaks ei oleks õlut proovinud siis toodi seal ka talumeeste tulekuks mõnivaat õlut kiriku juurde müügiks. Ning kui laupäeval talumehed oma naiste ümmardajate ja sugulastega mitme penikoorma tagant suurte hulkade kaupa pärale jõudsid, kukkusid la maid lakkuma ja Brassima ja suurte taru pillidega, mida õhtusel ajal kasvõi penikoorma kauguselt kuulda võib omale lõbu tegema ning see kestis terve öö kuni varahommik kuni. Ning kui oli jutluse aeg, siis tulid talumehed pool jooblutanud kirikusse ja lobisesid rahasid seal, nii et pasta nende kisa pärast enam midagi ei näinud ega kuulnud. Ja kui nad sama markadena nagu ennegi kirikust välja tulid, siis läks jälle taas Brassimiseks tantsuks, lauluks ja hüplemiseks lahti. Niiet nende kisast ja naiste kardajate laulust väga paljude torupillide kõlast kuulmine, nägemine kaduda võis. Sedaviisi tavatsesid lihtsad talupojad ja sulased seda pidu panna kuid mitte ilmal laenu, riiu ja taplemiseta ning teiste suurte patu ja häbi töödeta. Ent junkrud, priitalunikud, sakslased, mitte sakslased, kes midagi iseäralikku olid, sõitsid oma külalistega koju ja elasid seal mõningaid päevi üheskoos rõõmsasti. Ning neidsamu kiriku Laatu ei peetud mitte üksnes apostlite, vaid ka Maarja ja kõigi pühakutepäevadel. See see lõik, mida siis Ain Mäesalu siin ilmekalt ette luges on muidugi üks paljudest erinevate pidustuste kirjeldustest, mida me võime pardasarruskroonikast leida. Ta on seal kirjeldanud ka linnakodanikke, linnu, laskusti, maikrahvi pidu ja aadlike pulmasid ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuigi tegemist on, on väga selliste ilmekate ja värvikalt kirja pandud lugudega ja, ja tegelikult ka ütleme selliste ainsate bio järeldustega, mis meie alal säilinud on, tuleb neisse siiski suhtuda teatava ettevaatusega. Sellepärast et Balthasar Russovoli luterlik pastor, kes siis elas ja tegutses vahetult reformatsioonile järgneval ajal ja kes oli äärmiselt kriitiline katoliku aegsete kommete suhtes, nii et sageli tema teostes just väljendub pahameel kõikvõimalike kombetäitmiste pidustuste kohta mis on just katoliku aegsed ja ta on siis üritanud näidata neid jah, võimalikult sellistesse mustades värvides rääkides, kui kahjulikud nad rahvale olid ja et kuidas siis jah, rahvas, selle asemel et jumala puhta jumala sõna peale mõelda raiskab oma aega joomisega prossimisega. Nii et jah, neid kirjeldusi ei maksa nüüd väga, väga sõna-sõnalt, et ka võtta, vaid siin tuleb siis eristada tolleaegset suhtumist ja võimalikku tegelikkust. Aga noh, see selleks ja nagu me kuulnud oleme linnarahvas ja Yebrassis ka Sellega ei saa muidugi öelda, et seda joomist poleks olnud, ei, absoluutselt, seda ma ei üritaks. Jah, muidugi russo on natukene võib-olla üle pingutanud, tähendab just oma päritolu. Jaa, tähendab deba ise nüüd sajaprotsendiliselt oma juttu võtta ja üldistada kogu oma elukutse ja usulise orientatsiooni tõttu nagu eelnevas lõigus oli näha ju eriti mis sellepärast, et nad kirikus midagi ei kuulanud, eks ole. Jah, loomulikult samalaadne lõikan tal ka papagoilaskmise kirjelduse juures kus ta väga kibestunult mainib, et kirikuõpetajad pidid pärastlõunased jutlused ära jätma, kuna pühapäeviti keegi sinna ei läinud. Vot kuna kõik kogunesid linnuvarda juurde, seda linnulaskmis pidustest vaatama. Pidu on selleks korraks läbi, rääkisid Anu Mänd ja Ain Mäesalu. Järgmises saates nädala pärast tuleme argiteemade juurde tagasi. Saate toimetaja Piret Kriivan ja kohtume nädala pärast, seniks kuulake meid, palun vikerraadio koduleheküljelt.