Lähiajal on Eesti teatripilti lisandunud kolm lavastust, näitekirjanike nimed, pol, plodell, Louisi Perand, Ello ja Samuel Beckett. Need on mehed, kes on üht-teist teatrimaailmas üritanud uuendada ja muuta Ta kommenteerima olen kutsunud teatrikriitiku Kadi Herkeli, oled sa minuga nõus? Kindlasti ja teatriajalooliselt. Ilmselt ongi nad kõik 20. sajandi suured teatri uuendajad. Pool Klodelges alustas tõukus Idamaade teatrist, töötas ise idas ja väga armastas vanakreeka teatrit ja välja tuli sellest siis ütleme prantsuse sümbolismi, eks olulisem esindaja teatris siis luidžibiranud Ello, noh. Kes ilmselt lähtus komeetode Larte traditsioonist ja, ja kelle olulisim panus teatrisse on kindlasti teater teatris mängude ja niisuguste filosoofiliste olemise ja mitteolemise päris ja mitte päris vaheliste vaheseinte lõhkumine. Ja ilmselt nendest ka Eestis kõige tuntum uuendaja Beckett kelle puhul võib öelda, et meil on siiski olemas ka lavastamise traditsioon juba asjal. Alustades 76.-st aastast ja Lembit Petersoni kuulsast Kado lavastusest noorsooteatris ja hilisemalt Draamateatris, kus Becketiga väga tõsiselt tegelasJuhan, Viiding ja Becketti uuendus ilmselt on olnud kolmest mehest kõige kardinaalsem. Ta on siiski teinud kõige kõige teistsugusemad teatrit, teatrit, kus ei ole loogilist, nii-öelda harjumuslikku süžeed, kus tegevuse jalga mingist punktist ei jõua mingisse punkti. Et kas tegevus lihtsalt kuskilt keskelt algab ja kusagil lõpeb koogilist tegelaste arengut, sündmusi kui selliseid ei ole. Nagu Kodoos alustavad ootamist, lõpetavad ootamisega, miks ootavad, keda tegelikult ootavad, jääbki täiesti selgusetuks, keegi ilmu. Midagi ei juhtu, porgandid lõpevad otsa moodi ka lõppmängus mis algab kusagilt keskelt niisugusest apokalüptilised meeleolust, et ümberringi on vesi ja lõpeb ära seal kohas, kus hakkavad ka toidutagavarad otsa saama, kuivikud, rahustid, ergutid. Järsku selgub, et neid enam ei ole ja näitemäng lõpeb ära. Ja siis need kolm lavastust on eesti teatrites Klodelli ja piranud Elland mängitakse linnateatri speketi lõppmängu Draamateatris. Sellises veidi apokalüptilistes ruumis, nagu seda on energeetikamuuseum vaatamegi siis nüüd neid lavastusi. Neid möödanike suuri tegijaid selles meie tänases konkreetses kohalikus teatripildis alustame vastlõppmängust Becketiga seoses, ta on kõva sõna olnud, ütleme kuskil 60.-te 70.-te teatrimaailmas ja, ja nüüd mul tekibki küsimus, aga et võib-olla selle Becketti aeg ehk on ümber tänaseks ja uus aeg ei ole veel tulnud. No ilmselt see küsimus võiks käia kõigi nende kolme lavastuse ja kolme näitekirjaniku kohta praegusel hetkel. Ja ühest küljest võime me ju nõnda arvata, sest parafraseerides Pansot, kes ütles, klassika peab ütlema midagi kaasaegsele inimesele ja kui ta ei ütle, siis ta ei ole selle põlvkonna klassika. Sellest aspektist võime ju väita, et kuna need lavastused ükski ilmselt ei, ei täheldanud mingit olulist uuendust Eesti teatripildis et siis võib-olla on see klassika vananenud. Teisest küljest mina olen küll kindlalt seda meelt, teater on väga inimeste kunst ja liivakasti mäng, nagu ta on, ta sõltub väga nendest inimestest, kes teda teevad. Ja sestap ma tahaks süüdistada nüüd tekste, vaid ikkagi rääkida sellest, et võib-olla asi oli lavastajates näitlejates mitte isegi selles, et lavastajad ei saanud aru, mida nad tegid vaid pigem selles, et äkki nad ei osanud seda läbi näitlejate täpselt väljendada või äkki ei ole see veel valmis jõudnud. Väljendamine. See on mõneti, tuleb ikka praegu õppetööna jah, põhiliselt sellepärast, et teil on ülikeeruline autor, ta tegeleb selliste fundamentaalselt teatri nagu põhiküsimustega ja ja ma leidsin, et parem on nagu võtta aluseks mingisugune materjali või näidanud, eks ju. Kui, kui abstraktselt rääkida nendest Nendest, näitleja tehnilistes küsimustes. Nii et ta on koolitöö ja, ja ta kannab põhilisest sellist pedagoogilist eesmärk ja mingit show'd nagu polnud mul plaanis teha, aga isiklikult selle peale kella sees on noh, minu jaoks oli kõige olulisem ikkagi see isiklikus mõttes. Mulle meeldis väga see novell seal sees see momina, r-i asi, mis tundub ka kenam, teil oled tegelikult tähtis, oli selles loos enda suhtelises lihtsuses ja, ja, ja selgusest muu vaht, mis seal ümber on, et see see nagu on pidanud hella jaoks ka nagu noh, suhteliselt vähem tähtis kui ka väga oluline. Piranud Hello jaoks olevat vist siiski olnud oluline ka see nii-öelda see küsimus improvisatsioonilist, et kes on laval, kas laval on näitleja mingis rollis või näitleja oma isikus? Ei, jah, aga tema muidugi suhtlemine, improvisatsioon oli suhteliselt kõhklev. Ja antud loos põhimõtteliselt meil ei, vist ei ole peaaegu ühtegi sõna, mis oleks improviseeritud. Kõik baseerub ikkagi põrand hellale puhtalt. Praegu ikkagi ei saa rääkida seda, et laval on näitleja Tambet Tuisk vaid laval on ikkagi Tambet Tuisk, kes täidab üht rolli. Vajame proovisime ka seda varianti, aga see keeras nii suure sõlme peale, et siis noh, see oli liiga varane, me proovisime seda varianti ka mängida oma nimedega, siis tekkis aga väga suur hulk küsimärke, millele me selle kahe kuu jooksul ta ei jõudnud. Nii-öelda pähkel jäi nagu selles mõttes lahti hammustamata. Noh, ütleme niimoodi, mingis mõttes jah, seda küll. Kas sul tekib veel tulevikus ka selline mõte, et lavastaja, näiteks pirandellod või uurida teda edasi on, on tal üldse nagu ütleme, tänases teatri tänases päevas midagi uut pakkuda, sest tegemist on siiski autoriga, kes mõtles omi mõtteid juba mõni aeg tagasi. See on põnev küsimus, ma arvan, et sõltub väga palju sellest lavastajast kes teda tegema hakkab ja millega, mis osaga ta veerand Vellas haagib, noh, nii-öelda professionaalse trupiga ma poleks seda tegema hakanud, sest see oleks liiga otse hakanud rääkima meie hetki teatri tänasest päevast. Mulle meeldib, kui ta on allegooriline, peidetud ja hämar seal, sest noh, see see sõnum kui olekski, olin suures teatris nii-öelda prof, näitlejatega oleksid, aga noh, kahtlemata teistsugune välja kukkunud, Ita Ever ikkagi ütleb, et Ita Ever siis on natuke teine kui Tambet Tuisk. Tambet Tuisk. Kas piranud eluaeg on praegu? Ma ei oska niimoodi küll öelda, ma ei ole kunagi nagu selle peale mõtlen ja, ja, ja ka seda niimoodi püüdnud mõistatada, et kas seal selle aeg praegu seda teha piranud Vello on praegu totaalselt totaalses vastu, kaalus hetke hetke ümbritsevaga mõte liigub väga kiirelt, aga, aga ta on, ta on siis ta on mingis osas väga inertne seestpoolt see materjal materjali vastupanu on meeletu, aga noh, ütleme väga tugevas kontrastis praegusel tänapäevaga spirantellom ka kõigele lisaks väga-väga siiras ja väga-väga noh, võiks isegi öelda, mingis mõttes naiivne vaatamata tohutule sügavusele Nobeli preemiale. No eks see kooli tööle nagu üks asi, teine küsimus mu meelest eriti piranud Ello puhul on see et ilmselt ta igasuguses muus teatrikeskkonnas, välja arvatud Itaalia eneseteater nõuab ikka mingit erilist tööd või erilist süvenemist, sest tema juured sealt komeediatel arte algustest, nendest samadest improvisatsioon idest, millega Itaalia teater kuulsaks sai on mu meelest ikka väga tugevad. Ja, ja ilmselt itaallastel tuleks ta kergemini. Ma arvan, et eestlased võivad teda ka tehasest, kunagi olen ma näinud näiteks Venemaal Anatoli Vassiljevi tollase kaugõppekursuse lõputööd kuus tegelast autorit otsimas, kus tõesti oli saavutatud nii see kergus kui see traagika kõik kokku, aga see oli ka kestnud minu meelest aastaid see töö nendel selle näidendiga teisest küljest ikka väga tahaks, et Eestis tekiks ka see, see oma päris piranud ellu, et me saaksime aru nende näidendite lummusesse maagiast ja sellest naerust läbi pisarate ja sellest, kuidas kõik käib seinast seina täiesti. Ja sama tunne mul tegelikult oli ka nii lõppmängu kui vahetuse puhul. Et kuidagi eesti teater tundub väga niisugune keskmine, mitte keskpärane, aga ta nagu väldib äärmusi, ta ei julge olla. Ei päris naljakas ega päris traagiline ta nagu üritab võib-olla see ugrimugri lik, niisugune. Rahu, mida üritab eesti teater säilitada. Ja, ja sellepärast see võib-olla oli ka peamine etteheide, mis mul oli lõppmängule. Et ma oleksin hirm hirmsasti tahtnud, et, et oleks olnud naljakas. Et oleks kohati olnud pööraselt naljakas, nagu näiteks Rosencrantz ja Guildenstern omal ajal olid. Ja siis oleks see traagika või see mõttetus, mis siin on sisse kodeeritud ehk paremini välja tulnud. Kui järsku läbi läbi naeru saad aru, et seda mõtet pole? Nojah, eks seda Mati Undi pingutust on ju märgata, et ta väga krambes absurdi nagu ju seal ei teinud, ta läks pigem sellise hästi realistliku pinna pealt või, või noh, kõik need suhted olid nagu kuidagi väga argisteks saanud järsku seal. Et jah, et et siis, et oleks veel üks vint võinud peale keerata sellele argisuhtele või? Mina arvan küll ja tõtt-öelda seal loomulikult lavastaja vabadus, aga minu jaoks see kahe meestegelase asendamine siis ühe naise mees tegelasega. Mina ei leidnud enda jaoks sellest põhjendust, see nagu tõmbaski selle näitemängu tegelikult mingi realistliku isegi psühholoogilise pinna peal. Et need muutusid kahe tegelase isanda ja teenri klouni ja omanikusuhe muutus niisuguseks suhteks tulidki isegi jah, tõesti need kodused nääklemised kohati ette kurivaim, kui palju on vahel tunnet, et mina nüüd minen peale kõik see värk? Nojah, ega ma ei kujutagi ette, kuidas saaks väga metafessiliselt rääkida niisugust teksti, et noh, mis ilm väljas on, hailikega vihma sajab, ei 100 või mis kell on, seda ei saagi väga tohutu kaheksakordse tagamaaga esitada, minu arust. Mati Unt, teie olete ise kirjutanud ja öelnud, et Becketti lõppmängulavastus on mingil määral väljakutse või inspireeritud sellest sajandi lõpu ja milleeniumihullusest. Kui nüüd seda ei oleks olnud seda milleeniumi lõpu põhjust, kas siis oleks põhjust olnud lavastada lõppmängu? See asi algas hoopis nii, ma võin öelda, et ma mõtlesin, mis tükkima võiks teha, Viire Valdma, Guido Kanguriga, ma loomulikult leidsin, et ta sisestas abiks ühtlasi sajandi lõpu, sest noh asi, kes sedapidi, aga siis mõtlesin, et lõpp, püüad mingisugust lõpud on kogu aeg õhus, räägitakse, ja siis näidendi pealkiri võiks olla ka selline ja valitud näidendile ja, ja noh, kuna me tähendab, siin on nagu mõelnud, et võiks teha üldse niisuguseid sajandid tomatoogia päevle tuleval hooajal, oleks võiks repertuaaris olla siis, siis noh ei hakanud ma enam mõtlema, näiteks šeff näideldud lõpp, hea, kõik hea. Jäingi lõppmängu juurde, sest see tundus igast aspektist sobivam. Beckett on olnud omal ajal tugev teatriformaator. Ja kui teda lugeda tänasel päeval, kui on käidud veel peale Becketit pikk tee läbi, siis noh, kuivõrd need tema, sellised ideed ja tema mängud tänases päevas nagu kaasa kajavad, et kas seal ei ole ohtu ega hirmu, et äkki on nagu vanaks jäänud. Eid tähendab nisu, Becket nad naljalt ei vanane, aga tähendab hoiakud tekstides on kahtlemata muutunud, noh nii nagu Seczpirgi puhul ja Becketti tükkides endas on nagu mitu mentaliteeti korraga, sest ta ühelt poolt teda tõlgendati küll pärast kirjutamist võrdlemisi sünge niisuguse systentsialistinaga, samal ajal teiselt poolt tema ühtedeks suurteks eeskujudeks olid just näiteks tummfilmid, tummfilmid, komöödiad nagu pastelt kiiton ja nii edasi, nii et niisugune klounaad või see on tema tükkides ka alati olemas ja tänu sellele, et ta nii mitmeplaaniline on, arvatavasti ta ei vanane kinni, pea. Ise olete kirjutanud, öelnud ja seda on näha ka sellest avastusest, et sellistelt koturnidel absurdi või sellist pingutatud absurdi, mida võib-olla tehti sel ajal, kui see lavastus või kui see näidend on kirjutatud, et seda te olete üritanud vältida ja asemele on tulnud kuidagi väga argised suhted. Ajad on lihtsalt muutunud, mitte ainult teatriuuenduse absurdi teatavaid natuke teine asi, mis on absurdifilosoofia see kahtlemata sellele endale saame, saame vaadata juba distantsiga ja tol ajal, kui lõppmäng esietendus, noh just selle pooleksistentsialistliku filosoofia kõrval oli väga päevakorras ka igasugune kitsamas mõttes teatriuuendusteatri mängustiiliuuenduse, siis meeleheitlikult taheti vältida Nato realistlikku loomulikku Winston orgaanilist mängimist ja see oli nagu vastuseks lihtsalt üldlevinud latavalismile realismile. Seepärast siis tol ajal just oligi niisugune levinud stiil pantomiimi taoline, mitte eluline käituma istumine, aga see selle vastureaktsiooniaeg on nagu nüüd üle läinud. Nüüd on nagu oletatavasti tekkinud mingisugused uued süsteemsemad sünteetilised asjad, mis ühendavad eri sihukese äärmusi omavahel ja seda nimetatakse ehk ju ka postmodernism, eks. Eks see ole ju see aeg, kui see Becketti ilmumine oli jää noh, ikkagi niisugune torm ja tung ka siinsamas Eesti teatris ja teie isega tormlesite ja tunglesite seal. Nüüd see sajandi lõpu Beckett siin teie poolt tehtuna on, on ta teie enda jaoks ka nagu pannud teid midagi ümber vaatama või revideerima või, või, või ei, mitte. Ei, ma nii ei oska, nii tähendusrikkalt ma ei oska öelda, tähendab loomulikult ma lugesin nagu, nii palju, kui mul oli eriti nagu uuesti üle ja loomulikult see tekitas mingeid mõtteid sajandi arengu üle, aga tähendab sel ajal, kui ta kirjutati natuke hiljem, kui, kui me tartus alustasime. Beckette on alati olnud omapäi, ta oli, noh, ei ole tandamaturgia uuendaja mitte niivõrd teatriuuendaja ja näitlemise ja näitlemise ja lavastuse küsimused teda eriti ei huvitanud. Ta on eelkõige muidugi kirjanik, ehkki ta noh, viimastel eluaastatel päris palju ise oma tükke lavastas, aga see oli, tuli alles lõpus. See, et te nüüd vahetasite mees, osatäitjate asemele, mees, naine, see oli kohe algusest peale, kuna oli Viire Valdma ja Guido Kanguri paar. Jah, jah, see oli mul algusest peale selge ja ma leidsin, et tekst vastab sellele täiesti tähendab lihtsalt maja. Nüüd tagantjärgi kujutage ette, kuidas seda kaks meest mängiksid? No see ongi nii, et kui ma kunagi lavastasin Ibseni loa tagurpidi keeratud koosseisuga, siis ma natuke hiljem nägin televiisorist Kertu Savola lavastust naastu teates haavati siis hämmastuseks. Leidsin, et kui julge on olnud töötu, saab olla, et milline, milline originaalne lahendus. Noovat mängib naine, ma olin tõeliselt üllatanud. Näitemängu tõlkija Anu lamp täidame ja kätte neli aastat tagasi ja mina lugesin puhta lehena. Minu jaoks ei olnud ta märk, ei olnud sümbolistlik draama minu jaoks, tema on lihtsalt üks väga huvitav teatritekst mis mind matas ja teistpidi erutas, aga ehmatus oli tookord suurem, nii et ma panin ta kohe kaugele endast. Ja alles nüüd, kui ma hakkasin temaga tegelema sel kevadel, alles nüüd ma avaldasin, mis vääriskivi mu käes on. Et ta on omas ajas selle sajandi vahel tuse. Kultuurimaastikul väga oluline kiike prodell on prantsuse kultuuri jaoks oluline autor. Et selle loo tagamaad plodelli kirjutamise motiivid on seotud Okust Rodaaniga, tema armsama õpilase ja modelli Cami Klodelliga, kes oli siis pooli õde ja et see selle näitemängu iva või. See vapustas mind olin nagu ikkagi lapsesuu selle näitemängu suhtes ja ei mõelnud, ei ismi peale ei kuidas mees ja nüüd nimetame siis kultusautori peale. Oli, oli lugu, oli, sõna olid tegelased, teema, see seerutas, kui gladelsele kirjutas, siis ta tahtis nähtavasti midagi eitada oma tüki tehes ja midagi jaotada, eitada ja ta just sellel teatrimaastikul. Et, et kuidas need, need Klodelli, ehitused ja jaotused sobivad sinu arvates tänasesse teatri seisu. Nõus, nõus Klodell selle näitemängu läbi rääkis oma kaasaegse teatriga sele poeetilise loo keskmes on, on sõna ja, ja see, mida nüüd on kriitik ja, ja teatriinimeste poolt ette heidetud, et räägitakse palju, et on palju poeesiat, tegevus seiskub ja äksenit ei ole. Siis Klodell ütleb niimoodi. Kui ma ühes artiklis, et et minu jaoks on sõnal maagiline väärtus. Ja just selles mõttes, et sõna varjab ka seda osa inimesest, mida hakatakse ütlema, mida ei öelda, mis moondub ühel hetkel või siis kivineb sõnaks see miski. Ja, ja, ja miks ma hakkasin mõtlema Rudeni peale ja Temaskul tuuride peale. Me tegime näitlejatega kohev skulptuuri rännaku raamat ees ja, ja, ja tõsiselt uurisime nii kammigrodelligis või ka skulptor ju sealsamas Radeni ateljees. Et see sõna on nagu samamoodi nagu kivisse raiutud, nii nagu skulptuur, tan armunud ühel hetkel vormu, tahe, iha, kirg. Ja see oli nüüd siis sõna oli Klodelli esimene vastukäik oma oma aja teatrile. Et see langeb ühtepidi kokku ka sajandivahetuse teatriuuendusega, kus siis noh, toome näiteid. No on meiega olnud, Venemaal on ta hirv. Eestis samal ajal siis Menning, Reinhardt Berliinis, kus hakatigi otsima uusi teatrivorme, selles mõttes Klodell läheb täiesti oma rada pidi, sest et vastupidi, hakati otsima füüsilist geneetilist. Mehaanikateatrit. Hakkas sündima need nii-öelda preedi teatri eellased, teatrilaadid omamoodi praegu vastuminekest, et. Inimesed on kaotanud võime kuulata lasta sõnal endas, tekitada kujutluspilte ja näitlejatega, see oli suur töö ja see oli väga raske töö, et lahti tõlkida need kujundid, poeetiliselt kujundid, samal ajal mitte ei kaotaks ära tegevust. Rull saaks oma liha. Ma pean näitlejate ütlema. Nad said hakkama. Jah, minu peamine etteheide, etteheide oleks olnud samast asjast, et sõna ei pääsenud mõjule, liiga palju hakati mängima sõna lahti. Ilmselt saab teha Klodelliga nii, et kõik mängitakse lahti, tõesti mängitakse väga palju. Aga see lavastus mulle tundub, jäi kusagile piiri peale et ta nagu üritas keskenduda sõnale, aga samas kartes või peljata see ilmselt seda, et see sõna üksinda ei ole piisavalt jõuline. Hakkas väga palju veel ka näitlejat nõudma mängimist, mängitsemist. Niisugune totaalne mängimine käis. Kindlasti on, on üks põhjus selles, et harjumuslikult on ka näitlejat harjunud töötama teistmoodi tekstidega. Aga et siiski mingi niisugune sümbolistlik draama on Eestis võimalik, kui lavastaja väga täpselt teab, mida ta nõuab näitlejale? Seda minu meelest päris hästi, näitab Lembit Petersoni eksperimentide morismatarlinki kellasemelist sandiga. Ja ma enda teatri laadis kammurdsin midagi. Ma arvan, ma ei ole sellist laadi tekstiga enne tegelenud. Nii et kuskil proovide keskel ma mõtlesin, et jumala issand, Anu lamp, miks sa mulle selle teksti andsid? Ma ei suuda seda kanda, ma ei suuda seda elustada. Ta huvitab mind ja ma, ma tunnen, millest lugu räägib, ma tean seda. Ta räägib nendest samadest lihtsatest nimetame nendest inimlikest tunnetest ja, ja ihadest ja heitlustest. Aga ma ei suuda selles, mis talle anda elu sisse ja see ränkraske töö, et ühelt poolt on gladel siiski sajandi alguse kunstnik, teisalt on nüüd nii palju juurde tulnud siin teatrisse teater on pöörelnud ja keerelnud, proovinud igat masti stiile. Et kuivõrd oluline oli sinu jaoks olla nagu puhtalt selles Klodelli ajas. Ühest ma ei saa lahti, mina olen oma ajas. Mina igal juhul olen kaasaegne. Nii seda ma ei vaidlusta. Jah, ma tegelesin palju Klodelliga, tema elulooga, tema õelu luugaruda aniga, ismidega, sümbolismiga, siis uurisin palju kunstnikke, eriti klimp tikkustab linti suurt saksa dekadenti. Ja muusikat kuulasin nii etet, eks mul see püüdlus oli küll minna kas eelmise sajandivahetuse atmosfääri ja see, mis mulle sealt avanes, see tasub ära kõik selle vaeva ja, ja see, mis meil mängida proovides avanes, tasub ära, aga selle negatiivse kriitika, mis on tulnud, ma arvan, et ma olen palju võitnud selle tööga nii alguses minna oma teed kui ka siis tarkuses, mis ma olen juurde saanud. Ja sellest kogemusest, mis ma sain juurde näitlejatega proovides ja see, et nad tulid nii nakatavalt kaasa ja neid kase huvitas. Jaan Tätte ütles esimeses proovis pärast pikka vaikust ja kui ma küsisin näitlejate käest, kui me olime näidend läbi lugenud, et kas teeme, et nüüd me võtame otsuse vastu ja siin on praegu võimalus veel nii-öelda põõsasse minna. Ja siis ütles Jaan Tätte niimoodi, et mind juba professionaalselt huvitav, kas sellist näitemängu on võimalik mängida. Ja, ja Epp Eespäev oli, oli väga pikka aega vait, enne kui ta ütles, jah, hakkame tööleliine. Olmre oli, selles mõttes oli esimene, ütles jah, ma tahan teha. Ma arvan, et tal on teatrikogemus seda laadi, et see, see tekst ei tundnud talle ehmata. Noh, ta on ju Jaan Toominga õpilane ja, ja nad ju oma stuudiotöödes puutusid sedalaadi tekstidega kokku. Ja mul oli Liina Liina kohalolek alati väga tähtis. Ma mõtlen kohalolek hingeliselt ja palju andis mulle jõudu. Ja Indrek oli. Taotleja ja asjalik, jah, teeme nii, et see oli trupi otsus. Ja, ja me tegime selle. Tänane teater tahab minna tihti sellisele pinnale, kus noh, teeme kergelt ära, teeme kiirelt ära, teeme mängu, mis on niisugune isenesest mängiv mäng, et võib-olla selle taustal ja selles kontekstis on need nagu pisut teistsugused materjalid või, või noh, ei ole niuksed hästi alluvad? Jah, selles mõttes kindlasti. Ja selles mõttes tuleb kindlasti kõigile kolmele lavastajale paljutki andeks anda, et ei ole võetud traditsioonilist psühholoogilist draamat kus toimub üks inimsuhete peenkoer, lahkamine. Ses mõttes kindlasti. Iseasi on see, et kas mina väga igatseks siin ikkagi seda teatrit, mis, mis võtab siis vaevaks süveneda, võtab, võtab vaevaks võtta endale palju aega, ehkki son hirmus raske ja kui lavastaja on ikka kinnisidee või on kindel tahtmine teha piranud Ellatlyclodelli siis peaksite võtma selles mõttes aja maha ja, ja üritama siis saavutada selle maksimumi, et see eriline materjal pääseks ka eriliselt mõjule. Et ta ei muutuks sisuliselt jälle oleks realavastuseks.