Muidugi memuaare on veel vara kirjutada. Aga inimesel, kes kunagi Maal pole korralikult päevikut pidanud, hakkavad mõned faktid, mis ka tema elust teatavat osa mängisid, ununema. Nad ei unune täielikult, aga tuhmuvad osaliselt. Me hakkame segi ajama aastaid ja aastaaegu sündmuste kohti, tegelikku olukorda, milles ja kus kõik toimus. Ei elu ega mälestused salli tühja kohta. Mälestustes asendavad unulenu ja tuhmunu paratamatult väljamõeldised. Võib-olla on neid mõningal määral ka alljärgnevas. 1000 942. aasta detsembris saadeti mind koos grupi sõduritega Eesti laskurkorpuse tuttajevu puhkekodusse. Tervis logises igast etapist ja seepärast tulevad Altpäevadest meelde ainult toad. Pärast polgu muldonni oli ikkagi tuba väga suur asi. Naride asemel olid voodid, linad olid laual, siis igasugused temperatuuri mõõtmised, õed, valgetes kitlites üldse kogu harjumatu ja valge elu. Koht oli imeilus. Arstliku komisjoni otsusega määrati mulle kolmekümnepäevane ravikuur, see tundus tollal tohutu ajal. Nädala pärast tekkis inimeste vastu huvi oma toanaabrilt. Tultsin. Meiega oli vestelnud Valli Haldre, kes, kui ma ei eksi, oli puhkekodu direktor. Tundsin juba doktorfaituritest, praegu Pärnus töötab. Puhkekoduraamatukogus, luges meile iga päev ülesküntud uudismaa vanad Leningradi tõlget ette. Kleenuke naine, kelle sõjaaegne profiil meenutas mulle kajakapoega. Tal oli nõrk käel, mis seal, kus ütlemise teht, soolo hovlikult lopsakaks läksid, kiiresti vajuma hakkas. Sel puhul luges mõni sõdur edasi. Ta nimi oli Minni. Nurme. Ühel päeval kuulsin koridoris külmetanud häält, mis kellelegiga vesteldes kordas õige, see on õige. Seesama öige viis mind otsekohe palatist koridori, seal kurat võtaks, rääkis üks õige saarlane õiget Saaremaa keelt. Üks nii vahemärkuse korras 1000 944. aasta kevadel tuli mulle esmakordselt esineda Leningradi raadios niinimetatud saarlaste saates. Kaasa tegid Joosep Saat, Juri Kipper, Debora Vaarandi, Aadu Hint. Siis ütles sama mees. Saarlased sääki oma vikatit sakslaste Göride järgi. Koridoris kohtasin Aadu Hinti, tema see oligi. Ta töötas tuttajevus poliittöölisena informeeris meid iga päev rindeolukorrast ja eriti lahingutest Velikije Luki all, kus Eesti laskurkorpus tules oli. Me kõik mäletame siiani ta inimlikke ja ägedaid esinemisi peale muu tuli nii hindil kui nurmel tegeleda isetegevusega näidendite lavastamise. Kas seinalehega üldse kõigiga, mis poliittöölisele ja kirjanikele sõjaväesanatooriumis osaks langeb? Int värbas mind otsekohe seinalehe kaastööliseks. Kirjutasin paar luuletust, need pole säilinud, Nurme püüdis mu esimestele luule katsetustele kasvõi mingisugust poeetilis teoreetilist aluspõhja luua. Andis lugeda üksikuid loomingu ja viisnurganumbreid. Need olid sõja ajal tagalas tõelised haruldused. Ilmselt seal viisnurgas kohtasin esmakordselt Majakovski tõlkeid, mis mind hiljem nismidagiilis innustasid tegema pikki minu arvates eht Majakovski like treppe. Kuid seal tuttajevus kirjutasin esimese luuletuse, mis trükki pääses nooremale õele. Minu esimestele õpetajatele luuletus meeldis ja kui ma täpselt mäletan ilmusega puhkekodu seinalehes. Aga heatahtlik kiitus pani mul pea siiski pööritama. Hakkasin otsekohe mõtlema viieköitelise romaanile, mille pealkirjaks mõttes panin sõgedate küla ajalugu. Mul oli hea meel, et tint üksikutes episoodides, mis ägedate küla ajalugu Plettenbergist, kuli, sõjanike aunistasid, ilmse huviga suhtus. Teda huvitasid eelkõige minu kohmakad jutustused postiveost kalapüügist ja meresõidust. Tuttajevust ongi vist pärit esimene mõte sõgedate külakirjadele. Kahjuks tuli viie köite asemel ainult üks ja seegi õhukene. Lahkumine. Tuttajevus sarnanes põgenemisega, arstid oleksid ravikuuri pikendanud veel ühe nädala, võib-olla isegi 10 päeva võrra. Peale muu pidin ma näidendis, mille kirjutas doktor Haito saama hea ja suure osa. Ometi kirjutati mind välja. Siin segasid vahele nii-öelda Lääne mõjud. Asi oli järgmine. Tuttajevus oli üsna arvukas personal, nende hulgas palju noori neiusid, kes töötasid õdede ta koristajatena köögis. Ja sõdur, kes jalad alla saia enam lamama ei pidanud, oli samuti 20 aastane. Seetõttu tekkisid sööklas pooliti stiihiliselt pooliti organiseeritult tantsuõhtud. Nende tase oli väga kõrge valssi ja polkat, mida ka mina oskasin, peaaegu ei tantsitud. Voksid fokstrotti tangot, inglisvalsid, viska rumba. Säärane oli repertuaar. Ja miks mitte täiendada oma teadmisi, kui selleks on võimalus. Tango hakkas mul juba minema. Vox läks ka esialgu nii üle kivide ja kändude. Aga siis tuli ühel Tallinna poisil mõte hakata õpetama omaaegset moetantsu. Lembit Vokk. Nii palju kui ma mäletan, tehakse selles saatuslikus tantsus igasuguseid oopusi, algul tiirutate üksteise ümber, siis käidi ümber tüdruku, siis oled põlvili ja tema käib ümber sinu. Siis tõuseb püsti, siis kummarduvad mõlemad ja taovad vastu põlvi. Siis on seal veel mingisugune sihker sahker. Aga lõpuks annavad partnerid vastastikku puusalöögi. Sussides ja haigla halatides võisime me selle tantsu ajal üsna ilusad välja näha. Kolmandal õhtul hakkas mind kurat kiusama, kõhklesin, kahtlesin, aga lõpuks läksin, palusin sellele inglise imele noore arsti praktikandi. Tal oli punane pea, pruunid silmad, veidi püsti hoidev nina ja väga väike kasv. Järgmisel päeval veel oli tal suur muhk otsa ees. Kõik alguses läks ilusasti, tiirutasime teineteise ümber, siis ma vist langesin ühele põlvele. Järgmiseks sammuks oli kummarduda ja lüüa vastu põlvi. Kõik läks enam-vähem kenasti. Tutta söökla laagi kandsid valged neljakandilised sambad ja just sellel ajal, kui tuli anda puusa löök, tekkis saali veel üks üleliigne sammas. Minu korralikust müksust partner veidi komistas ja lõi otsmiku vastu sammast. Muidugi, tants pole lahing, vaid looming. Järgmisel õhtul ei vaadanud minu poole ei eilne partner ega keegi teine. Kui ma sööklasse hiilisin, sosistas sanitar Nadja maastale. Elevant tuli. Tekkis täielik isolatsioon. Taolistest asjadest võib objektiivselt ja muigega rääkida, alles aastate pärast. Istusin palatis ja nõrgalt kostus kusagilt tolle saatusliku tantsuhuviks. Mõne päeva pärast kirjutati mind välja ja lülitati tagasi sõitjate järjekordsesse partisse. Sõitsime polku. Mul oli taskus nooremale õele ja Aadu Hinti kiri Johannes Semper-ile, kes tollal oli Jaroslavlis asuvate Eesti kunstiansamblite juhataja. Sõitsime lei Jaroslavli, seal kohtasin esmakordselt Johannes Semper. Iga Läksingi kanti sellesse klubisse, kus ansamblid töötasid. Mind masendas fuajeede suurus ja keskpäevane jahe hämarus, linoleumi või kiviparketi libedus, millel mu Ameerika isekäijad tundusid tohutusuurtena ja ebakindlatele. Vandusin ennast, et ma neid inkvisitsiooni jala nõusitud Taevus piltide vastu ümber vahetanud siis kui kõik seda tegid. Paar sõna Ameerika isekäijatest. Need jalanõud, mis ilmusid Ameerika abi näol lagedale Eesti laskurkorpuse loomise ajal väärivad siiski, ma mõtlen ka Eesti sõjaajalugu käsitlevas kirjanduses oma lehekülge. Ameerika isekäijad olid keskelt kitsad ja väga pikad, midagi suusa ja lodja vahepealset. Neil olid naelutatud tallad paeldumatust, nahast pealsed ja tohutu tühjus, saapaninas muidugi normaalse jala juures vihkasime neid, kuna nad jalgu piinasid. Peale muu murdusid, nad ei kulunud, vaid murdusid nende tallad väga kiiresti ja panid roodu vanemaid vanduma. Nii saapaid kui ka need, kes saapaid kandsid Ameerika ise käia kandsid tallal aastanumbrit 1000 914000 915916. Minu poolemeetriste ise käia, tal oli aastanumber 1916, tähendab, nad olid valmistatud kuus aastat enne minu sündimist. Nähtavasti valmistati need esimese maailmasõja ajal neegrite väeosade jaoks. Aga nüüd kandsime neid meie ja vihkasime neid mehi. Seisin gigandi suures fuajees ja ootasin Semperit Dali näidendi proovil. Ümberringi räägiti eesti keelt ja sellest hakkas veidi kergem ja muidugi ka ebamugavam sõdurielu, lakkamatut, komandod, sõda, kõik need muudavad inimese keelevaesemaks kuidagi veretuks, kroonulikuks. Ma ei suutnud kuidagi välja mõelda esimest lauset, millega Semperi poole pöörduda. Ma teadsin, et ta on tuntud kirjanik ja olin temast kuulnud, kui intelligentsist ja Rudiidist peale muu segasid kogu aeg saapad, mis iga minutiga pikemaks kasvasid. Fuajee hämarusest lähenes kiiresti tohutu laupmantel õlule heidetud. Ta tuli otse minu poole. Teie ootasite mind, mina olen Semper, ütles laup ja ulatus lihtsalt käe. Lõin talle kulpi ja alles systeretasin tsivilist diviisile. Mind saatis teie juurde siit kiri on ka, ulatasin inti kirja, Semper avas selle ja hakkas lugema. Ma ei tea siiani, mida Hint talle kirjutas, kuid selgituseks lisasin. Ma olen muhust lootes vist sellega õigustada ühe põlise mandrimehe Jeesama pikki saapaid ja kohmakust. Ah nii, see on, jää, vastas Semper ja luges edasi. Minuti pärast küsis ta, luuletus on teil kaasas. Andsin talle korralikult neljaks murtud noorima õe Semper palli nii kirja kui luuletuse tasku. Vabandage, seltsimees Smuul, ütles Semper väga lihtsalt. Aga praegu on mul näidendi proov, ma jõua teie luuletus korralikult läbi lugeda, tulge homme minu juurde. Bristoli, see on võõrastemaja. Kas kell kolm sobib, teile sobib, vastasin ma ja tundsin, kuidas hirm selle mehe eest minust pikkamööda lahkus. Olin kujutlenud endale tuntud kirjaniku ja ise käijates reamehe kohtumist reamehele, palju raskemale. Siis homseni, Bristol kell kolm. Semper sirutas käe ja võib-olla esimest kord kogu sõja aja jooksul tuli mul ümber pöördpäris korralikult välja. Järgmisel päeval ma läksin Semperi juurde. Elus on nii, et ärimees jääb alati ärimeheks. Palusin üht oma kaaslast, kes kodanlikul ajal kauples Brongitud mööbliga ja rääkis hästi vene keelt, et ta mind Bristoli saadaks. Tal oli sama suur jalg kui minul. Tal olid väga head lubjavildid ja tahtsin, et mul Semperi juures need jalas oleksid. Minu saatja nõudis Bristoli viimise eest 100 grammi leiba ja piltide eest veel 200. Ärimees jääb ikkagi ärimeheks, praegu ta istub vanglas, talle hakkas väga meeldima tekstiil. Aga minu hinge ei piina 300 grammi leiba, vaid see, kuidas ta mind viltide laenamisega väga halba olukorda pani. Ta ütles, mulle, saad vildid, aga ainult võõrastemajas. Me leidsime Bristoli kergelt üles ja selle esikus istudes radiaatoreid, vahetasime oma jalavarjud. Ta pani aeglaselt jalga minu isekäijad, mina tõmbasin jala nartsudele, ta imeilusad vildid. Kogu selle operatsiooni ajal piinas mind mõte, aga kui nüüd Semper äkki ülevalt alla tuleb, siis on kriips peal, nii minul kui mu Muhumaal. Õnneks Semper ei tulnud, läksin ülesse ja Semper avas ukse. Ka väikeses hotellitoas oli kirjutuslaud, kirjutusmasin virna raamatuid. Siin olid kaks näitlejat, Alfred Rebane ja Leo Martin. Mind pandi diivanile istuma, kuulasin, mida nad räägivad. Ma ei mäleta, kumb, kas Martin või Rebane veenias Semperi, et rinne vajab fraki, see on salongi tüte. Selle vestluse ajal ma püüdsin kogu aeg esiplaanile seada oma vilte. Las Semper näeb, kui häid jalanõusid noored luuletajad kannavad. Kuid kahjuks ta ei pööranud neile mitte mingit tähelepanu. Ta kuulas näitlejaid, seeeff, vrakki, teooria talle ilmselt ei meeldinud. Varsti läksid näitlejad ära. Järg tuli minu kätte, noorimale õel oli tekkinud terve parv punaseid pliiatsijälgi kirjavahemärkide Roviimide mõningate õigekirjutusest möödalaskmiste kohal. Semper rääkis minuga kaua ja sõbralikult. Mulle tundus, et ta otsis lihtsamaid sõnu. Talle meeldivad minu luuletus, aga jah, aga see, aga kuidas teil on ortograafiaga, küsis Semper. Ortograafiaga olid lood väga halvasti. Kuid kõige tähtsam ta rääkis minuga kui mees mehega ja lõpuks ütles ta mulle, et ta ei soovita mul armeest ära tulla. See on kuul, olgugi vali kuul, aga ikkagi kool. Ilmselt kirjutas talle Hint, et Semper mind ansamblite juurde kutsuks. Kuid tollal poleks mul seal mitte midagi teha olnud ja ma ei mõelnudki selleks. Semper vabandas, et ta peab minema giganti. Töö ootab ja ma lahkusin. All ootas mind saatja, minu isekäijate paelad olid juba lahti ja ta nõudis, et ma vildid kohe tagasi annaksid. Ma palusin teda jumalakeeli oodata, kuna Semper võib kohe alla tulla ja näha, et minu pildid pole minu pildid. Vana mööbliga kaupleja ei nõustunud, vahetasime uuesti jalanõud ning mind kattis külm higi. Kohe tuleb Semper trepist alla ja näeb. Kahepäevasel Jaroslavlis olemisel oli see kõige süngem elamus. Ma olen siiani tänulik Semparil tema lihtsuse, tema inimlikkuse ja selle eest, et ta rääkis minuga kui mees mehega. Aga seda, et kirjanduses tuleb käia oma saabastes, õppisin hiljem.