Tere hommikust, olen maris Johannes ja kutsun teid kuulama teatrisaadet, mis täna pühendatud teatri kriitikale eelkõige kriitikale, mis ilmunud eestikeelsete sõnalavastusteatrite kohta. Ameerika päritolu inglise luuletaja ja kriitik Eliot väidab, et igal rahvusel trassil pole mitte ainult oma loomevaim vaid ka kriitikaline mõtteviis. Ja oma kriitikatavade puudusi ja piire märkab ta veel vähem kui oma loova geeniuse nõrkusi. Millised on meie kriitika, voorused ja puudused? Seda palusin kommenteerida Lea tormisel Lea Tormise kommentaaride vahele kuuletega Madis kalmeti ja Peeter Jalaka repliike teatrikriitikast. Puht nii eraeluliselt ja teatrihuvilisena olen ma praegu selles seisus nagu väga paljud minu meelest. Et ma otsin taga oma ajalehte, kuivõrd me räägime põhiliselt praegu Päevaleht teatrikriitikast, ma saan niimoodi aru. Ja esialgu mul see leht puudub, sest minu lapsepõlve mälestuses on olemas see meie pere, tellis ühte lehte, oli oma leht, see oli omaette Päevaleht. Ja üldiselt on see mujal maailmas nii palju kui mina tean siiamaani, sest keegi ei jaksa ju kõiki lehti tellida, igaüks valib oma lehe mitmesuguste parameetrite järgi, ta võib seda muidugi elu jooksul vahetada, kui vajadus tekib. Aga enamasti on siiski sama leht ja praegu juba noh, nii puht rahalistel ku ajalistel kui muudel kaalutlustel ju enamus inimesi, kes veel jaksavad lehti tellida või niimoodi pidevalt osta otsivad seda oma lehte ja minu meelest vähesed on selle oma lehele. Ja see ei ole muidugi inimeste vigasoni seal, kui selle viga, et lehtedel see ebamäärane enesemääramise periood ikka veel kestab. Valik oleks nagu väga suur samal ajal kõik nagu ühtemoodi ja mingit niisugust kindlat parameetrit keda valida või keda lugeda, põhiliselt ju ei ole veel üldiselt lehe kui terviku seisukohalt ja seesama olukord kandub üle ju ka teatrikriitikale, kui nüüd võtame inimesed, kes on nüüd väga teadsid, huvid näiteks tahaks valida, ei jõua kõiki lehti jälgida, ei jõua osta. Tahaks valida oma lehe, ka neil on küllalt raske seda lehte valida. Ja sellises olukorras lugejale üldiselt ju ei jää muud üle, kui oma lehe asemel esialgu otsida oma ajakirjaniku või, või oma teatriarvustaja. Ja siis tema järele valida. Aga kuule, situatsioon on selline lihtsalt reaalne situatsioon, ilmasõda eriti hindamata. Et kes on kirjutaja mad või, või andekamad või kellel lihtsalt on ka vastav tutvus või sõprusringkond, nad kirjutavad väga mitmes lehes ja neil ei ole spetsiifilist oma lehte, et ma teaksin näiteks selle lehekriitik on see ja see aega hindab inimene, kes tahab, kes on veel lehelugeja, kes tahab lehest midagi teada saada, näiteks kas või teate kohta? Ta otsib igasuguste meediakanalite puhul ikkagi mingeid kindlaid rubriiki kindlatel päevadel, kindlaid inimesi kindlate rubriikide taga. Ja ajakirjandus seda vist mingil määral ka üritab, midagi sellist kinnistada siis seni veel õnnestunud ei ole, nii et see niisugusele tavalugejale silma torkaks. Ja see mõjutab ka teate arvusse olukorda näiteks sõjaeelses Eesti vabariigis jäänukina muide, mõni aeg veel ka pärast sõda, ma ütleksin nii, et umbes 50.-test Ta alguseni või keskpaigani umbes kestis see, et suurematel päevalehtedel olid oma teatrikriitikud oma kindel kriitikast, tavaliselt siis ka töötas toimetuses, kes ise kirjutas peaaegu kõigest. Väljastpoolt tellitavad artiklit sellel alal ja kujundas ja määras siis ka ühtlasi selle lehe vähemalt teatrialast või ka laiemalt niiskust, kultuuri suundumust. Aga viiekümnendatel aastatel juba, kui mina näiteks tulin teatrikoolist et instituudist, siis oli see juba hajunud, see niisugune situatsioon. 50.-te keskel oli see juba muutunud. Kuigi mingist oma autorite ringis mõne väljaande puhul siiski natukene ehk võis veel rääkida ja nüüdseks muidugi pilt tollest ajast veelgi kirevam. Muidugi, kui inimene, kes ise on teatrikriitik ja hea teatrikriitikuid, ta töötab niimoodi pikemat aega pidevalt ühe lehe juures siis ta hakkab oma väljaandele vähemalt sellest teatri osas küll mingit ilmet andma ja ma ütleksin, et kui praeguseid suuremaid lehti vaadata jätame nüüd spetsiifilise kultuurilehe kõrvale siis võib-olla päevalehel on midagi sellist tänu Meelis Kapstasele, kes pikka aega seal töötanud ja nüüd ka juurde tulnud Gerda kortermetsale. Nendel on mingi oma nägu ja oma ilme ja olles nii-öelda lapsepõlvest mingi vana Päevalehe mäletan, ma ütleksin nii, et kui ma ei näe praegu õieti mingeid pidepunkte selle kunagise Päevalehe vahel praeguse päevalehe vahel, mis oma üldplaadilt on ikkagi rohkem veel endise noorte hääle mantlipärija, kui selle kunagise eestiaegse Päevalehe mantlipärija, siis kultuuri osas, eriti teatri osas midagi on, sellepärast sellel vanal päevalehel oli oma kindel nädala lisakirjandus ja kunst, kus teatrist kirjutati põhjalikumalt ja asjalikumalt. Kui nüüd on seesugune lühike kiirarvustuse žanr seal võis siis kas korrata või pikemalt lahata mõnda olulist lavastust või mõnda uut näitlejatööd või mingeid selliseid asju siis praegune Päevaleht, kel niisugune kindel rubriik ja päev vist isegi puudub teeb natukene midagi samasugust. Nad on leidnud küllaltki palju ruumi, mis on üldiselt päevalehte puhul täiesti tavatu ka mujal maailmas, et nii palju ruumi oleks teatrile, aga no meie oludesse on väga hea. Aga igal juhul hakkab nüüd ütleme lugeja seisukohalt ikkagi mängima jälle konkreetne isik, nii nagu ta praegu ka poliitikas valimiste puhul mängib, et kui parteid on ikka väga ebamäärased ja ei saa täpselt aru, mis nad tahavad ja kes sinna kuulub, järjepidevalt vaadatakse konkreetset inimest ja nii võin ka mina öelda, kui ma nüüd ennast lihtsalt luge seisukohale ainult asetan, et Velle randa või muttima katsun ikka lugeda mul ükskõik, kus nad kirjutavad. Kui ma taban ära sellel lehel, siis siis ma neid ka loen. Ainult et minul kui lugejal on küllalt tülikas neid artiklid jälitada, sest just selle muu ebamäärasus määratlematuse kõrval päevalehtedel enamasti praegu puuduvad näiteks kindlad teatripäevad, et ma teaksin minna ajaleheputkasse, lihtsalt osta selle lehe, kui ta mul koju ei käi. Aga siin oleks väljapääs, üks niisugune äriidee, mida ma olen juba mitmele pakkunud, aga keegi ei ole haakunud, sest kunagi juba enne seda, kui mina hakkasin ise tead kirjutama, aga ma tean, et oli olemas niisugune teenus. Ma ei tea, kes seda osutas, isegi ma seda ei mäleta. Et sai tellida artiklite väljalõikeid kindlal teemal ja väikse tasu eest. Ja praegu oleks tegelikult ju väga lihtne, sest nüüd on olemas paljunud võimalused, mida siis ei olnud, siis tuli kääridega välja lõigata ja saada Ta inimesele, kes tellis. Praegu saaks seda lihtsamalt teha, aga keegi ei ole nagu seda veel minu meelest eriti teinud. Kuigi on olemas niisugune teabeteenistus, ütleme, rahvusraamatukogus ja mujalgi, mis on väga kasulik ja kust saab tellida, kui sa ise tead. Aga niisugust, et üleüldse, et ma näiteks jätan selle lehe tellimata ükskõik siis, mis põhjustel ja ma tellin ainult selle lehe, kõik teatriartiklid, seda võimalust siiski ei ole, aga see võiks ju olla, aga noh, see selleks ei puuduta võib-olla seda praegust teemat nii palju. Igal juhul on hea, kui head ja võimekad kirjutajad saavad tihti sõna. Ja selles mõttes on see, et välja anda, siis on väga palju jääd, nad tahavad mingil kombel kõik teatri peale reageerida, on hea. Aga kõige selle juurde käib veel üks asi, mis on nii selle tagajärg, selle üldolukorra tagajärg kui ka mingil määral võib-olla põhjustab seda niisugust ebamäärasust, see on mingi ühise kultuuriruumi killustumine ja murenemine. See niisugune tunne, dialoog enam ei toimu, et igaüks räägib omaette ja räägib nagu kusagile musta auku ilma tagasisideta isegi oma kolleegide poolt. Sest tagasiside nende poolt, keda arvustatakse, on alati olnud üks oluline probleem ja see on eraldi küsimus, sest alati näitleja tead, inimene äärmiselt tundlik, igasugune arvustus teeb ju iga inimese tundlikuks, eriti muidugi kunstiga tegeleva inimese arvusson alati pealiskaudsem, kui see inimene tahaks. Ja sinna lihtsalt ei ole midagi teha ja kes ütlevad, et ma arvustusi ei loe, need tavaliselt on lihtsalt ülitundlikud inimesed ja tegelikult nad muidugi loevad, sest tagasisidet vajab igaüks. Katkestame siinkohal Lea Tormise jutujärje ja pöördume praktiku Madis kalmeti poole. Mida tema arvab teatrikriitikast. See vastus on lindistatud peale Petra von kanti kibedat pisarat esietendust. Ja arvan, et võib-olla väga negatiivne kriitika, kui ma näen, et see vastab mingil moel ka minu nägemusele sellest lavastusest ja inimene on teinud seda asja sügavalt analüüsides ja mitte pahatahtlikult. Aga on ka olemas tendents kriitikat, kus ma loen lihtsalt inimese pahatahtlikku arvamust materjali, lavastuse või, või konkreetset lavastaja suhtes ja vot selline kriitika ärritab õnneks sellist kriitikat siiski isiklikult kogenud. Ma olen kogenud võib-olla mõnikord sellist pealiskaudsemalt kriitikat, mis mind ei huvita lugemisel, mis, mis mulle vähe ütleb, noh niukene, ümberjutustav seletav poolt kavalehematerjali kasutav kriitika, see, see, mind noh huvita see räägib sellest, mida ma isegi tean, see on selline tavakriitika. Aga on olemas kriitikat, kus avanevad mul omal silmad mingi asja suhtes. Ja üllatunud, et on leitud selline aspekt selles lavastusest või on nähtud mingit aspekti lavastusest, mida mina ei ole näinud. Ja, ja on suunatud minu pilk sellele ja ma saan selle kaudu selle aspekti välja tuua tükkis. Vot see on juba selline noh, hea konstruktiivne kriitika kus kriitika on mõnikord targem kui lavastaja, see see meeldivalt üllatab, aga tavaliselt on nii, et lavastaja ja trupp töötab kaks kuud materjaliga. Ja siis üks kriitik vaatab korra etenduse ära, istub õhtul kirjutusmasina taha ja toksib ja õpetab lavastajat ja näitlejat, millesse tükk tegelikult räägib ja mis materjal see tegelikult on, see tihti ajab naerma, nagu me oleks oma analüüsiperioodil läbi käinud kõiki neid tagamaid ja kriitika veendunud, et ainult tema teab sellest kõik, ja lavastaja ja trupp ei ole sellest ilmselt kuulnudki, mitte midagi. Selline oli praktiku seisukoht aga siit kerkibki esile uus teema. Uus küsimus, kelle jaoks kriitik kirjutab kas ta kirjutab seda loojale või ta kirjutab seda teatrisaali tulevale inimesele, kirjutab publikule vaatajale. Alati tekib üks probleem, kellele kirjutatakse teatrikriitikat just nimelt seda päevalehtede teatriarmastust. Ja noh, nii meid õpetati kunagi teatriinstituudis ja nii see tõenäoliselt ka on. Põhiliselt päevalehed kirjutavad ikkagi lugejale vaatajale kuigi sealt saab mingisuguse tagasisidemega tegija. Aga adressaat kuskil seal peaks siiski olema see, kes loeb ja kes teatris käib ja selles mõttes Päevalehe teatrikriitika ei tohiks olla liigselt teoritiseerime. Ta peaks olema niisugune operatiivne lühike, ilma igasuguste tarkade moes olevate teoreetikute nimede üles lugemiseta, et saaks näidata, kui tar Ma olen ilma isegi eriti spetsiifilise teatrini terminoloogias, teatrist saab kirjutajaga päris harilike inimlike sõnadega, nii et kõik tuleb välja, mis oluline on ka erialaselt. Aga noh, see nõuab natukene mõtlemist. Ja see oleks muidugi ideaalne, et oleks niisugune kiire operatiivne Päevalehe kriitika lühižanr oludes jällegi see asi on palju segasem ja, ja keerulisem, siin on mitu põhjust, üks on nüüd niisugune see eelnev nõukogude aeg ja, ja teine on see väljaannete vähesus. Kõigi selle paljususe lehtede paljususe juures ja ka ajakirjade paljudesse juures on siiski nende väljaannete vahesus, kes saaks kultuurist. Kõik püüavad praegu olla kõigile, mis sageli tähendab seda, et nad ei ole mitte kellelegi avaldamisvõimalused niisugustes süvenen, nuumata, artiklite jaoks põhjalik. Selle võraga pikemate artiklite jaoks on ju tugevasti vähenenud isegi selle Nõukogude ajaga võrreldes, kus neid sugugi palju ei olnud. Kuna ajakiri, teater, muusika, kino, jumal tänatud, siiski on olemas ja mulle ta suundumus väga meeldib, sest ta on siiski ka haritud inimesele, üldloetab minu meelest, kuigi ta on küllalt spetsiifiline on seal tohutult vähe ruumi igavesel alale ja sinna palju asju ei mahu ja ka pikkuse tõttu mitmed niuksed Analytiivsemad asjad sinna lihtsalt ei mahu. Aga kunagine teatrimärkmik või teatrielu niisugune aasta väljaanne aastaraamat, mis nagu säilitas, jäädvustas analüüsis rohkem kuigi ta väga hilja ilmus, aga noh, tal oligi see teine funktsioon, siis juba seal nüüd katkenud rahaliste väljaandmisraskusteta. Nii et paratamatult põhjustab ka selle niisuguse teatud žanrilise ebamäärasus päevalehtedes, kes nagu teadlikult või alateadlikult või, või kirjutate enda vajaduse tõttu nad püüavad seda kompenseerida, mingid asjad peavad olema ära öeldud ja siis öeldakse nad ära seal, kus saab. Ja selle tõttu lähevad žanritsegi. Sest et meile kõigile ma mäletan ka mulle, kui ma nõukogude ajal kirjutasin, meil kõigil oli ju tunne, et kirjutaja sai üldse nii vähe, alati pidigi püüdma veel ridade vahel ära öelda. Ja ajalehe artikkel, see oli nagu midagi väga lõplikku selles mõttes, et ta peaks nagu kõike sisaldama, üldistab uste kujundlikkust ja seal peaks kõigil olema midagi öeldud nii tegijatele kui vaatajatele. Ja see muidugi ei olnud hea ja ka dramaturgiat peaks, analüüsime ja aga kujundas on alati õigustatult solvunud, et nendest nii vähe räägitakse ja sellest ei ole nagu üldse eraldi, et iga näitleja tahaks enda kohta midagi lugeda. Peale selle üldfraasi, mis Eesti ajal oli, et libises ladusasti üle lava. Ja kõik see on õigustatud, mis õigustavad, aga selge on see, et Päevalehe artikkel tegelikult ei saa seda kõike mahutada. Aga praegu paratamatult püütakse seda sageli teha noh, halvemate või paremate tulemustega, aga see on niimoodi lühike, kiire lööv retsensioon, mis reeglina mujal maailmas ja ka meil varem kunagi ilmus juba järgmisel hommikul või ülejärgmisel hommikul öösel tehti kohe pärast esietendust oldi vaadatud veel mõnda proovi või, või nüüd nagu käivad need läbimängud. Ta hakkab natukene tagasi tulema, ütleme näiteks Rahva hääles on ilmselt täiesti noor kirjutaja Marko Mägi, kes, kes mingil määral see tasand on püüdnud hakata kasutama ja mujalgi on läinud see asi operatiivsemaks, aga üldiselt on ebajärjekindel kogu see asi veel ja nähtavasti paratamatult. Ühest küljest on hea sellepärast, et nii vähe või palju, kui ma olen suutnud teiste maade arvustust jälgida muidugi väga pisteliselt, võib-olla Soome oma natuke regulaarsemalt on meie teate arvustus reeglina ma mõtlen päevalehti, igapäevaseid lehti on vähem pealiskaudne kui mujal ja läänemaailmas kus on selleks eraldi kirjutajat kohe ja juba põhjalikumaid ajakirja või, või spetsiifilisi artiklid kirjutas hoopis teisiti, inimesed meil on sageli inimesed ikka needsamad, kes teevad nii ühte, teist kui kolmandat ja seetõttu võib-olla lugejal on veel vana traditsiooni järgi mõnikord isegi huvitav lugeda, kui, kui hea kirjutaja kirjutab. Ja see ei olegi paha kasežanri seisukohalt liigne amorfsuse puuduvad kõik võimalused noh, natukene võib-olla kuskil erialastes ütleme võib-olla mõnikord kultuurilehes muidugi siis teatud ajakirjas on seal veel on ju olemas näitleja portree, on olemas rolliportree ja on olemas kõikvõimalikud, eks ole, lähenemisnurgad, mille alt võib kirjutada erinevates žanrites arvustusi. Päevaleht ikkagi püüab anda mingisuguse üldise ja keskmise ja siis ta on just nii, nagu keegi suudab seda teha, niipalju kui talle ruumi antakse. Naguniisugust zhanri lootust eriti ei ole. Tegelikult see niisugune süvenenum ja analüüsiva peaks jääma spetsiifilistele väljaannetele, kultuurilehele ja ajakirjadele, aga noh, nagu öeldud, neid võimalusi on liiga vähe, meil. Ja peale selle peale veel ühte asja nimetame arvust, seal on ju väga oluline, see säilitab funktsioon, mis eeldab juba kirjuta missioonitunne, et ka sellest seisukohast, et arvestab, et nendest kildudest hiljem pannakse kokku tähtajalugu suurel määral iga praegusel mude säilitusvõimaluste ajastul. Ja sellepärast muuseas, kui üks üsna noor kirjutaja Tambet Kaugemaa Postimehes just nüüd neil päevil kirjutas oma rubriigis sellest, et on vaja ka selle peale mõelda. Ja kui nüüd numbritest rääkida, siis mis muidugi häirib mind, häirib kõiki ja siin ma ei räägi ainult päevalehtedest, vaid natuke laiemalt ka sellest niinimetatud elektroonilisest pressist on see intervjuude seljast sõit, mine tähendab, intervjuu on ju üks oluline vajalik saanud, aga meil püütakse sageli just teatri puhul otseselt välja minna selle peale, et teater on populaarne, võetakse mõni populaarne näitleja, eriti tüütu on muidugi see, et need on enamasti alati ühed ja samad inimesed, kusjuures huvitavaid näitlejaid on väga palju. Võib-olla muidugi, et paljud neist lihtsalt keelduvad just intervjuust, andmed me ju täpselt ei tea, aga sageli on ka nii, et kui üks ajakirjanik hakkab kedagi küsitlema, siis kõik avastavad sellesama inimese ja ei tarvitse isegi olla alati seotud juubeliga, mis on nagu võib-olla loogilisem inimeste mõtlemislaiskusega taha, nemad rääkisid sellest. No ma lähen, küsin ka veel tema käest midagi. Ja muidugi noh, sellest ma eraldi veel ei rääkinud, et on olemas ju ka kirjutamise, eri tasandid, pialeri žanrit on lihtsalt niisugune puht tutvustav ja valgustav mis jääbki nagu üldisemal kultuuriajakirjanikul, selleks ei pea olema teatriarvustaja mingi ettevalmistuse või sügavamate teadmistega võib-olla? Jaa ja on olemas, eks ole, kõiki muid tasandeid see niisugune tava, kiirretsensioon ja üldistavam ja analüüsib, on kuni siis kõrgteooriani välja, mida me õieti olemaski ei ole, sest selle Jakski pole ei väljaandeid, ei traditsiooni veel kujunenud. Aga intervjuude üliküllus on mõnel määral ka niisugune näitleja lamestamine või labastamine, ma ütleksin. Sest väga sageli eriti just mõnedel raadiokanalitel on see niimoodi, et et see huvi kaldub ikkagi niisugused platsi intriigi ja, ja sellise kõige alama tasandi huvi peale. Ma ei tea, kas peab näitleja najal nüüd nii väga alatu rahuldama, on inimesi, kes suudavad ka sellistele küsimustele niimoodi vastata, et, et nad õieti labasustesse ei lasku ja säilitavad mindi oma sisemise suveräänsuse ja, ja sõltumatuse, aga see on küllalt raske ja ei tohiks niisugust mängu omaenese välja anda või omaenese ajakirjaniku edevuse nimel ei tohiks teha loovate inimestega sellist mängu. Sellepärast et noh, näitleja saab loomust olema nii-öelda avalik inimene, see, kes avalikkuse ees ka esineb ja räägib, et ta teab seda. Ja praegu on see ju ka tähtis veel selles mõttes, et tööd saada, et su nimi oleks tuntud ja et see nagu oleks päevakorral. Nii et näitlejal on väga raske sellest ära öelda, muidugi inimeseks olete ära ütlevad, aga aga põhimõtteliselt on see raske ja seda ei tohiks ekspluateerida. Intervjuu saanud võib anda tohutult palju, kui küsija oskab küsida, kui ta ise on ette valmistatud ja muidugi delikaatne ja ja tunneb seda ala ja tunneb seda inimest piisavalt ja oskab küsida, osatakse küsida siis intervjuu võib-olla ka noh, teatriajaloo suhtes tohutult infoküllane materjal, rääkimata sellest, et on huvitav neile, kes teatrist huvituvad ja vaadata äkki mingeid ootamatuid tahke avada, mida kriitikud ei oskagi näha. Võib see tegija ise välja öelda ja, ja see on väga oluline, et seal fikseeritud. Jõuamegi ringiga tagasi sinna, et kõik sõltub sellest, kes teeb, kes küsib, kes kirjutab, et me jõuame tagasi jälle selle inimese juurde. Panso on kriitikus tabavalt kirjutanud. Ise peab ta teiste kallal virisema, teised virisevad tema kallal. Keegi pole õnnelik, välja arvatud see, keda kiidetakse. Mida arvab teatrikriitikast Peeter Jalakas? Muidugi Igalühel meeldib, kui sinu töödest hästi räägitakse, kui sa tunned, et mida sa oled öelnud, oli õieti öeldud, eks ole. Et sa oled teravmeelselt midagi öelnud ja noh, selge see inimene on sotsiaalne olend. Kiitus mõjub alati hästi, eks kõrvad hakkavad liikuma põsed õhetama ja nii nagu ikka. Aga selle nimel midagi teha ma ei oska, et võib-olla ma olen sellega mõnele pettumuse valmistanud või? Ma ei tea. Mul oleks erilisi vaenlasi. Kriitikute hulgas omalegi üllatuseks siiski sellel suvel lavastasid, et mõned on, olgugi, et isegi inimesed, keda ma pole iialgi kohanud või keda keda ma absoluutselt ei tunne. Kriitik, minu meelest haritud kriitik, peaks jääma iseendaks, on Eestis üsna harv nähe, et keegi rääkides teiste tööst, suudaks jääda iseendaks ja ka enda tausta häbenemata avada. Enamasti on kriitik Eestis selline abstraktne kõrgemalseisev organ, kes nagu otsustab ja määrab, et noh, tema teab, et on nii ja ta ei vaevu seda ütlema, miks ta arvab, et see on nii tähendab, minu jaoks loomulik, kui inimene räägib teise maailmanägemisest või teise tööst, ta kasutab sõna, ma arvan, et või minu meelest on või tähendab minu kogemusele toetudes on see nii. Aga enamasti, kui sa võtad lahti ükskõik millise lehe, kus on kultuurikülgi, kus on kriitikat, sest tavaliselt on ta ikkagi selline mitte just käskivas kõneviisis, aga aga igal juhul isik jääb kuidagi varjatuks. Kõige lihtsam on veel kasutada kõnemy, eks. Et see on natukene niisugune, noh mis minu meelest ei ole nagu päris aus selles mõttes, et noh, mina olen oma mõtte välja Nad täies tões ja usus, eks ja kui nüüd keegi võtab sellest kinni ja nagu midagi vastu ütleb, siis peaks loodan, et ta teeks seda samamoodi ja kui ta ütleb seda kuidagi niiviisi, tähendab, et ma ei kuule või ma ei saa aru, eks ma pean uuesti küsima, et ma peaksin teadma, kellega ma räägin ja mida ta mõtleb, kas ta tõesti mõtleb nii, see on niisugune nähtus, mida kutsuti uus kriitid siis miks? Mis tegelikult ei ole uus enam ammu alguse sai ta seitsmekümnendatel. Praegu minu meelest on ta enam-vähem valdav suuremates maades, et ikkagi kriitik lähtub iseenda persoonist ja täiesti selgelt kuidas seda kirjeldada. Kui räägid mingist nähtusest, siis oleks mul huvitav teada ka, et noh, mida sa ennem näinud, kui see on esimene sellelaadne asi üldse, mida sa näed või kui see on sinu viiest teatriskäik. Sest nii-öelda see avab ka mulle nagu seda persooni või seda inimestele arvamust ma nüüd laenaks. Enamasti seda nagu ei tihata või ei julgeta ja seetõttu jääbki niisuguseks umbisikuliseks ja nagu ülemuse seisukohaks, eks seal üldse vajalik mingi tagasiside, keda sa usud või kelle, kelle arvamusest sa tead? Tagasisidet? Loomulikult vajalik, see on nagu vestlus. Aga tegelikult mulle mulle meeldib head kriitikat lugeda ja mulle meeldib arutada ja targutada teatri üle ja noh, kuna see on mu elu, siis noh, see on üks selline põhjatu teema, millest mõnus rääkida, eks. Aga mulle meeldib rääkida sellest inimestega, kes on kursis või noh, inimesega, kes on haritud või kes on intelligentne, kellega ma tunnen nagu mingit partnerlust ja ma ei saa öelda, testis nende hulgast, kes teatest kirjutavad, et neid oleks väga palju. Mõned küll on nendega me suhtleme ka üsnagi tihedalt. Kui nüüd Mihkel Mutt välja jätta, siis selliseid terava terava sulega terava mõistusega mehi, kes teatrist kirjutaks ei oskagi nagu nimetada. Ja siit jätkab Lea Tormis juba oma kommentaariga. Aga see, kas inimesest saab teatest kirjutaja, kas ta saab niisugune päris õige teatri armuste, noh, see on ikka nii nagu igasse loomingu puhul, sest ka see on looming. See ikka sõltub inimesest endast ja, ja inimese isiksusest, nii et ega seda lõpuni õppida ei saagi. See on ka üks anne, küll aga saab öelda niisugust asja, et nüüd ma räägin üldisemalt, kui teatriajaloolane võib olla kuni üldise teatripildi peale mõtleja. Aga tähtis on see, mis meil praegu kummalisel kombel iseregulatsiooni teel on paigas palju rohkem kui mingitel teistel elualadel. See, et nii nagu teatrisaalis on esindatud mehed ja naised, noored ja vanad naisi muidugi rohkem. Aga ikkagi publiku hulgas, ma mõtlen, mõtlesin, et peavad olema esindajad, kas sa teadsid peegeldavase teatrit hindamas žanris nagu on teatriarvustus? Ja selles mõttes on väga tore, et kui näiteks teatriuurimises üldse kunstide uurimises praegu vägise läheb, ülekaal läheb naiste kätte, sest ilmselt neil on rohkem, kas missioonitunnet rohkem vajadust süveneda, mehed lähevad sinna, kus kiiremini edu saavutab ja kus kus su nimi saab rutem tuttavaks. Läätse kriitikas, kus on ju ka, mis on ka avalik elukutse, on siiski parajas proportsioonis minu meelest praegu nii nii mees- kirjutajaid kui naiskirjutajaid, ilma mingi spetsiaalse naisvaate nurgata või millegi sellise rõhutamiseta, see on lihtsalt vajalik, sest igaüks vaatab oma vaatepunktist ja vaatepunktide paljusus annab kokku mingisuguse enam-vähem kunagi isa sulle adekvaatne, päris, aga, aga enamvähem mingisugusegi ülevaate sellest, mida teater sellel ajastul tähendas publikule ja hindajatele ja, ja kultuurile laiemalt. Selles mõttes on väga hea praegu kirjutavad nii need, kes näevad oma elus noh, ütleme tinglikult Kümnendat hotell ja kellel on isiklik juba nägemisel, mitte ainult lugemisel, põhjeneb võrdus taust kui ka need, kes näevad esimest korda, vaatavad täitsa värske pilguga ja vaatavad noorema publiku seisukohalt ja ja peegeldavad võib-olla mingeid tulevikusuundumusi kergemini või tajuvad ja püüavad neid õhust kinni. Et kõik need kirjutajad oleksid esindatud, aga et neil jätkuks missioonitunnet, et meil jätkuks vastutustunnet ja inimlikkust ja delikaatselt ja andekust muidugi.