Igaüks, kes esimest korda Saaremaale läheb näeb seal esmajoones tuuleveskeid, kadakapõõsaid ja kiviaedu. Mina olen Saaremaal sündinud ja kasvanud ning just seepärast vastuolus mul kaua aega, enne kui ma aru sain, et tuuleveskit, kadakapõõsad ja kiviaiad on tõesti Saaremaale iseloomulikud. Selleks oli vaja mitu korda Saaremaalt ära sõita, jälle tagasi tulla, et õppida, tajuma ta omapära. Mina lahkusin esimest korda Saaremaal alles siis, kui olin juba ligi kahekümneaastane. Olin kaks semestrit Tartu Ülikoolis. Kevadel aga asutasin end Tartust Saaremaale matkama nimelt ja nimelt üksi. Mul oli häid nõuandjaid näiteks doktor Hiion, alamatkaja arst ja psühhoterapeut kes andis mulle palju praktilisi näpunäiteid. Puudusid ressursid, õmblesin ise kokku seljakoti ja kombineerisin paksust puuvillariidest mingi ühe inimese telgi, mille all öösiti metsas magasin. Ma ei näinud kõige otsemat teed, vaid just kõige kõvemat teed läbi Lõuna-Eesti, Elva, Tõrva Voltveti, siis Pärnu-Varbla Virtsu virtsust aga üle ja kuivastust jälle tagasi. Jalgsi üle väina silla põimub. Sel teekonnal õppisin Remo omapära esmakordselt tundma ühes Lõuna-Eesti metsas. Läksin mingit väikest kõrvalteed läbi metsa, metsas olil loomakari ja hulk tigedaid karjakrantsi. Üks neist tahtis mulle Talle tungida. Kummardusin instinktiivselt, et maast kivi võtta ja klahvi peletada. Aga oh häda, alles nüüd märkasin, et kuskil polnud ainustki kivikildu. Kuidas siis nii? Maapind ilma kivideta nagu liha ilma luudeta. Ja nüüd alles tuli mulle meelde, et pinnas ei tarvitse igal pool kivinenud ollagi, ehk ta Saaremaal küll kivine on. Kilomeetrite kaupa kõndisin mööda metsa vahet, jälgides seda nähtust. Tõsi, mis tõsi, ühtki kivi ei tulnud ilmsiks. Mul hakkas isegi igav, võõrastav tunne. Kui ümmargune silm või tiik mis peegeldas difakaid mände viskasin sinna puunuti, see kadus vesikasvude vahele, laisad ringi, tujusid kallasteni, jälle tekkis vaikus. Ükski tuuleõhk ei liigutanud veepinda ega puulatvu. Kogu silmapiir oli metsaga suletud. Mul hakkas õudne, olin Saaremaal lapsest saadik harjunud lahtise silmapiiriga, sellega paistis vesi ja miski randu levi. Meie kodu lähedal oli see nimelt Muhu rand, mis paistis. Niipea, kui seda erinevust täiel määral tajusin ja analüüsisin, hakkas mul Umble tunne, nagu lämbuksin, ma selles ilusas suvises metsas oli nagu sohu vajumas. Andsin jalgadele tuld, et kiiremini jõuda kuskile avarale väljale, kus oleks Siletav silmapiir ja kust te perspektiiv ja kasvõi mõni kivikenegi rohus lebamas. See oli esimene kogemus. Aga mida kaugemale Saaremaalt oli mul hiljem võimalusse rännata ja mida pikemate vaheaegade järele sinna tagasi pääsesin, seda teravamalt hakkas iga kord silma Saaremaa omapära. Kõiki oma kodusaare omapärasusi ei suuda maaga praegu haruta. Mul puuduvad selleks tarvilikud eelteadmised. Näiteks ajalugu, geograafiat, etnograafia, et need on ju kõik eriteaduslikud, distsipliinid ei ole ma iialgi õppinud. Ma õppisin filosoofiat, üksikuid keeli, kirjandust. Ometigi nüüd oleks vaja kõike teada. Igatahes pidasin ma vajalikuks pöörduda kirjanikuna tagasi Saaremaa ainestiku juurde, millega kunagi katsetasin 39. aastal. Võtsin ma kurt endale ülesande kirjutada eestrindlasest etendasite eksitusse, viia lasta mõnest ühepäevakangelasest, kes hiljem osutub ehk koguni šarlatanics. Sõitsin kodunurka sest seal tunnen maaelu oma lapsepõlvekogemuste põhjal oma sugulaste ja naabrite kogemuste põhjal. Nendega koos tunnen ma külarahvast aga juba mitme põlvkonna ulatuses ja eksimise võimalused on kindlasti väiksemad. Oled sa mingi ülesande juurde asunud, siis näed ka, mis sul veel puudub. Mida oled unustanud, millest pole iialgi mõelnud. Kodunurgastuudium osutub niisama huvitavaks, niisama põhjatuks nagu mõne kaugema stuudium. Elu on kõikjal ju lõputu. Oma piiritus mitmekesisuses. Eile nainekesid rukkipõllud raskelt ja rahutult, pääsukesed lendasid ja piirasid mind ning üks tuli isegi nii ligidale, et pühkis mul tiivaga üle näo. Täna valitseb aga põldude vahel selline rahu, mille taolist ma üldse ei mäleta. On kella seitsme õhtul täitun veel kõrgel ja väga hele ning otse tema all lamab mahe sinkjashall pilveparras. Rukkipõllul liigutab end vaevu mõni üksikviljapea. Istun korraks hallile raudkivile. Kuusekujulised osjad, rahalised Rugi roosid mu jalge ees on sirgeseljalised ning süvenenud oma hinda varjude vaatlemisse. Niisugulistid näivad kui lilled selili käänatud, Mistsikesed aga tumesinised, rukkililled nagu ikka, lapsi silmadina erksalt avalik. Ringlevad lipuvarred, kõik need on täna nii täiuslikult iseendaga rahul. Ja valge liblikas sammu kaugusel minust ei mõtlegi Görilt ära lennata, kuigi teda käeviipega kiuse. Vaikus. Ainult laisa porikärbse mõnule pass kostab selgesti kõrvu. Tegelikult Sulevad kasteheina pruuniad ladvad päikesekiirtes nagu mingi kuldne pilveke. Astun jälle edasi piki ladunud kivi jääda. Põldmari õitseb, ilus valge õis on tal suurem kui maasikal ning varred ja lehed sarnanevad tapu väetidele humalaaias. Jään vaatama lihe varjuhallile auklikul kivil. Varjun, sakiline muutuks silme nähtavalt selgemaks. Teise aiaauku on ämblikuvõrgu kudunud püüdnud kinni pudeneda õiekübemed. Kas tõesti pole see julm söödik ühtki putukat kätte saanud? Uuringima võrku lähemalt? Tõepoolest ainult lumivalged õielehed. On iva, midagi rõõmustan ja vaatan, rindi. Vaikus põldude vahel on nii valdav, et otsi jahmud sellest mida see vaikus küll ennustab. Läbipaistvas õhus kostab tika linnu rahulik kõlav hääl. Eile oli siin palju pääsukesi tänamiti ühti. Isegi kajakate kisa pole kuulda. Ja komiti armastavad need lärmakad linnud väinaäärsete põldude kohal lennata. Kägivitajad oma laiade tiivalöökidega on mulle siin harilikult juba valjusti hädaldades vastu tulnud. Aga täna on nad kõik mujale triivinud. Taevalik, rahu, isegi rohkem kui taevalik. See on maini küllastunud peaegu meelas rahuga. Vahetevahel toimub kuskil lehm, sedagi harva kannatlikult ja pool mõminel enam oma lõbuks, kui kärsitusest. Pihlapõõsas valmib marjakobar, mis alles hiljuti oli õis. Palja talla ajal tundub mahedana nätske savine muld, jäääärne mahlakas rohi vilksatab mööda väikevasekarvaliblikas. Kurekatlad ulatavad end otse pihku, ta enam ei nopi, neid ainult puudutad. Mida see vaikus küll ennustab? Olime tuultega niivõrd harjunud, et tänane ilm meis paratamatult umbusku äratab. Taevamaastik oma pilveloomadega on vahepeal siiski muutunud. Kõik need kaamelid, hobused ja lambad seal kõrgel keeravad teist külge aeglaselt nagu magajad, võimelitsejad. Neil pole kuskile kiiret. Ei leia ka. Eile kärisesid pilved, kui haprad kangad järgnesid, kui lõngavihid kihutasid, kui hullumeelsed, ratsud oma ratsanike seljast heites. Taandusid, kui sortsid kõige pöörasemaid nõidus lugudes. Iga pihlapõõsas kummardus maani, iga toomingas värises ja rohulibled peitsid end üksteise selja taha. Tõepoolest mitte midagi pole järele jäänud sellest ülinivooga vastmaastikust. Rukkipõllud, puud, taevas ja linnud, isegi rohi, õhk ja hääled, kõik on sootuks teine. Niisugune vaikus, et paneb imestama. Hakkad koguni arvama, ega see ometi halba ennusta? Mõtled siinsamas läbi kõik õnnetused, mis võiksid juhtuda. Selline rahu valitses looduses ka päeval, mil algas viimane maailmasõda. Ja On olemas rahuliku meeleolu, petlikke vorme. Vaikus enne tormi esineb looduses ja vaeste inimese meeldis. Kuidas muidu seletada nähtust, et just enne seda, kui välk sisse lööb, on tihti nii hea ja õnnis tunne. Ent tagantjärele mõeldes näib, nagu oleks keegi sind tahtlikult uinutanud, et sulle. Ei see pole sõda, pigem ehk külm sõda, mille lained aeg-ajalt inimeste närve proovile panevad, kedagi säästmat. Juba seesama ärevus on rikutud närvidest. Rahu ja rahulikkus on muutunud liiga erakordseid eranditeks. Movigani seen Daile. Ometigi arutlen päris kainelt. Võib-olla toob õhtune post mulle halva uudise, pahandused kodus, kuulinik teadetumanni armsa inimese surmast. Päike seisab ikka veel kõrgel ja sätendab endiselt pilve parrasti mäel laiali vajunud ja peaaegu ära sulanud taeva sinasse. Õhkkond pidulik ja helge. Kõik esemed paistavad täies hiilguses ja näivad nii iseteadlikud. Roosi rukkipõllunurgas kiirgab sületäis helekollaseid karikakraid. Sa ütlesid, et seed nagu oleksite endile pähe võtnud täikest järele aimata mängida pisikest maapealset päikest. Kas siis tõesti peab puhastama, et rahu on loomulik nähtus? Kas see pole siis kõigi endast mõistetavam asi? Maailmas on olemas tuima, kõigega lepivat, passiivset raha on tuulevaikust vaimses elus on tüütut võlts ja pealesunnitud rahuga. Tänane rahu on hoopis midagi muud. See on jõuline, sügav ja produktiivne. See võib-olla ei ennustagi tormi, vaid soodustab küpsemist. Kuuletan, nagu peaks keegi mulle vastu vaidlema. Sirtsude alustavad tagasihoidlikku saaginistama riiuleil aeglasegi õnnelikult liigahtab mõni üksikkure kätlasini kuljus, teised on vait. Kus siis tulised tuuleke, mis neid üksikuid liigutes ja teised puutumata jättis? Näib, et see on taimede seesmine impulss maakeral liikumine Elurit. Alles siis ongi rahu täielik, kui läbi vaikse õhu liugleb mõni kõrreke juhuslikult endamisi libistades väärt, asetades lehte paigale. Neil hetkedel kasvab ja kosub kogu loodusinimene, ta vabaneb asjatuste rabelevast rahutusest ning siirad, tegelikult rohkem valmis elu suurteks tormideks, kui ojja. See vaikus ennustablist head viljasaaki. Kased seisavad kastedilkades. Kase kõrval on tümikas tamm, oksad laiad ja lehed läikivad. Hommik metsas, kui hea seal paistab männituka vaikselt tukkudes kõrgub kuuselett tornina. Tahad kuulata käo kukkumist haavalehtede abinat? Siin on rajake, seal on rajaki metsik õunaks paakspuu. Siin on Sarapu. Seal on saarepuu ja üx sipelgväes. Õnnesti juh. Tuule käes pilliroog kummardas maani püstipäi seisis vaid hundinui. Oi, kuidas ta kuldpruunid, tõlvikut, kumerad. Pilliroog tõusis ta varju, köiki jäi. Pilliroolehed, kui piigid on dir, lähevad alati pärituult suunatud, näed. Kummardab, Ani sahiseb, kahiseb, ajab end sirgu ja mühab, kui laas. Hundinui seisab. Ta liilia lehedki raskelt kaardus ei painduda värss. Külvikuid, tõrvik, kuld, pruunina kumamas. Siis aga kaotada. Poeteitu on arg. Tulevad tulevad tuulehood, rütmikat paindub taas pilliroog survele, hell ägedat pillirooga valitseb Roolähes. Tundub, et temal on püstine selg. Näed, ta jutt tõuseb, ta tõuseb kull, räine, kuuldub ta, ohet. On ilmneda äng, neelatad, tõlviku, kuldpruunid, tõrvikud. Kuid juba kuskilt on tuttav Semmmäng.