Tere, head kaasmaalased, te kuulate muusikasaadet, eikellegimaa, mis on äsja alanud. Mina olen Tiit, kus need, kui tänane saade lõpule jõuab, on sama hästi kui alanud eikellegimaal. Ka uus aastatuhat. Siin ja praegu, kui ei kellelegi ma alles valmistub aastatuhandet vahetama, vana ikka uue vastu on ehk põhjust jälle korraks mainida? Ei kellelegi maist akalendrit jäi kellelegi maist ajaarvamist ja nende seoseid muu maailmakalendrite ajaarvamisega. Sellest kõneldud põgusalt korra varemgi, aga saagu siis üle kõneldud korraks siingi. Nimelt ei kellelegi ja kalender on kooskõlas muu maailma ajaarvamisega ainult osaliselt nimelt aeg ja nädalapäev on eikellegimaal ikka needsamad, mis näiteks Eesti vabariigiski külla ka ei kellelegi ma aasta ja aastaaeg ei pruugi mitte alati kokku langeda muu maailma ajaarvestusega. Aastatuhande ja selle vahetamisega on enam-vähem sama lugu. Mõned on vähemasti alates selle juba muus maailmas äragi vahetanud. Mõned ei ole veel mitte. Eikellegimaal algab uus aastatuhat umbes täpselt 50 paari minuti pärast. Ja nõnda on minul aega tööd ära õiendada, õgvendada ja heastada mõningaid väikseid võlgu pisemaid tegematajätmisi ja täita tühikuid. Selles saates kõlab suuresti muusika, mis võinuks ehk mõnessegi varasemasse saatesse mahtuda. No mis sellel teisel või kolmandal põhjusel pole seni veel eikellegimaale ikkagi mahtunud. Eetrisse jõudnud. Me esimene Viive mineviku poole on koos naaberriigi üsna imetlusväärse muusikute ühendusega, kes pole nokka lahti teha saanud ja pillilugu mänginud eikellegimaal siiani mitte. Kelle ainsagi valata ei tahaks aga ära sammuda uue aastatuhande suunas. Seepärast härraborisklementšikov ja tema imelist elu sisaldav akvaarium. Nendel, kes 20. sajandi ja ühtlasi teise aastatuhande lõpuaastail elanud, ehk nii mõnigi hinnaline tund nende elust ja võib-olla kogu elu peale kokku mine tea mõni nädal, kuu, mõnigi isegi aastakene vot selles rütmis, mida kolistab praegusel juhul minu jutu taustal eikellegimaal suurepärane saksa grupp, intrigeeriv, ajuti mõistmatu ja alati peaaegu et väga-väga huvitav paist, ütlesin ta. No ei, vaatel laiv autoni rongirattad on küll imiteeritud pagan teab, millega antud ihul. Krüpteeritud, huvitavalt, kenasti ja kunstipäraselt ning see kunstipärane kolin oleks võinud muide kõlada väga hästi oleks võinud kõlada 20 Kümnenda veebruari 1997. aasta kellelegi saates, aga kaitse pisuke plõgin sealt, nõia jäi, selles, ilmselt on süüdi saate tegija suuvärk, sest aeg saab alati otsa, ükskõik mis hetkel, mis ei kellelegi Maglendri mujalgi saade toimub ning muusikat mahub sinna sisse ikka täpselt nii palju kui 50 viide või siis vahel ka 60-sse minutisse mahub. Kaks väiksemat võlga. Kaks killukest saavad täidetud tühemiku tõendatud järgneva paari Malaga. Sest et Ajal, kui oli aasta 98 ja eikellegimaal võeti jutuks Norman Cook, keda maailm tunneb praegu pigem poiss liimi nime all siis sai mängitud muusikat mitmesugust, mida Norman Cook, ehkad, poiss, lill, piits International rajal kenasti populaarseks on laulnud ja mänginud. Küll aga ei mahtunud sinna saatesse millegipärast ära üks Norman Cooki ehk wet poiss limi muusikalistest pseudo. See oli tõesti selle nime all tehtud muusika, nimelt grupp friik power, mille armase kelmikas lugu siinkohal aastatuhande lõpus ikkagi kellelegi ära mahub. Laulude jaoks võib-olla kõige kurvem saatus, see, kui neid mitte tähele panna, neist ei hoolita ja neid kuulda jõeta. Noore naera, kaunisas keetliku kõlaga, ometigi korduvatel kuulamistel ehk oma kaunidesi kenasti avab ballaadlik, palav Põldenes on ei kellegi maisest seisukohast üks neid nukra saatusega laulusid, on õnnestunud eikellegimaale aura mahtuda, vaata et lausa kaks korda. Niisiis tollest tunnikese ei kellelegi maisesse muusikasse, kus Loore naerest enesest kõneldi sellest suurepärasest juudi sugu kadunud lauljannast aga samuti teisi saatesse, kus kõneldi määraga kaasmaalasest kummalisest stuudio mõistlikkust ja miks mitte mürakarust, rokk, muusikalisest Todrankreanist pala suviljanes, sõrmitses Todranud, gren, süntesaatorid, nupusid või klahvid või mida iganes, laulis noore, naera nüüd seegi väike väiksel lunastatud, aga järgmisest kokku kuuest palast, mis ühes kimbus varsti kellelegi kohale ilmuvad ja kuuldehorisondile jõuavad. Võib küll öelda seda, et teinekord olles kuitahes kinodest ja tegija jaoks huvitavatest loodetavasti kuulaja jaoks kinoolitavatest muusikutest, nende muusikast saate teinud siis pärast Ta eetrisse jõudmist võib alles võib ehk ainult loota korduskuulamise võimalusele. Sest alles siis tuleb kellelegi maal samadest tänuväärsetest tegelastest jälle juttu, kuna nii palju ja nii häid on neid, kellest maksaks teha kellelegi maiseid teid ning riburadapidi jõuavad nad eetrisse ikka sagedusega üks tükk. Ja siis, kui saade on tehtud nagu näiteks nendest järgmisest kuuest eetrist geni iirist, polarisku kvartetist, šoti grupis või üheksapäisest riimimasinast Uuthanklen, kokk 1000 võinud siis need hilisemad kohtumised nendega ei kellelegi, Maal on juhuslikud ja enamasti, kui vähesed erandid välja arvata teiste, kellelegi oma saadet on ikkagi enamasti harva tulnud ühest ja samast ehitajast. Aga natsionaal esitajad või nad on hinge, seal teevad nad muusikat tihtipeale edasi, mis pole sugugi mitte kui halvem sellest, mis eikellegimaale kunagi mahtunud. Siis hilinenud kuuelt kenalt tegelaselt Jon treenerilt trumpetistilt geneviilerilt, pläsku keelpillikvartett tilt bluunailt šoti erakute grupilt, kelle saade oli 94. aasta sügiskuudel kelle tollal olles stuudioalbum, pärines aastast 1989, järgmist ei olnud mitte minagi, et ilus 196. aastal kandis. Ekskil, sellelt jõuab järgmisse kimpu. Sellel, kellest ei kellelegi maal kõneldi augustis 96, nendest ei teadnud üks üldse mitte ette arvata. On nad veel koos Holladel muusikaliselt elujõulised siis kui aastal 2000 taas tuli, tuli huu märgiline album ja vähemalt hetkiti tollel on kaheksateistjalgne ehk 18 käeline ja üheksa suvine räpigrupp võrdlemisi elujõudu ja loomise väge täis, nii mõneski palas ja selle kuuese kimbu lõpetuseks kokk 1000 võinud grupp. Kellelegi aeg oli aastal 95 jõulu uus kes aga alles 96. aastal jõudis oma järgmise nagu kurvasti selgus viimases stuudioalbumil. Üks viimaseid avaldatud materjale, taevalik kehv kõlasid, et ega andnud briti trio 1000 hund. Viimasest aastast 1996. aasta vala 60 96. aasta plaat Milkan, kes siis oli 2000 vintsi jaoks viimane ühiste, nüüd aga teevad kõik kolm, mitte on küll koos, aga muusikat ikkagi edasi ansamblite eluaeg ei ole lõputu, see on ka täiesti loomulik ja täiesti paratamatu. Ei ole ka inimese elu igavikuga mõõdetav, seda juhtu ikkagi ainult veel fantastika ulmes ja koduliku ees võidakse öelda. Ta on küll kõik justkui võrdsed, ent loojalatuuridest kõneldes siis kui nad lõplikult lähevad. See, mis neist maha jääb, ei ole alati päris üheväärne. Mitmetele muusikutele mõeldes kelle looming elu on lõppenud nende napi kuue aasta sees, mis on kestnud kellelegi. Eetrivalgus paneb mõtlema sellelegi, et muusikat vahendada on olnud saatetegija seisukohast tegelikult privileeg. Ja on olnud suur õnn elada nende muusikategijatega samal ajal. Me jõuame meenutada hea sõnaga ega ainsagi lauluga, kõiki neist eikellegimaal on olnud ja keda planeedil üha enam praeguseks ei viibi. Noh nimetada tahaks küll, vähemalt siin nii maailma muusika suurkujusid, ela kutid, tunnustatavate olikaani, nii müstilist New Yorgi tänavatel, muusikut, tänapäevast liigit, muun toogi, kui lauliaanlasid, ohvra Haasat floora, naerad, miks mitte kitarristide keda tasub mäletada nagu kaid, hulldeediseeri, kas siia või sonis Särak ja kirjamehi, kes oma mõtte, kui sa jõul suutsid avaldada läbi eluaastakümneid võimatult suurt mõju selle kultuurile ja muusikale, ja mitte ainult popmuusikale, vaid ka eksperimentaalsete Leongatlikele suundadele. Need kaks meest 97. aastal meid maha jätnud mõlemad tallan Kinsberg ja Villem varreus. Ja mitte kõik, mis on eksperimentaal. Me ei pea olema tingimata menukas oma muusikalistest kvaliteedilt parem. Ja seepärast on hea meel meenutada eikellegimaal käinud kunagise disko grupishipassisti nad Edwardit, kellest paremalt parimaid laiemaid passi sõrmitsejail. Vaevalt et muusikas eriti see on ju olnud. Nendest nimetatutest. Jamaical Augustus Pablo, kõigepealt kitarrist sonis Särak on ühed neist, kes tihtipeale ei vajanudki inimkeelset lauluhäält oma muusikasse nende instrumentaal kõnekus või sedavõrd vägev niigi. Ning nende kahe lahkunud muusiku vahele mahub üks neist sõnameistritest ja muusikale muia avaldajatest. William varrous pisukeseks ei kellelegi maiseks minutiks, enne kui teine aastatuhat eikellegimaal otsa saab. Kaasmaalased te kuulate muusikasaadete kellelegi maa uue kolmanda aastatuhande saabumiseni. Eikellegimaale on jäänud veidi vähem kui seitse minutit ja selle saabumise hetkeni aitab meid mitte minuti jagu edasi. Suveräänse Nigeerlase Felakuti otseselt muusikaline järeltulija ja pärija femikuttik. Üsna hoogne kurvastamise, vala feimi kutilt, ei lõpeta veel tänast eikellegimaal ja ega eikellegimaa siin praegune see meie oma, kui nii tohib öelda, ei ole tegelikult ainuke kellelegi, ma ei ole ainuke muusikaline eikellegimaa, mis maailmas olemas. Meiegi kellelegi on otsinud oma tagasihoidlikul moel kontakte oma nimekaimu sugulashingedega ja esimesed seesugused on hiljaaegu tekkinud nimega aimuga, kel omas keeles või algupäraselt nimeks nõu släng. Muusikakompanii ja selle muusika levitamise ühendusega, mille peakorter näib paiknevat Madalmaadel. Ning ehk on üks kord põhjust rääkida pikemalt oma nimega aimudest ja mängida seda muusikat, mis sealt Human slandi ehk eikellegimaa peal korterist levib üle meie laupäeval, kui see koduplaneedi Henriksson siin esimene killuke, nõunan slandi muusikast ehk grupuuelduv lao ja nende karussell, ta muu, mis jääb selle kellelegi, ma saate lõpetuseks. Mina olin koos teiega, enne ei kellelegi ma uue aastatuhande algust, Tiit, kus need loodan, et olen sedagi aastatuhandel jääme jällenägemiseni.