Noh, oma Koguva küla Tooma talu oleme Juhan Smuuli sünni kadus. 1973.-st aastast peale on siin muuseum alvis, muul on üks selle haigeid ja tundjaid põhjani juurteni. Oma küla inimesena, naabertalu lapsena teadurina. 1532 läänistas Liivi ordumeister Volter Klettenberg siin selle Talurahvavanemale vabaduskirjaga talu. Selle mehe nimi oli Hanske ja see oli siis ühtlasi Smuuli suguvõsa kauge esivanem. Sajandite möödudes Sis ürgtalu jagunes, tekkis siis 10 suuremat talu, nende hulgas Tooma Smuuli sünnikodu, siis, kus me praegu viibime. Seitsmeteistkümnes sajand on siis ligikaudne talu asutamise aega. See on siis need kauged juured siin me jõuame selle stendi lõpul juba Juhan Smuuli enda elu päevadesse ja ja teil ei ole siin väikses ruumis võimalust palju asju üles panna, ei olegi vajadust. Aga sellegipärast on ilmselt väga hoolikalt valitud see, mis siia pandud on. Siin on võimalus siis kõnelda tooma perest. Ta sündis suures peres 22 inimest oli Toomal. See oli päris tavaline saar veel. Möödunud sajandi lõpul näiteks elasid veel ühes talus koos siis meie mõiste järgi kolm neli kuni viis perekonda näiteks Muhus, päälda, mardil on elanud 56 inimest. Ja elamuikka umbes niisugune. Nii tuumaoli siis üks tavaline suur pere, siin elasid ema ruudu isa Jüri, nende lapsed Salme, Linda, Liisi, Alide, Johannes, risti 1000 siis Johannes Smuul. Samuti elas veel, elasid siin lapsed Jüris mulje esimesest abielust ja teisi kaugemaid sugulasi, kelle hulgas oli Kadris muule. Tema siis abielludes sai nimeks Tuulik vendade Jüri ja Ülo Tuuliku ema. Tuulikud on sugulased ka veel Joani ema ruudu kaudu. Ruudul oli 10 venda ja üks nendest lendadest, siis on tuulikut ei saa, nii et selline erakordne saaste, Kahekordne. Aga siinkohal on võimalik küsida teilt, Alice. Siin koguval on need sugulusvahekorrad nii keerulised ja lihtsad, samas ja teie ju kannate sama perekonnanime ja olete samuti sellest suurest puust kusagilt, aga kui kaugele see haru ulatub, kas siin näeme seda ka? Siin on ühte haru näha. Näete, seitsmeteistkümnes sajand on märgitud kolm talu algselt eks ole üks. Ja siis seitsmeteistkümnendal sajandil on neid kolm, siin on siis tooma ja Käspri minu sünnikodu. Muidugi, suulide abiellusid omavahel ja kirjaniku vanaisaliini kaudu, siis oleme sugulased ka lähemast ajast. Siin on Joan väikselt koos oma kasvukaaslase ja onu tütre Jeanne tullikaga. Anne oli ühtlasi juheni pinginaaber, nad kasvasid koos ja praegu siis on Janne, kes veel Juhanist meelsasti jutustab Joani noorusajastu Smuuli kooli päevadest. Janne on jutustanud, kuidas Ivan lugema hakkas. Vanasti, ja kui koolis kooli mindi, siis ei osanud ju lapsed tähti ja lugeda ka mitte. No mõned võib-olla üksikud oskasid. Johanil oli see päris lugemine siis lahti läinud kolmandas klassis ajakirjas keel ja kirjandusankeedi küsimustele vastates ta räägib, et nagu tal oleksid tunnistusel olnud köik Veera kaelaga kolmed võib arvata siis, et see kehtiv esimeste klasside kohta. Neid tunnistus ei ole säilinud, aga siin on siis tema lõpu kuuenda klassi lõputunnistus, siis seda võiksime vaadata. On väga head, on siis eesti keel, usuõpe, matemaatika, loodusõpetus, maa, teadusajalugu, head on inglise keel, laulmine ja võimlemine, rahuldav joonistamine ja tööõpetus. Nii et hea tunnistus kirjutas häid kirjandeid loeti siis ette klassis. Johan aitas ka kirjutada oma. Kellelegi ja õpetaja siis ütles, et kirjand on küll heaga. Johannes Smuuli maik on juures. Siin on kõige esimene luuletus, mis ilmus trükis mu noorim õde siis rindelehes punaväelane 43. aastal pühendatud õele armiltele, kes oli Smuuli kõige noorem õde. Tal oli väga hea fantaasia. Ja ta nagu rääkis ise, et tema kirjandid paistsid ka välja teiste hulgas. Ta kahtles, et kas ta, nad on ise kirjutanud, et kas tema vend ei aidanud ja siis tal kadus huvi endale ära. Sõgedad kirjades, Juhan Smuul räägib, et tal on olnud 25 ristiisa kirikukirjade järgi siis 20. Tavaliselt ju Lutheri ususeaduste järgi võib siis lapsel olla kaks ristiisa. Ja üks ristiema. Isa Jüri oli õnnelik, et peres sündis poeglaps talu pärija ja kutsus siis ristsetele kõik. Koguva mehed oli olnud parajasti paadi tõrvamise aeg. Rannamäel siis mehed tõrvasid seal paati ja tulid siis ristsetele. Kurna, Jaan ei saanud oma tõrvasid käsi puhtaks ja siis pani kindad kätte. Siis andis kirikuõpetajale tere. Ja siin siis on Smuuli ristiisasid kirjanik ise, nende hulgas Koguva rannas juttu vestmas. Ta on ise väga palju ju rääkinud oma ristiisadest. Siin räägiti vanad mehed, vana mees, selline elukogenud, tark, väga huvitav oma juturepertuaari ja ja elu nägemise poolest, need olid tõesti väga huvitavad inimesed ja Smuul oli nendest heas vaimustuses, praegu muidugi nendest enam keegi ei ela. Mihkel sadu, Mihkel, kellega on bioloogid ristitud, suri mõni aasta tagasi. Teaduse keel ütleb, et koguvan tüüpiline, sumb küla. Jäeta küla ansamblile kätkeb endas parima, mis Eestis säilinud on tähelepanu väärne kogu Skandinaavias ja Läänemere mail. Möödunud suvel arheoloog lõugas käis koguvas ja tema kogenud silm märkas kohe ühte künkakest, kus Tooma talu veski igal talul, muuseas oli ka veski ja on ehitatud vanale kivi kalmele, mille vanus on siis kuni 2000 aastat. Nii et asustuses siin aladel võime juba rääkida siis 2000 aastaga võime siis arvestada vähemasti kirjalikud andmed Koguva kohta, õigemini siis selle Kogi talu kohta on 1532. Kui siin jalutada, siis ehitsus paistab kohe silma sammaldunud kiviaiad. Põlised puud, vanad taluhooned, Koguva küla on väi kell 14 perekonda elab ja 40 inimest. Praegu on hämar talveõhtupoolik ja kõik kogu see küla on paksu lume all ja puudel on lund ja kivi, aiatki paistavad vähe lume all, ainult mõne Sammeldunud katuseserv natukene paksu lume alt paistab. Aga suvel kindlasti on, on siinse maastik jää ja kogu ilme hoopis teine ja kuhu te siis oma külastajad viite, kui Toomalt muuseumist välja nad tulevad, kas näitate neid külatänavaid ja ka teisi maju ja missuguseid ehitisi just? Me jalutame siis ümber küla, näitame Koguva küla vana kaevu siis edasi läheme Smuuli suvemaja juurde pilli, selle väikese maja ostis kirjanik 60.-te aastate algul juba tema eluajal külastas, koguvad palju turiste, sõideti tuuma ümberringi ja mõnigi astus õuele sisse ja tahtis rahvakirjanikuga juttu rääkida. Joan näitas meelsasti oma koduküla turistidele, teda võis mõnigi kord näha rannamäel inimestega jalutamas aga pikapeale muutusse väga väsitavaks ja ta siis otsis nagu rahulikumat kohta kahel viimasel eluaastal siis elasta koplil. Suvel muidugi, selles väikeses majas siin oli Koguva kool, see oli kolmeklassiline luteri kiriku juurde kuuluv kool. Selles majas on koolis käinud koguva mehed, ka need vanad targad mehed. Minu isa on kaks päeva käinud koolisse meri, meri tõmbas nagu rohkem. Poola on umbes 100 aastat või üle 100 aasta vana, tegutses veel kahekümnendatel aastatel. Juhan käis piiril kuueklassilises koolis, siit seitse kilomeetrit, käis jala nagu kõik külalapsed, tol ajal ei olnud ka veel internaati, Jane jutustab, kuidas nad siis seal ka siia tegid ja kuidagimoodi siis klassiruumides ka oli võimaldatud ööbimine. Ja missugused majad veel siis tutvustamist väärivad õieti igaüks neist siin ühel hoonel oli selgesti ka sisse lõigatud aastaarv näha. See on Tõnis ait ja see puuosa mille palgil on sisse lõigatud aastaarv 1779. Ongi siis praegu üks vanimaid koguva hooneid, mis säilinud. Koguvan võetudki riikliku kaitse all arhitektuurimälestisena kõik 105 hoonet. Ta on arhitektuurimälestised elumaja koos kõrvalhoonetega saarte talu iseärasus, eks ongi see, et kõrvalhooneid on hästi palju, nii nagu siin tuuma Välgi näete, on kaks aita, vanim ehitatud 1812. Kuuendat, 880. Iga asja hoidmiseks oli oma Tõnu, sellepärast on neid uksi nii palju. Kõikidele aidaruumidele on oma nimed, muule näitleb laut. Kõigi ruumide kohta välja arvatud vili on aidas kõik Moonsis laudas magatakse, laudas süüakse laudas. Loomad on laudas või rehalaska muidugi suvel olid loomad laudas suvises loomalaudas, selles suvelaudas siis kõigepealt tuumapere söögilaud, see äärde pidi mahtuma korraga sõime 15 inimest, sest osa olid eri leibkonnas. Istuda võis näiteks noormees või neiu, kes oli oma esimese künnipäeval lõpetanud või oskas juba ise valmistada jääri. See on laud, on huvipakkuv etnograafiliselt, et see on lahtikäiva plaadiga Pealt puhtam pool käis peal, siis pühade puhul ja külaliste tulekul. Üks supi või pudrukauss oli siis keset lauda, säält käissis tilga rada, igaühes mitte. Seepärast siis oli nagu puhtam pool ja igapäevane pool. Teil on siin smuljema ruudu pruut, kirst, tema rahvariideseelik, ültse pruut kirstu kohta võiks lisada, et eriti see vanem vanaornamendiga ta nii põhimõtteliselt on üks vanimaid mööbliesemeid eesti talutares. Selles mõttes huvitav tutvuda siin olustikuga, kus kasvas üles kirjanik, aga samal ajal siis hästi vana iidse eesti kultuuriga, mis siin õnnelikul kombel siis on säilinud koguvas samuti teen veel vana nõndanimetatud ebauske, see oli kõik õhus, usuti näiteks kurja silma või kui laps karjus, siis oli selle keegi ära teinud. Samuti maal ja kivi või maahaldja Kivi. Seda tarvitati kui ravimise kivi. See on siin nihaagingile ja siin meie talv lähedal on maal ja kivi ja see oli lapsepõlves oli isegi veel, kuidas ütelda oojaa, mind ennastki on arstitud niimoodi näiteks haiget kohta veega uhatleti, see tähendab nagu kümmeldi ja sissevesi pluss siis ütleme kas raud rauaga või niisugust ütleme midagi nagu sinna lillemetall siis koos sellega valati kivi peale, folkloor elas mu enda lapsepõlvest. Mäletan ka kõike seda elavat vana tema kasvuaegne küla ja olustikupilt, et oli ikkagi väga erinev praegusest elav etnograafia. Kõik tarbeesemed olid kodus tehtud, minu ema kudus näiteks kangastelgedel voodi linadki veel valmis ja kes juhtus, ütleme sellel ajal Muhumaale või koguvasse, kui ütleme 20.-te aastate paiku, siis võis näha lapsi kiikedel kiikumas naisi rahwary vaid kandmas. Nänned vanaemad kandsid veel nüüd nüüdsama seelikuid ja Tanusi tanu ja põll oli siis muhu naise lahutamatu osa. Isegi Sirpidega lõigati veel vilja, eriti rukist, seda lõigati viimase ajani sirbiga. Minu isa hakkas vikatiga niitma esimest korda siis kõik Semilie ütleme veel anilises suitsutare Milie kus siin niisugused väga ürgset mitte ainult traditsioonid, vaid ka mõtlemine ja maailmanägemine ja see kõik see niivõrd erineb. Nathan, kihelkondlik ühesõnaga öeldud, eks ole. Kihelkondlike elulaad ja kihend, kelkondlik mõtlemine, ta on mõnes mõttes piiratud aga samal ajal väga kaunis. Ja siit sellest omamoodi piiratust väga arhailisest, väga kaunist läksis mees püüdma kõrgemat laia maailma ja ja see võis siis olla kohutav avastus ja vastuolusid täis kõik. Kui seda ette kujutada. Ja loomulikult tuumaoligi üks koguva peredest, kus vanad traditsioonid ja elulaad säilis vahest kõige kauemini. Kui mõnes talus juba hakati rehielamuid ümber ehitama kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel siis too maal elasid veel pärast sõda selles tares barred ja paepõrand kirjaniku enda eest vetel ehitati ringi siis alles 50.-te aastate lõpul. On muidugi kahju, et see sündis, sest masse vana elamu oleks öelnud olnud palju kõnekam kui mistahes kirjanduslikke ekspositsiooni. Ükskõik kui andekalt või targalt oleks koostatud, me oleksime siis nagu astunud sellesse aega, kus ilmavalgust siis nägi üks kirjanik. Ta ise on korduvalt rõhutanud et ta ennast õnnelikuks inimeseks loeb, just ta oskas valida oma sünnikodu. See oli tõesti üsna omapärane ja eriline ja isegi natuke kummaline just selle oma iidsuse traditsioonide ja, ja sügavalt, nii religioosse maailmanägemist, sellega olid tema vanemad. Isa oli kirglik luterlane. Isa Jüri, ta oli kohaliku koguduse eestseisja. Ta tegi hädaristimise ja matuseid, kui oli vaja, ta oli samal ajal ka naljamees, nii et selline huvitav õiendus. Omamoodi Väike-vembumees võiks näha smuudi huumorimeelest siiski nagu isa särandustajalgeid emal oli ka teistlaadi huumorimeel. Selline vaikne ja tasane. Niisugune leplik see ei olegi, võib-olla naer võib olla kõõma rohkem olemisest. Võib-olla natukene naljakas on maailm, aga mina ise olen sellesama maailma osa ja ma ei ole kõrgemal sellest, keda või mida ma naeran. Ema ruudu on jäänud mulle meelde ka niisuguse väga taga armsa inimesena, et teda nagu ei kuulnudki, et ta oleks külas elanud. Väga vaikne, väga rahulik. Ta tuligi suurde tallu, kus sees oli, oli veel, keda kasvatada tuli suurtalu, kus tuli paljut tööd rügada. Hiljem ta siiski on öelnud, et ta seda ei ole kahetsenud, et tal on head lapsed. Nii et oma lastest ta tundis rõõmu. Neid oli kuus salme Lintalisi hallide hallide suri noorelt. Jaa, armilde neil oligi suguvõsas läbi aegade kohe nõnda, et peres oli üks või kaks poega siis mitme tüdruku hulgas, kui vaadata neid vanu arhiiviandmeid, siis on seal näha. Seetõttu poeglapse sündimine oli siis suure tähendusega, on koguni pere seal perekonnas selline legend, tõenäoliselt see vastab ka tegelikkusele. Et elumaja on ümber keeratud, tähendab, kus oli lauda osa või reaalse osa sinna ehitati siis eluma selle eesmärgiga siis, et et poegade õnn õnne siis perre tuua Smuuli õdedest veel, tal on väga tagasihoidlikud, kenad inimesed, on need õed, Salme, Liisi, Linda ja Linda on nendest siis, kes kasvatas nagu mitut kasvatas, vaid hoidis Juhanit, kui väike oli, ta on kaheksa aastat vanem, Juhanista sügavalt religioosne inimene, omapärase elu nägemisega. Ja ta oskab väga hästi näiteks laulda. Ja missugust sügavat ja peent hinge temast saanud tunda. Salme kohta teatakse ka rääkida, et ta peab häid kõnesid, näiteks oskab vägalatuseid kenasid kõnesid pidada. Nii et mingil määral selline väljendusvõime on olemas. Kõigil sellega seoses võiks rääkida koguva laulu tegemise traditsioonidest, vaest Smuuli ristiisad laulsid ju päris ehtsaid rahvalaule. Siin naabriaan teadis veel regi värssegi, üks oli must naine, mida ta talle meeldis laulda. Elegantsi kura Allikule samal ajal ta ise tegi laule, neid mõni veel mäletab, need pole nagu laulud. See on nagu inimene, mitte tee laule, vaid ta nagu väljendab ennast. Nii nagu igapäevane kõne. Näiteks neil endal õrnal elas roosi, meil lilli ja veel edasi mere ääres Eeelli ja temal siis selline salmike, et Jürna Roes, Käspri lill, isa, Alboli õrnat tiigi Ell või siis üks niisugune pikem laulu. Küll on palju lapsi, pardi Helju välja, Pärni võrka, Mihkel, meie nänni. Küll on palju koeri, tarti hunt ja välja Bella võrkaketi, meie rulla Juhani ristiisade generatsioon. Nad nagu elasid nalja tehes näiteks kas või selline lõbustele Jürna jaanikõht. Tema laupäeva õhtul näiteks viis hobuseputru ja piima sööma tuppa, kusjuures ta ise laulis. Ja siis nende suiline pidi veel tuld ees näitama. Nii et sellised vembumehed olid nad niisuguse võrratu huumorimeelega. Mul oli juhus mõnelgi korral sattuda peale, kus rääkisid siis külamehed ja kui Juhan ka osa võttis ega ihane jäänudki alla. Väärne partner, sageli võime lugeda, et Juhan Smuul sündis kaluri pojana. Tegelikult tema isa Jüri oli põllumees, ta oli oma kutsumuse põllumees. Ta haris uudismaad juurde oligi tundunud maa töösse Toomal ei olnudki kalapüügivahend olendeid ega paati, kui Johan sündis, need olid antud kaasa vanemale poolvennale mihklile, kes oma talu rajas siis pula peal Haapsalu lähedal ja isa nägigi, siis pojas ka tulevast põllumeest ja juba varakult hakkas teda selleks ette valmistama. Johanil oli väike külvivak ja vikati lusi juba seal 12 kolmeteistaastaselt. Ja isal nagu Ivanise meenutab, oli siis selline haruldane anne õpetada tööd tegema. Kõik, mis nad tegid, tundus äärmiselt huvitav. Üldse Jüri kohta võiks veel niipalju öelda, et külalapsi hirmutati, et tooma jüri tuleb samal ajal, aga mitte nii väga ei kardetud, aga ta oli selline autoriteet nagu. Ja omas kodus ka, ta laskis lastel mängida. Janne jutustab sellest, kuidas siis vanaisa ütles, et noh, et täna tehke nüüd, mis te tahate. No ja eks nad siis tegid ka, mis nad tahtsid, siis olid võtnud kõhe pliidil rauad pealt ja siis Vambola, see oli siis ka Juhani poolõe poeg, see siis oli jaganud tuhka teistele, siis sealt ise pliidi all ja lastesse. Ta suhtus nii leplikult ja heatahtlikult, aga samal ajal ka nõudlikulta. Aga neid Juhan Smuuli enda suhtumisest oma vanematesse. Ema kohta kirjutab ta. Tal oli selline haruldane anne, mäletada ainult head, ainult heledaid päevi mäletas ja kasutab sellist väljendit siis, et jalad maas, pea päikese poole pööratud. Ruudus oli 69. aastal. Ja poeg käisin teda vaatamas ja ta käis suvel. Ta aitas siin koduseid töid teha. Neil oli lehtistuja aidata lehma heinategemist siis puid lõhkuda. Juhend laskis teha õlut ja talgute, ka tehti siis mõnigi töö. See oli ühtlasi materjali kogumise aeg. Juhanile oli ka märkmik, mida ta kunagi meestena ei kasutanud, aga siis käis kambris ja kirjutas siis üles. Kui oli mõni huvitav väljend või. Aga kuidas näiteks kirjaniku ema, kuidas ta mõistis või kandis seda poja kuulsust ja suure silmas suur kirjanik olemist? Kindlasti stoilise rahuga võttis. Ta oli Juhan, oli tema poeg. Aga neid veel teie isiklikke mälestusi talud olid ju nii kõrvuti siin üle aia. Milles on see, et ma sain teada alles keskkoolis eta tuuma Juhan luuletab. Ma nägin oma õpikus Ivan pilti ja väike elulugu oli ja see oli mulle suureks üllatuseks. Ma tean seda, kui ta mobiliseeriti, siis ta käis igas peres käis jumalaga jätmas. Meil parajasti seesama ahi, siin küdes. Väga ilusalt põrkuvad söed olid siis ta ütles, et et ilusad püksid riikimise sööta. Huvitav, et niisugused tühised detailid inimesele meelde jäävad. Kui ta nii kirjanikuna siis koguvasse esimest korda ilmus, vaatasin köögi aknast välja ja vaatan rannamäel, seal on kaks tuulikut, meil lähedaks. Huvitav mees, kõrge hüpleva kõnnakuga, seljas on tuli sinine pintsak ja peas kaabu siin külavahel nii silmapaistev kuju. Ja siis ma sain aru, et see oli tuumi Juhan. Ja siis ma mõtlesin, et, et see, et niimoodi Täpsis kirjanik riides käima. Aga pärast hilisematel aastatel muidugi käis ta siis siin päris kalamehe ja õngepüüdja vormis. Ja nüüd, kui me istume siin alvis muul teie kodus, kus te olete sündinud ja kasvanud ja siit läinud ka ülikoolis, töötanud, siis Tallinnas ja siia tagasi tulnud, et siin muuseumis säilitada, hoida, koguda, uurida ja kirjutada ja teie enda loomingu aine põhialus ja olemus, see kõik tuleb siitsamast oma külast ja oma õue pääl. Kindlasti siit ja oluline osa on muidugi. Mu emal mul tekkis kirjandusega tegelemisel, ma natukene kirjutasin luuleraamatute kohta ressensioone ja tekkis selline kui mitte just tüdimus rikkustest, aga siis selline kummaline suhe kirjasõnaga. Ma ei saanud enam lugeda ka šedöövrid hakkasid selle vastu. Ja siis ma natukene aega pidasin vahet ja ma arvasin, et kirjandust võib-olla minu elus päris välja läinud. Aga siis ma kuulsin, kuidas söögilaua ääres mine, ema jutustab, lihtsalt räägib. Ja järsku jälle sõna hakkas nagu minuga kõnelema. Ja siis sõnal nagu mingi väärtus jälle minu jaoks oli. See oli muidugi minu jaoks hämmastav ja üllatav.