Ja kuidas laekus teave ja kujunes mu käsitlus Hullo lapsepõlvest ei oska ma praegu enam seletada midagi, pidin vähehaaval ja juba varakult kuulma kettalt eneselt midagi nähtavasti oma emalt. Sest pisikesel liialdusega võib öelda, et Tallinna taolises väikeses linnas tundis igaüks igaüht või vähemalt teadis igaüks igaühest mõndagi. Ja tuli välja. Meie emad, see tähendab hilisemat prouat, paerand ja sirkel olid olnud kunagi algkooli aastail klassiõed. See oli muidugi nende lapsepõlves aastaid enne hullu ja minu sündimist. Aga oma kunagise klassiõe käekäigu suhtes on igat tüdruk ja hilisem abielunaine tähelepanelikum kui ükskõik kelle juhusliku inimese saatuse asjus. Ja muuseas, kui ma olin kord isale nimetanud, et paerand on õieti eestistatud nimi ning et algselt oli Hullo ja ta vanemate perekonnanimi Beerans oli isa ütelnud. Ja lisanud, et siis on ju ka tema nende varasemast käekäigust ühtteist kuulnud. Nii et midagi olin arvatavasti kuulnud. Ja lõpuks viie-kuue aasta eest 1986 või nii, tuli mulle uid küsitleda Hullot tema eluloo kohta mõttega, et ehk kasutan neil kõnelustel tehtud märkmeid kunagi mingit teksti kirjapanekuks. Kuigi Woodsat vestlejad polnud hullust kujunenud. Nii et ma ütlesin talle. Tead, nüüd on mulle klaar, et ise sa oma elulooainega kirjanduslikult mitte midagi ei tee. Ja ma ei näe, mis sul selle vastu peaks olema, kui mina võib-olla teen. Ja mu mõningaks üllatuseks Dayterkunudki noh, eriti kaugele me ei jõudnud, aga neli, viis puhku istusime koos. Ühesõnaga, tema isa, keda ma iial pole kohanud ja keda Hullo oli pärast 1900 kolmekümnendat aastat kohanud, vist ühe ainukese korra oli Harjumaalt küla Ratasepa poeg. Fantaasia ja rahutuse geen on teatavasti selle elukutse esindaja-ile omane ja lipsab neilt hõlpsasti nende lastesse ja edasigi. Mõelgem näiteks kuud Branstaleni Rätsepa poega pederseni, kes jõudis pälvida oma rahva sügavaima austuse ja veerand sajandit hiljem sügavaima hukkamõistu. Muidugi Hullo visa ega Hullogi ei pälvinud ei ühte ega teist. Isa ei mõelnudki rahva austuse peale. Poeg võib-olla mõtles aga irooniaga pooleks ja kokkuvõttes lihtsalt ei viitsinud. Ja mis üldisse hukkamõistu puudub, said nad sellestki ohutult mööda. Juba tänu sellele, et tembud, mille eest nad võinuksid selle pälvida kas olid liiga isiklikku laadi või jäid nende aegse maailma turbulentsuse taustal piisavalt võimendumata tähendab viie või kuueklassilise linna kooliharidusega nagu Hullo isal see oli, ei loetud inimeste omaaegses Tallinnas mitte just haritlaseks, aga igatahes enam-vähem haritud inimeseks. Eriti kui asja juurde kuulus nagu hullu isa puhul üsna korralik eesti, vene, saksa ja prantsuse keele oskus. Ja seda mitte paljalt kõnes, vaid ka kirjas nagu mitmesugused Harropeerinud kirja, mida ma hullu käes näha sain, kinnitavad Kusta need oskused omandas, pole mulle selge. Kui mitte otsida seletust ühes hullu poolt mulle jutustatud loos teda Ulot oli direktor Wikman üheksanda klassi saksa keele eksamil süüdistanud eta olevat tihtung und Warhiti vastavad leheküljed lapsikul viisil pähe õppinud, selle asemel, et neid oma sõnadega ümber jutustada. Nii härra Wikman oli ainult õiget põrkumisi leppinud Hullo seletusega, et ei et vastavad leheküljed olid jäänud talle nende ühekordse lugemise järel Göte enese sõnastuses lihtsalt pähe. Kui ma küsisin hulluga su isa noorpõlves luuletusi kirjutas. Aga külarätsepapoeg oli linna tulnud ning oma keeled selgeks õppinud. Ta oli kuskile pangamajja jooksupoisiks ja varsti arvepidajaks edutatud. Ja nimelt siis väikese kõva kraelise pangaametniku seisuses oli noorhärra Perens võtnud naise raudtee kümniku, Trindeki Aleksandra-ks, ristitud aga Sandraks kutsutud tütre tõmmuka peaaegu mustajuukselise võõrapäraselt. Ilusat tüdruku. Sellesama, kes oli kümneaastasena käinud minu emaga ühes klassis. Hullu ema oli hullule palju hiljem sügavam meelehärmi päevil tutvustanud. Eduard, see tähendab, Ullo isa oli olnud nende abielu alguses. No ja ma uskusin, et imeväärne pärast selgus, et see oli kõik tema tühisus, jet kergnus. Naabermajas oli üks mõigu pois Edwardi lapsepõlvesõber pidanud riidepoodi. Selle juurest oli Edward tarinud laupäeva õhtuti koju ilusamaid kangaid. Ega siidiselt sitta sabal poes ei olnudki, aga läikivaid saab. Ta oli küll. Ja Eduard oli eriti armastanud punaseid ja roosasid toone. Ja poole laupäevast ööd ja poole pühapäevast päeva oli ta tegelenud sellega, et trapeeris neid nööpnõeltega oma paljale noorikule ümber. Aga siis olid viimased esimese maailmasõjaeelsed aastad käes ja noorhärra Perens oli jõudnud sõlmida ootamatul hulgal mitmesuguseid tutvusi. Peamiselt venelastest ja sakslastest kohaliku ametniku rahva seas. Ja peamiselt säherduste seas, kes olid pisut või märksagi tähtsamad kui Taise. Nende käest sai ta vodka klaasikese juures või ka mitte, sest ise ei joonud ta tegelikult üldsegi. Nende käest sai ta vajaliku informatsiooni, nii et äkitselt võttist ainult pangast priiks ja hankis endale muidugi mitte sellest sakslaste pangamajast, kus ta ise töötas, vaid ühest venelaste omast, mõned tuhanded laenu ning ostis kuskil Vääna kandis kilomeetrit 15 Tallinnast eemal ära paarsada tiinu, kõige lagedamati paesemat loopealsete maad. Aasta pärast rüüstlasele maa riigile kümnekordse hinna eest maha. Sest aasta pärast alustati Tallinna ümber imperiaalselt suure joonega, nagu see käis Peeter suure nimelise kindlustustel liini rajamist pealinna, see tähendab Peterburi kaitseks. Härra Perens maksis oma laenu ja selle protsendid tol ajal ju alles tava kohaselt inimlikud protsendid, mitte 30 nagu meie nüüdselt pankureist patriootidele normiks, vaid pelgalt ja vanamoeliselt. 12. Ta maksis need korrektselt ära ning tal oli äkitselt äriringkondades usaldus ja korralik summa vaba raha. Ning peaasi ja fataalne asi. Ta oli saanud suuseks, nagu öeldakse või õieti sõrmetseks. Kindlustus tööd jätkusid ja võimalused avardasid üha. Enamjaolt varsti ebaõnnes tuvaid, kuid ajuti edukaid ärigeeniusi väikesi, kohaliku mõõtuvat räme sigines peaaegu kui seeni pärast vihma. Kusjuures nad tundusid olevat esialgu vaated süütud ning ei üldsegi selle moraali esindajad, mida päris vot rään oli oma päris kodumaal 100 aasta eest kuulutanud. Nende kõigi siht on üksteise ära õhkimine nagu ämblikel purgis. Oh ei, noorhärra Perens igatahes sukeldussesse voogu võiks ütelda süütuse Jahasardiga hasardiga ja süütusega, mille taga oli veel täiesti tunda tema isade külaühiskonna Martin luterlik töömoraal mis muidugi oma ümbruse silme all hakkas riietuma moodsesse sportlikesse kostüümides.