Härra Perens spekuleeris ja üha edukalt ning edukamalt Maaga metsaga paekiviga armatuurrauaga tsemendiga räägiti. 1913. aastal oli ta ostnud ette ära poole kogu Kunda tsemendivabriku toodangust. Ja siis tuli viis aastat mitmesuguseid sõdu ja okupatsioone niiet Harreteerinud, kus kasvas järele jätmatult, ma ei tea sellest hullu, ei teadnud, kuidas isa seda oli teinud, aga ta oli päästnud oma vara või vähemalt selle õige olulise osa läbi Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise läbi keeretski aasta läbi enamlaste episoodi saksa okupatsiooni. Kui venelased vedasid tsaari kulla Eesti pankadest minema ja Katariinadega hakati tappenseerima peldikuid ning suurkojamees ajalugu, pühkiskeerinski ooberstit prügikastidesse kokku tuli välja, et härrapeerentsi raha oli ammu naelsterling Londoni pangas. Nii et vabadussõja ajal oli ta noore vabariigi kui mitte tähtsaimate, siis igatahes kaalukate finantseerijate seas. Ütleme mitte ju vendade Puhkide, aga kindlasti näiteks Jakob Pärtseli ja teiste temamõõtu meistri tasemel. Seesama Jakob Pärtsel olevatki härra Berensi kohta võib-olla küll alles 20.-te aastate keskpaigas ütelnud. Perens tahab liiga korrektselt ärrit teha ja liiga palju teenida. Aga esialgu see börsil nähtavasti õnnestus. Kuigi äritegemise mõõtmed piirdusid nüüd esmajoones kartulivabariigi omadega. Muuseas, olgugi, et peerentsite pool läbivas seltskonnas olid olulisel kohal 20.-te alguses isegi domineerival kohal vene emigrandid oli nende seas levinud suhtumine Eestisse kui kartulivabariiki, nii härrapeerentsi kui veel enam tema, proua Sandra meelest lihtsalt Kunnatusi häbematus. Isegi viieaastane Hullo pani ses suhtes mõndagi tähele. Eriti pärast seda, mis rolliga juhtus. Rolli oli imeilus must dobermanni, kelle härra Perens hiljuti kevadel 1921 juhuslikult ostnud ostnud üliõpilasest emigrandilt väikeste mustade vurrudega ja igavest rahahädas noorsand Puurovilt ja maksnud kolmeaastase peni eest 3000 marka. Ka nii kõrge hind oli tingitud härra Berensi armastusest väikeste suurte žestide vastu aga ka koera silmapaistvaim võimetest. Noorsand Puurov oli teinud koerale innukalt reklaami. Härra Perens teadis nagunii, milleks härra Puurovil Berentsite igapäevasel külalisel raha tarvis läks. Esinduskuludeks kuraneerimisel ühega kindral Tretjakovi siis muidugi juba kindral Tretjakovi seitsmest tütrest, kes kuulusid teatud perioodil samuti impeerintsite külaliste hulka. Aga koera kohta oli isand Puurov rääkinud oht teatega spadin Berensi rolli on niisugune loom, nagu poleks tema peremehe nimi mitte puru, vaid tuur. Ma olen näinud temaga hiiglamoodi vaeva, aga tulemus on seda vaeva väärt. Kaspadinbeeerrens tõuske, palun püsti ja ütelge, et alles aasta võiti ja vaadake, mis ta teeb. Härra Perens oli siis naeratades püsti tõusnud ja ütelnud penilest rahast võitja, mis peale peni oli venitanud endi jalule, astunud ta ette tõusnud tagumistele käppadele, pannud vasaku esikäppade paremale õlale ja sirutanud parema esikäpa tema poole välja, auh pihku haaratavaks raputatavaks. Nii et härra Perens oli ladunud noorsand Puurovile vaimustatult 3000 lauale ja rolli tarvis oli hangitud silmapilk Berentsite Raua tänava korteri eesaeda koeraputka. Ning härraburb oli ise paigutanud Rolli rohelise magamispadjaputkasse ning näidanud koerale ta uue koha ja kodu kätte. Ja Hullo ei lahkunud kahel või kolmel nädalal rolli kõrvalt. Ja preili von Rosen, kes elas majas ja õpetas poisile prantsuse keelt, pidi teda õhtuti kättpidi koeraputkast vannituppa ja voodisse tirima. Kuninadia üks kindral Tretjakovi, seitsmest tütrest ja kummalisel kombel nimelt see, kellega noorsand Puurov nähtavasti tult kurameeris oli naerult helistades härra Berentselt ja proua Sandralt küsinud jaja Strast võiti peale, reageerib see koeral lõikamini. Aga kas te olete proovinud, mis ta teeb siis, kui talle öeldakse eesti keeles tere? Seda polnud nad proovinud ja härra Perens tegi seda silmapilk rolli, pööras maja härrale tagumikku, tõstis vasakut tagakäpa õhku ja kusi talle sorinal vastuda helehalli suveülikonna püksisäärt. Niisugust asja ei saanud hullu ema oma peaaegu et linna proletaarlased päritolu peale vaatamata taluda. Mulle tundub, et tal oli oma abielu jooksul olnud majas võrdlemisi tasahäälne roll kuid et just tema tasa häälduse tõttu olid mõned tema otsused tema Eduardi jaoks absoluutsed. Vähemalt niikaua, kuni mees teda üldsegi arvestas. Ja sel ajal tegi ta seda veel vägagi. Nii et hullu ema ütles. Eduard koristas loom meilt ära. Sa mõtle, kui minu ema tuleb pühapäeval meile Hullot vaatama, kas ta peab siis koera tõttu meile kõigile Strast võitja ütlema. Sest tere ta meile ju ütelda ei saa, kui ta ei taha, et niisiis müüs härra Perens rollimist selsamal päeval mingitele vene immigrantidele maha. Tere ütlema, need oma koerale nagunii ei hakanud ja sai oma kolmest 1000-st margast igatahes pool tagasi. Niiet mis puutus vanaemasse, siis see võis pühapäeval vabalt hullule külla tulla. Ja muuseas, vanaema mammat rindek tähendab, oli hullu jaoks oluline nähtus. See oli pigem karmivõitu kui liiga lahe naine, vähemalt paljude teiste, võib-olla kõigi teiste suhtes siin majas. Vanaemal oli tõmmukajad tüsedaoleku kohta hästi liikuv helesinine pilk. Ja hullule sisendas ta igatahes sügavat turvatunnet. Vähemalt selle ilmast ilma võõrastest, külastatud maja üksinduses, mida Hullo kodus poolteadlikult tundis, nagu ta mulle ise on kinnitanud. Aga küsimus polnud pelgalt turvatundes, mida hõredavõitu vanaema võib-olla just oma kraaksatava naeruga poisist tekitas. Sest ta valis vanaema tähendab oma naerualuseks alati, teised mitte kunagi sattunud selleks hullu. Tähendab küsimuseks polnud mitte paljalt tema isikuga seonduv turvatunne, vaid ka tema jutustatud asjade huvitavus. Sest vanaema jutustas kaheksa aastasele hullule, kes kujutas kõike silmapilk hirmus elavalt ette. Näiteks seda, kuidas ta oli käinud ise sel ajal 17 aastat vana mingi Harjumaa külakooriga Tartus esimesel üle-eestilisel laulupeol. Ta oli käinud oma koori vanemas seltsis koguni Tiigi tänaval Jansenite majas. Ta oli näinud ihusilmaga vana Jansenit, väga lahe, heatahtlik vanahärra ja veel enam ja naljakas takkajärele mõelda, et vanaema oli sellest aru saanud, et see oli olnud veel enam kui Jannseni nägemine. Ta oli näinud ihusilmaga koidule. Vanaema mäletas täpselt, kuidas Koidula oli, hüüdnud neile oma isa töötoa uksel, kui nad olid koputanud ja naishääle sissehüüde peale arvanud, et nad nüüd astuvadki sinna sisse. Koidula oli hüüdnud. Ah, Iierr, leban laite, pühkige oma kingad hoolega puhtaks. Siin käivad ju nõnna paljudega, uulitsad on nõnna porised. Nii et nad olid juttemaatil nii pikalt jalgu pühkinud, et luuletaja preili oli lõbustatult ja võib-olla ka närviliselt hüüdnud. No aitab, aitab, aitab, tulge nüüd ükskord juba sisse ning andnud neile oma käega nende noodid. Vanaema seletas, ma ei tea, mismoodi teised, aga mina laulsin järgmine päev oma nootidest Gülbüüdlikumalt kui varem. Sest Emajõe ööbik oli ise need meile kätte ulatanud tema kingade puhastamise õpetusest hoolimata. Ja veel jutustas vanaema asjadest, millest hullu ainult aegamisi taipas, et neid polnud proua Trimbek võinud ihusilmaga näha sest need olid veel ammusemat kui vanaema noorus, diivan hirmsast, nagu seda sinast tsaariks hakanud Moskva suurvürsti siin maal enne seda kutsuti, kui teda julmaks hakati kutsuma, mis iseendast oli katse sobitada vene keisririigi rajaja eestikeelset nime venekeelsele kroosneile mis on eesti hirmsaga võrreldes masohhistlik, peaaegu ihalus, peaaegu meelitusnimi, diivan, hirmu peale ajaja või midagi seesugust. Ja veel jutustas vanaema koera Koonlastest, kes olid olnud Ivan hirmsa peamised abimehed ning kirjeldas neid nii üksikasjaliselt. Mingil arusaamatul moel pidid neid ikkagi näinud olema, olgugi, et nad olid siit maalt koos oma Ivaniga ära kadunud ja vanast heast Rootsi ajast saadik polnud neid siin enam keegi näinud. Vanaema teadis, enamjaolt olid nad väikesed, igatahes kõik alla nelja jalannesed ei naisi koera koondlaste, seal ei olnud ainult mehed ja koerakoonulised kõik, või pigem ehk rebasekoonulised või hundikoonulised õieti ja pikkade hammastega ja puhistasid Nade metsi ja külasid mööda liikudes nuuskida nuh nuh. Ja kui inimese jälje peale juhtusid, siis hakkasid koonud maas joosta, kaotama Keynisemaiel lõbust, ilad vilgutama. Aga mis nad nendega tegid, kellel kätte said, sellest libises vanaema kuidagi mööda. Ah, mis nad nendega ikka tegid, eks nad siis tantsutanud teisi nii nagu oskasid. Ja kuigi hullu seda täpsemalt teada nõudis, ei nõudnud ta seda kalliga tungivalt sest pelgas, et siis ei pääseda öösel koera Koonlastega maadlemisest ja peab nende tulist ja haisvat hingeaurust sisse hingama ega saa selle väljavaate ees õhtul üldsegi und. Nii et koera Koonlased jäita unenägudest enam-vähem välja ja ta teadvuses vanaema turba fluidumiga tõrjutuks. Aga omad hirmuunenäod olid ikkagi olemas. Köige korduvamalt lausa progresseerub alt ja mitme kuu jooksul üks. Kaheksa või üheksaaastane Ulopeerents ja ta magab oma Raua tänaval luksuskorteri toas ja virgub korraga öösel, aga mitte Unestavaid unes ja näeb miskipärast ei magada oma voodis, vaid põrandal. Ja kui ta esimesel virgumisel ei teadnud, mis sünnib siis igal järgmisel korral ta teab, teab, teab ja kardab sellele vastavalt sest tema kõrval põrandal lamavad suured hallid mullal lõhnalised ja mingi elavia hirmsa asjaga täidetud kotid. Need hakkavad liikuma, kima, lohisema ja lähenema ning ähvardavad teda matta. Ta püüab neid tagasi suruda. Ta võitleb, karjub, ärkab tõeliselt ja kardab uinuda. Sest siis algab jälle koledate hallide mulla lõhnaliste kottide rünnak. Ja õudne unenägu kordub algul paaril-kolmel ööl, siis paar-kolm korda sama öö jooksul ja igal teisel kolmandal ööl. Esmalt võtab punapäine ja iseendast natuke ohtlik preili Rosen, karjudes ärkava ja üha nuuksuva poisi tema painaja pääsemiseks oma voodisse. Kui see parandab asja ainult lühikeseks ajaks, viib emad vanemate magamistuppa diivanile. Aga unenägu kordub. Nimelt progresseerub üha. Progresseerub niisugusel saatanlikult viisil, et poiss on oma unenäos iga kord eelmisest pisema. Agakotid, mis oma tundmatu, kuid teadaolevalt hirmsa sisuga talle lähenevad ja teda ahistavad, on üha suuremad, rangemad rõhuvamad. Lõpuks on poiss vähenenud nööpnõela suuruseks ja muutunud kin nõelaks mille nööpnõela peal lähenevate punklevate visklevate hallide kottidel lämmatava pealetungi all hõõgub hirmust hirmust, et nüüd nüüd nüüd põletab tooma hõõguva peaga või torkab oma teravikuga teda andistavaisse kottidesse augud. Ja hirmus asi tungib kottidest välja ja tapab oma vabastaja ära. Hirmuunenägu taandus alles mitme kuu jooksul, kusjuures isa ja ema, preili von Rosen ja kes kõik perekonnaarst doktor tunkel kaasa käisid, tal tema öiste nutuhoogude vahel virgumistel aeguid järgnevail päevadel hommikuvalguses peale rääkigu ometi ära. Mida ta siis unes hirmutavat näeb? Tema ei rääkinud. Ja muuseas praegu Loen oma märkmetest, mis 1986. aastal temaga toimunud vestlustel tehtud. Ta oli siis 70 aastat vana. Nad käisid mulle kõikvõimalikel nõksudega peale, nad tõotasid vabanemist unenäo kordumisest, isa lubas võtta mu järgmisel suvel välismaareisile kaasa, rääkigu ma ainult ära. Mina ei rääkinud. Ma ei oska seletada, miks ja ma räägin sellest unenäost praegu üldse esimest korda. Tõtt-öelda paneb see ülestunnistus mu nüüd kaheksa aastat hiljem ja kuus aastat pärast hullu surma ikkagi õpetama. Sest kas ei osuta see kui tõsiselt omaenese paljastustesse? Aga see tähendab sellesse, mis mina nendega teha võin tegelikult suhtus. Kui muidugi kõik polnud tema poolt paljasmäng sest mängu ja tõepiiride küsimuses ei näinud ma teda ju iial päriselt läbi.