Mõnda oma surma mäletan väga, täpselt lausa peensusteni. Ja sellele eelnenud elust mäletas kõige tühisemaidki detaile ka neid, mida oleks tahtnud iga hinna eest unustada. Kõige hullem oli see, et surm ei vabastanud teda eelmise, juba elatud elumuredest. Ta pidi eelmise elu koormat vedama ka järgmises elus elus pärast surma ja lugematutes eludes. Pärast loendamatuid surmasid Holiidile näis, et kusagil on eksitud, tehtud üks põhimõtteline suur viga ja tema ära unustatud. Et ta polegi enam inimesena hingekirjas. Ta oli kuulnud ahas veeruse lugu selle mehega ükskord ka kohtunud ja pidanud sügavalt pettuma. Vanamehe hala pani teda alguses muigama, siis vihastas. Oliivi, lootis, et ei kohta seda õnnetut enam iialgi. Neil polnud midagi ühist, polnud millestki isegi rääkida. Vanamees Kristamalt ainult kella ja ohkas siis. Oh Oya pampa. Mõnikord ei saanud oliivi enam päris täpselt aru, millises elus ta parajasti viibib. Aeg ja koht võisid muutuda poole tegevuse mõte pealt, et siis jälle lootusetult segi minna. Ta ise ei suutnud suremistes ja uuesti elamistes mingit korda luua. Küll aga olid tal oma lemmikelud, kuhu ta ikka ja jälle tagasi kipp pus. Tihti pöörduste tagasi selles seal, kus elas tema poeg Martin. Hämmastaval kombel oli maja kanali ääres neil ajarännakutel nagu vahejaam. Siit algasid ja lõppesid tema reisid. Vahel oli maja muutunud, näiteks restaureeritud, siis uuesti ümber ehitatud, jälle taastatud endisel kujul. Vahel kohtas ta uusi omanikke valmite. Mõnikord oli tal seljas üks kleit, siis teine näiteks 200 aastat hilisema tegumoega. Ta tundis enda juures erinevaid lõhnu ja kandis erinevaid soenguid. Kõige rabavamad hulitama, erinevad käed. Kord korpas ja veriste rakkudega, siis meeldivalt lõhnavad ja laitmatult maniküüritud. Vahel on üks või teine käsi vigastatud, mõni sõrm puudu, siis jälle ohtralt sõrmustatud või tätoveeritud. Naljakas oli see aknal seistes nägi ta ainult oma käsi. Kui ta läks uude ellu, nägi ta end üleni ka peeglitest nii et ta polnud mingi vaim ega astraalkeha. Teisedki nägid teda ja temaga suheldi, nagu oleks kõik parimas korras. Ainult aken, mis avanes kanalile, ei peegeldanud teda. Seal polnud liidet olemas. Aga hämmastaval kombel oli teda ometi akna juures nähtud mitmed kunstnikud õlitada maalinud. Ta oli muuseumides ja kunstiraamatutes näinud endast maalitud pilte. Kunstnikud olid kujutanud teda, tõsi küll, nägu oli näha väga harva, aga ta teadis, et see on tema. Boliivia. Pidi olema ühe maa kiriku pastoraadist kirik, poiss. Oliivi ohkas sügavalt ja astus oreli lähedalt kirikusse ning piilus alla. Martin pesi kiriku põrandat. Kõrgetest gootja akendest langes talle eredat valgust. Altari kohal hõõgus kaunis vitraaž. Boliivia imetles vaikuses oma poega. Ta ei raatsinud martinit hüüda. Nii kaunis oli tema esmasündinu ses pühalikus valguses. Martin oli nagu ilus gooti hingel. Tal olid pikad valged juuksed ja saledad liikmed. Puhas valge särk, rõhutas poisis süütut olekut veelgi. Martin sosistas Olivia poisi käsilapiga peatus ja ta võpatas põrandakohalt üles. Pilk otsis mööda hämarat kirikut. Poiss kuulates. Tere, Martin. Suleni, mina sinu ema. Oliivi jooksis kergelt treppidest alla ja tahtis poega kallistada. Poiss tõrjustada eemale ja vaatas kohkunult ukse poole. Kuidas sul läheb, Martin? Ma olen juba päris tõeline jumalamees, ema. Poiss, neelatasin, vaatas uskumatult Boliivia poole. Miks sa siia tulid? Ma tahtsin sind väga näha, Martin ja pisut juttu ajada. Vahest läheksime välja? Siin sees on nii kõle, väljas on ilus päike. Martin veeretas jälle. Õpetaja, keelas mul võõrastega rääkimise ära. Rumaluke. Kas mina olen siis võõras? Ma olen ju sinu ema või tahad sa öelda, et ei mäleta mind? Ei taha sa mind tunda. Kuliia puudutas arglikult poisi juukseid. Martin nuuksatas. Oliive vaates altari maalimis helendas värvilises kiirtevihus üks pistrik tuhises avatud aknast sisse ja liugleb kroonlühtrit vahel aeg-ajalt riivates klaasist ripatseid, niiet lühter tasa helisema hakkas. Mina otsin ka igalt poolt jumalat. Praegugi olen ma teel tema juurde. Tulin just meie vanast majast, kanali äärest, mäletad sa seda veel rapuntsel rapuntsel? Marting punastas piinliku, sest see oli nii ammu. Kas maja on siis ikka alles? Uskumatu, kui palju sellest möödas on? Ta välistas end, sest mustad pistrikud olid istunud tema pähe ja õlgadele. Kõrvalt vaadates nägi, oli nüüd välja nagu jahijumalanna Diana. Linnud istusid aga rahulikult edasi ja surusid oma küüniseid manitsevaltoliivia isu. Ei, see ei olnud sugugi valus. Pigem tundis ta end mõnusalt ja kindlalt. Martin kõhkles ikka veel, ta ei osanud otsustada. Kas me võtame jumalaga kaasa? Jumal on olemas ainult õnnetute jaoks, siis on teda vaja ja inimesed palvetavad. Ta ongi selle niimoodi seadnud. Martin kahtles ja piilus altkulmu emale otsa. Aga on ju inimesi, kes tänavad jumalat, et nad on õnnelikud. Nemad palvetavad hirmu pärast, et nad ei jää õnnelikuks. Kõik on hirm, hirm kõike kaotada. Kas sa siis seda ei tea? Kõik on sirm kordades, Martin. Sina kardad ka? Oliivi silitas musta pistriku siidet kukalt ja sosistas. Aga nüüd pean ma minema. Tahaksin küll väga sinu õpetajaga tuttavaks saada. Kui sina ei taha seda vist eriti marke. Kas sul on minu ees saladusi? Poiss vaatas sõnatult oma paljaid jalgu, mis hakkasid külmal märjal kivipõrandal juba sinakaks tõmbuma. Boliivia peletas pistrikud lendu ja sammus kiiruga kirikust välja. Ere päike lahvatas talle näkku. Võttis tükk aega, enne kui silmad midagi seletama hakkasid. See midagi oli kõrgetes nõgeste seisev musta tallaarikab vanem mees, kes vaatas seda tähelepanelikult. Mees astus liivasel rajal ja ütles laulva häälel. Tere tulemast Eestisse. Aga mees ei saanudki teda tunda, sest ta ei olnud enam sama õievia, kes paarkümmend aastat tagasi enne ühte surma töötas, oli selle mehe juures passijana. Tal oli väga lihtne astuda vaid üks samm et jõuda tagasi tollesse, jubedas saega. Ja nagu end karistades, astus ta praegu selle sammu.