Oliivilõikes pastoraadi köögis juustu. Täna oli kirikhärra sünnipäev ja ta oli lasknud külapoest tuua mägedena toitu. Mees tormas juba varahommikust peale mööda maja ringi nagu segane, otsides küll kääre maitserohelise lõikamiseks, küll vahaküünlaid ja vasknaelu sisele meepurk, ehkki ta oli kõik lootusetult sassi ajanud. Nüüd suitsetestabiidi eespakul silmitses mõttelagedalt üht kitkutud parti segavereline krants, Neero jäänud temast põrmugi maha. Koera klaasistunud pilk oli kinni barriverises kaelagendis. Olivia piilus aeg-ajalt neid mõlemaid. Viimaks julges küsida. Kas te olete palju külalisi kutsunud? Õpetaja tõstis hooga üles suures seatapupussi. Vaenlasi peab kutsuma omad inimesed tulevad ise. Kas teil on siis vaenlasi? Issand ütleb, et armasta oma vaenlast nagu ligimest siis kaob kogu kurjus maa pealt ja vaenlased koos sellega. Igal vähegi teisitimõtleja on vaenlasi nii inimestel, loomadel kui ka taeva lindudel. Akkadi kaladel küsis, oli ja kiiresti vahele. Mees sulges ta juustust lõhnava käega, suu olid ju ka Jeesusel vaenlased lausa mitu. Nii ka minul, Jaan, kindlasti sinulgi. Sinul on pealekauba veel üks kiusaja kukil, kes sulle rahu ei anna. Milles õnnetu siis need kirjutas. Sulle ei tohi oma õpetaja ees saladusi olla. Ma lugesin siin Hongkongis neid kirju, mida see piimamees siia toob. Kas sa arvad, et ma ei tea, millega sa tegeled? Kui mees ärritus, läks tal nina alati õhukeseks, seda oli kole vaadata ja oliivi sulges silmad. Eneselegi ootamatult puhkesoliidne nutma. Kessorite minu kappisi loeta, minu kirju. Õpetaja oli siiralt üllatunud. Aga loomulikult oliiv ja meie vahel ei tohi saladusi olla samuti meie majas, meil on jumalaga leping. Me oleme tema lapsed ja õpilased, sina ja mina, mis on minu oma, on ka sinu oma. Me hingame üht õhku, ma usun ja loodan, et ühel heal päeval saame tõeliselt üheks organismiks. Ja see ühendus tuksub ühes rütmis kõigeväelise jumala endaga ja siis pühitsema tõeliseks nunnaks Kristuse pruudiks. Ostan sulle kauneima. Austatud õpetaja, armas jälde, härra, palun lubage mul siit ära minna. Tahan koju. Ma ei taha nunnaks saada, Ma tulin teie juurde teenima mitte jumalat, vaid teid. Haaraldiga, abiellusime just, ta teenib viiulitundidega nii vähe, et meil oli pidev puudus. Siis märkasin ajalehest teie kuulutust. Oh jumal, jumal küll. Miks ma sellest teile räägin, te teate ju isegi, kuidas kõik oli. Me armastame haarandiga teineteist, nii väga armas härra. Halastage oma peale. Hea helde härra. Mees, vaatas need oliiviõli väga tõsiselt otsa. Ta tegi seda nii räpakalt, et seinale kinnitatud õlelilledest vanikut maha rabisesid, tõmbas kähinel hinge ja teatas. Olivia mormas oliiv ja sa pead seda teadma. Haarald ei armasta sind enam ega tule mitte kunagi siia. Ma korraldasin juba selle asja, võid mind uskuda, sa oled nüüd kõikidest kahtlustest ja piinadest prii, nüüd pühendanud jäägitult jumalale. See oli nii uskumatu uudis. Poliidi arvasid, kuuleb valesti. Kuidas? Tule. See on võimatu, see pole tõsi, te valetate. Õpetaja haaras järevis tüdruku kaasa tules uskmatu, ma tõestan sulle ei valeta. Ma tean kõike, sa pead ainult mind uskuma. Ma olen sinu õpetaja. Meeste soliidne jooksusammul kiriku poole, ise ekstaasis vabisedes sitke sporisoli halb joosta, Nad komistasid ja kukkusid. Mees sundis Oliviat jala hoopidega tõusma. Olivia vaarus, mees toetas teda korraks, siis jätkus paaniline jooks. Tormasid kirikusse sisse, mees hingeldas. Nüüd näed oma silmaga, et ma ei ole iial valetanud. Kirikhärra läks altarisse ja palvetas tasa. Kõigeväeline, issand, anna andeks, et ma siin nii tühise asjaga häirin. Minu õpilase usk minusse nii nõdruce, et pean sind paluma tõestada, et ma ei valeta. Ja ma ei ole kunagi valetanud, et sina armas jumal oled olemas. Tänan sind, aamen. Kui õpetaja altariaiast väljus, märkas oliive imestusega, nagu oleksid tema juuksed meelekohtadelt härmas. Ta teadis, et see mees oma juukseid värvib, aga kunagi polnud kasutanud halli värvi. Ja hommikul olid juuksed olnud veel kenad kastanpruunid. Ka kirik, härrassamm oli kuidagi tents. Kirikhärra tuli oliivi juurde, võttis tal kindlalt käest ja istu suure pealühtri alla. Nüüd seisid nad kahekesi lühtri all. Oliive oli kõhe, sest hääl kajas tühjas kirikus nagu kaevus. Kirikhärra kisendas üles võllide poole. Olivia, pane hästi tähele. Kui ma olen oma elus teinud kas või üheainsa vea või midagi vahetanud, siis kukub see kroonlühter mulle praegu pähe ja tapab mu. Jaotas ta oli nagu märter. Oliive istus kiriku kivitrepile, mees pani talle käe õlale ja küsis sõbralikult. Näed neid, Aliia, kas nüüd usud? Mis sa arvad, kas tooksime nüüd joogiohvri? Vastust ootamata kobasta kõrges rohus võttis sealt porise pudelikorki lahti. Boliivia raputas vastikkusest värisedes pead. Mees kulistas pikka janu. Ta vaata soliiat udusel pilgul ja pomises. Katedraal. Ema, kirik. Ma näen jumalat. Holyya tõusis otsustavalt. Pakin asjad kokku ja lahkun juba täna. Ma jõuan veel viimasele bussile sammust tagasi majja ja läks oma tuppa. Robinal loopis ta kohvrisse kõik, mis silma puutus ja talle kuulus mees. Ei, vanamees seisis uksel, pudel käes ja rääkis nagu iseendale. Kõik hakkab otsa saama, oli, näed, sinust ei tulnudki nunna. Meie õpetaja õpilase vahekord katkes sinu rumaluse ja piiratuse tõttu. Ma tahtsin sind täiest hingest aidata, jumala teele juhtida, aga sina reetsid minu püha ürituse meie ühise püha ürituse. Tahtsin näidata sulle asju, õpetades saladusi, mida sa nüüd kunagi ei näe. Ma lootsin väga, oli jääd meie sinuga koos oleme pääsalk Jeesuse sõjavägi, kes võitleb pimeduse ja kurjuse vastu. Ma olen palju nägemusi näinud sinust ja minust. Me oleme koos hukkunud lahinguväljadel. Meil lüüakse pead kividega puruks, meid kistakse hobustega neljaks. Aga me oleme oma usus truuks jäänud. Ma uskusin, et see jääb igavesti, nii et me oleme ka pärast surma lahutamatud ja läheme siis igavesse valgusse jumala nimi huuli ja tema pilk silmades. Sul on jumalik nimi, oliivi ja see on jumala puuvili. Oliiviõli süsteerias tahtis viivitamatult lahkuda ära siit, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Laske mul ometi minna, palun, lahke, härra, ärge piirake mind enam, ma kardan teid. Sa ei ole enam jumalavili. Ei, sa ei ole enam oliiv ja vähe sellest, et sa reedad minu, sa pöörad, see jää jumalale tüdruk, kui sa arvad, et kaod nüüd kõigi nelja tuule poole ja oledki kõigest vaba, siseksid seal rängalt. Hai, kuidas? Ma ei tahaks sina olla? Sa ei saa enam kunagi minust lahti, mida iial. Ma räägin kõigile, et sa oled äraandja päti juuda, hoor. Uudis levib üle maa üle merede, kõik tuttavad pööravad sulle selja. Ema sülitab sinu peale suisa ei jõua seda häbi ja alandust enam taluda ja poob end üles mõne hea su igaveseks ära. Suhu ei lähe edasi, aga inimkonna mällu kinnistub sajanditeks juuda, nimi juudas, tagane minust. Haisev libu. Kulises sosistas. Ma tapan ennast ära. Emakeel on sul niiviisi rääkida, Noviits, sa pole iseendale elu andnud, et seda kustutada, tohiksid pikali, loom heidab pikali, õnnetu Neist tõukas ta jõhkralt pikali ja võttis kapist pitsa. Oliiviõli kõhuli köögilaual. Kõikjal vedeles peeneks hakitud salatimaterjali, liha ja juustuliike. Vana Mess piitsutas tema paljast selga ja sosistas. Eks ta siis. Mida mina ei nuhtlesindvaid, issand ise Modommuni issandale vereohvrit, sest värske vere lõhn. Viivuks veel kord tagasi jõudnud, suutis ta viimast jaksu kokkuvõttes sosistada. Täidan issand juba nuheldud. Keda jumal karistada tahab, sellelt võtad mõistuse. Need sõnad öeldud. Saabus pimedus. Härjates seisis oliiviaknal käed aknalauale toetatud. Ta vaatas mõtlikult räpast paati, mis aeglaselt otsekui vastu tahtmist mööda liikus. Aurupaadil oli liiga suur inetu korsten kaks kollast triipu ümber korstna kõrval õlekubu hullasid. Kas süsimusta kassi? Ühest eelmisest elust mäleta soliidne neid loomakesi, ta teadis isegi nende nimesid. Kiusa ja Myusa. Kiusale meeldis niusad kiusata ja oliiviõli siis kiusa peale pahane. Kui ta kasse söötis, siis panin ta kõigepealt ajalehe põrandale, laud linaks, alles seejärel vajaste kaussidesse piima ja ladus värsked räimed kenasti ritta. Äkki köitis tema tähelepanu üks politsei teade. Laskus põlvili ja lükkas Myusa eemale. Liusa kõhu alt sai hädapärast lugeda selli kiuusne fanaatik, piitsutus surnuks gümnaasiumi õpilase 17 aastat vana, kes oli suvevaheajaks pastoraadi teenijaks läinud. Järgnesid koroneri kuiv kirjeldus surnukeha kohta ja politseikomissari hinnang. Suuremat jagu artiklit katsid kala soolikad, aga Olivia teadis niigi, mis on sinna trükitud ja tal polnud huvitav seda lugeda.