Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, nei saan, et tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kas te ootate kedagi? Ma ei tea, mis siin oodata, kõik tuleb niikuinii ise miski või keegi. Kui tuleb. Aga mees ei öelnud seda valjusti tab ohus miskipärast klahist tõusvat auru, lonksu sooja jooki ja asetanud klaasi lauale tagasi, märkas, et teed oli puhumisega lauale loksunud ja mõtles. Mu elu on koosnenud ainult kildudest katketest episoodidest. Nagu oleks Kell saaginud aja tükkideks ja miski ühendaks neid enam. Kas te sisse ei taha tulla? Ma olen ju sees siin tuule ja lume ja nende häälte käes olema rohkem sees kui seal soojas kus katkematult voolav Mosak, mis mitte millestki vestlevate häältega segunedes moodustab hoovuse. See pühib enda teelt iga tasase jutu aeglase ütlemise ja mõtliku heietamise. Ning muutub suureks kõike neelavaks vurinaks, kus ei ole enam kedagi. On ainult see üleüldine segane kiirreageerimine juhunaljadele kus igaüks on lihtsalt keegi teine. Keegi, kes vestleb, kellel on roll kes ei ole iseendaga, vaid teistega. Mehe pea kohal, tuule käes, inetult kõikuv ja laperdava märg kollakaskate mis õieti oli mõeldud suviseks päikesevarjuks, oli lahti tõmmatud ja nii ei sadanud otse näkku. Päev vaevles halluses nagu oktoobri lõpul ikka. Kui suvest veel midagi järel oli, siis kandsid rändlinnud seda võib-olla just praegu sinna, kus oli soe ja valge. Mees, pani rusikas käed lõua alla ja jäi läbi lörtsi ja lume segu hajameelselt väljakule vaatama ega öelnud ikka midagi. Linna keskväljak keskaegsete majadega neljas küljes oli ühtaegu veidi teatraalne ja kõhedust tekitav. Nagu oleks üles seatud kulissid enne etendust. Turistide sagin ja Vadim oli juba ammu vaikinud ja üle väljaku kiirustavad arvuti, kohvrite ja mappidega. Ametnikud heitsid üksikule tuule käes istujale kõõrdpilgu ning tõmbasid tahtmatult hõlmad koomale. Oli poolhämarus ajutiste tuulehoogudega, mis ilmusid, nagu oleksid midagi öelda või kuulata tahtnud. Ja kadusid siis kuulamata ja isegi hüvasti jätmata jälle kuhugi. Mehele meenus, kuidas nad ükskord oli naisega istunud, külg külje kõrval ja pidanud videviku. Esikraanis oli tilkunud. Jänes oli tundnud, et peaksin midagi ütlema. Aga tolleks ajaks koos elatud seitse aastat olid sõnad läikima kulutanud. Ja need oleksid kõlisenud nagu mündid. Ta ei suutnud naisele öelda ühtegi sõna. Ja nii istusid nad õhtu läbi vaikuses. Mees oleks tahtnud naisele tunnistada, et tema meelest on nad koos elades teineteisest võõrdunud ning neil oleks õige lahku minna. Aga ei olnud söandanud vaikust katkestada. Õieti vist seepärast, et vaikus oli kuidagi isemoodi hea. Vesi tilkus seintes naksatas miski, oli kuulda nende mõlema kordamööda hingamist, kumbki oma rütmis. Naine pani pimedas pea mehe õlale ja ta käest käisid aeg-ajalt läbi vaevutuntavad Tuksatused ning värelused. Nagu oleks naine midagi ütlemata saatnud mehele mingit morset, mille koodi mees küll ei teadnud või millele ei olnudki koodi, sest need olid väljaspoolt kultuuri kusagil looduse sügavusest ilmunud signaalid. Aga nende tähendus oli selge ka ilma koodita. Ja soe. Kui mees järgmisel päeval üles ärkas ja varahommikul aknast välja vaatas, tundis ta korraga, et ta on üle pikkade aastate. Jah, on õnnelik. Nagu oleks iseendaga mõttes rääkinud, mõtles mees. Või nagu oleks vaikus nende kahega rääkinud. Vaikus, kus nad tundsid. Mees uskus, et naine ka, kus nad tundsid, et on olemas. See ei olnud õhtu televiisoriga. Televiisorit vaadates ei olnud nii, televiisor neelas nad alla ning nõnda olematutena ei saanud neil ka teineteisega olla, mingit sidet, televiisori lakkamatu vadin lahutas, mitte ei ühendanud neid. See on imelik, mõtles mees, tema televisiooni töötaja ei suutnud viimasel ajal televiisorit vaadata. Kandsesse lindilt lakkamatult signaalina tuppa voolama inimnäoline hoogne virtuaalne figuur, lihvitud sõna robot kamatult jahvata Villusianist, kes tõmbas varrukast fraasi ja puistas neid laiali nagu konfette. See ampelmann ei saanud ometi olla seesama elusolend, kellena ta tundis end oma vaikse naise kõrval. See narr ekraanil liigutas mingite kokku loetud sõna trendide nööri otsas oma suud nägematagi neid, kellele ta rääkis ja valgustatud televisioonistuudio ning sadade valgustatud koduste ruumide vahel ei olnud seda kahepoolset sidet, mis tal oli oma naisega pimedas vaikides. Jah, nii pimedas vaikides ta nägi naist, nägi oma olemusega tema olemust. Härra, ja ikkagi, kas te ootate kedagi, äkki ma saan aidata? Ettekandja hääl oli mehe silmnähtavale hoolimatusele vaatamata sõbralik. Naine pani palumata toodud uue aurava klaasi lauale. Kuigi eelmine ei olnud veel päris ära joodud. Kas deklõki ei taha tänase ilmaga tee soojenda. Mees vaatas talle nüüd näkku. Ettekandja oli selles ebamäärases eas, mil noor naine muutub küpseks naiseks. Ei, ei taha. Teest on küll. Et ei tulnud või temake, ma mõtlen. Noh, võib-olla tuleb veel minu oma ei tule ka täpselt, alati jääb hiljaks, tema hilineb kah vahel terve tunni või nii ma toon veel teed, kui külm hakkab küünla, tuleb. Ei tule. Ega ma kedagi. Ootan, kas kell lööb. Ettekandja vaatas talle veidra näoga otsa sest siin oli küll linna peaväljak, aga ajanäitaja väljaku vanima hoone tornis ei olnud määratud lööma, vaid meenutama, et elu kulgeb katkematu, ühtse vooluna edasi ja tuleb kiirustada, et kõik ära suuta teha. Kui kergitas lihtsalt kulme ja pühkis lauale. Mees maksis ära ja ettekandja jaki varjuks pea kohale seadnud tippis käbeda sammuga kohviku siseruumidesse tagasi. Mees jäi varasema klaasi tühjaks, tõstis naise toodud uue teeklaasi enda ette, tõmbas salli lõdvemaks ja laskis end seljatoele. Lörts muutus tihedamaks ja mehele tundus, et linnaväljaku ajalooline, veidi teatraalne, panoraamtema ümber sulgus kaardina taha. See, et linnamajad küll hallilt, aga impessionistlikult kumendasid lumekaardina aukude taga oli kaunis. Aga mees siiski ei vaadanudki seda kumendavad panoraami. Vait, lund. Sest õigupoolest oli ilus just kaardinise. Oli õigupoolest ükskõik, kas vaatasid lume kaardinasse siin või koduakna taga. Lume àra veskides tundus ikka muutumatult kumavad. Teine reaalsus. Ei olnud suurt vahet, kas olla siin lumesajuse Scamuses või heita diivanile selili ning vaadata, millised on lambi loodud valgusmustrid laes. Mehele meeldisid need lapsepõlvest peale. Ja ta vaatas neid vaatas siiski nägemata. Just nii nagu akna juures seistes silmitsetakse kaardinat nägemata misse nõues silmitses tema mustrit, nägemata selle sisse. Lambist tekkinud valguse säbrud laes kaardina muster, ükskõik mis Arabesk, isegi kampsunikude oli temas alati tekitanud tunde et selles varjub midagi, mida ta ära ei tunne ega saa kunagi kätte. Kuigi see on siinsamas käeulatuses nagu omaenda sisemus, mis oli inimese vahetu osa. Ja millest ikkagi päriselt ei teadnud, mis on või mis temaga on. Ikka tundus, et see teine reaalsus, mis moodustas mustrite vahele jäävas lünkades on küll midagi nägematut, aga midagi nii üldist ja kõikjale ulatuvat ning vältimatult vajalik nagu õhk, milleta pilved ei saa liikuda ja inimene hingata. Miski tõeline nähtava kirja mustri juures nagu mingis seletamata, kuigi vajalik sõna või teade. See tekitas temas juba lapse eas tuska ja rahutust, et mitte ütelda igatsust ega kadunud kuhugi, vaid andis end tunda, nagu oleks tegemist olnud mingi psühhiaatrilise veidrusega. Lapsik, ütles ta endale. Tuleb olla tubli, ratsionaalne edasipüüdlik ja mitte raisata aega. Aga nagu unustatud lapsepõlves võis ta muuseumis ameti asja ees teist taga tundide kaupa seista impessenistide piltide ees kus värvi Tatrate vahele oli maalitud valgus või kirikus, vitraažid ees, saamata õieti aru, miks ta seda teeb. Peaasi, et sai tunda seda tunnet. Siin on midagi, mida temal ei ole, aga mis kuskil on olemas. Kuigi ta ei teadnud, kus. Miks pea inimene tegelema niisuguse mõttetusega, küsis ta endalt. Aga mingi jõud ajas teda ikka vahtima saladusi peituvaid pindu, mille sees kindlalt näha oleva ja arutava vahel pidi olema midagi, mis talle rahu ei andnud. Tusaselt muuseumist või kirikust lahkunud oli ta mitmeid kordi kindlalt otsustanud, et ei hakka otsima seda, mis on nähtamatuna ta nina all. Aga tuues ettekäändeks remondi, oli ta kodus ometi aeg-ajalt maha kiskunud tapeedid, et tunda. Muidugi kujutleda ka seeläbi ometi tunda kuidas nende Alt koos krohvi ja kivilõhnaga tuppa vajus. Kadunud aegade inimeste elu. Ilmusid seintesse imbunud kõnelused, karjed ja sosinad, sammude kolksatused, ukse kääksatused ja toas mängitud muusika kogu elu, muusika, mis hõljus ja kadus. Nii et jäid maja enda helid, kuulmatu üksnes aimata hääl maja vajumisest, aknaraamide ja klaaside, lõhin. Ja täheldamatu, ometi alati kõikjal kohal olev absoluutne abstraktne ruum mis tema hingeõhurütmisuitsus. Ta oli elanud raudse distsipliiniga rangete elu, kus töötunnid vaheldusid sisukalt täidetud puhketunnidega mil ta mitte lihtsalt ei mänginud pingpongi. Harjutas taga valmistudes võiduks ja kus ka puhkus oli täidetud tervemõistusliku mõttetööga, äärmisel juhul ristsõnade või mälumängu jälgimisega, enamasti aga teadusajakirjade lugemisega, et olla valmis järgmises saates oma vaimset vastast knoki lööma. Aga ometi oli ta tundnud mingit ebamäärast rahutust kui viies 10 käsil jääb igaüks, mida tahab, selja taga on kõik, mis ei kujuta endast midagi muud, kui selle tõestamist ja tõendamist. Et on midagi tahetud ja miskit saavutatud. Ja selle ülekordamisest saabki elu sisu. Aga tema ei teadnud, kes usuks, et tema ratsionaalne väitleja, televisioonistuudio jutupaunik, kes oma loogika ja oskusega purustas vastu väitlejad ja keda seepärast oli kutsutud Ameerikasse tööle. Et tema oli oma elu rahutud kuid milleski siiski kõige paremad tunnid veetnud varahommikuti linnas ja linna äärest usaselt hulkudes jalaga maltsa tagudes ning kodus mööblit ümber tõstes. Kuigi selleks ei olnud mingit ratsionaalset põhjendatavat vajadust. Ikka ja jälle oli ta maha võtnud kaardinat lahti Monteerinud ja ümber tõstnud mööbli olin rassinud, kogu korteri ümber korraldanud, uued tapeedid pannud. Ja ikkagi lõpuks alati tundnud arusaamatut rahulolematust, nagu oleks ta loonud lihtsalt uued, kulissid sellele samale rõhule tusele aga mitte uue ruumi, mis ise looks rahu ja selgust. Istudes nüüdsin tühjal väljakul viimases veel avatud kohvikus tuule ja külma käes lumekardinamustri ees. Mõtlesin mees, et hetked, mida ta justkui terve mõistuse juurde naasma sundides oli eneseirooniliselt nimetanud aja lünkadeks olid õigupoolest tõesti ta elu parimad parimad hetked. Tema naine, kes ei pooldanud alalist kodu ümbertegemist oli tihti soovinud nii istuda vaikselt ja mitte midagi tehes. Ja parimatel hetkedel arva haruharva, kuid siiski oligi ta istunud naisega vaikselt käsikäes nagu armunu ja vabanenud mõtetest. Ning see jah, just see oligi olnud tõeline elu kontrastiks sellele, kus tegevuses unustasid enda ja loovutasid end sellele täielikult. Kas külm ei ole? Mantli üle pea tõmmanud ja lörtsis veidi küüru hoidev ettekandja asetas glögi kruusi palumata mehe ette aga mees ise ei pannud tähelegi ega vastanud. Kas te sardell ei taha head kuumad, seal tellid salatit ka pirukat või pärispraadi. Head karbonaad? Jah, ei taha. Aga mees vahtis ikka hajameelse näoga liikumatult väljakule. Ja ettekandja tahtis juba kohvikusse tagasi joosta, kui äkki rääkima hakanud mehe hääl ta kinni pidas. Siini väljakul ei ole kella. Tahate teada, mis kell on? Ei taha, ma lihtsalt ütlen, et siin ei ole kella. See on hea. Kui kell nähtaval on, siis on alati tunne, et pead jooksma, kiirustama või tunnid venivad või on need asjad ühekorraga, headsin kella? Ei ole, ütles ettekandja. Naine tahtis ära minna, aga mehe hääl pidas ta uuesti kinni. Kas te teate, kas te teate, mis on pika silmapilgu Kell? Pika silmapilgu? Ei tea. Pika silmapilgu kell näitab aega, nii et tavalisel kellal tähendaks see, et ühe sajandi jooksul liigub osuti edasi ühe sekundi võrra. Sajand võrdub sekundiga. Või sekund sajandiga. Naine tahtis ära minna aga mees jätkas ja nii pidi naine ikkagi kuulama. Selle kella mõtlesid välja arvutispetsialistid. Kas te ei arva, et see on imelik? Ma mõtlen, see, et just arvutispetsialistid noh, nii-öelda masinamehed, niisuguse kellalaid nagu neil oleks hing haige. Naine vaatas mehele otsa ja tal oli silmnähtavalt külm. Millise pisukese, mis, miks seda vaja on? Kas ma võin nüüd ära minna? Ettekandja värises oma jopist hoolimata kleidi all silmnähtavalt ning pistis mehest enam välja tegemata kohviku poole jooksu. Mees vaatas ettekandjale järele ja mõtlesin miskipärast sellele, et oli mõni päev tagasi hommikul akent lahti tehes leidnud herilase, kellest ei saanud aru, kas see oli surnud või magas. Putukad olid mehele igasse korterisse järele tulnud. Niipea kui ta sisse kolis, ilmusid kusagilt vanadesse õhu lõõridesse kumalased ja akende vahele muud mutukad nagu oleks neil temalt midagi küsida. Ja kui mees oli eile akna õhutamiseks lahti teinud, oli talle toakeskkonnas võõrast herilast vaadates pähe tulnud, et toas peab olema asju, mis talle ei kuulu. See oli õieti nagu häiresignaal. Ja ta oli äkki tundnud võitmatut, tungi kindlaks teha, mis tal on, mis tal olemas on. Revideerimine oli tekitanud temas ikka tunde, et ta saab kohe-kohe teada mingid õe, mida ta ei olnud osanud arvatagi. Järevideerimine aitas vahel, kui ei teadnud, mis viga on. Aga rahutus ei lubanud paigal püsida. Need olid tema asjad, neis asjades olid tema elu. Ja pealegi tõid tuhnimine ja otsimine meelde midagi, mis oli ununenud. Ja nii oli ta ka seekord pärast herilase leidmist asunud jälle kord raamatuid sirvima, sahtlites tuhnima ning kaustu pahupidi pöörama. Mõnikord varemgi oli tal olnud omalaadsed ettekujutusi, näiteks et kusagil peab olema sajakroonine, mille ta oma meelest oli ükskord mustade päevade jaoks ära peitnud. Kindlasti pidi sajakroonine olema siinsamas, tema enda nina all. Aga nii nagu varem, ei andnud ka seekord otsimine mingit tulemust. Enamasti ei olnudki ta peale mõne metallraha kunagi midagi leidnud. Kui ta aeg-ajalt talle tuttava, kuid arusaamatut tungi ajel otsima asus ning korteri pahupidi pööras ei olnud tal õigupoolest seda sajakroonist otseselt vajagi, sest rahapuudust ei olnud. Aga tal oli tunne, et pead selle üles leidma, iga hinna eest üles leidma seepärast et see on kadunud. Ka nüüd, kui naine oli parajasti haiglas oli raamatute ärapanek ja kogu majapidamise korrastamine kujunenud jälle samasuguseks oma asjade läbiotsimiseks. Ainult tal oli seekord mitte üksnes tunne, et tal on midagi peidus, mille olemasolu ta ei aima vaid ka see tunne ta sajakroonist otsides otsib vale asja. Et ta peaks otsima hoopiski muud, hoopis midagi muud. Surnud herilane, kelle ta otsimata avastanud oli ei saanud ometi olla see, mida ta vajas. Ei saanud olla ometi ta südamesoov. Mehele meenus film loomadest, kes olid alla neelanud imelikke asju, nüüd kustutuskumme isegi kääre. Aga neil kodus ei olnud looma, kes sellega oleks võinud hakkama saada. Nüüd siin tuule käes istudes mõtles ta, et oli, otsides tihti avastanud, et asjad, mida ta kadunuks pidas olid tõesti otse ta nina all. Aga mõned otsivad prille, mis ninal. Ning et nii oli otsimine kaasa toonud nende asjade leidmise, mida ta ei osanudki otsida. Aga seda, mida ta otsis, mida ta arvas kusagil peidus olevat, seda ei olnud ta leidnud. Võib-olla oleks pidanud otsima veel lähemalt riietelt nahalt või enda seest nagu süda ise oleks kadunud, mõtles ta ja muigas. Kuid see mõte tegi siiski, valumees oli tundnud imelikku valu siis kui naine oli talle ühel päeval kummalise naeratusega öelnud. Et mehel on suur oli talle käed kaela ümber pannud ja nina vastu tema oma surudes kummalise naeratusega poolsosinal öelnud, et. Ta ei tahtnud sellele mõelda. See oli mõjunud võõralt. Naine justkui oleks tahtnud talle meeldida nagu moodsale mehele sellele, kes ta paistis televisioonis. Oleks nagu tahtnud olla keegi teine, kui oli olla sedamoodi naine nagu televisiooni ja õhtulehe simulaacromites, kus beibed omavahel jõudu katsusid, et siis õnnelikult voodisse minna. Et ka tema oleks see teine, see sõnade ja tegudemees pidevam menu, edu ja võimu vooluses. Ja see oli talle äkki teinud valu nagu midagi väga tähtsat, midagi väga kallist oleks kadunud. Ta oli naisel äkki karedalt ära öelnud, et talle on pakutud tööd Ameerikas, kuhu naist kaasa ei saaks võtta. Sest CNN tahab üksikut meest. Ja naine oli algul läinud akna juurde ning tükk aega vaikides kaardina seisnud. Äkki oli meheni jõudnud teadmine, et kõik on vaikne. Naine oli kaua vaikinud ja mees oli mõelnud, et see vaikus toas on teistsugune vaikus. Õieti tühjus, selline tühjus, kus midagi ei levi. Ja siis oli naine korraga ümber pööranud mehe ette tulnud ja otse talle silma vaadates öelnud. Mehele mõjus see täieliku ootamatusena isegi Galina. Nii võis rääkida telefilmides. Naine oli ilma igasuguse sissejuhatuseta selgel häälel öelnud, et tal on menopaus. Siis oli naine pöördunud akna juurde tagasi läinud ja seal jälle tükk aega seisnud. Ning olid tasa ja ilma ümber pööramata küsinud kas ta teab, mis on pika silmapilgu. Kell. Mees võpatas äkki nagu hakanuks tal külm aga tõmbas salli närviliselt kaela ümbert ära, pani lauale ning rüüpas teed. Oma naist, jah, ta ei olnud oma naist kaua aastaid näinud. Ei olnud pika kooselu jooksul osanud näha. Ta oli teda vaadanud kuid mitte näinud. Ta oli vaadanud kleiti naisekehade liigutusi kui ei olnud teda näinud. Ta oli kuulanud naise sõnu, kuid ei olnud teda kuulnud. Ta oli otsinud lahendit, seletust, miks naine nii imelikult käitus ja kombineerunud oma tähelepanekutest. Mingi segase teooria. Aga ei olnud näinud ilmselget asja. Et tegelikult ootas naine last. Naine oli tema juurde tulnud ja kõvera naeratusega ning silma vaadates välja öelnud õilsa vale, et tal on menopaus. Ja tema ei olnud osanud muud mõelda kui seda, et see sõna naise suus mõjus võõralt ja veidralt. Sest naine oli alati rääkinud kuidagi ümber nurga, nagu mehele tundus kujunditega ning pehmelt. Ja alles eile, kui mees oli kodus oma asju läbi sorinud, oli ta mõistnud, et naine ei olnud lapsest rääkinud seepärast, et ei tahtnud takistada tal Ameerikasse minemast. Seepärast oli ta lapseootuse asemel rääkinud menopaasist. See oli naisele nii omane, viis rääkida muust väliselt ühest rääkides silmas pidada hoopis teist asja, millest ta vaikis. Sest tahtis seda asja säästa. Jah, naine oli tahtnud säästa nii last kui ka teda aga eelkõige seda puudutamatut, sidet, mis naise meelest pidi olema nende vahel püsinud üle seitsme aasta. Ning nii olid aga pika silmapilgu kellast rääkides jätnud ütlemata selle, et õigupoolest mõtles ta kellast rääkides silmapilku mil nad olid esmakordselt kohtunud. Naine oli oma jutuga mõelnud? Jah, kindlasti oli naine mõelnud, et nende elu oli möödunud nagu kõik olnuks üks lõpmatu pikk hetk. See, mis oli siis, kui nad esimest korda kohtusid silmapilk, mis oli olnud täis elu täis elektrit, pulseerimist, verd ja õhku. Ja sellest oli jätkunud kauaks, ilma et sellest oleks pidanud rääkima. Või õieti seepärast, et rääkimine oleks tolle silmapilgu muutunud kuidagi teiseks avalikuks sääraseks teadmiseks, mida räägitakse edasi ja äärmisel korral teatatakse ajakirjanduses ja siis oleks kaotanud oma sisu. Aga tema, tema ei olnud naisest aru saanud, ta oli korranud oma jutt Ameerikast selgitanud ja seletanud ja öelnud, et saadab naisele sealt palju raha. Nad olid alles nädal varem istunud külg külje kõrval ja saatnud teineteisele sõnatuid signaale. Ning juba siis oli naise ihus ja hinges see, kes ei saanud naisel olla vähem tähtis, kui tema ei saanud olla vähem tähtis, sest see kasvas tema naise kehas, andes ainult temale sõnatult märku oma olemasolust. Küll seda teadmata. Aga siiski oli mees naise löönud lause lause ärasõidust ja tuleviku ehitamisest mis sundis naist vaikima kõige tähtsamast, nagu ilmselt ka paljudel varasematel kordadel, mida mees ei osanud aimata. Õigupoolest oli mees naisele tihti rääkinud tuleviku ehitamisest ja sellest, et tänane ei ole tähtis, et tähtis on valmisolek homseks. Kui me korjame raha, sihustame korterit, siis ei ole see muu kui valmisolek. Naine oli tihti nende veel allesolevaid, vanu sõjaeelsest ajast pärit, vanemate mööblitükke paitanud ja rääkinud, et ta ei vahetaks neid millegi teise vastu sest neis on varjul nähtamatu minevik, nende inimeste draama, kes need asjad tegid ja neid kasutasid. Kuid mees oli siiski need moodsate vastu välja vahetanud ja olnud uhked, neil olid küllalt kiiresti tekkinud juba peaaegu tõeliselt tänapäevane elamine. Ka nüüd oli ta jälle veel enne ärasõitu uusi asju ostnud ja vanad taas kord öösel prügikastide juurde ära viinud. Tuleb homse jaoks valmis olla. Siis homne meie jaoks valmis on, meiega oli korranud mees. Ega olnud mõistnud, miks naine seepeale masendusse sattus. Mees oli abitult pealt vaadanud, kuidas naine oli sellest päevast peale. Õieti küll arvas, et just sellest päevast võib-olla oli see olnud nii juba varem ja nähtunud mingites pisiasjades. Aga ta ei olnud märganud, kuidas naine oli hakanud imelikult käituma. Naine oli hakanud kokku ostma mingeid kangaid deklareerima, tubasid nagu tahaks end varjata millegi eest või ära peita seinte kõnet. Ning oli sealtpeale jäänud käed süles nende vana kummuti kõrvale, seni veel alles jäänud ainsasse vanasse tugitooli tihti istuma. Jaa, vaikinud mees oli arvanud, et naine on tema peale pahane või mõjuvad naise kehas toimuvad muutused, nii et ta peaaegu sõnagi suust ei saa. Ja räägib kõrvalisi jutte, millel ärasõidu ja tuleviku seisukohalt ei ole mingit tähtsust. Aga tegelikult oli naine temaga rääkinud küll võib-olla mitte kogu aja, aga vähemalt korra oli naine temaga tõsiselt rääkinud. Väga vaiksel õhtul oli naine seisnud sama akna juures, kus tollel oma kehas toimunud muutusest rääkimise õhtul kui ta oli seda muutust nimetanud teisiti kui lapseootuseks. Tule siia. Siin on kuulda, kuidas räitsakaid langevad aknale. See on nii imelik. Hea pehme hääl. Aga tema ei olnud kuulnud? Ta ei olnud kuulnud ja kuidas ta olekski saanud kuulda kui ei olnud vaevunud kuulatama. Kivaid oli ehmatanud midagi ja teise tuppa magama läinud, et järgmisel päeval varakult tööl olla. Ja kõige halvem Dali naisega rääkinud naine oli vargsi nutnud õhtuti ja öösel pimedas hääletult lakke vaadanud. Ja tema ei olnud kõigist kooseluaastatest hoolimata aru saanud, et see ei ole looduse vaheaeg, vaid et naine ootab hoopis last. Ja et koos lapsega kasvab naises ka hirm. Talinaisega rääkinud, rääkinud, rääkinud, selgitanud talle ja põhjendanud. Ja jälle hakanud asju ümber tõstma ja isegi remonti teinud, endal kohvrid pooleldi pakitud. Kuni tolle õhtuni, kui naine oli öelnud, et maailm on hulluks läinud. Ja, ja, ja oli mees tüdinud, korranud aga sellest hoolimata ja just sellepärast tuleb valmis olla homseks. Aga naine oli jätkanud Kuhu me tormame? Kus see homme, see helge homne on? Ja laiutanud käsi kusagil ei ole, kus ta on, kus ta on end ära peitnud. Naine oli mööda tuba ringi käinud ja kappidesse sisse piiludes hakanud tulevikku otsima, nagu ta ütles, selleks, et see ometi oma nägu näitaks ja asju pilduma ning äsja ostetud kangaid alla kiskuma ja kisendama ega olnud kuidagi rahunenud. Ning mees oli pidanud lõpuks kutsuma kiirabi. Ta ei olnud aru saanud. Kuni tolle õhtuni, mil tuli kiirabiauto ja ta seisis abitult naise kõrval. Ning naine äkki rahulikult ütles. Sõida ikka, sa tahad ju, ma tean, sõida. Kui sa juba seal oled. Saada mulle aadress, ma kirjutan sulle, kuidas siin läheb, sõida. Kuni selle õhtuni jäänud mees midagi aru saanud ei olnud aru saanud tolle päevani, mil selle haigla arst, kus naine praegugi oli psühhiaater oli talle öelnud. Kas ta teab, et tema naise haigus ei ole küll väga tõsine. Aga palju tõsisem asi on see, et naine ootab last. Nüüd, kui mees istus linna keskväljakul vihma ja lörtsi käes nagu oleks kaotanud igasuguse ühenduse ajaga ning meenutas teist maailma, mis oli kodus mõtles ta ootamatult leiule, mille eile jälle kord rahutult asju läbi sorima hakates ootamatult tegi seinakapis. See oli tema ema kiri, mida ta oli küll lugenud ja teadis aga mis oli aastaid seisnud unustuses, nii nagu tal oli ununenud kuhugi teadmasse tõrjutud gaasi, millest ema kirjutas. Ema, kes oli elanud korraks nende juures, teatas talle oma kirjas, et lähed tagasi oma väikelinna et hooldada halvatud elukaaslast, keda ta ei suuda jätta ega taha lasta hooldekodusse panna. Mees oli pidanud seda imelikuks, sest oli muretsenud emale võimaluse endaga koos olla leidnud pärast isa surma ema ellunud elukaaslasele hea hooldekodu. Aga ema oli siiski teise linna tagasi läinud. Ja kui elukaaslane oli mitme aasta pärast surnud, oli mõne aja pärast surnud emagi. Ema oli seisnud isa tehtud vana puhvetikapi juures, heledas päikesepaistes ja oli talle äkki ulatanud kirja ning öelnud, et peab ära sõitma. Ning lugegu seda kirja hiljem. Ja tema oli vaadanud emale mõistmatute silmadega otsa ning keskealise haritud mehe intellektuaalse üleolekuga veidi irooniliselt küsinud, kas ema ikka teab, kuhu ta sõidab. Ema ei olnud vastanud midagi. Nüüd siin väljakul lumesajus mõtles mees, et kuigi ta ema ärasõidu järel oli istunud järele mõeldes pikka õhtukiri süles et nii nagu oma naist ei olnud taga oma ema näinud, ei olnud kuulnud. Aga eriti mõtles ta ema lausele, millele ta ei osanud leida õiget funktsiooni. Lause oli kirjutatud kirja äärele eraldi ja väljaspool üldist konteksti ja kõlas. Kas sa mäletad, mis oli esimene teatrietendus, mida sa oma elus nägid? Mees oli katsunud mõistatada selle lause tagamõtet, siduda seda oma eluga. Aga lause ei sobinud millegagi ja kõige vähem sobista kirja juurde, milles muretseti tema küll juba suure poja, kuid siiski poja pärast. Mis saab siis, kui ema jälle kaugele ära on. Ja ta ei olnud aru saanud. Ta ei olnud aru saanud, et ema ei muretsenud selle pärast, kas ta olmeasjadega hakkama saab vaid hoopis muu pärast. Tuul keerutas üle väljaku koos lumega suurt kimpu kollaseid lehti. Need kerkisid ja kadusid üle majade nagu linnuparv. See oli siin, mõtles mees. Siinsamas väljakul olid oma naisega esimest korda kohtunud. Ja ta mõtles, et see oligi kord alanud lõpmatu pikksilmapilk, millest naine rääkis. Ta mõtles, kas tema võib kunagi täielikult mõista, kuidas see täiuslik silmapilk kandub edasi ellu ja täidab kogu elu. Ning see täitumine võib-olla midagi niisugust nagu lapseootel naisel kui tema keha ning hing on täidetud täiuse, lootuse ja teadmisega, et temas sünnib midagi, mida on temal endal ja elul väga vaja. Ning et kogu ta olemus on pöördunud sellesse puhtuse, selguse ja kirkuse püsivusse. Ja et kuigi ei või teada, milline on see, kes temast sünnib on temast sündijas teadasaamisega alanud silmapilk mis kestab kogu elu. Ja et kuigi naise hing oli haiglas rohtude mõjul rahunenud ei ole kadunud imelik läige ta silmist. Ning kui ta täna haiglasse naise juurde läheb siis peab ta ütlema, kas haige naine peaks sünnitama või mitte. Ja kas ta sõidab Ameerikasse või ei. See kõik vajus korraga mehe peale. Ning ta sulges silmad ja mõtles. Kui ma ometi kuuleksin, milline hääl on aknaklaasile langeval lumel. Aga siin ei olnud haka klaasi, mille juures kodus teda enda juurde kutsuv naine oli seisnud. Kas seltsis tõesti külm ei ole, see tungib luust ja lihast läbi otse südamesse. Ta ei kuulnud ettekandja küsimust, enne, kui toode õlale koputas. Klaas on teil käes küll, aga perenaine saatis veel klõki. Tegelikult ma tahtsin seda ise ka küsida, kas teil siis tõesti külm ei ole? Mees ei vastanud, vaid istus ikka kinnisilmi. Ja ta näol oli kummaline jah, seletamatult kummaline ilme. Kuulge, härra ettekandja, kummardus mehe näo juurde. Kas te olete ikka elus? Kusagilt läbi lume kostis viiul. Abitu üksiksoola, viiul nagu mängiks õpilane, kes ikka ja jälle alustab otsast, suutmata lõpuni mängida. Muusikakooli aken platsi serval pidi ilmselt olema lahti tehtud. Ja mees tahtis kuulata, kas tunneb pala, mida lumesaju taga mängiti. Kui nähtavasti aken suleti uuesti, sest kõike jälle vait. Ja ainult tuul vuhises tasa. Ja see oli nii, pomises mees. See oli nii. Ema mõtles etendust lumekuninganna. Aga taibanud siiski, mis pidi see tähendama. Näidend oli rääkinud lumekuninganna võimu alla sattunud poisikesest kelle elus on kõik kilus õige ja külm ja surnud. Talle meenus, kuidas ta oli pärast teatris käimist hakanud kartma, et lumi ja külm tungivad aknast tuppa. Nii et oli hakanud kogu kehast värisema. Ja ema oli ta enda vastu surunud ja öelnud, et see kõik oli muinasjutt. Ja muinasjutud lõpevad, algab elu. Ning ta ei pea kartma. See kell ütles mees. See pika silmapilgu Kell. Algul taheti ehitada kõrbe ja see pidi olema mehhanism. Siis aga tuli mõte, et kell peaks olema taimedes. Et lilled näitaksid sekundeid, mis oleksid nii pikad nagu aastaajad. Ja puud näitaksid oma vanusega sajandeid. Kas te teate, et on olemas kuued 1000 aasta vanuseid puid? See pidi olema kaugel üle ookeani Ameerika pandril. Aga see on siin siin osutiteta, hääletu kell. See on siin kõikjal-kõikjal siin mees ajas end püsti, tõusis toolile ja näitas kätega ümberringi, vaadake, kas te siis ei näe seda? See on kogu aeg olnud siin, ainult me ei ole seda näinud. Ning endale rinnale osutades hüüdis siin see on siin. Platsil tooli kõrval seisev naine vaatas talle Alt hämmeldunult otsa ja sirutas käed teeklaasimehe käest vastu võtta. Aga too astus toolilt maha, kas minema nii, nagu ta oli, teeklaas hajameelselt käes? Taipas siis äkki kiirustas laua juurde tagasi ja taskust raha lauale, rabades ütles. Kas te teate, muinasjutu lumekuningannast Anderseni muinasjuttu? Pöördus ning hakkas siis kiirel sammul minema, kuhu te siis niimoodi nüüd lähete? Küsis ettekandja talle järele. Haiglasse, ma lähen haiglasse, hõiskas mees. Ja korraks veel ümber pööranud, kiirustas pikal tänaval edasi, nii et üle õla heidetud sallefis. Ettekandja nägi, kuidas kusagilt kõrvaltänavast ilmus mehe kannule märg ja räämas. Ilgelt hulkuv koer kestal pikal tänaval truult kannul püsis ja kuidas kauguses juba väikeseks muutunud mees ümber pöördudes koera ajas ning kuidas koer seisatas. Aga siis jälle truult mehe jala kõrvale asus, kuni mees lõi käega ja kadus koer kannul. Sai endale koera, pomises ettekandja, aga klõps-klõps joonudki luuletavad siin. Pomises ettekandja mehele järele vaadates miskipärast valjusti. Pani raha osates taskusse, võttis lauad sajakroonise, viskas lauale pudenenud kokku kägardatud kireva paberitükki, mis oli vist mingi vana pilet lähemalt vaatamata prügikasti. Andersen Andersen, pomises ettekandja, mingi kirjanik vist. Noh ja teinekord teab nime. Tagasi kohviku siseruumidesse kiirustades langes ettekandja pilk väljaku taga algavale mäele. Jaa, ta seisatas hetkeks. Kollased puud kogus sügis oli esimese lume all. Nähtavasti puude soojusest sulama hakanud, lumi hiilgas nagu kuld. Kõik puud platsi kohal. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg