24. oktoobril 1955 räägib meie armas lauanaaber Adobage. Või jällegi juudilisada, mis tarvis ei ole? Tegelikult on nii, kui keegi on jälginud minu saavutusi, ei, ta peaks väga omapärase nähtusena tingimata. Töine oli Bachmann. Käies mõni kool nende Saatlasega muulastega, kellel ka mullu oli kokkupuutumist vanasti Pinakateegist, tähendab muuseumiti müüsi. Uued ja vanad teegid. Kaudu sain kokku veel ühe eestlasega, see oli Greenberk. Lübeck õppis akadeemias ja mina sain temaga tuttavaks. Ja siis hiljem siirdus sinna. Ma ei mäleta mitte just täpselt, aga see võis olla umbes poolteist aastat või nii tuli Münchenisse tarku atentaat. No nii naljalt käies ja kokku puutudes Siis nokitsesime pankrotiga Opmanniga ja Oscariga hankida ühine ateljee, kus meil oleks mõned üksikud toad. Aga lõppude lõpuks läbildist siiski ühe mingisuguse mitte just väga sobib, aga siiski vastuvõetava ruumi. Kuul netis asusin. Need aastad kõik, kui me käisime seal koos ühiselt, kas asja juures tähendab nööri juures meie rahvast täis ja mitmel pool moodi tehes peab sülitama ühte asja. Et nüüd kooli Münchenis olid väärtuslikult. Ja iga kool muidugi võltsis selle eest, et õppisime korralikult joonistamist ja maalimist. Küpseid terve Müncheni aeg tähendab kuni 1913 aasta siis oli muidugi. Üsna võrdne selle romaaniga külastajad meedia peale selle et olime juba kokku sattunud muidugi tähtsangi pärast piirdus meie juurde kaelama meie juurde, mis on väga vähe. Ja siis ükskord sõitis ka meile külla, viivad tuuled seal ma õppisin teda esmajoones tulla tundma. Ja mis aastal see, ma mäletan väga hästi saba ja 10. klass 10 või 11 võis olla ka jah. Ja siis tuleb, see külaskäik oli väga lühikene, aga sissi me võiksime siin koos ja ma mäletan, et ta oli meie juurest isegi nejates nii ja. Suurem suut maju. Maailmas, sest mina ei talgu ja seda, see on nii-öelda väga nalistest. Ja viimastel aastatel ma sain kokku. Läänemine kandinskiga. Teataval määral muidugi alev väest mulje mingisuguse vabastava mõju sellest teatud mõttes. Nad jätsid mind kui kõige noolima nende võlguma. Lõppude lõpuks juhtum oli juba siis, kui ma olin kõige, kuidas 18 seda teist või 18 siit tunnistajate mind alaealiseks. Ja mina ei pruukinud maksta. Sellega ma lõpetan, oma müüdi. Aga sõbrad, õietja. Ja niisugust juttu ajame just midagi halba öelda, aga see on juba lahti. Neidukest jutamist tuleb muidugi jätkata seepärast, et noh, ma ise muidugi tahan seda kuulda. See oli 1009 13. aastal, haigud on muidugi 13. aastas kuule, teata ja õnnelikult, siis lõpetasime oma viibimis, häiris sääblist teada oma kodust Narvas. Et minu õde on abiellunud. Käpikuid keegi nõudis, õpeta mulje. Tema on kuulus selle poolest, et vist päris ei ole vist ühtegi korralikumat. Nimeta joonista olnud kõik väitel, kes käis omal ajal aafrika ekvitsiooniga kool tähendab Aafrikat ja tema joonistused tähendab. Ja sidudes hüüti minu arust väga heatahtlikult ka läbi ja selle põhjal Sain mina niisukese asi, Atestatsiooni see ei olnud mitte niisuguses farmis tehtud nukkude talvid oli mul praegu veel alles. Ma seal tunnistati mind, et ma olen nii kvaasi küpsetanud, lastiku ehk küll see ei ole. Lõpetab tõsta koldeid, kas seal üldse farmaar täiele päriselt ei ole, see on lihtsalt andeks, saab. Ja loovad testimata kätte on ainult üks väike vahejuhtum, oli. See vajutimine oli seisisseli mina elades Müncheni, ei olnud kunagi. Nonii ametnikul saatkonnas olnud. Ja enne ärasõitu mul tuli see isesugune idee pähe, seda rohkem, mina olin kokku sattunud mõneti eestlastega kes käisid ka Müncheni ülikoolis. Asjasse ütles niimoodi, et ei tajumisel. Avaldati imestust, et ma ei ole nelja aasta jooksul oma nägu sellega. Siis ma vabandan väga ja siis nad kirjutasid mulle selle nõndanimetatud visiidi. Andestage mulle nii-öelda ja siis ma sain siis nii labasõidu säält kodumaale. Tee peal juhtus mul mitu mitmesuguseid äpardusi. Mul oli raha väga vähe, sest ma elasin Müncheni suhteliselt kitsas, maksin korralikult oma. Et mu pileti oli võetud natuke nende Varssavi, aga seal ei olnud mul enam, kui ma sõitsin, need, ütleme nii, oli, lauad ei näe nagu sapi sisse. No sain seal Varssavi mööda, jääks aga minu vastas istusid seal vagunis, tingis seal ühtepidi väga kenad, noh, mõned vene sülitasid ka seal kõrval kanti ja neid siinseid koodeksit muutma. Ühega sain tuttavaks ja tema. Rahanud narvan ta mulda, ta ütles otsekohe, andis mulle raha, ütles niimoodi, et kui te tahate muidugi tagasi maksta, siis saabki pektril instituuti peterburi, kui teda ja. Ja selle pika viimase aasta kannatuse hääle, mis mu pütiga kehvalt elanud sain mina juhuslikult ning väga Et edasi õppida või mis ma tahan teha. Ja mina otsustasin, et mina lähen tihti, sest see oli minu vana uudis, et ma tahan seda maad näha Itaalias. Ja ma ei olnud mitte rohkem kui juba need kaks nädalat või umbes kolm nädalat. Narvas. Oletame, et minu ema ohetuse ehitas ja ütles, et ta tahab mind, ei tööta ja ei oota, aga mina, ütlesin Nathan otseselt reisida. Läksin. Ja seal polnud kui kättemaks ja paati andsin oma obligatoorne viie rubla ja see tõi siis mulle järgmisel päeval paki kätte ja kõik tõlkeid päev ja kihutasin juba üle Austria. Itaalia. Ja ja nüüd aga ma unustasin Ei tuli välja, et oli vaja ja suunas ja nöök seal kusagil pärast. Ja iga päev kirjutatud ja ma mõtlesin, et no mina kui nüüd veel kus ma saan sõita ilma passita üle piiri kusagil võõras maas. Noh ja siiski usute mind, et kõik on korras, no ma sõitsin. Advasse Delfi otsekohe meediasse. Esmalt asjast ilma passita. Kurjategijad on, no ja nüüd oli niimoodi, aga sellise pildi peal oli kirjutatud niimoodi. No saksa keeles auk ja see andis tikandis vedeli, et mina võin oma passi kätte saada. Ma lähen passi järgi. No on täna, aga mul ei olnud aega, ma käisin Markuse kirikus, ma käisin koolis pani ja iga kord ma sain selle fakki nii väga ruttu lahti. Ja ta ikka oli nõus minuga, et kõik on korras ja. Kätte saama otsimises otsida seda Vene saatkonda. Nordica. Aga aga fiiliga? Outi akna ees ja raadio oli Rankkanalised. Mina elasin seal nii suurepäraselt, et mina ei tahtnud võldistetada minna. Hea küll, mina olin nii võtrikkad, kujutage ette, noor poiss, ma sain mitmest kohast seda ja minu sugulased ja keegi paate, inimesi haldatud meil niimoodi. Et mul oli siin kaelas üks kott, TTL minu õe poolt õmmeldud kott. Vaat rubla kullas, tee minu rinna peal. Ja siis mu tahkude oli kinni madalat hinda kui siin taskus ja põõsas olid harilikud võõrad ja nii edasi. Mul oli umbes kokku umbes 4000. Rafaeli köikima uurib näsitetootlustega ukse taga kas. Muidugi Clintoni, mis minu planeedi kõige kohasem oli, see oli diitorete inte rota, mingi ilus, niimoodi, et peaaegu tiitlini kuuest tema on olnud ikka mul ja siiamaani ma tean valkude teed ime ja ma võitjad nii köitsime või kaebune oma selle jaoks, kui ta ma ei julge ja ei suuda mitte ära rääkida, sest see on hiigla palju. Ja ikka edasi, sest see oli nii, et ma ütlen, et mina ei taha mõnda asja nii näidata, aga see on vabanda nimetanud ja mina läksin ka ühe asja veel mainimata Münchenis, sest mina olen vist üks ainukene niisugune noh, nii maha jäänud olevust, kes teatud mõttes tuletab meelde, kas minu pärast mingi tirooli kangelasnool ja ühe kahevõitlus ära pidanud. Ja aga armastusega nutika lõikalt, et ma tahtsin rehabiliteerida ühte naisterahvast ühte veri lauljannade armastuse pärast. Käigus siis ma võiksin rääkida võib-olla oma seesmise elamusi, mis kõik need itaalia vanad meestituubele avaldati, aga kui ma tagasi sõitsime ja see tuleb jällegi alata Palämmast pääle. Mina sain. Meie küll, aga mina sain tuttavaks ühe mingisuguse laevaomanikuga veel. Laretei valmistatud liit ja dieedi leekidest ja meie laeva taga täidis, juga täiesti hiilgavad vett ja kui kusagil üks linn lahkus, ööbisime lind laskus pinnale, siis tulid. Paistis nii melisi, terve disk, olin ümmargused teed, mitte ühesilbilisi paralleeljoonte Navaltistatuks, ümmargune dist, kujukutegovi lasi.