MTÜ kultuuripärandihoidja on algatanud ühe suurejoonelise projekti ja võtnud nõuks anda välja eesti rahvuseepos Kalevipoeg koomiksiraamat, kuna siin klassikaraadio stuudios on täna külalisteks idee autor Marek Laimets ja kunstnik Toom Tragel, tere tulemast turvist. Omamoodi selline suurejooneline ja julge projekt üldse alguse sai Marek. See sai alguse kuskil kolm-neli aastat tagasi, kui viibisin Eestimaa puutumatus looduses. Pärandkultuurmaastikel. Seal olles seda olustikku tunnetades tekkisid sellised nagu ideed mõtted ja siis saigi alguse kõik selline loominguline mõte. Esmane võib-olla oligi selles mõttes suund, mitte võib-olla otseselt kalevipojast suunas, aga kuskile sinna Kalevala kant tee meie esivanemate juurte juurde. Ja sealt siis tasapisimütoloogiat uurides muinasajalugu uurides jõudsingi siis nii-öelda samm-sammult lähemale siis kalevipojale. Ma saan aru, et midagi taolist on meie naaberriigis juba tehtud. Just ja päris edukalt, Christian uitula on siis Soome kuulus andekas kunstnik, kes Ma nüüd ei oska öelda, mis aastal välja andnud, aga ma pakun välja, et mingisugune viis aastat tagasi võib-olla kuus ja kahes raamatus täitsa lahe ja mina läksin sellest nähes nagu pöördesse, selles mõttes, et see oli. Me oleme samasugune kuvand sellest, mis, mis tekkis minul Kalevipojaga, et koomiksi näol teda ettevõte seda teha. Ja kui ma nägin seda Kalevala formaati, siis tundsin midagi selles nagu ära, et just see on selline lahendus on selle jaoks nagu võib-olla ainuõige, eks ole. Et ju selline realistlik koomiks, autentsus ja, ja selliseid regilaulud Kalevala puhul siis selline Kalevala riimiline laul, eks ole. Et Ta kinnitas mu nii-öelda nagu seal neid mõtteid, mis ma, mis ma tol hetkel kalevipojast mõtlesin ja sain kuhugi juuruselt. Toom, sina joonistad, kõik need pildid üles, kuidas sa üldse selle projektiga liitusid või siia sattusid? No vot kuidagi üldse üllatuslikult leidsin selle pakkumise, et alguses, kui ma nüüd õieti mäletan, siis nägin, et otsiti joonistajat, ühest foorumist ma leidsin ja siis noh, nagu ma ikka otsin uusi väljakutseid ja võimalusi teostada. Siis mõtlesin ühendust ja tuligi välja, et niisugune projekt, et tahetakse teha kalevipojast koomiksiraamatut ja see oli hästi naljakas, sest mulle endale isa, kuna noh, ma olen koomiksi ka nagu ma olen tegelenud ja noh, sellest huvitunud siis mu isa tegelikult oli mulle seletanud mingi paar kuud varem või nii nagu kohati isegi peale käinud, et kuule, kaev, poeg, talle väga meeldib see kalevipoja värk. Sellest peab tegema niuke äge asi turistidele müüa niuke asi ja siis ma olin, et ei tehana isa soovitusi ei taha kuulata. Aga siis, kui ma leidsin selle pakkumise, sest see oli nagu täielik niuke teisa puud oli niuke huvitav tunne. Okei siis muidugi võtma osa sellest konkursist siis, sest see oli nagu Maarek, siis otsis kunstnikke, kes selle ära teeks, nagu ma aru saan, see või need olid üsna kaua otsinud. Jah, tegelikult see protsess oli ikka päris pikk, ma ütleksin, ütleme see õige inimese otsimine, et kes seda noh, ütleme seda kuvandit, mis mul peas oli, ütleme seda nagu suudaks selle siis nagu ellu viia. Et Christian uitule, kus oli väga hea, oli, see mulle meeldis, samas ma ei tahtnud, ütleme Christian uitrat kopeerida pole sellega, et aga selline realistlik elutunnetusele realistlik, autentne inimeste maastikke, mu olustiku, nagu äratoomine, see oli minu jaoks võttis samas mulle meeldis see ka, et just uitul oli, oli seda teinud, ütleme, luulevormis originaalvormis oli. Aga seda kunstnike otsimine, see ei olnud nii kerge ülesanne, ütleme ma arvan, et sa kuskil kaks pool kolm aastat, ütleme ma tegelesin selle kunstniku otsimisega, oli häid kunstnikke, oli tõesti andekaid kunstnikke, käis läbi, aga nende kuvand oli natuke teistsugune. Et see jälle päris hästi sobitanud selle formaadiga, mis, mis ma ise oleksin tahtnud. Ja kus kohast ikkagi miskit kuskilt jäi puudu ja mingil hetkel main ummikseisundis ummikseisus ütleme sellega, et kas minna edasi või, või panna sasivokk alla, et ma tahtsin nagu, kus on mingi mõte enne seda võimekust ideaalselt sellele nagu ellu viia, eks ole. Ja kus sa seda lihtsalt ellu viia ei saa, siis minu puhul on vist see, et, et ma pigem nagu loobun, siis. Aga, ja siin tuli mängu mingisugune juust oli mängu, et ma arvan, et saatuslik, juhuslik võiks öelda, et selle aasta alguses Ma moka otsast mainisin oma tuttavale, mainisin sellest, et selline projekt Kalevipoeg Ma isegi ei tea, mis, mis kontekstis ma sellest rääkisin. Aga tulid jutuks ja kuna tema oli ka kunstiakadeemiaga seotud ja kaudselt vist ka kunstnik olnud kuidagi sellega seotud olnud. See oligi niimoodi, et minu teadmata panin selle kuulutuse üles, et mul oli see nagu heas mõttes üllatas positiivne üllatus. Et mis pärast kuidagi ütles mulle, et aga ennem mis tuleb nagu need pakkumised peaksid tulema või päringud ja ma nagu et kuidagi selline naljakas lugu selle asjaga nagu ütleme, toomi leidmise puhul tõdeda on, eks olle hakanud tagantjärgi mõtlema. Kui oleks naljakat juhust tulnud, siis tõenäoliselt ma oleksin pigem selle asja vaka alla pannud. Rahvuseepose Kalevipoeg algvariant ilmus aastal 1862 et kas see lugu endiselt kõnetab tänasel päeval inimesi, kas tänane noorte põlvkond näiteks veel teab, millest Kalevipoeg räägib? Väga hea, väga hea küsimus. Tõsi ta on, et Kalevipoeg on väga palju mustatud, temast on tehtud rullnokk, selline inimene, kellel on tuhm mõistust, mõistust ei ole, ütleme selline Angela nali, kes surub peale oma jõulisust ja selline matsio imidž, võib-olla lipparber barbar jah, eks ole. Et plakati seda juurde on paljuski on siin tegelikult ju selle taga ju tegelikult rootsi, vene, saksa need arvamuste väljaütlejad, natuke on siin ka mõjutanud kõik see võib-olla siis Soome, ütleme selle valdkonna nagu eksperdid. Et sellist, Eesti oma arvamust on siin võib-olla vähem, ütleme. Aga meie põlvkond on siin jah, ütleme oleme ausad, et väga vähe, ütleme, viimasel ajal teatakse ja kui teatakse siis just selliseid, võib-olla saarepiiga, röövimise lugu ja, või selliste soome sepa tapmise lugu, eks ole, mõrvamise lugu. Et need on esimesed asjad kohe, mis ette heidetakse, et Kalevipoeg, noh, ta oli täielik ju barbar, eks ole. Et lapse mõistusega või mis mis iganes, eks ole. Aga jah, eks ta kindlasti oli nagu eluliselt oli seal neid seiku, mis võib-olla ei olnud kõige nagu heas mõttes õnnestunumalt, aga, ja kokkuvõttes, kui jälgida õelust algusest lõpuni, siis võime näha nagu sellist välja unistavat teekonda ütleme sellist meistriks, ütleme õpilasest meistriks kes arenes läbi nende sündmuste ja lõppkokkuvõttes siis saavutas oma küpsuse lõpupoole. Toom, kuidas sina selle joonistamise algus oli, kas sa pidid korduvalt kalevipoeg enne läbi lugema meelde tuletama? No vot, ma olin kõigest teadlik muidugi sellesse ja kunagi kooliajal kindlasti lugenud, nüüd mitte muidugi värsivormis, aga seda lühemat varianti Eno Raua varianti siis, aga no oligi muidugi ma pidin värskendama, nagu Marek on rääkinud, et noh, tänapäeva noored, et noh, pigem ei puutu kokku sellise asjaga ja kui puutuvad, siis ongi pigem see Ainult natuke üle võlli nagu ajamine võib olla. Jah, olgu, mis ta on, et aga ma üritasin nüüd siis kuidagi nagu enda vaatevinklist leida või mingid lähenemist nurka, et mis sest kui ma nüüd 100 protsenti aus olen, noh, ma ei ole ka mingi eesti rahvuslane, ma, ma ei taha küll halvasti praegu öelda, aga ma lihtsalt tahtsin Leida, noor nagu minagi olen noorest generatsioonist, et kuidas need noored leiaks oma suuna, kuidas sellele nüüd läheneda või kuidas ma kunstnikuna läheneksin sellele ja mis mind ennast nagu huvitab ja millele tähelepanu pöörata, et mis seal värsside tagant tegelikult välja tuleb, et seal on väga palju asju peidetud ja see lugu on tegelikult noh, et kui nüüd nagu koomiksi vormis seda teha siis koomiks mingis mõttes ta nagu illustreerib kõik ära, ehk siis ma saan visuaalselt, et läbi küll enda vaatevinklist subjektiivset. Ma saan värssidest kõik võtta, mida mina seal näen või mida, Marek Mulle on välja näitab, et siin tegelikult mainitakse seda ema põhimõtteliselt nagu visuaalselt, näitan selle nagu filmis inimestele ette ära. Ma usun, seal tuleb väga palju üllatusi, et kindlasti sealt tuleb midagi uut välja selle eepose kohta. Et kalevlaste on tehtud. Aga kalevipoega kunagi niimoodi varem ei ole tehtud, ehk siis kui sa nüüd kunagi peaks valmis saama, siis inimesed kindlasti saavad hoopis uue pildi sellest eeposest. Et pigem mingi mingi niuke siiras aus kuvand siis sellest, kuna jah, seda värssi on raske lugeda ja endalegi, kui ma nüüd mingi asi olen siit lugenud ja esimese osa, mille ma nüüd peaksin alguses illustreerima, selle ma olen tegelikult täiesti ausad need läbi lugenud. Ja seal on tõesti igast asju, et ma vaatan, et vau elu sees ei teadnud, et selline asi siin toimub või noh, niuke täiesti üllatusi on paljand heas mõttes. Ma ütleksin veel siia juurde, et igas eluetapis sa võitsid raamatut lugeda ja igas eluetapis saad sa sellest raamatust täitsa teistmoodi aru nagu et noh, niivõrd palju erinevaid mõtteid arusaamison sisse kodeeritud sellesse regilaulu see on nagu noh tõesti ilusa nauditav teda seda lugeda ja siis jääd mõttesse selle regilaulu ümber, et ma ei ole nagu võib-olla ennem kunagi regilaulupeole nii sügavuti mõelnud, aga aga läbi selliste ütleme Kalevala koomiksit ja Kaleva koomiksi juurde tulles siis sellest selliste nagu võrdluste mõtet siis eesti regilaul on täitsa nagu ütleme niimoodi armsaks saanud ja mind on viinud ka päris mitmele sellisele regilaulude uurimisel isegi et iseenesest väga positiivne, mis, tahtsin öelda veel selle Kalevala kohta, eks. Tegelikult on ju Mati klinge Soome ajaloolane vist on öelnud, ütleme, kas asja välja, et et Kalevala materjal tegelikult enamusjaolt koosneb sündmustest Eestis ja Karjalas. Sellist Soome sündmustik seal praktiliselt nagu väga vähe. Et see noh, nii-öelda nagu meie enda la materjalidel põhinev eepos on siis soomlastele au ja kuulsust toonud. Aga päris palju on ju tegelikult ka seda materjali ju seal meie oma ja Kreutzwald, kui omal ajal Kalev hakkas kirjutama, siis tal oli ju see enam-vähem see materjal ära võetud nii-öelda sellega olevana näol ta pidi mingisuguse sellise vähemaga leppima vähema materjaliga ja, ja pani kuskil vahele natuke oma fantaasiat ja oma omaloomingut, aga kokkuvõttes ikkagi ta on sellest teinud tõesti omaette suure töö ära teinud. Ja väärt kirjanduslik teos Eesti Eesti mõistes ma ütleksin number üks raamat ja kahetsusväärne on, et sellest on tehtud ainult üldse üks Eno Raua nagu tõlgendus siis formaat. Et ei ole mingit filmi, multifilmi ega mingeid muid pildiraamatuid. Väga vähe sellist materjali, kuna montidel talgud just hiljuti nägin ühte. Aga, aga noh, see on ikkagi nagu väike formaat. Kui palju teie selle materjali ka olete ümber käinud või ma kujutan ette tervet Kalevipoeg, ometi ei saa ju panna koomik sisse? Me oleme seda asja pikalt mõelnud ja arutanud, et tõepoolest terve Kalevipoeg on väga mahukas, aga samas, et võimalikult palju materjali ikkagi välja tuua, see on kuskilt ikkagi paratamatult noh, lõppkokkuvõttes me jäime seisukohale kuskil äkki mingi 85 protsenti ikkagi seda materjali sinna sisse saada, mingisugused võib olla vähem määramad, ebaolulised lõigud, võib-olla need välja jätma. Tegelikult kui mõelda koomiksi peale, siis võib-olla mõnel inimesel kangestub ette pigem selline värviline lõbus Miki hiir. Mul on väga kahju, et täna ei saa raadioeetris pilti näidata, aga need valmis joonistused siin selle koomiksi põhjal pigem näitavad sellist. Ma ei tea, võib-olla isegi natuke õudset või? Jah, sellist pilti. Et kas koomiks on see siis mõeldud noorele põlvkonnale või vanematele või millest see lugu, nagu lähtub. Koomiks nüüd üldised või noh, ei teagi, vaata siin ongi nüüd tuleb igast keerulisemaid teisi asju, miks see projekt on nagu keeruline asi, millele jalgu alla saada, siin Eestis on tegelikult see noh, kuna mina olen nüüd viimastel aastatel huvitunud sellest meedium, mis nagu koomiks siis olen pidanud ka nagu tõdema, et siin ei tegeleta sellega peaaegu, et üldse on väga vähe ja noh, eks see kasvab noh, Soomes näiteks tegutsetakse rohkem, sellepärast niisugune asi nagu Kalevala koomiks võib seal vabalt juba välja tulla ja edukas olla. Aga noh, siin on natukenegi keeruline lihtsalt noh, sellepärast kuna on kuidagi puudu jäänud see kultuur või noh, see ei ole lihtsalt ma ei tea, kas nüüd raudse eesriide pärast kuidagi Euroopast ei ole siia jõudnud. Et riikidena isegi võib öelda, et noh, nüüd Eesti, Läti või Leedu kohta, ma ei oska öelda, aga kuidagi see piirkond on üks niisugune väga, mitte koomiksiteadlik. Eks see koomiks selline. Nüüd kui küsida, et kellele see suunatud on, siis on see enam-vähem sama, kui küsida, kellele film suunatud on. Et nagu koomiks, on tegelikult lihtsalt meedium, et kas sa kirjutad raamatut sõnadega või raamatut piltidega. Tegelikult kui kuskil Prantsusmaal seda küsida, siis ongi see, et paljud inimesed ei saa arugi, et mida sa tahad küsida, et nende jaoks lihtsalt mõned inimesed kirjutavadki sõnadega mõned kirjutad piltidega minu jaoks täiesti normaalne, kas sa loed sõnu, pilte, et seal on igasuguseid probleeme, mis ette tuleb? Noh, need pildid on tulnud, sellised natuke sünged, võib-olla, eks must ja valge visuaal ka ei aita kaasa. Selles mõttes kontrast on kõva, aga noh, siis on ka dramaatiline. Aneksin nalja on ka, aga antud lehe tõstsin väga palju nalja, ei toimu. Linda röövimine ja lahingustseenid, mõnede. Asemele lahingu oli kuskil üheksale kindel röövimine. Jah, et sisu tuleb ju peegeldada ja siis kui ta on dramaatiline tragöödia. Jah, see on eluline, mingis mõttes see on, ongi selle eepose võib olla teebki huvitavaks, et ta on eluline, et tõusud, langused, eks ole, et läbi elatud sündmused ja, ja kahetsemised ja siis mis iganes sinna juurde on, see kõik on nii elust enesest realistlikult võetud nagu ei ole sellist nagu, et ütleme, kangelane ja võidab ja kõikidest parim ja, ja, ja igavaks läheb ju niimoodi, eks ole. Aga tal on nagu oma oma sisevõitlused peetud ja, ja, ja tõesti, võib-olla kuskilt kohast ka mingi eksisammud teinud, aga kokkuvõttes suumime seda pilti suuremaks, vaatame seda kuskilt kaugemalt mätta otsast, siis me näeme, et tegelikult on ju huvitav lugu ja huvitaks sündmustik ja ja väga õpetlik ka teistele põlvedele ja ma ütlen, et nitoloogiliselt on iga, iga põlvkond saab siit midagi uut, leiab, eks ole, endale ja Kreutzwaldi ajastul neurosfalt seda asja hoopis teise vaatenurga alt tolle aasta kontekstis meie aasta näeb seda hoopis teisest vaatevinklist. Tähendab, ma ei ütle, et palju, erinevalt Kreutzwaldi, seda ka paljud paljud lisamõtte tõi lisanüansse, tuleb välja. See ongi, aga Toomi kohta võin öelda, et ta istme koomiksimaastikul kindlasti tal on täitsa potentsiaalne kätte võita selline teeraja staatus. See ei ole üldse kerge muidugi. Aga jah, selles mõttes muidugi, et noh, seda väga tihti ei juhtu, et niuke projekt nüüd siin nagu ette võetakse, et Marek on ka nagu minu jaoks tegelikult üks esimesi nimelt muud koomiksid, projektid, mida ma teinud olen, olen neid, ma olen nagu ise pidanud nagu püstitama, et olen ise projekti autor. Ja nii edasi, et see on ka kindlasti huvitav, miks ma kindlasti tahtsin nagu sellest osa võtta. No see kalevipoja koomiks tegelikult kui ma tol hetkel, kui seal mingisugune lambike peas põlema läks mitmeid häid aastaid tagasi, et siis ma ei arvanud, et see, see asi nii nii suuremahuline on see töö, et see nii mastaapne ja kukuvad, kes nii pikka aega on selleks laiunud, ütleme et ta kuskilt hakkaks nagu materialiseerunud, eks ole? Jah, et ta on üsna suurtükk, mis, mis sai nagu ette võetud, aga mul on väga meeles, üsna palju on ka selleks juba tehtud, et jaa vaikselt tasapisi sulama mingisuguse potentsiaal, Sa oled sadama poole, kus, kus siis lõpuks see välja anda. Kus maal see töö praegu on? Nad on täpselt nii palju, et Need näidised on meil siin mitmest peatükist välja tehtud ja, ja ajame nii-öelda Eesti asja läbi toetuste siis nii hooandjas kui ka mõnes teises institutsioonis, kuhu me oleme saatnud taotlused, aga eks ta, eks ta keeruline ole, iga inimene võib-olla ei näe esmapilgul, selles potentsiaali ei oska seda hinnata, eks ole. Sellepärast on tulnud sellist lobitööd teha rohkem, eks ole, et alates sellest, et Kalevi mustamisest ja mis on nagu siiamaani tehtud täid seda kuidagi nagu jaak siluda või anda sellele rohkem nagu õiglasem, nagu kuvand, ütleme niimoodi, et tegelikult on ju väga palju sellist noh ja nagu ma ütlesin enne, et lääne need nii-öelda mõtled selline oma arvamuse pealesurutud sinna, nende nende visioone, mis on Eesti, võib olla õpetlased või, või teadlased, need on võib-olla vähem sõna võtnud. Toom räägi enda tööprotsessist käed, kui kaua seal ühe sellise lehekülje tegemiseks aega läheb või, või täitsa seda kõike järjest või korraga või, või mismoodi sa tegid? Noh, kindlasti ma oskaks paremini vastata, kui nüüd see projekt nagu täielikult käima läks läinud, aga nii palju kui ma nüüd seda eeltööd olen teinud, siis ma usun, et see visuaalne pool on nagu enamjaolt välja kujunenud, et maal, kus muidugi pidin leidma mingi keele enda jaoks, et suhteliselt niuke dünaamiline stiil, mis annab mulle ka võimaluse natuke kiiremini töötada, sest tegelikult, et mida rohkem detaili sees on, seda kauem see aega võtab ja lõpuks see asi läheb täiesti ajuvabaks, sest see on lihtsalt võimatu füüsiliselt teha. Tööpõhimõtteliselt siis oleks nii, nagu mina need siin teinud olen, et ma saan need pärsi kohad. Ema pea on kohe alguses, enne kui ma ütlesin, midagi joonistama hakkama lehe peal muidugi selle rütmi nagu paika panema. Sest noh, väga tähtis on see kompositsioon siin. Et see ei ole mitte ainult nüüd illusseerimine, vaid pigem nagu ütleme, stoori pool või stsenaariumi, visuaalse stsenaariumi nagu väljajoonistamine ja kompositsioon ja dünaamika, kuidas inimene loeb seda nüüd värssi ja vaatab seda pilti, et ma pean selle nagu kohe välja mõtlema. Ja siis ma teengi nagu niuksed, kiiremad sketšid ja panen paika need pildid noh, ikka nagu oleks huvitav vaadata ja ei oleks kogu aeg ühesugune, isegi võib öelda kaameranurk või midagi taolist. Et ma saan täiesti nagu peas mingit liikuvat pilti või mingit kaamera vaatevinklist välja mõelda. Selles mõttes, et jah, sul on huvitav selline lehekülje vaatas, nagu paned juba lehekülje paika, mitte lähtu pildist võtvaid leheküljest. No see tegelikult ongi koomiks sel hetkel nagu eristabki teda, et ta ei ole mitte individuaalsed pildid leheküljel mis illustreerivad, vat nad tegelikult peavad koos töötama siis panengi need paika ja kui on nagu enamjaolt sketšivormis Skitseeritud olen rahul, siis teen selle viimase töö natukene suuremas formaadis ja see, kuidas ma joonistan, on ka täiesti enda valik selles mõttes loogiliselt, et noh, nii palju kui ma välismaa koomiksikunstnike uurinud olen, siis on see hästi niuke traditsiooniline viis et joonistatakse musta tindiga ja tegelikult ma joonistangi nii pintsli kui ka sulega, see on tänapäeval täiesti noh, päris huvitav asi tegelikult noh, täielik käsitöö, tegelikult arvutit ma kasutan ainult siis natukene parandamisel ja piltide kokkupanemisel. Et neid lehekülgi põhimõtteliselt ma joonistan nagu, kui sa raamatu neli või natuke väiksem lehekülgi joonistena kolmel, et lihtsalt parem oleksid, käsi liiguks ja tuleks kvaliteetsem pilt. Et jah, kuna must-valge see tuleb, siis tundus nagu parim valik olevat. Vastus küsimusele, et niimoodi see tööprotsess käib. Millal Kalevipoeg koomiksiraamatuna valmis saab? Prognoosisime järgmise aasta suve Ma usun, et kuskil realistlik olekski mingi suve lõpp kuskil võib-olla mingi sügise algusega, pigem panustaks jõuliselt sellesse suve perioodika suve lõpu nii palju, kui vähegi saab. Jääme seda ootama ja seni on kõigil võimalus kama õlge hooandjas sellele projektile alla panna. Igal juhul suur aitäh, Marek Laimets ja Tom trageldana siia klassikaraadiosse tulemast ja soovin teile jätkuvalt jõudu.