Et noored Ja neid teie Eesti lugu. Kooliharidusest keskajal kõneleb ajaloolane Tõnis Lukas. Kui palju keskajal üldse õpliti? Kas keskinimene? Himuline inimene on alati õppinud aga sellised koolitüüpi, õpetaja, õpilase suhtega õppevormid on tulnud muidugi hiljem. See on ka tinglik, sellepärast et tegelikult koole oli, oli nii vanas Egiptuses, meie teame, et Euroopa kooli pidamine on paljuski võtnud ka eeskuju vanast Kreekast. Toomast keskaegne kooli mudel või koolide süsti BM kujunes välja, ütleme peale teise aastatuhande algust. Aga põhimõtteliselt on see õpetaja-õpilase suhe nii kodumajapidamises igal pool ka hõimuaegadest peale ju alati olnud, sest sest sa pead nooremale põlvkonnale edasi andma neid oskusi, teadmisi vaja läheb. Ja selles mõttes on, on õpetamine ja õppimine olnud igavene nähtus. Koolikohustust ja koolistressi ei olnud keskajal. Ei koolistressi selles mõttes, et, et see oleks mingi üldine kõne, teema ja moejutt nagu võib-olla praegu ei olnud küll aga kohustus teatud elanikegruppidele oli või, või ütleme siis tinglikult, kui sa tahtsid midagi saavutada, siis hiliskeskajal peale kolmeteistkümnendat sajandit näiteks tippvaimulikuks tõusta said sa ainult siis, kui sa olid tolle aja kohta kõrgelt haritud. Ja kloostrikoolide toomkoolide staatus oligi ju see, et nad kumbki koolitasid järelkasvu oma süsteemile, klooster siis konkreetsele ordule, toomkiriku vaimulikud kasvasid toomkoolist ja seal selleks, et ametiredelil tõusta, pidid sa teatud haridusastme häbida net, koolikohustus, seegi. Te nimetasite kloostrikooli toomkooli kas need kaks tüüpi olidki keskajal ka siis Eestimaa pinnal levinud koolitüübid? Jah, nad olid, oli teisi ka hiliskeskajal tuli juurde linnakoole ja olid väiksemad nihukesed õppevormid ka lugemiskoolid, ladinakoolid. Nii et kui põhiliselt hariduselu keerles kiriku ümber või ütleme, siis toimus tegelikult ka kiriku sees siis 14. 15. sajandil ka Vana-Liivimaal siin meie alal Eesti ja Läti alal, mis teatud määral on ikkagi väga võrreldava traditsiooniga ja keskajal me neid lahutagi kujunesid välja ka siis ilmaliku hariduse saamise võimalused. Kuigi piibli tundmine ja palvete lugemine oli seal ka oluline kirikupühade õppimine, aga linnakoolides pandi juba paljuski rõhku 15. 16. sajandil siis näiteks kaupmeeste lastele vajalike oskuste, teadmiste arvutamine, lugemis oskus ka teatud määral geomeetria nende omandamisele jah, nii kaugele, et nüüd oleks mitmed võõrkeeled juba kooliprogrammis olnud. Linnakoolides ei mindud neid, nende jaoks saadeti kaupmehepojad ikkagi teistele võõrastele maadele praktiseerima. Kooli keel oli saksa keel, Jadinaga oli juba nendes koolides oli alamsaksa keel, noh tollal siis rahvakeel eestikeelseid koole ei olnud keskajal. Küll aga teatud initsiatiivi Viieteistkümnenda sajandi lõpus 16. sajandi alguses, et osa õppest oleks toimunud eesti keeles, see tähendab siis eesti keeles jutlustavat vaimulikke väljaõpetamiseks, kuigi seal kindlasti ka suur osa õppetööst oleks toimunud alamsaksa ja osaliselt ka ladina keeles. Aga niisugused initsiatiivikus eesti keeles oleks võinud saada juba nii-öelda koolikeel olid olemas, samas kahjuks tuli reformatsioon ja hiljem Liivi sõda see areng mõneks ajaks. Siis võib järeldada ka, et tegelikult koolis õppis ka eestlasi, et kuigi Baltas Russovi päritolu on nüüd ümber lükatud või kahtluse alla pandud, et selliseid eestlasi oli koolides Ja kindlasti eestlasi koolides oli ja oli ka vaimulike hulgas. Rohkem on tõepoolest andmeid sellest 15. 16.-st sajandist aga aga bla kõige kuulsam tippkarjääri teinud vaimulik näiteks Johannes. Või Johannes Paal Sist tõlgitud tult teise keelde oli käinud Rostocki ülikoolis ja oli Saare-Lääne piiskopkonnas kolastik. Päris pikk ka aega 16. sajandil. Ja võib öelda, et, et, et see näitab, et hiliskeskajal oli võimalik ka eestlastel lausa kiriklikku karjääri teha see tähendab hariduse kaudu õppimise kaudu tõusta teistega võrdseks. Rääkimata sellest, et eestlasi julgi saksastunud eestlasi oli ka kloostrikoolides ja kloostrites varemgi. Tegelikult ju kõige kuulsam ehk eesti alal toimetanud. Munkadest onn Henricus karvel kes 15. sajandi keskpaigas juhatas Tallinna dominiiklaste kloostrit ja, ja munkade hulgas oli kindlasti ka Mõtlesin, kas hariduse omandamine tähendas siis eestlase jaoks ka rahvusest loobumist? Saksas, jah ja ei-jah ja ei, seesama sama Johan pulk või Johannes Baal on olnud tegelikult avalik eestlane ja on Taani riigiarhiivis ka olemas ürikus, kus tema kohta on kirjutatud, et Undudeske pulk, see tähendab und, hoitš mites, mittesakslane. Aga Ma usun, et et tollal nii väga ei mõeldud sellele siis, kui oldi juba tud, ühiskondlikus staatuses. Kindlasti läks tollal eestlasi ka ülikoolidesse kaugetes maades, osa neist ei tulnud tagasi. Võib-olla nad tuletasid meelde, et nad on maarahvast, aga, aga tihti nad seda kindlasti ei teinud. Kõneldi ju niikuinii. Peamiselt siis saksa hariduskeel oli ülikoolides veel kaua aega ladina keel. Nii et võib öelda, et tugevamad võib-olla ei salanud maha, et nad on maarahva hulgast, aga üldiselt paljud ei pidanud seda endale enam kunagi meenutama. Eestimaa väidetavasti esimene õpetlane Mauritius, tema oli ka päritolult eestlane. Mauriidsuse puhul on oluline see, et ta lõpetas Tallinna dominiiklaste kloostrisse, tegelikult kloostri mungad ometigi õppima, et ta tooks koppa teadustähed siia kätte. Tuleb silmas pidada, et 13. sajandil dominiiklaste ordu tegi kiire tähelennu mõnekümne aasta jooksul saavutas võiks öelda domineeriva rolli katoliku kirikus jumala sõna tõlgendamisel ja levitamisel ja ka ülikoolides. Kui on kõigile teada, et AK viinud hoomas õpetas mõnda aega kahes tsüklis Pariisi ülikoolis siis sama kuulus Albertus Magnus Kölni kloostris, dominiiklaste kloostris ja Se Mauritius saadetigi kõigepealt künni. Hiljem ta läks Pariisi nende kahe mehe käe all õppima Albertus Magnuse silmapaistva teoreetiku ja skoolastika süstematiseerida ja juures kuulas ta loenguid, sellest on, olid kloostris kasutuse konspektid ja kommentaariumid, mida ta sealt üles kirjutas. Ja kloostri raamatukogu loenditest on, on need ka teada. Magnus pidas Aristotelese filosoofiast loenguid uuriskasoloogiat poolt paanikat, alkeemia mineroloogiat, et ja, ja see missis Mauriidsuseliselt külge jäi. Mida ta siin hiljem tagasi tulles Tallinna dominiiklaste juures rääkis, oli kindlasti tolle aja. Teaduse tipp, on raske öelda, me ei saa praegust teaduste dollast võrrelda, aga tolle aja Te või vaimsuse tipp kindlasti. Ja ei saa välistada. Et kui ta läks siis hiljem üheks aastaks Pariisi ülikooli juurde ja oli seal 1271. aastal, et ta puutus kokku ka Krina Toomasega, sellepärast et just sellel ajal oli aktsiino toomas jälle ajutiselt Pariisis ja orduringides võidi päris päris tihedalt suhelda. Esimest korda jõudis tollase teaduse ja kõrghariduse uuem kogemus otse siinsesse haridussüsteemi, dominiiklaste kooli ja 13. sajandi teisel poolel ja, ja väga-väga tähelepanuväärset. Mauritius õpetas ja kirjutas ise ka teatest tegi teadust, võib öelda. Võib öelda nii, tollal see teaduse tegemine oli paljuski ju tegelikult kunagiste Vana-Kreeka mõtlejad, et aga ka hilisemate usumeeste teoste ümberjutustamine, kommenteerimine, väga kuulus õppejõud mõnes ülikoolis võis eluaeg tegeleda sellega, et kommenteeris kellelegi eelkäija kommentaare mõne kiriku suurmehe kunagise mõtleja kirjatükkidest, nii et et kui tuua võrdlus tänapäeva siin alles hiljuti, olid ka Eesti ülikoolides õppejõud, kes läbi nõukogude aja lugesid ühte ja sama konspekti kogu aeg tegelesid ainult nagu piiratud varal enesetäiendamisega, võib-olla skolastika tingimustes tolleaegsed õppejõud olid, olid ka tihti sellised, et nad kordasid kogu aeg ühte ja sedasama ja, ja eriti uutele radadele ei läinud, aga aga kui ma rääkisin siin Alvertus magusast, siis temast on teada, et teda huvitasid paljud asjad. Aga Mauritius tsiteeritakse hiljem palju või tema on tema teosed säilinud, tema kirjatükid. Jah, tema konspektid on säilinud ja, ja ta on üks väheseid haridustegelasi, kelle, kellest. Maha jäänud ja aga võtame tema näitel, kuidas keskajal koolitee algas, kas on teada ka, kui vanalt inimesed kooli läksid, kas see sõltus millestki? Või siis, kui tuju tuli. Tema näis, kui aeg oli küps, neid näiteid saab. Seda aga väga palju meeldivat saada nende tollaste isikute eluloost nüüd algusest kuni lõpuni ja me tihti teame, kui ma või mõtlema välja, kui vanad nad võisid olla. Aga kui vaadata üldiselt, siis sellel ajaperioodil, kui toomkoolid hakkasid moest minema kõrgemate õppeasutustena ja hakati käima juba ülikoolides, muide, see sõltus tihti sellest, et kus territooriumidel, kus riikides või riikides isegi raske öelda, sest riigid olid tollal kaunis killunenud kus aladel ülikooli loodi ja kus mitte näiteks Vana-Liivimaal toomkoolid, mitmed toomkoolid töötasid ilmselt, et päris agaralt ka hiliskeskajani välja, sellepärast et siin lähedal Ülikool ei olnud mõnel pool Euroopas toomkoolidest kasvasidki välja tegelikult ülikoolid ja selles samas ülikoolilinnas siis toomkool kärbus. Ja et ma räägin nendest haridustasemetest õppeasutustest koos, sest nad olid seotud vaimulike väljakoolitamiseks näiteks esialgu, kui võtta nüüd seda aega, millal juba võib keskaega pidada laienenuks Eesti ala peal ja 13. 14. sajandil oli toomkool ütleme see tipp, millise haridusega võis tõusta tippvaimulikuks ja kaasa arvatud piiskopiks. Kui juba ka kirikukogudel hakati rõhutama, et toomkapiitli liikmeskonnas peab olema juba vähemalt pool ülikoolides käinud vaimulikke siis ülikoolidesse tung suurenes ja, ja võib öelda, et ülikoolidesse mindi kaunis vara. Kui tollal toomkoolis võidi juba õppida poisikeseohtu siis ülikoolidesse mindi ka tihti 14 16 aastaselt mida tollane katoliiklik kirik, mida ühiskond väga järg jälgis, oli see nõnda küpseks saamine või promo v keerimine ja vaimuliku seisusesse tõusmine. Kui vaimuliku seisusteks seks loeti alamDiaakoni Diakonia preester triseisust siis tollase reegli järgi ei saanud alamdiakoniks enne, kui oli 18 aastat täis edasi Koniks kahekümneaastaselt ja preestriks 25 aastaselt. Siin mõõdeti seda vanust, aga pides võisid seguneda väga erinevalt Nendes vanustes inimesed ülikoolides võis olla ka ka vanemaid hallpäid. Muide kui ülikoolidesse 13. 14. sajandil teaduskraadide süsteem oli lõplikult välja arenenud, siis nii nagu kaasajal loeti üliõpilaskonna liikmeks kõiki kraadiõppureid ja ja, ja see tähendab, et võrdväärselt üliõpilaskondade võisid kuuluda nii 15 aastasest kui 40 45 aastased. Et kuidas see siis nüüd oli toomkoolis sa inimene juba peaaegu et kõrghariduse, kust alghariduse sai. Ega sellist kohta konkreetselt haridusasutusena välja tuua ei saagi, tollal ei olnud, ei külakoole ka, nagu ma kõnelesin, alati ka linnakoole mitte. Ja võetigi poisid õppima toomkooli juurde, selleks, et saada kõigepealt kooripoisse toomkirikusse ja hiljem liikmeid selles samas Toomkirikus tegutsevale toomkapiitli le vaimulikule, Raele või senatile või kuidas võrrelda praeguse oluga, noh, toom, ka tiitel oli piiskopkonnas. Selline valitsev nõukogu, kes töötas koostöös piiskopiga, piiskop sinna ei kuulunud. Ja mõned otsesed sai piiskop teha üksi eraldi suveräänina. Mõnede otseselt pidi ta kooskõlastama toomkapiitli ehk noh, ütleme siis nii nagu siin linnanõukogu linnavolikoguga. Ja seda toomkapiitli juhtis toomkapiitli tippvaimulike praost. Kõik need koolipoisid, kes alustasid selles samas toomkoolis, võisid kunagi jõuda pudel tasemele, aga aste-astmelt võttes oli see tee kaunis pikk. Jaa, tollane ühiskond oli ikkagi hierarhiline ja ka kiriku sees valitses hierarhia, mida rõhutati tegelikult igal sammul. Need samad õpilased said edeneda aasta-aastalt, et muidugi kes oli vaimsete võimetega, aga kes oli lihtsalt kuulsasse suguvõsasse kuulus, kui nad jõudsid teatud vanuseni siis said nad, nagu ma juba ütlesin, kirikukoori liikmeks, edasi said nad hääleõigused Ta hakkata viibima toomkapiitli koosolekutel edasi, kui nad said toomkapiitli liikmeks, siis hakkasid nad istuma toomkapiitli istungitel korra Türgi. Noh, võib-olla praeguses ühiskonnas jah, ega valitsuse istung tegelikult teatud määral seda seda iseloomustab, sest peaminister istub kõige keskel siis tema asemikud ja siis ülejäänud ministrid ainult Toom kapiitli puhul meenutas ta võib-olla praeguseid korporatsioone praegusest ühiskonnast kõige rohkem kus on gaase hierarhia päris täpselt paigas ja toomkapiitli praost istus kõige suurema ja kõrgema tooli peal tinglikult siis laua otsas ja edasi mindi juba ametite tähtsuse järjekorras dekaansculassike ja nii edasi. Ja siis kui korporatsioonides on oluline akadeemiline vanus, siis tollal oli oluline selline omaniku vanus, et kes, mis ajal või kes kõige varem oli kapiitli liikmeks saanud olemasolevatest toom härradest. See istus paavstile kõige lähemal ja, ja siis nii edasi, nii edasi, nii et need noored alustasid siis sealt kõige kaugemast laua otsast. Et kloostrikool on siis toomkoolist nagu kehvem kool olnud. Siin on tegelikult paralleelsest, mis toomkooli muud on kui ühe konkreetse ordu järelkasvu koolitaja. Ainult et toom ka biitlid muutusid keskaegses ühiskonnas kiiremini avatuks, sinna tulid tinglikult kaubalisi rahalised suhted. Loobuti viita kommuunidest, eks ehk ühiselust kiiremini hakati olema vaadata, toomhärra hakati olema rohkem härra kui siis vaimulik. Kloostrid hoidsid oma konvente rohkem režiimi järgi ja kauem koos. Aga kui kõnelda näiteks sellest samast toomkoolist, siis toomkooli, esimene isik või toomkoolipidaja ja selle eest vastutaja oli toomkapiitli juures kolastik. Tulebki ju tegelikult see nimetus või ametinimetus konkreetselt, et sellest samast sõnast, millest paljudesse keeltesse, aga ka eesti keelde on hiljem näiteks sõna cool tulnud, nii et tema oli tegelikult kooli pidaja, kes vastutas selle eest, et haridusasutus oleks hästi korraldatud. Ja kui Eesti ala toomkapiitli test on teada toomkoole kõigi kolme toomkapiitli puhul nii Tallinnas, Tartus kui siis Haapsalus ehk Saare-Lääne piiskopkonnas siis küllalt täpne kirjeldus, milles seisnes kolastiku ülesanne ja, ja kuidas seda kooli käivitati, on meil olemas hoopis vana Pärnust mis oli tollal alguses 13. sajandi keskpaigas Saare-Lääne piiskopkonna keskus, aga kus ta siis ära koliti, kuna ta jäi selle piiskopkonna liiga äärealadele ja, ja rüüstata seal nii leedulastel kui teistele. Ja vot sealt on konkreetne kirjeldus 1251.-st aastast. Kui seal toomkapiitli asutati, paarikümne aasta pärast ei ole meil Vana-Pärnus enam toomkoguduse keskusega tegemist, siis ta läks Lihula kaudu Haapsallu, aga sellel hetkel says kolastik toomhärra, siis, kes koolipidamisest vastutas oma valdusse 30 adramaad. See näitabki, et koolipidamiseks pidi olema ka teatud varanduslik kate kust ta pidi saama raha või vahendeid selle kooli pidamiseks. Muskolastik oligi muide tulevikus üks suuremate prevendide või selliste mõisate omanikega toomkapiitli juures need skalastikani igatpidi tähtis tähtis mees olnud läbi keskaja ja selle 30 adramaa saadud tulude eest. See oli siis võis olla mitu küla, eks. Selle eest oli tal kohustus peale kirikuraamatupidamise ka õpilasi õpetada. Ja neid õpilasi vajalike raamatutega varustama pidi ta squalastiku tegevuse mõju pidi olema selline, et ükski toomhärra ei tohtinud päevaste ja öiste missade ajal puududa. Nii et ta pidi korda nõudma kõvasti. Kes varahommikusel, mis sealt siiski puudus. Seal tuli veel enne hommikueinet lugeda trahviks 50 korda meie isa ja Ave Marie Maria palvet. Varahommikune missa kell kuus. Ja tollal muide, tuleb arvestada, et elektrivalgust ei olnud. Võib-olla paljud praegused kuulandi kujutavad seda küll, et aga see selline asi, et enamus maailmakooli pidamise ajaloost on käinud ilma elektrita, seda peaks endale ette kujutama. See tähendab, et mindi magama siiski suhteliselt varakult. Ja, ja paljudes sellistes kinnistes kool asutustes algas õppetöö enne kella kuute kella viiest näiteks. Kujutage siis ette seda noorte poiste koolipäeva. Ja, ja veel kord kui sealt puuduti, siis oli trahv ja see trahv oli veel enne hommikueinet tuli lugeda 50 korda meie isa ja Ave Maria palveid, päris range kordecagar kordoli kord oli range ja ega see koolipidamine ja koolis käimine ei tohiks ka praegu naljaasi olla. Suurem osa teadmistest pidi inimesele nagu pähe jääma, aga te nimetasite, et et õpetajal oli kohustus varustada õpilased õppematerjaliga. Jah, need kohustused olid ju tegelikult tema kui kinnisvara haldaja kohust, et, sest tollal, nii nagu muide ka päris hilisel keskajal, aga hiljem ka uusajal ja lõpuks 19. sajandini välja, et koolipidamine oli võimalik, siis kui kooli pidamiseks eraldati teatavad maa-alad teatud majandustegevusi, sealt kogutud tulu läks siis konkreetselt selle kooli pidamiseks. Niimoodi eraldasid näiteks mõisnikud vahendeid kihelkonnakoolide pidamiseks. Niimoodi ju pandi üles tegelikult kogu see koolivõrgu finantseerimine ka seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul, kui me räägime külakoolide arendamise kohustusest Rootsi aja lõpuosal enne enne Põhjasõda siin Eesti alal, nii et see on täiesti normaalne, et siis mõis või mõisad andsid selleks tuluna lõpuks siis talupoegade töö saadud viljad pidid teenendama nende koolide, antud juhul toomkooli kulutusi, kloostrikoolide omi samamoodi, sest kloostrid elasid ka sellest, et nendele olid eraldatud teatud maavaldused. Kust nad siis vahendeid said? Nii natuuras kui ka rahas selleks, et vajalikke asju muretseda või vajalikele õpetajatele maksta. Muide, Tartus võttes haridusministeerium praegu asub munga tänaval ja kui rääkida kloostrikoolidest, siis meil ei ole küll andmeid Tartu dominiiklaste kooli kohta aga kui see oli ja küllalt tõenäoliselt dominiiklased, mingit vähemalt internatuuri oma kloostri juures noh, alati pidasid, et järelkasvu saada, siis oli praeguse haridusministeeriumi ja Treffneri kooli vahel mõlemil on munga tänava aadress, munga tänav, võib-olla tartlased väga ei mõtlegi, et praeguse vene kiriku Uspenski kiriku kohal oli tollal dominiiklaste klooster, kus siis võis olla ka oli pidamine nii et et keskaegsed linnad tegelikult ka praegused linnad on sellist koolipidamisi mälestusi täis. 1251, kas see on siis nüüd see aastaarv? Me võime öelda, et on vanim teadaolev kool. Jah, see on vanim dokumentaalne kirjeldus, milles kooli pidamine seisnes. Tegelikult võib arvata, et Tartu toomkool oli varasem Tartu toomkapiitli mainitakse tegelikult 1224. aastal 1234. aastal juba väga konkreetselt tegutsevana ja üldiselt on osa uurijaid välja pakkunud ja ma olen sellega nõus. Tihti võis kool või teatav koolitusasutus eksisteerida ennem toomkapiitli tegutsema hakkamist, sest toom kapiitel kude korra järgi juba käima läks siis ta pidi teenindama jumalateenistusi kirikus ja sealses liturgias oli kooril väga oluline osa, ütleme laulu poistel väga oluline osa kooripoistel, neid pidi koolitama, varakult kaasa arvatud pidi ette valmistama ka toomkapiitli vaimulikke küllalt keerulist liturgiat läbi viima, nii et et selline haridusasutus võis olla varemgi juba kui kabiitel ise ja, ja siis võime kindlasti väita, et tõenäoliselt Tartu toomkool on nendest haridusasutustest ehk ehk kõige vanem. Need on 13. sajandi koolid, et kui kiiresti Eestis kuule tekkis ja kui kiiresti ma ei tea, kas saab küsida üldse, kui kiiresti Eestimaa koolidega katus ja kui kiiresti koolivõrk välja kujunes. Koolivõrk nii nagu meie praegused, ega see oli niisugune juhus, 100 üldhariduskooli ja seal palju koole veel juurde, sellist keskajal muidugi välja ei kogunenud ja oli tegelikult seotud linnadega, sest väljaspool linnu olevat kloostrid näiteks tsistertslaste kloostrite. Teadaolevalt sellist sellist päris korra järgi kooli ei pidanud, kuigi seal või vähemalt mitte väljapoole suunatud ütleme, ekster natuuriga kooli ei pidanud, kuigi seal koolitamine lugema, õpetamine kindlasti käis. Koolidest räägime me linnades ja siin linnakoole on teada 15.-st sajandist ja ega neid tegelikult ka varem ei olnud, sest vaadake, linna kooli loomisel oli üks takistus. Oli see, et vaimuliku institutsioonid ei tahtnud anda enda käest ära kooli pidamise võimalust mis tähendas, eks vaimset mõju aga mõnes mõttes ka rahalisi sisse tuleb, kuid ja see, et Tallinnas linnakooli jaoks 1428 Oleviste kiriku juures luba anti, see oli ikkagi suur ideoloogiline võitlus. Muide, võitlus oli ka dominiiklaste ja toomkoguduse vahel. Ehk siis alllinna ja ja Toompea vahel Tallinnas toomkapiitli ei tahtnud sugugi, kolhoosnik ei tahtnud sugugi oma koolipidamise õigust ära anda, dominiiklaste linnarahvas hoidis jälle dominiiklaste poole, sellepärast et need katsusid eesti keeles inimestega suhelda ja, ja olid muidu vaesuses. Nad lihtsamale rahvale sarnanesid rohkem või olid nagu omad rohkem kui kõrgide upsakate toomhärrad. Ja, ja selle tõttu linnarahvas toetas, toetas selles tülis dominiiklased, dominiiklased said ka läbi halli kivi endale tegelikult koolipidamisõiguse, niiet linnakoolide tegemine oli veel pikema vinnaga ja keerulisem asi. Varsti oli kool ka Niguliste juures, mida ei ole niisugune linnakoolina tähtsustatud, aga ütleme siis tinglikult kihelkonnakoolina. Peab arvestama, et ka Tallinna linna sees olid erinevad linna kihelkonnad Oleviste, Niguliste kirikute taga. Ja hiljem Narvast on teada 1501.-st aastast linna kooli tüüpi kool Pärnus 1526.-st aastast paidest 1528.-st aastast, tõenäoliselt oli selline kool ka Rakveres. Kindlasti oli mõni kool Tartus. Andmeid ei ole Tartuga seotud, nii linnaarhiivid kui toomkapiitli arhiivid kloostrite arhiivid on kahjuks nii suures osas hävinud. Et meil ja koolipidamisest Tartus väga palju näiteid ei ole, aga, aga nagu ma ka pisut juba viitasin, siis saatsid näiteks kaupmehed oma poegi tema ja ennast täiendama ka ka mujale, mitte ainult koolisest. Nii praktikat kui keeleõpe, et noh kui alamsaksa keelt sai siin koha peal õppida ja nad olid kodukeelena selle kaasa saanud. Muid keeli võib-olla mindi lääne poole õppimisväga vajaliku vene keelt, saadet tädipojad õppima Novgorodi ja mingis osas ka Narva, niiet õppimisvajadus olgu alati kooli ei puudutanud, õppimisvajadus oli tollal ikka väga tähtsast eesti soost vaimulikele hariduse andmine, seda püüti teha, oli kõneks? Jah, ja tõenäoliselt, kui reformatsioon ei oleks siinset vana liivaühiskonda purustanud, siis siis oleks selleni ka jõutud. Sest Riia peapiiskop Jasper Linde käis Liivimaa maapäeval 1512. aastal välja ladina kooli idee stuudium Parstikulaare. See on juba siis lihtsam kool, kus oleks õpetatud sellest triidiumi akvaadriidiumi tsüklist triidiumi aineid, noh ütleme praeguses keeles lugemist, kirjutamist ja kõnelemist ja vaidlemist. Ja see oli mõeldud ka kohalike rahvaste linde, oli Riia peapiiskop, küllata, pidas silmas ka lätlasi. Aga kuna selle idee võtsid, võtsid kõvasti omaks kaks Saare-Lääne piiskopi Johannese orges, kes oli Saare-Lääne piiskop 1515. aastani ja tema järel Johannes neljas Kiivel ja hakkasid seda seostama Eesti jalaga, siis võib öelda, et seal taheti maarahvale jutlustavaid vaimulikke koolitada ja seda ikkagi ka nii osa õpet oleks toiminud eesti keeles oleks võimelised eesti keeles jutlustama. Sellist kooli ennem ju ei olnud, ütleme hiliskeskaja mõttes niisuguse tasemega kooli Eestis ei olnud. Ja kõigepealt võeti eeskujuks Teeventerigool Madalmaadest, planeeriti seda asutada siinset versiooni, sellest, kas Vana-Pärnusse tusse Kleerikud ordumeister toetasid seda ideed maapäevadel 1513 514516 arutati uuesti seal peapiiskop pani alati selle päevakorda. Teate, mis põhjusel see päevakorrast välja võeti või otsuseni jõutud. Seisused, kes olid kokku tulnud maapäevale jõudnud lihtsalt kokkulepe selle kooli finantseerimisel ära tuttava aegne tundub, ühesõnaga, kuna eelarvet ei suudetud moodustada keegi ei olnud nõus maksma või lõviosa maksma, siis jäigi asi alati pooleli. Saare-Lääne piiskop kiiver pidi asja üksi edasi ajama. Tema tähelepanu koondus vanale Pärnule, mis tollal oli siiski päris keskus. Vanas Pärnus oli ju olemas ka omal ajal peakirikuks toomkirikuks ehitatud sakraalehitus ja ja tegelikult, kui vaadata, mida sooviti teha, siis soovitada võta tollast kõige paremat kogemust ja kutsuti ka õppejõuks nimekas teadlane Rostocki humanist, magister hektarit, haarlen, kes käis muide ka siin Kiiveliga kõnelemas Kuressaares. 1502. aastal oli ta siin prelaatide kulul nagu mainitud tutvusvõimalustega ja siis talle anti täht. Ta oli kahe aastaga, ta peab siis saama vajalikud õpetajad siia ja tegema ettevalmistused ja kahe aasta pärast selle kooli avama, seniks lubati Rostocki tagasi sõita. Aga siis juba jah, ma kõnelesin reformatsioon ja muud olud. Tagasi ta enam ei tulnud ja see kooli asi jäi pooleli. Ja reformatsioon reformeeris katoliku kiriku ja haridussüsteemi omatahtsi ära kiiremini kui katoliku kirik ja, ja tollane haridussüsteem iseennast uuendanud oleksid. Koolihariduses keskajal Vana-Liivimaal rääkis ajaloolane Tõnis Lukas, saate toimetaja Piret Kriivan. Saate kordus esmaspäeval tund enne südaööd. Tekkinud mõtteid saab jagada vikerraadio kodulehel foorumi rubriigis.