Nostalgia. Filmistaari karjäär kestab sama kaua, kui tema noorus ja noorus närtsip kinolinal palju kiiremini kui laval. Laval olles saab avalikust petta, kuid kino linalmite. Nii on öelnud maailmakuulus filmistaar ja moeikoon Marleen tiitris. Kirjanik Ernest Hemingway on tunnistanud tema kohta, et kui tal poleks mitte midagi peale tema hääle murraks ta sellega ikkagi sinu südame. Kuid tal oli ka see kaunis keha ja. Igati ilu tema näos kriitik ja ajakirjanik Helmut kaarest sekkonnaga lisanud. Tema ilu oli hurmav, aga külm. Temast õhkus meelelisust jää irootilisust. Kuid seda ohjeldas mõistus. Ja stuudios on taas Triin Ella ja Jaak Jõekallas. Marleen tiitrisi tütar Maria avaldas oma emast 1992. aastal ennekuulmatut avameelse mälestusteraamatu. Milles tunnistas, teadsin alati, et mu ema on eriline. Kordagi ei tekkinud küsimust, miks ta lihtsalt oli eriline nagu talv, oli külm ja suvi soe. Ta käsutas tundeid, mis teistes tema vastu tekkisid. Pargis nägin tihti, kuidas väikesed tüdrukud oma ema kallistasid, neil käest kinni võtsid ja neid puudutasid. Millal aga pähe tuli? Minu emaga nii ei tehtud. Teda lihtsalt ei tihanud puudutada, kuni ta selleks loa andis. Mu ema oli nagu kuninglikust soost isik. Kui ta rääkis, siis teda kuulati. Kui ta liikus, siis teda vaadati. Kolmeaastasena teadsin ma täpselt, et mul pole Emavaid. Ma kuulun kuningannale. Kui see mu teadvusse jõudis, siis olin oma osa üsna rahul. Alles palju hiljem hakkasin igatsema tõelise ema järele. Marlene Dietrich õige nimega Maria-Magdaleena tiitris sündis 27. detsembril numbril 1901. aastal Berliinis. Tema isa oli saksa politseileitnant, Prantsuse-Preisi sõja raudristi kavaler ning emakellatöösturi tütar. Marleen, et ja tema vanemat õde kasvatati tõelises ranges preisi vaimus ning Ta õpetas tütreid, kuidas olla head saksa abielunaised. Te ei saa aru, millal teenijad oma ülesandeid lohakalt täidavad, kui pole õppinud ise neid korralikult täis. Nõnda siis õppisid nad parandama Jürima poleerima, kloppima ja harjama. Alailma vahetuvad daamid aga õpetasid neile prantsuse ja inglise keelt. Pärija viiulimängu ning häid kombeid. Üheksateistaastasena läks Marleen õppima kuulsasse Max Reinhardti lavakunstikooli, mille kohta on tunnistanud tema tütar Maria. Legend räägib küll, et Marlene Dietrich oli tuntud professori kuulus õpilane aga tegelikult polnud see nii. Tõsi, tal õnnestus üles astuda arvukates väikestes osades paljudes Rainhardsile kuuluvates teatrites, eriti saksa teatris seandis Marleenele soovitud seose meistriga ning võimaldas maailma ajakirjandusel pärjati teda Reinhardti akadeemia üliõpilase auväärse staar kusega tembeldamata teda tähtsusetuks auahneks näitlejahakatis. Eks hilisematel aastatel ei pidanud Reinhardt õiendamist enam vajalikuks, sest selleks lisaks oli tema isehakanud kunagine õpilane juba palju kuulsam, kui tema võidab Berliini kool. Reinhardti avaliku vaikimise saatel sai Marlene loost osa ta legendist. Oma esimest kohtumist oma tulevase abikaasa filmiprodutsent Rudolf tiiberiga on Marleen tiitris meenutanud nõnda. Ta vaatas mulle otsa ja ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Nii ilus mees, tema heledad juuksed, laikisid riides nagu mõni inglise lord maamõisas. Tühine filmi abidirektor ehtsast viid ülikonnas, sain kohe aru, et armastan teda. Marlene Dietrich Rudolf siiber abiellusid seitsmeteistkümnendal mail 1924. aastal ning nende abielu püsis vormiliselt Rudolf elu lõpuni kuigi tegelikult elas ta koos slaavlased nafta Maaramatuuliga. Abielu formaalsus tuli säilitada tiitrichi karjääri ja positsiooni huvides ning Rudolf ja Marlene jäid seejuures südamesõpradeks, kes pihtisid teineteisele oma päevakajalisi intiimasju ning Rudolf Tamara rändasid elule, panin mööda maailma tiitrichi kannul olles täielikult kuulsa filmidiiva ülalpidamisel. Aasta pärast pulmi sündis abielupaarile tütar Maria, kes on meenutanud, kuidas ema teda juba väikesest peale kasvatanud. Kallike, ära lihtsalt rääkimise enda pärast räägi ainult siis, kui sul on midagi huvitavat arukat öelda. Seitsmeaastasena on päris paras aeg see endale selgeks teha. See, mida lapsed teevad, pole tavaliselt kuigi huvitav. Ole vakka ja kuula, mis tarkadele inimestele öelda on õppi neilt ja pea meeles, nagu ma sulle õpetasin. Marlene, kes orienteerub hästi ka poliitikas ja filosoofias jagas end teatri ja kinostuudio seltskonna ja perekonna vahel. Pidas sõpradega põrgulike pidusid, kandis ühesuguse edevusega meeste riideid, liibuvaid kostüüme, karusnahkadega kleite ja avangard. Nahkrõivaid tütart aga kasvatas enamasti abikaasa. 1929. aastal sai Marlene Dietrich ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema saatusliku naise imidžile. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola roll režissöör Joosep polster Sumbergi filmis therblave Engel. Siin Engel, mis põhineb Heinrich Manni romaanil professor ümbrat. Marleen ise on meenutanud. See on ikkagi vulgaarne film, aga mister Sternberg on jumal, meister. Pole ime, et kõik teda vihkavad. Nad teavad, et ei küüni temani. Ta maalib algusega nagu Rembrandt. See nägu ekraanil kuulub ehtsale sadama libule. Lihtsalt imeline nim dis. Joosep fon Sternbergis sai Marlene Dietrich sõber ja autoriteet terveks eluks ning tema tööst valguse ja kaameraga kujunes näitlejanna jaoks tõeline kinematograafiline kõrgharidus. Lola Lola rolliga filmis sinine ingel, lõifon Sternberg saatusliku naise ekraani kuju, kes meelitas lõksuja, hukutas vanemaid mehi naturaalset seksuaalsust piiranud, kes lösutab Marlene tiitri, hooletus rõivastuses esitab Friedrich hollanderi kirjutatud laule ainult talle omasel kähiseval häälel. Kohe pärast filmi sinine hinge lõpetamist siirdusid Dietrich von Sternberg Hollywoodi, kus näitlejanna jätkas oma karjääri filmistuudios Paramount. Folsternberg viimistes tema jaoks peeneid, kuid kummalisi rolle, mis tõid esile näitlejanna mitmetähendusliku seksuaalsuse. Oma esimeses Ameerikas vändatud filmis Maroko, mis jõudis kinoekraanidele 1930. aastal, purustades USA-s kõik vaatajarekordid, kehastab Marlene maailmast väsinud kodakondsuseta kangelannat Pariisi ööklubi lauljatari. Vähemalt kolooniates õnnetult ühte võõrleegionäri, keda mängib filmis kärickuuper. See oli ka ainus kord, kui tiitris esitati Oscari auhinna nominendiks. Marleen ei, see on meenutanud. Maroko, kõige parem koht on see, kus kannan sabakuube. See näeb uskumatult ilus välja. Publik ootab ju jalgu, nii et kõigepealt näidatakse naist pikkades pükstes. Kas teate, mida mina sabakuues teen? Lähen ühe lauas istuva kena naist juurde, suudlen teda otse huultele, võtan ta rinnalt kardeenia, tõstan nina alla ja hingan lõhna sisse. Siis saadan õie sõrmenipsuga kärik Huperile. Vaatajad lähevad arust ära. Kujutate ette, kui isegi ameerika mõistab allteksti, mis juhtub veel siis, kui film jõuab Euroopasse? Marlene Dietrich järjekorras viienda Ameerikas valminud filmi songaks sous laulude laul kohta mis jõudis kinoekraanidele 1933. aastal, kirjutas ta New York Times. Marlene Dietrich hõljub läbi filmi lüürilise graatsia elab, kes oleks nagu taevas saadetud, et silmapilku kaunimaks muuta. Unustamatuks jäi laul, mida Marlene prostituudina sigaret suunurgas selles filmis laulab ning mis oli erootilise frontaalrünnakuna paljutõotav lubadus igale mehele. Johnny kui sulanud sünnile. Saksamaal aga filmi songaks songs näitamine keelati ning ajakirjandus kirjutas, et Marlene Dietrich, näitleja, kes kehastab Ameerika filmides eelistatult libusid ja on kogu maailmas tuntud saksa näitlejana ning seetõttu saab maailm Saksamaast täiesti vale ettekujutuse. 1934.-ks aastaks oli Marlene Dietrich siis saanud maailmas säravaim filmitäht kelle sissetulek 350000 dollarit aastas oli staaride maailma kolmas. Vastupidiselt oma põhilisele konkurendile Kreeta karbole, kes Serakuna nautisin tiitrihmatrooni seltskonnas. Ta kulutas kuninglikult raha, rõivaste, ehete, mugavuste ja kingituste peale, millega ta oma armastatuid üle külvas. Seesuguse elulaadi kontrastiks oli Marlene lemmiktegevus, milleks Saifan Sternbergi või mõne teise mehe või ka naise köögis söögitegemine. Marlene oli Hollywoodis oma toitudega legendaarne. Pressi silmis oli ta omade ringis Preisilik põllega Hous Frau, kes kraabib enne peole minekut südamerahuga õhtukleiti üles käärides põrandat. 1935. aastal kinoekraanidele jõudnud romantilises komöödias saaje ehk iha mängis Marleen tiitris juveelivarast, kes kohtub Pariisis ühe ameeriklasega, kes teda põgenemisel aitab ning keda filmis mängis järickuuper. Tiitrichi tütar Maria kirjutab oma raamatu. Kui teil avaneb juhus näha filmi isa siis vaadake hoolega valget sifoonrüüd. Kahe täiust taotleva kunstniku Marlene tiitrichi ja tema kostüümikunstniku Kravitz bäntoni loomingut. Klaasukeselenaalduv rebasenahkadesse sifooni mähkunud tiitrich mõjub, joob unustavalt. Tiitris kommenteerib aga selles filmis kõlavat Friedrich hollanderi kirjutatud laulu oma jumaldatud kostüümikunstnikule. Oota kuni kuuled seda. Uskumatu, mis Hollandariga õige juhtunud on. Kas ta on liiga kaua Hollywoodis elanud? Ka sinise ingli jaoks kirjutatud laulud polnud suuremad asjad, kuid neis oli vähemalt mingi iva sees. Neid sai laulda, aga seda istun klaveri taga, ilusate mustade hõbe, haigro sulgedega kaunistatud kleit seljas ja laulan seda super. 1936. aastal sai Marlene tiitri osatäitmise eest filmis kaardena alla Allahi aed 200000 dollarit mis tegi temast ajakirjanik Tim andmed Nendel kõige kõrgemini makstud naise maailmas. Aasta hiljem pälvis näitlejanna koos oma kolleegidega kino linnalt Kreeta karbo Joan Crawfordi ja Kathryn separniga nimetuse kassa mürk, mille andsid neile kinoomanikud ning mis tähendas, et filmid nende staaridega ei tee enam sellist kassatulu nagu varem. Tiitris ei lasknud ennast sellest pisiasjast Aga segada ning siirdus Euroopasse, kus sai alguse tema tutvust saksa kirjaniku Erich Maria Remarkiga. Kõige tuntum töötu naine maailmas vaatas maailma kõige müüdavama romaanikirjaniku monoklisse ja tema monokkel vaatas Stingsis silmadesse. Kirjutas tiitrichi biograaf Stephen paak Marlene kohtumisest Erich Maria Remarque ka 1937. aasta suvel. Muide, remark lõi oma kangelanna Joan Mathuu oma romaanis triumfikaar Marleen tiitris järgi ning oma kangelase raviki iseenda järgi. Hiljem kasutas remark nimeraavik oma paljudes kirjades tiitrissile. Pärast seda, kui tiitrichi suhted Fonsternbergiga jahenesid saatis Saksa konsul Los Angeleses käskjalaga tiitrichile kolmanda Reichi propagandaministri doktor Joseph Kööbelsi isikliku juhtkirja mis oli ilmunud kõigis Saksamaa tähtsamates ajalehtedes. Aplaus Marlene tiitrichile. Lõpuks ometi vallandas ta juudi režissööri Josef von Sternbergi, kes pani teda alati mängima prostituute või teisi langenud naisi ega andnud talle iial Osamis õilistaks kolmanda Reichi kodanikku ja esindajat. Nüüd peaks Marlene tulema isamaale, võtma talle kuuluva ajaloolise osa saksa filmitööstuse juhtiva näitlejana ning keelduma olemast Hollywoodi juutide tüüris. 1937. aastal astus Marlene tiitris aga Ameerika kodakondsusesse ning kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat natsionaalsotsialismi. Hiljem on näitlejannaga arutlenud, et kas tema Hitleri armukesele oleks suutnud inimsusekatastroofi ära hoida. Marlene Dietrich edukaks kambakiks kinolinale sai film testri raidlegend. Testri ratsutab jälle, milles loolalola tüüp oli muudetud ameeriklastele söödavamaks näitlejanna imago muutmisega. Nüüd kehastas ta tavaliselt vaprat tantsutüdrukut või prostituuti, kes teeb stiililiselt patu ja laulab kuid on määratud hukkumisele, püüdes sageli oma rinnaga kinni kooli, et kangelane pääseks filmi lõpus abielluma. Hea tüdrukuga. Filmis kõlas tiitrisi isikupärasuses ska Friedrich hollanderi laul wowisenud Päcro. Teise maailmasõja ajal esines Marlene Dietrich maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele Kamyišõuda raames mida korraldas 1941. aastal loodud julaidid Service Organization. Näitlejanna tütar Maria on, meil ei pidanud. See oli tiitrichi elu parim roll ning tõidele suurimat menu. Ta pälvis oma kangelaslikkuse vaprusega loorbereid, medaleid, imetlust ja lugupidamist Preisilikus veres ning tema saksa hing kogus tohutu sentimentaalsusega sõja tragöödia endasse kuulates tiitris teisenduste uskuma jääda, et ta teenis päriselt sõjaväes, sõdis neli aastat Euroopas turmtule all otseses surmaohus või mis veel hullem, langes kättemaksuhimuliste natside kätte vangi. Teda kuulates oleks igaüks selles veendunud, sest tiitris ise oli selles veendunud. Tegelikult töötas ta ka 1944. aasta aprillist 45. aasta juulini puhuti Hollywoodis, käis vahel New Yorgis ning elas hiljem kas Pariisis või oma lemmikkindrali peakorteris Berliinis. Seda öeldes ei taha ma vähendada eraisikust tiitressi kiiduväärset sõja panust vaid üksnes näidata seda õigetes proportsioonides. Tõepoolest kartmatu, kangelaslike pühendunud. Ent seda olid ka paljud teised tsiviilelanikest, naised ja meelelahutuskunstnikud, kellele ei antud auleegioni ordeni kolme järku ega vabadus medalit. Asi oli lihtsalt selles, et tiitris oskas sangarliku sõdurit teistest palju paremini mängida ning paistis tänu oma kuulsusele ja ilule ka märksa rohkem silma. 25. augustil Pariisis karistamise päeval viibis ema New Yorgis tiitrichid pahandused. Ta ei olnud Pariisis ega saanud marssida võidukat vägede eesotsas. Aastaid hiljem said ärevansi marssides kuulsusrikka päeva mälestusparaadil, kus teda pildistati. Tiitrichi sõjas aegne kuulsus oli aga nii suur, et kõikjal, kus foto ära trükiti, oletati, et see oli tehtud Pariisi vabastamise päeval 1944. aastal. Miskipärast ei märganud keegi, et tema kandis vot on medaleid, mis anti talle alles pärast. Marlene tiitriga oli tuntud oma arvukate armusuhete poolest nii meeste kui naistega ning armastuslood seovad teda kaasnäitlejatega nagu näiteks John Gilbert, taglassweeerrveks Junior Julbrinner aga ka paljude kuulsustega nagu Frank Sinatra ja John Fitzgerald Kennedy. Tema elu suurimaks armastuseks peetakse aga prantsuse filminäitlejad Sandra vääni. Liitrichi tütar Maria on meenutanud oma ema suhte kohta pääniga. Pilk, millega ema teda vaatas, lausudes Žanna Monamuur ei vajanud tõlkimist. Tiitrichile meeldis kabeanis kõik. Ainus, mille suhtes tuli mööndusi teha, oli intelligents. Kabeni päritolus ja hariduses puudus elukogenud suurilma lihv mis olid intressid nii väga lummanud. Erich Maria Remarkis. 1945. aastal nende suhe lõppes ja pään saatis tiitrichile oma viimase kirja. Sa olid, oled ja jääd mu ainsaks tõeliseks armastuseks. Tean seda on sulle juba öeldud, kuid usu mind, neid sõnu, lausub mees, kellel on palju kogemusi. Loodan, et oskad neid hinnata. Kohe pärast sõda sai alguse Aga tiitrisi sõprus Edid peafiga meenutab taas marja. Väikeses mustas kleidis kondisest tänavaplikast sai sõjajärgse Pariisi sensatsioon. Ta laulis rämeda kurguhäälega kannatusest kaotatud armastusest ja täitumatutest, unistustest, käed puusas, jalad elu ägeda rünnaku eest kõvasti vastu maad surutud, kehastas ta prantsuse alistamatut hinge ning prantslased jumaldasid teda. Loomulikult sattus ka ema Beachi lummusesse, hellitas teda nagu kõiki armastatuid ning kallas ta üle kingituste, nõuannete ja ravimitega, mida uus armsam vajas. Édith kinkis emale laulu lavia roos ja õpetas talle nappide lava žestide kunsti. Kui peaks, suri siis leinast eetris teda nagu mees leinab oma laps mõrsijat ning leidis lohutust tõigast, et tema väike värvuke maeti kuldristiga, mille tiitris oli talle kinkinud. Kirjanik Ernest Hemingway on öelnud. Tiitrich määras endale viisakuse ja käitumisreeglid, aga need ei jäänud oma ranguse alt alla algupärasele 10-le käsule. Tiitris nimetada tas Hemingway oma õpetajaks. Mis tahes maailma punktis kumbki neist parasjagu ei asunud, saatis Hemingway oma käsikirju Marleenele arvustamiseks ning nende telefonikõned kestsid tunde. Tiitrichi tütar Maria on meenutanud. Tiitris kutsus Hemingway papaks ja too hüüdis seda Krautiks või tütreks. Armukesed nad aga polnud tõsi. Hemingway-le meeldis, et maailm oli vastupidisel arvamusel ning tiitris ei pannud seda talle pahaks. Ta aitas vale arvamuse tekkimisele isegi kaasa kirglikult, eitades kõiki vihjeid, nagu oleksid nad kunagi olnud armukesed. Kui Hemingway 1961. aasta suvel sooritas enesetapu, võttis voogavas mustas rüüs ema mehe kirjad. Erilises seismist lukustasin tuppa ning mängis leske. Ta luges kirjaniku sõnu ikka ja jälle uuesti, otsides fraasi mõtet, mis annaks võtme. Kes teab, millele twitteris ei suutnudki oma sõbra surmaga harjuda. Salajas süüdistas ta Hemingway abikaasat. Kui mina oleksin olnud temaga, poleks ta seda mingil juhul teinud. Ema ei lubanud meil kunagi oma sünnipäeva tähistada. Tal ei tohtinud saata kaartega lilli, tuua kingitusi ega korraldada pidu. See ei tähendanud, et tähtpäeva oleks tohtinud unustada. Ema helistas ja ütles, tead, kes mulle helistas. Enamasti järgnes rodu poliitikute, kirjanike, muusikute, artistide ja režissööride nimesid millele järgnes lillede kirjeldus. See oli meile märguandeks, kaeblikult halada. Aga sa ju ütlesid, et me midagi ei saadaks, et ta saaks vastata. Loomulikult ei taha maa ette midagi teeksite, tahtsin lihtsalt, et te teaksite, missuguse numbri kõik teised mu sünnipäevast teevad. Seda mängu mängisime 50 aastat, kuni kuulsin usaldusväärsest allikast, et ema oli helistanud tundmatule austajale, tänanud teda oma sünnipäeva meelespidamise eest, lisades, et tema lilled ja kaart olid eriti teretulnud, kuna drell polevat iialgi meelest talle midagi saata. Sellest ajast peale saatsin emale alati telegrammi või helistasin sünnipäeva. Hommikul ja meile kõlab laul I may never know-how enim moor Billy Wilderi 1957. aasta filmist uitmest poodoprossation. 1900 kuuekümnendatel aastatel hakkas Marlene tiitris käima ringreisidel ning andma kontserte kogu maailmas. Sellest, kuidas valmisid publikut hullutanud staaril. Lavakostüümid on kirjutanud tütar Maria. Krist ema lavakarjäär võis hiilata paljude kunstiteostega. Sajad inimesed töötasid täiuslikkuse nimel. Iga helmes paigutati täpselt ettenähtud kohta, et moodustada keerukaid mustreid ning õmmeldi seejärel ükshaaval paika. Ainult selleks Tõnissoni käsi õrna kanga küljest jälle lahti lahti harutada ning võib-olla viiekümnendat korda uude kohta õmmelda. Tuhandeid ja tuhandeid pärleid paigutati, õmmeldi ja harutati fanaatiliselt täiust taga ajades. Kuni tiitrich nägi oma peegelpildis seda, mida ta tahtis publikule näidata. Ülevat naist, ideaalselt kuuri täielikult riides, näiliselt alasti, kuid siiski, jäädes puhtaks jumalannaks, keda ei rüvetanud ainustki plekk. Aastate jooksul sädeles ta kuldsetes valgetes ja mustades klaashelmestest kaunistas oma kleite, trite peegelklaasist, ehete, võlts kalliskivide, kristallkuulikest, tupsude ning narmastega. Vedas järel sulejõgesid mähkis end rebasenahaga vääristatud hiiglasuurtesse sifoon sallidesse paigutas kulisside vahele tuulemasinaid, mis puhusid sifooni ta kehast eemale, näidates staari niisama hunnitu ja pilku püüdvana. Nagu oli tiitrichi lemmikskulptuur. Samad tracki, tiivuline võidujumalanna ja. Kõlab Friedrich hollanderi laul läks maakett. 1948. aastal esilinastunud Billy Wilderi filmist Forynažeer. Liitrichi tütar Maria, kes valis emale esinemismaterjali ehitades üles ta kavad, on meenud. Kava sissejuhatav lõik oli tavaliselt lihtne tuginedes nii visuaalselt kui vokaalselt kõlamuurileja seksile põimudestiitressi, tüüplauludega, filmidest ja plaatidelt aplausi saatel heljusta kulisside taha. Seal heitis ta ekstravagantse mantli õlult ning edaspidistel aastatel kasutas seda hetke valuvaigistite alla uhtumiseks kas šampanja või viskiga ilmus siis kartmatult uuesti lavale. Jumalik ja habras. Et laulda traagilise alatooniga laule, milles peituvat Velts märtsi ehk maailma valu oskas ta nii hästi väljendada. Ema vaidles tihti minu valitud taladele vastu. Eriti tõrges oli ta laulu, kuhu küll kõik lilled jäid suhtes. Kui seletasin, et seda peaks laulma taunivalt, pannes esitusse, vihkamist sõja vastu, pomises ema jälle, et nõu anda nadilt näitlemisoskusele hirmus palju. Kui Londonis avati 1954. aastal kohvik Café Tepparii oli Marlene tiitris sealne esimene esineja. Taas meenutab Maria. Tiitrihastas keerdtrepi ülemisele astmele rambivalgusse. Ta seisis liikumatult, lastes vaimustus lainetel endast üle voolata. Seejärel laskus ta pikkamööda väikesele lavale. Ta liikus Folyybervjueeri kuulsate kabaree neidude kombel välja peetult ja kuninglikult langetama ta hetkekski pilkuastmetele. Liibuv helmes. Kleit püüdis valgust voolis välja sujuvalt liikuvad jalad sihlakatest Reitest satan kingadeni. Järsku jäi ta seisma, maandus aeglaselt valgele sambale, mähkis end veelgi rohkem avarasse kasukasse ning piidlas joovastunud publikut oma hämmastavate poolsuletud laugude alt. Staari huultel mängles viivuks ärritav naeratus. Siis aga jätkas ta laskumist orkestri esimeste helide saatel. Ja meile kõlab laul ühelt kontserdilt selles kohvikus heliloojaks Boother ja see kõlas näitlejanna esituses ka Alfred Hitchcocki 1905-ga 10. aastal esilinastunud filmis Steishrite rambipalavik. Peagi palkas tiitri endale klaverisaatjaks noore pianisti algaja helilooja pöördPackaraki kellest sai kiiresti filmistaari kontsertide korraldaja, muusikaline juht ja dirigent. Liitrichi tütar Maria on meenutanud. Ehkki päkarakali nägus, mehelik ja andekas, ei saanud neist temaga kummalisel kombel armu käsi salajas pani ema pahaks, et Speed suutis ta kuulsale sarmile vastu panna. Ja Packaraki seadest kõlab Bob Dylani laul love in-wind. Vastust teab vaid tuul. 30. aprillil 1960. aastal möödus 15 aastat sellest päevast, mil Marlene Dietrich viimati Saksamaapinnal viibis. Nüüd võttis teda Lääne-Berliinis vastu linnapea Willy Brandt. Meil oli nii mõndagi ühist mõlemaid vihati nende eksiilis viibimise ja Natsi-Saksamaa-vastase tegevuse tõttu. Seda tegid inimesed, kes pidasid end patriootideks, kellel oli ikka veel raskusi Saksamaa natsionaalsotsialism-ist. Tiitrichi esinemisega Titania palassis. Kolmandal mail 1960. aastal kaasnes pikett plakatitega, millele oli kirjutatud. Pommiähvardus 400 kohta, 1800-st jäid tühjaks. Lõpuks aga ulatas Marlene berliinlastele käe läbi oma lauludega. 1967. aastal vallutas Marlene Dietrich Broadway. Maria kirjutab sellest oma mälestusteraamatus. Ehkki ema produtsent palus mind New Yorki pööraselt tujukas staari ja tema kannatavate alama olete vaheliseks rahu sobitajaks ei saanud ma minna. Niisiis jäid mul nägemata igaõhtused, liiklusummikud, New Yorgi parimad ratsapolitseinikud, kes üritasid kogu 40 kuuendat tänavat ummistanud rahva hulka vaos hoida. Ema, kes balansseeris auto katustel sanell säilik nõueteni kerkinud ja loopis autogrammidega fotosid nagu konfet all tunglevatele, kiljuvatele jõukudele aga ka televisiooniülekanne pidulikust hetkest, kui tiitris võttis vastu eriliselt toni auhinna oma sooloetenduste eest. Ema komistas lavale astudes pidi äärepealt kukkuma ja Läljutas pehme keelega tänusõnu. Ta rääkis tugeva koomilise saksa aktsendiga, mis ilmus ta kõnes iga kord, kui ta oli joonud. Dmitri. Oli tõepoolest saunas heaks sõbraks, alkoholiga turgutada sendi igal võimalikul juhul šampuse ja viiskiga. 1973. aastal kukkusin tiitris ühe kontserdi ajal Washingtonis orkestriauku ning vigastas tõsiselt oma jalga. Paveli sügav, kuid kuna näitlejanna kannatas jalgade verevarustushäirete all, siis lakkas verejooks peaaegu kohe pärast õnnetust ning ta ei tundnud valu. Kõige suuremat ohtu kujutas endast infektsioon ent tiitrich keeldus katkestama. Seda ringreisi meenutab taas tütar Maria. Ema astus lavale esmakordselt üle paljude aastate kaine luigesulevoodriga kasukas hiigellainena järel veeremas ning tõusis fööniksi na võidukalt tuhast, andes kontserdi, millele minu arvates polnud Set ei enne ega pärast mitte ükski mon reali selle õhtuse triumfi tunnistaja poleks uskunud, et nõtke kogu sädeleva kesta varjus nõretab märga marlisse ja paksudes sidemetes mähitud lahtine haav. Ta seisis vankumatult terve tunni esitades lisapala teise järel. Tegi oma kuulsa sügava kummarduse, läks lavalt ära ning suundus kindlal sammul garderoobi. Ees seisis teinegi kontsert. Ühes selle kontserdiarvustuses võib lugeda. Tundub, nagu muutuks sajand meie silmade all isiksuseks. Tema parimad aastad on möödunud. Ometi on ta sama uhke ja lootusrikas ja endiselt tõrges alistumast. Kui kontsert lõppes, käikusid härrased lisapala nõuded, juubeldamine ja arglikud, katsed tormata lavale otsekui oleks tiitris surematuse talisman, mida tuleb ilmtingimata puudutada. Eesriie langeb ja daam kaob mütoloogiasse, nagu olnuks ta sõnumitooja Olümposelt. 1974. aastal tehti Marlene tiitrichile mitu rasket jalaoperatsiooni. Tütar Maria-Ann meenutanud. Emal oli ilmselt hirmus aeg see naine, kes ehitas oma vananevat keha ümber säilitamaks nooruse illusiooni, kes varjas lotendavate reite kordsolist nahka 1000-l viisil, kes peitis oma hõrenevad juuksesalgad kuldsete parukat alla ning voltis rippuvad rinnad härmalõngad õhukest sesse rakmetesse aina luues Veenust, kelleks maailm tiitressid pidas ja keda näha ihkas pidi võetama alasti. Legend paljastatakse paljude võõraste meediku pilgule. Sellest päevast peale. Ta elab maailmas, rühm inimesi, kes on näinud tõelist tiitrissid 73 aastast naist kelle keha reedab vanust. Isegi kui nägu valetab. Sünge tõe avastamine hirmutas teda rohkem kui eesseisev raske ratsioon. Ta nimetas mind haiglaõdesid ja Texase osariiki paks ning kuulutas avaliku sõja neile, kes teda selles koonduslaagris luku taga hoidsid. Nii me. Ainult USA. On raid. Far, passi, saad. Tehniliste infra vähendas ohvrist saega. 1978. aastal tegi Marlene tiitriks oma viimase filmirolli Raunism seeme ringina. Filmis Schööner sigala armer šikoloog. Peaosas mängis kuulus laulja David Bowie. Oma elu viimased 14 aastat veetis Marlene tiitli oma Pariisi montiini avenüü korteris. Ei käinud enam sõpradel külas ega teinud uski lahti. Telefonist sai tema side muu maailmaga meenutab taas tütar Marii. Ema küürutas nelja maa ajalehtede ja ajakirjade kohal, hiiglasuur luup pihus, lõikas huvipakkuvaid artikleid välja, kritseldas servale solvavaid märkusi ning saatis mulle mitte mu arvamuse teadasaamiseks, vaid mu harimiseks ning omaenda ülima intelligentsuse tõendiks. Ta leidis kõige kohta midagi öelda ikka negatiivset, kriitilist ning tihti inetut. Eriti köitsid teda lood Aitsist. Et enamik austaja kirju tuli homoseksualismi idelt, hakkas tiitris kartma, et võib nende kirju avades nakatuda. Et tema elas üle üha rohkem armukesi ja sõpru, laskis ta nende pildid raamida ja seinale riputada. Nimetasin selle surmaseinaks ja jälgisin lummatult, kuidas ta oma vallutused trofeede vaatamiseks välja paneb. Mõne aja pärast läks seinal üpris kitsaks. Marleen tiitris suri oma Pariisi korteris kuuendal mail 1992. aastal. 1996. aastal nägi Tartu Vanemuises rambivalgust näidend Marlene Dietrich elust autoriks Kati Murutar, kes on kirjutanud etenduse kavalehele. Marlene Dietrich oli tervik iseeneses, mees ja naine, super tööka seonduv, ebaedust õppiv ja edukust analüüsiv. Tema mitmeleheküljelises Filma graafias vaheldub ülimenu ämbrisse astumisega. Ent tänases ja homses mälus elata tervikuna sümbolina. Ta pühendus enesele kui loomisvahendile kõrgema klassi seadeldisele. Tema piirideta nõudlikkus sundiski teda enese piiramistele. Inimene, kes ei katkesta tööd stuudios ega laval, kuigi aastate jooksul pole ta kehasse jäänud ainsatki murdumata. Luud ei tegutse eneseimetluse ajel. Nii maksimaalseks pühendamiseks pole paljud suutelised. Ja tema olemuslik üleinimlik armastuse võime pühitses kõik inimesed võrdseks. Sama nõudlik, kui ta oli enese suhtes oli ta armastatute suhtes andestav. Võib lükkida Rita režissööre näitlejaid, muusikuid, kuid kunstnike kirjanike kroonitud päid, kellega tiitrichil oli suhe. Ent tähtis oli see, et ta suutis rabedaid loovisiksusi nende kriisidega nõrkustes oma armastusega jalul hoida. Terviklik intelligents muutis ta eraelus kunstnikuks, kelle ümber oli nii interjöör kui ka meeleolu üha uuenev meistriteos. Marlene tiitris ei saanud oma maise eluajal ühtegi Oscarit. Ta sai piire ületava originaalina oma lahti. Meie tänases saates oleme kasutanud materjale Maria riiva raamatust Marlene tiitris ja Vanemuise teatris 1996. aastal etendunud Kati Murutar lavaloo Marlene kavalehel. Ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Evelin Voodla.