Viola Veevachi neljas põlinedge vara, et noored. Ei tööta eesti lugu. Ja toomkapiitli praost istus kõige suurema kõrgema tooli peal tinglikult siis laua otsas, edasi mindi juba ametite tähtsuse järje korrastikaansculassike ja nii edasi. Ja siis kui korporatsioonides on oluline akadeemia vanus, siis tollal oli oluline selline kanooniku vanused, kes, mis ajal või kes kõige varem oli kapiitli liikmeks saanud, olemasolevatest toom härradest, seistus paavstile kõige lähemal. Ja, ja siis nii edasi, nii edasi, nii et need noored alustasid siis sealt kõige kaugemast laua otsast. Kes oli toomhärra, miks 295 Tartu toomhärrad eesti loos olulised on? Miks just toomhärrad ja miks Tartu. Ehk teisisõnu, kuidas Euroopa haridus Liivimaale jõudis, kõneleb ajaloolane Tõnis Lukas. Kes oli toomhärra? Toomhärra, oli toomkapiitli liige ja toom kab, tiitel oli nõuandev kogu, aga ka otsustav kogu piiskopkonna kui territoriaalse võimuüksuse valitsemiseks. Seda piiskopikõrvalosa otsuseid tehti konsensuse põhimõttel osa konsiilium põhimõttel, nagu osa otsuseid, siis pidid olema mõlemad pooled nõus. Nii toomkapiitli kõik liikmed kui ka piiskop. Osa otsuste üle võis toomkapiitli arutada ja hääletada. Nii et teatud määraga demokraatlik nähtus ja tema arenemislugu on tegelikult keeruline huvid. Sellepärast et ta ei olnud niisugune evangeeliumist tulenev staatusega institutsioon. Nii nagu tollase kirikuloo sellised ütleme, naelad või olulised keskpunktid olid piiskopid, kui ka kogudused siis toomkapiitli seal oli, oli lihtsalt ajaga arenenud nähtus. Ja lühidalt see lugu on niisugune, et tekkisid ühiselamud Monasteeriumid omal ajal, esimese aastatuhande keskel soojematel maadel neuroopa lõunaosas, eriti nende kooselu oli seotud mõne konkreetse ruumiga. Näiteks mensaga, kus toimus söömine, kus käidi koos, võeti kasutusele termin mensaganoonika. Hiljem hakati ühise nimeta ja ka nimetama nimekirja, kuhu siis kloostrielanikud sisse kanti hakati nimetama mat, rikuletaks matriklit, eks, või siis kaaluniteks. Ja kuuendal sajandil jõuti nii kaugele, et mensaga Noonika tähendas siis ühe kiriku vaimulike ühist söömaaega mille juures loeti ette ka tegelikult tähendamissõna ja pühakirjatükke. Ja edasi viitaga noolika tähendas vaimulike ühiselu. Sellest praegu nii palju räägin, räägin sellepärast, et et see arengulugu oli väga oluline, et mõista ka hilisemaid toomkapiitli arengufaase. Nimelt elu läks edasi sajand sajandilt. Esimese aastatuhande lõpul, siis, kui kogu Lääne ühiskonda tabas Järjekordne šokkide laine, mida lühidalt võib siis kokku võtta, võtta hilisemasse formuleeringus, Õhtumaa allakäik. Hakati nägema liigses porduelus ja, ja liigses Lutvuses. Küll seda Horus läheb hukka kui see, et ühiskond üleüldse hääbub. Aga loomulikult, kui 1000. aasta hakkas lähenema, siis hakati jutlustama ka maailmalõpu väga palju. Ja noh, nii nagu eestlased teavad. Balthasar Russovi kroonika ütleb, et enne Liivi sõda Liivimaa seisused olid pühendunud või andunud puhtalt pidutsemisele ja tegelemisele nii enne maailma lõppu. Bow võeti veel, mis võtta andis ja, ja see tähendab, et ümberringi oli just usumeeste meelest täielik korralagedus. Ja sellist kooselu ja pühadele tekstile pühendumist ei olnud enam. Ka paljudes kloostrites ordudes hakati laiali jagama. Munkade said eraomanikud ja midagi tuli ette võtta. Ja 11. sajandil katoliku kirikus oli hoogne reformatsiooniliikumine, see ei, ei lõppenud niisuguse pauguga, nagu 16. sajandil. Aga sisemise uuenemise. Tegelikult küll siis tekkisid niisugused arvamusliidrid, kes hakkasid uuesti reformima ja niisugust karmimate reeglite järgi kujundama ka vaimulik ordude kooselu kloostrites. Kui ka siis sedasama ordut ja kooselu, mis pidi toomkirikute ümber käima ehk siis piiskukondade pea kirikutes toimuma. Seal elati samamoodi ideaalis siis tippvaimulike meelest, ideaalis siis sellist jumalale pühendatud kloostrielu. Ja 11. 12. sajandil läksid Euroopas enamus toom kapiitlitest üle jällegi Püha Augustinus ja põhimõtetele hakati nõudma vaimulik keeldumist ilmalikust omandist ja hakati nõudma siis ka seda, et need vaimulikud oleks ühe koha peal ja tõesti ka oma kohustusi täidaksid ja toomkapiitli üheks peamiseks kohustuseks. Lisaks selle piirkonna valitsemisele oli ka missade läbiviimine, liturgia juhtimine, ehk siis toomkiriku teenimine kaasa arvatud sinna juurde rajatud kabelite teenindamine. Ja hakati nõudma kirikukogudel 12. 13. ja ka järgnevatel sajanditel järjest karmimat kinnipidamist nendest reeglitest. Nii et 13.-ks sajandiks, mille jõudis püha ristija Kukk meile siia verd valama ja vaimuvalgust jagama. Imeid liideti Lääne tsivilisatsiooniga. Selleks ajaks olid keskaegsed institutsioonid välja kujunenud, nii et toom kapiitel elas oma karmi vita Kalloonist ja niisugust karmi ühiselu. Ja siin ju kehtestati, ega siin enam midagi ei kujunenud, siin kehtestati kõik Lääne institutsioonid, loodi piiskopkonnad, rajati toomkirikud, nende juurde pandi toomkapiitli, rajati postrid, linnad rajati ja põhimõtetele, mis olid igal pool jänes juba juba kaua olnud linnu juhtisid raed. Ja kogu see elu ehitati väikese lääne mudeli järgi siin üles ja kirikuajaloolase jaoks minu jaoks õnnelikul hetkel, et just sellel hetkel elas katoliku kirik oma institutsioonides väga pulbitsevat ja ja, ja, ja väga diskussioonide rikkast näitliku elu. Ja on väga hea vaadata Ta just Eesti näidete puhul kuidas need arengud siis siin läksid ja kuidas nad olid läinud Lääne-Euroopas. Ja kui nüüd teha üldistus kogu keskaja peale kuni Liivi sõjani välja siis praktiliselt kõigi parameetrite järgi võib öelda, et, et me olime muster-Euroopa riik juba siis kõik siinsed institutsioonid nagu kellavärk käisid tegelikult täpselt samade põhimõtete järgi kui Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes see oli see väike mudel. Nii et me oleme selles Euroopa võrgustikust tollest ajast peale ja, ja väga paljuski selle tõttu, mis toimus piiskop kondades piiskopkonda juhtimises. Kas meie toomhärrad olid ka arvamusliidrid, kuigi nad ei olnud väljakujunenud, vaid ametisse pandud? Jah, nad olid aga toomhärrade jalajälge otsides siinsest ühiskonnast, peab teadma tollast kirikuelukorraldust kõik toomhärrad, keda me dokumentides suudame välja lugeda ja Tartu piiskopkonna puhul olen mina leidnud 295 toomhärrat nimede järgi. Osa nende kohta on teada ka eluloolisi andmeid, rohkem osa vähem. Kõik nad ei resideerunud sugugi. Siin. Tollane tsentraliseeritud katoliku kirik toimis nii bürokraatlikult, eriti 14 10. sajandil, kus Saviniooni paavstid olid tegelikult küüditatud Roomast Prantsusmaale, prantsuse kuninga kui tollase Op ajangu tippvõimu jõulise surve tõttu pandud ka prantsuse kuninga teenistusse olid kaotanud väga palju oma senisest hiilgusest. Aga mida nad tegid, Nad tsentraliseerisid seda, mida nad tsentraliseerida said, ise alludes ilmalikule võimule. Kuid kirikusüsteemis seati sisse ikka niisugune kord, et kui keegi tahtis lille liigutada siin Tartus või, või näiteks Haapsalus siis pidi esiteks, kas ta ise sõitma rooma ennem või Saviniooni ja hiljem jälle rooma, kui paavstid tagasi Rooma kolisid või teda pidi seal kohapeal esindama paavsti kuuria juures prokuröri doktor pididasite esindaja saatma. Ja kui ta tahtis päris kindel olla, et, et ta siin kaugel põhjalas endale mõne mõisa saab ja, ja tulusa ametipositsiooni saab siis ta pidi ise kohal olema, kõik dokumendid oma esindajatega täitma, ta pidi ise altkäemaksu andma seal paavsti kuuria, see on ka siinsed piiskopid öelnud, et kes hästi sõita tahab, sai vankrid kogu aeg määrima peab. Ja, ja sellest veel ei piisanud siis sealsed kuuria ametnikud võtsid kõik need supliigid ehk palvekirjad mis oli kirjutatud, kus keegi tahtis endale saada ametikohta, noh näiteks Tartu piiskopkonnas tahtis saadasculastiku ametikohta, paavsti ametikohta, praost juhtiv juhtiv persoon on toomkapiitli. Siis pidi ta täitma selle formulari niivõrd selt lühendid ladina keeles, nii täpselt, et see võidi tagasi saata. Kui ametnik polnud nõus või ütleme, rahul sellega ka tinglikult komakoha tõttu mingi väikse tühise vea tõttu, et bürokraatia pandi täiesti õitsema ja selle tõttu võib öelda, et mõned vaimulikud, kes siin justkui on kirjas, et nad peaks oleks pidanud olema Tartus või Haapsalus Tallinnas veetsid tegelikult kogu selle aja õndsalt paavsti kuuria juures endale siis seda ametikohta taotledes ja mõnikord siia ei jõudnudki. Aga kui me räägime nendest, kes siia jõudis? Jah, kindlasti oli nende roll siinses vaimuelus ka oluline. Kas see oli olulisem nagu mõisnikuna ujutleme härrana kuna hiliskeskajal eks hakkas jälle tagasi tulema, see võimalus eraomandit endale soetada ja uhkemates riietes käia ja ja mitte kogu aeg kohapeal viibida ja enda asemel pandi neid liturgiaid läbi viima siis paarid või kabeleid hooldama kaplanid. Et siis Nende isikute roll vaimulikuna võis olla kaunis väike, aga on teada päris palju isikuid, kes olid kindlasti väga tähtsad ja kes siinset siinset vaimuelu valgustasid. Ka nad ikka tahtsid kohe Tartusse tulla, toomhärrad, mis häda neil oli tulla siia kaugesse põhjalasse? Jah, tahtsid, võib öelda, et nende palvekirjade ehk supliikide järjekord oli paavsti kuuria kogu aeg ees ja paljud vaimulikud tahtsid endale kohtusin, reserveerida. Siin on kaks põhjust, üks perioodid, tee oli tark, too siiski Läänemere ääres päris kõrgelt tunnustatud ja jõukas koht. Et piiskopi kapiitli mõisad tõid neile hästi sisse. Aga siin sai ka rahulikult ära elada ja muide ka vaimuliku töötaja see oli, see oli koht, mis ei olnud kõige vaesem, mida tasus tunnustada, mis oli suhteliselt iseseisev. Räägime Tartu tähtsusest, siis minu hinnangul tatart mitu rolli. Et ta oli ikkagi Vana-Liivimaa keskus, mõnes mõttes vaimulik keskus. Selle tagasid siinsed isepäised, piiskopid, kes ei lasknud Liivi ordule endale pähe istuda. Liivi ordu tahtis inkorporeerida kõiki kapiitleid. Halastamatult endas on toon toimunud rõivastus tülisid näiteks Riia puhul. Tegelikult ka Tartu ja Saare-Lääne puhul, kus rõdu nõudis oma valgete keepide kandmist. Aga, aga toomhärrad tahtsid kanda ikkagi oma tumedaid keeta ja oma oma tavalist vaimuliku rõivast. Siinset piiskopid olid kohati valmis. Ta minema ordu vastu, et oma iseseisvust või ütleme siis oma otsustusõigust kaitsta. Ja selle tõttu Tartu piiskopkond vastupidiselt näiteks Saare-Lääne, Kuurama, Riia, aga ka Tallinna omale oli suhteliselt sõltumatum, siin oli uhke olla. Teine põhjus, miks siia taheti tulla oli see, et järjest rohkem tõusid vaimuliku seisusesse siinsete seisuste järeltulijad, nii aadliperekondade noorsandid, sandid kui ka kodanikke, peredest pärit isikud, kui ka noh, ütleme siis vaimulik enda vallaslapsed ei tohi praegu rääkida, aga kuna keskaegsed mungad meid enam ei kuule, siis me võime ju avaldada, et, et vaimulikel oli tollal ka sohipoegi keda ei saanud nimeliselt endaga siduda. Sellisel juhul ei oleks nad saanud mingit karjääri teha. Keda aga püüti toetada. Ja nende jaoks olid tegelikult rae liikmekohad või ilmalikud edenemise võimalused suletud. Nende jaoks oli vaimuliku amet, et niisugune, mida nad võisid saavutada, nii nagu tihti ka kodanike jaoks oli ühiskonnas edenemiseks võimalus saada tippvaimulikuks, selleks pidi ennast harima tollal keskajal, siis ülikoolides 15. 16. sajandil oli see praktiliselt kohustuslik ja siis said sa edeneda. Ja kohalikud suguvõsad on näiteks Tartus Tartu piiskopkonna tipp vaimulikest juba moodustanud enamuse 15. 16. sajandil nii kohalikud aadlivõsud ja kohalikud kodanikupojad. Ja kuhu nad siis ikka tagasi tulevad, paljud noolisid muidugi ka Lääne-Euroopas selliseid kuulsamaid vaimuliku keskusi, aga kindlasti paljud tahtsidki kodu juurde tagasi tulla ja paljudel ei olnudki muud võimalust kui ametit saada kodu lähedal, nii et et see teadmine, et justkui kõik tollased vaimulikud olid kuskilt kaugelt Saksamaalt tulnud ja ei olnud kohaliku eluga kursis. Et juba ammu on selge ja Tartu piiskopkonna näitel ka, et enamuse siinsetest tipp vaimulikest moodustasid kohalikku päritolu inimesed. Ta oli Vana-Liivimaa vaimulik keskus ja toomhärrad olid kõrgesti haritud inimesed ja nad tahtsid Tartusse tulla. Mis siin Tartus siis tõmbas, Tartu vaim tegutses juba või? No see teatav iseseisvus ja printsipiaalsuse oma oma sõltumatust hoida oli siin võtmeisikutel omane ja eks see nakatas ka teisi, nii et noh, näiteks 14. sajandi lõpus piiskop Dietrich kaamerovi ajal peeti lausa sõdu orduga. Ja selliseid vastasseis oli teisigi. Lisaks muidugi varanduslikult oli Tartu toomkapiitli Tartu piiskopkond suhteliselt kad predendid ehk siis majanduslikud tulud olid kopsakad kopsakamad näiteks Vana-Liivimaa lõikes. Ja selle tõttu püüti ennast Tartuga siduda. Muide küllalt levinud oli, kuigi seda keelati peaaegu kõigil kirikukogudel kogu aega, keskajal, aga küllalt levinud oli omapärane kumulatsioon. Need vaimulikud püüdsid saada mitmeid ametikohti üheaegselt. Siin oli teatavaid takistusi muidugi samamoodi kõigil kirikukogudel korrati üle. Vaimulik peab oma kohust täitma oma missade liturgiat. Teenima ei tohi ringi sõeluda kogu aeg, et peab olema kohapeal vaiksest sensuse järgi. Aga ikka tuli välja niimoodi, et võeti tihti kolm, mõnikord viis ametit üheaegselt, selge, et sa isegi vaimulik ei saanud olla kolmes või viies kohas korraga. Poolnaljaga kaasaja inimese mõttes, aga tinglikult, et võib öelda keskajaplaanis, et kui sa tahtsid pühakuks saada, siis sul pidi olema võime olla mitmes kohas korraga. Aga tavavaimulikud, pühakuks? No see oli ikka nii, et kui nad ühes kohas resideerusid, siis teistes kohtades nad olid mu silmakirjaks või peaaegu kohal ei käinud. Kuigi pandi siin igasuguseid reegleid, Tartu piiskopkonnas näiteks oli 12-st kuust, nõuti, et kuus kuud sa pidid kohal olema. Noh, arvestati ka, et ilmselt teised kohad, kuhu vaimulik peab jõudma, on suhteliselt kaugel, sest selles kogu katoliku kiriku keerulises süsteemis olime me suhteliselt äärealal. Näiteks. Me võtame Saksamaa kirikukeskustes, vahel on nõutud niimoodi, et paiksustsensus järgi ja käia oma konkreetselt ametipostilt neli korda aastas iga kord 15 päeva, noh see tähendab, et nad olid, olid päris koha peal kogu aeg. Aga kui siis vaadata neid kumulatsiooni juhtumeid, kui ollakse mitmes kohas rahaga, et kus siis tegelikult resideeritakse, siis võib öelda, et kui need kohad, kus ollakse kirja pandud ja paavsti poolt provisioon ka või noh, nagu nimetamine saadud ürik kaenla all kohale tulnud siis koonduvad siia Põhja-Euroopasse. Pigem oldi Tartus, no eriti näiteks Saare-Lääne ja siis Haapsalu soli, Saare-Lääne toomkapiitlikeskus, toomkiriku keskus, piiskop teatud pikad perioodid resideeris Kuressaares, nagu me teame Saare-Lääne ja Tartu kapitlites, on olnud üheaegselt või siis väikese vahega kokku 70 vaimule, kui ütleme kui või 70 toomhärrad. Kui, kui me siis arvestan Saare Läänes kokku kooli üldse on teada ligi 200 Too määrat Tartust ligi 300, toon härrad kogu sellel perioodil 70 märkimisväärne arv. Kes olid siis noh, ütleme paljud neist üheaegselt kirjas nii Saare Läänes kui Tartus ei resideerunud Haapsalus, vaid resideerusid tihti Tartus sest noh, jõukam kuulsam ja millest veel see teatud tahtmine iseendaga hakkama saada poliitiliselt siinsetel piiskop ja teine oli see, et neil ei olnud ka väga palju kedagi usaldada, sest me olime ikkagi mee vana, elan nii sisse, et olime ikkagi siin Venemaa piiril juba siis, et kui te teate, siis ka praegu Putini meeskond ju tegelikult kaudselt. Peab argumentideks Nofiirinovskist, rääkimata Jaroslav Targaaegselt nõudmist, et vähemalt pool Eestist peaks kuuluma Venemaale on aegade hammust ja et kunagi me jäime neile võlgu, eks ju. Et Jaroslav Tark käis siin ju ka matti võtmas. Omal ajal ja Liivi sõdagi tuli sellepärast, et et Juhan hirmsale ei makstud, ei makstud piisavalt Obrakit või anda meid siit siitkandist. Et see vene oht oli ka siis ju kogu aeg, eriti kui Moskva hakkas tugevnema. Ja selle tõttu oli pidevalt vaja diplomaatilisi suhteid ajada, pidevalt vaja suhelda ja kui vaja, siis ka ka Moskvaga või Pihkva kanovoradiga eraldi suhelda. Sest kindlust, et ordu tuleb appi, kui sõjaks läheb või kui kasvõi rüüsteretk tuleb, seda kindlasti. Tegelikult ei olnud selle tõttu nihuke saladiplomaatia passimine ja luuramine ja oli Tartu piiskopkonna nende igapäevane eluosis. Ja selle tõttu siin kujunes kasiin administratsioon toon välja natukene tugevam või, või omanäolisem kui sellistes kohtades, kus selliseid igapäevaelus olemise probleeme ei olnud. Et toomhärraks saada, selleks ei piisanud toomkooliharidusest ka Euroopasse minema suurematesse tähtsamatesse koolidesse. See on tõesti nii konstantsi ja baas oli kirikukogude näitel juba 15.-st sajandist juba juba kindlasti, aga tegelikult ka juba 14. sajandil keskpaigast olevate nõuete järgi pidi vähemalt pool toomkapiitli koostisest olema ülikoolist läbi käinud. Ja kaudselt nõuti seda, ütleme, garantiid toomkapiitli pääsemiseks sai ikkagi anda siis, kui oli vaimulik ülikooli lõpetanud. Ülikoolis käinud ja sellest annab tegelikult märku ka, et hiliskeskajal hakkasid ülikoolid juba koostama selliseid rootuleid või rootulusi. Root alus on nimekiri, ütleme kollektiivne supliit, et kui ennem igaüks tegi ise palvekirja, et saada endale ametikohta kuskil kauges piiskopkonnas või lähemas ükskõik siis oli teada, Ülikooli lõpetajad hakkavad juba magistrikraadiga raadid näiteks taskus tahaksid saada vaimuliku ametikohti, siis tehti sealt ülikoolist kollektiivne palvekiri paavstile, kus võis peal oli neid 70 või 100 nime. Et leidke palun neile ametikohad. Ja et see sündis ülikoolide juurest, see näitab ka, et see oli nagu teatud kutsekvalifikatsioon, mis omandati, et see oli nagu ja siis arsti juures oli kuur ja see oli justkui kutsekoda, siis mis, mis vaatas paberid üle, ahah, on ülikoolis käinud, järelikult vastab kutsekvalifikatsiooninõuetele. Ja, ja tõepoolest ka Tartu piiskopkonnas ja üldse ma olen ka põhjalikumalt uurinud Saare-Lääne piiskopkonda, sealset toomkapiitli koosseisu Tallinnast Riiast poolt on 15. 16. sajandil võib öelda siis enamus toomkapiitli liikmeid ikkagi ülikoolidest läbi käinud ja päris suur osa on ka saanud teaduskraadid. Siin on näiteks Tartu toomkapiitli puhul võib-olla on ka sellepärast, et ma olen, pole seda natukene kaasaja kaasaegsemalt nüüd, kui on publikatsioone rohkem ja moodsamalt uurinud kui paljude Lääne piiskopkonda uuringud on toimunud nende 50 60 aastat tagasi kõiki publikatsioone ei olnud käepärast. Võib-olla tuleneb see sellest, et andmeid on rohkem, aga ma võin öelda, et protsent ülikoolis käinutest Vana-Liivimaalt pärit Tartu piiskopkonna vaimulikest, kes jõudis, ütleme, ülikoolis käis, jõudis ka teaduskraadini. See protsent on tegelikult noh, eeskujulik võrreldes suurte kuulsat kirikukeskustega Euroopas. Võib-olla see tuleneb ka sellest, et kuna siin ei olnud kõik käe-jala juures, tuli kaugele minna, see maksis palju palju raha oli kulukas, siis taheti ka realiseerida, oldi püüdlikumad, noh nagu meie kohta öeldakse, olla töökamad ja võib öelda, et ka Vilniuse Leedu näidetel ka seal on see protsent, kes juba ülikooli läks, siis tahtis ka teaduskraadi kätte saada, mitte lihtsalt seal vegeteerida on suurem, kui kui võib-olla jõukamad Bubba suguvõsad, seda seda soovisid, sest tihti oli ka see akadeemiline üliõpilase elu juba nii pulbitsev ülikoolis, et võib-olla paljud paljud kuulsamate perekondade liikmed tahtnudki seda. Teaduskraad ei tahtnud nii väga teadust teha, tõsist asja tahtsid lihtsalt ülikoolis veeta aega. Muide siit Vana-Liivimaalt pärit noori, kes läksid siit Te koos teatud teatud gruppidena, sest noh, seltsis segasem ja jõudsamalt raha kokku hoides saab ka nii-öelda olla tugevam. Ja kes siia tagasi tuli, siis nendel oli küllalt seiklusrikas eluga ülikoolides võib öelda, et need, kes just aadlivõsusid, kes kavaleri tuuridel käisid ja kolmest-neljast ülikoolist läbi käisid ja seal ka küllalt värvikat üliõpilase elu elasid oli päris palju. Millest sõltus ülikoolidesse minek? Vana-Liivimaalt pärit noormeeste puhul kindlasti ülikooli asupaigast lähedusest. 13. 14. sajandil käidi päris palju protsentuaalselt Polonias Pariisis siis Prahas mõne nädala omanäolised ülikoolid. Ma ei hakka üldse vaidlema, mis on vanem Oxford, Pariis, Polonia mumpeljee, arstide, arstide, ülikool, Lõuna-Prantsusmaal, aga need põhimõtteliselt olid erinevad kui Polonia ja oli juristide kool. Seal oli palju jõukamaid inimesi. Sinna läks ka palju sakslasi, sest Saksamaal ülikool ja kaua aega ei olnud Saksamaal esimesed ülikoolid Neljateistkümnenda sajandil alles loodi ja mitte ka igale poole. Ja seal tellis õpilane muusika tellis õppejõu, maksis sellele ja vilistas välja, kui vaja, siis Pariisis oli selline, kaugemalt maadelt läksid kohale üliõpilased algusest peale juba 1150.-st aastast peale, kui tinglikult arvestama, seda aega, oli nihuke kolledžite süsteem ja õppejõupõhine süsteem tinglikult õppejõust. Mõnikord õpetasid ka magistrid, kes ise veel püsida, aga kus ühe õpetlase ümber koondus mingi hulk üliõpilasi, see õpetlane võis need ise toita talistiga. Selliste patroonide ümber kogunesid ühiselamutesse üliõpilased ja, ja seal olid kõik need neli teaduskonda, õigus-arsti-, dioloogia ja kaunite kunstide kunstide teaduskond, mis oli siis praeguse filosoofiateaduskonna võrreldes, oli see nagu kõige alused, selle pidi läbima siis hiljem minema nüüd konkreetsetesse spetsialiseerunud teaduskondadesse juba. Ja muide, seesama Keenia juristide kool seal bioloogiateaduskond keskaja kohta võib kummalisena tunduda, loodi alles 1364. aastal, kool ise on, on tema ajalugu läheb tagasi 1119. aastani, nii et et kaua aega, ilma dioloogia teaduskonnata. Ja nüüd siit läksid noored tihti prahva kaudu Poloniasse ja, ja vähem Pariisi. Aga need, kes Pariisi läksid, läksid otse Pariisi, et nad vahepeal kuskil ei käinud. Sest Pariis oli omaette maailm, eks ju, seal tõesti saadi filosoofiamagister, kes läks edasi, aga tihti rahuldati ka filosoofiamagistri kraadi. Nii et neid kahte kuulsat ülikooli meie vaimulike eluloos päris tihti tuleb ette. Aga kui Saksamaal hakati ülikoole tegema, siis muidugi huvi kandus sinna. Odavam, lihtsam saab kiiremini tagasi ja kiiremini kraadid kätte. Ja ka oma oma rahva rahvas, saksakeelne seltskond ümberringi ja Saksamaa ülikoolide esimene laine 14. sajandil. Seal loodi ka ja, ja 15. sajandi alguses ütleme, seal loodi r fort meie jaoks väga oluline Rostock mis teisest lainest, kus oli ka päris palju ülikoole ka Põhja-Saksamaal, oluline on meie jaoks Kreutzwaldi kool kuhu ka päris tihti mindi. Nii et, et kui siis Saksamaal oli ülikoolide võrku olemas 15. sajandi lõpuks, siis võib öelda, et enamus käis oma vajalikud õpingud ära juba ka Saksamaal, aga päris paljud ei tulnud siiski tagasi. Need, kes tahtsid teadust teha, ise õpetama hakata, nendel siin palju perspektiivi polnud. Sinna jäid nii, et osa andeid, nii tollane alamsaksakeelne Vana-Liivimaa kogukond kui ka eestlased, sest nende hulgas oli kindlasti saksastunud eestlasi. Kaotas Euroopasse. Aga need, kes tagasi tulid, need tõid siiamaile euroopaliku hariduse ja loomulikult, kuna siinsed institutsioonid olid täis euroopalikud ja see matriits, mis peale pandi, see mudel oli igal pool ühesugune, siis võib öelda nii, et Nende najal tegelikult arenes ka siin hariduse ja vaimuelu ja väga ülekantud tähenduses. Võib siis öelda, et, et ka hilisemad algatused nii rootsiaegsed, gümnaasiumide algatused kui Tartu ülikool kui ka meie üldine haridustraditsioon, nii et pidagem seda ikkagi. Üheks osaks on ajaloost. 295 meest, on teil nimeliselt teada, aga missuguste, kas te oskate öelda, missugune neist kõige olulisem võiks olla üks nimi? Võib-olla ma nimetan Engelbertus Teedoolenit või, või siis fondoolenit saksa versioonis, kes oli Elisem piiskop nii Tartus kui Riia peapiiskop. Ja nimetan teda sellepärast, et ta oli ka siinse toomkapiitli liige eelnevalt, enne kui ta piiskopiks sai, sellepärast et ta oli esimene teadaolev ülikoolist läbi käinud Tartu toomhärra 1304. aastal Polonia simmatrikuleerida. On toolenist ja ülejäänud 294. toomhärrast võite lugeda Tõnis Lukase raamatust Tartu toomhärrad aastatel 1224 kuni 1558. Saate toimetaja Piret Kriivan.