Tom Stoppardi armastuse leiutajate esietendus on möödas lavastaja Hendrik Toompere. Kas te võite nüüd öelda, et see lavastus on teie poolt valmis? Minu poolt on ta jah, paraku nüüd küll täiesti valmis see tähendab ja et kui lavastaja poolt valmis siis on sinna sisse jäetud siiski teatud nii-öelda nagu uksed ja aknad, mis vaikselt võivad hakata nüüd selle tõmb tuule käes liikuma. Kas nüüd selle tuule käest, mis tuleb nagu Stahli poolt nagu lava poole või siis teiselt poolt nagu näitlejate poolt saali poole see teeb tegelikult võimalikuks, et lavastustervik nii-öelda nagu tiheneb, täieneb, muutub selgemaks, klaarimaks kirkamaks annab uusi, nii-öelda nagu arenguvarianti siis võimalusi. Kuigi väline karkass on suhteliselt paigas, nii et siin selles mõttes on tal nagu mingisugust loksumisega nihkumise ruumi ei ole. No võib arvata, et Stoppardimaterjal on selline, kus nagu klassikaliselt öelda, siis näitlejal on ruumikus kasvada. Materjal on iseenesest nii nii julgelt nii nahhaalselt kirjutatud nii keeruliseks, et see on lihtsalt näitleja jaoks üks erakordselt suur mõnu saada, mängida ühte sellist materjali, millel on selline lõpmata sügavik, on sees, tähendab mingi põhi, mille, milleni jõuda ei ole võimalik. Ma olen kindel, et igati Stoppard ise ka ei tea selle sügavuseni öelda põhjatust või, või põhjalikust, see on täiesti selge. Aga enamus väga suur osa Nendest materjalidest, mida teater praegusel ajal nagu mängib, on suhteliselt nii-öelda nagu õhukesed ja pinnapealsed. Ja sellel on ka omad sellised, ütleme, kaubanduslikud põhjused, sest õhuke asi nüüd ikka paremini kui selline tihke, tugev ja ja mahukas asi, vähemalt teataksenseni. Tom Stoppardi nimi on eesti teatrivaatajal siiski teada-tuntud. Kellel vähegi nii-öelda teatrialast kirjaoskust on, see peaks mäletama Rosencrantz ja Guildenstern ja peaks mäletama Arkaadia, et nüüd see Stoppardinäidend on. Väga uus lugu ja see on väga uus ja nüüd on see tegemist siin tegelikult meile täiesti tundmatu Stoppardiga. Mitte selles mõttes, et on uus lugu, vaid et siin me näeme järsku täiesti uut stopardit, mingisugused vanad, eelmised varjudel ujuvad välja siin noh talle äratuntavad omased asjad. Aga tema eelnevad näidendid on kirjutatud ikkagi nagu ühe teatud nii-öelda nagu intriigi või mingisuguse esimese astme narratiivi ehk looja loo järgnevuse lineaarse peale, kuigi ta alati teepinna pöördeid sisse. Aga siin selles loos on nüüd küll nii, et et selle loo loogiline järgnevus lavale tuua, see nõudis neile erakordselt nii-öelda nagu suurt pingutust, sest et siin nagu füüsilises maailmas ei toimu mitte midagi siin kõik vaimses maailmas, mis ei tähenda seda, et laval ei näe seda, kuidas nii-öelda nagu vaim muutub füüsilisel tajutavaks, nähtavaks, kombatavaks ja, ja on visuaalselt päris huvitav ja on saanud sellise nagu liha ja liha ja luu ka peale. Aga sellega muidugi Stoppardi puhul see, et, et ma olen imestanud, et just need siin päris lõpupoole, et tohoh tonti, et kuidas tal üldse tekkis või kus tal võttis selle julguse niisugust näidendit üldse kirjutada. Kuulge seltsi seda teha, mitte et ei tohiks või nii edasi, aga et, et noh, ta ei ole selles mõttes midagi söödavat siia otseselt sisse kirjutanud, millest nii-öelda teatripublik peaks kohe esimese astmega kinni haarama, eks ole, samas ma imestasin seda, kuidas mina üldse julgesin seda tegema hakata. Aga nüüd on päris huvitav, see asi ei tulnud välja või noh, ta on just nimelt see kokkupõrge selle julguse ja, ja, ja sellised väikse arusaamatuse ja ja selle selgusega, mis nüüd tekkis tükki tehes. Et see kokkupõrge siin on tekitanud minu arust kaunis tugeva nii nagu elektrilaengu või ja teine asi on muidugi see, et, et Stoppard Eesti teatris ei ole kunagi kannatanud välja suurt saali. Ta on alati olnud selline noh, väikse saali väikese ruumi valitud seltskonnale teatud elitaarsuse nii-öelda nagu märg Stoppard on alati siiski niivõrd-kuivõrd, me neid eelmisi lugusid teame, tahan siiski tegelenud mingisuguste müütide lõhkumisega mintele klientide pea peale pööramisega ja see eeldab seda, et tal on väga nii-öelda tugevalt kanda maas selles, mida ta aga pea peale pöörama. Nüüd teie alustades seda tööd, selle konkreetse armastuse leiutajad, ega noh, kuivõrd kindlalt teie tundsite ennast selles materjalis. No ma pean silmas just klassikalist kultuurilugu üldse, millel siin see lugu tegelikult baseerub. No tundus mulle, et mul ikka on kandmas küll aga see on nüüd muidugi täiesti isejutt. Ma olen enam kui kindel selles, et ega Stoppard nüüd nii väga kindlalt hakkan, aga selle nendes maailmades maas ei ole. Ja see on nüüd üks teatud öeldaks mingisugune hingelähedus mullu Stoppardi ka, et et ta võtab ühe teema küll ja teeb ühe väga kitsa lõigu sellest teemast endale selgeks. Ja kui see on nagu selgeks saanud, siis selle selge kujundi peale hakkab ta peale improviseerin seerima nii-öelda nagu mängima ja keerutama, tekitama uusi, temale ainuomast ruumi. Tegelikult ka mina lavastan noh just täpselt selle sama nii-öelda nagu printsiibi järgi. Aga see, et Ma lihtsalt seda, seda osa inglise kultuuris siiski nagu tundsin juba varem, kui ma sellega tegelema hakkasin, siis see andis nagu julgust, et ma võin sellega tegelema, hakkas mul eelteadmised olid olemas pidin ennast ootamatult täiendama ja selgeks tegema, no ma pean ütlema, et ega ma sellest Ausmanist ehk peategelasest suurt midagi ei teadnud veel. Aga selle võrra, kõik see muu, mis siin ümber on, see on, oli mul nagu enam vähem kuidagi nagu teada kooliprogrammist, mis paraku sain inglise, inglise koolis lihtsalt sellealast nii-öelda süvendatud natukene aind selle asja kohta. Aga mis mulle sinna väike nali näiteks on siin sellest aparaadis sees. Seal on, tal on esimeses matuses kuulus inglise professor, voolterb, peiter suhtleb ühe üliõpilasega. Jaa, Mastopardama millegipärast näidendi kirjutanud, et tegemist on paljali üliõpilasega, mulle tundus kuidagi väga, väga veider, et miks tal oli vaja mingit üliõpilast siia sisse tuua või nakkes hiljem tegelikult üleüldse mängi. Ja ma mõtlesin, et ma panen selle Oskar Vaildi suhu, tähendab, et ma toon Oskar voldiva varem lavale. Muidu Oskarit muidu tegelikult ei näeks enne kui teises vaatuses lõpus alles. Ja tõin ta lavale ja mõtlesin, aga see suur kuritegu ei ole ja siis ühtäkki ma leidsin Oskar Vaildi kirjadest sellise koha, kus ta räägib, et tema esimene kohtumine Volter peiteriga oli just sõna-sõnalt selline. Ma arvan, et, et sestap partegi lihtsalt mingisuguse isikliku nalja sinna ta pidi tundma tegelikult neid kirjasid vä? Kuidagi täiesti juhuslikult või vaistlikult sattus nüüd nagu väga õige koha peale. Ma ei tea, kas ma nüüd rikkusid Stoppardil midagi ära. Oskar vaid on noh, nii-öelda kõige kuulsam ja kõige markantsem tegelane, osa on seal selliseid ütleme, kelle nimed peaksid ütlema humanitaarala asjatundjatele, ühteteist ja võib-olla niisugustele lihtsalt teatrihuvilistele vähem. Aga kuivõrd te nüüd seal nagu jälgisite neid neid mõttekäike ja kuivõrd olite kursis nende nii-öelda nende õpetlaste teooriatega, kes seal noh, niisama veidi veidrusi teevad lava peal praegu. Siiski raskinitia peiterit ma selles mõttes teadsin ja tundsin varem, aga ma tundsin selle ära siin, et ei ole nagu väga olulist vajadust sellist autentset tõdev püüda nende puhul saavutada nii välimuselt kui ka sest paraku on Stoppard kirjutanud sellesisulise jutu, mida raskem kui peiter näiteks räägivad väga kergelt üheselt arusaadavalt minu arust isegi ei pea teadma tingimata, et, et tegemist Baskiniga või peitriga, vähemalt see eluhoiak, mida seal noh, nii üks kui teine välja pakub, see tuleb nagu selgemalt esile küll ma just mõtlengi, et ega väga oluliselt ei pea sind tundma ja teadma seda kest teatri vaata, kui ta vaatama tuleb, mis maailmas toimub räägib ikkagi ka sellistest, noh väga üldiselt väga üldinimlikel teemadel, hariduse, skulptuurist, ajaloost, elust, surmast, ta on ka vahetult tajutav, ei pea olema tingimata eelteadmisi. Ei teenäitajad, ei midagi valesti, noh seal võib-olla lihtsalt üks punkt praegu veel sees see, et et noh, ütleme, see sisemine sisemine veendumus ja sisemine usk sellesse, mida seal laval, mis sõnu sa välja ütled, et võib-olla see ei olnud veel kõige, kuidas öelda kõige küpsem, kõige veenvam, et seal võis nagu tõlkida see asi. Küll aga võin ma öelda seda, et, et selline Crockett ei ole mitte iialgi mitte kunagi mitte kuskil aset leidnud, tähendab see saigi ainult aset leida nii-öelda Ellüüzonis, mille Stoppard endale ette kujutas, tähendab Need need tüübid kokku, Crocetit panna mängima, see on mõeldamatu täiesti. Ei, see on elegantne, see on elegantne, aga see, kuidas nad seda teevad, noh, tekib küsimus, et kas need on nüüd need õpetlased, kes niimoodi mängivad? Nojah, eks nad ole ka omadega teisel puhul praegu. Näib, et et siiski rohkem on teid lavastajana huvitanud või vähemalt etendusest jäi välja paistma küll see Housmani liin, nii-öelda need kolm meest paadis, et see on vist nagu enda jaoks olnud niukene olulisem. Ja no oli oluline muidugi jah, sellepärast et ma ei näinud ausalt öeldes mingit erilist võimalust, kuidas nii-öelda nagu võimendada seda ülikooli elutihedust arusaadavas keeles siin, meie Eesti kultuuriruumis. Kuivõrd nüüd need kaks erinevat pilti kokku lähevad üks on siis see nii-öelda klassikaline ettekujutus sellest inglise Oxfordis, Cambridge'is ja teine siis see kohalike siinne elu, et need märgid, mida seal väga peetakse kõik kõikvõimalikud märgid, olete te sinna sisse toonud kuivõrd palju neid oli Stoppardil ette kirjutatud, kuivõrd palju need on nüüd lavastaja enda fantaasia? No näiteks ma pean ütlema seda, et, et need need kolm meest paadis ja kes seal on neli meest paadisega stopaadid nad sellisel kujul ei ole, tegelikult on seal hoopis tal Cheroom ruumi kolmes paadis tegelased. Nii et, et see Labušeeriast, nii see on. See on nüüd juurde tekitatud sell kuuse huvides, tähendab, ta on natuke teistmoodi stoppadil mitte eriti palju, aga õige tsipakene. Aga noh, ma ei tea, ma arvan, et siin on praegu nagu. Kuidas saab öelda fifty-fifty nakkust, apar kirjutab, taban ennast tema sellesse ruumi sisse. Vaatan, mis seal on ja siis leian ülesse palju selliseid asju, mis lihtsalt nähtamatud, aga nad muutuvad kuidagi nagu minu peas nähtavaks läbi selle, et ma lähen sinna sisse roninud. Nii Hausmanni rolli noore Hausmani rolli tahate te mängida ka kunagise homseni. Ja ma hakkan jah, järgmine nädal mängimise praegu natuke liiga väsinud selleks veel, et seda nagu noh, mängima hakata, mõõdad, mul ei ole lihtsalt jõudu antud hetkel. Aga, ja ma väga ootan seda, millal ma mängima hakkan. Palju te saite ise proovida või kuidas see üldse selline teie puhul see välja näeb, et ise lavastab teise mängitega üht väga olulist rolli. Ma ei proovi seda üleüldse, ma lähen seda kohe mängima. Ma pole ühtegi proovi teinud, selles mõttes füüsiliselt ise laval liikunud, rääkinud no mul on väga selge oma ettekujutus, tähendab selles, kuidas mina seda teen. Puustusmaa teeb seda nii, nagu tema teeb või noh, selles mõttes, et mina püüdsin avada temas võimalikult palju lihtsalt neid varem kinni olnud kanaleid ja mis pole tema nähtavad olnud ja igal näitlejal lõppkokkuvõttes on oma keel milles ta ühte või teist asja nagu jutustab oma kehakeel, füüsiline keel, eks ole, vaimne keel, eelnevad. Siin juba juttu sellest, et, Et see stopp, Arton nüüd suurel laval ja see on erandlik, kuivõrd see oli nüüd teie enda valik või mis tingis selle, et see on nüüd nii-öelda suurele Kas see oli minu valik, jah, mõtlesin, et ma pean nagu selle riski peale minema, sellepärast näiteks ma kujutasin karkadjatete suure lavatükina. Ma arvan, Stoppard lihtsalt tahab ruumi saada, tähendab seda lihtsalt puhtalt kujul nii-öelda avarust, suure saali mõõdet. Sellest on muidugi kahju, et, et Eestis võib-olla ei ole potentsiaalseid nii-öelda nagu huvilisi nii palju. Aga ma arvan, et mängime seda ju siin küllalt edukalt. Mis te nüüd ise arvate, millal oleks lavastus, ütleme, parimad päevad või noh, kaua kulub sedalaadi tüki sissemängimiseks, et asi hakkaks hingama? Üldiselt, see on kuskil nii kaheksandal, üheksandal 10. korral peaksid olema nüüd väga nobedalt liikuv või keda seal ei tohiks enam ühtegi tõrget vahel olla. Nii noh, ütleme sellise nii keerulise materjali puhul. Aga see võib hakata endaga kaasa tooma tulevikus veel mingeid erilisi üllatusi, mingeid nüansse, nomiss, näitlejad seestpoolt pole veel noh, lõpuni nii-öelda läbi tunnetanud, eks ole, mis asi siis lõppkokkuvõttes on, aga aga noh, ma arvan, et tuleb kõik veel lisandub juurde. Kui nüüd sedalaadi materjaliga proove tehakse, siis mis näitlejale tähendab, kuivõrd tal see noh, see algkuju on silme ees või käib ainult nii-öelda karakterianalüüs või kuidas sellega lood on, kas peate mingi loengu ka ennem, kes keegi on olnud? No nii palju, kui ma pidasin vajalikuks rääkida sellest, kes keegi on olnud nii palju, ma rääkisin plaanis teha ka pikemat loengutsüklit, aga siis ma pärast mõtlesin, et aga ongi äkki parem, et ei tea väga palju. No ma tean seda, et kui ma ise satun mängima mingisse sellelaadsesse tükki, et siis see on minu enda isiklik koduse töö, tähendab see, mis siin noh, ei, ei pea, May lavastajatega proovisaali kaasa tuleb, ma tegelen sellega ise, teen endale selgeks, kui ma tunnen huvi näiteks teatud inimese vastu või selle tüübi mõtlemiseripärade vastu karakteriloogikavastast ma pean midagi tema kohta teada saama sellest, kust ta pärit, see kultuuriruum, see aeglase ajastu. Ja see on selles mõttes ta näiteks toob endaga alati kaasa ühe lisaväärtuse maa. Õpin tundma ka maailma kultuuri läbi selle näitlejana. Et ma ei pidanud üldse vajalikuks siin seda tööd hakata kellegi teise eest ära tegema, saan iga näitlejatöö lõppkokkuvõttes ka teine asi on see, et põhiliselt analüüsisime tegelikult neid situatsioone proovist, mis teevad võimalikuks nende probleemide, situatsioonide, konfliktide esilekerkimisel üldse mis tingimustel armastan ruumi tajuma, et see muutuks nii-öelda nagu usutavaks elavaks elusaks asjaks. Et meie noh, kuidas öelda karakteri loogikat väga ei ajanud taga või see ei see tuleb iseenesest, paratamatult peab tulema iseenesest kaasa. Karakter moodustab mitte väljastpoolt või seestpoolt, mõnel väljaspoolt kah, aga aga see just nimelt see käitumisloogika ja, ja see vaimne mõttemaailm, kus inimene liigub, see toob endaga kaasa kõik karakter, eripärad, kuidas ta suhtestub teise mõtteviisi, kuidas ta suhtestab teatud nii-öelda konflikti missuguse hoiaku ta võtab, see ongi kõige olulisem, see on selge, siis on juba mängimine. No see lugu eeldab siiski teatud ütleme, humanitaarhariduse taset, kuivõrd meie, tänane vaataja võiks olla selleks valmis, seal siin on üsna tihedalt kõikvõimalikke tsitaate, nii-öelda nimesid, mis on märgid. Ja, ja sel puhul näib, et äkki ei jõua kõik pärale. No on ka meil kavalehe peal kuidagimoodi ikkagi püütud nagu ära markeerida see see raam, mille sees see lugu on aset leidnud, mille seest aset leiab. Ma arvan, et, et see ei ole nüüd noh, nii katastroofiliselt oluline, kui inimene tingimata peaks tundma, eks ole, kreeka-rooma mütoloogiat, antiikkirjandust, et ta peaks teadma inglise ülikoolisüsteemi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See on loomulikult iga asja puhul hea, kui inimene midagi teab ennem et siis ta saab nii-öelda nagu selle topelt naudinguga topeltkaifi, tähendab, ta näeb, eks ole, seda välist jutustust, eks ole, ja sellele lisanduvad teatud veel sisemised jõujooned. Ahaa, see on sees, on sees, on sees, on nüüd iga inimesena oma isikliku haridustaseme, intellekti ja, ja sellest johtuvalt ta lihtsalt loeb rohkem lahti. Minu meelest ta kaunis vahetult ennast nii-öelda nagu lahti jutustama lugu tähendab, sest üks asi, mis ma mõtlesin, miks ma hakkasin sellega tegema, on see, et aga kust kohast siis need praegusel ajal inimene veel niisugust armastust kultuuri ja, ja ilu ja headuse vastu saab, kui nüüd ütleme, mitte riigiteatris tähendaks nende otseselt mõtlema nimede, nagu noh, kommertsiaalsele edule, et me oleme nagu mingi ettevõte, kes toodab kasumit. Me toodame kasumit küll, aga ta ei väljendu rahas või selles variandis. Ja et ma isegi nagu eeldasin seda, et praegusel ajal inimestel on teatud nii-öelda nagu vajaduseks teatud nälg millegi sellelaadse järele, sest noh igasugust magedat, nalja ja siukest lahjad loksuvad lugu, seda saame televiisorist igalt telekanalit nii palju kui vähegi võimalik. Ma ei tahtnud tegeleda lahjema asjaga lihtsalt praegu. Septembri lõpus oli meie teatriteoreetikutele üks külaline Ameerikast ja kuuldavasti oli tegemist üsnagi markantse teadlasega. Piret Kruuspere, palun paari sõnaga tutvustage, kes oli siis moving? Haasson on teatri ja võrdleva kirjandusteaduse professor New Yorgi linna ülikoolis. Muide, sellega seoses ma ei saa. Ma ei jäta märkimata, et lähetatud ülikoolis töötab. Üks teadlane on seal ametis, kelle nimi peaks ka Eesti kontekstis olema teada ja tuntud nimelt väliseestlane Mardi Valgemäe. Maaling Hassan töötab New Yorgi linna ülikoolis, gradiueits kuulis, see on siis eesti keeli lahtiseletatult täiendõppe või täiendkoolituse kateeder. Ja selle juures on muide omakorda näiteks Juusdoseerinud Jaak Rähesoo, kes on Ameerika teatri muljeid nüüd ka ajakirjas teater muusika. Kino vahendanud. Marvin Karlssoni näol on tegemist ühe siiski säravaima maailma teatrisemiootika aga eeskätt Ta on kirjutanud väga mahukaid ja põhjapanevaid käsitlusi, eeskätt just teatrisemiootika-st ja tema eriliseks huviobjektiks on olnud triruum ja selle tähendusväljad. Aga selle kõrval on ta näiteks üllitanud sellise Ameerikas ja ma usun, et laiemaltki praegu väga populaarse ülevaate teose mis käsitleb erinevaid teatri teooriaid, teatrikäsitlusi läbi aegade alates siis juba kreeklastest kuni tänapäevani välja. Ja õnneks on kõik need tema teosed kättesaadavad näiteks Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengitele, nad on olemas ülikooli õppetoolis ja paar neist ka Tallinna kõrgemas lavakunstikoolis selles raamatukogus. Ja ma ei tea, kas seda nüüd siinkohal nii julgelt söandab välja ütelda, aga igatahes õhus on plaane, et just seda teatriteooriate ülevaateteost ehk tulevikus oleks võimalik tõlkida eesti keelde. Aga loomulikult sellise prominentsel ja väga laia haardega teadlase huvide ring on laiemgi. No näiteks on ta kirjutanud ülevaateid saksa, prantsuse ja itaalia teatrist. Sel korral rääkis ta intrigeerival teemal Makarov irooniline lava temakronics. Teid. Selles ettekandes ta uuris või käsitles siis lähemalt selliseid lavastusi ka juba näidendeid, kus kasutatakse erinevaid keeli. Ja sellise võtte eesmärgiks on siis ühelt poolt sageli koomilise efekti taotlemine või teisalt siis realistliku elu pildi andmine. Aga loomulikult seal põimuvad ka igasugused teistsugused probleemid, näiteks erinevate kultuuride omavahelised suhted või siis kommunikatsiooniprobleemid üldse laiemalt inimeste vahel nagu aru saada, ma arvan, Karlsson on üks prominentsemaid teatriuurijaid Ameerikas ja mida ta ise arvab selle Ameerika teatri kohta? Ameerika ma teatrist meil seekord nii väga palju juttu ei olnud, pigem loengu järel. Üks küsimus puudutas Euroopa ja Ameerika teatriteadusele teatriteoreetiliste vaadete erinevust ja Marvin kaaslane rõhutas, et, et selles peitub omalaadne paradoks, et sel ajal, kui meie siin võib-olla üritame sellises sotsioloogilisest või sotsiologiseerivast käsitluslaadis pigem võimaldada on see Ameerikas just hetkel väga populaarne. Teatrit vaadeldakse just sellisest, ühiskondlikust vaatenurgast lähtudes ja ja nii-öelda väga kuumad teemad maailma teatriuurimises on praegu igasugused uurimused siis vähemuste ka seotud probleemid ja, ja ka erinevate etniliste rühmade ja nende teatri tegemistega seotud küsimused. Kuidas üldse seda mastaabimees satub Eestis versiin rahal tegelikult kõige suuremat tänu me võlgneme Helsingi Ülikooli teatriteaduse professorile Pirkko kuskile sellepärast et just tema vahendusel sattus juba aastal 93 Eestisse üks päris parasjagu suur seltskond nii-öelda rahvusvahelisi teatriuurijaid. Helsingi ülikool korraldab nimelt üpris regulaarselt suvekoole ja seminare kuhu siis tulevad kokku teatriuurijat pea tervest maailmast. Tänu sellele, et Tallinna ja Helsingi vahemaa ei ole ületamatu on siis juba kahel korral varem käinud üks seltskond ka Tallinnas. 93. aastal oli selles üpris suures rühmas ka Marvin kaasson. Seekord nägid eesti teatrist Elmo Nüganeni lavastust Romeo ja Julia ning Pärnus Pedajase punniva potitehast. Need kontaktid on olnud tõesti nagu väga viljakad meile, kes me oleme olnud sellest suure maailma teatri uurimisest küllaltki kaua ju isoleeritud ja Bergoski teene on seegi, et ta on igati aidanud ja toetanud ka meie Tartu Ülikooli teatriteaduse eriharu edendamist. Paljud Tartu tudengid on näiteks vahetustudengi täna õppinud mõnda aega Helsingis. Ja sellise väikese eelinfona võiks ehk ka välja ütelda ka järgmisel suvel, augusti lõpus on meil siis koostöös Helsingi Ülikooli Eesti teatriuurijate ühenduse ja siinse Tallinnas asuva Soome instituudiga kavas korraldada üks seminar, mis peaks taas tooma Eestisse neid rahvusvahelisi ja pris tuntud teatriga tegelevaid inimesi. Aga kuivõrd üldse meie eesti teatriuurijad on kontaktis oma Muuma kolleegidega, näiteks sellelgi suvel, ma käisin koos kahe kolleegiga kantse põrisse. See on siis rahvusvaheliste triuurijate föderatsiooni maailmakongressil. Neli aastat tagasi toimus kongress Moskvas, siis käis seal kaks eestlast, nüüd kandžiburis käis kolm, nii et noh, ma loodan, et see on selline progresseeruv protsess. Nii et kontakte ja sidemeid on, aga no mis ei tähenda, et neid ei võiks olla loomulikult rohkem, aga aga selles suhtes oli see maaling Haassoni siia Tallinnasse sattumine muidugi ka õnnelik juhus, sest vahetult enne seda oli ta Helsingis, kus ta pidas loenguid ja juhendas ka tudengite uurimustöid. Ja siit pärast kahepäevast nii-öelda teatri reisi Tallinna, kus ta seekord siis vaatas Arkaadia lavastust linnateatris ja kuradieliksiiri Draamateatris lendas ta juba edasi Stockholmi, kuivõrd universaalsed on üldse need teatri teaduse tõed või ütleme need kasvõi kui seal Inglismaagi on käidud, et, et kas seal endale ka midagi saab või kuivõrd nüüd see, mida nemad seal räägivad, kõksu kokku sellega, mida teie siin teete? Kõlksud küll kokku, kuigi muidugi näiteks seal käence põris maa tajusin ikka väga teravalt seda erinevate kultuuritraditsioonide vahelisi julgen vahel ütelda, mitte lausa kuristikega siiski märgatavaid sügavikke võib olla või kuidas öelda. Tähendab, traditsioonid on ikka niivõrd erinevad, kui, kui siin, meie teatriuurijad on sunnitud siiski tegelema väga laial. Ütleme laial skaalal väga paljude asjadega ühelt poolt on, on see meie tugevus, teisalt nõrkus, tähendab, ühelt poolt on oht jääda võib-olla pealiskaudseks, teisalt teisalt me kindlasti ei kummita oht kuidagi kapselduda mingisse väga kitsasse valdkonda. Ma tooksin seal käntse põlvist kõige, kõige sellise markantse näite selle selle kohta, kui meilt küsiti, mis on meie uurimisvaldkond ja tavaliselt me loeme ette päris mitu valdkonda. Ja siis viisakalt vastu küsides, et millega näiteks teie tegelete, vastab mulle hallipäine inglise vanahärra, et a la et 19. sajandi kolmas aastakümme ja kolme provintsiteatri publiku koosseis, noh siis siis tegelikult saad ajudki seda, seda erinevust, noh võib-olla on ka. Võib-olla on vahel tegemist ka puht sellise metodoloogiliselt, ütleme siis nagu uurimiskeele erinevuse ka, mille kohta komaavincharsonilt küsisin. Aga muidugi siin ilmselt ei ole siiski need käärid enam niivõrd suured, sest noh, eks kirjandust on ikka meilegi juba kättesaadav ja ja teisalt, Mulle endale tundub, et mis puudutab nagu teooriatesse siis ma olen ise alati selline selles mõttes vist mingi kesktee otsija, et et kuidagi tahaks, et näiteks teoreetiline käsitlusviis liialt tapaks seda teatri elavat kudet, mille mille kohta ma näiteks käente puris siiski paaril korral tundsin, et selline oht on mõningate lähenemislaadide pulga olemas. Nad heidavad ka meie praktikud etteteoreetikutele, et nende poolt ei, ei toodeta või ei tuua siia seda uut diaatri teoreetilist mõtet. Mida neile öelda vastuseks, kas see on tõesti minu isiklik seisukoht, on tegelikult üldse kunstiteaduste puhul selline, et. Me ei saagi tegelikult importida mingit teooriat, minu arvates liiga kunstlik, tähendab me saame just nimelt koguda terakesi siit ja sealt. Ja minu arvates kasvab teooria mõneti ikkagi välja konkreetsest oma rahvuslikust ainest omaenda rahvuslikust teatrist. Et selles mõttes noh, ma ei usu sellesse, et me võtame mingi mingi muu maailma paradigma või maatriksi ja, ja siis surume sinna selle eesti teatri sisse, nii et minu isiklik seisukoht, aga ma tõesti arveni tihti ütlevad ka inimesed, kes kirjutavad kriitikat, nende parimad õpetajad on just praktikud meie Eesti tingimustes, kus oleks kõige optimaalsem või kõige mõistlikum õpetada inimesi kellest saavad kunagi uue põlvkonna teatriteoreetikud, uued kriitikud, kas see oleks Tartu Ülikool või oleks siis lavakunstikool koos näitlejate lavastajatega, kõige optimaalsem oleks mingisugune ühend või, või süntees variant minu meelest aga ülikooli kasuks muidugi räägib see väga tugev üldhumanitaarne baas. Ja noh, eks ole oma Moody tõsiasi või teada fakt seegi, et kui inimene on väga lähedalt teatriga seotud, siis tekib oht, et omakorda ütleme, sukeldub või, või, või, või, või kaob sinna teatrisse väga sügava sügavalt ja lähem kokkupuude traktilise teatritööga mu meelest oleks kindlasti küll vajalik, vähemalt ei teeks mitte midagi halba. Aga noh, selle optimaalse variandi otsimisega juba aastaid tagasi tegelikult ka tegeldi, kui Tartu Ülikoolis teatriteadust üldse õpetama hakati. Praegu ma ütleksin nõnda, et et see baas võiks olla ikkagi Tartu ülikool, aga ülikooli ja näiteks Tallinna Kõrgema lavakunstikoolisidemed võiksid ja peaksid tulevikus tihenema ja ma usun, et nii see ka läheb. Istume Tartus, Werneri kohvikus, mis suvest saadik juba jälle avatud, on see vana kuulsusrikas kohvik, millest on olnud ka üks telesaadete sari ja end hiljem ehk siis Tartu lasteteatri näitleja. Teie trupp tegi selles kaasa. Meie trupp tegi kaas koos Vanemuise näitlejatega et seal üks niisugune võimalus, kus kahe Tartu kutselise teatri näitlejad said omavahel kokku. Kuid see oli ka tartlaste sisseelamine jälle oma ajalukku ja oma kultuuri ja võib-olla Tartu vaimu otsimine. No ta oli ka selle otsimine, et jõutaks jälle nii kaugele, et Werner uuesti lahti tehakse, tehtaks. Ja nüüd me siin oleme, Werner on lahti ja Enn Lillemets, sealt tahtsin ma tegelikult teada. Meie kohtumise mõte oli see, et kuulda pisut, kuidas on möödunud lasteteatri selle hooaja algus, see väga aktiivne nädalat, see on lasteteatri 10.. 10. hooaeg algab ja tuleval sügisel oleme me siis 10 aastat olemas. Meil on jah, üks esietendus selle hooaja esimene esietendus galal sakslase Helge ilma lõputa loo järgi tehtud. Aga Me tuletasime meelde kõik repertuaaritükid ja nüüd me siis mängime nad kõik esialgu läbi. Piigli viimane ükssarvik, eelmise hooaja uudislavastus, samuti Mart Kampus ja töö nagu nüüdse Nende lõputa lugu esitab natuke suuremaid nõudmisi vaatajale. Et ta ei ole mitte ainult meelelahutus. Selles trupis on üks kindel tuumik, siin on inimesi, kes on kõik need 10 aastat kaasa teinud ja Enn Lillemets on üks neid. Aga On inimesi, kes on olnud lühemat aega ja lahkunud mujale on uusi tulnud, aga peab olema mingi joon või mingi käekiri või mingi kunstivendlus isegi inimesi ühendama. Üks hirmus raske küsimus, sest aeg-ajalt tundub, et midagi on ja siis vahel tundub jälle, et enam mitte midagi ei ole järelejäänud sest 89. aastal, kui Tartus lõpetas Jaan Toominga, Ülo Vilimaa poolt juhendatud draamastuudio ja kui siis võideldi välja oma teater siis ajaloos esimest korda, et Tartus on ka teine kutseline teater, olgugi väike Vanemuise kõrval. Ja sel ajal oli see väga suur asi, siis muidugi olid suured plaanid ja tahtmised ja, aga noh, on olnud paremaid ja halvemaid aegu ja aja jooksul on see oma nägu hägustunud. Aga mingisugune lootus on ikkagi jäänud. Ja kui nüüd Tartu Postimehes meie praegune direktor Mart Kampus väljendab niisugust mõtet seda teatrit ja trupi ikkagi tõsta päris teatritasemele ja teha niisuguseid asju, kus on oluline ka see vaikus ja süvenemine siis see tuleb väga tuttav ette minu jaoks, sest sellest me alustasime. Ja ja noh, mine tea, milles asi on, kui sa vahepeal ei ole päris nii enam olnud. Sest see on tõesti üks lootus või tahtmine, mis alles on jäänud. Et see teater annaks nii tegijaile kui vaatajaile sellist vaimset või hingelist jõudu, aga nisukest asja hoida, see on kas või selles mõttes juba raske, et kui on tegu ametliku teatriga, siis kas selleks antakse, kas rahaandjad aru saavad, et just sellisena oma näoga on sellel asjal oma mõte olemas? Noh, see on seesama muganemise küsimus ka näitlejate jaoks, millest Lembit Peterson viimases teater muusika kinos räägib. Võiksime meenutada mõningaid teateid selle üheksa aastat pikkusel teel, mis seda püstitatud ülesannet täitsid. Sinu arust. No kõigepealt muidugi need asjad, mis on põhinevat folkloori, see on üks kindel meie omale osa olnud ja mis põhinevad just sellisel autentsed tooril mitte noh, üldtuntud kunstmuinasjuttudel, mida kõik teevad igal pool maailmas vaid just et ise otsida midagi ja siis leida sellele asjale sobiv vorm mida Jaan Tooming ise meil ka lavastas ja siis tema õpilased, tema järel. Anne Türnpu, ma tahaksin meelde tuletada, kellega seostub oluline osa meie selles teatri lühikeses ajaloos. Ja muidugi on tähtis osaga anne maastikul. Jah, see kinnitab seda lootust, et midagi võib veel toimuda, et siiski Anne Maasik on meil olemas meie trupis tema oli ju meie õpetaja stuudios ja tuli hiljem siis meie trupi meie teatrisse. Aga tema loodud laul ja luulekavad on paljudele mällu sööbinud, meil on neid ka raadiosse lindistanud ja praegu on mängukavas türgi luule põhjal koostatud lavakava sügavjovi. Kahtlemata see on üks selline asi, mida minagi käin vaatamas aeg-ajalt üle, et saada sealt jõudu muude asjade tegemiseks. Tahakski, et niisuguseid asju oleks rohkem ka edaspidi. Üks meie teatriga ja trupi peamine häda minu meelest on olnud see et me oleme pidanud kogu aeg oma professionaalsust tõestama terves üheks aastaks. Kas pean kindlasti, kui mõni suur teater on juhtunud, meil ka nigela maid, etendusi säravamaid, nii nagu igas teatris ainult et see tõestamise nõue on pidevalt püsinud, noh üks asi, see, et kas antakse raha või ei anta. Ja siis teine ots on veel asjal see, et kuidas sa tõestad, kui ei tulda vaatama kuidas meelitada teatrikriitikuid meie etendusi vaatama. Sest ta on ikkagi nurgatagune. Ja ei paku nisukest esinemise võimalust, sest praegu on, tundub vähemalt, et ka kriitikut vaja, aga eelkõige oma esinemiseks püünett kus neid nähakse ja kuuldakse. Ja siis on üksikud sellised fanaatikud, kes siis Cap pühendavad väiksematele teatritele oma tähele. No aga siis on jälle häda käes. Sest kui näiteks kirjutab üks või kaks kriitikut kogu aeg ühest teatrist, siis ei võeta seda enam tõsiselt, eriti kaalukalt.