Märgitud Underi ja Tuglase kirjanduskeskus ja on siin märgitud ka oksüümurakaks. Ehk teisiti öeldes meie. Nüüd Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse uurin uurimiste sarja oksiidiga teine raamat, raamat, mille autoriks on meie teadusteema juht Jaan Undusk, see teadusteema on siis väga tugeva teoreetilise kallakuga retoorikat narratoloogia valdkonnas. Mingis mõttes on siis see raamat nüüd kokkuvõte terve rühma tööst, aga eelkõige loomulikult rühma juhi Jaan Unduski tööst. Ja ma ütleksin nüüd sissejuhatavaks iseloomustuseks selle raamatu kohta nii palju, et meil Eestis on, on väga palju teoreetikuid, kui me loeme meie väljaandeid, on nad siis perioodilise perioodilise maad või vähem perioodilised siis me näeme mõnikord väga ränka filosofeerimist väga ränka teoreetiseerimist. Ja meil on mõnikord nii, et me kõik elame ülimalt teoreetilises maailmas eestikeelselt teoreetilises maailmas. Aga mul on kogusel selle senise Eesti teoreetilisuse ja filosoofilise juures olnud pidevalt tunne, et tegemist on reservjueerimisega. Et lugedes neid meie kõikvõimalikke teoreetikuid. Me loeme tegelikult refereering, kuid nad räägivad sellest, mis keegi teine kusagil ütleme, Euroopas on rääkinud. Ja mul on niisugune tunne, et selle raamatu näol Töörühma näol on nüüd tegemist niisuguse teoretiseerimisega, mis ei ole mitte refereerimine, vaid mis on, söandaksin ütelda mõtlemine. Ja sellisena minu meelest raamat maagiline, müstiline keel kujutab endast ühte väga otsustavat sammu gaasi või trepiastet ülespoole. Ja see oleks kõigepealt just niisuguse iseseisva toova mõtlemise suunas ehk teisiti öeldes selle raamatu näol. Me oleme vabanema sellest refereerimise resereeringute painest küüdikutest, mis iseloomustab kogu eesti vaimsust kogu Eesti intellektuaalset elu. Ja sellisena minule tundub, et see raamat on üks ülimalt tähelepanu väärne raamat. Seda raamatut on siin kõigilt võimalik. Aga nagu te näete, siin on pandud üks väike silt kõrvale, 50 on sinna kirjutatud, see on hind, millega te praegu siit veel saate. Juba poest ta ilmselt enam 50 krooni eest ei ole. See on eraldi veel siin viibivate ajakirjanduse pressiesindajate poole. See raamat väärib pressitäit tähelepanu ja ma loodan, et lugupeetud ajakirjanduse esindajad suhtuvad sellesse tänasesse presentatsiooni äärmiselt tõsiselt vastutust nendega. Et me loeme ka siis õige pea sisukaid käsitlusi sellest raamatust ja sellest uuest astmest, sellest uuest etapist, kui Eesti intellektuaalne elu nõudnud. Ja nüüd ma arvan, kõige õigem anda sõna Jaan Unduski-le, kes räägib sellest raamatust juba autorina, talun. Ja. Suur aitäh kõigile, kes on siin juba rääkinud heade sõnade eest ja, ja kiituse eest ja õnnitluste eest, mis on juba toimunud selle raamatu peale nüüd nõnda, et täna on reede, esmaspäeval ma sain ta kaaned käes sellisel kujul, nagu ta siin on, kätte. Aga juba enne seda vist umbes nädala aja eest, eelmisel neljapäeval või reedel Anti ta mulle nii esmaseks ülevaatamiseks poognatena Endla tänaval. Ja siis ma panin poognad kokku ja noh, nagu mõnikord ikka astusin ka rahvusraamatukogust läbi. Seal on, on oma raamatukauplus, selle antikvaari osakond, mis on üks parimaid Tallinnas, soovitan kõigile. Lähen sinna ja seal müüakse poognutena ühte teist raamatut. See on üsnagi haruldane raamat. Kotis. See on nimelt aastal 1854 ilmunud Kreutzwaldi ja naisi kokku pantud eestlaste müütilised, maagilised laulud. Seda raamatut ma ei olnud veel antikvariaadis müügil näinud üsnagi haruldane, ta siiski neli ilmunud ja kuidagi üllatav oli, et, et seega voognatena. Nii et mul kotis oli siis kaks raamatut, kui ma rahvusraamatukogust lahkusin, üks oli siis maagiline, müstiline keel, autor Jaan Undusk selle poognad, ja teiseks siis Kreutzwaldi naiseestlaste müstilised maagilised laulud. See tekitas kuidagi noh, sellise päris hea tunduva tundub, mulle tundus, et ma olen nagu mingisuguses see ole ka muuseas välja mõeldud lugu tõestisündinud mingisuguses traditsioonis nagu koos seal oma kotis. Ja selline mingi paigutamine traditsiooni või või sellise noh, minevikutaju on mus alati tekitanud hea tunde, kui ma tajunud, ma ise olen kuskil sellises mingisuguses mingisuguses sellises arengujoones sees. Aga siin ei ole nüüd asi ei olnud muidugi mitte autorites sellest, et ma sain siin Kreutzwaldi kõrvuti oma kotis olla, vaid asi on pigem nüüd teemas ja selles Raamatute sisus ja lähenemisnurgas ja, ja sest mis sisaldab, see raamat? See on, koosneb põhiliselt kahest osast eesti ja saksakeelne, siin on eesti rahvale laulude esimeses osas on nõndanimetatud müütilised laulud, mida siis peetakse kõige varasemas, eks varasemaks kihistuseks eesti rahvalauludes. Ülo Tedre võib hiljem kommenteerida, kas ma õigesti räägin. Ja teine osa on siis maagilised olud, mis sisaldavad selliseid nõiasõnu, võluvormeleid, ühesõnaga kõike seda, mida saab nimetada siis maagiliseks keelekasutuseks, siin on sees ka see tuntud tuntud valuvaigistav vormel näiteks varesele valu, harakale, haigus ja nii edasi, mida minagi veel kasutan. Ühesõnaga kõik see, millega siis rahvas, mis on omamoodi sihuke keele süvakiht või siis millega see osa keelest, millega rahvas on nii-öelda suhelnud keelevälise maailmaga, siin on see, see ei ole see osa eesti keelt, mis läheb nii-öelda iseendast välja. Siis kui mina ütlen selle midagi lapsele varesele, valu, harakale, haigus ja see sõnaline, sõnaline vormel toimib siis järelikult ma keelega olen kuidagi midagi füüsilise füüsilise kontakti saavutanud, väljastpoolt keeld. Ja tegelikult, kui ma seal oma raamatu peale mõtlen, siis mina tegelen seal selle sama asjaga. Seal kasutatakse veel teistki võõrsõnu keeleline substants ja nii edasi. Aga ma tegelen just nimelt maagilise potentsiaaliga sellega, kuidas on võimalik keeles endas keelest välja hüpata või kuidas, kuidas keel. On kontaktis sellega, mis mis, mis ei ole tema ise, mis on olnud enne teda või mis on temast eemal kuskil mujal. Niisiis mis siis enam-vähem selle sama asjaga, millega siin Kreutzwaldi raamatus millele te seal tähelepanu nagu pööratakse? Asi võiks olla neid kahte raamatut sisuliselt ühendav. Nüüd kui selle raamatu juurde tulla veel lähemalt, ma olen siis praegu ise enda advokaat. Ta koosneb 10-st osast ja kuus neist on varem ilmunud ütleme üks kolmandik on siis ilmumata materjal. Aga kokku on ta ikkagi kirjutatud terviklikuks raamatuks, see tähendab, et ka juba ilmunud ilmunud osad on nii-öelda Noh, on suurendatud raamatu seesmist assotsiatiivsust, nii et seda võib ikka lugeda neid 10, seda võib pidada, see ei ole mitte neut artiklite kogumik, kuivõrd raamat 10 peatüki 10 peatükil raamat. Jah, need tekstid on muidugi sündinud siis. Mitmete aastate jooksul aga aga siin siis nii-öelda selle aastanumbri sees ikkagi üle käidud ja siin on ka saatesõna, kus me oleme proovinud nelja reaga kokku võtta seda raamatut põhilise sisu. Kes sellest nüüd, mis ma siin ette loeb etalon? Aru saab, see ei peagi seda raamatut rohkem lugema, sellega on see sõnum edastatud kellesse tekitab teatavat segadust, see peaks, see peaks teda sirvima. Aga siin on säärane lause. Raamatu juhtmõtteks on, et iga inimliku märgisüsteemi tööle seerias saab teoks maagiline kontaktsüsteemivälise olemisega juhul, kui perifeeria on tasalülitatud ja enam ei toimi, kui arvatakse kilise kontakti puudujääk tsentrumis müstilise konstruktsiooniga. See on siis selle raamatu tuum. Ja võiks, et, et noh auto Exegi eetiline raamat, ülejäänud 350 lehekülge on selle selle teesi lahtikirjutamine mitmetest nurkadest aluseks saanud. Erinevad tekstid muidugi siin eesti kirjanduse tekstid. Sellepärast et. Et ma arvan, et kui oleksin Rein Veidemann, kes, kes pidi küll tulema, kes tahtis sellest raamatust rääkida, aga aga siiski pidin minema Tartusse Jõgevalt täna ja ei saanud, ei saanud siit läbi, Sul on siis tema, ütleks, et et siin võib-olla peitub ka mingisugune omamoodi revolutsiooniteooria või midagi sotsion. Poolest siin on mõningaid sääraseid arendusi nagu väljapoole sotsioloogilist ruumi, siin on räägitud anarhismiks, siin on stalinismi-ist. Mitte kui kirjanduslikest nähtustest watc, vaid kui, siis juba avaramalt hästi tekstide pinnalt väljutud. Võta seesama lause, mille ma siin lugesin, näiteks panna maagilise perifeeria asemel sõna Baltikum ja tsentrum asemel näiteks Moskva, nagu tuua väga lihtne näide. Ja mõelda tagasi omaaegsesse nõukogude aega siis võiks ju sindki tulla säärane mõte, et Baltikum kui maagiline perifeeria seeria tagas süsteemi kontakti või tagasi selle antud no ütleme, süsteemi kontakti süsteemivälise olemisega, see oli see omamoodi maagiline perifeeria. Juhul kui see enam ei toiminud ja nii edasi. Noh, siis juhtus midagi sellist, mida ütleme, selles keeles sinu nimetatud tsentrumi, müstiline konstruktsioon