Tere tulemast, head kaasmaalased, kuulama meeleni muusikasaadet, eikellegimaa. Mina olen teid, kus need ja lubate mul teile head kaasmaalased tsiteerida, ei kellelegi algusestena lühidasti üht koltunud killukest välismaisest ajakirjandusest nimelt 1992. stal väidetakse olla Prantsusmaa loetavamaid ajalehti Lätiga ka oma lehekülgedel Rammusalt rasvases kirjas ära trükkinud kibeda küsimuse ehk pealkirja 30 aastat prantsuse aknahalli ja ikka ei ainsatki hääd pool kobedadki laulu seni. Aastaid hiljem, täna siin ja praegu ei kellelegi, Maal pole meil plaanis hakata pikemalt kaasa tundma prantslastele nende kroonilise Rock muusikalise kohmakuse pärast. Olgu see pealegi tõesti küllalt kahetsusväärne tõsiasi, vaid pigem palju parema meelega tahma. Meie tänases ei kellelegi ma tunnis rõõmu tunda, kõvasti kõrva rõõmu tunda peenemast peenemast elektroonikast, popelektroonikast, mis Prantsusmaalt pärit selle teenimast peenema popelektroonikalaine lahvatas Vahuri le ilmuma. Vaade 1990.-te teisel poolel ja selle ere Taimate eksemplaride kilda kuulub kahtlemata täna ei kellelegi ansambel versai lossi lähedalt võrsunud ja hiljem üle maailma kõrsonotooo r. Unelmad ja unistused ja unenäod on tõelisemat, kui elu. Reaalsus on väljamõeldis, vaid need sõnad kirjutasid kahel käel ja ühel meelel prantsuse noorsandid Nikola, näen šanbeloa tõukel, kes kahepeale kokku on õhulisest õhulisin popduo r. Tänan, ei kellelegi ma muusikond. Ühe briti kirjatsura ehk ütleme ausalt, parema popkriitiku, Chris Robertsi ulatatud plaadi katele kirjutasid nad selle sinna aastal 1999 lõpu poole koos oma autogrammidega. Niisiis, eestlased, reaalsemad kui reaalsusega. Aga nende eneste muusika kohta järgnes peagi ja oli juba eelnenud nägi kauneid komplimente, mille Prantsusmaa muusika kohta eriti teiselt poolt laadi Manche'i teiselt poolt väina Suurbritanniast polnud ammugi juba prantsuse populaarmuusika aadressil kuuldavad. Õhulisest õhulisemaid. Populaarmiraaži nimetati mahedaks muretuks nagu pühapäeva hommik võrgutavalt svingivaks ja kaunimast kauniks kipsiks. Kõik need olid mõeldud komplimentidena nendele eelnimetatud kahele Loorsandile, kes ühtekokku õhuline popduo kelle pärisnimed on Nikolaago, näen rämbenoa tungel. Esimene neist on väidetavasti jutukam, toimekam, Puhmjuukseline endine arhitekt. Seal Kunevad onkel veidi vaoshoitum, ent kuidagi varjatult vigulantlikum, temal endine matemaatikaõpetaja, mõlemad on nemad, 80 70.-te aastate lapsed. See tähendab siis, et sündinud pärast biitleid enne punki ja üheskoos eri nime all. Elektroonilist poppi vaaritades on kummalgi noorsenjööril oma roll. Nicole augu tähen kaudseldab, kavandab ja korraldab rohkem rütmi kööki, tema sõber semu, seal fenoa tunkel seevastu rohkem hoolitseb hormooniliste hõrgutis teest. Seda teemad nemad nüüd kahekesi üheskoos. Järgnevas palas nimega Casanova 70. Imekenasti õhul ja vahuli Viisbeldatud Casanova 70 oli õigupoolest õhulisi ansambli R üks päris esimesi salvestatud ilmutusi maailma rahvastele popmuusikahuvilistele vähemalt 1996 võis olla aasta Casanova 70, ilmsesti nende teine singli pala. Küll aga kahe aasta pärast, siis kui nende esimene kaua mängi, muun safari leti valgele jõudis vot alles siis hakkasid üle keema kõikvõimalikud kõikvõimalikud üldistused, super tiivid, meeletud metafoorid ja muu seesugune raam, mis populaarmuusika kroonikutele ikka kuidagiviisi, kas siis kergesti või raskesti kätte tulebki midagi, iseäranis märkimisväärset märgatakse. Nii leiti eelolevat postklubi kultuurne muusika, seda küll vaimustunud pöidlahoidjate poolt. Muidugi leidus ka neid skeptikuid, kes eri suhtes arvasid, et tegemist on lihtsalt selle niinimetatud kerge kuulamismuusikakärbes kaalastega kõige selle väitluse ja eelkõige vaimustuse vahel. Õhulisi popintselduse meistrid, kamraadid, kud hääletunkel, noh, ei olnud sugugi liialt õhku täis ehk ülemäära enesekindlad hirmutavad tolle 98. aasta debüütalbumi immuunsafari mille Moden romantika leidis hõlpsasti väga soodsa ja sooja vastuvõtu nii hästi kuulajaskonnaga kriitikuna poolt tipsikud hääletunkel kõnelema, üsna üllatunud kuules lugejaskonnale tihtipeale hoopis sellest, kuidas nemad ise oma Meister distega üldse mitte rahul ei ole ja kuidas nad nende üle tihtipeale sky kurvastavad. Nõnda mis tähele, muuhulgas on väitnud tsiteerigem. Meie tahame kunsti teha, aga ei ole veel kunst välja tulnud siiamaani. Ma arvan, et kusagil on olemas helikunstijumalus ja meie oma meister distega teeme tema väga, väga õnnetuks. Tsitaadi lõpp. Suuremat jagu, lihtsurelik tegid pigemini eri õhulised poppinseldused siiski vägagi väga vägagi väga õnnelikuks. Niisiis üks esimene näidis tollelt paljukiidetud õhulisete püüdid un safari. Ärge laske ennast loo pealkirjast segadusse ajada, kuigi seal seksi vōi ehk seksikas poiss seal ei ole, ei onu Bella ega siis kabadonnaga mitte midagi pistmist, need on missiööd tunkel ja Code. Niisugused melanhoolselt muusika, roosid, kõik need udupehmed, unelmad ja helesinise, vast helesinise mad unistused, mis erimuusikast välja keerduvad ei ole sündinud kahtlemata päris tühjale kohale Hääde kellelegi maalased. Õhulisi ansambli err ilmudes 90.-te teisel poolel leiti Taagi mitmeid ühendusi Nyirikesi. Olgu siis või udu, teeneid või pisut jämedamad ja märgatavamaid ja neid tunnistasid kaeru liikmed, kude, aianiad onkel ise, mis juhatasid nii hästi prantsusegi Laar muusikalise mineviku poole. Oli põhjust rääkida nimedest nagu Jacques prell, François haardi või Schwarz suur. Aga samuti tunnistasid mehed isegi, et neid on inspireerinud ja nende vaimu õhutanud usinasti klassikalised komposiitorid nagu TPS-i, Dvorak vira veel kaks neist siis mõistagi prantslaste enda kultuuripärandist pärit voodiga. Tiitlitele uhkeid orkestratsioone kirjutanud söör George Martin ja iseenesest mõistagi ka filmimuusika ja kahtlemata seesugused klassikalised heliribaga oposiitrid nagu samberry või ennia Morrikoone. Küllaga ka tunnistasid nad järgmises loos võib kuulda seda koostööd, seda tulemust. Et nende jaoks on oluline mees olnud prantsuse populaarmuusikalisest minevikust ka seesugune taat, keda väljaspool Prantsusmaad või Prantsusmaal endalgi väga paljud enam ei mäletanud või pruukinud mäletada. Shansak Perei, üks neid, kes kunagi võttis õnne katsuda helikunsti teha esimeste analoog süntesaator turitega, mil nimeks oli Mog. Järgmine pala rin, lembe võtab kokku noored seeniorid tunkele Jakodeni. Muidugi taltsutaja vanahärra shansak päri. Iseäralikku Impressiivsust ehk just nagu filmi muusikalist atmosfääri sisaldub prantsuse tuua eel enam-vähem igas palas. Jutukamale Poolale Nikolaago Taanile kuulub möönduslik mõttekene, et kui prantslastel seitsmekümnendatel aastatel eriti oli üsna napilt neid rahvusvahelises mõttes popstaare, kellest oleks põhjustanud kõneleja, keda kuulata siis ometigi prantsuse filmimuusika samuti popkultuuri Nendel osa oli ka läbi 60.-te lõpu seitsmendad aastate vägagi sisukaid teoseid täis ja filmimuusikast mõjustatud oleeri muusika nende endasse olnud igatepidi nemad ise kodan nõukel popduo ööl jõudsid oma esimese päris filmimuusika kirjutamise nii 1999. aastal. Filmiks, mida nemad helindasid, sai Sophia pola linatöö kus kõneldi viiest neitsist, kest kurvasti noormeestest eemale jäid ja mõni neist veel hoopis kurvasti iseenese käe läbi surigi. Tule filmi nimeks oli vöödin, suis said, sealt tulevad järgmised õhulised, Eerib alad ei kellelegi maale. Head kaasmaalased, te kuulate ka meile nii muusikasaadet, eikellegimaa, kus ta mängib õhulisest, õhulisin prantsuse popduo oma muusikat helisalvestistelt ja mina tiit, kus mets, tahaksin siinkohal eikellegimaa lõpu saabudes teile lühidalt veel ette lugeda ühe mõttekese välismaiselt pop kroonikult Shab piiralt, mis öeldud, sihitud vägagi täpselt ERR-i muusika pihta. Nimelt tsiteerigem jälle. Nende kahe kallijalase muusikas on kenasti kätketud nostalgia ühe ammuse hämara peaaegu pooleldi ununenud ajajärgu järele kui tehnoloogias mitte üksnes muusikatehnoloogias, vaid igasuguses tehnoloogias ei kardetud veel. Olendeid inimese vaimu vallutamiseks, vangistamiseks Vorwellikul viisil ei nähtud tehnoloogias üksnes kurje endeid ja võimalust inimese kõik võimalikuks kontrollimiseks, vaid tehnoloogiaga ja iseäranis muusikatehnoloogiaga vaimupistmine oli lihtsalt üks suur lust ja midagi väga-väga vahvat. Tsitaadi lõpp. Selle vahvusega jätkavad mussi, ööd, kodaniad, uhkel nüüd oma palasknessoleile, et pole nende moa. Kaasmaalase vahepeal kiirenenud tormakaks muutunud tempo annab märku, et eikellegimaa viimane ääre tänas ei kellelegi, mats ei ole enam kaugel koos kahe õhulise prantslase Nicole näeni sambel nõnkeliga ehk õhulisest õhu tyhima popansambliga r. Ja meil käia veel üks üks reis ehk võib öelda reietus, see saab olema Peneloopereietus, niisiis midagi iidset ja õhuliselt tänapäevast taas. See on selle eikellelegi, ma viimane muusikapala erid, mina olen Tiit, kus need eikellelegi ja on taas vanal ajal nädala pärast siinsamas, ei kellelegi ma aga siis sootuks teistsuguse lusikaga. Seniks jällenägemiseni.