Süda jõuline kavaleht RS aastast 1936 alustab artikliga raadioaparaadi arengust Eesti näidete põhjal. On meenutused kristalldetektorite, igasuguste poolidega, mässamisest, esimeste kõlarite tulekust ja nii edasi. Need on mulgi hästi meeles, kuigi kõnealusest pisut hilisemast ajast mäletan, et muretsesin endalegi ühe vägeva U-kujulise püsimagnetiga papp koonuse ja olin rängalt pettunud, tunud, kui sellest palju tugevamat häält ei tulnud. Kui Kuuloreist noh, kaupmees halastas ja võttis tagasi. Siis on jutuheli levikust sõltuvalt keskkonnast, kõrvataju piirist ja tundlikkusest kirjutatakse Berliini olümpiamängude reportaaži. Sellest ülekandeks oli esitatud kaks suundantennidega lühilaine saatjat, et Ameerika ja Aasia tarvis. Ja veel on seal artikkel kaugjuhitavast sõidukist. Nimelt olevat üks Saksa leidur juba enne maailmasõda valmistanud sellise mootorpaadi. Enne kavade järgi on lehes veel üks lugu vini automatiseeritud tänavavalgustussüsteemist ja teine ultraviolett kiirguse kasutamisest vanade üürikute uurimisel. Nüüd leidsime nädala saatekava, kus jälle hakkab silma Hendrik Seppiku nimi. Ta oli aastaid esitanud ringhäälingus reisimuljeid ja on seegi kordne vestlus piiritagusest maast Norrast. Aga uudislõik on see, et too palju näinud ja käinud mees muide suurespirantist rääkis tookord norra rahvalauludest ja annatatsioonis on nimetatud, et näited on heliplaatidelt. Advokaat Leo kahkra oli vestlusaine valinud jälle idanaabrite juurest Pealkiri SSSR-i põhiseadusest. Siis on doktor Werner KCNA pidanud loengu mõnda numis maatikast ja taas on olnud ka külalisesineja. Ooge klass on Stockholmist oli esitanud Carl Michael Bellmanni laule. Ei tea, kas joomalaule või pikemalt aga vist esimesi, kui arvestada meil nii harva kasutusel olnud saatepilli lauto. Pärast kõva külge on jälle kord artikkel arstiteadus ja raadiolained, kirjutatakse ultralühilaineteraapiast, toiduainetest, eriliseerimisest, elektrokardiograafiast ja muustki veel. Edasi saab teada, et Berliini olümpiamängude ajal oli kavas staadioni lähistel asuval tiitris Ekarty vabaõhulaval esitada kolm suurlavastust ja korraldada sealsamas ka olümpiahelitööde võistluse lõppkontsert. Artikkel imelained õhuvallas kirjeldab mitmesuguseid raadiolaineid ja nende otstarvet. Filmi veergudel on teavet Berliinis korraldatud stsenaariumide võistlusest kuhu oli laekunud 2500 käsikirja, kuid väga vähe kasutuskõlblikke. Edasi antakse ülevaade sakslaste Uufaa stuudio lähituleviku mängufilmidest ja kirjutatakse, kuidas Inglismaa ühel haiglal olnud oma kino mille seansse kasutatud patsientide meelelahutuseks aga teraapias. Siis tõdetakse kurvastusega, et ka kõige paremate hoiutingimuste puhul ei säili filmilint igavesti nii, et neist tuleb teha koopiad ja vanad utiliseerida. Eestis saadetud Need laki ja värvitehastesse. Tuletatakse ka meelde, et emulsiooni kihist on võimalik kätte saada hõbedat viis kilogrammi linditonni kohta. Ja seal ka peatükk niinimetatud kompardide tegutsemisest suurtes filmikompaniides, kus ei tahetavat kasutada sõnastatist. Jah, aga mina küll ei tea, mis seal vahet on, ehk see, et statist võib ka mõne sõna rääkida. Kompars esineb ainult tuumana kõrvalkujuna mingis massistseenis, nagu Ossis öeldakse. Tagakaanel on aga niisugune teade itaalia levitab ringhäälingus araabiakeelseid saateid, mis õhutavad mässule Inglismaa vastu. No ja eks tollal käis Palestiinas kolmas araablaste ülestõus juutide kui ka inglaste vastu, kel oli seal 1948. aastani niinimetatud mandaat, vaat õigus. Aga suur sõda ei olnud enam kaugel ja Mussolini oli Abeszinja alistamisest maik suus. Lõpuks loen sealt paar lookest KUKU raadiorubriigist midagi erilist. Üks Viini fotograaf olevat viimase 10 aasta jooksul kogunud ajalehtedest ajakirjadest 150000 nalja. Aga tšakino Rossini teinud ise nalja. Kui pessar linnaisad tahtnud oma kuulsa kodaniku auks püstitada pronkskuju, milleks olnud kavas kulutada 12000 liiri, siis ütelnud maestro, andke mulle pool sellest summast ja ma seisan ise kaks korda nädalas turuplatsil kuju asemel.