Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Jüriöö ülestõusu järel ei alanud pime orjaöö kohe, kuid maarahvaõigustega arvestati. Mida aeg edasi, seda vähem. Kuidas eestlane neis oludes igapäevast toitu hankis. Emeriitprofessor Enn Tarvel räägib põllupidamisest keskajal. Ilmselt siis oleks vaja rääkida, kuidas maad hariti ja millega hariti ja mida kasvatati ja või kui õpetatumalt öelda võib-olla maaviljelussüsteem kreemidest rääkida põllusüsteemidest, kuigi kas need õpetatud sõnade kasuks üldse tulevad vestluses ma ei tea, nagu kõik arvatavasti mäletavad, kui Tootsi Suves Venemaalt tagasi tuli mõisavalitsejast, siis ta ka küsib isalt, et mis siis skeemi järgi nüüd ülesool põldu haritakse. Isa muidugi ei saanud midagi aru mõista, imestab, et mis süsteemi, et midagi süsteemi looja teinud, oleks George küsinud, et kuidas sul külvikorrad on siis isa oleks aru saanud, oleks öelnud, et mis siin ikka, nii nagu põlve õrnalt nagu viljavaheldus meil käinud on. Sellepärast, et kõik see maaviljelussüsteemide asi on siiski suuresti niisugune kirjutuslaua ka väljamõeldud süstematiseerida keerimine, mille raamidesse elus tegelikult esinevat on mõnigi kord raske suruda, aga õpikus ja teadusest nagu öelda, peab ju olema mingisugune süstematiseerimise nõue läbi viidud, et kõik lihtne ja selge oleks. Tavaliselt esitatakse ju niimoodi, et alguses oli ühe väljasüsteem ja siis oli väljasüsteem ja siis tuli kolmeväljasüsteem ja siis 19. sajandil tuli mitmeväljasüsteem viie kuni seitsmeväljasüsteem, aga oi-oi kui keeruline see asi tegelikult oli. Kui võtta ajalooliselt kui võtta agrotehniliselt kui kasvõi isegi poliitiliselt võtta. Enne teist maailmasõda valitses Eesti ajalookirjanduses niisugune üldine arvamine, et Eestis enne saksa taani vallutust valitses kahe väljasüsteem, see tähendab, et pool põllupinda Liviljal teine pool Cesas puhkas aga siis, et 13. sajandil saksa mõjul, kes kolmeväljasüsteem tähendab ühel väljal oli talivili, teisel suvivili ja kolmandal kesa ja need siis järjestikku vaheldusid eriti Paul Johansen. Selles saatesarjas juba mitu korda nimetamist leidnud. Suur agraarajaloolane arendas sellist vaadet. Tema vaatas nimelt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus põllukaarte ja siis ütles, et need kaardid jätavad niisuguse mulje. Ma rõhutan, niisuguse mulje, et kaks välja on nagu ümardatud terviklikumat kompaktsemad, aga kolmas välisjätab niisuguse Endiste metsa põldude pika riba mulje. Sellega muidugi ei tõesta midagi selliste muljetega ja kui olekski nii olnud, et kaks põldu on vanemad, üks noorem, millega siis tõestada, et ka see kolmas põld ei tekkinud enne Saksa vallutust enne kolmeteistkümnendat sajandit. Eesti agraarajaloolased olid aga selliste seisukohtadega üldiselt nõus. Vastu oli, Diablo najal on arvits šaabe ja vastu oli Henrik loomianski Vilniuse Ülikooli professor, kes hiljem Poolas Poznanis elades kujunes väga nimekaks aialoolaseks. Loomianski nimelt rõhutas, et ei ole kuidagi tõenäoline, et ühel ja samal ajal oleks suudetud kahe väljasüsteemilt üle minna kolme väljasüsteemile ja teha veel üks väli. Kolmas välijoon oleks ju niimoodi mõelda võt sellel kahel olemasoleval väljal oleks hakanud tud kesa kasutama. See oleks üle jõu käinud. Tema arvates. 1945. aastal astus minu sõber ja õpetaja tähendab minu juhendaja aspirantuuris Artur Vassar, arheoloogia ajaloolane sellise käsitluse vastu. Tema väitis, et kolmeväljasüsteem tuli iseenesest tarvitusele kõikjal seal, kus hakati võrdselt kasvatama tali ja suvivilja. Esiteks tema märkas, et arheoloogilises materjalis kerkis talirukis esile enne Saksa vallutust esimese aastatuhande algul. Ja teiseks, tema rõhutas, et teravilja andamite normid näitavad kolme väljasüsteemi olemasolu. Et need teraviljanormid kajastavat viljeldavate põllukultuuride vahekordi tema Vassalt tähendab, viitab 1242. aasta kokkuleppele Taani Kuninga ja Harju-Viru vasallide vahel. Vasallid kohustuvad Tallinna piiskopile tasuma võrdses koguses rukist ja otra. Tegelikult on 13.-st sajandist Eesti Läti alalt säilinud rohkem andmeid kuus teadet. Tallinna piiskopi kokkulepe on ainult üks nendest. Aga ka Tartu piiskopkonnas, Jazemgallest tähendab Läti alal on tali ja suvivilja võrdselt nõutud. Kuramaal ja Saaremaal on nõutud ainult rukist, aga Kuramaa puhul 1267. aastal on nõutud andamina rukist aga öeldud, et siis, kui seda ei ole, siis nisu ja otra Saaremaal on 1241. aastal ordumeister sõlminud saarlastega lepingu ja selle järgi saarlased kohustuvad maksma pool punda rukist Atla maalt. Punud oleks siis umbes 167 kilo pool tunda, siis ütleme umbes 80 kilo kaks kotinessakat. Aga peamine tegelik motiiv, mis vasarat suunas oli vene paralleel. Vene agraarajaloo uurimise mõju tolleaegse ideoloogilise käsitluse järgi meenutab. Tal olid 1945. aasta. Venemaa pidi olema see kõige eesrindlikum vene teadus. Lomonossov oli esirinnas. Maailmas, vene leidurid olid kõik leiutanud aurumasina ja raadiojalgratas oli venelase Arto Moonovi leiutatud niimoodi. Täiesti loogiliselt pidi kolmeväljasüsteem ka varakult Venemaal esile kerkima. Moskva arheoloog kirjanov väitis, et Novgorodimaal oli 11. 12. sajandil kolme väljasüsteem laialt kasutusel. Tema tugines umbrohu analüüsidele. Põlispõldudele on omased teatud umbrohuliigid, mitmeaastased umbrohud, mis tuleviljeluse puhul ei saa kasvada, areneda. Ja kui juba Novgorodis, siis ammugi meil pidi seesama olema kõik samamoodi, see oli minu meelest üks põhilisi toetavaid argumente. Muide, Lätis oli pott, rannik rassinš, kes uuris teraviljade umbrohtu, mis ta selle põhjal tegi järeldusi tema jõudis hoopis erinevalt teletulemustele. Nimelt on teada, et Cesaga kolme väljasüsteem, mis on rukki umbrohtumise koefitsient 0,13 ja 0,28 vahel aga tee arheoloogiliste sviljaleidudes, ei ulatunud see koefitsient kusagil üle 0,0. Viie. Kolme väljasüsteem oleks islacintsi järgi olnud tõestatud, kus oleks 0,13 kuni 0,20 kaheksaga mitte 0,05. Järelikult ei saa kolme välja süsteemist rääkida ei Lätis ega naabruses enne kolmeteistkümnendat sajandit. Ainult Kuramaalt. Talsi linnusest oli üks niisugune leid, kus umbrohtumus oli kõrgem. Rassins oletas, et Lätis valitses söödi süsteem oli vahepeal söötis rohkem kui üks aasta ja siis puhkas ja künti. Eesti arheoloogid kaldusid üldiselt kolme väljasüsteemi olemasolu pool enne saksa taani vallutust. 1982. aastal ilmus ajaloo instituudis suur nelja autori töö Eesti esiajalugu. Evald Tõnisson kirjutab seal praegu kõne all olevast küsimusest. Ta käib nagu kass ümber palava pudru. Kuidagi ebamääraselt väljendub, et paistab, et talirukis oli 12. sajandil juhtiv põllukultuur ja kõiki olemasolevaid osalt vastuolulisi andmeid arvesse võttes näib, et 13. sajandi alguseks oli üleminek kahe väljasüsteemilt kolme väljasüsteemile juba alanud jõudmata siiski veel pole. Nii keeruline, on see kolme väljasüsteemi küsimus. Ja ma kipun arvama, et veel märksa keerulisem, kui ta esimesel pilgul paistab, et me sellest õieti mitte midagi ei tea. Väljasüsteemide olemasolust. Keskaja alul Novgorodi jutud ei ütle meile mitte midagi, ei olegi mõtet arutada, kas need kirjanovi arvutused paika peavad või mitte, see on väga võimalik, Te ei peagi. Aga agraar, arheoloogilisi uurimusi pole meil ka tehtud. 16. sajandil jah, domineeris kolme väljasüsteem, see on selge. Aga millal see on, iseküsimus ei tohi väljasüsteemide asja niimoodi mõista, nagu seda kusagil klassitahvlil võiks teha või kusagil ekraanil või paberil joonistada skeemi, teha kahe ruuduga V3 tuutoga, niimoodi oleks ta väga lihtne. Pigem võiks niimoodi ette kujutada, et alguses oli kusagil maad üles maad üles küünid statud, mõned nimetavad seda siis ühe väljasüsteemiks kusagil metsa sees on siis haritud põllulapp. Ja siis järgnevalt jäeti osa põldu puhkama, siis tekib põld, kesasüsteem, mida võiks nimetada kahe väljasüsteemiks. Kesa nime esinemine ei räägi veel sugugi sellest, et kolmeväljasüsteem olemas. 1373 esineb kirjalikus allikas, tekesent saksakeelne sõna, mis on muidugi ilmselge eesti laen. Niimoodi võiks kui tahta süsteemidest kõnelda, rääkida vahelduvalt kesasüsteemist. Ühel aastal viljeldud põllud, kiida hõlmasid küla põllu pindalast umbes pool. Siin ei ole mingisuguseid selgeid ruutusid kahte lahmakat, aga lihtsalt põllupinda on siin ja seal haritud. Aga kolmeväljasüsteem oleks siis niisugune, kus on talivili suvivili ja kesa kolmel väljal. See ei tarvitse olla eriti korra pärane väljendus esialgu esialgu põllumaa ei tarvitse jaguneda rangelt kolmeks väljaks geomeetriliselt rangeks ja ei tarvitse olla aga tegemist rangelt Kolmeaastase dotatsiooniga kolmeaastase vilja vaheldusega. Ja peale selle, kui kolmeväljasüsteem hakkas juba domineerima, võis sellega paralleelselt säilida kahe väljasüsteem. See ei ole paljas sõnakõlks veel 20. sajandil. Rannakülades, kus kalameestel olid väikesed põllulapid, olid neil kahe väljasüsteemi põllud tavaliselt kartulit kasvatasid suvirukist mõnikord. Aga see on muidugi erandlik nähtus. 16. sajandil oli kolmeväljasüsteem üldine nii mõisa kui talu põldudel täiesti selgelt. Kirjeldused on olemas, mida sugugi ei saa mitmemõtteliselt tõlgendada. 1545 näiteks Edise mõisnik kaebab pandivaldaja peale, kelle kasutuses tema Edise mõis on olnud pandina. Et see pandivaldaja lasknud türa külvata ühe välja asemel kahele väljale loote, tähendab, ta ei ole kesa jätnudki, on sellega siis. Kolmeväljasüsteem muidugi ei arenenud, nii klassikaliselt selgelt esines ka mitmeaastast kesa. 16. sajandi lõpul. Sõnnikupuudusest tingituna on see poola riigi mõisatest Tustalostkonnast täiesti selgesti fikseeritav 1500 kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel mõisatel on Maria hirmus vähe, sõnnikut ei ole ja talupoegadel on ka loomi vähe, nii et mõisapõldude väetamiseks tõsised raskused külviandmed tõestavad seda. Mõisadel on ikka olnud kolm välja ja siis on niimoodi et ühele väljale on külvatud sügisel talivilja ja teisele poolele on kevadel külvatud suvivilja ja kaks välja on olnud Cesas. Sellel käsitusele, mille autoriks ma tahaksin ennast pidada, oli omal ajal kirglike oponent. Üks nendest kirjasõnas võrdsustas mõtet kaheaastasest Cesast seda minevikku, positiivset kogemust teooriaga maisi külvamisest Lõuna-Eesti mõisate põldudele 16. sajandil. Aga külviandmete üksikasjalik analüüs tõestab seda ometi veenvalt. Põllud on erineva suurusega ja tekib korduvalt niisugune olukord, et ei mahuks teistmoodi ära, kui sellele ühele suuremale põllule on nii tali kui suvivili külvatud ja peale selle veenavad paralleelid teiste maadega Poolast näiteks kaheaastane kesa esineb üpris sageli, nii et ei ole imeks panna Poola riigi mõisates seda kasutati, ta esineb kohe, võiks öelda süsteemina, nii sageli. Mina omalt poolt tegin ainult niisuguse vea enda arvates tagantjärgi kõnelesin arhailisest kolme välja süsteemist, selle õpetatud sõnasüsteem oleks võinud ära jätta, oleks võinud rääkida lihtsalt kaheaastasest, kes osta ja ma lähtusin seal jälle noore inimesena õpetatud eeskujudest leedulane Juozas Yorgiinis Leedu juhtiv ajaloor ja akadeemik, tema kasutas Henryt loomianski termin ja siis rääkis vastavast süsteemist Leedu näidete varal. Olgu see õpetuseks tulevatele noortele ajaloo uurijad sellele, et ei maksa edevleda ja ei maksa niisugust asja ta sõnade ja mõistetega vehelda võiks lihtsamalt normaalselt rääkida. Ma oleks võinud ka rääkida lihtsalt kaheaastasest Cesast, mille, kus mõisa põllud puhkasid ja seda mingisuguse hälbena käsitada. Peaasi on see, et see ei olnud mingisugune kontsekventne, järjekindel, range arengujoon. See oli niisugune kõrvalekaldumine siiski 18. sajandil, siis võeti kesa kultuuride alla jagati kaheks kuni viieks osaks, siis oli üks väli, tali, teine suvi viljas. Siis kujunes juba minimaalselt nelja, võib-olla seitsme väljasüsteem ja 19. sajandil väljade arv. Veelgi kasvas viljandi, rukist, otra, kaerakaunviljaristikheina. Jaa, söödi väli sellele lisaks, see on siis niisugune mitmeväljasüsteem. Oli juttu ka, et peaks rääkima, millega hariti äkkega, millega ikka sellepärast kõplagaarimine kõblas, põllundus, see on jäänud kaugele arheoloogilist listesse aegadesse. Tunti põldu, see kündmine on eesti keeles tulenenud sõnast küüs tähendab maad, küünistati siis tünniriistaga adraga. See on meil nagu üldiselt keeleteadlased arvavad skandinaavia laen artlasega viikingilaen see on seesama indoeuroopa sõna, mis ladina keeles sky Aratrumm. Ader saare kündma. Leedu keeles on see sõna Arklas ka indoeuroopa keel, nagu teada. Kõnniriistu oli meil keskajal kaks põhitüüpi osaltuna arheoloogilisi leide. Osalt on siis hilisemad etnograafilised paralleelid, mille põhjal järeldusi tehakse. Üks nendest on selline, mida võiks kutsuda konks ader, see on ühe Maat küünistava teravikuga ja teine on Harkader argikujuline kahe teravikuga. Seda esimest tüüpi kutsutakse ka seaninaks. Kuidas teda algselt kutsuti, ei tea, võib-olla kutsuti pronks või kouk. Soome keeles on kokku selle nimi ja kukk ja kookima ja on vähemalt põhjaeesti keele alal täiesti normaalne. Käibesõna. Ladina keeles on ta Unkus, see tähendab konksu saksa keeles. Haaken tähendab ka konksu vene keeles. Jumala sõnast orat kündma või rutt tuhnima kaevama. Tüüp Beatra kohatakse juba Skandinaavia kaljujoonistel arvatakse pronksiaega välja ulatavatel joonistel. Algselt on tegemist olnud puutüvega, millel oli juure arvu või oks küljes, selle pärast isegi hiljem kutsutud titada. Mõnikord juurpuu atraks. Edu osas on kirjeldanud Kuueteistkümnenda sajandi kirjamees härber Stein. Et veel 16. sajandil koogiti Se maitias puuatra künti kuuga. See on küll kergelt kahtlane, sellepärast esimese aastatuhande lõpust Eestis on juba Atla raudu saa raudu leitud. Või ilma Rõuata künti, siis pidi künnimehel kogu aja kirves kaasas olema, seda künniriista teritada ja niisugust asja võis muidugi ette tulla, aga tahaks oletada, et saha raua Atla raua kasutamine oli tavalisem. Oletatakse Leedus ka, et Sõrve kasutatud vanemal ajal see on jälle tundub kergelt ebausutavana. Pigem on siin tegemist kõvelusega, lihtsalt künnipuu on olnud nagu sarvekujuline tagas leedu keeles sellest sõna noodaagas. Vaevalt seal on nüüd loomasarvega tegemist olnud, see ei ole ju ka eriti vastupidav, siis oleks lihtsam puuga künda. Kõnti selle kookkadlaga või konks adraga või juurpuuadraga ristipidi kõndi vähemalt kaks korda risti läbi mulda. See ader on elanud, sellepärast oli risti kündmine vajalik. Kõik need algsed põllud on just sellepärast nelinurksed. Nagu tavaliselt oli tal rõhud otsas, kaldenurk oli umbes 40 45 kraadi, sellisel atlal tema künni sügavus oli küllaltki suur 10 15 sentimeetrit sellepärast sobistama igale poole põllul oli temaga ja, ja künda seal, kus olid juurikad või kännu tees sai teda tõsta, ümber minna, ta püsis ka raskel maal. Loode-Eestis oli veel 19. sajandil seda tüüpi ader olemas, aga üldiselt sellest ühe alulisest konks atlast kujunes välja niinimetatud Vanna sader Lääne-Eestis ja saartel. See ei olnud enam konks oli tald ader, tal oli tald, kaldenurk oli väiksem, 25 30 kraadi oli niisugune lühikene kiilukujuline ader, millel oli laugud otsas, tema läks natukene ja siis see ainult künni sügavus väidetakse olevat ainult viis kuni 10 sentimeetrit, see on uskumatult vähe, ainult natukene pealt kriimustus, sellepärast siis õhukesele mullale, kivisele mullale ta sobis. Seaninaks kutsuti seda Atla tihti pääl, natuke läks maa sisse ja lükkas siis mulda kahele poole, aga kuna ta nii kerge oli sellepärast vältel naised kõndisid kuni kolhoosiajani temaga. Vaud olid õige kitsad. Arvatakse, et see wanna sadelon Rootsist laenatud Kesk-Rootsis oli Taulised levinud. Teine kõnniriista tüüp oli hark, ader, mis oli kogu Eesti mandril tuntud. Tema kõndis natuke sügavamalt kraapis paremini. Tema saha puu oli püstias 90 kraadise nurga alla. Temaga sai Alemaal künda, aga siis, kui põlispõldu sõnnikupõldu künti, siis pandi Atla lusikas talle peale, lusikas siis ühtlasi pööras mulda. Mida see konks Atla ja wanna 100 tüüp ei teinud? Sahk on slaavipärane nimi Sahhaa vene keeles. Arvatakse, et koguse Atla tüüp on idast ida poolt tulnud. Lätist on juba 12.-st sajandist leitud Atla raudu ja 16. sajandil on kirjalikudes allikates korduvalt juttu Atla raudadest hakk-isse rännu. Nendega on alati õiendamist, raud oli ju sel ajal kallis, mõisangi punub mõnikord neid ära võtma, panti võtma talupoegade käest. Harkkatla oli kaks tüüpi, üks oli niinimetatud Vene ader. Seal olid aisatees ühe hobusega kõnti. Saha puu oli siis aiste vahel ja teine oli levinum tüüp kurgedega ader. Kured olid. Atla aiste taga otsad, püstised, otsad, kurekujulised nagu kurekael täisnurkselt läksid ülesse ja nende need olid pidepuud, nende vahel oli ka käepide, põikpuuga olid need omavahel ühendatud. Arkader ei kündnud ka kuigi sügavalt ei tahetudki õieti sügavamalt künda, ehkki tehniliselt oleks seda pannud natukene kooris küünistas maad oli niisugune arvamine, et muidu keerab toore mulla pääle ja sellest ei ole midagi kasu. Hõlmader, mida kutsuti Lopaks mõnikord või saksa maadlaks, selline ader, mis kamara ümber pöörab, see tuli alles 19. sajandil mõisates juba varem, küll 18. sajandi lõpus pul taludes alguses tehti see hõlmadel ka puust puu kere ja sellele pandi siis raudhõlm otsa. Alles 19. sajandi lõpul hakkasid üldisemalt tulema vabriku atlada. Küntud maad, teeäkkega äke on vana indoeuroopa või siin meil õieti balti laensõna. Kõige primitiivsem, nagu etnograafiliste paralleelide põhjal ollakse kindlal arvamisel, oli kuuselattväkke lihtsalt kuuse latv, võeti maha, lohistati hobuse järel ja niisugune Haraline latva, miks ta ei peaks säästama ta sinu hästi maad. Selle jälgi tuli juba keerulisema ehitusega, karu. Võeti mitu kuuse nahendiku. Need olid kõrvuti, nendel olid oksad, tüükad küljes. Niisugused parajad kuusetüved olid pooleks lõhutud ja siis poole kuni ühe meetri pikkused töökad olid all, need olid äke pulgad ja need lõhendikud seoti vitstega, kui kõrvuti olid niisugune, äkki oli küllaltki painduv, temaga sai Alemaal ka künda, kus oli kände ja juurikaid ja igasugu risu, ta oligi Alemaale sobiv. Keskajal tuli back käkke, mida oli kõige viimase ajani näha omavahel kokku seotud pakud olid, millel olid siis tapid juba äke pulgad sisseveoloomadest inimese jõul käisse põlluharimine ja künniriista vedamine võib-olla arheoloogilistel aegadel kõpla põllunduse ajal ja nagu öeldakse, midagi uut, Te ei ole, päike seal niisama oli nõukogude ajal kolhoosi ajal, eriti Venemaal, kus naised olid atra ette rakendatud ja Atla vedasid. Keskajal, nii häda meil küll ei olnud, et oleks nagu inimeste kasutamisest veoloomadena häda ajal küll lehmi kasutati, mõnikord, aga muidu oli ikka tegemist nii hobuste kui härgadega veoloomadena. Henriku Liivimaa kroonikas on nimetanud mõlemaid nii hästi veiseid kui hobuseid. Veis eesti keeles tähendabki ju veoloom, Vedyksed, hiljem veiksed minagi oma lapsepõlves kuulsin, kuidas vanainimesed ei öelnud, veised vait, ütlesid väiksed, see tähendab, et siis Härjafunktsioon veoloomana oli nii tähtis ja nii oluline muidugi Henriku kroonikast, niisama ühemõtteliselt ei saa kohe kindlat järeldust teha, et need härjad, kellest seal väga palju juttu on, et need tingimata veoloomad olid, aga võiks arvata. Ta liiblastel latt kallitel ja korralastel oli küll hobune, maksustuse alus. Sellest võiks järeldada, et hobune oli peamine Beuloon, peamine künniloom. Aga Eestis jälle 1284.-st aastast pärineb Saaremaa piiskopi statuut. Seal on kohustatud talupoegi kündma võlgadega isanda põllul. Sõnaselgelt on nimetatud härgi. Ja arvatakse üldiselt, et ka härjaäike kukk laike seemis sarvede taha pannakse, on enne vallutust juba tuntud. See on ilmselt vene laen, venepärane sellepärast, et see on vene sõna jees like hiigo vene keeles tänase päevani. Nii etnograafilised Konkreetse härjarakendi osana kui ka ülekantud tähenduses. Lätis oli hilisemal ajal hobune ikka peamine künni. Kuigi härgi kasutati ka eriti Kuueteistkümnenda sajandi lõpul. Niisamuti Leedus on mõlemad tuntud, kuigi esialgu varasematel aegadel. Hobune oleks just nagu domineerinud leedu keeles, hobusenimetus on Arklis. See tähendaks nagu Atla looma, sellepärast Tadel, nagu ma veidi aega tagasi ütlesin, on artlas leedu keeles. 16. ja 18. sajandil on leedus küll härjad üldiselt künniloomadeks, aga need on suhteliselt hilja esile kerkinud alles Viieteistkümnenda sajandi lõpul ja 16. sajandi esimesel poolel. Nad on hobuadra välja tõrjunud. Eestis oli kõige viimase ajani nii hobu kui härjarakend põllutöödel levinud aga siiski kujunes 16. sajandi lõpul seitsmeteistkümnenda sajandi algul välja teatud piirkondlik erinevus. Põhja ja eriti Lääne-Eestis domineerisid härjad Lõuna-Eestis, eriti Kagu-Eestis. Hobused. Ja areng oli pidevalt härgade kahjuks. Minu vanaisa Johan oli sündinud 1852. aastal ja räägiti, et tema olevat veel kündnud härgadega. Minu tädi oli põletustehnikas teinud papile niisuguse pildi või põletusmaali nagu sel ajal kombeks oli. Tädi oli 87 sündinud, järelikult siis kunagi sajandivahetuse paiku tema veel kõndis ja siis räägiti veel 20. sajandi alul minu kodukülas seal metsikus olevat keegi härga kasutanud veoloomana olevat vedanud midagi, ma ei teagi, kas vett vist koguni vedanud härjaga, aga mina, olles 32. aastal 1932. muidugi sündinud, ei ole oma ihusilmaga näinud haljad akenditega sellega kokku puutunud. Niimoodi see protsess on pidev olnud mida kasvatati arheoloogilistest leidudest on viljateri ja samuti on ajalooallikatesse vastavaid sõnu, mis tähistavad vilju Kuusalu pajulinnas ja soont tagana. Linnamäel on umbes 11.-st sajandist leitud viljateri, seal domineeris oder. Kahetahuline, aga osalt ka neljatahuline. Tahud tähendavad nagu niisugust odraterade paigutust viljapeas nagu reas kaherealine neljarealine, säält on leitud ka nisu, rukist, hernest pajulinnas. Tagalas domineeris rukis, nisu ja otra on vähe. Arvatakse, et see oli talirukis juba sellepärast, et seal oli lustet sees. Aga arheoloogid ei saa määrata, kui vili on lõhestunud. Ajaloolased jälle ei saa määrata, kui nad ei mõista allikaid, ei oska tõlkida üks ülikõrge kvalifikatsiooniga latinist näiteks tõlkisse sõnasi liigo nisuks. Niimoodi see tõesti on sõnaraamatutes üldlevinud sõnastikes. Ja keegi tuurja oma brošüüris noomis mind ka, et mina olen Henriku kroonikas millegipärast see liigo tõlkinud. Kiks kuigi iga laps teab ja võib järele vaadata, et silikon talinisu ja triitikum suvinisu. Aga muidugi ei saa kooli sõnastikudest lähtuda, PEAB kontekstist lähtuma ja meie keskallikates igal pool on Siligo rukist tähendav sõna. Hirssimina ei ole allikates kasutanud. Ühe korra ma olen tsiteerinud 36. aastal ilmunud Eesti ajalugu, et 16. sajandi lõpul seitsmeteistkümnenda sajandi algul Lätis kasvashirssi onu kontuuri inven taris 1562 63 on ka võrdlemisi suurel hulgal hirsi Riia ees. Huntide kolleegiumi raamatus on ka hirsitangu 1592 kuni 1621. Ja jälle nüüd mõtle tagantjärgi, et oli mul vaja seda tsiteerida, isema kuskil allikas seda hirsi näinud ei ole ja kui pärnu kom tuuri lossis oli hirsi, see võis olla ju kuskilt lõuna poolt tulnud, vaevalt seda Eestis on kunagi kasvatatud. Läti arheoloogilistest leidudest on tõesti hirsi teri ka Riia jesuiitide kolleegiumi majapidamist raamatus. Seal on 1617 mõisatest müüdud nisu hernest hirsi hirss pannikum, kokku 18 vakka. See on siis kokku 1260 liitrit umbes ja see ei ole sugugi mitte palju nüüd selle mitmeviljaliigi kohta kokku. Peamine vili oli rukis, teoreetiliselt oli üks kolmandik viljast ju rukis üks kolmandik külvipinnast Luki all. See andis üldiselt neli seemet. Nii normaalne saagikus oli. Teine tähtis vili oli suvivili oder ladina keeles haadilt, eum, vanemal ajal enne talirukkitulemist oli see peamine toiduteravili. Mida enam põhjapoole, seda enam on oder levinud Norras Soomes sellepärast et tema kasvuaeg on lühem, talle vähem päikeseaega vaja, aga mulla suhtes on ta küll nõudlikum. Keskaja toidusedelis olid otra toidud väga levinud karaskit ja tangupudrud ja niisugused asjad tänapäevalgi. Paljud hindaksid, kui nad kergemini kättesaadavad oleksid. Teine tähtis suvi oli kaer. Täna veel on nimetatud nisu, hernes, tatart, nisu oleks siis ladina keeles triitikum, herned esinevad, piisa mitmuses, piisume, ektsiitsev. Nisu on üldiselt vähe, meil anda mitte hulgas on harva üle ühe protsendi nisukoguse poolest. Talinisu oli põhiliselt Lääne-Eestis ja suvinisu Lõuna-Eestis. Hernest on ilmselt vähem olnud kui teraviljaga küllaltki palju, mõnikord on võetud üks kuni kaks vaka herne hindamit talupoegadel. Kui rukist on, ütleme 10 vakka ja otra kaela kokku ka 10, siis see üks, kaks ei ole nii vähe. Ka esineb vähe. Raadi mõisas on 1582. aastal herne asemel võetud talupojakassalt uba. Aga tatart esineb rohkem eriti Tarvastus ja Viljandis kuus. Kaan võetu tatramaalt tatart. Vastseliinas ei võetud teda üldse ja tark Kodumaal tähendab tartust tarust konnast tol ajal ei pandud, kui tartlane teda sai rahaga lunastada. Poola riigi mõisades 1500 kaheksakümnendatel aastatel tatra külv üldiselt oli üks, kaks protsenti külvipinnast, harva kui kolm protsenti Ajal, kui rukis oli 30 40 50 protsenti, külvipinnast oder 20 30 protsenti, kael samuti. Ja nisu siis üks kuni kaks, nii et neli protsenti. Vastseliinas oli millegipärast palju nisu, neli protsenti ametlikkude takside jälgi. 1599. aastal hinnati niimoodi, et rukki ja nisuvakk mattis 20 krossi otra natukene vähem 18 krossi. Aga kaer ja tatar olid 12 krossi ja herneva 30 krossi, et hernes oli kõige kallima 30 hernes ja 20 krossi rukis, nisu tatar ja nisu on siin millegipärast odavad. Tatavad üldse põnev vili. 1601. aasta Rootsi revisjoni analüüsimisel, saksa baltisaksa ajaloolane Asta fon. Trans. Roseneke on krike sõna tõlkinud Iierrneks Irnest, ta mõtleb ilmselt Vicky kurehernest, tavaline Vik söödateravili, mis meil on, tänapäeval võib segavilja sees olla, aga siiski on imelik mõttega siis vikiteri ei võetud talupoegadel andamina, krike ei tähendanud midagi muud, kui ta talt seal poola keeles on temaga ka ja Tatarka tänapäeva Poola keeles on ainult grilka tatar ka on vene sõna. See näitab, et meile on kogu see vili ilmselt tulnud kagu poolt Venemaalt takse kunagi teise aastatuhande alul tatart näitab, et tegemist on tatarlaste vilja. Ja arvatakse nii, et Saksamaale jõudis tatar alles Liivimaal veelgi hiljem, siitkaudu idast tuli läks Saksamaale alles 14. sajandil. Saksa keeles on temal palju nimetusi, üks on see krike siis see on vene laen, muidugi vene keeles on kritša kritšiga tänapäevani, see tähendab kreeka vili muidugi. Läti keeles on tänapäevani kritsi kreekapärane. Põhja-Eestis on see tatar väga levinud, mina esimese 40 eluaasta jooksul olin ükskord põldu näinud kasvavat Atla põldu, mis nagu paljud arvatavasti teavad, on väga kena silmale vaadata. Mõned arvavad, et on ka hea. Meekultuur. Aias kasvatati ka juurvilju aias, nimelt mitte põllul aeda. Poola allikates kutsuti Ogruta. Aga rott oleks vene keeles. Viimase ajani kutsuti juurviljaaeda kapsamaaks, vähemalt minu kodutalus oli tema alati kapsamaa. Niisamuti on ka saksa allikates koolgaltan sõna-sõnalt seesama. See paistab osutavat, et peamine aiakultuur oli tapsas kaunis ehk plassika ladina keeles Rannu mõisas 1591. aastal. Poola riigimõisas on küll hirmus palju kapsast saanud, kaks tündrit. Ma ei tea, kas osutab Ta juba põllul kasvas vaevata sinna kapsamaale ära mahuks. Riia jesuiitidel on ka kapsas, päris tavaline kultuur kogu aja. Kõik need andmed on mõisate kohta, muidugi siis on Poola riigi mõisades pastinaagi kasvatatud pastinaak. Kaks tündrit, see on ka ikka palju minu meelest porgandit, neli tündlit, Taukum peterselli, Petro seliinum, veerand tündrit, kurki, Ruumis üks tünder tundele. See mingisuguse ettekujutus pildi loob, aga tender on kaks vakka, see on umbes 140 liitrit. Tähendab 140 liitrit kurki neli korda 140 on siis 560 liitlite põrgantitega see vähe ei ole. Mõisa kohtagi pastinaak on, et moorputk eesti keeles tänapäevalgi, minu arust on see haruldane. Ma mäletan, et minu lapsepõlves meie kapsamaal üks ainukene kord seda kasvatati ühel aastal, nii et ma olen teda siiski oma silmaga näinud ja oma suuga maitsnud maitset ei ole meeles küll. Talupojad kasvatasid kindlasti Raireid rappa ladina keeles. Enne kartulitulemist oli nairis niisugune väga levinud toidu artikkel ja väga maitsev sealjuures. Mina ausalt öeldes ei ole nairist söönud, aga kaalikat talu ühiskonnas peeti ka väga maitsvaks. Rannamehed olid alati öelnud, et mis on jõulud ilma kaalita pidi tingimata saama kaalikat. Hautatikaali hauas tehti. Ma siis see niisugune kaevand sinna pandi, tuli sisse ja siis pärast nendele sütele pandi kaalikad pääle ja tee kinni jälle, pärast võeti välja, ma kujutan ette, et seesama on nairitustega tavaks olnud. Sibulakasvatamisest ei ole juttu, aga kindlasti neid ka Viljandi Riia jesuiidid on ostnud iga aasta sibulaid. Säpu. Küttise maal kasvatati Võiale maal iiliti küttise maal nairist, sellepärast et muidu pidi sõnniku met külge jääma ta tundlik selles osas. Siis on kultuurid, mis üldiselt levinud lina, linnum ja kanep Hannabis neid kasvatati. Üldiselt midagi taunitavat kanepikasvatuses ei olnud, see oli väga vajalikke kiudaine kanepi isa õisi, neid kutsutud tee Koirasteks eesti keeles ka vanasti see sõna koer, mis meil tähendab seda hundi moodi looma Bennis on ju algselt isast tähendanud nii nagu soome keeles tänini õige eestikeelne sõna on ju peni, nii nagu lõunaeestlased väga õigesti räägivad. Aga mõisas saadi lina ja kanep põhiliselt. Et neid mõisa põllul oleks viljeldud, sama lugu oli humalatega Polum humal ladina keeles, see oli ka põhiliselt, et talupoegade andamite näol mõisad olnud taludele olid ikka tapu aiad, kus siis pikka latti pidi omalad ülesse poole Vooklesida. Mõisa ja talumajandus olid tihedasti seotud. Ega me õieti talumajandusest ja talu viljelusest midagi ei tea, seda kõike me teame ikka põhiliselt mõisaallikad kaudu teatud paralleelid kaudu, nii et mingisugune kogupilt sellest siiski tuleb, mida kasvatati ja mismoodi põldu hariti keskajal. Emeriitprofessor Enn Tarveli varasemaid saateid maarahva elust keskaja Liivimaal saab kuulata vikerraadio koduleheküljel vikerraadiopunkt. Ee. Seal on olemas kõik Eesti lood ja sealsamas foorumi rubriigis saab ka kuulaja oma mõtteid avaldada. Saate toimetaja Piret Kriivan.