Kava leherress esimene mai number aastast 1936 alustab kevadiste raadiomõtetega lubades selles muudatusi saatekavas. Aga need on üsna üldsõnalised ja vastuolulised. Ma loen nüüd ette raadiokuulajatele, tuleks korraldada lühemaid loenguid ja teateid põllupidajatele, nende erialalt, anda andmeid ilmastikuseisust. Jah, aga sealsamas tõdetakse, et põllumehel jääd kevadel-suvel väga vähe aega kuulamiseks. Edasi kirjutatakse Eesti-Soome raadio sõprusest hiljaaegu Helsingis peetud konverentsist. Muidugi oli seal ka riigi ringhäälingujuhataja Friedrich volbri ja tema muljeid kavalehti, aga juttu on turismi arendamisest, muusikaliste kavade ja kuuldemängude vahetamisest. Imelained õhuvallas on seekord akustikast, siis on ülevaateartikkel raadiokuulajate arvu kasvust Euroopas. Eesti oma napilt 25000 registreeritud kuulajaga on kõigist naabress tagapool, ent veel vähem oli neid 1936. aasta alguses Bulgaarias, Türgis, Kreekas, Islandil ja veel mõnes eksootilisemas paigas. Ja rikkama veerud. Pühapäev oli see kolmas mai, mil pidi rünnatama võõrapäraseid nimesid ja nii oligi keskpäeval poolteist tundi seltskondlikku kohut, mis kanti üle kommest. See on Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi saalist teatise maantee ja Estonia puiestee nurgamaja, kus kaua aega oli merekool. Kohtu esimees ja kaitsja olid elukutselised advokaadid, aga vandekohtu esimees oli särgava üks süüdistajaist, Henrik Visnapuu. Kaebealusteks olid ja nüüd ma loen, diplomaat, kõrgem riigiametnik, seltskonnategelane, kunstnik, naistegelane suurkaupmees, tööstur ja pastor. Nonii nii-öelda alamklass võis parunite pandud nimesid edasi kanda. Aga kahjuks ei reageerinud ettevõtmisele üldse Päevaleht, nii et lähemalt asja kohta ei saanudki teada. Aga õhtul oli veel ülekanne Estonia kontserdisaalist, Poola vabariigi rahvuspüha, kontsertaktusel, kus peokõne pidas Eesti Poola ühingu auesimees kindral Johan Laidoner. Muusikalises osas esines muide Bruno lukk kellel sel nädalal oli veel omaette soolokontsert. Reedel oli aga veel suurem eesti helitööde kontsert, kus esinesid riigi ringhäälingu Estonia ühendatud sümfooniaorkester ning professor Artur Lemba, Ma Tiit Kuusik ja konservatooriumi segakoor juhatasid professor Johan Aavik ja Raimond Kull. Sõnalistes saadetest midagi eriti esiletõstmist väärivat ei paista, nii et sirvin lõpuks lehesaba lugemismaterjali. Seal on muidugi rohkesti raadiotehnilist nõuannet ja siis ülevaateartikkel kaugenägemise saavutustest ja väike uudislugu, kõneleb ajaleht, kus kirjeldatakse inglaste leiutatud aparaati nimega. Foto. Liptofon. Selles taasesitatakse paberile trükitud heliribad fotoelemendi vahendusel ja on aparaadis võimendatuna kuuldavad. Leiutisest loodeti tänuväärset abivahendit pimedatele, ent asja sellest ei saanud ju. Edasi tutvustatakse pikemalt niinimetatud micro kinematograafiat. Mooduseid mikroskoobi vahendusel filmimiseks ja viimased kaks lehekülge on filmikunsti päralt. Üks ja pikem lugu on Ameerika niinimetatud kroonimata filmid paarist tsensorist, kes 1936. aastal oli vill heis. Tsensor oli või on praegugi mees, kelle filmikompaniid palkasid, sest ta teadis täpselt maailma filmiturul valitsevaid nõudmisi ja tabusid. Lühem lugu on selleri linnukaupleja filmimisest, kus esineb stseen kodusigade triibuliseks võõrpamisest et pakkuda suur härradele metsseajahilõbu nutsu tulevat aga triibud võsa lombis maha pesnud ja nii läinud esimene duubel aia taha. Aja lehedaga kirjeldasid Ikaabeeessenja sõjasündmustest ja vapside suud protsessist, mis algas kuuendal mail. Kassinia keiser ehk neegus oli aga juba kolmandal mail Addis Abebas põgenenud ja sõda Aafrika sarvel praktiliselt lõppenud. Räägib ka sellest, et seoses Pärnu maantee elektrofitseerimisega kaotas trammipöörde tee Vabaduse väljakul mõte ja lammutati. Ülejäänu silumiseks tuli kõrvaldada ka Peeter suure mälestussamba alusmüür. Ja sealt otsiti siis ka nurgakivi vutlarist oletatavate kuldmüntidega. Kui uise läks teatavasti sentide vermimiseks, aga peekon maksis turul 50 kuni 70 senti kilogramm.