Vahetame teemat. Saate järgmist lõiku, alustame teatraalselt. Üks, Nõukogude Liidu kangelane stardib parajasti oma lennukiga ja kuupäev arhiivi karmilt ütleb, et see reportaaž on pärit 1937.-st aastast. Ja olgu see lugu sissejuhatuseks draamateatris väikeses saalis mängitavale Lentraamale tule minuga lendama. Stuudios olen kutsunud Ervin õunapuu, Toomas Hussari, selle loo autorid, näitleja Andres Puustusmaa ja vaatleja rollis peeterdamista tule minuga lendama, see on näitemäng, mis on kirjutatud üsna riskantselt, kaugel teemal julgen mina väita. Ja nüüd ootaksin autoritelt väikest kommentaari, et mis tingis sellise teemavaliku. Toomas Hussar, kas see, et mida kaugem teema, seda suuremad vabadused? Nii situatsioon oli lihtne. Hermen küsis, et kas pole kummaline, et pommituslennuk, kus on vähemalt neli inimest pardal ainult üks saab kangelaseks, et seal siis tegelikult juhtus. Ja see kangelane on mees nimega Castello. Mida see Castello tegi, kui nii-öelda ajaloo tundivad? Tont seda teab, räägitakse, et pikeerisid lennumasina vaenlase lahingutehnika sekka. Mida Castello teeb teie näitemängus Ervin õunapuu? Vot nüüd oleks hästi vahva kuulda, kuidas saab teatris kõike sedasama teha. Kuidas õnnestub teatris pikeerida? Natuke kahju, et ei ole Eelmat ennast singis, kommenteeriks oma rolli tegevust. Teema on siis Castello kehasse. Ehman Castello kehastaja ja kui teda saalist vaadata, siis on ta tõeliselt poisilik õhinaga sellest lennuki mängimise mängus sees. Aga kas see teema teatri jaoks ei tundu nagu natuke kauge või ootamatu või peabki tänapäeval olema sega ootamatuse Mekmann, et minu meelest laseme? Midagi ootamatut ega ka midagi veidrat, see on üks kõige harilikum näidend, mis on siis nüüd toodud draamateatrilavale. Ei ole seal mingeid vigurdamisi, mingeid veidrusi. See on realistlik näidend, kuigi mina ise nagu liigitaksin teda maagilise realismi alla. Miks maagiline kohe seletan. Äärmiselt reaalsed käega katsutavad esemed, asjad, dekoratsioonid, näitlejad võtavad maagilise rituaali. Mida me siis võime vaadata kui üht lavastust, milleks ärritaal tähendab kõige olulisem on selle Õigemini, tal on mitu lõppu, jah, kolm lõppu, vist isegi neli, aga see lõppude lõpp, tähendab, see on kõige olulisem meie jaoks ja ma usun, et et kui vaatajad seda näevad, kui nad vaatavad lõpuni, kui nad uksi arvutades ei lahku, siis nad minu meelest peaksid vaatajad saama aru, milleks ma selle näidendi tegime. Teil oli aluseks konkreetne isik Castello. See oli teie fantaasialendude aluseks oli nii ja ülejäänu on kõik. Ülejäänu on fiktsioon või siis öeldes niimoodi, et Toomase ja minu kujutelm või muinasjutt või fantaasia Aga näib, et just selle Castello isikuvalikuga olete te võib-olla astunud mingil määral valusalt mingitele tabuteemadele. Noh, minu meelest on ikkagi üks asi, on nii-öelda looming ja, ja kunstiväljund või kunstitõde või arusaam ja, ja siis teine on reaalne elu ja minevik ja noh, neid ei saa ikkagi seostada. Aga teatud punktidest tuleb see minevik kuidagi ootamatult sisse või hakatakse nagu teie loo puhul just rääkima, mitte niivõrd kunstikriteeriumitega, vaid hammustatud ülbus. Kas te olite selleks valmis? Ei olnud, neetud mina ei tulnud selle pealegi, et et hakkan nüüd lugema lugejate vihaseid kirju ajalehtedes, et nõukogude ajal oli ta sõjaväele ja nii edasi ja nii edasi. See on kergekujuline šokk, ausalt öeldes mulle. Me ei olnud sellega arvestanud, aga me läheme vead püsti nende inimestega koos vestlema, mitte nende vastu, sest me ei arva nii, et need, kes pole meie poolt, need on meie vastu. Äärmiselt kahju, et härra Ago Vilo ei ole siin praegu meie vestlusringis. Nimelt Ago Vilo on kirjutanud ühe lugejakirja seoses, kas teil on osta? Üldiselt samas võiks öelda, et igasugune reaktsioon on tänuväärt. Minu meelest on see nagu kergelt kompliment, isegi mis nad kirjutavad, tähendab see, kes läheb väga reaalselt ajalukku tagasi ja püüab sealt nagu seda ajaloo tõdeleid seal väga ilusat Nad teevad seda, sest nad on ikka kaasa tulnud asjaga ja midagi on jäänud neile sisse. Kas, kas nii tõetruult, et nad on võtnud sule, kodus kätte kirjutanud ja selle üle vaeva näinud? See on väga ilus kompliment enda poolt. Alati ei pea nagu ütlema seda muidugi nii kunsti piires, et võib ka sedapidi läheneda asjale. Mul tuli praegu hetkel pähe, kuna ma nüüd praegusel hetkel kujundan. Kujund on Draamateatris Mikk Mikiveri etendust, mille nimi on Stalin. Ja see lugu siis käsitleb dokumentaalselt Jossif Stalini kahte viimast nädalat. Noh, oletame niimoodi võib-olla rohkem. Et seda võimsam on seal üks repliik, mis ütleb, ütleb Stalin ise, et mitte kõik, kes mind kiidavad, ei kiida mind, vaat kusjuures isegi absoluutselt juhus, et me, et me tegime nüüd Gastello ja, ja siis järgmine on Stalin, kusjuures mul ei olnud aimugi, et järgmine tükk sealsamas väikses saalis on sedasama Stalin. Kusjuures meeldibki seal ka üks peategelastest kirjutab seda. Ilu jõua kohe, eks ole. Ja Reeda Stalin ise platsis ja mind väga huvitab, mida nüüd siis hakatakse rääkima, kui nüüd noh, Stalin välja tuleb, et kas siis peaksime jubedam seos olema veel õudsem, et kas Mikiver ja mina ei ole näinud, et oleks kinni. Milles asi, Henderson, Õnneks seda surmanuhtlus kaotada, me istume elu lõpuni. Siit paigast ma annaksingi, võib-olla Peeter Tammist talle sõna, et kuidas siis nagu see teie vaatenurk on rikkumata sellest. Punasest ajaloost. Olete nii-öelda Kanadas oma lapsepõlvest tulnud. Eks ma teatud määral puhas lähtule või istusin sinna saali. Ent seda tükki vaatama. Et kõik see taust ja ideoloogiline pagas on minust mööda läinud, nii et mina sain seda nautida, ma arvan, kompleksivabalt ja noh, tõepoolest ma vaatasin, et see on õnnestunud ses mõttes, et see oli minu jaoks väga realistlik tükk, mis pani vaatama huvi ka sellest, et nad ei veider nendega keerutanud mingisuguse mingi trikkidega. Koondatud ühte paika, üks suletud väikene osa lavast, mitte terve lava ringi pisikene osakene, üldse liikumisruumi sattusin, ma kardan, et see on riskantne ja julge samm asja niimoodi kujundada. Sest kas jääb huvitavaks vaadata siin ühte kohta terve etendus ja selle eest müts maha, et et see ikka köitis lõpuni. No tähendab olgu siin öeldud, et laval on vineerist lennuk ja seal kabiin, ma ei tea, kui suur see ruutmeetritel ta on, aga sinna peavad ära mahtuma siis lendur siis üks naine ja siis üks pioneer. Ma teeksin kohe põrandale lennudki jõle vineerist lennukranud plekist. Aga kui suur on see pind, kus mäng toimub? Seal on kaks meetrit on tema pikk meeter 80 on ta laiematele 50 kõrge. Üldiselt on väga ekstreemsetes oludes näitlejad pandud, mida ütleb Puustusmaa. Väga põnevatesse oludesse ühest küljest väga keeruline, et tavaliselt on ju mängu ma antud või vahendid on, on laiemad, kus sa saad peita, mängida seal sa oled kogu aeg suures plaanis, sa pead väga täpselt teadma oma noh, mitte väheseid vahendeid, vahendid on samad, aga, aga nad on piiratud ja peavad olema täpsemat konkreetsemat mäng kolmekesi kokku on on muidugi mõnus, sest see valguselt kuskil laiali kontsentreeritud kokk just nagu sa ütlesid, väikesed seda sellepärast sa vaatadki lõpuni, et ta on lihtsalt niivõrd koos kogu aeg sealt oleks vahepeal ära käik, siis ajukese kohe minema ei olekski läbi. Nimelt see, see koondab tähelepanu ühte punkti ja rääkisin aatom. Ja ma arvan, et see on näitlejatele niisugune väljakutse, et kontsentreeritud tähelepanu keskel olla terve see aeg et keegi ei vaata kuhugi teise lavanurka, et mis seal kõrval Plaan suure suure plaani tunnetas seda enam. Sellele ei vaidle, tähendab, keegi pole seda öelnud, aga mitu korda on tulnud ka paar tuttavat öelnud, et jah, mulle meeldis, et päris sürr tüüp. Mis asi, mis üür seal Jüriga tegemist, kui selleks ei ole, siis tähendab kajuks ajuks või selles suhtes mina ei oskaks midagi teha, aga selleks, söör olema väga selge algusest lõpuni. Joonis koos teiste näitlejatega, et me noh vastasel juhul ei saaks minna lõpuni. Vaat, ma räägin, liiga palju ei tohiks seda teha, sest ise mängin seal, et see mõjub praegu võib-olla natukene halvasti, aga. Siiski, ma tahaksin natuke selles Jüri puhul vastu vaielda, et noh, et ühelt poolt on tõesti ülimas reaalsuses, aga, aga noh, see sürr ei kao sealt ju selles loos kuskile ja see on selle loo suurimaid väärtusi. Ei oska selle koha pealt eriti kaasa rääkida, seal on nii libe teema, räägime siis niipidi edasi, tegemist on looga millel on väga põnev süžee, tähendab see pinge, mis algab algusest, seda toetab mingi lennukimürin taga ja see, nagu järjest-järjest-järjest krutitakse keeratakse võiks siis nimetada, et tegemist on omamoodi drilleriga. Pigem Ruut Muubiga slim draamaga, kus on õppinud. Aga sedasama lugu oleks näiteks saanud ka teha filmiks. Loomulikult tont teab, kuidas meil läheb, aga äkki õnnestub teostada kõneval. Läbirääkimised käivad kusjuures peaosas, noh, selle võib ära öelda, on nüüd ka Eesti vaatajale väga tuttav näitleja, psühholoog, kes siis kehastas liinid Hardi Volmeri filmis filmis minu Lenineid nimi. Ja, ja me rääkisime sel teemal ja see toimus ammu esietendus ei olnud veel olnud. Ja kui me rääkisime talle, et, et Eesti Eesti rahvusteatris tuleb välja tükk nimega Castello kas teda lugu siis ta oli absoluutselt veendunud, et me valetame. Järelikult te ikkagi oma mingi selle teemaasetusega mingi ootamatu uperpalli tegid? Hakata rääkima või üldse välja välja pakkuda siis selle, et nii kui me puudutame, olulised isikud, kohe, tuleb mingisugune jama sellest näiteks kui me tooks avad Adolf Hitleri ja Eva Brauni, mis siis juhtuks või näiteks langevarjur, helen kulmanni võib-olla jah, targem üldse mitte puudutada ajaloolisi isikuid, ajaloolased, teemasid, poliitikat ja nii edasi, aga asi muutub seda usutavamaks, kui on näiteks üks ajalooline isik tegevusse toodud etalon, reaalsem taust ja jah, ta on nagu arusaadavam. Sest näiteks viimne reliikvia, noh, kõik me oleme lugenud Dorne'i raamatut. Poisikesena veendunud Gaabriel on ajalooline isik, ega ma läksin filmi vaatama selle mõttega ja minu nauding ja arusaam filmist oli nagu seda võimsam ja uhkem. Seda filmima vaatasin vähemalt viis, 60 korda, aga tegelikult hoopis ajalooline kangelanna olise šenkonberg kes hukkus Rakvere linna all ja kui Jüri Rumm on Eesti kangelane, siis on ka Schenkenberg, aga noh nüüd siis filmikunst ütleb, et hoopis Gaabriel. Nüüd võta kinni, mis asi see kunst on minu arust tegelikult kunst on absoluutselt apoliitiline asi. Kui ta on juba poliitiline, siis ta enam ei ole kunst. Siis seal on niuke tarbekunsti Meghan juures ehk siis ajakirjanduseni. Aga samas näib, et need isikud, keda te olete valinud, sa tõid näiteks siia Adolf Hitleri ja Eva Brauni aga see näitab, et mõte käib siiski selliste ekstreemsete tüüpide ümber. Ja, ja mul hakkab valmis saama üks lugu just nimelt Adolf Hitlerist, aga mitte kui kui nüüd poliitikust ja siis kolmanda Raisi rajajasta ideoloogilist vaid kui kunstnikust, sest oli erakordselt hea maalija, tegi akvarell. Ja ma olen näinud mõningaid originaale, need on meistriteosed. Järgmisena siis tuleks tuua see kapral lavale, kes, kes on siis kunstnike kristallist. Hiljem saab Adolf Hitler, sest tal oli soov ja vajadus iga hinna eest silma paista. Uperpalle teha sellelt eelmiselt jutult, siis ütleme nii, et nupu enda tulek siia teatrisse kirjutama, lavastama on olnud ka läbi selle kunstnikutee. Kui te nüüd asju siin laval sättima hakata, kas te näete kõigepealt seda umbes mingit visiooni, mingeid lavapilti, kuidas teise See on väga erinev, mõne mõne lavastuse puhul on kõik absoluutselt selge, aga aga mõni lavastus sünnib väga tihedas koostöös koostöös lavastajaga alles mõni päev enne esietendust valgusega, siis noh, nagu saame alles aru mis nagu tegelikult välja tuli. Aga selle Gastello puhul oli küll kõik absoluutselt selge, sest me otsustasime pussariga kohe alguses, et seal seal laval peab olema võimalikult ehtne. Lennumasina. Ervin õunapuu, teil on väga palju töid, nii kus te olete ainult kunstnikuna üles astunud, jääb seal nagu midagi vajaka või mis on see, mis paneb nagunii-öelda ise tegema ja. Ka ja noh, ma võin sellest rääkida kohe, sest kuna ma olen viimastel aastatel olnud eranditult ainult Mikk Mikiveri ka ega Miku ihukunstnik no nii-öelda siis ma teen, teen kujunduse ära ja siis ma viibin proovides ja ausalt öeldes ma olen nende aastatega ma käin nagu põhimõtteliselt Mikiveri juures koolis meistrikursusel ja nii võib öelda küll ja, ja ma, ma teen seal enda jaoks just nimelt vajalik märkusi endale ajju, mida mida mul edaspidi vaja võiks olla, on olnud ka Toomas Hussar, kus teemeistrikursused on, kelle juures? Õunap meediaks, Mikiveri tore on, kui igalt poolt midagi kuuleb ja näeb, et ei ole ühtegi iidolit midagi. Näitleja seisukohalt tsunft koos olite kolm näitlejat laval kaks autorit ka saalis. Et kuivõrd nüüd nagu mõttekaaslasena seal tegutsesid. Ma arvan, et ilmselt see, mis on Uscheri lõuna pool, on neil on nagu eelmaaga midagi sarnast. Me oleme mitu aastat nagu koos otsinud, teinud, aga, ja, ja läbi selle ma olen siis jõudnud tänu muidugi Mikk Mikiveri tükile, jällegi jõudsin õunapuu nime otsaga ja sealt see side on olnud ja on nüüd mitu aastat jätkunud ja ma loodan, et see jätkub. Ma jään selle juurde, et ma teen igal juhul selliste inimestega, kelle pealt mul metsikult palju õppida ja samas kellega on üks asi, mida ajada üks, üks mõte, sedasama kooslus, mis on. Ei esinda mingisugust ideoloogilist rühmi, seda meil ei ole mingisugust oma manifest, aga tahan rõhutada seda, et, et neid ei peetaks mingiks alternatiiviks või või mingiks eriliseks vooluks just nimelt nagu, et kas ostad, aga need on kõige tavalisemad lood kõige tavalisemad, näitan ainult. Meie jaoks võib-olla see ihalus alternatiivi otsida, noh see ei pruugi ainult olen nii-öelda negatiivse märgiga, see on ka positiivse märgiga, et noh, et kui midagi kuskil toimumas ei ole, siis sa otsid seda alternatiivi võib-olla nende juures, kes on tulnud natuke ütleme, ebatraditsioonilisemat kultuuripilti ja teatri juurde üldse. Sest ma annan selle noh, väga-väga-väga hellaks tehtud, et selles mõttes on see ise isehakanu ise õppinu kompleks, seda taaka, ma pean vedama elu lõpuni, aga noh ju siis on vaja. No ma küsin kohe Puustusmaa käest, ise õppinu tarkus võrreldes sellega, kes on sealt Panso koolist läbi käinud, on seal mingi erinevus, nagu näitleja poole pealt vaadates ei, pigem pigem vastu. Mõnegi, kes on sealt või mujalt läbi käinud, ma mina isiklikult ei omavahel, nad ei leia ühist keelt tihtipeale või leiavad siis ta on kuidagi väga õpitud keel milles ei ole seda verd või liha sees pisikeses Rich nii noh, et üks kool ja siis on nii meeletult suureks mäeks ehitatud sõnade ja jutuga, et ma ei näe sellel põhjusel, et sellest saaks niimoodi eraldi tähtsustame sellest rääkima, veel selge seedrit ei tee praegu maha, et seda pole vaja, loomulikult hariduskooliharidus, see annab väga-väga palju juurde. Kui, kui osataja ise võtta, sest lõpetada ei ole niimoodi võimalik seda kõike külge. Aga on ju ometi väga häid tippnäitlejaid lavastajaid, kes ei ole mitte selles koolis käinud. Ma ise õppisin ka mõnda aega lavakas ja mis ma tahaks öelda, et igasugune kokkupuude targema inimesega on alati kasulik, on see siis koolis või väljaspool kooli, nii et vahet pole. Kui jutt juba kooli peale läks, siis ma arvan, et see kool on see, mis teeb võib-olla selle tee sirgemaks ja kergemaks selle tee sinna teatrisse või no üldse laiemalt kunsti juurde. Et võib-olla teie tee on olnud selle tõttu natukene keerulisem. No minul mitte tänu koolile ta muutuski kergemaks, noh, mul ka mitte, ausalt öeldes, ma olen väga õnnelik, et see niimoodi on läinud ja ausalt öeldes sain ma ikkagi päris ruttu teatrisse tööle. Tartus Vanemuises. Teie olete üldse peaaegu kõigega seal vist teinud Hermaküla ja Tooming ja et selles mõttes nagu see Eesti teatri lähiajalugu koos Mikiveri on siis ka nagu läbi kammitud. Noh, võrreldes poistega ma olen tegelikult juba päris elatanud inimene päris rannataga, tähendab edumaa on lihtsalt selles, et noh, ma olen lihtsalt nendest kauem elanud ja noh, tänu sellele Nii jõuame nüüd võib-olla kuidagipidi veel kord tagasi sinna Gastello teemani. Mida see Castello tegemine teile õpetas? Et meil on õigus, kui me tuleme mingi asjaga välja ja, ja me me nagu tõestasime seda tähendab näiteseltskonnaga. Et võib minna seda teed edasi, kui, kui antakse võimalus, see tähendab seda, et ei oleks vaja kuskil pimedas keldris tähendab midagi songerdades hankida ja siis öelda, et nüüd me tegime kunsti vaid, et et see toimus, toimus Draamateatris, on kõigile kättesaadavas kohas, kuhu inimesed julgevad tulla. Samas aastaid tagasi tegi Hussar seal, kus sääreperega ühe etenduse, mille nimi oli viimane öö ja, ja siis mina tegin ka. Me tegime väikses saalis tegime tsaari perega Vincent van kohvi. Tundmatud aastal, mis toimus ka tegelikult draamateatri egiidi all, aga aga siis oli kuidagi see tähelepanu oli hajutatud, nad, nad uputati ära kiiresti need etendused. Aga praegu tähtsam edasi muidugi ja noh, ja ka enda jaoks selles mõttes, et et see töö tulemust oli palju täpsem, palju läbi mõõdetum läbi komponeeritum. Ta oli ikka tüki jagu professionaalse, ma kujutan ette, kui need omaaegsed. Ja Meil oli piisavalt aega, samas teatrimaja tuli meile kõiges vastu, nii et me tundsime ennast rahvakunstnike. Surnud väärsetena ei olnud mingeid siukseid kompleksi. Kuigi vahel puhvetis minnes läksime kohvi jooma, siis ütles üks väga tuntud resis. Näe, geeniused tulevad ja siis ilma, et oleks lõpetanud oma oma mahla, kohvitassi lahkus demonstratiivselt, aga noh, eks need asjad käivad. Juurde selle Castello loo puhul, et kas siin võiks olla näiteks ka mingi põlvkonna sõnum see teema, see, see vorm, mida pakutakse, et see kõik on äkki seotud mingi põlvkonna tasandil vastuvõtuga, et see, teine lihtsalt ei saa aru, millest te räägite. Arvan, et ei ole. Kes eesti keelest aru saavad, palun tulge vaatama. Aga samas, kas mingi kunstikeeles ei või olla midagi sellist, mida võib-olla mõni ei saa aru? Miks on inimesele nii antud kolm vuntsi, küsimärk selleks märk, võib-olla? Sinna juurde lisandub väga palju muid asju, aga rohkem ei tahaks rääkida. Trükis esitatakse, esitatakse pidevalt küsimusi ja uskuge või mitte, iga küsimus saab vastusena. Ma arvan, et inimene, kes meie loost aru ei saa, vaevalt aga Pipist arusaadav. Küsiti teatris, et kas ta on alla 30 keelatud, kas see taust on kuueteistaastane, tähendab temale ei ütle see niuksed märgid. Võib-olla konkreetselt tallegi ütles, et Pioneerindus midagi, aga ma usun, et ka meiega skaudid lähevad kuskilt samas liinis, tähendab inimene ja tema süsteemid jäävad läbi ajaloo, kõik jäävad samaks, kõik need märgid, mingid nüansid, mingid nõksud, muutuvad, eks vastavalt kas mingile ideoloogiale ja vabandust ja tahtmata kedagi solvata, näiteks samasugune arutu arutu temp oli, oli see Kurkse surmaretke näiteks hulgast ellu, nii et noh, nagu me võiks ka seda teha, aga noh, ma ei oskagi jah lõpetada. Ta puudutab üldinimlik arusaama üldinimlikke tundeid, see ei ole tähtis. Kas seal venelane, kommunist, Castello või on see Dimitri mingisugune või seal, Niina, kas ta on halastajaõde või ei ole üldse või on ta hoopis, ma ei tea, sotsiaalminister, see kõik on üks ja sama. Inimene jääb inimeseks. Iga võimu ajal. Ta tahab süüa, tahab tualetti kasutada, tahab magada, kui maga, sureb ära ja nii edasi. Lükkan inimesest Just nimelt, et kui teatrikülastaja, kes loeb kasutada seda juhust, et võib valesti aru saada bukletis mõnest noh, kirjeldusest või tutvustuses selle tüki kohta, et kas ta tuleb seda vaatama, kas ta ostab piletid, siis ei tasu ehmatada, võtta tõe pähe, et seal räägitakse nõukogude ajast nõukogude inimestest, vaid lugu on hoopis teisest lihtsalt need inimesed on võetud natuke teises ajas. Nüüd nagu läheb väga keeruliseks, aga, aga samas on tegemist ajarännakuga ja Samas Rootsis, eks ole, nii et, aga see, sellest piisab. Et see ei ole pelgalt Ja elust, surmast ja armastusest ja me ei halvusta mitte kedagi. Me ei halvusta religioosseid gruppe, ei halvusta kommuniste, ei halvusta, natsionalistid ei halvusta. Vabadusvõitlus. Lõvid, kes võitlesid Eesti vabaduse eest, ei halvusta soomepoisse, kuna meie pea tegelikult Castello Soomet pommitamas ajaloolasi isikuna. See on loominguline ja kunstiline fiktsioon. Ja meie üritasime täna siin rääkida sellest paradoksaalsest lavastusest, mis on Draamateatris tule minuga lendama ja stuudios olid selle näitemängu autorid, lavastajad, kunstnikud Ervin õunapuu ja Toomas Hussar, näitleja Andres Puustusmaa, noh, ja vaatleja rollis siis peeterdamista.