Sel ajal on Tartul verevaradest põnevat on väikene. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahva elasele. Eesti lugu. Elfriide Lenderi, Eesti haridustegelane ja õpetaja ta oli Eestimaa esimese eesti tütarlastekooli rajaja. Aasta varem oli Liivimaal Tartus loodud esimene tütarlaste eragümnaasium, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium, Enx praegune Miina härma gümnaasium. Elfriede Lenderi andis eesti tüdrukutele võimaluse õppida Tallinnas gümnaasiumis. Saates esinevad Tallinna Ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi teadur Mare Torm ja Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur. Haridusolud läinud sajandi teisel kümnendil Eestis kui palju oli üldse eestlastest haritlasi, räägib Ago Pajur. Kõik sõltub sellest, keda me peame haritud inimeseks noh, tänapäeva mõistes oleks haritlane ennekõike ikkagi kõrghariduse saanud inimene ja ega neid väga palju ei olnud, sest eestlaste minek kõrgkoolidesse sai laiema ulatuse ikkagi alles 19. sajandi päris viimastel aastatel, seal veel 1800 kaheksakümnendatel, isegi üheksakümnendatel oli neid eestlasi, kes Tartu Ülikoolis pisike ja kes selle Tartu ülikooliga lõpetasid, ainult mõnekümne piiris. No iseseisvuse saabumise ajaks oli nende arv loomulikult suurenenud. Kui palju neid just täpselt oli, on jällegi raske öelda, sellepärast et omaaegne statistika ei teinud ju üldse vahet rahvuse järgi, seal arvestati küll seisuslikku pärit tulu, küll sünni kohta, territooriumit, piirkonda, küll usutunnistust, aga kõik need näitajad ei võimalda sajaprotsendiliselt rekonstrueerida, ka paika panna. Kes oli nüüd eestlane, kes oli lätlane, kes oli venelane, kes oli baltisakslane, kes oli rootslane, sest kõiki neid ju siin Eestimaal leidus ja kõik nad kõrghariduse poolega pürgisid. Siiski võib nii enam-vähem suurusjärgus pakkuda. Iseseisvumissaabumise ajaks oli Tartu Ülikoolis saanud kõrghariduse kuskil tsirka 400 eestlast ja teist umbes sama palju politseis pärit mujalt teistest kõrgkoolidest peaasjalikult muidugi Peterburis Peterburi ülikoolist, aga ka muudest kõrgkoolidest, mis seal tegutsesid. Konservatoorium kunstide akadeemia sõjaväe meditsiiniakadeemia, vaimulikud, Akadeemia Tehnoloogiainstituut, paljut tehnilise kõrghariduse omandanud eestlased olid õppinud Riia polütehnikumis ja 20. sajandi alguses suurenes järk-järgult ka nende arv, kes olid saanud oma kõrghariduse kuskil Lääne-Euroopas neid ei olnud küll teab mis palju, aga neid siiski oli, nende arv pidevalt suurenes. Kui aga arvestada nüüd haritlaste hulk ka võihari tud eestlaste hulka ka gümnaasiumilõpetajad ja noh, ilmselt toonases kontekstis tuleks seda teha, sest tegelikult ju veel ka 1009 20.-te aastate lõpus, 30.-te aastate alguses, kui räägiti sellest nõndanimetatud hari laste üleproduktsioonis, siis peeti silmas just nimelt mitte ülikoolide lõpetajaid mitte kõrgharitud inimesi, vaid üksnes gümnaasiumiharidusega inimesi. Siis ulatub haritud eestlaste osakaal loomulikult tuhandetesse. Aga naised, selle hulgas. Naistega oli olukord ehk veelgi keerulisem kui meestega, sest kuni 1905. aastani ei saanud, ei omanud ju naised Vene impeeriumis isikuna õigust ülikoolidesse astuda. Ja ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, mil olukord leevendus, saadi õigus osaleda ainult nii-öelda vabakuulajatena, see tähendab käia küll läbi kõik loengud, kõik seminarid, praktikumid teha läbi, seega kogu tsükkel õppetsükkel aga ei saadud seejuures kõrgharidusdiplomi. Ja seetõttu asutati eriti naiste jaoks pärast viienda aasta revolutsiooni mitmel pool, suuremates linnades, eelkõige Venemaaülikooli linnades loomulikult mitmesuguseid niinimetatud kõrgemaid naiskursusi, küll meditsiinilisi kursusi, küll õigusteaduslikke kursusi, küll tehnilisi kursusi ja nii edasi ja nii edasi. Ja noh, mingid taolised tegutsesid ju ka Eestis sama Kuulus Rostovi eraülikool Tartus, mis võttis vastu naiskuulajaid ja professor jässinski keele ajalookursused, samuti Tartus, mis esimene enne esimest maailmasõda tegutsesid. Ja lisaks sellele ka Eesti naistele, kellel vähegi jõukus selja taga oli ei olnud ju tee püsti ees minemaks õppima välismaale minemaks Lääne-Euroopas. No kõige kuulsam inimene tuleb muidugi kohe meelde Hellavooli Joe kes sai oma hariduse Helsingi ülikoolis, mis ei olnud ju päris Lääne-Euroopas ja ka mitte päris Venemaalt, eraldiseisev, aga siiski hoopis teistsugustes oludes tegutsev ülikool ja ka naiste hariduse puhul tekib loomulikult küsimus kohe sellest, et kui palju oli siis, et keskharidusega gümnaasiumiharidusega naisi. Ja siin tuleb arvestada seda, et naiste haridus ka gümnaasiumiosas ei olnud vähemalt juriidiliselt päriselt võrdsustatud meesteharidusega. Naiskoole oli küll hakatud Eestis rajama juba kusagil 18. sajandi keskpaigas 19. sajandi keskel hakata suuremates linnades looma niinimetatud kõrgemaid linna tütarlastekoole, mis sisuliselt võrdsustusid gümnaasiumiga. No võib-olla jahmann asja õpetati seal vähem, näiteks reaalaineid ja seal ei olnud õppeprogrammis ka näiteks klassikalisi keeli välja surnud vanu keeli. Aga sellele vaatamata sisuliselt jäänud taoliste kõrgemat linna naiskoolide või tütarlaste koolide haridustase suurt alla poiss lastegümnaasiumite tasemest ja 19. sajandi lõpus mitmed nendest tütarlaste koolidest muudetigi tütarlastegümnaasiumiks. Siiski 20. sajandi algusaastateks oli kujunenud olukord, kus tütarlaste gümnaasium tegutsesid ainult suuremates linnades Tallinnas, Tartus, Pärnus ka erand Kuressaares, mis kindlasti suurlinna nimel ei pretendeerinud. Ja neid oli lihtsalt liiga vähe. Niikaua kuni nendesse tütarlaste gümnaasiumites pürgisid baltisakslased, kuni sinna pürgisid venelased, keda ju mõlemaid oli eesti elanikkonnast suhteliselt tagasihoidlikul arvul. Nii kaua koolidest jätkus, aga 20. sajandi alguses hakkasid gümnaasiumihariduse poole üha enam pürgima ka eestlased Nende eestlaste jaoks kohti, noh, ütleme siis niimoodi, et lihtsalt enam ei jätkunud, seda enam. Et gümnaasiumid tegutsesid ju toona loomulikult vene õppekeelega eestlaste vene keele oskus ei olnud sageli piisavalt hea või tähendab, oli hea küll, nii selleks et elus toime tulla ka sisseastumiskatsetel jäid eestlased just nimelt veidi kehvema keeleoskuse tõttu sageli ukse taha. Ja sellises olukorras on arusaadav mikspärast 1905. aasta revolutsiooni kati erilist rõhku eestlaste eneste poolt panema just nimelt tütarlaste koolide asutamisele. Kohe moodustati ju eesti noortega Kasvatuse selts 1906. aastal ja samal sügisel alustas tegevust inksi tütarlaste keskkool, praegune Miina härma gümnaasium Tartus. Ja 1907. aastal sai samalaadse algatusega ainult et ilma mingisuguse seltsi toetavaid puht isiklikul initsiatiivil hakkama Elfriide Lember, kes avas tütarlaste gümnaasiumi Tallinnas. Tõsi, entsi tütarlaste keskkoolil ja Lenderi gümnaasiumile oli üks oluline vahe. Eksi keskkoolis toimus õppetöö tervikuna eesti keeles Lenderi gümnaasiumis vene keeles, aga kindlasti ei tuleks selles näha mingisugust Lenderi soosivat suhtumist venestamis või võiga vene keelde vaid pigem oli küsimus selles, kuidas teha oma koolilõpetajatele edasiminek või, või elukutse valik, peamiselt siis kooliõpetaja elukutse, mis haritud naistele toona ja oli peaasjalikult reserveeritud, teha elukutsevalik ja koha saamine võimalikult lihtsaks, sest eksi tütarlaste keskkoolis Tartus oli tarvis soorid Data kuskil ametliku kroonugümnaasiumi juures venekeelsed lõpueksamid ka viies kogu õppetöö oma gümnaasiumis vene keelele saavutas lendar loa. Lõpueksamid toimusid sealsamas tema enda koolis, tema enda õpetajatega rajal ja kroonugümnaasiumi saatsid kohale ainult oma nii-öelda vaatleja. Ja noh, kui küsida, et kummas olukorras on õpilasel lihtsam lõpueksameid sooritada, siis loomulikult oma koolis ja oma õpetajatele, nii et lendar ennekõike hoolitses just nimelt oma tüdrukute heaolu eest. Ja loomulikult Lenderi gümnaasiumi tähtsust on rask kuidagimoodi isegi üle hinnata. Ta ta oli ju just nimelt Eestimaa kubermangus, Põhja-Eestis Tallinnas peamiseks tõmbekeskuseks, kuhu hakkasidki massiliselt kokku voolama just nimelt eesti tütarlapsed, loomulikult võeti vastu ka sakslasi, võeti vastu venelasi ja kõiki teisi, aga peaasjalikult eesti tütarlapsed ja paljud neist eesti tütarlastest aitasid hiljem juba omariikluse aastail kaasaga Eesti riigi ja Eesti ühiskonna kõige laiemas mõttes püsimajäämisele ja edasi arendama. Elfriede Lenderi sündis 1882. aastal vabrikutööliste peres. Hariduse omandas ta saksakeelses eraalgkoolis ja venekeelses tütarlaste gümnaasiumis, kus 1900. sel aastal lõpetas pedagoogilise täiendusklassi, millega sai ka algkooli õpetaja kutse. Aastatel 1901 kuni 1904 töötas ta Martin Luteri lastekodu algkoolis ja esimeses poeglaste kroonualgkoolis. Samal aastal abiellus inseneri Voldemar lenderiga, kellest sai esimene eestlasest Tallinna linnapea. Elfriede Lenderi pidi loobuma oma õpetajakohast. Tollased seadused ei lubanud abielunaisel riigikoolis töötada. 1906. aastal asutas ta maksuta eraalgkooli, mis oli mõeldud vaestest peredest õpilastele. Järgmise aasta sügisel avas kool ka uksed. 1900. ja 35. aasta novembris pühitseti Tallinnas Kreutzwaldi tänavas sisse päris oma arhitekt Herbert Johansoni projekteeritud koolimaja. Eesti vabariigi ajal omandas Elfriede Tartu Ülikoolis eksternina ladina keele õpetaja kutse. Nõukogude okupatsiooni alguses kaotas Elfriede Lenderi oma koolis direktori koha. Kool ühendati Tallinna kaheksanda keskkooliga. 1944. aastal emigreerus Rootsi, kus pani kirja oma memuaaride raamatu minu lapsed. Elfriede Lenderi suri 1974. aastal. Tal Stockholmis Elfriede Lenderi elust ja tööst räägib Mare Torm. Aasta 1906 oli murranguline, sest tolleaegne tsaarivõim andis välja kaks olulist dokumenti mille alusel siis võidi asutada eragümnaasiume kas siis Eesti, Läti või saksa keeles, on siis balti maa kubermangude või siis juba venekeelseid tütarlaste gümnaasiumi ja kui me aastal 2006 tähistasime suurejooneliselt 100 aasta möödumist eestikeelse keskhariduse algusest, see tähendab siis Tartus avatud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi see tütarlaste gümnaasium, see alustas tööd kohe eestikeelsena, kuid Tartu Tallinna olud olid erinevad. Ja seetõttu Elfriede lender läks välja algusest peale kohe eesti tütarlastele keskkooli avamisest, kuid vene keeles, aga eesti keel kui õppeaine oli kavas algusest peale, kui nüüd vaadata ja üldse 20. sajandi algusest, kus siis Tallinnas oli viis tütarlastele võimaldavad kooli keskharidust võimaldavat kooli siis 1900 seitsmeteistkümnendaks aastaks oli kuus ja Elfriede Lenderi kool, mis oli, ju siis oleks tegutsenud 10 aastat, oligi suurima eestlastest õpilaste arvuga tütarlaste gümnaasium. Ütleme, et õppis seal ka teistest rahvustest, oli vene juudi rahvusest tütarlapsi. Mis ajendas Elfriede Lenderi niisugust kooli avama ja ta tegi seda võrdlemisi noorelt, et kust selline India tarmukus Elfriede lender, kui ta 1900. aastal lõpetas ise Gümnaasiumi Tallinna tütarlaste gümnaasiumi ja see oli ka venekeelne gümnaasium siis ta alguses, et tööd saada kandideeris õpetajaks õpetaja kohale Tallinna linna kooli kolleegiumi kaudu, kuid esialgu teda ei valitud ja alustuseks ta andis õpilastele eratunde ja ilm Ines, Teet nendesse koolidesse tollel ajal olid venekeelsed, aga see meelsus oli saksameelne ja seetõttu eelistati gümnaasiumidesse ikka kas saksa rahvusest või vene rahvusest tütarlapsi. Ja Elfriede Lenderi sooviks püüdjaks oligi see, et ka Eesti neiud peavad saama võimaluse omandada keskharidust ja see ajendaski teda oma kooli looma eesti tütarlastele. Kuidas majanduslikult võimalik oli, tolle aja oludes aastal 1906 sai tema abikaasa Voldemar lender esimeseks eestlasest Tallinna linnapeaks. Kuid kui Elfriede Lenderi avas oma kooli, siis te ei tohtinud seda kooli linnavõim toetada. Ja seetõttu, kui arvatakse, et abikaasa toetas teda majanduslikus mõttes see ei olnud, on ta küll loomulikult moraalses mõttes, sest lendurite perekond oli ju üks eestluse kants ja Tallinnas ja nad läbisid siis tihedalt Konstantin pätsiga ja ühesõnaga ajalehe teataja ümber koondunud eestlaskonnaga. Elfriede Lenderi kool sai alguse koolihoone, mis asus Suur-Karja tänav 13 loomulikult see ei olnud ju koolihooneks ehitatud, vaid ta alustas õppetööd seal, kus oli võimalik ruume üürida. Oma koolihoone rajamine oligi tema üks unistusi mis aga täitus aegade ja olude tõttu tema jaoks liiga hilja. Kui kool sai tegutseda Suur-Karja tänaval kuni 1914. aastani, see oli esimese maailmasõja keeruline periood, siis saadi vahepeal ruumid Toompeal praeguses piiskopi tänav number kaks hoones. Aga 1918.-st aastast koliti Maakri tänavale, kus oli siis kooli kasutada kaks hoonet. Ja kui mõelda 1918 kuni 1935, see oli küllalt pikk periood. Aga jällegi need ei olnud spetsiaalsed ju, kooliruumid oli probleeme klassiruumidega, nende sanitaartingimustega ja Elfriede lende, rei tütarlaste gümnaasium on siis paiknenud Suur-Karja piiskopi, Maakri ja lõpuks siis koolihoone valmis politseiaiale omaaegse aadressi Reimani ja Kreutzwaldi tänava nurgale. Nüüd on siis Kunderi tänavanurk. Ja see pikk võitlus oma koolihoone ehitamiseks kestis tegelikult kaugelt üle 10 aasta ja siin panid oma õla alla lapsevanemad. Sest 20.-te aastate lõpul loodi 1928 Elfriede Lenderi gümnaasiumihoone ehitusühing ja selleks siis alustati osa tähtede müümist lastevanematele ja sisuliselt see hoone ongi ju valminud lastevanemate rahade toel. Ja kui lender palus linnavalitsuselt krediiti, sest oli soov kool valmis saada ilmselt 30.-te aastate alguseks siis me teame, et oli raske majanduskriis ja erakoolile ei antud krediiti. Ja seetõttu koolihoone valmimine venis 35.-sse aastasse. Ja kui seni oli see siis nii-öelda Elfriede Lenderi erakümne asjum, ilmselt 34. aastal sai alguse see, et erakoolid neist oli moodustada sihtasutused ja nõnda see siis juhtuski, et 1935 asutati sihtasutus Elfriide Lenderi tütarlastehumanitaargümnaasium, see tähendas seda, et Elfriede Lenderi kinkis oma varad siis nimetatud sihtasutusele ja niisiis 1935.-st kuni 1940. aastani tegutses juba varem mainitud sihtasutus 1940. aasta seitsmendast augustist, mil likvideeriti kõik teraõppeasutused, nii ka sellest kuupäevast algas tegelikult Elfriede Lenderi humanitaargümnaasiumi lammutamine, nii nagu vilistlased on seda raamatus kirjeldanud. Mida Lenderi koolis õpiti, mida Elfriede Lenderi meelest Eesti tüdrukul oli tarvis õppida? Ikka lugemist ja kirjutamist ja rehkendamist, jah. Seda kindlasti, aga Elfriede Lenderi, kes ise valdas mitmeid keeli, tähtsustas humanitaarharidust ja seetõttu oligi 1900 seitsmendal aastal humanitaarainete osakaal õppekavas circa 41 protsent tee. 10 aasta pärast tõusis ta isegi 50-le protsendile ja siis juba sealt edasi jälle 10 aastase, kas oli 31. aastal langes ta taas siis 40 Ühe protsendile. Aga see sammas ei tähendanud, et muud õppeained oleksid vähemtähtsad olnud. Eeva lingvist, kes meenutas, kuidas ta hindab oma koolis saadud haridust. Et kui ta pidi Rootsis asuma õppima õpetajaks kuuekümnendatel aastatel, aga koolist oli möödunud juba enam kui 20 aastat. Ta ütleb just tänu tugevale matemaatikale. Ta pääses Stockholmis õppima õpetajateks ettevalmistamise kooli. Nii et matemaatikaõpetaja, kuulus Saara kallik on paljudel vilistlastel üles. Ja ma arvan, et üks Nix matemaatika tugev oli, et see võib-olla on saanud alguse ka Elfriede Lenderi endast, kui ta õppis ise gümnaasiumis. Ja kui ema väga muretses, kas matemaatikaga veab välja Gümnaasiumi lõpetamiseks 1890. aastal. Ta oli kuulnud teiste tüdrukute käest, et mõned võtvad eratunde. Ja siis aastal 1899 90. õppeaastal. Sealt saabki alguse Elfriide meikovi preili Elfriede meikovi kohtumine omatule lase abikaasa Peterburis õppiva üliõpilase Voldemar lenderiga, sest tema oli talle olnud paari kuu jooksul andis eraviisiliselt õpetust. Ja kui ta siis avas Lenderi tasuta algkooli mõlemast soost lastele 1906. aastal on üheks tema õpetajaks Marie Parhow. See nimi on tähtis selle poolest, et tema on meil just seotud lasteaednike ettevalmistamisega Eestis enne sõda. 1926.-st aastast. Maria Parhow alustas tegevust kristlike noorte naisühingu juures ja just lastekasvatajate kursustega. Kuid 1928 ilmus erakooliseadus ja seal oli üheks kriteeriumiks, et kõik õpetajad peavad valdama eesti keelt, oskama eesti keelt. Aga nendel kursustel õpetati eesti, saksa ja vene keeles ja kahjuks kõik Need kursustel tunniandjad ei vallanud eesti keelt. Ja need kursused tegutsesid aastal 1926 kuni 1935 ja ilmselt del Fridelender kutsus taas marja Parhovi enda juurde. Ja kui see uus koolihoone valmis, siis samas sügisest septembrist avati selles hoones ka Elfriede Lenderi gümnaasiumi juures tegutsev lasteaed ja kohe kuulutati septembrist välja ka, et avatakse eelkooliealiste lastekasvatajate kursused. Ja ilmselt sealt saigi see perspektiiv alguse, et sellest kasvaks välja lasteaednike ettevalmistav õppeasutus eraseminar. Aga see tee oli väga vaevaline, sest haridusministeerium ei kinnitanud õppekavasid. Ja kui esimesed kursused olid 1935 36936 sügisest võeti uus kursus vastu, õpilased teadsid, et nad saavad kutsetunnistuse, aga tegelikkuses seminarile anti õigus seminarini tegutseda aastast 1937, et siis esimese lennu Elfriede Lenderi lasteaednikud eraseminaris lõpetas aastal 1938 selle esimese lennu lõpetaja, kes sai lõputunnistuse number üks Salme Juhani annus neiupõlvenimega. Ja kui ma tema ka esmakordselt läbisin ilmselt 1994, siis ma tajusin, et tegemist oli tõelise Elfriede Lenderi õpilasega, sest ta oli käinud 11 aastat Elfriede lend Jüri gümnaasiumis seejärel vahepeal tegutsenud muu alal ja 1938, niisiis lõpetas ta lasteaednike eraseminarid. Teemadiviis tänaseni on, et Eesti vabariigis on kõige tähtsam kodanikku kasvatada ütlemine ja see algab loomulikult perekonnast. Mida jätkab siis lasteaed ja loomulikult kool. Missugune inimene Elfriide Lember oli, ta pidi olema ääretult võimekas, ääretult sümpaatne, et teda nii palju mäletatakse. Ja tugev inimene. See. Ta tugev isiksus oli, see oli kahtlemata nõnda, aga ilmselt see on talle antud kaasa tema vanematekodust, kus oli töö väga tähtsal kohal. Sest kui Elfriede lender meenutab oma vanemaid, siis ta ütleb, et ma ei mäleta ühtki hetke kui mu isa ei oleks teinud tööd lisaks oma igapäevatööle. Ja samamoodi ema, kes pidi leiba teenima õmbleja ametis ja kui Elfriede oli nende pere esimene laps. Seejärel kahe aasta pärast sündis õde Herta, siis kauaoodatud poeg Edgar ja noorim poeg, Wilfried ja Elfriide Alender kirjeldab oma mälestustes, kuidas nad elasid veel Toompeal. Esimesed kuus eluaastat. Lenderit. Vabandust, meikovite pere elas Ungern Sternberg erimajas, kus oli neil kasutada üks tuba. Et kui üks, nelja viieaastane tüdruk istub akna peal, ema Muristab jalaga õmblusmasina jalga, parema käega Hälitab hällis väikest, kes ja kui ema juhtus vaatama, mis kell on, sest isa tuli lõunale, siis oli vaja ja lõunasööki isale valmistada. Ja kui ema oma õmblustööga vahel ta ei suutnud nii palju nööpauke õmmelda, sest nagu ta kirjutab, graafin soovis ainult käsitsi õmblustööd siis isa tuli ise isegi nööpauke talle appi valmistama. Elfriede oli siis õde, kaks venda siis Elfriede Lenderi enda peres oli ju samuti neli last, 1905. aastal sündis lendurite peresse poeg Henno 1907. See on siis vahetult pärast kooli avamist. Jõuluajal sündis poeg Uuno 1910 aprillis sündis Juta. 1912 sündis tütar Ilkka. Nii et me siis võime ette kujutada, kuidas suutis noor abielunaine noor ema tulla toime nende raskustega, mis tulid talle ette kooli asutamisel. Sirvides jälle Elfriede Lenderi mälestusteraamatut, torkab silma see eriline tähelepanelikkus. Ja kui sa võtad tema raamatu minu lastele, mis on siis kirjutatud aastal 1967 et siis loed ja mõtled nendele kirjeldustele, kuidas tal olid need mällu sööbinud, sest kuus esimest eluaastat elas ta Toompeal, see koliti alllinna Väike-Pärnu maantee Tatari tänava nurgale ja lõpuks siis veel natukene kaugemale Pärnu maanteele. Ja kuidas ta kirjeldab seda olustikku? Ma arvan, et tal oli juba kaasa antud ka selline eriline vaatlusvõime. Aga kahtlemata, mis nüüd lööb läbi nendest vanematest kuulsatest koolide ülistlaskonnas, see on see eriline kokkukuuluvuse tunne, see kop kui hoidmine. Ja kui nüüd tagasi mõelda, et Elfriede Lenderi oma elupäevade lõpuni ta lahkus 1974 ja on maetud Stockholmi metsakalmistule. Ta pani oma lastele südamele, hoidkem ühte. Aidake 11. Ja nii see vilistlaskond ongi toiminud. Sest nii nagu Elfriide Lenderi elutöö ise viis teda võõrsile 1944. aastal, nii on ju ka vilistlaskond paisatud üle maailma laiali. Ja siinkohal oleks väga sobilik tsiteerida maailmakuulsa teadlase Ilse Lehiste meenutusi. Et just koolist saab alguse lapse kultuuriline identsus. Ja ta ütleb, et küllap on meil kõigil midagi ühist. Kultuuriline identsuskool tegi meist rahvuslikult mõtlevad eestlased. Kool pani meid lugu pidama vaimsetest saavutustest. Kool sisendas meisse ka tunde, et kultuuri juurde kuulub tsiviliseeritud käitumine. Ja see, et Elfriede lender oli nii range ja nii nõudlik. Seda võime kogeda paljude vilistlaste mälestustes ja vahel võib-olla juhtus ka, et ta oli ülekohtune oma hilisemas jutuajamises oma endise õpilase, aga ka oma mini, aga Meetalenderiga ütles, et Ma võib-olla kooliajal olin liiga karm, et ma ei lasknud oma tüdrukutel nii palju tantsida, kui nad oleksid tahtnud. Sest Elfriede Lenderi tütarlaste gümnaasiumis korraldati tantsukursusi, et nad oskaksid väärikalt tantsida oma kooliballil ja kooli oli kutsutud kuulsat tantsuõpetajat tollel ajal ning tantsupartneriteks olid siis teistes koolides noormehed. Ja nii on teada, näiteks kui 1940. aastal lõpetas kooli esimene lend, kes oli õppinud gümnaasiumis 12 aastat. Et eeldatavalt oleks sellest vilistlaskonnast Lenderi koolist ja Westholmi poisid viis abielupaari näiteks praegu üks neist paaridest elab siis New Jerseys, USA-s osariigis eestlaskonnas väga tuntud kunstnik Arville Pustran ja tema abikaasa, kes oli siis vestu poiss. Arvile Pustram on kunstnikuna tegutsenud üle 50 aastane. Ja see kasvatuskultuuri kujundamine ma nimetan just seda kasvatuskultuuriks, mis on väärikas käitumine ja mis ei ole väärikas. Aga selleks alates maast, nädalast, eelkooliealisest lapsest on ju kõige tähtsam täiskasvanu eeskuju. Ja ju siis kooli ema, nii nagu ta ise on ennast nimetanud. Õppimise ajal oli ta kindlasti koolijuhataja proua lendel. Ta oli ise oma range olekuga eeskujuks ja nagu siis on meenutatud, et jusse tsiviliseeritud käitumine selles koolis oli väga tähtsal kohal. Aga selleks, et mitte jätta Elfriede Lenderi-st väga niisugust tõsist range olekuga inimese muljet on meil käepärast võtta vilistlase Silvia Airik Priuka mälestused, kes lõpetas siis kooliolude sunnil pärast märtsipommitamist 1944. Ja kuna tema elas meriväljal ja proua lender Ritalu oli meriväljal, siis just preili Silviale saigi ülesandeks viia oma kooli emale nende lennu lõpumärk. Ja see kirjeldus Silvia Airest Priuka raamatus toonela väravad. Kui ta siirdub 16. märtsil 1944 Elfriede lende tee koju. Ja ta kirjutab, ei ole enam kooli ega saali, kus aktust pidada, et proua lenderile lõpu märki üle anda. Too ülesanne jääb minule, kuna teil on meriväljal ainult mõned peatused Lenderi mõisast Viimsi poole. Nii ma siis lähen. See on üks vilets ja vaevaline minek, kuna mul puudub kaaslane, mul puuduvad lilled ja ma õieti ei tea veel mitte midagi, mida paarikümne minuti pärast provolenderile öelda või kuidas esineda. Ma seisan köögis, kus kõik on mõõtmeliselt suur ja avar ja massiivne, videviku pehmed varjud annavad kogu ruumile tumedat seep ja tuuni, kus ainsaks valgusallikaks on pliidi. Albragisev tuli otse pliidisuu ees, tulevalgel madalal järil istub eideke, ruuduline rätik peas ja Kraasib villa teene idekesele sügava kummarduse ja küsin, kas ma tohiksin proua lenderiga kokku saada. Heidegger naeratab, noogutab, tõuseb järilt ja ütleb. Miks sa siis ei tohi? Ta seisab ju su ees proua lender, mina ise, ütleb ta naerdes ja lisab siis selgitavalt siin kodus ma olen talupere naine ja teen hoopis teist laadi tööd kui koolis. Sellest siis ka teine riietus. Ja veel üks katkend sellest, kui Silvia asutab lahkuma pro Alenderi juurest kirjutab ta meie jutus kaunkoridorist pikemat aega kostnud Väikelaste kilkeid. Selgub, et hulk endisi õpilasi ja nende väikesi lapsi, kes pommitamisel kodutuks jäänud on siin oma endise juhataja katuse all lahke ajutise kodu leidma. Elfriede Lenderi tütarlaste eragümnaasium on ainus Omaaegseid mainekaid erakoolidest, mis pole tagasi saanud oma nime ega säilinud ka mingites vanades traditsioonidega. Õiglus järglases. Kooli traditsioone hoiavad au sees vilistlased. Üheksandal septembril 1907. aastal oli Elfriede Lenderi tütarlaste eragümnaasiumis avaaktus. Koolis alustas tööd kaks ettevalmistus ning esimene, kolmas ja neljas gümnaasiumiklass kokku 81 tüdrukut. Lähiaastatel muutus õpilaste hulga suurenemisega ka klasside arv. 1912.-ks aastaks oli välja kujunenud kolm ettevalmistus, seitse gümnaasiumi põhi ja üx pedagoogiline täiendusklass. Samal aastal lõpetas esimene lend. 1000 900 seitsmeteistkümnendal aastal õppis koolis juba 461 tütarlast, kellest enamik eestlased kellel oli eelnenud tõsine töö ja katsumused, millest üks tõsisemaid võib arvata Alenderi mälestuste järgi raamatust minu lastele. Kohtumine kuberneriga. Katkendi loeb Anu lamp. Kuberneri juurde läks sinise. See oli mulle kaunis raske samm, kuigi tundsin teda isiklikult ja ta suhtus pooldavalt minu abikaaslasse. Werner Korozdowitz oli küll daamide suhtes džentelmen, kuid võiks mõnikord nende vastu vägagi ebakorrektne olla. Seda viimast kartsin ma enese suhtes, sest olin koolikava koostanud veidi erinevalt kroonugümnaasiumide kavast. Mind nimetati selle tõttu punaseks. Neidega kartis Korozdoavitsele kõige. Ta võttis mind vastu väga suure viisakusega, kuid kinnise näoga. Vaevalt olin võtnud istet, kui purskas välja lause. Ja siis te oletegi klaasmi, milleks tahate kasvatada revolutsionääre. Vastasin, et ei saa aru, mida te selle küsimuse all mõtleb. Ta tõmbus veidi tagasi. Hakkas siis imestama, et noor naine, kes võiks nautida elu, tahab raisata noorse kooli õhkkonnale, tegeledes õpilastega kelledel tindised, sõrmed ja kriidiga määrdunud kleidid. Vastasin naljatades, et just kooli avamine on parimaks võimaluseks õpetada lastele puhtust ja korda eriti tatarlastele. Seletasin, et ta ise teab, et linnas on olemas ainult üks gümnaasium et sinna saab vastu võtta ainult 50 protsenti soovijaid. Et eesti tüdrukud ei taha astuda saksa koolidesse, sest need koolid ei anna õigusi ega õpeta küllaldaselt vene keelt. Mina kavatsen suurt rõhku panna just riigikeele õpetamisele juba selle tõttu, et Eesti tüdrukud on vaesed, peavad endale leiba teenima, seda saab teha ainult riigikeelt osates. Korrastava vetsialist täiesti lepitatud. Tõusis naerdes üles, saatis mind ukseni, kuid lahkumise juures, raputas naerdes pead ja ütles. Mulle on siiski arusaamatu, et noor ja ilus naine matab enesekooli saali ja mitteballisaali. Minul aga oli justkui kivi rinnalt langenud. Katkendi Elfriede Lenderi raamatust minu lastele esitas Anu lamp Elfriede Lenderi elust ja tööst, rääkis pedagoogikateadlane Mare Torm ja haridusoludest läinud sajandi teisel kümnendil, rääkis ajaloolane Ago Pajur. Saate autor Piret Kriivan. Sel ajal, kui rahvad on Tartu toomperevaradest tulenevad, on väikene Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elasele.