Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Keskajal saab Eesti aladel rääkida peamiselt sakslaste perekonnaloost rohkem vaatlike kui linnakodanike peredest. Kuigi triivima tuntumate perede, Maydellide Ungern-Sternbergide üks Küllide Taube, Tiesenhausen ite puks röövedenide põlvnemise kohta on legende, mis sageli jutustavad nende suurte suguvõsade kohalikust päritolust. Siiski, eestlaste puhul saab keskajal kindlalt rääkida vaid üksikutest mainimistest. Sugupuu uurija, Freet, buss. Räägi meile ikkagi ka eestlaste endi sugupuudest millest mõne kohta on õnneks siiski ka väga kaugest ajaloost andmeid. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Me teame, et me ei tea suurt midagi ja midagi pole võimalik tõestada ka, on ju üks pere siiski, kellest suguvõsa, kellest on meie saates varemgi juttu olnud. Et soont tagalas olla elanud 20. sajandi keskel veel muistsete vanemate järeltulijad. Jah, niimoodi Sootakkide suguvõsakohtadest räägitakse. Ja, ja nende perekonna viimane esindaja elas seal Soontaga linnuse lähedal külas aastal 1968, sellega siis nagu nende nende suguvõsa elamine seal lõppes, siis räägiti, et nad olla sealsamas talus elanud 24 põlvkonda. Ma natukene seda suguvõsa olen uurinud ja selgus, et 30 aastat varem ehk siis 1900 kolmekümnendatel aastatel räägiti, et nad on seal elanud 22 põlvkonda veel 30 aastat varem, ehk siis 1900 100. aasta kandis räägiti, et nad on elanud seal 20 põlvkonda. Kuidas sai 60 pastaga tulla neli põlvkonda juurde, see on natukene vähemaldav, et tegelikult on rahvapärimustes lihtsalt seda numbrit natukene kiiremini keritud, kui ta reaalsuses oli. Mis ei tähenda muidugi, et tegemist ei oleks väga Põlise suguvõsaga. Aga, aga ikkagi, kui ma võtan aga 24 põlve siis see, jah, tõesti põlvkonna keskmiseks pikkuseks 30 aastat võttes ulatub tagasi aastasse kuskil 1250, nii et, et selles mõttes praegu muistsete Eesti vanemate aega ulatub see välja. Aga aga tegemist on loomulikult lihtsalt praegu numbriga, neil minu teada ei ole olnud ka kunagi sellest pärimust, kus oleks nimetatud neid nimesid järjest, kes kellest põlvneb. Nii et, et see on lihtsalt üks üks number, mis meelde kunagi võib-olla 200 aastat tagasi mäletate isegi neid nimesid või osati neid nimetada, aga praegu senise kuskilt jõudnud ei ole. Aga kui me vaatame statistikat, siis ühel muistsel eesti vanemal praegu olema päris palju järeltulijaid. Ehk siis ütleme, Lehola Lembitu kõige kõige tuntuma neist tema sünniaasta on umbes 1175. Kui me võtame siis statistiliselt näiteks, et temal oli kaks last, kellel omakorda oli mõlemil kaks last ja nendel kõikidel veel kaks last ja nii edasi, ehk siis igas perekonnas oli kaks last siis 28 põlvkonda hiljem ehk siis aastal 1970 umbes elas temal 134 miljonit järeltulijat. Eestis elab selle 100 korda vähem inimesi. Kadunud on, võib-olla ei olegi kuskil kuskile kadunud? Et neid tegelikult ei olnud, ei, ei olegi, lihtsalt mõned suguvõsad surevad välja. Ja, ja selle tõttu lihtsalt, et see number on oluliselt väiksem. Aga, aga kui, kui seda võtta aluseks, siis, siis võime isegi väita, et me oleme kõik tõenäolised, lähevad Lembitus pärit. Et see tõenäosus on, on väga suur. Aga statistika juurde veel tulles, et, et kui me võtame, et näiteks Lembit oleks olnud kolm last nendele omakorda kõikidel kolm last ja nii edasi siis oioi, mis numbrist siis oli, läheks tõesti väga suureks, mis, mis led silmad kirjuks ehk siis 1970 oleks tal olnud 5000 miljardit järeltulija ehk siis kordikordi rohkem kui on terves maailmas elanikke. Nii et jah, tegelikult statistika selles kohas aluseks ei saa olla, küll saab see anda tunnistus selle kohta, et kõik muistsed vanemad, kes tol ajal elasid, võivad olla meie esivanema, niiet Sootakkide suguvõsa tegelikult ei, ei ole tõenäoliselt mingi haruldus. Aga eestlaste peredest siis me võime ikkagi hädapärast hilisesse keskaega, mõned eesti suguvõsa pead ka nimetada. Siin on samasugune situatsioon nagu on balti aadlike puhul, et kui nende esimese paari teemandi genealoogia on väga niuke, kahtlane, et, et seda on võimatu tõestada ja algab ta tegelikult alles kindlate dokumentide põhjal mitusada aastat hiljem, kui esimesed mainimised siis samamoodi on eestlastega. Et kui pidevad materjalid algavad kuskil põhjasõjast, kus on võimalik tõestada, siis kes oli kelle laps, lapselaps ja nii edasi erinevates Eesti piirkondades muidugi erinevalt. Vähemalt kirikuraamatuid näiteks hakkavad Keilas juba 1620.-test aastatest kõige hilisemad hakkavad Martnas Läänemaal 1834.-st aastast varasemad lihtsalt põlenud 200. See aastane vahe on Eestis kirikuraamatute alguse puhul aga et keskmiselt nad hakkavad jah, põhjasõjast ja, ja, ja enne seda on võimalik teha jällegi samasuguseid oletusi, nagu on baltisakslaste puhul, et see võis olla selle poeg ja, ja tolle isa võis olla too inimene, aga pigem on 16. seitsmeteistkümnenda sajandi puhul tegu talu ajaloo uurimisega, mitte nii väga perekonna ajaloo uurimisega, sest olud tol ajal olid rasked. Rahvastik liikus. Me teame, et 1638. lasta Liivimaa kaguosa revisjoni puhul, et välismaalt seda väljastpoolt Eestit tulnud elanikke oli seal 12 protsenti keda mainitud, et ta oli Poolas, tema olile Leedust või Venemaalt või Soomest. Ja me ei saa kuidagi oletada, et üks perekond elas talus mitusada aastat ka enne Põhjasõda põhjasõjast alates hakkas natukene see olukord stabiliseerub Rooma, kuigi olid ka siis hiljem katkud katkusid hiljem ei olnud catcoli viimane 1710, aga näljahäda Nad olid põhilised, kuni kartuli kasvatamiseni mis mitmed talud võisid tühjaks lausa välja suretada ja selle tõttu siis tuli sinna talusse uus elanikkond. Aga, aga sellest ajast on tõenäolisem küll perekond, võib-olla põhjasõjast alates elanud samas talus, aga enne seda võis iga põlvkond elada seal hoopis teise perekonna esindaja. Nii et, et selles enne põhjas lühikeses perioodis on, on tegu peamiselt küla ajaloo uurimisega. Või siis leiame ka üksikuid nimede mainimisi. Ehk siis suurem osa eestlaste uksest perekonnaloost hilisel keskel, seal on just nimede ajalugu, sest puudub dokumentaalne tõestus selle kohta, et kes, kes oli kelle poeg või pojapoeg eestlase nimepidi mainitud juba muidugi Henriku Liivimaa kroonikas. Seal on siis mainitud kaheksat eestlast. Ja kokku on siis Paul Haldre järgi nimetatud kahtekümmend ühte läänemeresoome sõnatüvedel põhinevat liivi isiku nime üheksa eestlase nime. Need on siis muidugi eestlaste puhul Sakala vanema Lembitu nimi, diavend unne Peeve, mida on siis tõlgendatud kui õnnepäev ja teised Sakala vanemad Manivalde meeme võttele viitamas seda votele meelega votelemite Vootele Vootele, hilisem Andres tõlgendus, et arvatakse, et ta tegelikult tähendab võitleja votele. Samamoodi on siis ainitud kirja Maanuse tabeliinas. Tabeliinos arvatakse ka olevat tulnud sarnasest sõnast nagu võitlagi, ehk siis tapleja olud olid sellised ja nimed pandi siis ka vastavad meeme tavaliselt leidnud tõlgendust kui meheke ja Lembitu, siis loomulikult ka sellest, me saame isegi aru, et siis armastatu kirja vahendusel ei ole tõlgendust. Ühtset sellist tõlgendust ei ole jah, seal on palju variante pakutud. Nimeuurija marja kallasmaa on arvamusel, et vanematel Raimo talunimedele, mida tema on eraldi väga põhjalikult uurinud on aluseks olnud enamasti isiku nimi lausa mitte üksikutel juhtudel, vaid, vaid suurem osa talunimedest on tulnud isikunimest. Tänapäeval me seda võib-olla hästi ei, ei saa aru sellepärast et isikunimede valik oli tol ajal palju suurem siis kui talunimed tekkisid. Ja nad sisaldasid hulgaliselt nimesid, mida tänapäeval üldse kasutusel enam ei ole. Enamus isikunimedest on arvatavasti laennimed. Leo Tiik on avastanud väga palju kokkulangevusi olema ja friisi isikunimedes. Arvasin enne kokkulangevusi on nii palju, et see ei saa olla juhus. Kõrvuta siis friisi nime, leksikoni nimesid, vanema mehe nimesid ja avastas, et raskesti ettumioloogiseeritavatele nimedel ehk siis nimedele, mille algupära või tähendust on raske leida võib just tihti saada friisi nimede hulgast. Ja näiteks muhu lõõtsaküla on dotsentiigi arvates olnud oma algupäralt just friisi mehe nime lööse järgi tulnud. Seda, et lõõtsa nimi tuleb häälikuliselt sarnasest sõnast lõõts lõõtsa, seda tuleb pidada rahvaetümoloogia ks ehk siis hilisemaks algusel nimi ja hiljem mõeldi sinna jutt juurde ja need on tegelikult väga palju. Paljudel kohanimedel, mis meenutavad mingisuguseid sõnu, on, on mõeldud hiljem igasuguseid jutte aga neid on, neid nimetatakse siis rahva Etamioloogiaks. Miks aga just on friisi nimedel nii suur mõju Saaremaale, sellele pole väga selgeid vastuseid. Oletada võib muidugi tere kontakte aga tegelikult on friisi isiku nimistu üsna sarnane alamsaksa omaga. Ja tegelikult vist hoopis alamsaksa keel võib, pigem olla see keel, kus need nimed Saaremaale ja ka mujale Eestisse jõudsid. Enamasti on rahvaetümoloogia pakkunud tähendust ja selgitusi nimedele põhiliselt sarnasuse tõttu ja nimede taust tegelikult on hoopis olnud isiku nimi. Näiteks Saaremaal on sellised sarnase algusega talunimed nagu tantsa dance dance saadud aga need ei tule hoopis tantsimisest, vaid sulle konstantse nimest ja maale ja naela talude puhul võiks olla aluseks Nato nael, vändad Sõrves, millest on omakorda tulnud perekonnanimi, vänt ei, ei pruugi olla oma nime saanud hoopis sõna vänt vända järgi, vaid hoopis vent vendi, ehk siis Ventsest lause järgi. Aga jah, see see ventan siis häälikulise anne sõnaga Bengt, nii et, et võib-olla on hoopis algupära seal siis sellest on siis mujal Eestist tulnud loomulikult nii, Bent, millest on, on tulnud talunimed, talude nimede järgi omakorda on tulnud perekonnanimed. Aga pentide on ka muidugi eesnimena meile tuntud Bent nurmekond kasvõi. Ja need vanad isikunimed kadusid suuremalt jaolt 18.-ks sajandiks käibest ära, mistõttu sellest ajast on isikunimede hulk palju väiksem. Aga, aga see on aeg, mis ajast hakkavad just need perekonnaloolised allikad Eestis? Paljud talunimed tähendus praegu ei teata, on on hiljem tulnud just paremini juba kadunud isikunimedest ja nende siis omakorda on tulnud 1800 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel perekonnanimed. Noh, näiteks praegu ei oska enamus inimestest arvata, et perekonnanimed Lüll, illull või lulla tulevad enamuste selt hoopis lille või lulla talu nime järgi. Alu sai omakorda nime kunagise näiteks seitsmeteistkümnendal 18-l sajandil elanud peremehe nime järgi ehk siis lill lilla mehe nimi. Ja osad nimed on tänapäevaks ka oma sugu muutnud mitte mitte siis tõenäoliselt teadlikult, kui, kui alguses oli võib-olla ka naise nimi, kui ta välja mõeldi, siis tänapäevaks on ta enamasti mehe nimeks saanud. Aga Pärnumaal Koonga lähedal ehk siis sealsamas lähedal Gustan sotakkide suguvõsa pärit on Mikese küla ja see on oma nime saanud kunagise asuka Maikeni järgi. Maiken, vaikse. Ja tegelikult oleks kõige õigem käänata seda vanapäraselt Maiken Mikese. Nagu mitte Maiken, Maikeni, nagu tänapäeval käänatakse. Samamoodi võiks võiks käänata Toomas-Tooma urma surma mitte siis Toomas-Toomas. Urmas Urmas, nagu tehakse. Muide, selle Maikene poeg oli Lill, kes siis kandis nime Mikese Lüll ja sellel Ülle järgi SAISis nime Koonga lillede suguvõsa. Aga miks nii palju nimesid 18.-ks sajandiks kadusid, seda on päris raske põhjendada. Üks võimalus on muidugi luteri usu lõplik sissetung, et kuigi veel 20. sajandi algul viidi mõnes piirkonnas näiteks Kuusalu lähedal tülivere hiietammele ande näiteks mingeid münte või osa mingist toidust, mida talus valmistati ja siis viidi sinna tamme Jaansusesse. See on selge paganluse jäänuk loomulikult siiski enamasti sisse läks, mis ajaks olid niuksed paganluse kombed juba kadunud. Aga 18. sajandil kaebavad luteri usu kirikuõpetajad selliste kommete üle päris päris massiliselt. Eks rahvajutu järgi on Tartumaa Võnnu pastor Sass 1700-ga 87. aastal ise läinud Erikeste külas hiietamme maha raiunud. Et aga tänapäeval käivad kirikuõpetaja toppisiisi sisse pühitsema nii et kombed muutuvad. Aga seitsmeteistkümnendal sajandil oli siis luteri usk juba enamustele meie esivanematest omaseks saanud. Ja kuigi kohati maeti külakalmetest edasi tükk aega hiljemgi. Aga kirikus käidi siiski samal ajal. Ja suur osa tollest samast isiku nimistust on just katoliku usu kaudu Eestisse tulnud. Ja enamik neist muidugi muga mugandatud eesti keele järgi. Aga siis katoliku usu kadumisega võisid siis, kui need nimed kaduda. Ja seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu näljahäda on 18. sajandi alguses mille tagajärjel ei maa üsna tühjaks. See ja inimesed liikusid ja see loomulikult aitaski tasanimetraditsiooni katkemisele. Aga jah, nimesid on on võimalik leida. Praegu eksisteerivate talu tegi puhul päris päris kaugest ajast. Näiteks üks näide varemalt Mustjala kihelkonnas praegu kalmiste talu. Oleme kohanimede raamatus on on selle talu nime võimaliku alusena välja pakutud sõna kalm surnuaia tähenduses või siis kalm kalmu siis kalmusetaimena. Aga uurisin selle talu nime lähemalt ja selgus, et kuigi veel kui 1645.-le sel aastal oli selle talu peremehe nimi kirjas, kui kalmisse Jurg siis õnneks on säilinud üks veel varasem raamat aastast 1592. Ja siis tehti Saaremaal üks revisjoni, seal leiame selle talu ja selle peremehe nimi oli kalla meeste maits. Nii et kalameestest tuli hoopis kalmista hiljem. Ja kui kalurid olid paljud teisedki kohalikud talupojad, siis siis kalameeste hiljem kalmistu talu või siis selle oluline kogunemiskoht enne merele minekut või võipärastele tulekut või oli märk näiteks selle talu juures mõni mille järgi need siis kalamehed maale tulid. Aga talunimesid on, on fikseeritud siis peamiselt igasugustes revisjoniraamatutes. Et iga uus omanik, kes, kes maa endale sai, soovis loomulikult teada, mis ta maas maal leida on, palju selle maa väärtus on. Niisiis on ka näiteks Liivimaal ühed varasemad revisjoni koostatud Poola aja alguses, 1582.-st aastast alates ja üsna palju Liivimaakohanimesid leiavad oma esmamainimise just sellel ajal. Nii talud kui ka külad ja Mõisad mõisasid, võib leida üksikutest dokumentidest varem pärimisasjad ja piiritülid ja muud sellised. Aga küla ja talunimesid leidub massiliselt siis alates 16. sajandi lõpust. Aga leidub ka varasemaid allikad. Näiteks läheme sinnasamasse Koonga kanti tagasi jälle, kus, kus Ottakid on. Haridus on üks, üks põline kant ja, ja seal on, on üks selline küla nagu pikavere küla, kus veel 20. sajandi algul olid, olid suitsutared ja seda küll loeti väga mahajäänuks, aga, aga muidugi praegu tagantjärgi vaadata on see just meie jaoks juba väga-väga huvitav. Ja pikavere külas on on aastal 1543 mainitud kümmet talu nime ja nendest kolm Päevalgi alles ehk siis siis mainiti matis Mellikensiooni millest on siis tulnud Mälgu talu. Samamoodi vanamehe nimi Madis Mälgu poeg tõlkes ja sellest tuli siis Mälgu talu. Meie mattis, noh, see ei ole ju tegelikult meie, aga siis mäetalu nimeks saanud kirjapanijad ei olnud ju eestlased, nemad ei teadnud, kuidas nemad tegid ainult kuulmise järgi oma märkmeid ja, ja selle tõttu muidugi võib ka kohati eksiteele sattuda. Ja kolmas talu seal pika külas, mis praegugi eksisteerib, on 1543. aastal leidnud mainimist kui lüpse Jurgen. Ja tänapäeval siis lämbsi taluelamisi talu sealsamas külas. Nii et varsti mõnekümne aasta pärast võivad need talud tähistada 500 aasta möödumist oma esmamainimisest. Vanus on veel kaugem, aga tihti just külade ja talude puhul peame tähistama esmamainimise aastat. Ka talunimed ei ole küll ainukesed, mis on sellest ajast pärit ja mida on võimalik järjepidevalt jälgida. On mõned erandid ka eestlaste perekonnaloos, kus ta on võimalik ühe suguvõsa põlvnemist jälgida lausa võib-olla 500 või 400 aasta jooksul. Üks kõige vanemad suguvõsasid, kes dokumenteerimist leiavad Eestis eestlaste suguvõsasid on, on Smuulide wish, muulide suguvõsa muusa saarel Koguva külas. Ja nimelt on siis nende ajalugu jälgitav aastast 1532 siis anti nende esivanemale Antsule või siis noh, tollal dokumendis nimetatud Hanscenics ehk siis hantsukeseks vabaduskiri. Selle andis siis saksa ordumeister Volter Klettenberg. Ants oli kohustatud selle oma vabaduse eest Maasilinna Fogtile või haldurile iga aasta tegema ühe postituse ehk siis peo korraldama ja andma kuus marka rahas. Ja lisaks pidi ta pidama üht head sõjaratsut punktile teele välja läkitada, kui tarvidest tuleb. Noh, tegelikult mõtlema see üks, üks pidu korraldada iga aasta ei, ei ole, võib-olla on väga raske, aga tol ajal, kui kui sa ei läinud mitte poodi ja ostnud kõike seda peoks vajalikku varustust, siis, siis võis võis olla päris koormav. Hiljem nad said sellisest Smuuli tee esivanemad said sellistest kohustustest lahti, aga neile pandi uus kohustus. Kus siis 1645.-st aastast siis kui Muhumaal läks Rootsi valitsuse alla siis nad said sellise kohustuse, et nad pidid posti igal nädalal üle väina Pärnu linna viima ja sealt tagasi tooma, kui seda oli. Seda nad tegid 1000-ga 894. aasta need peaaegu 250 aastat vedasid Smuulid posti üle Muhu väina. Miks ordumeister Klettenberg niisuguse asja ette võttis, kas see oli haruldus? Teistest juhtumitest pole säilinud, lihtsalt märkmeid või võis selliseid juhtumeid veel olla? Neid vabadus kirju ei, ei ole tõesti sellest ajast säilinud sest seesama vabaduskiri oli ka smuutide perekonna enda valdusesse ei olnud kuskil arhiivis. Aga see ei olnud mõnes mõisas hoiul, vaid see oli sellest talus. Aga, ja väidetavalt siis hands Hanscen päästis Plettenbergi elu ja selle tõttu sai ta selle vabaduskirja, et noh, neid, kes, kes mõne olulise tegelase elu oleks päästnud, tõenäoliselt väga palju ei olnudki ja, ja selle tõttu siis siis selliseid suguvõsasid on vähe. Kas on teada, kuidas tal õnnestus see elu päästa? Jah, selle üle on polariseeritud ja püütud välja selgitada. Et millal üldse Noorel käis Muhu väinast päästmiseks võib muidugi sobida. Taasta, millal, millal ordumeister saate üle läks. Venemaaga, millel, millest Klettenberg osa võttis, toimus 1501 kuni 1503. Et kas ka siis ants selles sõjas oli, seda pole teada. Aga kui sõda toimus 1501 kuni kolm, siis miks alles 30 aastat hiljem antis vabaduskiri. Nii et tõenäoliselt siis. Ta päästis selle ordumeistri hulga hulga hiljem, siis. Aga see konkreetne pärimus on, on ikkagi ainult suuline ja mis tegelikult juhtus, seda me enam teada isa, smoolite suguvõsa algab jah, siis sellest Antsust aga, ja tegelikult ka järjepidev ta päris ei ole, on teada, selle Antsu poeg Asmus ja Asmose poeg on samuti teada, on siis kuni ulatuma siis sellega see seitsmeteistkümnenda sajandi alguseni, aga sealt hiljem siis mingisugust kindlat järjepidevat põlemist ei ole kahjuks enam võimalik dokumenteerida. Aga see on Smuuli tee enda perepärimus, see, nendel, see kiri on säilinud nende talus. See muidugi on suhteliselt usutav. Aga jah, kahjuks ütleme, kes sellest esiisast tantsust ütleme, kolm põlve hiljem sealt elasid, seda me ei tea, nii et hiljem hakkavad need andmed järjepidevalt ikkagi alles 1700. kandist. Sellistest Muhu kirikuraamatut ka nagu nagu mujalgi Eestis algavad alles 18.-st sajandist. Siis, kui möödus neli sadada aastat smoolide vabaduskirja andmisest aastal 1932 siis oli see loomulikult väga aktuaalne. Oijah seal koguvas käis demothers Grünthal ise, et sellest ülevaade kirjutada. Ja üks esimene talu, kuhu ta sattus, oli Tooma talu. Talle seisis uhke naer, sirgena peremees Jüri. Ajakirjanikule jättis Tooma Jüri nii sügava mulje, et ta samasugune sõna hakkas ette kujutama ka Eesti kunagisi vanemaid. Kaasaegseid ministreid aga kutsus ta temalt õppima takti au, väärikust. Ja tooma Jüri iseloomustamiseks on on ta kirjutanud, et tema näojooned olid õiged. Silmadest paistab julgus, ausus, mehisus, liigutused, aeglased, rahulikud, rütmelised väärikas ja iseteadev. Tekib mulje, nagu oleks mõni prints ennast talumeheks riietanud tahes, oleks sellel hallis kampsunis vanamehel põhjust palju enam ohustada oma esivanematega kui mõnel baltisaksa aadli võsukesel. Nii et sellisena ehk võiksime ka meie kõiki oma esivanemaid kujutada. Sestpeale nimede me ju tihti nendest midagi muud teada ei saa. Aga ma küsin vahepeal teadliku kohta jälle, et kuulus ordumeister Klettenberg oli, oli meie ajaloos ka väga oluline tegelane aastakümneid ordumeister kuidas tema suguvõsaga lihtsalt tema sugupuuga tema sugupuu kahjuks väga laialdane. Tema ise nimelt on pärit hoopis vestlust rahalist tema, tema mõned vennad tulid siia Liivimaale, nii et nemad ei olnud siit pärit ja olid kõik siia sisserännanud, aga temal endal üldse järeltulijaid ei olnud. Aga tema ühest vennast tegelikult siis sugupuu hargneb edasi näiteks tema kaks vennapoega ja üks vennatütar abiellusid Tiesenhausen itega. Nii et, et nemad on siis tugevalt seotud sellega. Aga jah, Plettenbergi enda, võib-olla kõige elavam mälestus hävis 1981. aastal. Nimelt on selline huvitav Tamm Salla mõisapargis Virumaal, mis olevat Valter tööttenberg istutatud. Oli igivana tamm, mis küll kahjuks jah, 1981. aastal Eesti sai vist nii, et sellega nagu lõpeb käegakatsutav mälestus meie ordumeistrist Nii eestlasi on veel peale Smuulide nimetatud seitsmeteistkümnendal sajandil. Jah, on paar sellist väga tuntuks saanud talupoegade suguvõsa sest just sellised vabaduskirjad ja sellised dokumendid, mingit kohtuasjad ja need ongi allikad tihti, kust me sellist nii-öelda lihtsalt eesti talumeeste kohta mingisuguseid andmeid saame. Et tollal nendega võis muidugi olla raske, kui nad pidid oma õiguse tõestama, aga selles mõttes on meil jällegi huvitav neid asju. 400 aastat hiljem lugeda olid kaks kest kanget meest, elasid nad Halliste kandis nimelt siis Polli Volmar, kui saapa Peeter nendest on, on teada hilisemad jutud. Et nimelt siis kell 12. kes küll elas ju siis või sai kuningaks alles aastal 1697. Tema siis oli sealkandis kunagi sõjaretkel ja oli sattunud hätta, vaenlased ajasid teda taga, ma ei tea, kas ta siis oli üksi või rahvajutu järgi oli ta üksi siis tema sattus papa tallu ja sepa talu perenaine andis talle nõuet, mine leivaahju, et siis ma päästan sind ära, Karl, 12. läks leib ahju ja perenaisel oli just leib ka juba valmis tehtud ahju panemiseks, nii et siis, kui tulid vaenlased tänna, tallu uurima, ega kuningat seal ei ole, siis perenaine just valmistus tuld tegema ja leiba ahju panema, sinna ahjusuu ette, mille, mille taga oli Karl 12. ja nii ei osanudki vaenlased teda leida. Siis päästmise eest olevat Karl 12. kinkinud saapatalu sellele suguvõsale päriseks. Aga, ja tegelikult on, on see hulga hiljem skal 12 kümnendas tegutses 18. sajandi algul, aga saapatalu oli, oli või siis varasema nimega kuiv saapa talu, kui, kui sappa või neid nimevariante mitu oli vabatalu juba 100 aastat varem. Nii et Karl 12.-ga ei ole siin mingit pistmist, siin võib olla samamoodi tegu jälle sellise rahvaetümoloogia, aga mis on siis võib-olla talu nime järgi hiljem välja mõeldud. Teine jutt on, et kal XII väga tuntud tegelane üldse meie muistendites Karl 12. kaotas soos papa ära ja siis sai ta sellest talust kuiva saapa endale asemele. Nii et, et see on siis leeessis, kinkis talu sellele perekonnale päriseks. Kunagi ma tegin statistikat, kui palju Karl, 12. on Eestis puid istutanud ja selgus, et rahvapärimuste järgi on need vähemalt 61 puud Eestis. Ja üldse, kus Rootsi kuningas on puud istutanud ilma siis täpselt nimetamata, milline kuningas neid oli, üle 120. Nii et nad muud ei olekski saanud teha, kui ainult puid istutanud, kui nad, kui nad kõik, kõik need puud oleks tõesti ise istutanud. Et tegelikult on tõenäoliselt ainult üks puu Eestis veel siiamaani Laiuse kirikuaias kasvav Kaarli pärn, mis on siis tõesti Karl 12. Enda maasse pandud, kuna tema vanus vastab sellele, et seda antendrogronoloogid uurinud ja seda puud puurinud, rõngaid lugenud ja leidnud, et see puu on tõesti kal 12. kaasaegne on teadete laiusel pesitses ja, ja seetõttu siis on tõenäoline, et ta lapse Vaderiks olles lapse varudel, siis pani selle puu maasse ja siiamaani alles. Aga jah, paljud paljud legendid, enamus nendest legendidest, mis seostavad kal kaheteistkümned mõne puuga Eestis, ei ole tegelikult tõele vastavad, on sellised ilusad välja mõeldud jutud aga millest siis tagasi nende vabade peremeeste juurde siis nad olid sündinud umbes samal ajal rajal eksis kuiv saapa, Peeter ja Polli Volmar mõlemad sündisid 1600 kolmekümnendatel aastatel. Kuna tollest ajast mingid kirikuraamatud ei ole, siis me täpselt seda ei tea. Surid nad ka umbes umbes samal ajal, kui saba Peeter aastal 1700 ja palju kolmel aastal 1704. Jaa, Polly Volmar sellest tuleb ka Polli mõis hiljem, siis tema oli siis suulise pärimuse järgi, mille ta ise siiski hiljem kirja pani, kui ta oma õigusi soovis tõestada, saanud Polli talu lobataluks tsaar Juhan julma Ivan neljanda seakäikude aegu, millal siis Polli Volmeri esivanemad olevat tekitanud Vene vägedele väga palju kahju ja meelehärmi. Ja siis rootslastelt sai ta siis selle tõttu talu endale. Ja ka nagu teisedki vaba talunikud siis pidi või tekkisid tal mitmed probleemid, iga kord, kui tuli uus omanik mõisale, siis nad soovisid ikkagi seda maad endale või vähemalt seda, et talu teeks talle tööd või maksaks maksaks raha selle eest rohkem tal mingisugune kindlaksmääratud suuruses tasu kohustus loomulikult olin näiteks tema tasus siis aastas natuuras 35 vaka neli kivimit, Rukeid 35, neli Kilimit, otri kolm väärosis 10-le esikat, lina ja rahas maksis ta kaadrid 46 valget. Aga 1673. aastal läks tema Polli Volmar kos kuiv sappa Peetriga Rootsi. Nimelt siis Karksi läänipidaja oli Gustavus, Kruus, kes, kes elas Rootsis ja, ja Volmavia Peeter läksid siis tema juurde oma õiguste jaluleseadmiseks. Ja kruus jäi siis neid uskuma või, või oli tal võib-olla ka mujalt teada, et selline sellised vabad talud on olemas. Ja siis kirjutas ja siia Eestimaale aastal 1673, see kiri on siis säilinud oma mõisavalitsejale järgmistelt, Liivimaalt on üle mere kaks karkuse talupoega Karksi, Sis, Karksi talupoega, Polli Volmaria kui sapperi Peeter siia tulnud, nad paluvad alandlikult, et neile nende eesõigused, mis minu õnnis isa neile kinkinud alles jääksid, kui nad oma maksud iga aasta korralikud õiendavad. Polli Volmeri maksud, siis nii palju ja Peetri maksud nii palju. Meie oleme nende palvet kuulnud ja käsime, et need talupojad teooriusest vabad peavad olema, kui nad oma maksud korralikult õigel ajal maksavad. Nii et see Nende õigused kinnitati. Aga tegelikult mitte väga kauaks ajaks juhtus, on nimelt see, et Karksi mõisa rentnik Šeutherfelt sattus Sis Polli Volmeriga konflikti ja 1690 90. aastal lasi ta Polli Volmeri lausa vangistada ja teda kaheksa päeva kinni pidada, tahtis teda lausa peksuga karistada, aga Volmar muidugi ennast peksta ei lasknud ja ostis sellest ennast paks ja ta endale tehtud ülekohut loomulikult ei andestanud. Siis ta esines Rootsi kuningale kaebekirjadega. Karksi mõisnik Ratherfelt tahtvat üri külas, kus siis ta elas tema ja mõne teise maid mõisestada rendihärra pidevat kurnava, neid viljamaksmisele liialdatud mõõtudega nõudmat peaaegu iga päev küüt hobuseid Riiga, Tallinna, Tartu ja Pärnu. Ja üldse ei hoolivat Tartu asehalduri korraldust, mis siis 20 aastat varem oli antud. Zlatherfelt ähvardas kaebajal pärast kuninga juurest tagasitulekut kõrvad ära lõigata. Aga siis Polli Volmar palun vahepealkirjas viljamaksud tasuda mõisa asemel Riias ja samuti ta siis vihjas enda vasalliseisusele lausa ja eeshaigustele. Aga mis sellest lõpuks sai, mis, mis, mida kuningas otsustas, seda ei ole täpselt teada, igatahes on teada, et sellest samast talust 1694. aastal tekkis siis Karksi mõisa karjamõis Polli, millest hiljem sai eraldiseisev Polli mõis. Nii et see on siis vara varasem vabatalu ja Polli Volmeri järeltulijad või ta ise juba läks elama luusepa tallu ja tema järeltulijad võtsid hiljem perekonnanimeks. Lutsepp. Kui sappa Peetriga läks natukene paremini, tema jäi oma tallu elama. Tema õigusi kinnitati veel 1815. aastal veel vene ajal siis Liivimaa maaolude läbivaatamise keiserliku komitee Riia osakond kinnitas, et kui saba, peedi järglased on vabad teost ja kohustatud maksma ainult raharenti. Ja tol ajal oli ju veel pärisorjus ja, ja see õigus püsis neil teoorjuse kaotamiseni 50 aastat hiljem. Ja kui saapa Peetri järeltulijad tema meesliinis pidasid seda talu edasi. Ja meesliinis järeltulija, viimane suri aastal 1915, Juhan sappas, nemad said perekonnanimeks sappas saapatalu järgi. Saapataluga on seotud ka üsna tuntud sealkandis lip-lapi talunemis huvitava nimega. Et nad olid omavahel ühendatud ja, ja, ja sa sappas Juhan sappas oli niisiis nende viimane omanik, lipp lapi ja ja saapatalu viimane meesliinis omanik. Et need on sellised üksikud näited ajaloost, kus on võimalik päris kindlalt uurida suguvõsa kuni seitsmeteistkümnenda sajandi alguseni välja, aga, aga need on üksikud. Enamasti meil on, on tegu lihtsalt mainimistega. Et kui näiteks 18. sajandil elasid selles talus selle selle nimega inimesed ja ka 16. On teil oli seesama talu olemas, siis me saame oletada võib-olla, et nad olid üksteise ka sugulased, edenedes järglased, aga jah, mingit kindlat dokumente selle kohta leida on, on väga harva. Et enamasti kutsutigi tol ajal eestlasi just talunimede järgi, aga ka seda, kas talunimed olid püsivad või kas sai peremees nime talu järgi või andis peremees oma nimed talule. See on Eesti eri piirkondades erinev ja ka Läti erinev. Et kui Lõuna-Eestis on talunimed olla natuke püsivamad põla, siis Pärnumaal ehk välja arvatud siis Põhja-Eestis on tihti olnud nii, et talunimed olid muutuvad. Et kui oli üks Andrese Jüri näiteks, kes elas kõigepealt ühes talus, läks teised, siis see teist talu hakati nimetama Andrese Jüri taluks. Mitte mitte vastupidi, aga, aga paljudes piirkondades oli niimoodi, kui ta ütleme, see Jüri oleks elanud alguses tammetalus. Ja siis läks ta metsatallu, siis algust oli tamme jüri ja hiljem oli ta metsa Jüri. See muidugi teeb kogu selle perekonna alla uurimise väga raskeks, sest seda, kust alust, kuhu keegi läks, ei ole kuskile kirja pandud. On lihtsalt üks, üks aasta esineb meil tamme Jüri ja mõni aastat hiljem esineb metsa Jüri, seda, et seesama inimene oli, saab teha kindlaks üsna põhjaliku uurimise tulemusena, alles seda ei saa päris päris lihtsalt. Aga neid talunimesid on, on tõesti uuritud palju, neid on Cabolitseeritud kõik, mitte kõik, aga 1601. ja 1624. ja 38. aasta Liivimaa maarevisjonis on kõik publitseeritud, ent sellest ajast on võimalik kõikide Liivima talude kohta nende mainimisi leida. Eestimaalt, et on, on säilinud vakku raamatut veel varasemast ajast 1564.-st aastast Harju ja Järvamaal 571 on samuti nendest samadest piirkondadest. Nii et sealt on sellest ajast alates on nendes piirkondades võimalik talu ajalugu uurida, vaadata, kuidas, kuidas need nimed muutusid, millised koormised seal kirjas olid, sest noh, peamine oli muidugi nende dokumentide wind raamatute eesmärk määrata kindlaks koormised, mida talud pidid, pidid kandma nii palju ilusaid lugusid ja legende. Kas praegu on hilja hakata inimesel uurima, kas kõik on ära uuritud juba, kas on võimalik veel kuskilt midagi teada saada? Teada saada on võimalik ikkagi päris palju publitseeritud neid allikaid ja sealt on võimalik leida selliseid mainimisi. Aga üksikute talude või perekondade ajalugu ei ole küll keegi teine uurinud kui, kui nende endi perekonna liik, et teadlased on võib-olla teinud kokkuvõtteid nendest taludest nende koormustest, aga üksikute talude ajalugu tuleb jah, igalühel ikkagi endale uurida. Ja, ja selleks on, on väga, väga head allikad tegelikult Eestis olemas järjepidevad, et nad ei ole sugugi halvemad kui mujal maailmas paljudes kohtades hakkavad veel hiljem ja, või on muud raskused Rootsis näiteks saadi perekonnanimede alles 1800 üheksakümnendatel aastatel, sinnamaani oli kõik Svensonid ja, ja sellised son-lõpulised patronüümidega kutsutud. Nii et, et siis on siis on raske uurida ja eesti jalad tegelikult kunagiselt Eesti alalt, siis setomaalt näeme seda ka nendele pandi alles 1921 perekonnanimed, enne olid nad kõik, Ivan Ivanov ütlesid ja siis või Ivan Ivanov tegelikult seda it's tol ajal ei kasutatud. Ja seda, milline Ivan oli, millise Ivani poeg on väga raske leida, kõik kirikuraamatud on olemas, aga, aga seda peab siis väga põhjalikult kultuurima. Ja neid allikaid on publitseeritud, allikaid on olemas ka paljud originaali tänavi, mida siis lugema ise välja ta vana kirja. Ja tegelikult on tänapäeval see palju lihtsamaks tehtud uurijatele kättesaadavaks ehk siis ajalooarhiiv on oma projektis aga pannud internetti kõik need põhiallikad, mida perekonna uurimiseks vaja on, nii et igaüks oma kodust või kus tal parajasti internetiühendus on vabal ajal siis tegeleda oma talu või perekonna ajaloo uurimisega ei pea selleks enam arhiivigi minema. Eestlaste sugupuudest rääkis eesti sugupuu uurija Freid, buss isikuloo keskusest. Ja kuulake palun ka saateid soontes, agana linnusest, tabeliinusest, Lembitust, Liivimaa vasallkonna kujunemisest ja Fred bussisaadet aadlisuguvõsadest ikka vikerraadio koduleheküljelt, kuula rubriigist ja samas foorumi rubriigis võite oma arvamust avaldada ja ka teada anda, missugused küsimused keskaegsest Eestist teile veel huvi hakkavad. Aadress on ikka VVV punkt, vikerraadiopunkt.