Hiljem ise sisu on saade sisukatest esimestest. See on väga huvitav minu jaoks, et miks inimesed nutavad ja kuidas kuidas panna neid nutma. See on teine küsimus, et kas sul on õigus üldse panna inimesi nutma? Tere, minu nimi on Jaan Tootsen. Mõned aastad tagasi töötas meil siin raadiomajas üks tehnikaülikooli tudeng. Sass. Üks kord tõstis noor insener Aleksander saatemasti kapis juhtmed niimoodi ümber et tekkis natuke särtsu ja pisike ausraadiojaama töös. Jah täna meil on külas teadlane Aleksander Väljamäe, kes õpib Rootsis jätepari tehnikakõrgkooli doktorantuuris. Ta uurib inimese taju reaalses reaalsuses. Sassi emakeel on vene keel ja isakeel on eesti keel. Tema hüüdnimi on Klaabu. Tirtuaalsest reaalsusest väljub harva. Muidu tegeled virtuaalse reaalsusega, siis sa peaksid teadma seda, et mis asi see reaalsus üldse on? No ma arvan, et tegelikult ma ei näe suurt vahet reaalsuse ja virtuaalse reaalsuse vahel. Nii et selles mõttes jah, see on õige küsimus. Mul on huvitav, kuidas inimesed üldse tajuvad maailma. Nii et tegelikult virtuaalne reaalsus. Ma arvan, et selle kõige parem pool on on see, et ta võimaldab uurida, kuidas inimesed tajuvad maailma. Nii et sa ei hakka ju. Sa võid seda teha, aga mul on väga lihtne seda teha virtuaalses reaalsuses, kui näiteks istud kuskil ruumis ja, ja siis vahetad tapeedi tee või vahetad toolid ära või vahetad midagi muud või paned lõvi sinna sisse. Ja sa saad seda teha niimoodi sekundi vältel. See on selline minu jaoks, see on rohkem selline instrument. Teiste inimeste jaoks on rohkem mingit selliseid ulmejuttude. Ma ei tea, ma arvan võib-olla, et need inimesed üldse nagu ei ole huvitatud mitte millestki. Kõik need asjad, mingi marsi sõid või mingi uued avastused, need lihtsalt ei ole nii huvitav kui mingi sandaami Husseini. Aga sinu jaoks see teadus on ju ka mingisugune vahend millegi teada saamiseks, noh nii nagu sa ütlesid, et selles virtuaalses reaalsuses sellest nii-öelda tehislikult loodud keskkonnast sa saad uurida seda siis, et kuidas see inimese bioloogiline instrument on üles ehitatud, aga mida sa sealt veel edasi teada saad? Ma ei tea, kas sa saad näiteks teada, et kas jumal on olemas. Uurimisi võib olla mitmesuguseid, näiteks minu juhendaja, ta tegi ühe eksperimendi, sellise, kui ta ei ole eriti rõõmus selle üle ja ta sai väga palju kriitikat, aga mis nad tegid, Nad manipuleerisid helimadala diapasooni ja nad tegid seda kirikus. Ja tegid niimoodi siis, et pärast seda nad tegid küsitluse, et kuidas inimesed kas nad üldse usuvad jumalat või mitte. Ja siis nad näitasid, et, et seal oli mingi organisatsioon selle, kuidas need madalad sagedused mõjutasid ning see oli seotud oreliga oreli tajumisega siis sellega, kuidas inimesed tundsid ennast rohkem jumala äge koos ja nii edasi, nii et tegelikult inimest saab väga lihtsasti manipuleerida ja ma arvan, et üks väga oluline moment, et ja hea moment on see, et seadus näitab meile, kuidas meid manipuleeritakse ja kui sa tead seda, siis sa saad ka vältida seda. Sa oled sellest nüüd vaba. Kuidas meiega manipuleeritakse? No näiteks televisioon, ma arvan, et televisioon on üks selline suur tööriist, millega kruvitakse Kaiusid väga hästi. Näiteks see on teada, et kui inimene midagi palju kordi päevas siis ta harjub sellega ära. Nii et kui ma näen paljaid naisi kogu aeg tänavatel nendel plakatitel, siis ma näen seda telekas kogu aeg siis ma hakkangi mõtlema, et naised peavadki sellised olema. Ja võib-olla ka teisi näiteid, aga lihtsalt. See on puhas statistika. Kui palju sa näed midagi? Kui sa näed kogu aeg, et inimesi tapetakse ja verd Sa võtad selle nagu oma maailma osaks, et see ongi sinu reaalsus. Nojah, see ei mõjutasindi, ma arvan, et näiteks kui need inimesed, kes nägid seda rongi tulekut eelmise sajandi alguses ma räägin lummeeride filmist, siis kujuta ette, kuidas nad reageeriks mingi põnevusfilmi mingist stseenidega, kus soolikad on väljas ja nii ma ei tea. Ma arvan, et kui nad näeks seda, mis me praegu vaatame iga päev siis ma arvan, et nad saaks isegi mingi füsioloogilise šoki. Me harjume ära asjadega. Ja mida ma uurin? See on seotud Helija, sest ma nagu töötasin raadios ja, ja ma kogu aeg olen huvitatud helis. Sest ma arvan, et heli on rohkem selline intelligentsete inimeste osa tavalised inimesed, nad panevad tähele ja rohkem visuaalseid momente. Ja see, kuidas kuulata ja kuidas panna tähele, mis on sinu helimaailmas. See nõuab nagu keskendumist See nõuab keskendumist, mis on selle visuaalse maailmaväline ja on palju igasuguseid, näiteks on üks selline 60.-test juba selline nagu vaidlus, et kas inimesi saab niimoodi jagada gruppideks. Et mõned inimesed on rohkem mõjutatavad visuaalse informatsiooniga ja mõned on rohkem mõjutatud heli informatsiooniga või teise informatsiooniga. Ja kuidas see nagu kui sa jagad nendest gruppideks, siis kuidas nad, need erinevad grupid õpivad või kuidas nad üldse nagu maailma tajuvad. Ja nagu ma saan aru, et see ei ole hea praktika selles mõttes, et me ei saa iga asi, mis jaotub inimesi gruppideks, ei, see abstraktsioon, seda ei saa niimoodi võtta. Aga tõesti on selline asi, et et on inimesi, kes rohkem keskenduvad välisele ja need on inimesed, kes rohkem keskenduvad oma keha peale et nad tunnevad rohkem, mis nende kehaga toimub. Ja heliinformatsiooni peale. Üks näide sellest näiteks on see anoreksia kui noored, eriti noored tüdrukud, et nad mõtlevad kogu aeg selle peale, kuidas teised inimesed vaatavad, kuidas nad välja näevad. Ja nad ei tunne üldse, mis nende keha tunneb. Et see on nagu see ere näide sellest tähelepanu kontsentreeritud välisele maailmale või oma sisemaailma nende tüdrukute puhul on, on välismaailm, on, on nii tähtis ja nende keha on nii väike osa sellest, mis keha tunneb et nad teevad kõik, et lihtsalt olla nagu mingi pilt ekraani peal ja nad mõtlevad, et kuidas teised inimesed näevad neid nagu asja. See on ka üks osa sellest, kuidas inimesed tajuvad maailma. Sa liiguvad hästi põnev ala peal, et see ongi just, kus see nii-öelda tehniline tehnoloogiline maailma puutub kokku siis selle inimesega, mis on siis mingis mõttes ka nagu humanitaar- ja reaalteaduste kokkupuutepunkt, sest need järeldused on ikkagi ju jäävad juba sinna psühholoogia ja humanitaarteaduste valda ka, kuigi sa kasutad neid kõige moodsamaid, uuemaid tehnoloogilisi vahendeid, aga mis on sinu jaoks olnud veel sellist tõsiselt nagu imetlust või hämmingut tekitav asi? Tead, kõige rohkem imetlen väikseid lapsi. Kui ma vaatan lapsi nüüd siis minu tajud lastest on täiesti teine, sest ma näen lapsi nagu väikest väikest, sellist organismi, mis püüab kõigest juust saada aru, mis toimub selle organismi väljaspool. Ja mõnikord see on täiesti imeline, kui kiiresti sead, apteerimine toimib. Üks osa sellest, mida ma tahaks teha tulevikus olla, töötada lastega ja, ja eriti nende esimeste kuude vältel. Sest no näiteks ma olen olnud ühes laboris Barcelonas, kus üks osa töötas imikutega ja nendel olid erinevad grupid imikut, mis olid neli kuud ja siis olid teised, mis olid kuus kuud ta hoopis teised, hoopis erinevad asjad juhtuvad ajus ja kuidas nad tajuvad, et asju on ka erinev ja ja eriti oli huvitav, kuidas, kuidas nad, nad on nagu kui rääkida nagu eksperimentidest, siis on väga raske nendega teha eksperimente siis kui on tuju imikul halb, siis ei tule mingit eksperimente. Et see on väga huvitav. Näha, kuidas inimese organism adopteerub nendest nagu esimesel teisel aastal oma elus. Ja ma arvan, et need aastad on kõige olulisemad üldse nagu. Meie elus. Samas on väga huvitav vaadata, kuidas need multifilmid kogu aeg noorenevad. On ju sellised multifilme nüüd, et mis on täiesti kahe kolme aastastele mõeldud teletupsud ja nii edasi ja ma ei tea, kas neid keegi uuris, kuidas nad üldse nagu mõjuvad lastele. No selles mõttes, et et on ka filmi, mis on tehtud kassidele koeradele, neid võib osta ja üks põhimõte on see, et, et kas siis istub ja vaatab ja ta nagu ei jookse jõe kodus ja, ja, ja võib-olla mõned perekonnaliikmed mõtlevad, et nad panevad last ka sinna ja nagu kassi ja siis ta vaatab neid teletups ja nii edasi, aga ma ei tea, see on väga huvitav teema, kuidas üldse need multifilmid mõjuvad? Jaa, jaa. Arusaam sellest on see, et me tegelikult meid ja kuidas lapsi kasvatada, praegusel ajal veel mitte midagi. Kasvatame oma lapsi nii nagu me tegime seda 200 300 aastat tagasi. Ja ma arvan, et uued tehnoloogiad tulevad appi ja me saame, saame palju paremini abistada lapsi selles protsessis, kuidas nad tajuvad maailma. Sest mõnikord Need mänguasjad, mida ma näen, ma arvan, et nad on tehtud rohkem nende jaoks, kes ostab neid vanemate vane vanematele võrreldes sellega, kuidas lapsed reageerivad. No vot seal ongi see asi, et ühtepidi võib olla kasulik ja arendav, aga teistpidi see visuaalne pilt võib olla kuidagi kahjustav. Seesama juhtum, kas oli Jaapanis, kus kohas pakemoni tegelasega multifilmi? Räägi see lugu kaera. See lugu juhtus 1996 Jaapanis ja ja see lugu on huvitav sellega, et et kui räägitakse uuest meediast, siis võetakse see lugu kohe nagu ja näidatakse, et kuidas see võib mõjutada lapsi. Lugu oli see, et et ühes jaapani multifilmis üks osa koosnes mitmest kaadrist, kus olid täiesti sellised väga kiired talgud, sellised. Ma ei tea, seal vist valge ja punane või ja need lapsed, kellel on mingi selline epilepsia, sooduvused, nad siis sattusid haiglasse. Kõige huvitavam oli see, et pärast kui seda räägiti televisioonis, siis rohkem lapsi pöördus sinna, siis tekkis mingi selline psühhoos tervelt kuskil 600 rohkem kui 600 lapsi siis läks haiglasse ja ja mõnedel oli, oli tõesti selline asi, et füüsiliselt. See juhtum pani inimesi mõtlema ja tegelikult näiteks Inglismaal ja ma arvan, Euroopa liidus on neid asjad reguleeritud ja ja on uurimislaborit, mis tegelikult laborid töötavad väljend spetsifikatsiooni. Kui palju saab üldse ekraan pilguta ja igasuguseid teised füüsilisi parameetreid. Aga no ühest küljest jah, me saame kontrollida, mis on need füüsilised parameetrid. Aga seda, mis meis ja kontrollida, on see, kuidas ka teised parameetrid, mis rohkem on seotud, mis on üldse seal kaadrite sees, et mis on nagu see tähendus, seda keegi ei saa aru või kontrollida, mis juhtub ja ja, ja mis situatsioonis sa seda vaatad, kas sa vaatad pimedas ruumis ja nii ja naa. Ma uurisin seda asja sellepärast, et mind huvitas, et kas see nagu vilkumine oli ka seotud heliga või mitte. Kahjuks ma ei saanud kätte seda originaalfilmilõiku, ma veel püüan seda saada. Sest mina tean inimesi, kes ei suuda kunagi siseneda mingisugusesse klubisse, kus on see stroboskoope laes, et see, see vilgutamine, kus selle rütmilise valju muusikaga, et see tekitab nagu tõsiseid tasakaaluhäireid, et see on nagu sarnane Seda tegelikult ma ka uurisin ja mis on huvitav, et tegelikult on inimesed, kellele meeldib see muusika just sellepärast ta tekitabki sellist balanssi häireid. Saad kaifi sellest. Tegelikult ongi sellised inimesed, kes lihtsalt nendele meeldib, see ja füsioloogiliselt, see on ka nagu selgitab, sest kui me vaatame, kuidas lindudel on see helitaju nad kasutavad oma balanssi organi kuulmiseks. Meil nüüd balanssi, organ on mõnikord seda nimetatakse teist järguliseks heliorganiks ja on on uurimusi, mis näitavad, et meie see organ veel et organid seal on mitu osa, aga nad reageerivad helile, mis on alla 200 hertsi. Nii et selles mõttes see kaif tulenebki sellest, et see madalaks olla ja madalsagedus lik, muusika, mõjutabki seda ordenit ja see tekitabki neid häireid. Ja mõnedele see meeldib ja mõnedele mitte. Iga asi on väga huvitav, kui hakkad seda uurima, mõnikord sai, ei saagi pidama, see on nagu selline mäng. Et sa võtad ühte asja katuurseda uurimas, siis ja kui sa seda küsimust vastad, siis sul on kohe 10 küsimust ja üks nendest või kaks nendest on veelgi huvitavam kui see esimene küsimus. Nii et mida rohkem sa seda uurid, seda rohkem huvitavaid valdkondi sa avastad. Ja mõnikord tekib selline moment, kui see valdkond on punuus, et siis avastadki midagi uut. Ja see ongi see, mis ma arvan, et paneb paljusid teadlasi tööle. See tunne, et sa teed midagi sellist, mis keegi enne sind ei uurinud. Kuigi ma ütleks, et see, kui palju inimesed mõtlesid erinevatele asjadele, on täiesti vapustav. Kui mõnikord ma näen uuringuid, mis on tehtud eelmise sajandi alguses kui huvitavaid ideid inimesed pakkusid välja, võib-olla nendel ei olnud neid instrumente, et neid uurida. Aga see mõtteviis, Me oleme ikka samad ja ma ei arva, et me oleme targemad kui inimesed 500 aastat tagasi, meil lihtsalt on instrumendid oma tarkust edasi viia. Aga mis sinu jaoks on, ütleme viimase aja selline kõige olulisem teaduslik avastus või et mis hakkab meie tulevikku mõjutama 20 või 30 aasta pärast? Raske küsimus selles mõttes, et mis valdkonnas, kui ma räägin rohkem inimese tajumisest, minu jaoks kõige huvitavam objekt uurimisteks on, on inimene. Kui sa küsiks minu sõpra, kes tegeleb musta aukudega, siis ta ütleks mulle hoopis teise teema aga näiteks esimene asi, mis on täiesti vapustav, on ja mis alles nüüd annab neid uusi ideid, aga see alles algab, on inimese genoomi Escifreerimine ja selle võrdlemine teiste elukatega näiteks kas või afiga ja nii edasi. Eile ma nägin või üleeile see oli mingi programmis, seal öeldi, et hiire ja inimese genoom erineb ainult ühe protsendi võrra ja see nagu kokkuvõte oli selline, et kui midagi juhtub inimesega, siis ta muutub hiireks. Et see oli väga selline lapsikaga, sest tõesti, genoomi erinevus on väga väike, alla ühe protsendi. Aga see nagu keerukas, mis selle ühe protsendiga seotud on, on suurem, kui on, see on üks selline osa ja ma nägin palju selliseid artikleid, mis nagu tuleb välja, et kui inimesed lihtsalt võrdlevad, mis on erinev ahvidest ja mis ei ole ja näiteks üks osa, mis oli täiesti erinev, olid geenid, mis mis on seotud naudingu saamiseks. Et meil on täiesti erinev arusaam, mis asjad tekitavad naudingu. Aga seesama virtuaalne reaalsus, kui sa tegeled virtuaalse reaalsusega, mis asi see siis on? Virtuaalne reaalsus on täiesti nagu arenguetapi alguses, tehniliselt meil on nii palju probleeme veel tekitada sama sama taju, mis sul tekib, kui sa oled reaalses maailmas. Nii et väga vähe seal on sellist mõtlemist, kuidas inimene, mida ta tunneb, kuidas ta käitub ja nii ana. Aga ma arvan, et nüüd see mõtteviis on nüüd rohkem käigus on teada nüüd, et see reaalsus või see fotoriaalsus. Et see ei ole oluline virtuaalse reaalsuse puhul. Näiteks on selliseid eksperimente, kus inimesed istuvad kuskil toas ja hulk inimesi, virtuaalseid inimesi vaatab sind. Ja sa pead rääkima sellele veto reaalsele auditooriumile. Ja siis, kui salvestatakse sinu füsioloogilisi näitajaid ja kas hakkab närvitsema ja nii kui selliseid situatsiooni tehakse virtuaalses reas, siis saabki näiteks uurida, mis on see oluline moment, et millal sa hakkad närvitsema teiste inimeste vältel või selline küsimus. Reaalselt või virtuaalselt ja nii edasi. Ja tegelikult, mis on näha, et, et nad ei pea olema nii Teine moment, mis virtuaalse reaalsusega praegu toimub, on see, et inimesed ei räägi enam virtuaalses reaalsuses. Nad räägivad pigem sellisest maailmast, kus, Ja ma arvan, et see on see tulevik, mis meid ootab. Pigem mingit virtuaalset objektid nii maailmas tekivad ja kui sa näed neid mingi spetsiaalse prillidega või tegelikult me kogu aeg oleme virtuaalses reaalsuses, näiteks kui sa käid tänaval ja sa kuulad muusikat, siis sa juba muudad seda reaalsust. Ja see on ainult see esimene samm, praeguse on mingi pleier, võib-olla homme võib-olla kuskil mingid võluprillid. Aga su enda kõige selline võimsam kogemuseta. Kujutan ette seda, et sa tõmbad endale maski pähe, ekse need võlukindad kätte, siis hüppad tundmatusse maailma. Kus kõik on justkui päris tead, viimane kord mul oli jah, selline tunne Helsingi messil. Seal üks mänguasi, et oli selline virtuaalne, väike virtuaalne karbike, kus olid piljardikuulid. Ma olin seal kuskil kaks, kolm minutit ja see oli imeline tunne, sest sul oli tõesti selline tunne, et see karbike eksisteerib ja need kuulid sa tundsid nagu oma käes kõiki neid jõusid, mis sul tekivad, kui sa tahad lihtsalt ühe piljardikuuli niimoodi. Aga sa näed, laua peal on karp piljardikuulidega ja siis sa saad kätte pulgakest, sa saad neid nagu nihutada. Aga no ei olnud siis ei olnud ja, ja siis sa kuulsid teda, heli, kuidas nad põrkuvad ja siis ja sa said ka, sul oli kolmemõõtmeline stereonägemine ja siis oli see jõud, mis sa said nagu tunda käega. Teine asi, mis mind ka väga vaimustus, oli see, kui ükskord Taanis ma käisin virtuaalse reas laboris ja ja seal oli ainult visuaalselt tekitatud moel. Aga see oli niimoodi tehtud, et see kuju, mis ma nägin seal projektsioon, mis oli väike skulptuur, selline ja ta oli nii hästi tehtud, et et kui ma tahtsin seda lihtsalt võta kätte, siis minu organism sai mingi šoki. Käsi läks sellest vigurist läbi. Vot see moment, kui sa tead, et nüüd sa, sa võtad seda kätte ja seda jõudu seal ei ole. Et need näpud lähevad nagu läbi. Vot see moment on väga imelik moment, imelik tunnel. Ma arvan, et see on sama tunne, kui näiteks sa. Sa vajutaks näiteks oma sõrmed virtuaalse seina sisse. No näiteks praegusel ajal nad kolmemõõtmeline televisioon ei ole enam mingi virtuaalne tegevus, neid kraane on olemas ja neid ka ma nägin seal päris mitmeid. Ma ei mäleta seda tähtaega, aga see on juba seal kuskil kirjas. Millal kolmemõõtmeline diversioon pihta? Kuigi jällegi nüüd tekib see küsimus, et kas see on üldse oluline, mis me sellega saavutame. Ja kas see on täiesti oluline mingist eetiliseks tunneks. See on teine asi. Need küsimused on minu jaoks olulisem kui see, et kuidas saavutada see kolmemõõtmelises või kas nad teevad meid paremaks. Ma ei tea. Vaat selle juurde ma tahtsingi jõuda, et kui palju on sinu jaoks oluline selle asja sisu, et kui sa ennem rääkisid sellest, et sulle ei meeldi, kuidas selle tehnoloogia abiga inimestega manipuleeritakse sedasama. Kas need paljad naised suure seina peal aga kuhu poole sa tahaksid, et inimesi sellesama tehnoloogia abil nagu mõjutataks? Aga see on väga raske küsimus tegelikult, sest aega palju mõtlesin selle peale ja ma arvan, et ainuke asi, mis ma mis ma praegusel momendil mõtlen, et mis on oluline, on inimeste vabadus, vaba mõtlemine ja sellepärast näiteks ma olin väga rõõmus, kui ma Lotmanis lugesin tema mõtteid selle kunsti ja pseudokunsti vahel. See, mis me näeme televisioonis, ei ole. Mõnikord ei olegi kunst ja võib-olla see ei peagi olema. See ei ole puhas informatsioon, aga selline surrogaat või et see sõnnik, millest siis äris kunst võib nagu võrsuda? Ei seda ka seda ka, aga üks osa sellest on see, et et seda saabki nagu kasutada selle jaoks, et inimesi manipuleerida inimestega. Sest kunstiga inimesi manipuleerida ei saa ja see ei ole kunsti mõte, isegi kunsti mõte on püstitada küsimusi, mitte vastutan endale. Aga samas ma arvanud sõnnik mida? Et, et see meedia, mis meid ümbritseb, see mõnikord võib-olla selleks baasiks, kus inimesed saavad olulist informatsiooni oma oma küsimustele ja ootustele. Selles mõttes on huvitav küsimus, miks üldse televisioon käis nii alla, sest ma mäletan, ma olin väga šokis, kui ma lugesin esimest artiklit televisiooni kohta, see oli kuskil kolmekümnendates taastada, tõsta tal on ka teisi artiklist kolmemõõtmelise filmi kohta ka. Aga ta oli nii astiline televisiooni kohtuda, näiteks kirjeldas, kuidas saab teha nii, et kui me vaatame mingit staadionil spordimängu, kuidas need kõik need erinevad kaamerad erinevatel nurkadel salvestatakse ja siis see pearežissöör nagu dirigent hakkab neid erinevaid plaane panema kokku ja kui suur esteetiline moment võib seal olla ja selliseid asju, et see on väga huvitav, et meil meil on kino ja televisioon on juba rohkem kui 100 aastat meiega koos praegusel ajal veel paljutki, küsimused selle kohta, kuidas see mõjub. Ja miks ta üldse töötab, sest kui mõelda, et vaatame mingit pilti ja sa ei ole veel tavaline pilt lõigatud ja pärast seda me saame kokku oma peas mingi terve maailma. Kuidas on võimalik? Ühe näite ma, mulle meeldib Lars von Trieri film Nobil kus tegelikult visuaalselt paljud asjad lihtsalt puuduvad. Aga heliga saame ikkagi teada, et seal on uks või seal on kell ja ja pärast, kui sa küsid pärast vaatamist, siis tekibki selline tunne, et sa nägid kõik neid asju. Ja on ka teisi fini selliseid, et mis püstitavad väga huvitavaid küsimusi meie taju kohta. Endal olnud mingisuguseid selliseid põhilisi elu küsimusi, mis on sind kogu elu saatnud kas või lapsepõlvest, tekivad inimestel hästi paljud olulised küsimused, mingid küsimused leiavad aastate jooksul vastused. Aga et kas sul on ka mingisuguseid küsimusi, mis on jäänud, millega sa endiselt otsisid? Vastast. Üks asi, mida ma alles algasin õppima nüüd ja ja ma arvan, et ma jätkan sellel teel, see on see üks sammudest, mis ma tahtsin teha, veel on emotsioonid. Lähme sellist revolutsiooni inimeste taju uuringute kohta, sest 60.-te seitsmekümnendates inimesed ei mõelnud emotsioonidest nagu põhiosa sellest informatsiooniprotsessist. See oli nagu lihtsalt niisama ja, ja rohkem seal humanitaarosas. Nüüd on jõutud arusaamale, et emotsioonid on väga tähtsad meie igapäevases elus ja tajuprotsessides. Kui rääkida emotsioonidest, siis mind väga huvitavad küsimus, et kuidas, kuidas filmi televisioon transleerib neid emotsioone, mida režissöör tahtis tekitada inimestes ja kuidas nende emotsioonid elavad isegi pärast filmi, kuidas need emotsioonid omavahel mõjuvad teineteisele. Ja need, sellised emotsioonilised rütmid Kui rääkida juba emotsioonidest, siis minu jaoks oli kogu aeg selline see võlu, mis üldse mind kunstis väga. See, mis, mis tõmbame juurde kunstis on, on see, mis, mis näiteks inimesed väljendavad seda. Et kunst tekitab sellise tunde nagu lendu tunde inimestes. Et inimesed lähevad teatrisse või kinno selleks. See on väga huvitav minu jaoks, et miks inimesed nutavad ja kuidas kuidas panna neid nutma. See on teine küsimus, et kas sul on õigus üldse panna inimesi nutma. Aga see on kuskil väljaspool teadust ja väljaspool kunstiga. Kuigi ma ei tea, kas see on väga raske küsimus sest mõned asjad eriti taju uuringute põhjal on. Mõnikord ma küsin ennast, et kui me teaks kõike Tegeleda või mitte, aga see on iga asjaga nii. Sa võid kedagi tappa ka kääridega. Nii et see ei väldi sõda, et, et sa ei pea käele tootma. Aga mis sind ennast nutma ajab? Ma olen väga sentimentaalne inimene, nii et väga palju asju tegelikult. Ning kogu aeg liigutab see, kui võimeline on inimese hing ja kui palju inimesed saavad üldse kannatada ja kuidas nad saavad unustada oma egoismist ja saavutada saavutada midagi teiste inimeste jaoks. Need teemad filmides mind väga huvitavad. Ja mul on kahju, et tänapäevases filmidest Ei räägita, see on nagu rohkem selline. Et maailm on nagu küünilisem või sellisem iroonilisem või ta ei ole enam nii siiras täitsa tavalised momendid nagu näiteks Philini lastrada kus on täitsa tavaline lugu ja tavalised inimesed. Aga seda filmi saab vaadata palju kordi ja ta liigutab. Niimoodi nüüd me oleme teinud väikese hüppe ajas ja ruumis, ma olen jätnud sassi sinna raadio stuudiosse ja olen sattunud helilooja Sven Grünbergi juurde ja siin mul on võimalus esitada selle saate mõttes üks vahetult oluline küsimus. Kas need vähenevad uued tehnoloogiad helikunstis filmimaailmas. Kas nad võiksid tuua kaasa ka mingisuguse teadvuse muutumise või kultuuriplahvatuse? Ehk siis kas uued tehnoloogiad aitavad meil saada paremateks inimesteks? Sellele saab vastata ei ja jah. Küsimus on siin selles, et kindlasti kui keskkond ja võimalused, inimese võimalused muutuvad siis muutub ka inimene, kuid selles mõttes jällegi inimene ei muutu, et inimesel on üks oluline ressurss ja aeg. Ja aeg selles mõttes, et noh, inimene väsib ära lihtsalt, kui tuleb liiga palju informatsiooni, liiga palju võimalusi selle sündroomi ruumiga me puutume ju ka praegusel ajal väga tihedalt kokku. Tehnika hind langeb, läheb kogu aeg odavamaks. Aga mille hind kogu aeg tõuseb, on vaba aeg, ehk siis aega jääb inimesel üha vähemaks. On oluline ka see, et, et nii-öelda virtuaalmaailm on inimeses alati olemas olnud ka 10000 aastat tagasi oli see olemas. Aga üks väga suur kultuuriplahvatus minu arvates. Ja kõige olulisem kultuuriplahvatus inimkonna ajaloos toimus kaks pool 1000 aastat tagasi. Kui siis siit harta nimeline mees, kellest sai virgunu, jõudis oma teadvuse muutmisega nii kaugele, et, et ta sai aru, kes on inimene, kus on inimene, kuidas on inimene. Ja selles mõttes ma arvan, et selles dimensioonis, kus me oleme praegu meil edasi liikuda kusagile kaugemale, kuid tema jõudis, ei ole võimalik. Inimene vajab vaba aega, vajab seda, et ta saaks kuskil vaikselt istuda oma teadvuse problemaatikas süüvida, nii et siin ei aita selles mõttes ehte ükski virtuaalmaailm. Et kindlasti uued võimalused toovad tavatasandile suuri muudatusi, aga kõrgemal tasandil või kõrgemas mõttes jälle ei too. Seal kaugel Rootsimaa tehnikaülikoolis on Aleksandri sõprade seas moodustanud selline omaette multifilmi Klaabu fännklubi. Et kus siis poisid tulevad õhtuti kokku panevad selle filmi jooksma, kuulavad seda muusikat ja tunnevad sellest suurt rõõmu. Ja eks Tshiili poisse Rodrigo ütles, et kui on olemas sellised lapsed, kes kasvavad üles selliste multikate peal, et nendest peab tulema küll väga erilised inimesed. Ja nüüd siis omakorda hüppame 25 aastat tagasi, kui teile pani Aavo paistlik ette pildirea palus teha sellele muusika, mis oli teie esimene reaktsioon. Esimene reaktsioon oli positiivne ja, ja ka teine reaktsioon oli positiivne. Aga noh, ega terved põlvkonnad nüüd ainult Klaabuga ka üles kasvanud, eks see oli ikkagi erandlik helikeskkond, mis sellele filmile sai. Sai tehtud, sest tolle aja arvamus sellest, milline peaks olema üks korralik animafilmimuusika erines minu tehtud muusikast oluliselt, need toimetuses oli selle üle ja, ja ümber palju vaidlusi ja ja see pani Tallinnfilmi ka tol ajal noh, kas just kihama, aga, aga probleeme sellega sellega oli, aga õnneks see lõpptulemus siiski jäi. Ja noh, rõõm kuulda. Ma tean, teisalt et on hukkunud alpinisti hotellifännklubi, aga see, et, et on ka Klaabu fännklubi, see mind mõnevõrra üllatab. Sead Klaabu kohta on niimoodi, et iga inimene, kellele ma näitasin seda multifilmi oli prantslane või kreeklane või nad kõik ütlesid, et kui. Teie lapsed vaatasid selliseid selliseid filme, siis nad ei kujutanud ette üldse. Selliseid filme saab lastele näidata. Ja igaüks nägi oma mingit mõtet seal, ma arvan, et meie, tegelikult meie multifilmid on päris parem kui see, mis, mis mõjub praegu välismaalt vaatada. Tuleta mulle meelde, et mis oli selle Klaabu multifilmi sõnum või millest see lugu rääkis? Tegelikult huvitav oli see, et see sõnum seda sõnumit mulle räägiti endale, et ma ei mõelnudki selle peale, see sõnum oli väga lihtne, Klaugu lihtsalt. Ta tahtis näha merd. Ja ta nägigi pärast. Ja see film ongi lihtsalt selles, et sul on mingi tahe või selline Triin. Ja kui sa lähed, siis sa näed seda tee lõpus. Need on väga oluline see moment, et nüüdsel ajastul Me võimet näidata oma kunsti või oma oma meediat teistele inimestele. Ja ma olen kindel, et Tšiilis on omad laevu, mida me ei ole näinud, mis oleks väga tore näha. Nii et see ongi üksnes mõte, mis neid praegu veel ei puutu. Nii, aga mis lähitulevikus võime olla need inimesed, kes valivadki, mida nad vaatavad telekast. Ja see on üks asi, mida telekanalid ei taha. Ma arvan, et et me olime väga õnnelikud, sest me elame sellises ajastus, kus paljud asjad muutuvad väga kiiresti. Nüüd on hakatud sellest rohkem rääkima, et teadusest on ka saanud nagu omaette religioon või et juba lastele, nagu varakult tehakse selgeks seda, et et see teadus on nagu ülivõimas ja kohe-kohe seletame kogu sellele maailma ära. Ja järjest rohkem tundub see, et, et see saladuse osa siin maailmas hakkab nagu ära kaduma. No ma arvan, et tegelikult see on selline pealiskaudne jutt, et ka kui me räägime inimesest või räägime universumist on nii palju küsimusi. No nüüd on veel pikk aeg, kuni me jõuame kuskile sinnamaani, kus me hakkame aru saama, kes me oleme ja, ja kuhu me läheme. Ma arvan, et pigem enne seda tuleb mingi katastroof. Ma arvan, et tegelikult, et need inimesed, kes tõesti teevad teadust, paljud nendest usuvad jumalat. See on väga raske teema. Rääkida jumalast ja teadusest ja ja sellest asjast, nagu sa ütlesid, et saladusest Sama palju, kui teadvusega neid tapame. Sõltub inimestest ma mäletan, oli üks poiss meie kursusest, kes ütles, et et emotsioonid on lihtsalt keemilised protsessid. Tõesti, see ei olnud nagu nali tema jaoks, ta lihtsalt ja sellega nagu oli tema nagu emotsioonide värk, lõppenud sellega. Aga tal on õigus. Sest noh, need ongi keemilised protsessid, ainult küsimus on selles, et kes on need keemilised protsessid käivitanud? No see on üks asi ja teine asi on see, et kuidas need protsessid on omavahel seotud ja kuidas nad on seotud sinu minevikuga. Sest iga inimene on erinev ja tal on erinev minevik ja, ja erinevad kogemused. Jah. Me võime rääkida, et me teame aatomitest kõik aga see ei tähenda, et me saame teada, et mis näiteks juhtub selle noaga. Keegi torkab teisele. See on, ma lihtsalt tahtsin selle näitega, ma tahtsin öelda seda, et saladusi on nii palju, kui sa tahad, ise nad, nad oleks. Et sa võid lihtsustada seda maailma, nii et sa mõtled, et et nüüd ongi kõik saladused sinna jaoks lõppenud. Aga see on sinu valik jällegi, aga sinu enda puhul, et kui palju sa oled endale seda saladust ligi lasknud, et minu jaoks, eks selliseks väga suureks saladuseks on. On suhted inimeste vahel mida rohkem ma elan, seda rohkem ma saan aru, et, et see on väga-väga keeruline protsess ja et me oleme väga õnnelikud, et me saavutasime seda momenti, et me oleme nagu ühelt poolt me olime loomad. Teiselt poolt me saame, hakkame saama aru, et me oleme ka isiksused ja erinevad isiksused. Ja ma arvan, et see protsess nagu loomast ülemine olendisse, kus sa saad aru, et sa ei ole üksinda ja sa saad aru, kes sa oled. Et sa veel alguses ja meil on veel päris pikk tee ees. Kui sa räägiks, mine, et saladustest siis minu jaoks näiteks armastus on saladus. Et väga huvitav, kuidas televisioon või filmis. Meil tekitatakse see tunne ja me elame sisse. Me armastame poolteist tundi ja siis me läheme välja ja me unustame selle ära. Külas oli noor teadlane Aleksander Väljamäe. Vahe küsimusele vastas helilooja Sven Grünberg. Kasutatud muusika Sander Saarmets ja Sven Grünberg. Saate valmistusite. Aitäh Külli tüli, Jaan Tootsen. Ilusat päeva.