Eesti lugu, meie keel, eesti keel, on meile väga tähtis. Me oleme uhked selle üle, et meil on väga vana, ürgne ja ilus keel. Missugust keelt rääkisid eestlased keskaja missuguses keeles suhtlesid omavahel need, kes praeguse Eesti alal eirasid keskajal? Saates on keeled teadlane doktor Kristiina Ross, kes eesti keele grammatika kirjakeele arengu ja emakeelse piiblitõlkeloo uurimise eest keeleteadustöö asjaliku uurimise ja maailma kirjavara meisterlik tõlgete eest on pälvinud tänavuse riigi Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Miks meil on kõigepealt teada eesti keele kohta keskajal mitte eriti palju-ist. Päris kindlalt on teada tõlki, ehkki vähe võib öelda, et mõningad üksiksõnad lausejupid, kohanimed mitmesugustes erinevates allikates. Neid allikaid on võimalik üsna kergesti üle lugeda, sest neid on keskaeg, on siis aeg kuni 16. sajandi keskpaigani või kuidas keegi täpselt loeb Liivi sõjani. Niisugust kirjalikult kirjalikult fikseeritud ja käega katsutavad ja silmaga nähtavat materjali selle aja kohta on väga vähe. Kõige olulisemad, mida vast kõik kooliajast teavad, on siis preester Henriku Liivimaa kroonika 13. sajandi alguse vabadusvõitlusest, siis on tõenäoliselt kirja pandud ajavahemikul 1224 kuni 1227 kajastabki siis päris sedasama aega. Ja teine on Taani hindamisraamat. Umbes sellest samast ajast, kus on kirjas kohanimed. Selles Liivimaa kroonikas on siis, see on ladinakeelne tekst ja seal teksti sees kasutatakse mõningaid üksikuid eesti sõnu. Maleva maja kihelkond natuke teisel kujul olnud sel ajal mõni üksik lausejupp kõige tuntum, laula, laula pappi siis esimene eestikeelne lause mida kasutasid saarlased, kui nad olid ühe tsistertslaste ordu preestri kinni võtnud ja seda peksid ja mõnitasid. Ja Taani hindamisraamatus on siis umbes 500 13. sajandi esimese poole Põhja-Eesti kohanime. No kui me arvestame, et need kohanimed sageli koosnevad kahest osast, siis nagu sõnu või niisuguseid tüvesid on seal rohkem et see on päris suur keeleallikas tegelikult hilisemast ajast, 14.-st kuni 16. sajandini materjali isegi vähem siis on peamiselt üksikud sõnad näiteks Tallinna rae alamsaksakeelsetes dokumentides, kus siis mõningaid eestlastega seotud tegevusalasid või nähtusi on siis nimetatud eestikeelse sõnaga, seal on sõnad vikat, kivimurdja hingepäev, ka niisugune sõna, mida tänapäeval ei tunta särala tähenduses siis päritud maja või mingi maja pärand. 15. sajandi lõpus, 16. sajandi algusest on teada kahe dominiiklaste kloostrile kuulunud ladinakeelse raamatu sisse kirjutatud eestikeelsed märkused või sõnad. Ühes raamatus on neli üksikut sõna, teises on üks lause, mina tahan sinu perra tulla ja siis neli või kolm sõna, mida isegi siiamaani vaieldakse, et kuidas need täpselt tuleks välja lugeda. Kas on surnud, kiusab ja Torist ehk see tähenduses, et see Torist võiks tähendada sääski, sääsk, Torist ehk sääsk või siis tähendab SÕNA Toriska Anu ja see tähendaks siis anuma sees, et noh, mida see tähendab ja mis seoses need on, need on kirja pandud, seda täpselt ei teagi. Nüüd alates siis 16. sajandi kolmandast aastakümnest, siis hakkab nagu päriselt neid tekste juba tekkima. Esimene on kullamaa käsikiri. Kulla oma vakku raamatusse umbes 1524 ja 1532 sellel ajavahemikul kirjutatud kolme palve tekst. Meie isa palve, Maarja tervitus ja usutunnistus. See on hästi vigane eesti keel ja kas selle üle ja kui palju üldse tollase eesti keele kohta otsustada saab, selle üle võib vaielda. Võiks arvata, et selle on kirja pannud keegi, kes just eriti halvasti eesti keelt oskas ja sellepärast kirja pani, et ta ei osanud ja ei saanud suuliselt endale muidu teksti meelde jätta. No 1525 on teada, et siis juba ilmus esimene raamat trükitud raamat, mis eesti keelt sisaldas, aga see ei ole säilinud. Ja 1535 on siis esimene osaliselt säilinud raamat vanglat, kooli katekismus, kust juba on nagu rohkem materjali leida, aga tegelikult ikkagi kogu see 16-st sajand, Ki veel on niisugune suhteliselt tühi, nii et alles alles seitsmeteistkümnendast sajandist ehk siis uusajast on pärit niisugused suured tekstimassiivid mida on võimalik tõesti juba analüüsida ja mille põhjal siis saab öelda, et missugune see kaasaegne keel oli. Nii et ega tegelikult terve keskaja kohta võib öelda, et seda päris usaldusväärset materjali on ikka väga-väga vähe. Teil on oma seisukoht, missugune see keel oli sel ajal, millele ta sarnased, kas tänapäeva inimene, kui ta satuks mai tea ajamasinaga või millega tagasi keskaega, kas ta saaks aru keskaegsest eestlasest? Ei kujuta üldse ette, kui palju tänapäeva inimene aru saab, mingist see sõltub vist inimese, inimese keele andekuse, sest ma ei tea, kas tänapäeva keskmine eestlane, kui ta ei ole üldse õppinud ja enne näiteks Soome televisiooni vaadanud, kas ta saaks soome keelest aru või kas kirjakeelne eestlane saab aru võru murdest vist inim inim inimese erinev. Aga nii palju, kui, kui seda vana keelt on püütud rekonstrueerida, siis selle järgi otsustan, tõdes noh, ta oli üsna soome keele sarnane. Ta oli niisugune, et või ütleme, tänapäeva keel on siis selle keelega võrreldes kulunud ja nagu kokku surutud lühem Andrus Saareste kunagi rekonstrueerinud ühe Ühe väikse tekstijupi erinevatesse aegadesse ja 13.-sse sajandisse, ta on selle rekonstrueerinud, siis niisugusel kujul oli mehel kurje nainen. Ken sõimas Kyros hommik osta õhtuni ning peksin eest. Neescandati haiga Staigan kandati tõisungi. Kolmandulla tapi, naisuza salajane. Matti Mahan tuli Kalmolda, kergeen Südemen kaasa, tagasin heiti magama. Südenel nees kuuli koputusta, Akun Allen. Avab Silmet, valatab väljen heledel kuu val olla, naine seisab akuna tagana. Loomun hangus, sabal, jaan jala tahab tuba. See on arusaadav. Vist on reaalne lugu aeglaselt lugeda. Tõenäoliselt on aga see nüüd täpselt niisugune, see keel oli aga aga arvatavasti midagi sinnakanti. Üldiselt see oli sellest, kuidas naine noogutas mehe kallal. Mees tüdines sellest ära. Tappis ära naise, naine tuli pärast kummitama, oli. Eestlasi oli keskajal paarisaja 1000 ringis erinevatel aegadel, kas nad rääkisid kõik seda soome keelega sarnast keelt? Nad rääkisid? Kõik soome keelega sarnaselt sarnasemad keelt kui praegu, aga muidugi murdeerinevused olid, olid tol ajal juba olemas. No üldse, ega siin on ka väga raske midagi kindlat ja täpset öelda, ajaliselt ja geograafiliselt. Aga üldiselt Huno Rätsep, et on, on asja rekonstrueerinud niimoodi, et eesti keel või ütleme, niisugune üksus, mida võiks juba nimetada üheks keeleks, et see tekkis umbes umbes 1000 aastat tagasi ehk siis umbes aastal 1000 või selle ümber. Et sel ajal siis need üksikud üksikud läänemeresoome hõimukeeled, mis siin praeguse Eesti territooriumil paiknesid, et need hakkasid nagu eristuma ümberkaudsetest ja moodustama mingit nihukest suhteliselt suhteliselt sarnast moodustist, mida võiks juba võib-olla nimetada siis eesti keel, eks, aga, aga kindlasti olid sel ajal erinevused veel väga tugevad ka olemas. Missugused muudatused on keskajast alates eesti keeles toimunud lõhenemine, te ütlesite, üks märksõna on see. Kõige kõige, võib-olla tähelepandav on, ongi jah, et sõnad on lühemaks muutunud, on toimunud nii-öelda lõpukadu ja sisekadu, mis tähendab, et sõna lõpust ja sõna keskelt teatud positsioonidest on lihtsalt vokaal nagu ära kulunud. Nii nagu tänapäeval soome keeles need sõnad, mis eesti keeles praegu on ühesilbilised, et enamasti olid kahesilbilised ütleme, rahvalaulust on teada igasugused niisugused vormelid, kurba meeli, see oli siis ainsuse nimetav kurb tänapäeva kurb meel ja paljud vormid, mis tänapäeval on kahe või kolmesilbilised, neid siis olid ka pikemat selle arvelt, et sealt sõna keskelt on siis mingisugune vokaal ära kadunud või, või on ära kadunud mingi konsonant ja siis vokaalid on erisilpide vokaalid on kokku sulanud ja lühenenud, nii et üldiselt jah, see niisugune üldine mulje, et see keel oli nagu aeglase, aeglasem ja pikem. Ja siis oli muidugi palju tunnuseid, mis, mis on tänapäevaks ära kadunud näiteks omastava käände lõpus oli n. See kadus ära keskajal. Järjest säilinud keskaja jooksul tekkis tänapäevane astmevaheldus, mida me teame sel ajal ja selles tekstis, mida ma siin praegu näiteks rekonstrueeritud ette lugesin, siin eelsed astmevaheldust ei ole. No astmevahelduse kõige kõige selgemat osa sedalaadivaheldust seega tekkis alles keskaja jooksul, kui tänapäeval on ütleme vagu ja mitmus on vaod, siis sel ajal oli alguses olid vagud et see nii sealt keskelt ei olnud kadunud. Aga mille mõjul see võis tekkida, kui see on ikka ikka lühenemine mugandumine või on seal mingi teise keele mõju? Siin on, siin on igasuguseid teooriaid ja ega ega siin kindlalt öelda midagi ei saa, miks, miks soome keeles ei ole ja või ütleme, on see astmevaheldus ka palju-palju vähem nagu välja arenenud laadivaheldus küll on, aga no need paljud nähtused, mis tänapäeva eesti keeles on, need soome keelde ei ole tekkinud, miks see nii on? No võib arvata või püütakse seletada ja mingisuguste teiste keelte mõjudega? Ega see väga, väga üheselt on seda väga raske öelda. Liiatigi, et seda materjali on tõesti nii vähe. Et tegelikult ei ole võimalik dateerida isegi, et millal, millal see kõik toimus. Käänete ja tegusõna pöörete kohta on mingid teooriad. Kui palju käändeid oli eesti keeles? Laias laastus võib öelda, et see käändesüsteem oli enam-vähem enam-vähem nii nagu tänapäevalgi, mõned käänded küll olid puudu, aga vast kõige kõige olulisem erinevus oli see, et, et eesti keeles olid olemas ka need omastus, liited või possessiivsufiksiga, mis on taas neile soome keeles teada. Aga, aga mida tänapäeval enam ei kasutata. Aga need keskaja alguses kindlasti olid olemas ütleme siis selle perioodi alguses, millest me siin räägime, et millal, millal see Eesti keel nagu tekist Aastast 1000 kuni 2000, siis siis need possessiivsufiksi tõenäoliselt oli tal olemas. Poigani minu poiss. Aga olevik, minevik, tulevik, tegusõnast. Põhimõtteliselt need ajad tõenäoliselt olid nii nagu nad tänapäeval on, seda tuleviku kohta on siin igasuguseid arvamusi ehitatud, et kas näiteks saama tulevik, mis meil aeg-ajalt kipub tulema, et kas on puhtalt puhtalt saksalaenuline. Aga samas on arvatud, et sellel võib siiski olla ka mingid kõikidele läänemeresoome keeltele omaseid niisuguseid eeldusi juba keeles olemas, et mingeid niisuguseid tulevikke kasutati. Aga kuna taas teksti ei ole, siis ega siin ei selle kohta ei julge mitte midagi öelda või on ikka ainult sõnad, siis on väga raske arvata, kuidas, kuidas nendest lauset kokku pandi. Regivärss on meil väga auväärses eas meie oma laul, kas regivärss on palju aidanud keele, keskaegse keele tundmaõppimisel? Mingis mõttes on, on regivärsse jah, niisugune ainukene päriselt olemasolev materjal siis kuskil just nagu elusana on olemas selles mõttes funktsioneerivana, et mitte üles kirjutatud üks sõna vaid, vaid tõesti keel, mis midagi tähendab mingit informatsiooni edasi annab. Aga selle regi versi keele analüüsimine on väga problemaatiline. Kuidas sealt regivärsis seda keskaegset keelt kätte saada, sest regivärss oli elava traditsiooniline kasutusel tõenäoliselt kuskilt 11.-st 12.-st sajandist kuni 19. sajandini. Aga üles kirjutama teda hakati massiliselt alles 19. sajandil. Et õieti siis, kui see traditsioon juba hakkas välja surema, oli suremas ja taandumas. Ja tänu Jakob Hurda ettevõtmisele meil on tõesti neid, seda regivärsi on hästi palju üles kirjutatud ja talletatud aga kogu selles suures tekstimassiivist sisse 700 aasta jooksul kasutatud keel on mingis mõttes nagu läbisegi. Väga raske on otsustada, kindlalt öelda, et, et see, see jupp nüüd kajastab just keskaegset keelt, aga see siin on hilisem, sest suulise pärimusena regivärss on oma olemuselt ühelt poolt küll hästi konservatiivne ja traditsiooniline aga teiselt poolt väga-väga tundlik kõikidele muutustele pidevalt teiseneb. Selleks, et suurim suuline pärimuspõhimõtteliselt üldse püsida saaks, ta peab olema konservatiivne ja ja niisugune hästi stereotüüpne, selleks, et inimestel meeles seisaks ja regi Värska koosneb siis niisugustest või kasutab hästi palju stereotüüpseid väljendeid ja hästi stereotüüpseid motiive mis õieti korduvad laulust laulu või ütleme laiemalt rahvaluules ka jutust jutt, too, need motiivid ja ka sõnaline väljendus on kogu aeg või suures osas üks ja see sama, aga lihtsalt siis mängitakse selle kombinatoorikad, kuidas need tükid omavahel kokku pannakse. Rahvalaul, kuivõrd see on luule, siis tema juures on hästi oluliseks konserveerivaks teguriks veel värsimõõt. Nelja jalaline Trocheus säilitab just kahe ja neljasilbilisi sõnu ja tänu sellele näiteks rahvalaulus ei ole toimunud ei lõpu kadu, ei sisekadu, sama väljend meeli kurba lõpukadu hakkas toimuma 13. sajandil. Aga seda Nieeli kurba kasutati tõenäoliselt 19. sajandil loodud lauludes. Sedasama niisugust kinnisväljendid lihtsalt selle tõttu, et ta sobis värsimõõtu ja teda ei saanud lühendada või ütleme, niisugune vana vorm nagu palge esta mis tänapäeval on kõnekeeles kahesilbiline palgest. Aga kuna ta oleks pidanud lühenema, kui ta oleks normaalse keelega ka saar on arenenud, siis ta oleks vahepeal pidanud lühenema kolmesilbilise, eks ju, et see kuidagi ei mahtunud sinna Riversi Reigeersi süsteemi. Samamoodi säilisid regivärsis ka possessiivsufiksi või need omastus liited sest need ka sobisid selle rütmiga meelestani meheleni minu meelest minu mehele 19. sajandil need olid väga ammu juba kadunud, aga tekstis nad ikkagi säilisid, ehkki rahvalaulikute jaoks ilmselt olid nad sel ajal juba täiesti tähenduse kaotanud, need olid lihtsalt tühjad. Tühjad vormelid. Rahvalaulukeelt on kõige põhjalikumalt uurinud Juhan peegel 1954. Ta kaitses kandidaadiväitekirja Eesti vanade rahvalaulude keelest santi nüüd hiljuti uuesti kui triki seal ja seal on väga üksikasjaliselt kõik, kõik need vanad vana rahvalaulu vormielemendid ära kirjeldatud. Seal ta vaatab ka neid possessiiv sufikseid ja tuleb välja, et et näiteks possessiivsufiks, nii, mis tähendab siis minu? Seda kasutatakse küll ainsuse esimese isiku tähenduses, nii nagu nendes näidetes neelastani, mehe leni, aga täpselt samamoodi võidakse seda kasutada ka teiste isikute puhul. Et ilmselt tegelikult rahvalauliku jaoks, kes seda kasutas, ei tähendanud enam. Peegeldub seal näited nagu Lepale suriideeni kase, Lehtsu, Gateni, kus on täiesti selgelt kasutatud teise isiku kohta seda või ka siis täiesti tühja silbina, mingi saadi live valmissani, kus see nii on lihtsalt sinna lõppu pandud. Jääb mulje, et ainult rütmitäiteks. Nii et ta säilitas neid elemente, aga, aga see on natukene kahtlane viis säilitada nende elementide tähendus võib, võib seal kontekstis juba olla tegelikult tuhmunud. Sest just nimelt suulise traditsiooniga siis rahvalaul on mingis mõttes ei ole väga muutuv. Et kui kirjaliku teksti saab põhimõtteliselt sajandist sajandisse ju ümber kirjutada täpselt täpselt nii, nagu ta kunagi on kirja pandud siis niisugune elav suuline traditsioon, selle puhul on esinemissituatsioon väga oluline ja tegelikult kui traditsioon on ikka tõeliselt elav, siis esineja tahab, et see, mis ta ütleb, et see ütleks ka midagi kuulajatele, et nad temast aru saaksid. Ja seetõttu, niipea, kui kuulajate suhtumine asjasse muutuks, siis ka esineja püüab, püüab seda teksti kuidagi muuta. Ja väidetavalt on öeldud, et ükski ükski suuline rahvalaulu esitus ei ole kunagi identne eelmisega, et alati iga kord esineja natukene esineja natukene modifitseerida seda ja seetõttu näiteks ka need morfoloogilised häälikulised jooned, mis ei toeta kuidagi või ei ole seotud rahva laulumeetrumiga. Need tegelikult arenesid ka rahvalaulus kaasa tavalise kõnekeelega. Näiteks seesama omastav kääne, millest oli juttu samastava käändelõpp n tegelikult püsis eesti keeles suhteliselt kaua, võrreldes näiteks selle lõpukao ja siseka veel seitsmeteistkümnenda sajandi alguse tekstides seda omastava käänd Enn esineb Mülleri jutluste näiteks, kuigi ilmselt juba Rudimentaalsete niisugustes kinnisväljendites aga Mülleril näiteks pattude andeksandmine, pattude andeksandmine, siis. Aga rahvalaul jah, on selle muutusega jälle täiesti kaasa läinud ja nagu peegli väitekirjast võib lugeda rahvalaulus, praktiliselt seda omastava käändelõppu üldse ei esine, sest see ei ole rütmiga kuidagi seotud. Nii et rahvalaulus on need eri aegade vormid täiesti segamini. Ütleme see rütmi nõuetel säilitatud lõpukaota vorm, kurbaneeli mis vastab siis 12. või 13. sajandi keelele ja ilma õnnita omastav kääne, mis siis peaks olema hilisem kui 15. 16. sajandi keel, need on seal kõrvuti ja väga raske on siis otsustada, et millal miski on nii-ütelda aktiivselt tegelikult kasutusel olnud. Kogu keskaeg tegelikult on ju Eesti inimese jaoks olnud kohanemine uue maailmavaatega, kristliku maailmavaatega. Kuidas tegelikult toimus ja lõpuks ka, kas näiteks regivärsis kajastus, et kui tulid siia inimesed jutlustama uut usku, kuidas nad ennast Eestimaal elavale inimesele selgeks tegid või ei teinudki selgeks, lihtsalt mängisid oma häälega ja selle mõju võimsusega? Selle üle on palju vaieldud või ütleme üldse selle üle, et, et kui kui palju keskajal keskmine eestlane ristiusus teadis, arvamused on nagu servast serva just tänu sellele, et niisugust fotoloogilist dokumenteeritud materjali on ju väga vähe. Et ühelt poolt rõhutatakse neid üksikuid teateid selle kohta, et eestlased olid veel seitsmeteistkümnendal sajandil näiteks on teada, et nad pidasid kinni kohati nendest vanadest paganlike kommetest ja selle selle najal, siis püütakse öelda, et keskajal ristiusk üldse ei jõudnud eestlaste, nii et nad olid puhtad paganad veel keskajal. Teiselt poolt on selge, et seesama regi versiline rahvalaul on täis kristlikke mõjutusi näiteks löro ööbilistes rahvalauludes, mida peetakse üheks vanemaks laulu kihistuseks. Nende hulgas on niisuguseid legendilaadseid laule Kristusest ja Maarjast, no mis on ilmselge, et nende loojad peavad olema ristiusuga juba küllalt küllalt lähedalt tuttavad samuti kogu meie rahvakalender on tihedalt läbi põimunud kristliku kiriku aastamotiividega. Ja üldiselt ega selles osas eestlased ei ole mingi erand läbi kogu keskaja Euroopas tegelikult paganlus ja kristlus eksisteerisid inimeste teadvuses kõrvuti ja segunenult. Ja ega talupoeg ei vastandanud neid kahte teadlikult. Munk või vaimulik kindlasti, aga, aga niisugune lihtne talupoeg tema jaoks ei olnud üldse oluline, ta ühendas need oma praktilistes usutoimingutes. Ja niisugune kahe maailmapildi kõrvuti eksisteerimine või seda nimetatakse sünkratismiks. See tõenäoliselt jah, kestis kogu kogu keskaja. Ja muidugi üksikisikuti kindlasti ka eestlaste hulgas, see ühe või teise usu domineerimine oli erinev. Võib arvata, et kuskil metsakülas elav talupoeg vas teadis kristlusest vähem kui näiteks kiriku kõrval elav inimene, kes võib-olla ka kirikuteenri leiba teenis. Aga põhimõtteliselt need elemendid olid, olid nende teadvuses tõenäoliselt kõigil olemas. Ja võib arvata, et praegu me ajaloo õpikus üldiselt loeme, et kuidas võõrad vaenulikud väed tulid ja kuidas saksa ristirüütlid tulid, mõõk ühes, piibel teises käes, seda võõrast usku tooma. Aga kindlasti kindlasti koha peal ja nende sündmuste sees. See pilt ei olnud üldse nii selge. Ja nagu on teada nendest teistest ristisõdadest, sinna päris pühale maale tänapäeva Iisraeli ja Palestiina territooriumile mille kohta on rohkem kirjalikke allikaid lihtsalt olemas ja, ja kus on dokumenteeritud, et seal tegelikult need kohalik elanikkond kasutas omavahelises võimuvõitluses neid ristisõdijad väga osavalt ära, nii et, et kindlasti oli, võib arvata, et ka siin Eestis oli tegelikult neid segunemise ja ja niisuguseid parteisid tekkis, tekkis igasugustel tasanditel ja, ja igasuguste ideoloogiate alusel, nii et, et ega see ei olnud nii selge konfrontatsioon üldse. Ka ikkagi, kuidas nad omavahel suhtlesid. Kas need, kes siia tulid, neil võis olla, hakkasid kohapeal õppima kohalike keelt või eestlased või need, kes siin elasid, sel ajal õppisid tundma tulijate keelt siis ladina keelt? Kristlike kristlike mõjude kohta üldse võib arvata, et nad on laias laastus või mingi väga olulise keele mõttes olulise eristusena võib esile tuua, et nad on tulnud kahte teed pidi. Üks oleks siis lihtsalt kontaktide kaudu naaberrahvastega vesteldes, nendes rahvakeeltes ütleme sakslastega, venelastega, rootslastega, taanlastega, soomlastega, kellega kokku puutute nende nende kaudu ilmselt saadi, saadi suhteliselt palju mõjutusi. Näiteks häälikulised laenud nagu ristpapp, pagan, Raamat kirik, paastu, nunn, munk ja nii edasi nende kohta ettumioloogid on vaidlevad. Küll, võivad vaielda täpselt, mis ajal ja mis keeles nad on võetud, kas nad on idamisjoni kaudu ida idakiriku kaudu saadud slaavi keeltest või on nad saadud siis läänekiriku mõjutuste kaudu germaani keeltelt vahendusel. Aga selge on see, et nad on tulnud mitte otse ladina keelest, vaid vaid nende Bulgaaria keelte või rahvakeelte vahendusel. Ja tõenäoliselt niimoodi soolaseid teid pidi on tulnud ka väga paljud kristlikud väljendused ja, ja tõlke laenulised vanasõnad. Neid on uurinud Arvo Krikmann ja selle kohta materjale avaldanud. Ja need on tõenäoliselt siis tulnud ka Germa, peamiselt germaani keelte kaudu, võib arvata. Teine võimalus põhimõtteliselt on siis otse ladina ladina, Eesti niisugune otselaen vist päris teaduslikult tõestatud, ühtegi niisugust häälikulist laenu ei ei ole. On pakutud küll, ütleme sant ja pagan näiteks, et et need on otse ladina keelest tulnud, aga, aga tõenäosem näib olevat, et need on siiski ka mingite teiste keelte vahendusel tulnud. Nad on ladina keeles küll olemas, aga aga sant tõenäoliselt on on saksa keele vahendusel ja pagan, võib-olla ikkagi pigem vene keele vahendusel tulnud. Nii et niisuguseid häälikulise ladina keelelaene päris kindlalt teada ei ole. Kas sõna patram selle kohta Wism kunagi, jah? Ariste on, ma ei tea, kas tõsimeeli või, või naljatamisi välja pakkunud võimaluse, et see võiks olla paater nosteris tuletatud. No on ka, on ka pakutud ja nagi 100 aastat tagasi välja välja ütlemioloogiaid, kurat. Ladina Kuurat hooldaja siis see, kes hooldab, et, et see on olnud selle koguduse preestriametinimetus, aga need ei ole vist jah päris tõsiseltvõetav. Teate, mul on kõik pea peale pööratud mõruks, keelemäng. Võib-olla jah, aga vara protestantlikust, kirjalikust tekstist võib võib üles otsida ja leida mõningaid väljendeid, mis tõenäoliselt on tõlkelaenud ladina keelest. Või mida oleks vähemalt kõige kõige mõistlikum niisugustena seletada, sest et luterlik luterlik saksa keel millel need vara vara protestantlikud või ütleme siis seitsmeteistkümnenda sajandi tekstid üldiselt tuginevad luterlik saksa keel neid väljendeid ei tunne, ei kasutanud Ta aga eesti keeles nad näivad kasutusel olevat olnud seitsmeteistkümnendal sajandil. Nii, kuna nad ladina keeles on olemas, siis võiks arvata, et, et vast nad on sealt tulnud. Nii et, et seda kirjalikku või ütleme, mitte siis kirjaliku lady ladinatekstide vahendust otse eesti keelde, seda päris päris välja arvata ei tasuks vist. Kuidas ikkagi eestlane sai teada, millest papp rääkis? Kuna dokumentaalne materjal puudub, siis on siin täiesti fantaasial vabad käed ja igaüks võis seda ilmselt ilmselt ette kujutada, nii nagu ta, nagu ta tahab. Kuni tuleb kunagi välja mingi dokument, mis ütleb, et nii see ei saanud olla. Ühelt poolt võib muidugi uskuda, et eks need misjonärid ikka ise ka omalt poolt tegid pingutusi selleks, et aru saada selleks et ennast arusaadavaks teha. No misjonäride juures tuleb eristada kahte seltskonda, kes missioneerisid, ühed olid koguduse preestrid ja teised olid siis jutustaja vennad. Preestrid viisid läbi keskaja ladinakeelsed liturgiat, see oli nende põhiülesanne pidasid jutlused, mis mis keskajal ei olnud nii olulisel kohal jumala teenistuses, nagu nad tänapäeva luteri kirikus on, aga, aga siiski mingi niisugune jutluse tekst seal jumalateenistusel ka kasutusel oli. Aga jutu sisepõhimõtteliselt oli ka ladina keeles, aga vähemalt hiliskeskaja kohta. On teateid selle kohta, et nõuti, et see jutlus tuleb tõlkida rahvakeelde enne reformatsiooni ja Eesti osas puuduvad igasugused andmed selle kohta, kas seda tegelikult ka tehti, on teada, et nõuti küll, aga kuidas asi praktikas sellised tõestust selle kohta ei ole. Mingi osa kristlike ideede levikus pidi ilmselt olema hingehoiuteel, see tähendab nende kristlike sakramentide jagamisel mis oli siis ka preestri kogudus ja mille käigus ta pidi iga koguduseliikmega nii-öelda isiklikult suhtlema. Ristimine, armulaud, piht, abielu, konfirmatsioon, ordinatsioon ja viimne võitmine. No kui ristimise ja viinse võitmise puhul võib oletada, et see vastastikune arusaamine võib-olla jah, ei pruukinud võib ette kujutada, et see toimus ilma ilma arusaamiseta, aga no näiteks pihi pihi sakramendi nüüd niimoodi on väga raske ette kujutada, et üldse pihtija ei saanud aru, mida talt küsitakse, ja tyhi isa ei saanud aru, mida talle räägitakse. Nii et siin siin võiks arvata, et mingi mingi kontakt neil lihtsalt pidi pidi tekkima mingis keeles. Tahad sa hiliskeskajast, on on teateid, et, et Eesti aladel ka nõuti rahva keele oskust just pistimisel preester peab, peab aru saama, et kui ta aru ei saa, siis ta peab võtma endale abilise. Aga teateid nendest abilistest. Et neid tõesti võeti, et nad tegutsesid, neid niisuguseid posid positiivset informatsiooni ei ole. Mis neid puudutab kloostrites muukkadesse, siis nende kinniste kloostrite mungad kohaliku rahvaga ei suhelnud, see ei olnudki üldse nende eesmärk. Misjonitöö, kuulus-kuulus, kohustusena näiteks dominikaani jutustust vendade ülesannete hulka ja vot nende kohta on teada, eriti Tallinnast siit dominiiklaste kloostrist. No vähemalt on olemas palju kaudseid andmeid, mis lubavad oletada, et nad tõesti väga intensiivselt intensiivselt üritasid seda misjonitööd teha. Aga keele kohta konkreetselt on säilinud siis ainult need paar üksikut lauset nendes kahes raamatus dokumentaalseid andmeid ja on vähe ja, ja võib igaüks ette kujutada asja praegu nii, nagu ta seda ise oskab kujutada, nii et võiks öelda, et niisuguse keskaegse vaimuliku keele olemasolu hüpoteesi õieti praegu toetab ainult asjaolu, et puuduvad andmed selle kohta, et seda keelt ei olnud. Ja lihtsalt kaine mõistus ütleb, et kui 300 aastat siin üritati misjonitööd teha ja rahvaluule näitab, et tõesti need mõjutused on olnud, et noh, siis siis suhtlus suhtluspidi toimunud toimuma ja muidugi ka need varabortessantlikest tekstides need üksikud üksikud keelelised näited vihjavad sellele, et varasem keele kihistus pidi olema. Ja no kui edasi fantaseerida, siis mu arust tuleks, tuleks eeldada ja, ja panustada nii-ütelda, aga ärksamad eestlaste endi endi uudishimule, sest on ju mõeldamatu, et, et eestlased elasid 300 aastat siin, nägid, et neile püütakse midagi rääkida ja ise mingit huvi selle vastu ei tundnud ja omalt poolt ei üritanud aru saada. Eriti kui me veel oletame või noh, need on pea peaaegu ju võib öelda, tõestatud, et suuliselt suulised kontaktid naaberrahvastega, kristlikud mõjutused seda kaudu, et nad, kui nad olid juba rahvalaulus ise rääkisid Kristusest ja Maarjast, et nad siis ei teinud omalt poolt mingeid intensiivseid pingutusi, et nende preestrite jutlustaja lendatud käest ise teada saada, millest siis jutt käib ja mida neile räägitakse. Arvata võib, et siin ikkagi see huvitatus ja informatsiooni vahetamise vajadus oli vastastikune. Seda vaimulikku keelt keskajal olete te nimetanud libakirjakeeleks. Jah, ma niisuguse sõna olen välja pakkunud lihtsalt selleks, et et pakkuda niisugust mudelit, mille abil ta tolleaegsed suhtlust ja, ja seda keele tekkimist oleks võimalik võimalik kirjeldada. Just mis puudutab siis seda võimalikku otse laenu ladina keelest, ladina keelest eesti keelde. Laias laastus kirjaoskus ja ladina keel keskajal käisid nagu koos käsikäes kirjaoskaja inimene oli ladina keelt oskav vaimulik ja teised rahvakeelsed inimesed olid kõik kirjaoskamatud, sõltumata Lääne-Euroopas, ka oma seisusest. Aga see vahe ei olnud siiski nii päris, või siis ütleme, see veelahe ei olnud nii nii ületamatu, et, et oligi täiesti kaks erinevat elanikkonna rühma vaid seal oli igasuguseid vaheastmeid, sest keskajal tegelikult kirjalik tekst oli üldse niivõrd haruldane. Ta levis kirjalikul kujul. Käsikiri oli niivõrd hinnaline, et see käsikiri ise ei saanud nii palju levida aga ta levis kuuldeliselt eel. Kirjalik tekst oligi mõeldud ettelugemiseks, pigem on arvatud, et isegi omaettelugemisel tegelikult mungad näiteks lugesid ka oma munga kongis valjusti seda teksti, et lihtsalt tekst oligi nagu mõeldud valjusti ettelugemiseks. Ja et see omaette tasakesi vaikne lugemine, et see on suhteliselt suhteliselt hiline nähtus. Ja kui nüüd teksti valjusti ette loeti, siis said selle kaudu kirjalikust tekstist osa tegelikult ka need inimesed, kes ise ei osanud lugeda ega kirjutada. Ja võib arvata, et, et siin Eestis said sel moel sellest ladinakeelsest kirjalikust tekstist siis osaga need eestlased, kes, kes ise lugeda ei osanud, aga aga selle sõnumi vastu ikkagi aktiivselt omalt poolt mingit huvi tundsid kuulsid seda teksti ja tahtsid teada saada, mida see sisaldab. Ja kui nad kuulsid ühte ja sama teksti hästi mitu korda, siis võib arvata, et kulus neile pähe liturgia, koosnes seal kasutatigi hästi-hästi, palju loeti samu palvetekste kogu aeg. Et kindlasti kulusid kuulavatel eestlastele ladina keelsetena pähe. Ja kui nad üritasid neid tõlkida ning teistele eestlastele edasi rääkida siis sel moel on mõelda, et tekkiski niisugune ladina keele mõjuline, ütleme ladina keelepõhine eesti keelevariant. Mida siis võiks nimetada keskaegseks libakirjakeeleks liba siis selles mõttes, et seal seda kirjaliku eestikeelset teksti ei pruukinud üldse eksisteerida. On arvatud, et neid natuke oli ja ütleme, palvete üleskirjutusi, aga, aga et need on lihtsalt kaduma läinud. Aga, aga niisuguse mudeli puhul neid isegi ei pruukinud üldse olla. Vaid piisas sellest, et kirjalik tekst oli kuskil fikseeritud ladina keeles ja teda lihtsalt kanti ette. Aga kuidas muidu Euroopas oli, kas me selles mõttes olime maha jäänud või oli Euroopas ka niimoodi, et kirjalikud tekstid olid ikka ladinakeelsed mitte saksakeelsed, prantsuskeelsed ja tähendab, mis keeles? No ütleme natuke natukene olime maha jäänud küll selles mõttes, et et niisugune libakirjakeelne või ütleme siis poolkirjakeelne seltskond oli Lääne-Euroopas ka olemas selles mõttes siis seltskond, seltskond, kes olid ilmalikud inimesed aga siis nende vaimulike tekstide varal olid selle kirjaliku keelega nagu tuttavad. Aga seal oli see nagu ülikute privileegi, seda nähtust kirjeldatakse ikke seoses õukondadega, need olid siis ülikud, kes lasid endale Endale neid kirjalikke tekste siis ette lugeda ja ka rahvakeelde tõlkida. Ja, ja sealt nagu tekkis sedakaudu aga aga Eestis põhimõtteline vahe, siis ütleme, selle kirjaliku vaimulikkonna ja suulise rahvakeelse eestikeelse elanikkonna vahel oli veel märksa-märksa suurem või ütleme, ületamatu mingis mõttes selles mõttes, et see selle vahepealse rikkama rahvakeelse kihi siin moodustasid sakslased. Nii et Eestis see mudel on nagu natukene keerulisem, nii et tuleb ilmselt siin tuleb jah, selle lihtsalt uudishimu peale rohkem lootma jääda ja selle vahetu vahetu kontakti peale siis, mis võib-olla jutlust jutustaja vendade ja talupoegade vahel toimus. Missugune oli eesti keele positsioon keskajal Eestimaal? Te rääkisid, et eestlased ise ka tundsid ikkagi huvi, mis neile räägitakse, et kes siis kakskeelsed olid või mitmekeelsed inimesed olid. Ja kas eesti keelde suhtuti kuidas lugupidamatult või arvestati eesti keelt? Siin on ka väga-väga erinevaid arvamusi selle kohta olnud noh, keeleteadlased on siin raske midagi arvata, ka ajaloolased on seda uurinud, nad Tiina kala on hiljaaegu väitnud, et tegelikult keskajal võis, võis näiteks Tallinnas eestki eesti keele prestiiž olla olla hoopis kõrgem, kui ta oli varauusajal. Aga kindlasti see kakskeelsuse küsimus ja suhtlusküsimus siin peabki vist, et asjale lähenema väiksemate elanikkonna rühmade kaupa. Et kindlasti see situatsioon oli väga erinev, no ütleme, kaupmehed või kes vähegi kaupmehi nüüd eestlasi ei olnud, aga ütleme, eestlased, kes natuke kaubandusega kokku puutusid, nad lihtsalt pidid, pidid teisi keeli oskama, aga samas talupoeg, kes võib-olla kuskil ringi ei liikunudki, tal, tal ei olnud vaja neid teisi keeleni osata, nii et jaa, ütleme linna, linnade ja maa olukord oli siin kindlasti väga erinev. Aga missugune täpselt ja kes, kes moodustasid selle võimaliku libakirjakeele kandjaskonna rääkijaskonnale, seda on ka võimalik ainult fantaseerida. Henriku Liivimaa kroonikas räägitakse tõlkidest. Aga need olid kohalikud, kes õppisid ära ladina keele hõi kaasa tulnud inimesed, kes õppisid ära kohaliku keele, selle kohta seal konkreetseid andmeid ei ole, nii et. Ja võib-olla nii ja naa. Jah, põhimõtteliselt võis olla nii ja naa, nii et et On oletatud, et oli eestlasi ka preestrite ja munkade endi hulgas aga tõenäoliselt isegi kui neid oli, siis siiski suhteliselt vähe, nii et nad olid ikkagi, see oli väga-väga erandlik ja väike väike rühm sai olla. Aga kindlasti oli igasuguseid preestri abilisi ja koorilauljaid ja kirikuteenreid, kes leidsid, leidsid siis kloostrite ja kirikute juures endale tööd. Võiks arvata, et nende hulgas oli siis nende hulgas kasvasse niisugune esimene, esimene eesti intelligentsel ja selles mõttes, et et see rahvastiku osa, kes Euroopa kultuuri nagu vahendada üritas Keskajal toimusid kogu ühiskonnas erinevates eluvaldkondades ega keeles tohutult suured muudatused. Keel muutus ilmselt väga palju nii sõnavaraliselt kui, kui ülesehituselt, et kuidas me sellesse nagu suhtuma peaksime. Kas meie keel on ikka nii ürgne ja vana ja meie endi oma? See on väga keeruline, keeruline küsimus, miks üldse peaks tähendama meie oma ja keele puhul, nagu me siin enne juba rääkisime neid häälikulisi ja vormi muudatusi on suhteliselt kerge jälgida või? Isegi eesti keele puhul, millest meil ei ole kirjalikke kirjalikke mälestisi, siis saab sugulaskeelte põhjal siiski suhteliselt palju otsustada, milline see keel varem välja nägi selles nii-öelda materiaalses või häälikulise sa saad. Aga mis puudutab nüüd sõnade tähendust näiteks ja kogu seda keele külge, siis seda on palju raskem jälgida. Et mis siin siis alles on jäänud. Ja raske on öelda, et, et mis siis siin saakski üldse alles jääda. Sest oleks ju täiesti võimatu ette kujutada, et me elaksime tänapäeval siin, kus me elame ja ei oleks mitte midagi kuulnud ristiusust või ütleme, tehnoloogilisest progressist, mis ilmselt on mingis mõttes veel halvem ja võõram võõram kui, kui risti just aga niipea kui, kui juba nendest kasvõi uudishimust midagi kuulda tahetakse rääkima hakatakse niipea niipea. Need nähtused muudavad keelt selle keele tähenduse mõttes, sest tulevad sisse uued mõisted, sõnad hakkavad tähendama hoopis uusi asju. Ja selles mõttes see ei saagi enam oma keel olla. Keel, milles on võimeline rääkida ristiusutõdedest väärtustest, üldse arutadagi kas või arutleda selle üle, kas need on head või halvad. See keel ei ole enam seesama keel, milles oli võimalik arutada ainult oma neid vanu, kas me nimetame neid siis paganlikeks või või animistlikeks või kuidas me seda vana vana uskumust nimetame, aga, aga see keel peab juba teistsugune keel olema, sest sõnad juba tähendavad niisuguseid asju, mida neil varem ei olnud vaja tähendada. Et see ei ole hea ega halb, son arenemine, muutumine, muutumine. Ja meil on juba iseenesest nagu sisaldab vist seda võitjat natuke nagu asi läheb paremaks, aga väga kahtlane, kas läheb paremaks või kuhu ta läheb, muutub, muutub lihtsalt uuenduste ja, ja oma mina säilitamise juures ilmselt. Praktikas on alati vast kõige parem ja kõige õigem mingi kuldne kesktee. Kui tänapäevane paralleel tuua, siis, siis tekib ju või praegu me oleme samas situatsioonis, et küsida, kas, kas meeleheitlikult viimse veretilgani iga uue laenu vastu võidelda ja öelda, et kõik need inglise laenud on, on mõttetud ja halvad. See tundub nagu lootusetu ettevõte. Aga sama mõttetu tundub kuulutada, et, et kõik oma aia eestikeelne on vananenud ja kitsarinnaline kolkameelne, et seda tuleks nagu häbeneda ja ikka kõige uuega kaasa minna. Või, või näiteks vaimustunult selle inglise keelse maailmaga kaasa minna ja leida, et selles kätkeb kogu progress, nagu näiteks ütleme praegu teadusringkondades kohati kohati võib seda kuulata, et, et õiget teadust saab ainult inglise keeles teha. Seesugune hoiak tõenäoliselt on, on siiski sama naeruväärne kui see viimse veretilgani ainult vanadest sõnadest kinni hoida, nii et arvata võib, et et kuna need mõlemad hoiakud on ühiskonnas olemas, siis võib loota, et ühiskond vaistlikult valib kuldse kesktee ja areneb tasapisi lihtsalt edasi. Eesti keelest keskajal rääkis Eesti keele Instituudi teadur Kristiina Ross. Lisaks lõppevale saatele on Kristiina Ross libakirjakeelest rääkinud ka keele kõrva saates. Mõlemaid saateid saab kuulata vikerraadio koduleheküljelt www. Punkt vikerraadiopunkt. Ee.