Eesti lugu. Ilusat iseseisvuspäeva. Eesti vabariigi 89. aastapäeval räägime Eestist ja Soomest kahest riigist Nende 90.-te aastapäevade eel. Missugused on olnud valikuvõimalused ja tehtud valikud? Kui palju on valikuis olnud ühisosa? See on eestlaste ja soomlaste ühise riigi mõttelugu. Miks see mõte katki jäi? Tartu Ülikooli professor Eero Medijainen on täna saates ja saate toimetaja Piret Kriivan. 15. November aasta 1917 oli tegelikult see kuupäev, kus nii eestlased Kui ka soomlased põhimõtteliselt otsustasid, et on aeg iseseisvaks hakata ja 15 november on tõesti 1917, on siis tõesti selline kuupäev, kui me olime enam-vähem seisus, meil olid nii eeldusi kui võimalusi praktiliselt ühepalju, vähemalt näilised, formaalsed kaugemalt vaadates tundub see nii olevat, mõlemat rahvusriigid tahtsid, tahtsid saada iseseisvaks või vähemalt sellise põhimõttelise otsuse võtsid vastu, et, et saame iseseisvaks. Aga no muidugi oli tegelikult või lähemalt vaadates ühte ja teist triiki nende sisemisi olusid vaadates siis ei olnud muidugi päris ühes seisus ja ja soomlased olid ikkagi kaugelt ees ning et see läheb võib-olla selle otsuse tähtsust hinnata, me peame nagu mõtlema ka selle peale, mis ikka varem oli ja natukene võib-olla siis kahte riiki võrdlema. Ja no ilmselt ei olnud siin vahet. Otsusel toimus tähendab ühel ja samal ajal ja sellest ajalist vahet ja, ja sisulist vahet ei olnud, aga millegipärast jah, mõlemad on hiljem hakanud tähistama üksis kuuendat detsembrit ja teine 20 neljandat Rory noh, sellise piduliku manifesti välja andmise päeval, aga sisuline iseseisvumise otsus toimus mõlemal ühel ja samal päeval. Kui selle kaudu võrrelda neid kahe riigi sellist edasist koostööd või neid plaane edasiseks koostööks, siis need ei alanud mitte koos iseseisvuse väljakuulutamisega, vaid algasid ikka tunduvalt varem ligi 50 aastat varem. Ja võib-olla seda päris algust võiks otsida koguni kuskil 1840.-test aastatest. Kui Soome siis Soome, ütleme sellise rahvusliku liikumise tegelased, eriti sellise soomekeskse fenomaanide liikumine hakkas mõtlema võimaluse peale, et kuna Soome riigis Soome ja Rootsi vahel oli rootsi keele ja kultuuri vahel oli teatud selline rivaliteet ja soome kultuuri ja ja keel oli alles tõusmas oma positsioone saavutamas, et siis sellele võib-olla mingisugust toetust leida näiteks Soome lahe lõunakaldalt siis ta hakkas ju idee, et võib-olla eesti keel on nii lähedane, et kahe keele baasil annabki alandada ühe ühtse keele ja seega oleks siis tõenäoliselt soome keele ja kultuuri mõju oluliselt laienenud. Nii oleks saanud ilmselt soome fenomaanidele sellise tugevama seljataguse ja, ja mõned katsed jõuga selleks tehti või vähemalt sellist uurimisretkel Eestisse puurida eesti keelt selle võimalusi. Üldteada on Elias Lenrodi sõit Eestisse 1800 neljakümnendatel aastatel ja sealt tehtud järeldus paraku mitte eriti optimistlik järeldused. Kaks keelt on siiski liiga erinevad ja mingit ühte keelt nende kahe baasil välja arendada ei õnnestu. Mis ei välistanud muidugi edasisi kahe keele ja kultuurivahelisi suhteid. Nüüd tõsisemate selliste võib-olla isegi ühise riigiplaanideni ja, ja kus tõesti hakati rääkima, kust pärineb see üldtuntud mõiste Eesti-Soome sild? Seda tuleks otsida 1860.-test aastatest ja eriti muidugi 1869. aasta Tartu ehk siis Eesti esimesest üldlaulupeost. Sest sel ajal olid külas ka delegatsioon Soomest ja see delegatsioon oli üpris arvukas. Sealt olid mitmed väga tuntud soome sellised kultuuritegelased, fenomaanid olid seal kaasas selles delegatsioonis ja näoliselt Janseni kodus tee õhtul. Ei usu, et seda midagi muid jooke pruubitjaga õhtul arutati, väga tõsiselt ka võimalike Eesti-Soome sellise ühise tulevikuplaane ma siin selle taga võiks ju otsida juba algeid nendest ideedest, mis 1917 19 väga aktiivselt kõlasid, et siin on Eesti ja Soome riigi ühiste plaanide sünnikoht, aga teisalt võib selles ka kahelda, sest ega nüüd Soomes olukord ju tähendaks aastateks väga palju muutunud ei ole. Pigem võib nende plaanide taga näha ikkagi sedasama 1840.-te aastate ideed rahvusliku niisuguse ärkamise LED, mille üheks osaks oli ka siis võimalike siis sugulasrahvaste sugulaskeelte kaasatõmbamine ja ärakasutamine soomlase arendamisel. Sest kuuekümnendad aastad Soome jaoks oli ikkagi selline väga minu arvates väga oluline murranguaastad. Eriti aasta 1863, kui kui Soome sai endale ta jälle riigipäeva. Riibäevas hakkasid kujunema juba rivaalitsevad sellised partei alged või vähemalt kahe selge suuna alged ja fenomaanid vajasid ka seal tõenäoliselt sellist laiemat toetust, kui vähemalt tahtsid sellist enesekindlust saavutada sellega, et et tõmbavad kaasaga siis sugulasrahvaid ja siis algas üsna selline aktiivne soomlaste tegevus näiteks Karjalas Venemaal asuvate Soome asutustes ja ka Eestis, et propageerida siis keelt, kultuuri ja Eesti puhul siis võib-olla tõmmata natuke neid ka neid kaasa Soome siseasjadesse ja tõepoolest hiljem ju nüüd, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel, jälgiti väga hoolega, mis Eestis toimub ja kuidas Eesti rahvuslik liikumine areneb kelle vastu ta suundub ja loodeti ka seda liikumist natukene enda huvides ära kasutada. Ja võib-olla on siiski natukene palju öelda, et 1869 sündis esimene plaan tulevasest eesti soome ühisriigist, kuigi Koidula pärast seda kirjutas luuletuse Eesti-Soome sillast ja ja Eesti-Soome sild sai sellise sümboolse tähenduse sümboolse mõiste mis on kestnud tänaseni, kuigi enam seda algust, ehkki mäletata, mida see Soome sild tähendas, ja hiljem on talle ka selliseid kummalisi ja võib-olla isegi negatiivsed või või natuke iroonilisi nurki juurde antud, aga, aga Soome silla idee on sellest ajast ja täiesti olemas ja arvestatav mõjutegur Eesti-Soome suhetes. Nüüd Ta on ehk ja mitte päris kindel on see, mida arutati ja kas üldse arutati 1881. aastal seoses venelastega või pommi panemisega ja tema õhkulaskmisega, kui oodati, et võib-olla Vene impeeriumis algavad need mingisugused rahutused või muudatused. Ja siis olevat mõnedel andmetel arutatud juba tõsisemalt plaane, et kui peaks Vene impeeriumiga midagi juhtuma, ta lagunema, et siis Vene impeeriumi üheks väljundiks võiks olla ka näiteks Eesti-Soome ühisriik või föderatsioon või vähemalt mingisugune ühine riiklus. Vene impeerium veel lagunenud ja millegipärast see plaan jäi nüüd tahaplaanile päris kauaks ajaks kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani välja, siis sinna tõesti mahuvad esimesed juba tõsisemad ühise riigi plaanid taas. Ja kõige tuntumast on, mida on propageeritud, mida on propageeritud mitte riigi plaani enda pärast, vaid võib-olla sellepärast, et selle Gustav suits välja pakkus. Et Gustav suits oli hiljem Eesti ja Soome suhetes selline oluline tegelane ja, ja Eestis Eesti üks tuntumaid kultuuritegelasi ja hästi tuntud kirjanik ja võib-olla just selle tõttu too on seda plaani nagu meeles peetud, aga ei ole väga süvenenud sellesse Eesti-Soome töövabariigikavasse. Kui nüüd sellesse suve süveneda ja mõelda hääle ümber, mis toimus Eestis ja Soomes seitsmeteistkümnendal aastal ja kuidas toimus polariseerumine Eesti ja Soome sotsiaaldemokraatias ja võib-olla Eesti sotsiaaldemokraadid olid noh, nad olid küll roosad, aga kindlasti võrreldes Soome sotsiaaldemokraatia sellise äärmusliku tiivaga jäid nad ikka selgelt parempoolse parempoolsemat, eks ja ja Soome sotsiaaldemokraatias arenes välja palju radikaalsem suund. Ning kui nüüd selle taustal mõelda Ta Gustav Suitsu ettepanekust seitsmeteistkümnendal aastal moodustada mingisugune vabariik, siis ilmselt Gustav suits pidas silmas sellist sotsialistlikku vabariiki ja ei välista, et see võis olla ka võib-olla arenda välja ka nõukogude vabariigiks. Ja oleks tekkinud Eesti, Soome Nõukogude sotsialistlik vabariik. Kui siin juhtnöörid oleks jäänud soomlase kätte, siis selline oleks võinud tekkida ja nagu teadaolevalt ju 1018. aasta alguses, Soome sotsiaaldemokraatia radikaalne pool alustas mässu ja püüdis sellist Soome Nõukogude Vabariiki luua. Ja kui nüüd Eesti oleks sinna kaasa läinud, siis selline saatus ei oleks ilmselt eriti kedagi ahvatlenud Eestis vähemalt suurt osa Eesti teisi poliitilisi parteisid selline arengusuund hirmutama. Ja seetõttu seda suitsu teeb vabariigi loomise plaani, seda peaks võib-olla tõlgendama natukene erinevalt, võttes laiemat konteksti ja mitte rõhutada seda, et kuna see oli suitsu poolt tehtud, siis oli see igal juhul hea kava. Mulle tundub, et see töövabariigi ühise töö vabariigikava tegelikult töötas vastu nii Soome iseseisvumisele kui Eesti iseseisvumisele. Ja selline ühine riik oleks selline vasakpoolne riik oleks tõenäoliselt tekitanud hoopis mingisuguse liidu või föderatsiooninõukogude võimuga Venemaal mis oleks üsna ohtlik arengutee olnud. Nüüd pärast viieteistkümnendat novembrit, et 1917, kui mõlemad olid juba välja kuulutamas oma iseseisvat riiki muutus juba hoopis keerulisemaks ühise riigi loomine, sest nüüd oli mõlemat, pooled olid teatanud, et tahavad iseseisvat riiki ja ühise riigi idee töötas juba vähemalt kaudselt sellisele omariikluse ideele vastu. No Eestis ja Eesti ei ole muidugi ainult see valikuvõimalus, ei Eesti ja Soome ühine riik Eestis nähti veel teisi võimalusi. Ei välistatud Eesti, Läti, Leedu, võitme Eesti, Läti, Poola, mingisuguseid ühise liigivariante ei välistatud ka Soome-Eesti Poola või Soome, Eesti, Läti või veel laiemalt mingisuguse skandinaavia föderatsiooni, nii nagu ütleme, briti rahvaste ühenduse oli hakanud muutuma, siis selle eeskujul luua mingisugune uus brite ühendus. Nendega kõigiga võis arvestada, aga aga Eesti-Soome riigi plaan oli ainult üks, üks neist variantidest. Ja võib-olla mõlemad, nii Eesti kui Soome, eriti ehk Eesti kasutas nüüd juba sellise ühise riigi loomise plaane võib-olla juba sellised tagavara välja Marveli variandina ehk selle kaudu mõjutada näiteks naaberriike või surigi Euroopas, et endale tähelepanu tõmmata. Ja et saada võib-olla heakskiitu omariikluse arengule. Ja kõige tõsisemaks föderatsiooni plaaniks jäi ikka kuni 18. aasta suveni välja võimalik vederatsioon Vene Venemaaga, kui Venemaast oleks saanud demokraatlik vabariik ja selles demokraatlikus vabariigis oleks olnud võimalik mingisugused autonoomsed piirkonnad ja, ja siis nende autonoomsete piirkondade demokraatlik areng siis tõenäoliselt Eesti oleks Eesti poliitikud oleks eelistanud kuni 18. aasta suveni välja veel sellist arenguteid, aga saame omad soomlastega natukene nüüd keerulisem. Sume punased ehk siis Soome sotsiaaldemokraat ja selline radikaalne tiib oli nagu ametliku valitsuse vastu juba astunud. Mäss oli juba toimivad, verd oli valatud ja Soome punaseid toetas algusest peale selgel siis Nõukogude valitsus kraadist siis Soome valitsusel võib-olla sai kiiremini selgeks, et nende punase valitsusega ikkagi kust need ei ei saa olla. Ja soome valged, eriti radikaalne valge tiib tahtis Soome punaseid üldse välja puhastada ühiskonnast. Ja, ja seal oli see polariseerumine ehk teravam, järsem ja tõesti tegemist kodusõjaga ja, ja kui on veri vahel, siis siis mingisugust ühise riigi plaanid, need kadusid üsna kiiresti. Ja Eesti tajus seda, et selline väga terav konfrontatsioon on tekkimas ka muidugi juba seitsmeteistkümnenda aasta lõpul ja 18. aasta alguses, siis ega seda punast terrorit nähti ja tunti juba omal nahal ju ka. Aga kuna asemele tulid sakslast vaid ja, ja see ei olnud sugugi parem variant, siis Eestis võib-olla seda vastuseisu ehk mingile koostööle Venemaaga vähemalt eri seal kui väga teravalt ei rõhutatud. Ja see vastuseis kujunes alles ehk 18. aasta jooksul, kui oli 18. aasta kevade jooksul, kui oli selge, et mida teevad Soome punased Soomes ja mida nad teevad, venelased, punased tegelikult Venemaal see sai ilmselt üheselt selgeks aprilliks, maiks 1918, kui nõukogude võim hakkas ikkagi-Venemaal kindlustama võitma ja, ja vot siis kadusid ka eesti lootused mingisuguseks ühenduseks demokraatliku Venemaaga või mõistlikeks suheteks Venemaaga. Ja siis loomulikult 18. aasta novembris, kui punaarmee pealetung algas ja punaarmee läks appi Saksamaale revolutsiooni tegema, siis loomulikult Eesti selline rahvuslik eliit. Ta püüdis selle punaarmee liikumist Eesti suunas takistada. Ei, algas Eesti vabadussõda. Ning pärast seda ei olnud muidugi keegi enam ei rääkinud väga tõsiselt Vene föderatsioonist. Tasemele jäid tõesti võimalikud plaanid. Või Lätiga lähemate naabrite, aga kui siis mingisugune Paldi skandinaaviaföderatsioon. Vene suund langes täiesti ära. Kas selle kõrvale tuli siis ka see ühise kuningriigi vate? Jah, nüüd see märtsi-aprilli 1009 18. aasta märtsi prilli ühise riigi plaan koosnes seal tosinast punktist ja nägi, et siis ühise valitsuse loomist ja ei välistanud päris ühise kuningriigi loomise ideed Eesti poolt andis sellele oma heakskiidu, kuigi dokumentaalseid paber on ainult sellised kaudsed mälestused või muud kaudsed andmed sellele vihjavad, et nii Poska kui ka Konstantin Päts siis välisminister polka ja tollane ajutise valitsuse juht Konstantin Päts andsid sellele ka oma õnnistuse, et võiks luua, miks mitte luua ühine kuningriik? No tõenäoliselt eestipoolse plaani taga oli lootus niimoodi kuidagi pehmendada alanud saksa okupatsiooni sest ühises kuningaks tõenäoliselt kuigi neid otsiti ning kuningaid otsiti mitmelt poolt, aga ühiseks kuningas tõenäoliselt pidi saama keegi saksa kuningasoost pärit esindaja ja, ja seda aktiivset otsiti. Või selle kaudu väljendus võib-olla ka eestlaste selline Eesti poolt ebakindlus, sest ei teatud kuidas lõpeb esimene maailmasõda ja polnud välistatud 18. aasta kevadel, et esimene maailmasõda lõpeb kas siis näiteks hoopis Saksamaa võiduga või vähemalt mingi viigiseisuga ja kui viigiseisuga siis Saksa väed oleks jäänud Eestisse ja nii oleks ehk arukas olnud leida mingi kompromiss siin olevate võimudega ja võib-olla saada isegi saksa võimul olnud õnnistus Eesti iseseisvus, eks võib-olla läbi kui läbi Soome läbist Eesti-Soome ühise kuningriigi. Aga see oli täiesti reaalne arenguvõimalus 18. aasta esimesel poolel. Ja teadaolevalt ju ka ühine kuningas lõpuks leiti, selle otsustas, valis ära Soome pool ja kuna Eesti pool oli põhimõtteliselt nõustunud öise kuningriigiga, siis tulevane kuningas pidi ka minema Soome külla. Kahjuks ta jõudnudki kaugemale ja sellise väikse legendi järgi, mille kohta nüüd ka päris kindlaid dokumentaalseid tõendeid pole siis Essenis panid. Kuningas jõudis Tallinnas ja olevat käinud ka Toompeal vaatanud tomperinatiselt ka Soome lahele ehk oma tulevaste valduste peale. Aga kahjuks ta Soome ei jõudnud ja on teada, et 18. aasta teisel poolel siis olukord Soomes ka muutus. Soome nägi, Saksamaa on sõda kaotamas ning Soome otsustas ikkagi leida sõpru ka tulevaste võitjate hulgas Antandi riikide hulgas. Ning seetõttu see kuninga valimise idee tundus. Selle taustal tundus kummaline, eriti kui neid Saksamaa 18. aasta novembril 911. novembril alistas, esimene maailmasõda lõppes paar päeva enne seda, soomlased jõudsid kuninga ära valida, aga koheselt sisuliselt vist ka loobusid ideest luua mingi kuningriik sakslasest kuningaga eesotsas. Ja hoopis siis 19. aasta alguseks jõuti tagasi vabariigi plaanide juurde mis andis võimaluse lepitada Soomet Antandi riikidega ja ilmselt andis ka Soome sotsiaaldemokraatia paremale tiivale ja tsentristidele võimaluse teha mingisugust koostööd teiste parteidega. Lepitas ka Soome sotsiaaldemokraatiat määral ja stabiliseerib Soome sisepoliitikat ning see oli Soomele kindlasti väga kasulik. Ega eestist vist kuningriik ei oleks saanud, Eestis ei olnud selliseid poliitilisi jõude. Ja ega Eestil ei olnud ka väga noh, muidugi ei olnud mingeid erilisi traditsioone, aga Soomel oli, mine ütleme õiguslikult kindlamal alusel, sest Soome konstitutsioon Rootsi konstitutsioon 1772.-st aastast nägigi ette. Et kui nüüd, et keskvõim kaob, siis Soome parlament peaks otsustama või õigemini seisused peavad otsustama, kes edasi valitseb. Ja edasi valitsejaks pidi saama siis kuningas selle tollase konstitutsiooni järgi. Aga see konstitutsioon ei kehtinud enam Eesti suhtes. Nii et Eestil ei olnud mingit kohustust ja ilmselt mitte mingisugust valmisolekut kuningriigiks saada. Kuigi noh, selle kuningriigi teiega on ka hiljem mängitud, aga, aga väga tõsiselt ei saa seda ilmselt ei saanud seda võtta juba siis pigem oli see ikkagi okupatsiooni pehmendamiseks ja ja võib-olla sakslaste heameele või heakskiidu iseseisvusele heakskiidu saavutamise vahendiks. Aga nüüd, kui riigid olid juba nüüd loodud, stabiliseerunud mõlemas stabiliseerunud ja 19. aasta alguseks oli ju ka noh, Eesti vabadussõda ja küll ta piiridel jätkus veel ja, ja piiri tellinud tõrjuti veel võimalike siis punakaardirünnakuid. Aga Eesti territoorium oli juba 19. aasta kevadeks ikkagi vaba samamoodi ja asuda kogu 19. aasta aprillis otsustas ära ikkagi, et on vabariik, võtab vastu juba ka ju esimese põhiseaduse ja, ja sama juhtub ka Soomes. Siis nüüd olid riigi rikaga nii de facto kui de jure mõlemad vabariigid mis ühtlasi andis sellise omapärase võimaluse jällegi rääkida ühisest riigist. Ja nüüd juba niisugust Est reaalpoliitilistest kaalutlustest lähtudes, et mõlemad riigid, kuna nad olid loodud, mõlemad olid iseseisvad, siis mõlemad suureks probleemiks oli selline julgeolekuedasine kindlustamine. Ehk siis iseseisvus edasi kindlustamine. Ja üheks võimaluseks oli loomulikult selline reaalpoliitiline mõtlemine, et võib-olla tuleks oma kaitsejõud ühendada vaenlaste vastu Jano peamiseks vaenlaseks loomulikult selleks ajaks oli selge, et peamine vaenlane, võib-olla ainult Nõukogude Venemaa, seal oli alanud sõjakommunism ja punane terror oli hoo sisse saanud. Ning see kujutas ohtu. Seda ei tahtnud kumbki pool endale, seal on tagasi ja nüüd alates 19.-st aastast võib leida juba üsna konkreetseid, sellise juba lepingualusele minevaid kokkulepe, katseid luua midagi ühist, vähemalt mingisuguseid ühised kaitsejõud. Ühelt poolt oli see jällegi Eesti-Soome omavaheliste see oli nagu omavaheline küsimus, aga mõlemad pooled nägid ka, et sellest ei piisanud. Piirid olid ikka liiga pikad ja jõudu jäid liiga väikseks ja mõlemad pooled arutasid plaane, et, et võimalikul väikeriikide liitu tuleks veel laiendada lõuna poole. Kui see peaks tekkima, siis peaksime ühinema ka kindlasti Läti ja ja võimalikul viisil ka Poola. Neid plaane arutati väga pikalt ja põhjalikult, 19. 20. 21. aastal. Ja ühe võimalusena, millega me võime arvestada ja tõenäoliselt, mida näiteks Poola liider, tollane Pilsotski ja Gustav Mannerheim siis Soome poolt, et 19. aasta lõpul võib-olla ainult kahepoolsel kohtumisel arutasid, et jagada siis baltiruum siin omavahel mõjusfäärideks. Et Poola võtaks enda kontrolli alla Leedu osa Lätist ja võib-olla jagada siis Eesti ja Läti ära Poola ja Soome mõjusfäärideks ja luua mingi selline tugev Soome ja Poola ühine liit, mis võib-olla olekski olnud, on päris hea, tähendas ainult, et nii Eestis, Lätis kui Soomes ja eriti Leedus kardeti võib-olla liiga kaugele minevaid Pole ambitsioone, sest vähemalt osapooled poliitikud tahtis taastada oma piire. Siis pole jagamiste eel ehk luua seda kunagist suurt Leedu-Poola suurriiki. Ja niisuguse riigi loomine siin oleks olnud liiga suur väljakutse ilmselt naabritele ja muutunud muutnud Euroopa ebastabiilseks võib-olla siis Eestile soomlane, ei tundunud see väga kasulik selliste plaanidega kaasa minna ja sellise riigiga mingisugust sõjalist liitu luua. Alates 19.-st 20.-st aastast hakati välja töötama siis juba nüüd uute riikide kindralstaapide tasemel konkreetsete vastastikuse abistamise lepinguid või kaitselepinguid ning võib-olla kõige tõsisema plaanini sellise ühise riigi ühise, vähemalt kaitsejõudude ühendamise ja võib-olla ka välispoliitika ühendamise plaanideni, mis on ühe riigi juures kõige olulisemad ju sellised funktsioonid siis siis kaitsepoliitika, esinduspoliitika, nende ühendamiseni jõuti 1020. aastani augustis, aga see oli muidugi kriisiolukord kui käimasoleva Poola-Nõukogude Venemaasõja ajal. Punaarmee ähvardas vallutada Varssavi ja ei olnud kindel, mis juhtub Poolas ja Poola riigipiiridel. Ning siis Lätis pulduris Riia lähedal rannas kohtusid nende piiririikide esindajad ja tõenäoliselt siis töötati välja ühine kaitse leping, ehk siis ühendada Eesti, Soome, Läti ja võimaluse korral siis ka Poola või Leedu jõud punaarmee pealetungi vastu. Ja see oli ehk kõige tõsisem, kõige konkreetsem ja võib-olla üks selliseid kulminatsiooni, kus, kus iga hetk Koldigi valmis lepingule alla kirjutamas. Kui Varssavi oleks langenud, siis tõenäoliselt selline leping oleks ka sündinud üks kõige, võib-olla selline reaalsem võimalus veel sõlmida ekstra Eesti-Soome kaitseliit ja võib-olla ka ühine riik pakut Eesti poolt välja 1021. aasta lõpul, 22. aasta algul. Tegemist oli ajaga, kui Karjalas algas karjalast ülestõus nõukogude võimu vastu sõjakommunismi vastu Soome poolt siiralt Cartise punakard või tungida Soome. Sama oht ju võis ähvardada ka Eestit. Ning siis Eesti pool pakkus konkreetse Eesti-Soome sõjalise liidulepingu projekti ja kindralstaabi esindajad sõitsid Helsingisse, olid valmis ka alla kirjutama, siis 21. aasta detsembris, 22. aasta jaanuaris, Arko Karjala ülestõus suruti kiiresti maha. Ja 22. aasta alguseks oli selge, et piir stabiliseerub ja punaarmeega edasi ei tungi, vaid surub lihtsalt kari rüüstas maha ja, ja asi sellega lõppeb. Ning Soome pool hakkas taas tõrkuma niisuguse ühise riigi vastu. Sest noh, Soomes selleks ajaks just 21.-ks 22.-ks aastaks oldi. Nad olid mööda saanud ühest tõsisest sellisest välispoliitilisest murest. Nimelt ja ja teiste balti riikide suhted võib-olla ei tekkinud mitte eriti ma osaliselt kindlasti Soome mõnede poliitikute, mõnede avaliku elu tegelaste kultuuritegelaste, siirast huvist Eesti ja teiste balti riikide vastu aga teiselt poolt tekkis ta tõenäoliselt sellistest reaalpoliitilistest kaalutlustest. Kuna Rootsi langes ära õigemini Rootsiga, tekkis väga terav konflikt rootslaste õiguste üle Soomes ning võib-olla neist kõige teravam probleem oli Ahvenamaa staatuse küsimus. Tüliküsimus anti koguni rahvasteliidule otsustada. Pärast seda ka pärast aselema küsimuse lahendamist ja pärast seda, kui rootsi keelele anti teatud autonoomia, hakkasid Soome Rootsi suhted taas paranema selle taustal. Kuna Rootsi ei olnud väga huvitatud balti riikidega koostööst, siis ka Soome nägi, et kindlam on ikkagi toetuda Rootsile suuremale traditsioonilisi omale naabrile, kelle kaudu on kindlamad sidemed Euroopasse. Ja võib-olla mõnesid soomlasi ärritas ka see võimalus, et soomerootslaste partei võib selle kaudu, et kui soomlane, parteisid ja eriti siis maalitu või eduerakonda Sõmeru erakonda hakkavad toetama ka näiteks Eesti poliitilised parteid siis soomerootslaste populaarsus võib Soomes langeda ja seetõttu hakati vastu töötama ka Soome-Eesti mingitel ühist plaanidele. Võib-olla kujundati ka teatud suhtumist, et see toob kaasa kultuuriliselt kõrgemini, arenenud Soome toob kaasa Mongoliidset ja võib-olla maha jäänud kultuuri ja selle seedimine on kulukas ja, ja keeruline. Ja seetõttu ei maksa nende balti riikidega eriti tihedalt koostööd teha. Ja muidugi reaalpoliitiline oli ka mõnede soomlaste, eriti Soome sõjaväelaste mõtlemine, et kui nüüd teha mingisugune ühine riik ja eriti siis kaitseliit, kaitsealane ühendus Eestiga Lätiga ja võib-olla koguni Poolaga, siis see piir, mida peaks kaitsma, venib väga pikaks. Soome ja Venemaapiir oli niigi piki raskesti kaitstav. Eesti Eestil ei olnud probleeme Eestile järv vahel, aga Läti piir on ka väga keeruline Läti piiri väga keeruline kaitsta ja, ja seetõttu ei olnud ju, kui mõelda soomlast keskelt, siis ei olnud välistatud võimalikud provokatsioonid või mingeid piirijuhtumeid näiteks Läti ja Venemaa vahel. Ja siit kohe tekib küsimus, et kui seal tekib mingi konflikt, kas siis Soome peab sekkuma ja mis määral sekkuma. Ning selline noh, võib-olla oma riigikeskne mõtlemine oli ka loomulik ja takistas mingisuguse ühise riigi kujunemist. Ja võib-olla soomlasi ka see mõte, et eestlasi ei tea ka ju ei saa ka selgelt usaldada ei tea, kui nad on endale võtnud juba Narvataguse ja võib-olla ka Petseri, mille, nagu allaneelamisega oli Eestil probleeme või nende Petseri ütleme, eestistamisega oli, oli juba probleeme, seal võisid kujuneda mingid konfliktid, siis sellist ala endale veel juurde võtta ja nendega mingeid ühiskoostööd teha oli natukene ohtlik ning eriti just selles valguses, kui, et kui ei õnnestunud juba näiteks Karjalat liita, et miks me peaks siis tegema koostööd Eestiga ka niisugune mõtlemine ilmselt takistas sellist tihedamat koostööd. Aga see ei välistanud muidugi häid suhteid. Kui me neid võrdlema selle piirkonna omavahelisi suhteid ükskõik millise muu Euroopa piirkonnaga või maailmapiirkonnaga, siis me ei leia teisi alasid, kus suhted oleksid olnud nii elavad. No sellest loomulikult ei pidanud suurte sõjaliste jõudude vastu, aga samas ei olnud ka mingeid muid alternatiive väga palju. No üldteada on muidugi Eesti ja Soome sõjaväelaste senine sõjaline koostöö üle Soome lahe ja siis nende vastastikused rannad, kahurite võrgu rajamine, mis suutsid kata poolt Eesti ja Soome poolt ja suutsid katta kogu Soome lahe ning kasutades veel miinitõkkeid ja kahuri tuld, oleks võinud Soome lahe sulgeda selliste plaanideni ja sellist noh, reaalse tulemuseni, et niisugune koostöö oli olemas, 30.-te aastate lõpuks jõuti ehk siis Eesti sõjalisest eelarvest suur osa läks just nende eesmärkide täitmiseks ehitada rannakaitse patareid, ehitada allveelaevad. Ja kõik see oli pigem soomlaste huvides ja tõenäoliselt Helsingi huvides. Ja mulle tundus, et nende sellise koostöö tulemusena Helsingi sai Helsingi linn ja Soome sai endale juurde siis sellise kaitse-eelposti siis võimaliku punaarmee rünnaku vastu. Aga teiselt poolt Eesti sai vastu suhteliselt vähe tänu sellele tõenäoliselt jäi unarusse muude valdkondade arendamine ja nendest rannakaitse patareid hästi allveelaevadest ehk oleks olnud mingit kasu Tallinna kaitsmisel, aga kindlasti mitte Petseri või Narva kaitsmisel ja kui see sõjaline kooste tugevdas Soome kaitsevõimet, siis võib-olla on see natuke palju öelda, aga, aga mulle tundub, et see natukene nõrgendas Eesti kaitsevõimet 30.-te aastate lõpul. Võimalik, et kogu sellise näilise eneseohverdamise taga oli Eesti lootused. Kui Eesti nüüd teeb sõjalist koostööd, siis Soome ikka tuleb appi, kui ohtu satutakse. Ja, või võib-olla seetõttu ei mõeldud Eestis piisavalt reaalpoliitiliselt. Ei mõelnud selle selle peale, et Soome mõtleb ikkagi eeskätt oma riigile ja mitte niivõrd ühisele koostööle. Sest Eestisse ühise riigi idee oli ikkagi elavalt allesse mälestus 20.-te aastate algusest, kuni konkreetsete plaanideni jõuti. Ja võib-olla ka selle kõige sümboolsemaks näiteks või kõige selgemaks näiteks on on see, mida Konstantin Päts tegi oma elu viimastel hetkedel või oma sellise aktiivse elu viimastel hetkedel juunis 1940, kui ta nähes kõike, mis Eestis oli juba toimunud või talt oli võim juba kadunud ja nii edasi kirjutas siis Paberi, mida tuntakse nimetatud Pätsi testamendi nime all ja mis nägi ette ka veel siis ikkagi ühise riigi loomise kava, selle tõlgendamine, miks seda nüüd vaja oli? Kas siin oli tegemist tõesti võib-olla juba teatud selliste vaimuhäiretega, et päts ei saanud täpselt aru, mis toimub ümberringi ja ja kirjutas selle paberi lihtsalt mingid segaduse hoos. Võib-olla sattus talle kätte see 18. aasta kevadel kirjutatud kunagine paber ja kirjutas ta lihtsalt selle ümber ja esitas selle uuesti, sest need kaks plaani on väga lähedased ja nüüd võimalik päts lihtsalt kas oli juba teatud meeltesegaduses ei saanud, ei, nagunii tal võimu ei olnud, reaalset võimu ei olnud ja ja tegeles lihtsalt tuleviku, mingite visioonide kujundamisega. Ei tahaks uskuda, et selle taga oli mingit provokatsiooni, et Soomele mingeid probleeme tekitada. Ei usu, et päts nii pahatahtlikud või nii niimoodi mõtles. Ja seetõttu on väga keeruline nüüd seletada või, ja öelda, et miks sellist viimase hetke plaani vaja oli. Aga noh, eks ta teatud sümboolne tähendus oli, mis näitab, et Eesti kuni viimase hetkeni mõtles ja lootis põhjanaabri abile ja, ja see loodus nagu ei kadunud kuhugi, sest ju kui jõuame 90.-tesse aastatesse, siis siis Helsingist ja Soomest sai Eesti jaoks aken Euroopasse. Ja võib-olla oli see siis hoopis sellise kaugema tuleviku ettenägemine mida kahjuks ka 40. aasta pätsid ei, ei saa nagu loota või uskuda. Kas tulevikus oleks Eesti-Soome ühisriik võimalik mõeldav, vajalik. Ja neist plaanidest on need ju ka üsna aktiivselt vähemalt kohaliku võimu linnavõimu tasemel räägitud ja kahe linna ühinemisest või, või sellest, et nad reaalselt on juba ühinenud, võib rääkida. Ja kui need mõelda olles ühesõnaga, kui mõelda selle peale, et Eestis käivad juba sajad tuhanded inimesed Soomes tööl ja tänu sellele Eesti mõnede elualade palgad tõusnud nii suureks, et hoopis soomlased tulevad Eestisse tööle, ühiseid kontakte on. Ja kui nüüd ühendus kahe Ma vahel ma ei tea, kas saad seda pühendust veel paremaks ajada. On räägitud tunnelist ja üllataval kombel on ära unustatud see kunagine 1021.-st aastast üks eesti inseneriplaan, et, et võiks ehitada praamid, mille peale on ainult raudtee ja, ja see praam sõidaks siis hoteni, võtaks peale rongi, sõidaks Eestis ja sõidaksid edasi kohe mööda raudteed Euroopasse, ehk siis tõeline selline. Eurodes sellest raudtee ühisest plaanist ei saanud asja, aga, aga ma usun, et näiteks tänapäeval ei oleks üldse mingi probleem selliste praamide ehitamine ja tunnelit ka niipea ei tule, aga aga tõenäoliselt ikkagi ühendusteed on juba päris hea ning kui nüüd riiklus teiseneb ja liiklusteisenenud läbi läbi aegade üsna oluliselt see liiklus, mis on Eestil ja Soomel praegu, seda ei saa võrrelda 1900 seitsmeteistkümnenda aasta või 20. aasta liiklusega riiklust kui niisugusest on ju järjest vähemaks jäänud. Laupäeval noh, mõned näiteks politoloogid väidavad koguni, et senine rahvusriiklus ongi kadunud ja selle asemel mõeldakse riigist kui mingist ettevõttest ärilisest ettevõttest. Ja kui nii mõeldakse Eesti ja Soome pool, siis ühine suurettevõte on ilmselt ilmselt kasulik ja kui riik ehkki defineerida mitte niisuguse klassikalise riigi definitsiooni järgi, et see on kindel territoorium, kindel elanikkond, seadused ja mingeid surveaparaat, institutsioonid vaid kui riigist mõelda kui teatud inimeste inimeste gruppide vahelist suhet. Noh, nad on keeleliselt ja võib-olla territoriaalselt mõnevõrra eraldunud, aga see suveaktiivne ja mitmekesine võib-olla selline suhe erinevate inimeste gruppide vahel ongi nüüd edaspidi riik. Siis pole välistatud Eesti-Soome selline ühine ühine riiklus. Niisuguse definitsiooni alusel. Ülikooli professor Eero Medijainen rääkis Eesti ja Soome ühise riigi mõttest kahe hõimurahva 90.-te sünnipäevade eel. Lõpetagem Lydia Koidula sõnadega kahest rahvast Soome lahe kaldal luuletusest Soome sild. Üks meie ja üks meie meel, üksainus meie mõtteõnn sulle Soome silda.