Tartul verevarades tulenevad on väikene riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu Eesti raba elasele. Eesti lugu. Jaan Tõnisson aatemees ja riigimees, poliitik ja õigusteadlane, ühistegevuse professor ja põllumajand, majandustegelane ajakirjanik, ajalehe toimetaja Jaan Tõnisson sündis 1868. aastal tema surmaaega ja kohta me ei tea. Jaan Tõnissonist räägivad Jaan Tõnissoni instituudi auesimees ajaloodoktor Mart Laar ja Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor Tiit Rosenberg. Jaan Tõnisson kõneles 1939. aastal nii. Auli tulevikku kuulajalt ohtuderikkal silmapilgul ütlen, tõeline it's on kogu Euroopa rahvaste vahelises õhkkonnas palju suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole mitte üksi suurriigid vaid ka väikesed balti riigid haaratud üldisest katastroofist. Eriti nendega, aga ka kuidas kujuneb ligemas tulevikus meie välispoliitika? Eesti rahvusriiklike huvide kaitsel? Ei tea mina mitte kindlasti ütelda. Soovi ja tahte kohaselt meie välispoliitiline suund kujuneb nii, et alal hoitaks meile Briti ilma riigi sümpaatiat ja vajalik huvi. Sarnasel juhul võime meie tihedas ühenduses Soome vennasrahvaga ja täiustab. Ja tema liitlaste soovliku toetuse teel. Nõnda et meie üldisest katastroofist õnnelikult üle saanud seesugusel alal vaid eesti rahvas omariikluse tähe all kasvada kultuuriliselt, majanduslikult ja üldide vooluteedel vastu minna paremale tulevikule millele on olnud suunatud minevikus paljude inimpõlvede soovid ja igatsused. Jaan Tõnisson aastal 1939. Vähestel Eesti poliitikutel on nii palju hüüdnimesid, olgu siis saadud vastastelt või pooldajatelt nustaku hertsog koodi Jaan, vana Jaan Liivimaa kroonimata kuningas oli üks tiitel, mille kaasaegsed Jaan Tõnissonile andsid. Kas nimetus on õigustatud, räägib Tiit Rosenberg. Jah, seda nime vist vist esimest korda niimodi kasutati siis, kui suured rahvahulgad olid Jaan Tõnissoni saatmas 1906. aasta kevadtalvel Peterburi esimesse riigiduumasse siis Liivimaa talurahva ühe saadikuna Vene niimoodi ütleme, mis eelparlamenti või sellesse kogusse valitud. Tõnisson saadeti väga rahvarohkelt ja pidulikult ära, et kõigepealt Tartu jaamas, seejuures teel suuremates jaamades oli teisigi selliseid pidulikke aktsioone ja, ja see oli tõenäoliselt aeg ka, kus Tõnisson nautis kõige suuremat populaarsust. Ja siis on jah, teda nimetatud Liivimaa kroonimata kuningaks. Jaan Tõnissoni on peetud rahvuslikuks suurkujuks ja, ja vaata et üheks kõige suuremaks, kas on võimalik tagantjärele öelda, et ühe või teise poliitiku panus oli suurem kui teise omaiseseisvumise ajal? Teate, mina selliseid mõõtmisi ei söandaks nüüd teha, kõik on ju suhteline, ütleme, millisest aspektist mõõta. Kahtlemata kuulus ta rahvuslike liidrite hulka kellel oli väga suur mõju eriti just 19. sajandi lõpust kuni kuni siis Eesti riigi välja kujunemiseni. Ja pärast seda oli muidugi Tõnisson üks paljude seast. Enne seda oli ta üks esimestest. Ja temaga seostub püks terve ajalõik Eesti arengus mida on omal ajal nimetatud ka Tartu renessansi yks. See on siis aeg 19. sajandi lõpuaastatest, kui rahvuslik liikumine elas üle tõusuperioodi. Areenile asus uus liidrite põlvkond ja asutati uusi seltse, ettevõtmisi, aktsioone ja Jaan Tõnisson kui ühe loetavama suurema ajalehe toimetaja oli kindlasti üks üks esimesi tegelasi. Mõnda aega võib öelda koguni koguni esimesi, aga nagu juba 1905. aastal see suur ülemaaline rahvaasemike kongress näitas, polnud enam sel ajal üksi ja mitte kõik ei tahtnud tema liidrirolli ka tunnistada ja, ja sealtpeale tuli neid tegelasi, kellel oli oma ajaleht, oma toetajaskond, oma partei järjest järjest juurde. Aga Tõnissoni ja olulisi vahet ma ütleksin, kui peaks nüüd niimoodi paigutama, jääb 19 sajandi viimast ja 20. sajandi esimeste aastate aega. Aga pea kõigi olulisemate Tartu seltside ühistegelike ettevõtete algataja ja juht või vähemalt juhatusliige kes ehitas näiteks ka Vanemuise uue teatrimaja, juhtis Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja selle suuri näitusi, pidas kõnesid, tuli välja järjest uute uute ideedega, rääkis rahvuslikust pale ustest ja rahvuslikust kultuurist ja rahvuse kestmise eest ja mida selleks kõigeks tuleb teha ja nii edasi ja nii edasi, nii et ta siis oli ta oma sõidu ees. Nimetuse Liivivad kuningas või liimima kroonimata kuningas sai ta rahva käest sõna otseses mõttes, mitte ajalooliselt tagantjärele, mitte kaaspoliitikutelt rahva käest. Üldse üldsegi mitte, kas just rahva eest ta võis olla ka ütle mõeldud Tügamisi ja baltisakslaste poolt käibele lastud, noh umbes nii nagu Jaan teemantid kutsuti Eestimaa kuningaks. See oli selline bioratiivse tähendusega või suisa niimoodi halvustav naeruvääristav, oleneb, kes seda kasutas. Kui eestlased selliselt Jaan Tõnissoni ristisid, siis nemad muidugi mõtlesid asja hea tahtsi, et mitte pahatahtlikult alustavalt. Aga rahvas armastas Tõnissoni. No kuidas jälle võtta? Ei, kõike ei armastanud selliseid, keda kõik ja kogu aeg armastaksid. Ajaloost ei oskagi tuua, armastatakse rohkem või vähem pikemalt või lühemalt. Ja kas siis suure osa rahva poolt või siis väiksem osapoolt, aga kindlasti mitte nii et kõigi poolt pikka aega ja väga palavalt sellist tegelast nüüd ei tea küll nimetada. Jaan Tõnissoni töö ja võitluse ülim siht oli Eesti vabariigi loomine ja püsimine. Mart Laar, kas lapsepõlvekodu ennustas suurmehe sündi? Eks seda on alati takkajärgi väga raske ütelda, kui andekas üks või teine laps on, kuid tegemist oli ju ikkagi sellise tüüpilise rahvusliku ärkamisaja noorema põlvkonna mehega sündides 22. detsembril 1868, see oli aasta enne üldlaulupidu. Dema otseselt isa või lähisugulaste osalemisest rahvuslikust liikumisest või mõnest rahvuslikust ettevõtmisest andmed puuduvad, kuid on näha, et kodus lisaks sellisele tugevale usulisele Hernhuutlikule vaimsusele oli ka üsna selge rahvuslik vaim sees. Nagu me jõuame ka kooliaega, siis loomulikult kas tulevane riigitegelane elama väga tugevas sellises rahvuslikus õhkkonnas, alates siis oma oma esimesest haridusteest Tusti külakoolis ja edasi siis juba järgnevates asutustes, kus ta õppis ja eriti kindlasti Tartu Ülikoolis. Kui noorpõlves on meenutatud noort Tõnissoni, kui väga veendunud Carl Robert Jakobsoni inglit oli tegemist ühe selle põlvkonna tegelastega, keda mingil määral äratas, inspireeris ka Sakala siis Tartu ülikoolis just astudes ja tutvudes nende noorte haritlaste ka, kes tegutsesid Eesti üliõpilaste seltsis mis oli eesti haritlaste jaoks tollel ajal Kristiin ainukene organisatsioon, kui sooviti Saksastumisest pääseda või Saksastumist vältida siis selle organisatsiooni mitmete mõjukate tegelastega kaudu tugevnes Jaan Tõnissonist siis just Jakobsoni oponentide ehk antud hetkel Jakob Hurda vaimsus, kuigi kuni elu lõpuni tuleb ütelda isiklikult Jaan Tõnisson hurda kerit hästi läbi saanud. Miks need iseloomu treid natukene erinevad, kui Jaan Tõnissoni temperament oli tõesti selline ka ülevoolav juba tudengina kuulus ta nende hulka, kes katsetasid Eesti üliõpilaste seltsi teiste vilistlaste kombel siis Eesti kirjameeste seltsi jälle venestusmeelselt tiivad üle võtta ja suuri pahandusi seal tekitas. Jakob Hurt, kes oli selline rahulikuma iseloomuga inimene ei hinnanud eriti selliste nooruslikku ägedust kuid samal ajal ehitanud ta ta Tõnissoni võimeid ja rahvuslikku meelsust. Kõige vabam Jaan Tõnissoni mõjutaja isikuna kahtlematult oli Villem Reiman Kolga-Jaani kirikuõpetaja, kes Tõnissoni maailmavaatel üldistele hoiakutele tegelikult aluse pani. Nagu ma vaatame hiljem Tõnissoni rahvusliku programmi ja väga paljusid hoiakuid siis tegelikult on need üks ühelt pärit Villem Reiman Villem Reiman, enda tegevus langes sellisesse eriti sünglasse venestusaega, mistõttu suure osa sellest veetis ta koduarestis. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks pärast tema avalik tuntus jäi mingil määral Jaan Tõnissoni omale alla, kuigi nagu küll üsna kindlalt ütelda. Jaan Tõnissoni kogu praktiliselt poliitiline ideestik pärines isegi mitte niivõrd palju Jakob Hurdale vaidlust Villem Reiman mitte kuigi just vahendajana, Villem Reiman jälle Jakob Hurda kindlasti kõige silmapaistvam järglane Eesti poliitikas kõik need ideed eesti keele erilisest osakaalust, mis oli üks väga tugev pool Jaan Tõnissoni tegevuses rahvuslikust kõlblusest tervisest sinna hulka karskusliikumine, mis tulenes väga paljuski Villem Reimanni ideedest. Ja kui rääkida veel erinevustes, siis võib-olla Reiman kindlasti oli oma religioosselt hoiakutelt aktiivsem kui Tõnisson, mis ka nende kahe mehe vahel ka teatavaid lahkhelisid tekitas, kuid need olid ka ainsad lahkhelid. Igal juhul oli juba 1890.-te aastate alguseks Jaan Tõnisson tõusnud oma põlvkonna selliseks üsna suveräänseks liidriks. Ta oli aktiivne, ta oli energiline, tal oli ideid, tal oli julgust, täht oli selge vedaja. Ja justkui Eesti-suguste seltsis Otsa Jaan Tõnisson tõusis, oli ta üks nendest, kes hakkas ka seal erinevaid revolutsioone läbi viima minnes küll jälle juba siis paljude vanemate õlistlastega tülli olid siis need küsimused eesti keele rääkimine, mis ei olnud tollel ajal perekondliku Su isiklikus suhtlemises veel niivõrd levinud ja mida Jaan Tõnisson täiesti kompromissitu tasus nõudma või noh, teine, mis tekitas veel suuremat pahameelt, ehk oli karskusnõude sisseviimine ülesorganisatsiooni, mille peale mitmed vanemad vilistlased ikka lausa välja astusid kuna, kuna see tundus natukene nende jaoks liiga liialdatud tegevus olevat. Igal juhul oli, oli tegemist noore mehega, kellele, kui jälle seltsi vilistlane Karl August Hermann kus oma ajalehte üheks aastaks toimetada 1893. aastal ajalehte Postimees, mis oli ägedas konkurentsis tollasel Eestil siis kõige paremini toimetatud lehe Ado Grenzsteini olevikuga. Ado Grenzsteini on ka isik, kellest kindlasti Eesti ajaloos tuleb rääkida sügava traagiline isik. Vanema põlve rahvuslik tegelane, väga silmapaistev rahvuslik tegelane, kelle 1881. aastal asutatud ajaleht Olevik oli pikka aega üsna kindlalt Eesti kõige paremini toimetatud ja rahvuslikult mõtlev leht. Hetkel, kui venestus hakkas tugevnema, otsustas juba vanemaks ja targemaks saanud kronstein hakata aga laveerima ehk rääkima oma lehe alles hoidmiseks, nii-öelda mõistukeeles ja ja nii edasi ja nii edasi. Muutus niivõrd targaks, et ta ise kavast ilmselt aru saanud, kust tema positsioon täpselt oli. Ja loomulikult rahvuslikule meelsusele selline nagu kapitulantlik hoiak mõjus suhteliselt laastavad, sest et nagu ma ütlesin, samal ajal oli tegemist väga targa ja hästi toimetatud lehega. Lastuski nüüd siis noorem põlvkond eesotsas Jaan Tõnissoniga väga otsustavalt vastu ja ründas üsna teravalt ägedalt ja noorusliku tulisusega Grenzsteini seisukohti. Ja kui Karl August Hermann oli ka üritanud tahvuslikumad liin ajada ka saanud üsna üsna ägedalt mõnitada ja, ja pahandada olevikus, siis Jaan Tõnissonil juba algusest peale näitas, et ta vääriline oponent kistes puha, kellele ja ka see tekitab loomulikult avalikkuses tema vastu üsna suurt huvi, sest selline kompromissitu seismine ühtepidi eestluse eest ja teiselt poolt siis venestusreformide vastu äratas tollel ajal kahtlematult tähelepanu. Siiski ei jõutud alguses kogule pele Karl August Hermanni ka, et leht päris ära osta. Jaan Tõnisson siirdust paljude teiste eestlaste kombel, olles ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud kohtuametikandidaadiks Orjoli kubermangu eest Venemaale ja noh, kui asjad oleks läinud halvasti, oleks, poleks eesti rahvas ilmselt temast enam midagi rohkemat kuulnud, nii nagu väga paljudes teistes rahvuslikes tegelastest, kes tollel ajal ühel või teisel põhjusel Venemaale nii-öelda pikka rubla läksid teenima. Tõnissoni niimoodi aga minema ei lastud. Paljuski olid siin teened ühelt poolt siis Villem Reimanil ja teiselt poolelt tema Jaan Tõnissoni enda seltsikaaslastel, kes leidsid, et sellises olukorras kui rahvuslik liikumine on alla käimas just lootus, tundus, nagu olevat kaduvat rahva enesus, kadumas vajatakse sellist tugevat värsket sõnumit ja seda saab anda ainult siis uue toimetuse jõua omanike käe all ilmuma hakkav ajaleht. Ja kuna kallavus Herman olidki huvitatud oma Postimehe müümisest Sis ostsitki eesotsas just Villem Reimanni ka seltsi vilistlased, EAS-i vilistlased selle ära ja tõid siis Tõnissoni Venemaad tagasi selle lehes ühtepidi omanikuks ja teiselt poolt siis ka ka peatoimetajaks ja sellega algas siis Eesti ajaloos võib ütelda tõesti uus periood mis on ajalukku läinud Tatu renessansi nime all, mis tähendab nüüd eesti rahvusliku mõtte rahvusluse tõusu juba täiesti uuele tasemele. Sest juba algselt, et see toon, see laat, mida hakkas Postimees esindama ja mille peamine rõhuasetus oli suunatud sellele, et kuigi väike, aga ikkagi rahvas oli täielikus kontrastis Kristjani pluse ja kokku lepluse ja soovitusega hästi vaikseks dollaja igaks juhuks mitte oma nina kuskile toppida, muidu lõigatakse järsku peajagu lühemaks. Seal ühtepidi ju väga praktiline nõu anna, aga aga kui ühele rahvusele, kes on alles veel ise sellises väga algses seisundis, seda kogu aeg korrutatakse, siis võib mõjuda surmava surmava rohuna, nii nagu seda Tõnisson ka kirjeldas. Mille tõttu see uus värskus selge, tugev poliitiline hoiak, tugev poliitiline sõnum ühtepidi siis saksa ülemvõimu vastu ja teiselt poolelt siis venestuse vast oma eesti teeajamine oli see tegelikult, millega siis Tõnisson välja tuli ja mis oli omas ajas väga värskendav. Mingil määral võib seda mõju võrrelda Carl Robert Jakobsoni Sakala ilmuma hakkamisega revolutsioneeris rahvast umbes samal kombel, kuigi ta oli tugev samm edasi, sest kui Jakobson veel ikkagi pigem orienteerub nagu Grenzsteini Ki rohkem vene keskvõimule, siis Jaan Tõnisson kulutas need tõesti esimesena täiesti avalikult, ainult sellist Eesti oma teed, sellega kaasas käis eestluse rõhutamine kõikides muudes asjades keeles just Postimees viis läbi selle keelerevolutsiooni viisil, mida varem polnud tehtud, ehk tõesti haritlased oma perekondades oma igapäevaelus hakkaksid, et eesti keelt kõnelema Jaan Tõnisson tõesti rääkis eesti keelt kõikjalt, kui siiamaani oli eesti keelt viisakas seltskonnas nagu korralikus kaupluses või või kuskil rannapromenaadil või peenes kohvikus ei räägitud, kuna see oli matside keelt isegi inimesed, kes olid eestlased, läksid ikka viisakale keelele sellest viisakas seltskonnas üle. Siis Jaan Tõnisson oma kaaslastega rääkis kõikjal eesti keelt, tekitades suuri skandaale, korduvalt visati teda erinevatest kohvikutest promenaadile välja. Aga ta jätkas oma isikliku eeskujuga, nii nagu ta kutsuti nuustakul hertsogit sihukeses härrasmehelikkus vormis seda täie täie rauaga. Ta mõnes mõttes ta meenutas sellega papa Jansen, kes oli küll kokku leplikum, aga ka vahetaval väga kangekaelne oma eestluse ajamises omas ajas ja natuke leebemalt kombel. Aga Tõnisson igal juhul tegi seda väga sõjakad ja lase nuustakul hertsogi või koodi, Jaani nimi on talle selles suhtes tões üsna sobilik ja just oma isiklikus käit kohtumises alati selg sirge nagu kirpudele koodiga koonu pihta. Väga äge selline vaidleja oma õigsuses veendunud, ütleme käituste ise just täpselt nii, nagu ta soovitas oma rahval käituda. Ja selles isiklikus eeskujus tema tohutu mõju tollel ajal peituski kõiki neid rahvuslikke ettevõtmisi, mida Postimees algatas, nii-öelda boss lükkas selle, läheks meil ilmselt kogu see saade aega. Et me neid üles loetaksime, neid hoiab suhteliselt kõigile kõikidel aladel, alates siis Põllumajandusseltsidest, ühistegevusest, karskusseltsidest ja ja lõpetades ikkagi erinevate haridusasutustega sama eesti keele kooli õppe, see, mis Jakob Hurdale pooleli oli, Tõnissonile tema Postimehe ringkonnale väga südamel. Ja see, kui lõpuks siis vene esimese revolutsiooni ajal saadi endale see luba hakati asutama eestikeelseid eragümnaasiume siis esimesena asutati tütarlastele kuna Jaan Tõnissoni jaoks väga tarku ja kuulsaid ütelusi olijaid, et mees on küll perekonnapea, kuid naine on kael, kes seda pead õiges suunas keerab. Selle tõttu tuli anda esimesena haridust naistele. Selleks et saada just rahvuslikke ja tugevaid perekondi ja tulevast Miina Härma Gümnaasiumi ongi siis nimetatud ju eesti esimeseks pruudikooliks ja ega ta täitis oma ülesannet üsna hästi, väga silmapaistev kogus rahvuslikke tegelasi sai endale sealt, et naised ja selles suhtes kool, kool oli, oli, oli väga tulemusrikas ja alles siis hakati asutama poiste poeglaste eragümnaasium eestikeelseid. Nii et see tegevusala oli, oli Jaan Tõnisson. Meil on tõesti väga lai ja pole imestada, et kui siis läks väga ägedaks poleemikaks Oleviku ja Postimehe vahel lõppes oleviku täieliku kaotusega ja oleviku peatoimetaja kronsteini vabatahtlik, kus eksiili siirdumisega sajandi uue, siis aastasaja algul sellega tundus, oli tegelikult senine murrang, esimene saavutatud venestuse selgroog oli murtud. Selge, rahvuslik programm, oma Eesti asja ajamine oli paika pandud, eesti keelel oli antud ühiskonnas täiesti teistsugune roll ja võib ütelda, et venestus oli selleks ajaks siis leidnud, et on kolinal läbi kukkunud. Ajal kõik see Tartu renessanss uus tõus loomulikult, et nii nagu ka omal ajal ärkamise ajal pani aluse erinevate voolude tekkele ja tekkis ühelt poolt, et Tallinnas siis Konstantin Pätsi toimetamisel ilmunud teataja, mis hakkas esindama sellist nagu materiaalsemat suunda ja rõhutava aadet tasemel, mis oli siis Tõnissoni selline põhiline küsimus hakkas rõhutama majanduse tähendust ning majanduse rolli. Teiselt poolt tekkis siis sinna kõrvale uudised juba päris sotsiaaldemokraatliku kallakuga, kellega siis Jaan Tõnissoniga väga ägedaks poleemikaks läks mõlema lehega, mille peale kujuneski välja Eesti ajalugu kandnud vastasseisu nimetus, aatemehed ja majandusmehed ja eks selles oli oma oma annustatud, võrreldes nendega oli Jaan Tõnisson tõesti selline tegelane, kes ei olnud päris klassikaline poliitik. Tal ei jätkunud poliitilist ettenägemisega poliitilist kavalust, ta rääkis nii-öelda ausalt, kõik ära alati, mida ta elust ja asjadest arvab. Ja see ei ole poliitikas alati kõige praktilisem tegevus. Jaan Tõnissoni poliitiline karjäär käis läbi kogu selle aja, noh nagu Ameerika mäed üles-alla vahepeal paisates teda väga kõrgel, aga siis paisati sele täiesti põrmusest, et Jaan Tõnisson ajas alati oma asja. Jaan Tõnisson teiegi enda valijast, vähemalt ainult seda, mis on Eestile kasulik. Jaan Tõnissonil äärmiselt saamatu omaenda majapidamisasjade ajamisel, mistõttu kui mõned teised eesti poliitikud ajasid kokku nii firmasid kui maju, kui pank hakkasid, siis oli Jaan Tõnisson lõpetas oma posti, meiega, kab pankrotiga. Aga see Aade, see kandis teda kuni lõpuni välja ja selles suhtes olles ka tõusnud, siis rahvusvahelisse poliitikasse, samal ajal rääkis, et oli küll hea poliitik, oli Jaan Tõnisson ometi esimesi eesti poliiti lisi erakonna ehk eesti rahvamees elu erakonna asuta ja ja kui valiti 1906. aastal esimest Vene Riigiduuma, et siis oli just Jaan Tõnisson üks nendest saadikutest, kes sinna saadeti ilmad ja paistis ka oma sellise väga suveräänse ja tugev olekuga ka juba vene või rahvusvahelises poliitikas. Silma võiks revolutsiooni aeg oli üsna raske, sest Jaan Tõnisson leidis, et tema ideed on kõige paremad ja tagantjärgi vaadates ilmselt nad olid kõige paremad, aga kui seda kuulata ta eriti ei tahetud, siis ega Jaan Tõnisson omakooti, sest nagu oldaks vaka all ei hoidnud ja kloppis sellega vasakule ja paremale ja endale ja just eriti palju sõpru ei leidnud. Ja kui siis saabus kätte aeg, kui peale seda juba revolutsiooni vapustusi jälle, mis oli võib-olla see aeg isegi Jaan Tõnissoni tegevusest kõige viljakam, kuna jälle neid seltsi organisatsioone, koole, mida tollel ajal tema ettevõttel asutati. See loetelu läheb jälle väga pikaks. Kuid kõik need valmistasidki ja põhja siis järgmiseks sammuks ehk Eesti iseseisvuse saavutamisele. Ja see oli nüüd siis Jaan Tõnissoni selline apostios või täiesti kindlasti üks elu suurimaid ette Mesi surudes iseseisvuse idee läbi Jaan Tõnissoni esimene tuntud teenekatest Eesti poliitikutest, kes julges välja ütelda avalikult selle 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, et Eestis sihiks siiski peab olema iseseisvus. See mõjus ikka üsna sellise radikaalse ideena. Tulemus näitab, et Tõnisson polnud ka juba natukene vanema mehena oma talikaasa sugugi kuskile kaotanud ja kogu tema tegevusajal maanõukogu saadikuna ja sellena saadikuna, kes protestis enamlaste ülemvõimu vastu, mis tõi kaasa temaga Maat väljasaatmise, millega ta asus siis täitma Eesti välisdelegatsiooni juhi ülesandeid oli Eesti riigi sünnile uskumatult suure tähendusega. Just see arusaamine, et, et me ei tohi poolikute lahendustega lõppudel, nüüd on see võimalus ja nüüd tuleb see võimalus saavutada, oli Jaan Tõnissonil loomulikult, et väga oluline roll. Ja kindlasti tuleb pea meeles pidada ka ka seda, et me oleme just unustanud tema rolli ka Tartu rahu sõlmimisel. Just, Jaan Tõnisson oli Eesti vabariigi peaminister selleks kõige raskemal perioodil kogu vabadussõjas peaaegu kui vabadusse lõpulahingute ajal, kui oli vaja see rahuleping sõlmida ja tema ka jälle sirge selg ja kangekaelsus tegelikult kandsid kogu selle protsessi edukalt välja. Järgnes Eesti iseseisvuse aeg ja nagu mõtlesin, Jaan Tõnissoni poliitiline karjäär käis üles-alla. Ta oli korduvalt peaminister korduvalt erinevates teistes, kes ametites ja kortsis opositsioonis, kord valitsuses üsna pingelises opositsioonis Konstantin Pätsi vaikival ajastul, kui ta tõusis üheks opositsiooni juhtivaks tegelaseks sellel perioodil selle opositsiooni vaimse opositsiooni tegelikult ka ka sümboliks jätkates sellist tugevat ka ingliseorientatsiooni, jälle Eesti oma asjaajamist Venemaa ja Saksamaa vahel, üritades ka rahvusvahelises olukorras võib-olla natukene kaugemale vaadata, kui see Eestis tollal tava oli rajada sellist passiivset poliitikat, kuna Jaan Tõnisson kunagi passiivsust ei kannatanud. Ta tahtis olla aktiivne ja nõudis teistelt aktiivset hoiakut, mis oleks olnud õige kindlasti tagantjärgi vaadates, kui seda suunda oleks, oleks järgitud ja Tõnisson oli, kuigi ta kritiseeris ja kõiki ja oli ise alati, pigem oli ta omas ometi seda radikaalsus piisavalt palju alles. Näiteks oli ka tema koos tegevus Ciuduga, mis on ka võib-olla teadmata. Nimelt kui Jaan Tõnisson saadeti maapakku enamlaste poolt 1918. aastal, siis andes oma võiteistkümnenda aasta lõpul siis saatesse just minnes ära andis ta oma lehe Postimehe suurest ületoimetamiseks noorele radikaalsele põlvkonnale öeldakse, et tehke seal, mis te tahate, aga peaasi, et oleks käredam, kui enamlaste oma. Ja siis loomulikult, eks Siuru siis keeras oma lendavate ja roosade sigadega ja sukkpükstes vahuga ja kõigega muuga selle vinkli ikka päris põhja, nii et palju Tõnissoni ustavad tellija talumehed sülitasid selle peale ja lõpetasid Postimehe tellimise ära. Nii et aga selline radis kaasus oli Tõnissonil läbi eluomane ja seda ta ei kaotanud, kuni ka ka lõpuni välja. Ja loomulikult see, mis toimus 1940. aastal. Yhes tihese lõpulop, on paljuski dokumenteerimata ja legendide varal. Kuid tundes koodi jaani ja lugedes neid mälestusi, võib siiski mõningaid nendest üsna usutavaks pidada. Näiteks esiteks seda, Jaan Tõnisson oli veendunud selles, et Eesti peab kasvõi ühe paugu tegema, kasvõi nominaalselt vastu hakkama, näitama maailmale vastu hakkamist, okupatsioonile. Ta üritas sellest veenda ka president Pätsi, kuid kuid päts oli veendunud, et tal õnnestub välja mängida ilma selleta ja nii see nõu kuulmata. Jaan Tõnisson üritas käituda ka väga aktiivselt, et kui oli Eesti okupeeritud ning asuti nii-öelda kehtestama rahvavalitsust mängides selle mänguga näiliselt kaasa ühes mõttes selleks, et, et demonstreerida tegelikult maailmale üsna selgelt, et tegemist on vägivallaga. Ja tegemist on sammuga, millega puuduvad igavesed õiguslikud alused. Ja see oli juba väga julge mäng, sest tolleks ajaks oli kindlasti hea Tõnissoni juba selge, millega see mäng teda isiklikult ähvardab. Kuid võib-olla Jaan Tõnissoni tegevus, Apot teos Eesti jaoks ongi see, tema vedas vastaskandidaatide esitamist 1940. aasta juuni valimistel tegi seda, mida keegi teeni juhtivates poliitikutes tol ajal teha ei julgenud. Just tema juures oli see staap, mis kogu seda tegevust üle Eesti juhtis. See oli kaela kohtuline tegevus täiesti selgelt. See oli tegevus, millega inimesed, kes kirjutasid alla nendele kandidaatidele, kirjutasid sisuliselt alla oma arreteerimismäärustele ja juba tollel ajal, ma arvan, enamus inimesi teadsid üsna hästi, millega nad riskivad. Ometi struktuur pandi tööle, need vastaskandidaadid, kuigi igasuguse lootuseta edule esitati ja peamine eesmärk oligi sundida siis nõukogude okupatsioonivõime näitama oma tegelikku palet. Et tegemist ei ole mingi rahvarevolutsiooniga, vaid puhta vägivallaga. Ja need kandidaadid, nagu me teame, eemaldati kõik valimistel esimeseks väga selgelt ühemõtteliselt, et kõigile arusaadavaks argumendiks, mis siis Eestis tegelikult toimub ja et tegemist on okupatsiooni ja mitte millegi muuga. Mille eest maksis Jaan Tõnisson ja paljud teised kallimat hinda. Samal aastal Jaan Tõnisson arreteeriti ja kui väga paljude teiste Eesti poliitikute saatusest me üht-teist teame läbi julgeolekutoimikute, need toimikud on ka üsna pikalt ja põhjalikult inimesele üle kuulanud, nad on rääkinud vähem või rohkem oma tegevusest. Nei ei ole ka tihtipeale hoitud kõige hullemates tingimustes mõnda aega siis Jaan Tõnissoni kaitse Remmuunitsetud. Teda peeti läbi aegade veendunud selliseks jubedaks rahvusläheks, kellega mingit kompromissi Eesti siis ega ei tehta. Nagu ka nõukogude saatkonna dokumentidest tollest juba varasemast ajast näha on. Igal juhul tema ülekuulamist, dokumendid olid ka äärmiselt lakoonilised. Midagi teada saada ei õnnestunud, sest viimane sissekanne, mis sealt pärineb, on, pärineb mitu kuud enne siis uurimise lõppu. Kui Jaan Tõnissonil küsiti, palun nimetage oma lähemad poliitilised kaastöölised. Jaan Tõnisson vastab, seda ei kavatse ma teile küll ütelda. Ja sellega ka tema ülekuulamist protokollis lõpevad. See hoiak lõpuni sirge selg. Lõbutini kompromissitus oli see, mis teeb Jaan Tõnissoni elust meistriteose. Nii nagu ta alustas. Nii ta lõpetas. Kust tema lõpp tuli, ei tea ma siiamaani siiamaani küsimärk. Kuid on üsna tugev annus eeldada. See lõppes kolmandal juulil 1941 kuskil siinsamas Tallinna lähedal. Liiva see kaevatud või mulda kaevatud haua serval koos mitmete teiste eestlastega, ilmselt koos riigivanema Akeliga, tema hea sõbraga, kes lasti maha selle eest, et teda 1924. aastal ei õnnestunud maha lasta punastel. Ja nii, et seal seisid võimalik, et kindral Aleksander Tõnisson sealsamas seltskonnas kõik need mehed, kes kadusid, nendel päevadel on teada, et aken lasti maha ja kuna tema toimik liikus koos tema kaaslase Jaan Tõnissoniga pidevalt paralleelselt siis on elus väga hea alus arvata, et nii nad koos sirgeselgselt Eesti ees seistes oma eluga lõpetasid. Jaan Tõnisson elas oma elu Eestile ja see oli suur elu. Mart Laar on Jaan Tõnissoni instituudi auesimees. Instituut on rahvuslik-alalhoidliku mõttelaadiga noorteorganisatsioon, mis on asutatud 1991. aastal Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamiseks. Instituut tegeleb eeskätt hariduselu edendamisega. 2001. aastal püstitati Tartusse Jaan Tõnissoni mälestussammas. Eesti muusika teerajaja Rudolf Tobiase pala igatsus kevade järele esitasid leelo kõlar ja Sigrid Orusaar. Tobiase mõte oli nii ennast kui ka kogu eesti muusikat mujal maailmas maksma panna. Tartu päevil muutus Rudolf Tobiase korter tuliste vaidluste paigaks, kuidas seda teha. Nendes vaidlustes osalesid kirjamehed, Gustav suits ja Friedebert Tuglas, näiteks aga ka poliitikud ja Jaan Tõnisson. Viimasega olla läinud vaidlused nii ägedaks, et kiputi lausa käsitsi kokku minema. Tõnissoni iseloom paistab vastu karvukatelt pilapiltidelt. Karikaturist kori pildil ütleb politseinik aupaklikult sütitava kõnemehele. Kas ei valiks kõnelemiseks teise koha, siin on püssirohukelder liiga lähedal. Soome poliitik politoloogiadoktor Erkki Tuomioja kirjutab oma raamatus õrnroosa oma vanaemast, eesti, soome kirjanikust Hella hooli Ooest neiupõlve nimega Murricust. Muuhulgas järgmist. Kui Ello Murrik Tartusse tuli, oli Jaan Tõnisson veel poissmees. Ella Murrik oli kõigest viieteistkümneaastane, kui ta kutsumata ja ette teatamata Postimehe toimetusse Tõnissoni kabinetti sisse astus. Põhjuseks oli paluda Tõnissonile moraalset ja rahalist toetust oma kooli eestlastest õpilaste töödele korraldada palvekirjade esitamist võimukandjatele, et saada eesti keele tunde. Ent tutvustades oli Ellal nutikust meenutada, et Tõnisson tunneb tema isa olgugi et Ernst Murrik toetas Tõnissoni vastast. Ella ristiisa, Ado Grenzsteini. Ella ütles, et ka tema oli toetanud Grenzsteini Tõnissoni vastu ent on nüüd meelt muutnud ja lubas isagi Tõnissoni leeri üle tuua, mida ta ka tegi. Meil on sellest kokkusaamisest vaid Ella versioon, kirjutab Erkki Tuomioja, kuid pole kahtlust, et söakas otsekohene ja varaküps noor koolitüdruk avaldas peaaegu 18 aastat vanemale Tõnissonile muljet. Sellest esimesest kohtumisest kasvas välja vastastikusel austusel põhinev püsiv sõprus. Seda sõprust ei vääranud ka neli aastat hiljem aset leidnud Ella üleminek sotsialistide leeri ja nende kahe öö läbi kestnud vaidlus Sankt-Peterburgis 1905. aasta detsembris. Näib ilmne, et nende vahekord oli ka midagi enamat kui lihtsalt mõttekaaslaste läbikäimine, kirjutab Erkki Tuomioja. Neid ühendas armastus Eesti ja tema kultuuri vastu ning ergutas teineteise, kus aastaid hiljem väitis hella vooliogi, et ta oli 15 aastaselt olnud kihlatud temast teist aastat vanema mehega. Kui see tõele vastab, võis too mees olla vaid Tõnisson. Nende kirjavahetuse hulgast pole armastuskirju leitud, kuid allhoovus tuleb ilmsiks kirjas, mille Murrik kirjutas Tõnissonile 1905. aastal ja milles ta väitis, et ta pole üheltki inimeselt maailmas saanud rohkem kui Jaan Tõnissonile. Te olete andnud mulle kõik, mis täidab mu elu ja annab sellele sisu, kirjutas Ella Murrik Jaan Tõnissonile. Pole selge, kuivõrd Tõnisson sellele tundele vastas, kuid kindel on see, et nad suhtusid teineteisesse poolehoiuga, mis kestis ka pärast Ella abiellumist. 1908. aastal sula vooli Joega ja sel samal aastal sõlmitud Tõnissoni abielu ellast kolm aastat noorema Hilda Lõhmusega, kes lõpetas sama gümnaasiumi, mis tema. Siin tuleb mängu Anton Hansen Tammsaare. Ja üks teine sajanditagune armastuslugu, mis lõppes Jaan Tõnissonile õnnelikult. Kaasaegne Aleksander Sibula mäletab kirjandus- ja keelemehe Bernhard Linde jutustust sellest, et üliõpilasena kiindus Tammsaare Hilda Lõhmusesse alguse saanud see kiindumus maske, raadil, turika, õlle vabrigandi, Lõhmuse perekonnas, maske, raadile, kutsujaks olnud Hilda õllevabriku omaniku ainus tütar, kellega Bernhard Linde. Ta polnud klindet kutsudes palunud Hilda Lõhmus teda ühtlasi ka Tammsaare kaasavat. See soov olnud nii väljendatud, et tulnud järeldada ainult Üht. Neiu tahab tingimata kirjanikuga tutvuda. Maske raadil, ala tutvus jätkunud pärast maskipidu ja arenenud platooniliseks armulooks. Samal ajal oli ka Postimehe toimetaja Jaan Tõnisson neiust armunud. Algul oli neiu viimase austusavaldusi kaunis kergelt jätkanud suhtlemist Tammsaarega. Kord oli neiu oma ajalehe toimetaja, tausta ei ole koguni Tammsaare ärklitoa aknal kohtamise määranud. Aknast ta siis koos Tammsaarega jälginud, kuidas tema austaja kärsitult neiut. Lõpuks otsustas neiu aga siiski arvatavasti majanduslikult mõtlevate vanemate mõjutusel eelistada kirjanikust üliõpilasele majanduslikult kindlustatud Tõnissoni. Bernhard Linde tõendusi järgi olevat see platooniline armulugu Tammsaaresse sügavaid jälgi jätnud ja viinud kirjaniku pessimistlikke toonide ja värvide kasutamisele oma õilisamategi naiskujude juures. Ja kirjandusteadlane Oskar Kruus kirjutab Apo Griiva lugudes et Tammsaare suhtumine poliitikategelasse Jaan Tõnissonist. See oli algusest saadik satiiriline. Küllap oli selle välja kutsunud Tõnisson ise. Juba 1900. aastal läks Postimehe toimetaja oma maitse kohaselt ümber tegema Anton Hanseni teist trükki pääsenud ära. Kadunud poeg Bernhard Linde mäletab, et 10 aastat hiljem Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul pahandanud Tõnisson kirjanikku jälle tollal arutatud üpris kriitika rohkelt Tammsaare üliõpilasnovelle ja seatud talle eeskujuks praegu täiesti tundmatut nime. Tõnissoni 60. sünnipäeva aegu juhtusid kokku Tammsaare ja Bernhard Linde karsked mehed mõlemad. Jaan Tõnisson oli aga suur karskusega uhkeldaja. Selle asjaolu Tegamiseks läksidki siis mõlemad Tallinna Literaadid veinibaari ning rümpasid karsklased juubilari tähtpäeva märkimiseks klaasi veini. Bernhard Linde arvab, et üliõpilasaastaist saadik polnud Tammsaare alkoholiga tutvust teinud. Jaan Tõnissonist rääkisid ajaloolased Mart Laar ja Tiit Rosenberg, saate autor Piret Kriivan. Sel ajal rahvad on Tartu nuud verevarades tulenevad on väikene Eesti riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu.